neljapäev, 30. juuni 2005

Tere! Mina olen anonüümne vannihoolik.

Tänane ostlemine lõppes hämmastavate tulemustega:

"Fütoliin" vannisool eeterlike õlidega (piparmünt) - 1kg
"Beziin Lug" vannisool (ruse, saialill, aaloe, kummel) - 500 gr
"Soolad Larissalt" vannisool (fütokummel) - 500gr
Vitalizing energy vannisool (greip, piparmünt) - 80 gr
Sensual romance vannisool (roosipuu, jasmiin) - 80 gr
Herbal Bath vannisool (rosmariin) - 60 gr
Herbal Bath vannisool (apelsin, pärnaõis) - 60 gr
"Sparkling Bath" Vitality vannisool (greip, laim) - 1 tablett
"Sparkling Bath" Antistress vannisool (bergamot, vanilje) - 2 tabletti

Kreemjas vannivaht piimaproteiinide ja mee-ekstraktiga - 750 ml
"Bübchen" Baby Bad vannivaht (kummel, rosmariin) - 50 ml
5 vanniõlikuulikest

Lisaks kaks ihukoorija-mikromassaazigeeli - valge ja punase veini naturaalsete komponentidega.


Ja kõige tipuks ostsin ma endale roosa käekoti kah. Jube.

Kõige jubedam kogu asja juures on see, et mul pole üldse kulunud rahast kahju, see oli kasulik investeering. Kuigi jah, koti ostmine oli puhas laristamine :D

I'm ready :)

Niiniii... Liha on külmkapis ootel. Marinaadiks materjalid olemas. Maasikad aiamaal ootamas. Laupäev võib tulla, mina olen valmis :)
Õlle jääb peole kutsumata, seda seoses eesseisva projektiga. Kuigi ma kahtlustan, et ma ostan lihtsalt uued riided ja ei hakka end nälgimisega piinama:D

kolmapäev, 29. juuni 2005

Tellimus nr. 189

Annan sisse tellimuse mõtete lugemise masinale. Sobib ka lühiajaliseks kasutamiseks laenutamine.

Transport minu poolt. Tulen vajadusel teise linna järele.

Hind kokkuleppel.


Siiralt Teie,
Mutt


Suunaks selle õigesse kohta, õige inimese peale ja teeks nii nagu Magic välja pakkus, et imeks viimase 6 kuu mõtted masinasse, downloadiks arvutisse ja loeks.

Home alone :)

Shallaalaa :) Ema pakib reede hommikul kodinad kokku ja suundub õe juurde maale, tagasi tuleb alles pühapäeva õhtul või isegi esmaspäeva hommikul! Jehhuu :) Home alone. Nüüd peaks isa kah kuskile minema sokutama, aga pole hullu - päeval teda nagunii pole. Seega laupäev-pühapäev tuleb üks suuremat sorti lebotamine ja peesitamine. Palusin emal turult liha kah osta, et ma saaksin laupäeval grillida. Pisike privaatne grillipidu on plaanis - kutsutud olen mina ja liha :P Õlle tuleb kah kutsuda vist...
Laupäeval peab aiamaal maasikaid ka korjamas käima, siis saab toormoosi teha :)

Tahate ka? Aga vot ei saa!

Ego-trippar

Ei ole midagi teha, kui ikka meel kisub mõrudaks tuleb oma kallis indialasest jutusõber üles otsida ja talle natuke veebikaameras naeratada. Kohe hakkab komplimente tulema uksest ja aknast (noh, peamiselt küll msni aknast :P) ja tuju paraneb. No kuidas sa nukrutsed, kui keegi kiidab su silmi, naeratust, häälekõla (mida ta on kunagi kolm aastat tagasi korra läbi telefoni kuulnud), pilku, põselohukesi ja lahket südant. Ohjah... ega iga päev ei öelda, et mu naeratus on nagu inglil ja paneb mu näo särama :)
Jah, ego-trip on tore asi :)

teisipäev, 28. juuni 2005

Huvitavat lugemist Delfi varamust

Lõpeta ootamine!

/--/
Naisel on imepärane võime kõiki märke eitada, leida märkide taga „midagi muud“. Kui Tema mulle ühe korra helistab nädalatepikkuse vaikuse järel, on see märk, et ta armastab mind, mis siis, et olen talle ise sada korda helistanud ja kuulnud kõrki häält telefonitorus või ei vasta ta mu kõnedele hoopis. Kui ta minuga MSN-is rääkima hakkab, järelikult igatseb mind, kuigi olen sada korda sealsamas MSN-is monolooge pidanud või talunud tema ülbeid ja enesekindlaid repliike. Kui ta mind üle kolme kuu välja kutsub, on see märk, et ta pole minust üle saanud ja ma enam ei mäletagi, mitu korda ma tema käest olen korvi saanud. Naine oskab kõike teisiti tõlgendada ja alati ON VEEL LOOTUST.

/--/
Täna ma otsustasin. Ma enam ei oota, sest see on nii rumal. Ta ei armasta mind ja tõenäoliselt ei saa meist enam kunagi armastajaid. Jälle! Kas panite tähele? Ma kasutasin sõna „tõenäoliselt“. Ei, me ei saa tagasi armastajateks. Ma nüüdsest elan, aga ei oota. Elu ise jutustab ja tõestab, et ta on mahlakas ning helde elada proovijate, mitte ootajate jaoks. Ma ei taha enam olla ootaja.
/--/



Ma arvan, et see pole ainult naistega nii. Lihtsalt mehed suudavad sellest rutem üle saada ja seda paremini varjata.

mõtete virr-varr

Brr, külm on. Tuba on koguaeg külma täis. Uni ka materdab mind terve tänase päeva. Täiesti kole on olla. Silmad ei püsi lahti. Ja kell venib tiguaeglaselt. Üldse ei liigu. Paigal seisab.

Teeme nüüd nii, et kõik tähed ja kaitseinglid on minu poolt ja ma saan selle, mida tahan. Onju. Sest ma tõesti-tõesti tahan, et see asi õnnestuks!

Ja Haapsalust veel nii palju, et minu online albumis on veel pilte, seega kes aadressi teab, saab üle tsekata. Kes ei tea, see võib küsida. Eks õunte pealt vaatan, kas annan ;)

Oeh, päev võiks juba läbi saada...

esmaspäev, 27. juuni 2005

Kuidas kuu ajaga kolm-neli kilo alla võtta? Või siis noh x-arv sentimeetreid mõnest kohast? Peale augusti lõppu võivad need tagasi tulla, eesmärk oleks esialgu lühiajaliselt kõhna olla :P

unistus

Mõnus - tuled koju, võtad tööriided seljast ära ja jalutad niisama mööda korterit. Võtad külmkapist mahla, lõikad viilu stritslit ja mõnuled. Oh... kui vaid iga päev oleks selline... Harukordne juhus, et vähemalt ühte vanemat kodus pole. Tahan oma kodu. Kohta, kus keegi ei nääguta ega tüüta (peale minu muidugi :P) ja kus saan asjad oma käe järgi sättida.
Oh, oma kodukene... kus sa oled?

