kolmapäev, 31. august 2005

Täna lähen metsa jalutama. Kutsuks kedagi kaasa, aga pole kedagi sellist kutsuda, kes suudaks vajadusel ka vait olla ja lihtsalt looduse ilu nautida. Ei ole hetkel kedagi, kellega tahaks metsavahel jalutada ja koos vaikida või siis rääkida. Kõik on nii kaugel, nii hõivatud. Kurb on vahel, et pole sellist sõpra, kellel oleks niisama aega minu jaoks, et Toomel jalutada, kinno minna või Emajõe ääres parte sööta. Pole eriti selliseid inimesi, keda just nimelt looduses uitamine lummaks. Kurb. Lähen siis üksinda metsa.

Retsept.

Tänane päev ei ole üldse hea. Eilsed võrgujamad jätkusid rõõmsalt ka täna. Hommikul saabusin tööle ja ei jõudnud toas tulesidki põlema panna, sest mõlemad helpdeski telefonid helisesid nagu pöörased. Peaaegu kõik piirkondlikud bürood helistasid ja kurtsid, et vot netti pole. Muidugi ei jõudnud uus poiss kella kaheksaks tööle, kuigi ma talle spetsiaalselt rääkisin esmaspäeval, et meie töö on selline, et me peame kell kaheksa kohal olema, sest me oleme esimesed, kelle poole pöördutakse, kui midagi ei tööta. Seejärel suvatses ta veel ligi tunniks (või isegi kauemaks, ei võtnud aega) kuhugi ära kaduda, nii et ma pidin taaskord üksinda istuma ja õnnetuid piirkondlike juhendama ja rahustama. Lõpuks ilmus noormees kohale, käes coca cola ja kott saiakestega, üle õla oli tal aga miskine läpakas. Tore, kui ta aitab oma sõpru ja suudab kahe koha peal töötada, aga sellistest kadumistest peaks siiski ka vähemalt teist helpdeski informeerima, eriti enne lõunat ja päeval, kui on suuremat sorti jama lahti.
Nii et kokkuvõte - ma olen kuradi tige, sest ma pean rabelema mitme eest, kui uus poiss jalutab rõõmsalt oma eraasju ajama, kusjuures ilma kellelegi sellest rääkimata. Lisame sellesse olukorda veel mõned üsnagi juhmid tavakasutajad, kes suudavad oma lolluses särada ja inimesed, kes ootavad, et ma teeks nende heaks asju, mis kuidagi minu tööülesannete hulka ei kuulu ning me saamegi tigeda tuju retsepti.
Ja üks kuradi lollakas kärbes on mind terve päeva piinanud ja minu ümber tiirelnud.

teisipäev, 30. august 2005

küll küllale liiga ei tee

viltune pilk pilvedesse



Soovitus väikestele televaatajatele:

plastmassist joonlauda ei sobi kingalusikana kasutada - see läheb katki. Kui siiski kasutad, siis võta see ots, kus numbrid lõppevad, siis pole väga kahju, kui ära murdub.

Loogika

Free Horoscopes and readings!
Credit card required

Miski selles koosluses tundub valesti olevat...

las ma ka kekkan natuke

Minust saab "ärianalüüsi tehniline konsultant." Päris armas nimi :) Töökohta on päris hea vahetada... saan uued töökaaslased, uue keskkonna, võin uuesti oma arvutit installida ja saan veel pealekauba uue ilusa ametinimetuse. Mulle meeldib :)

Leid blogi-maailmast

Psycho Cookie Pitcher

Next Blog nupuke on vahel päris asjalik. Täna sattusin tõelisele kullaaugule - terve blogi igasuguste koogikeste retseptidest! Minge ja vaadake ise, mina igastahes lähen poodi sokolaadi ostma :D

esmaspäev, 29. august 2005

pep talk

Teistele ergutuskõnede pidamine tuleb mul hästi välja, täna neid juba üsna mitu peetud. Aga ära väsitab. Ei mäletagi enam, millal mulle viimati mõnda sellist esitati... Ei-ei, ma ei ootagi, et keegi kukuks seda mulle pidama, eriti mitte peale seda posti. Õnneks saan ma ka ilma hakkama. Piisav annus eneseirooniat ja kainet mõistust aitavad üle ka madalseisudest. Lisaks on mul ju Magic, kes minu enesehaletsusele kohe jalaga kõhtu lööb ja selle minema peksab :)

Aga... vahel natuke ju võiks... mõni pisike ergutuskõne... noh niisama sõbramehe poolest...
Ja samas olen ma rohkem kui õnnelik, et siit mõnede inimeste juurest minema saan. Eks mu erilist "lemmikut" teavad kõik... Käin korraks tema arvuti taga midagi tegemas ja peavalu koos iiveldustundega on kindlustatud. Võeh...
Jehhuu :) Ja ta tulebki! Või noh hakkab otsima tööd, et tulla. Elu on siiski vahel ikka niivõrd ilus :)
Teatasin täna ühele armsale töökaaslasele, et mina siis kolme nädala pärast lahkun priast. Ta küsis selle peale, et kas see on hea või halb uudis. Kui ma ütlesin, et mulle hea, aga mõnele ilmselt halb, siis tema teatas selle peale, et siis on see ka talle hea uudis. Hea uudis, sest see on talle tähtis, et mina õnnelik oleksin; et see on peamine, et mina olen rahul ja siis on ka tema õnnelik.