Spam rules

Pilk spämmikausta andis tulemuseks jubeda arvu: 3447 uut spämmkirja, mis kõik tuleb käsitsi üle kontrollida, et ega seal mõnda vajalikku kirja pole. I love my job!

pühapäev, 26. juuni 2005

Which backstreet boy is gay?

Kolm päeva paradiisis on nüüdseks läbi. Prantsatusega tagasi reaalsusesse ja nagu ennegi - pole see teab mis suurem asi. Tahaks tagasi seda mõnusat rahu ja mõtete vaikust, mis Haapsalus valitses. Meenub laulufraas "päiksepoolses toas on soe, homsed mured siin ei loe..."
Hoolimata sellest, et see linn lausa upub ämblikesse, on seal siiski mõnus peesitada ja puhata. Otse hotelli ees oli luigemajake ja seal sai imetleda kolme imenunnut "inetut pardipoega" ehk siis pisikest luigekest. Kuigi see on puhas valejutt, et pardipoeg on inetu - seal oli ka pardimamma oma kahe pojaga ja need olid samuti imearmsad.












Meie geniaalne plaan kõvasti kaalust alla võtta ja peenikestena tagasi tulla, kukkus üldiselt läbi. Kuidagi suutsime end siiski selliselt söögiga varustada, et nälga kannatama ei pidanud. Kaasavõetud konservidest oli parim skumbria, see sai maksimumpunktid :P Hommikusöök oli hotelli restoranis muidugi väga suur ja enne kella nelja kõht eriti endast märku ei andnud :) Muidugi oli kordumatu maitseelamus esimesel hommikul mekitud tee, mis lõhnas ja maitses täpselt nagu vanasti need pisikesed ümmargused rohukommid. Öäk! Porgandimahl läks üsnagi samasse klassi meenutades imikutele mõeldud porgandimehu. Kahtlane igastahes. Hommikusöögi tipp oli esimesel päeval akna taga jalutav ämblik, mis üldiselt iseloomustab üsnagi tervet linna.

Vähemalt polnud seal unega mingeid probleeme ehk siis und oli küllaga. Mõnus hiline lõunauinak kella kuue-seitsme ajal; hetkega unne vajumine kohe, kui pea patja puutus ja võimetus haigutust tagasi hoida - Une-Mati paradiis :) Ning seda vaatamata äärmiselt häälekatele naabritele, kes karjusid, ustega prõmmisid ning koputamisega uksed peaaegu maha murdsid, sest ega on ju vaja ikka minut aega järjest uksele kolkida. Head ööd, tõepoolest. Muidugi andsid oma panuse ka mõnusad mustad suuuuured ämblikud, kes akna taga kollitamas käisid. Kui esimesel õhtul oli neid seal ainult üks, siis teisel õhtul juba neli suurt musta elajat. Üks suutis leida ka tee meie tuppa, aga õnneks mu küljeluu likvideeris selle tõpra kiirelt ära. Brr, igastahes kole-kole-kole! Aga vaade oli see-eest vägev aknast...

















Jaaniõhtu ise möödus lõbusalt vaadates, kuidas enamus kohalikust rahvast oli end juba kella kümneks umbe tõmmanud ja jätkas seda tegevust usinalt edasigi. Koledad purjus tüübid arvasid, et me tahame nendega jubedalt suhelda, suht suur möödapanek üldiselt. Igasugune suhtlemishuvi puudus, sest no tõesti ei huvita mingid suvalised lakku täis lontud. Õhtule pani punkti vaatepilt, kuidas kaks noormeest teineteist keset platsi leidsid ja ennastunustavalt suudlesid ja silitasid. Tempel mällu igaveseks... Kordumatu vaatepilt või vähemalt me loodame nii.

Aga ega me ainult pidutsemisega seal tegelenud. Reede õhtul jalutasime pikalt mööda mereranda, istusime ja nautisime vaadet ning rääkisime elust. Läksime sinna ju osaliselt ka selleks, et mõned asjad enda jaoks selgeks mõelda ja otsusteni jõuda. Kõigest siinsest eemal olles on kergem olukorda hinnata. Mõned otsused sai ka tehtud, paar plaani paika pandud. Natuke hirmus on nendele mõelda, aga loodame, et jagub jõudu neid järgida. Naljakas, kui erinevad probleemid ja mõtted meil küljeluuga on. Aga me vist olemegi nii erinevad, et asjad, mis minu jaoks peavalu tekitavad, on talle ilmselged ja lihtsalt lahendatavad. Ning teda otsustusvõimetuks muutvates asjades ei ole minu jaoks midagi, mis küsimusi tekitaks. Kuid Haapsalus räägitud jutud jäävad Haapsallu ja neist mujal ei räägi. Iseendale silma vaatamine igastahes mõjus ja natuke sain asjad enda jaoks selgemaks.
















Aga parim osa sellest pisikesest puhkusest oli siiski rand ja päike. Särav kollane päike ja selge sinine taevas. Ühtegi pilveraasu polnud silmapiiril. Tõeline paradiis :) Mõnus leebe tuuleke jahutas kuuma nahka ja muutis me peesitamise fantastiliseks. Ja seda vaatamata rohkele liivale, mida see tuul meie peale puhus. (Õnneks saime peale päevitamist sauna minna ja liiva ilusasti maha pesta.) Aga isegi rannas "vedas" meil naabritega ja meist viie meetri kaugusele maandus seltskond Pärnust, kellel kahjuks oli kaasas raadio. Jättes kõrvale meestele nii omase lugude vahel plõksimise võin südamerahuga keskenduda antud postituse pealkirjale. Peale antud loo kahekümnendat kuulamist võin sellele olulisele küsimusele täie kindlusega anda adekvaatse vastuse: Okay, they're all gay.

Armas...

X says: räägi... sulle mida iganes :)

Vastus küsimusele, kas võib pisikese palve esitada. Armas. Vaatamata kõigele on siiski vahel hea juttu rääkida inimesega, kes teab ja tunneb mind rohkem kui nii mõnigi teine. Ja kes senini hoolib vaatamata kõigele. Kuidagi kodune tunne on. Naljakas... ikka veel.

laupäev, 25. juuni 2005

Une-Mati, sa olid nii hea ja armas Haapsalus, tegid oma tööd isegi üleliia hästi. Mis siis nüüd jälle juhtus? Miks ma vaatamata meeletule väsimusele ei suuda magama jääda? Tahan Haapsallu tagasi, seal oli kõik nii selge. Nüüd jälle küsimused keerlevad peas, peletavad une eemale. Miks ma piinan ennast?

Tagasi paradiisist :)

Ehk siis jälle kodumail. Pruun, väsinud, ülimalt rahul ja meeldivalt lõõgastunud. Hea on vahepeal tavarutiinist välja saada ja oma elu kõrvalseisja pilguga hinnata. Muidugi teise inimese elu on veelgi parem kõrvalt hinnata :D
Aga ei hakka praegu pikalt kirjutama, homme püüan pikema muljetuse üles riputada. Hetkel on voodi külgetõmbejõud liiga tugev, et sellele vastu panna. Lähme siis magama teadmisega, et "paus - 15 minutit" on see, mis mulle jagub. Ööd.

kolmapäev, 22. juuni 2005

On tõeliselt kurb lõigata liha, maitsestada ja marinaadi panna, kui tean, et mina ise ei saa sellest ampsugi :(

Peaks ema veenma, et ka laupäeval natuke grilliks õhtul... saaksin kah jaaniajal sutsuke saslõkki süüa.

pingeline eelarve poliitika

Probleem, et kuidas Tartust Haapsallu saab, lahenes ära - sõidame bussiga. Aga vot palju suurem paanika on sellega, et kuidas kurat ma homme hommikul siit kodust oma kodinatega kella seitsmeks bussi peale saan? Bussid ei sõida nii vara, isal on auto kaputt... Taksoga ei saa. Appi?

Ja peale neid kolme päeva olen ma kindlasti mitme kilo võrra kergem, sest noh... söögi jaoks lihtsalt raha ei ole. Kui eelarve on kokku täpselt 1000 krooni, sellest 600 on hotell ja 320 transport, siis pisike matemaatiline tehe näitab, et vaba raha on kokku tervelt 80 krooni! Nii et söögi peale eriti ei jagu, sest juua tahaks. Ja palgapäevani on kõigest nädalakene :) Elu on tõeline lill!

Märkus iseendale: pean korraliku spordikoti augustiks ostma!

Päike, liiv ja merevesi - on me sõbrad kolmekesi :)

Oh jaanipäev, tule juba ruttu! Oi kuidas tahan siis minema saada ja Haapsalus oma pisikesed valged kondid laiali laotada ja päiksele serveerida. Varbaid vette kasta ja kiljudes välja joosta... Minema siit kõige selle pahna seest! Kahepalgeliste inimeste, külmade pilkude ja ükskõiksete õlakehituste juurest. Aint mina ja kallis küljeluu... See on paradiis isegi siis, kui paduvihma kallab kõik need kolm päeva. Oh, ma ei jõua ära oodata seda... Kolm päeva eemale kõigest sellest siin! PARADIIS!


Ollallaaa

Mis kasu on normaalsel ajal magama minemisest, kui ma järgmine päev ikkagi poolenisti magan tööl laua taga. Uni on nii suur, et keriks end siinsamas laua all kerra ja magaks tunnikese. Aga ei saa... pean remontima siin ühe isehakanud "itimehe" arvutit, kes kohe kuidagi ei taha aru saada, et tegelikult pria arvuti ei ole tema isiklik asi, kuhu võib igasugust paska sisse tirida. Ja kui miskit ümber seadistada, siis võib tõesti juhtuda, et oih, arvutis enam miski ei tööta. Otse loomulikult pole vaja ju mulle öelda, et mida muudeti ja tiriti, sest muidu oleks ju minu töö liiga kerge. Otse loomulikult hakkab arvuti imelikke trikke tegema "täiesti iseenesest ja ootamatult." Igasugu huvitavaid programme tuli siit kastist välja, päris põnev kui koduselt mõni tavaline kasutaja end tööarvutiga tunneb. Aga nüüd lähen ja madistan registri kallal natukene, vaatame kas saab sellest vaesest arvutist veel elulooma :)

Täna on lühendatud tööpäev :)

teisipäev, 21. juuni 2005

Jälle õhtu...

Õhtud on jätkuvalt kõige raskemad. Eriti kui oled sõpradega natuke veini nautinud ja seejärel istud üksinda kodus arvuti taga ja kuulad ilusat muusikat. Natuke kurb on siis. Jälle... Heade asjadega harjumine on halb, sest neist ilma jäädes on raske ümber harjuda. Ei tahagi seda teha. Miks peaksingi? Kui ma olen leidnud midagi, mis mu tuju heaks teeb ja elu ilusaks värvib, siis kuidas ma saan lihtsalt käed rüpes istuda ja sellel minna lasta? Tahan, tahan, tahan! Kohe tahan. Jah, tean - ei saa, aga tahta võib ikkagi. Õhtul võib, sest siis pole muud peale tahtmise.
Mulle ei meeldi need õhtud, kui peas tiirutavad sellised mõtted... Sellised igatsused ja soovid... Sest nendega toime tulemine käib mul üle jõu. Lähen parem magama ära... Loodan, et näen ilusaid unenägusid...
Ja sina, tead küll, tule jälle mu unenägudesse külla... Sa pole ammu käinud :(

esmaspäev, 20. juuni 2005

Aina paremaks läheb...

Meie read jäävad aina hõredamaks... Miks järjest just need kõige vahvamad inimesed minema lähevad? Ma ei ütle, et siia ei jäägi häid ja toredaid inimesi, aga kahju on nendest, kes ära lähevad. Kellega ma nüüd seminaril möllan ja jutustan? Kellega lõunal käin ja jutu ajan?

Palun, võtke siia mõni armas noorem naisterahvas tööle, üksinda on kurb!

This sucks!

Kasutuid fakte :)

* Kassid suudavad tekitada üle saja erineva heli, koerad aga seevastu vaid kümmekond.

* Keskmine inimene kardab ämblikke rohkem kui surma.

* Soomes keelati piilupart Donaldi koomiksid, kuna tegelaskuju ei kanna pükse.

* Kirjamarki lakkudes omandad sa kümnendiku kalorit.

* Hinge kinni hoides ei ole võimalik end tappa.

Segased suhted meestega :P

Ma olen jälle Une-Mati välja vihastanud. Talle vist ei meeldi, et ma vahel tiiba ripsutan ja koguaeg temaga ei maga. Jama... Vähemalt Joosep andis mulle lõpuks andeks, et ta peaaegu kaheks päevaks üksinda vanematega jätsin. Puges hoopis kaissu ja nurrus mõnusalt, kui teda paitasin. See nurrumine meelitas lõpuks ka Une-Mati minu juurde ja väga magamata ei olegi tänane öö. Jama, kui mõni mees nii pirts on ja väiksemagi üleastumise eest karistab... peaks praeguse Une-Mati uuema versiooni peale upgradema, äkki siis läheb paremaks :)

pühapäev, 19. juuni 2005

S. Cameron - Klaasmajad

"Ma tahan täpselt seda, mida minusugused sinu väitel tahavad. Tahan kõike, aga ma ei taha selle eest maksta - veel mitte. Võib-olla tahan ma ostuvõimalusega rendilepingut.

Ta oli nii väsinud, nii kuradi väsinud, et ei tahtnud meelde tuletada, mis neid ees ootas. Ta tõstis ühe jala teisele poole pinki, istus sinna kaksiratsi ja üritas Oliviat enda vastu tõmmata.
Naine punnis vastu.
"Las ma kallistan sind," pomises Aiden.
"Sest tunned end süüdlasena? Ma ei taha, et tunneksid end süüdlasena ja ma ei taha, et sa sellepärast mulle palukesi annaksid."
"Ai. Võib-olla pole ma seda aususe eest ära teeninud."
Võib-olla tõesti mitte.
"Ära hakka vastu," lausus mees ja tõmbas teda enda poole seni, kuni ta alla andis. "Jah, mulle meeldib, kui su pea on minu õlal, kallike. Ja mulle meeldib, kui sa ütled, et armastad mind. See meeldib mulle väga."
Naine sulges silmad. See meeldis mehele, aga ta polnud valmis samaga vastama. Pole ilmselt kunagi.
"Vaata mulle otsa, Olivia. Palun."
"Ei." Ta pani käed nii kaugele mehe ümber, kui ulatus, kallistas teda ja surus näo vastu mehe kaela.

"Jää minu juurde," palus mees, pidades hingetõmbamiseks vahet. "Ära mine ära. Ära mine isegi siis, kui teen midagi, mis paneb sind tahtma lahkuda. Peksa ja ähvarda mind, pane mind mõistma, et ma vajan sind."
"Sa palud liiga palju."
"Sa pead lubama, et ei lase mul end saboteerida."
"Ma saan vaid paluda, et laseksid mul olla see, kes oled sina ja seal, kus oled sina," vastas Olivia. "Kui oled üksik, tahan ka mina üksik olla - üksik koos sinuga, kuni otsustad mind tagasi enda lähedale lasta. Kui sa otsustad ära minna, tahan minna sinuga koos. Ma tahan elada sinu sees ja lasta sinul elada enda sees. Kas see ei aita murelikku meest? Sa ei saa sellest ilmselt üldse aru."


Minu lugemisvarasse satub igast imelikke raamatuid. Vahel leidub neis ka huvitava mõttega lõike. Vahetevahel panen need ka siia blogisse kirja. Igale oma... kes loeb sügavaid filosoofilisi raamatuid, kes tavalisi naistekaid. Oleneb hetke tujust ja vajadusest. Kahtlaseid tagamõtteid pole mõtet otsida.

Pühapäev

Mulle meeldivad pühapäevad. Vaikne, rahulik olemine. Loen raamatut, panen puzzlet kokku, loen sõprade blogisid või niisama jutustan netis. Vahel lähen mõne sõbrannaga välja lonkima ja maailma asju arutama. Pühapäeval ma lihtsalt olen. Isegi loodus puhkab ja näib rahulikuna. Selline mõnus rahu on igal pool. Mulle meeldib.
Vannivesi sai valmis. Kaon nüüd lõhnava vahu sisse mõnulema.
On ju pühapäev ;)


EDIT 19:13 -> pannkoogid vaarikamoosiga... mmm... elu on elamist väärt :)

Leid Buduaarist

Miks naised nii palju mõtlevad?
Analüüsimine. Mingi üks kõige lühikesem lause, mida keegi saaks veel öelda, aga sina ei suuda seda oma peast välja saada. Mõtled iga sõna üle oma tunnijagu ja siis veel natuke. Ütlejal võis see täiesti kogemata suust välja lipsata, sina aga otsid selle tagant varjatud tähendust, põhjendust ja kes teab, mida veel. Kellel poleks selliseid asju ette tulnud?


Jaa... tõsi ta on. Üks fraas, pisike liigutus ning kohe on platsis flashback minevikust (otse loomulikult ju negatiivne). Ja see üks pisike moment jätab mulle ilmselt pikaks ajaks halva maigu suhu. Lihtsalt paha tunde tekitas. Minevikku varjud vist jäävadki eluks ajaks kummitama. Ja püüa siis mitte analüüsida, onju.

Esimene...

...maasikas oma aiamaalt. Ilus punane ja parajalt suur ja oh kui mõnusalt magus. Suvi on käes :)

laupäev, 18. juuni 2005

Kuidas väljendada tundeid, mõtteid ja emotsioone, mis tormeldes täidavad pea ja südame? Mis muudavad seest kõik tuimaks ja vaikseks, nii et tahaks hämaras toas vaikselt muusikat kuulates istuda ja nutta. Mis nüri noana südamesse lõikuvad ja sisemusse valusa sõlme tekitavad. Ma võin kirjeldada, mida need tunded ja mõtted teevad, kuidas mõjuvad. Aga mis need on? Seda ma ei oska sõnadesse valada. Kurbus? Igatsus? Sõprus? Paratamatus? Üksindus? Ilmselt natuke neist kõigist ja palju-palju muud, millele nime anda ei oska ega julgegi.
Lihtsalt korraga liiga palju. Kolmandat korda enam ei tohi tulla. Aitab. Liiga valus on.

reede, 17. juuni 2005

Magic is back!!! Jehhuuu :)

Life makes sense again :)

neljapäev, 16. juuni 2005

Inimesed, kes kasse ei armasta, on järgmises elus hiired!

Täna küsiti mu käest, et kust ma võtan selle jõu ja kindluse muuta ühte kindlat pisikest osa oma loomusest. Hea küsimus, kas pole... Oi kuidas tahaks kelkida, et vot hakkasin tugevaks ja muu mull sinna otsa. Aga tegelikult on mul lihtsalt hetkel nii kõrini, kuidas minust koguaeg roomikutega üle sõidetakse. Ma olen sellest väsinud. Ja see väsimus annabki hetkel jõudu kasvõi ajutiselt üritada midagi muuta endas. Kui ma midagi ei muuda, siis ma jäängi sama vana mustri sisse. Hetkel lihtsalt kõik nii segapudru, et on kohe kuidagi kergem otsuseid teha ja endale kindlaks jääda. Ning tänu Kaifole leidsin ma ka viisi , kuidas täide viia see muutus (kasvõi ajutiselt) ja äkki isegi pisikest selgust oma ellu tuua. Pöidlad pihku, loodan et asjad paranevad ja ma suudan end sellest igivanast nõiaringist välja rebida. Minevikus tehtud vead võiksidki ju minevikku jääda... Oleks juba aeg, pole vaja neid üha uuesti ja uuesti teha.

Jälle delfi...

Miks mul naistest kahju on

Oeh, mul unega probleeme - pole teist eriti. Mul meestega ikka ei vea, jälle suutsin Une-Mati välja vihastada :(

kolmapäev, 15. juuni 2005

Up and down... down and up again.

Rööpad on ilusasti tasandatud, tuli välja, et seekord need väga sügavad polnudki :) Esmamulje oli ainult hirmus :P Lilleõied naudivad päiksepaistet ja elu on ilus.

Life was like a box of chocolates. You never know what you're gonna get ;)

Soojad õnnesoovid :)

Suured paid ja kallid kõigile vapratele ja tublidele, kes see kuu oma semestri-, bakalaureuse- või magistritööd kaitsesid! Pisike lilleke ka teile :)

       

teisipäev, 14. juuni 2005

Palun andke mu hääl tagasi. Varest imiteerida on suhteliselt paha, olgugi, et see tuleb mul väga hästi välja.

Jehhuuu!!! Jaanipäev on paigas :)

Vastust teab vaid... tähed?

Ma ei ole just teab kui ebausklik, aga viimasel ajal tekib pidevalt tunne, et tahaks tähtede poole küsida, et kust te teate? Teemaks siis Tarot.com. Selle saidi päevane horoskoop ja terve nädala romantiline horoskoop lööb mind ikka veel tummaks, et kust nad teavad? Hirmutavalt tihti panevad need täppi. Lihtsalt loen ja imestan... kas tõesti on minu elu nii täpselt tähtedes kirjas? Või ma lihtsalt ise tõlgendan neid horoskoope selliselt? Aga no Magic võib kinnitada, et tõlgendamine ei ole siin üldse teemaks. Kui ikka otse ära öeldakse, et vot sul juhtub see nädal selline asi, siis mis seal enam tõlgendada? Ainult hämmingus pead raputada ja pöidlad pihus oodata, kas ülejäänu ka täide läheb.

Lilleke

Oijah... Elu on huvitav. Mida kõike ei saa inimese kohta teada, kui ta natuke oma tavapärasest elemendist välja astub. Nagu ikka - pakuvad sellised hetked tihtipeale pigem negatiivseid üllatusi, aga no ega ma ei kurda... üllatus on üllatus. Selline see elu juba kord on. Igasuguste asjade teada saamisel kehtib vist ka reegel, et parem hilja kui mitte kunagi. Kuigi teada saamise hetkel on pigem mõte, et milleks kurat seda nüüd vaja on? Ju millegi jaoks siis oli.
Kes ütleb, milline on see õigem ja tegelik osa - kas see, mis tavaliselt välja paistab, või siis see, mis lööb välja alles alkoholijoobes? Kas kainenedes toodud seletused ja vabandused on siirad või lihtsalt katse päästa mis päästa annab? Mida peaks uskuma? Tegusid? Sõnu? Tundeid? Kuidas valida, mida uskuda ja mis kõrvale heita? Kumb on olulisem ja tõesem, kas käitumine purjus või kainena? Mõtlemine väsitab.
Mina eelistan vist kainenemise ja kainuse perioodi, on palju lõbusam ja mõnusam. Nunnust ja armsast rääkimata ;)

Ja kas te teadsite, et täna on Leinapäev? Ja et järgmine teisipäev on pria kahe olulise isiku nimepäev: Ahti ja Ahto - Palju õnne :D

Aga mina lähen nüüd eilseid rööpaid tasandama ja äkki isegi istutan mõne pisikese lillekese sinna. Võib-olla järgmine kord roomikutega rammimise asemel hoopis kastetakse lilleõit. Või vähemalt sõidetakse ringiga mööda, kui kastekannu ei leita.

esmaspäev, 13. juuni 2005

J. Taylor "Ära mine koju"

"Vabandust selle tantsuplatsil juhtunu pärast," sõnas mees.
"Unusta ära," ütles naine tuimalt. "Mina juba tegin seda."
Külm, mõtles mees. Liiga külm. Mis tähendab, et ta polnud unustanud ja ei unustagi.

Mia mõtles nende tantsule ja kuidas mees oli teda ootamatult suudelnud. Suudlus oli nii õige, tundus nii õige, kuid mingil juhul ei teeks Mia seda piina veel kord läbi. Mingil juhul ei langeks ta suudlusse, käte vahele, lootusesse, kui mees ilmselt tõmbaks talt vaiba alt.

pühapäev, 12. juuni 2005

5 x 2 järelmõjud

Naljakas, kuidas terve see nädal on minu mälus elavnenud mälestused asjadest, millest ma olen juba pea kaks aastat eemal olnud. Kõige jaburam oli see, kuidas laupäeva õhtul sõpradega filmi vaadates äkitselt meenus mulle üks pisiasi, mis tollel kaugel ajal oli nii armas. Ja see meenus kõigest ühe näitleja pärast, isegi mitte filmi temaatika või tegevus ei olnud selle põhjuseks. Nii ma istusingi seal diivanil, kallid sõbrad minu ümber ja minu peas keris end vaikselt mälestuste-lint. See on üks väheseid mälestusi, mida ma kalliks pean ja mis mulle kurva naeratuse huulile toob. Üks väheseid mälestusi, milles on peidus siiras hool ja kiindumus.
Üks väheseid siiraid, omakasupüüdmatuid ja hoolitsevaid asju, millega minu elu tükk aega tagasi ilusamaks muudeti. Kurb. Kurb oli seda meenutada ja taibata, et minu sõbrad siin ja praegu suudavad lihtsalt oma olemasoluga pakkuda mulle palju suuremat hoolivust ja kiindumust, kui üks teine inimene pika aja jooksul. Veelgi kurvem on see, et üks ei korva teist... Sest sõber on sõber ja kallim on kallim.

Ammu pole üks film mulle niimoodi mõjunud. Kaua veel?

Madagaskar :)

"Can you keep a secret, my monochromatic friend?"

"I'm ten years old and I don't even know if I am black with white stripes or white with black stripes!"

Ma olen puuhobune, nii väike ja kange :D

Oijah, elu on ilus ja sõpradega lebotamine on vahva - pisike grill Taevaskojas, natuke sulgpalli, peaaegu-frisby ja niisama looduse imetlemine. Aga asi, millest ma aru ei saa, on see, et kuidas kuramus mul täna kõik lihased haiged on? Kolm päeva rattaga sõitmist ja kuskilt ei valuta; üks päev looduses lebotamist ja mul on kõik kohad haiged - kus on loogika? Ning kuigi padjaks olemine on üks vahva tegevus (päriselt ka!), siis minul on igastahes vasakul küljel alumisi ribisid väga valus katsuda. Ei tea, kas oli pea liiga kõva või mina lihtsalt liiga kõhna, aga valus ta on :P Loodan, et mina oma padjale haiget ei teinud :S

Üleüldiselt oli kogu eilne päev lihtsalt fantastiline! Hea ja mõnus, kui kasutada nimetuks jääva noomehe sõnu. Ahjaa... armas oli kah. Ja pisike punastamine ongi ju nii lõbus tegevus... Peaasi, et teistel mõnus oli ;)

Lähen nüüd uut tassitäit teed keetma, kurk on valus ja nohu piinab. Tervis - ole hea ja tule tagasi, onju. Ja kui ei taha tagasi tulla, siis vähemalt ära kutsu häält endaga koos reisile :)

reede, 10. juuni 2005

Miks vajutab Bit Torrent tirimisel gaasi põhja just siis, kui mina otsustan, et nüüd on paras aeg arvuti välja lülitada ja magama kerida?

Tigu

Sõidan mina siis täna rattaga mõnusalt vastutuult mingist künkakesest üles ja mõtlen omaette, et vot, polegi kõige hullem, täitsa normaalse tempoga liigun. Ja siis tuleb miskine siresäär vant ja kimab oma rattaga minust mööda nagu ma oleks mingi teeviit või kilomeetripost. No kurat, ma saan aru, et meestel jah jõudu rohkem ja särki-värki, aga no oleks võinud ju kasvõi moepärast hoogu maha võtta... Sellist teotunnet pole mul juba ammu olnud :D

Selle nädala märksõna:

Peavalu. Järjepidevalt ajus taguv peavalu. Tööpäeva lõpuks omandab see tavaliselt sellised mõõtmed, et üksnes tahtejõuga hoian oigeid tagasi. Kas asi närvipinges, umbses toas või milleski muus - ei tea. Ilmselt natuke kõike, peamiselt siiski närvipinge töö ja eraelu pärast. Igastahes paha on see peavalu. Töövõimekuse ja üldise tegutsemisvõime tapab suuresti ära. Loodame, et läheb üle.

neljapäev, 9. juuni 2005

Ilusad sõnad ilusalt inimeselt

"Pigem on asi selles, et sa mõtled liialt teistele - oled liiga hea. Lased endast roomikuga üle käia ja siis imestad, miks rööbastes lilled ei õitse. Sa oled igal juhul rohkem väärt kui saad."

Aitäh ilusate sõnade eest :) Ja palun andeks, kui sind lõpuks kurvaks muutsin, ma tõesti ei tahtnud seda teha.

EDIT 10 minutit hiljem -> Aitäh. Lugesin just sinu Juttu. Aitäh. Muud ei oska sõnades öelda. See pisike pisar silmanurgas on sinule. Ära muretse - see ei ole kurbuse pisar, seekord enam mitte.

ai-ai-ai :D

Oi sa kuram, kui valus oli täna rattaga sõitma minna. Sadulas istumine tundus tõelise kangelasteona, no ikka VÄGA valus oli. Ja oi need rohked augud, mis kruusateel ilutsesid... kustumatu mälestus! Aga kui tagumik taas tundetuks muutus, oli väga mõnus sõita :) Päike paistis silma, tuul tuhises kõrvus, möödasõitvad noormehed lasid signaali... Mnjah, viimane siiski polnud nii mõnus, pigem ehmatas esimesel korral päris kõvasti. Kuid kokkuvõtlikult võib öelda, et mulle rattaga sõitmine meeldib ja kui homme just kann küljest ära kukkuda ei ähvarda, siis lähen uuele ringile. Ja siis teeks veelgi pikema tiiru :) Keegi liituda ei taha?

Ehhee :)

Ei ole ma ühti nii kehvas vormis kui arvasin. Täna on ainult kann kange ja kurk valus. Jalad pole üldse haiged ja kael ei karjugi massaazi järele! Ainult nohu ja kurguvalu on võrreldes eilsega juurde tulnud. Täna peaks siis äkki uuele ringile minema :) Loodan, et tuul natukesegi vaibub, sest vastutuult sõitmine on ikka üks kole asi :D

kolmapäev, 8. juuni 2005

Pisike puuhobune :)

Kui mõnus on peale ülimalt närvilist ja tigedaks tegevat tööpäeva teha üks pisike sõit jalgrattaga. 6,5 kilomeetrit mööda kruusa-liivateed ja teeääri. Imelik - terve ringi peale oli heal juhul kaks paarisajameetrist juppi, kus tuul ei olnud vastu või siis natuke kaldega külje pealt. Pisikesest kaldest vastutuult üles vändates (väääääga aeglaselt...) sain oma sõimusõnade varamust nii mõnegi pärli välja laduda, kui märkamatult ratta ette üks suur kivimürakas sattus. Kohe hakkas kergem :P
Koju jõudes olid jalad-käed nagu suhkruvatt ja ratta teisele korrusele tassimine nõudis väga suurt füüsilist pingutust. Aga nii hea oli peale kuuma vee all mõnulemist oma uus roosa poolpikk öösärk selga tõmmata ja ristseliti voodisse prantsatada. Hing on rahul ja keha mõnusalt surinat täis. Tunnen juba, kuidas õlad tulitavad ja jalad sutsuke kanged on - homme olen kange nagu puuhobune :D
Igatahes kui homme käed-jalad painduvad ja tagumik rattale istumist kannatab, siis uuele ringile. Kuidagi tuleb ju see rahutus ja pinge kehast välja saada. Aga kaelamassaazi eest annaks homme ilmselt vasaku käe ära :D

And they never learn...

Ma ei suuda ära imestada osade inimeste lauslollust ja karjuvat idiootsust. Ja seda veel olukorras, kus me oleme piisavalt veenvalt selgeks teinud, et meil on KÕRINI, et meid ära kasutatakse selliselt! Kuidas neil jätkub lollust ja jultumust tulla lagedale ettepanekutega, mis teeksid meie töö veelgi keerulisemaks? Kas nad tahavad meist lahti saada? Kas tõesti ühe inimese vingumine on piisav põhjus, et teised inimesed veel rohkem välja vihastada? Et nagu tore, et tulite, aga palun, minge parem ise minema?
Liiga jabur on see olukord siin... Mis järgmiseks? Ootan põnevusega.

Ja mina juba arvasin, et tänane päev tuleb eilsest parem... Eksimine on inimlik.

Päike paistab jälle

Õnneks mustad augud kestavad ühe päeva enamasti ja täna on jälle kõik nii korras, kui antud hetkel olla saab. Hommikul sain ju sõbra käest armsa kallistuse ka, aitäh :)

EDIT 12:56 -> kaks kallistust on veel parem kui üks :) Sõbrad on ikka vahvad :)

teisipäev, 7. juuni 2005

Tegelikult on asi nii, et väga raske on olla, kui hing sees kisendab kallistuse järele. Kust seda võtta õhtul kell kümme? Padi vastu ei kallista ja iseendal ümbert kinni hoidmine ei ole ka päris see. Tegelikult on täna terve päev olnud tunne, et tahaks lihtsalt, et keegi tuleks ja kallistaks. Selline piinav vajadus; soov tunda, et keegi hoolib. Tahaks sirutada käed kellegi ümber, panna pea õlale ja lihtsalt olla niimoodi. Praegu tunnen, et nii väga oleks vaja ühte kallistust, et lausa valus on. Sest pole kedagi, kes tuleks ja kallistaks sellisel kellaajal. Keegi ei hooli piisavalt ja ei ole piisavalt lähedal. Must auk on hetkel.

5 x 2

5 x 2 on tõeliselt hea film. Seal ei ole ilusaid sädelevaid näitlejaid, mürtsuvat muusikat ja lennukat dialoogi. On mõte. On viis pilti. On hea muusika.
Minu arust on see selline film, mida peabki üksinda vaatamas käima. Istud üksinda pimedas saalis ja vaatad. Peale filmi lähed koju ja poed kalli inimese kaissu ja istud seal vaikides. Oma mõtteid mõeldes ja lihtsalt nautides teise sooja keha lähedust.
Kahjuks mina peale filmi ei saanud kellegi kaissu pugeda ja ennast sinna unustadagi. Mina kõndisin rahulikul tempol mööda Võru maanteed. Panin klapid kõrva ja kuulasin muusikat. Mõtlesin oma mõtteid, seedisin filmi. Pisarad veeresid vaikselt mööda põski ja möödujad vaatasid kaastundliku pilguga. Mul oli ükskõik. Ma ei osanud neid tundeid enda sisse peita. Need lihtsalt tulid välja. Pisaratena. Liiga palju mõtteid, liiga halb ajastus. Pisarad said otsa, jalad kõndisid rahulikult edasi, küsimata kuhu ja pikalt. Lihtsalt kõndisin. Hea on oma mõtteid mõlgutades kõndida. Põllu peal nägin pisikest jänest. Selline pruun ja arglik. Mind märgates peitis end sügavale rohu sisse. Kui ma ei oleks teda kalpsamas näinud, siis ma ei olekski teadnud, et ta seal on. Paneb mõtlema – kui palju asju jääb niimoodi nägemata, sest ma lihtsalt ei tea neid vaadata. Kui ilus oli, kui tumesiniste pilvede keskelt äkki päike nii eredalt säras, ainult korraks, aga sellest piisas. Koju jõudes valitses hinges rahu. Sain ennast tühjaks kõnnitud. Mõnus on. Meel on rahulik ja mõte ei torma enam.
Aga naljakas, millised mõtted pähe tulevad, kui ajul omapäi talitada lasta. Meenus, kuidas ükskord suruti mind enda vastu, hoiti hästi kõvasti ja öeldi: „Ma hoian oma varandust.“ Kahju, et seda paremini hoida ei osatud. Meenus üks teine kord, kui ma tänasega sarnaselt kõndisin ja pisarad lihtsalt veeresid mööda põski. See oli teine linn, teine valu. Senimaani kummitab mind küsimus, kas ta tõesti ei näinud, kui õnnetu ja üksikuna ma ennast seal tundsin? Ju siis ei näinud. Ju siis ei hoolinud. Õnneks ei tee kõik need mälestused mulle enam haiget. Need lihtsalt on olemas. Alati valmis uuesti ellu ärkama, kui neid surkima minna.

Hea film oli.

pühapäev, 5. juuni 2005

Kui mitte midagi loota, siis ei saa ka kunagi pettuda.

Aga oh kui raske on lootusest loobuda. Ja seega pole muud teha, kui ka pettumusega leppida.

Delfi varamust

Armunud: algajad ja edasijõudnud

laupäev, 4. juuni 2005

Aeglaste kurbade lugude kuulamine hilisõhtul on üks halvimaid tegevusi, mida ma suudan välja mõelda. Miks ma siis teen seda? Miks ma piinan iseennast selliste lugude kuulamisega? See ei tee ju midagi paremaks ega muuda mitte kui midagi! Ainult mina üksi siin piinlen. Sellel pole ju mõtet!!!

Ja küsimus.

Kas on väga imelik ühe olulise sündmuse puhul inimesele kaks kaarti kinkida? No mõlemad on nii imermsad ja nii sobivad selleks päevaks, et ma lihtsalt pidin need ostma. Ja valikut ma teha ei oska... Sest üks kannab endas toetavaid sõbralikke soove ja teine minu isiklikke tundeid. Kuidas ma jätan ühe neist kõrvale, kui on tähtis kindlasti mõlemad tunded edasi anda? Kas kaks kaarti oleks liiga pealetükkiv või kaartide arv polegi oluline, loeb vaid sõnum?

Mõrv rahakotis

Tänane päev läheb minu isiklikku ajalukku, kui üks ülimalt must päev pangaarve jaoks. Aga samas sain ma ka endale 75% vajaminevast suve-garderoobist. Nüüd võiks suvi ise kah kohale tulla... Sest õhukese kireva seelikuga on ilmselt suht jahe praeguste ilmadega tööl käia.
Igastahes minul ja Makil on nüüd uus lemmikpood - Takko Fashion. Oi neid imenunnusid särke, mis seal kõik müügil on! Ma võiks end lolliks shopata seal!!! Seekord piirdusin siiski vaid kolmega :D Aga see-eest millised need on! Märgusõnadeks oleks part, pingviinid ja otseloomulikult - kiisud. Sokid ostsin kah vastavalt särgile. Nii et kui tavaliselt naistel on kott ja kingad (talvel ka kindad) ühes toonis ja omavahel sobitatud, siis minul on sokid ja särgid :D Siiski päevanael on see imearmas roosa kiisuga karvane kott, mille ma ostsin. Isegi süda ei tilgu verd kulutatud raha pärast, see on lihtsalt nii täiuslik. Ema vaatas seda kotti ja nentis vaid, et mul on vist lapsepõlves midagi puudu jäänud :D

Võib-olla mingi aja pärast ma tüdinen ära neist pildikestega särkidest ja hakkan kandma naiselikke riideid, nagu mulle üks sõbranna soovitas. Aga see aeg on hetkel veel mägede taga. Praegu tahan ma kanda riideid, mis väljendavad minu olemust, milles ma tunnen end õnnelikuna ja millel on oma sõnum. Ja olgem ausad - roosa särk, millel on kollane sädelev pardike koos tekstiga "Splash with me", kannab sõnumit ja muudab mind tõepoolest õnnelikumaks. Võib-olla olen ma imelik mõne inimese jaoks, võib-olla vaadatakse mind võõristavalt ja hiljem räägitakse sõpradele, et vot millist imelikku tibi ma nägin... Samas on minu elus ka inimesi, kes huvi ja rõõmuga imetlevad minu järjekordset leidu imelike riiete riiulilt. (Muidugi võivad nad seda ka teeselda...) Äkki mul jäigi midagi lapsepõlves puudu... Aga miks ma peaksingi sundima ennast kandma riideid, milles ma ei tunne end iseendana? Selleks, et ülejäänud normaalsete inimeste jaoks vastuvõetav olla? Halli massi on niigi palju, praegu ma lihtsalt ei tunne end ühena sellest massist. Las ma olen siis imelik ja teistmoodi - minu jaoks on see just see õige asi.

Olen jah reetur :P

Täna on siis Tartumaa päästekate võistlused siin. A-komandodele ainult, see aasta enam B-komandod ei osale. Kahju... pole enam nii huvitav. Aga see selleks, tähtsamad asjad esimesena :P Lahinghargnemise võitis Puhja, jess :) Kui nad nüüd ka teatevõistlusel hästi osalevad, siis võidavad nad ka see aasta terve võistluse. Ilus :)
Jep, kord hakkad ühele meeskonnale pöidlaid hoidma, siis ega sellest lahti enam saa. Ja mis siis, et ka Tõrvandi komando osaleb, ikkagi hoian pöidlaid just Puhjale. Olen reetur, ma tean :)

reede, 3. juuni 2005

Natuke ebakaine meesterahvas pargis:

"Nii hea on vaadata, kuidas kaks noort armastavad teineteist. Ärge jätke pooleli. Minge võiduka lõpuni, ärge laske end takistada. Ja sina ära muretse, küll ka sinul kasvavad ükskord tissid. Ükskord kindlasti."

Mnjah, selle peale ei oska muud öelda, et LÕPUKS OMETI :D

ei jõua enam!!!

Millal ometi saavad teatud inimesed aru, et ähmaste lubadustega ei püüa enam kedagi? Et enam ei hoia kinni inimest lihtsalt "oh, võib-olla"-ga? Oleks äkki aeg ärgata ja reaalses maailmas ringi vaadata? Äkki ükskord ometi jõuab see ka nende ajudesse, kes asju otsustavad??? Oleks nagu aeg... Või tegelt... tundub, et vaikselt hakkab see aeg juba mööda minema ja lihtsalt on hiljaks jäädud.

neljapäev, 2. juuni 2005

Mõttetu!

Kuidas on võimalik 6 päeva jooksul vaadata ära sajandi kaks kõige NÕMEDAMAT filmi? Igastahes mina sain sellega hakkama. Kui esimese filmi puhul oli veel leevendavaid kõrvalnähtusi, siis seekord polnud mitte kui midagi. Ma tõesti ei saa aru, miks nii paljud inimesed kiidavad Sin City't - jura film täiesti. Mul ei ole lihtsalt piisavalt sõnu, et seda kirjeldada.
Ja nagu sellest polnud veel küllalt - ma suutsin teha teise suure vea tänase õhtu jooksul. Lasin end petta lootusest, et hea seltskond suudab kustutada erakordselt ebameeldivad mälestused Kotka keldrist. Kahjuks ei suutnud... Mitte, et seltskond oleks midagi halvasti teinud, lihtsalt liiga vastikud on need mälestused.
Üleüldine hinnang õhtule - mõttetu raha ja aja raiskamine. Sorry, aga midagi eriti head siit meenutada pole. Üks halb sõna suudab kustutada sada head. Loodan, et vähemalt lubadustest peetakse kinni...

Estonia...

Uncyclopedia andmed Eesti kohta :D

väike väljavõte kah:

About 300.000 Russians live in Estonia. 7 of them don't have a criminal record. This claim, made by several polititians, has been officially labeled as bogus due the fact that it's based on the short story "About 300.000 Russians Live in Estonia. 7 of Them Don't Have a Criminal Record" by Marju Länik. The story deals with the panty fetish the author had in her childhood and is in no way related to the title.

About 98% of the population claim to be members of a church or cult. The membership divides as following among the better known organizations:
* 80,2% The Everlasting Church of Soap Opera
* 30,6% Long Live Tanel Padar!
* 48,4% Atheism
* 9% Hit Hard And Run Fast

There are no known cases of masturbation in The Mighty Estonia because in Estonia, sex is free. But as it is quite impossible to have sex (or anything close to it) after having drunk 2 litres of vodka (after every 4 hours), there are no known cases of sex either. Estonians multiply by some other means than sex. It is every Estonian's duty to reproduce at least a cluster or two of little Estonians.


Tänud Henrikule levitamise eest :)

Jajaa...

Vahel on mõnest muidu nii tüütust inimesest ikka kasu kah, vähemalt mulle. Enda teadmata võivad sellised inimesed rääkida midagi, mis mõne teise piinlikku olukorda seab. Ikka juhtub, onju. Igastahes mina sain jälle killukese targemaks :) Oijah... on ikka jama küll, kui keegi teine sind nii haledalt sisse räägib. Tükiks ajaks märk küljes... Vähemalt mina seekord pääsesin.

kolmapäev, 1. juuni 2005

fännadi-fänn :)

Hommikune kehva enesetunne on jätkuvalt olemas ja viimase poole tunni jooksul on ilmutanud ka halvenemise märke. Ei taha! Ja ole siis veel andunud fänn, kes koledat vihma trotsides platsi ääres vastasvõistkonda kõva häälega õpetas.
Võeh, voodi, padi, paks tekk ja suur kruus kuuma teed palun.

Lõik juuni Cosmopolitanist

Arvo Vallikivil on jutt nimega "Peeglid", mis vestab printsessist, kellel oli palju peegleid ja sama palju nägusid. "Ühte raami sobis kõrk printsess, teise pahur piiga, kolmandasse kelmikas toatüdruk, neljandasse unistaja neiu, viiendasse tõsine mõtleja." Tema juurde tuleb rändrüütel, kelle kõrval siis tüdruk peeglite eest läbi kõnnib. "Peeglis, milles tema oli lustakas teenijapiiga, oli rändrüütel kohmakas tallipoiss; kus tema oli nukker, pakatas rüütel headusest; kus tema oli mõtteis, vaatas rüütel teda uurivalt; kus tema oli kõrk printsess, mängles rüütli näol leplik, ehk pisut isalik naeratus; kus tema oli pahur, oli rüütel lõbusa näoga." Lihtsakoeline lugu, aga ütleb siiski midagi, mida suured romaanidki ei pruugi ära tabada: armastus on kunst olla teine - see teine, keda su kaaslane just sellel hetkel ja selles tujus vajab.


Peitusemäng teineteises - Berk Vaher

PRIA vs kalev

Moraalne võit kuulub täie auga meile ja ärgu proovigugi keegi miskit muud väita! Tegelik võit kuulub kahjuks äärmiselt ebaausalt neile ehk siis lõpptulemus 2:0 PRIA kahjuks. Aga mida head oodatagi selliselt võistkonnalt, kus võistleb kaks eesti parimat käsipallurit, kelle füüsiline vorm on kahepeale ilmselt parem kui ülejäänud võistkondadel kokku. Ja nii ebasportlikku mängu pole mina kunagi näinud. Keegi peaks kalevi poistele seletama reegleid, et näiteks vastasvõistkonna mängijatest ei tohi tegelikult kinni hoida ja neid pikali lükata ka eriti ei tohi... Et selga hüppamine ja särgist kinni hoidmine ei kuulu tegelikult normaalse mängu juurde. Kahju, et mõnele võistkonnale on aus sport tähtsusetu... aga küllap neid siis ähvardati, et kaotuse korral jõulupreemiat ei saa... Igastahes on meie väravavaht kogu turniiri parim! Ja ülejäänud võistkond kah :)

Loodan nüüd, et tänane kehva enesetunne ja valutav pea on kõigest vähese une tagajärg ning eilne külmetamine läks valutult mööda. Haigeks ei taha küll jääda...

PS! Mis viinerist sai?