Kurat, mul on ikka nii kahju mõnedest inimestest lahkuda, nii kahju.

Vanadele sõpradele, kellega teed on lahku läinud

Who are you now?
Are you still the same
Or did you change somehow?
What do you do
At this very moment when I think of you?
And when I'm looking back
How we were young and stupid
Do you remember that?

(BSB – I still…)

pühapäev, 28. august 2005

Raamatukoi

"Me kõik lahkume üksteise juurest. Me sureme, me muutume - enamikul juhtudest on selle põhjuseks muutumine - me kasvame oma parimatest sõpradest välja; aga isegi kui ma sind maha jätan, olen andnud sulle midagi enesest; sa oled teistsugune inimene kui varem, kui sa mind ei tundnud; see on nii..." lausus ta.
Mõtlemine on kahjulik. Tänu Magicu sõnumile sadas ka mulle sama tunnetetulv peale. Ja nüüd ma jälle mõtlen ja meenutan ja analüüsin... Kõrini on ja samas lõpetada ei oska. Kaua me peame selle piinaga elama? Mul on kuri kahtlus, et see ei lõppe niipea, sest asjaolud on lihtsalt sellised. Aga vähemalt oleme me teineteisel olemas, et järjekordsel tagasilöögil tuge otsida ja pakkuda.

laupäev, 27. august 2005

Otsitakse IT-supermani

Kaimar avastas ja mina lihtsalt ei saa oma suud kinni pidada ja pean selle kuldse töökuulutuse oma blogis jäädvustama. Lugege ja imestage... Geniaalne ju - terve tehniline büroo ühes isikus.

***************************************
KAITSERESSURSSIDE AMETI REGISTRITE OSAKONNA INFOTEHNOLOOGIA BÜROO NÕUNIK

Tööülesanded

* E-teenindusprotsesside ja teenindusstandardite kirjelduste väljatöötamine ning sellekohane nõustamine
* Infosüsteemi arendusprojektides osalemine
* Arvutivõrgu ja serverite administreerimine ja hooldamine
* IP telefonivõrgu administreerimine ja hooldamine
* Infosüsteemi andmeturbe korraldamine ja tagamine
* Kasutajatugi ameti töötajatele infotehnoloogia alal
* KRA veebilehe ja asutusesisese Intraneti administreerimine ja hooldamine
* Tarkvara installeerimistööd, infotehnoloogiliste lisaseadmete installeerimine ja hooldamine

***************************************

Vannituba - Paul-Eerik Rummo

Pinni ja panni, meie lähme vanni.
Mis me seal teeme?
Seebivahtu sööme.
Mis me tast sööme,
Ta ju puhta seebine.
Olgu siis pääle,
Las jääb järele.


Vanni minek :) Üksinda. Ilma sõbrata. Proovin hoopis ära Manni kingitud vannimütsi :D

Kulinaarne avastus

Minu uus ahi on universaalne! Ma olen ülimas vaimustuses! Sellega saab liha grillida!!! Kohe päriselt nii, et lihal on ka vastav maitse. Mitte et panen liha marinaadi ja siis ahju ja saan praeliha. Oh ei, minu ahjuga saab korralikku sašlõkki. Super! Lähengi nüüd liha ja kurgi-tomati salatit sööma. Fantastiline!

Uus avastus

Bloggeril on nüüd mingi uus add-on, mis lubab otse Wordist postitada oma blogisse. No kuna uusi asju ikka tuleb järgi proovida, siis testingi nüüd, et mismoodi see asi töötab. Peamiselt huvitab mind, et mismoodi see kujundab postituse ja selle pealkirja. Iseenesest lahe, kui saab normaalsel kujul otse Wordist blogida. Nüüd võiks veel Mobile blogimise listi ka Eesti ilmuda ja siis oleks ikka väga super asi.

reede, 26. august 2005

Üks loojang - viis nägu












Mina fotoka settinguid ei puudutanud. Sihtisin ja vajutasin vaid nuppu. Esimene pilt on lihtsalt uskumatult ilus. Kui ma vaid suudaks ka sihilikult selliseid värvide mänge esile kutsuda...

Ma jumaldan päikeseloojanguid!

Minu rõdult avaneb lausa uskumatu vaade imeilusatele päikeseloojangutele. Lihtsalt seisa ja imetle. Mul on kahju, et mu fotoaparaat ei võimalda teha tõeliselt ilusaid ja teravaid pilte päikesest ja päikeseloojangutest. Juba puhtalt selle pärast tahan ma endale võimalikult kiiresti (aga ilmselt kahjuks alles uuel aastal) natukenegi normaalsemat aparaati muretseda. Liiga kahju on, et ma ei suuda (ega ilmselt ka oska) kõiki looduse võlusid pildile püüda. Tahaks haarata taevast ja sulada päiksesse. Need on minu kaks imetlusobjekti ja just neid tahaks ma lõpmatuseni pildistada. Sest ükski pilv pole teisega sarnane, ükski päikeseloojang ei kopeeri teist - loodus on kordumatu ja ainulaadne.
Taevast imetledes tekib tunne, et tahaks lennata linnuna läbi pilvede päikese poole...

neljapäev, 25. august 2005

Prillid peas hea elada!

Sain oma uued prillid kätte. Ilusad punased raamid on. Isegi sobivad. Täitsa lahe on üle pika-pika aja prillidega väljas käia. Kõik on nii selge, värvid on nii kirkad. Läätsed pole mul ju täpselt nii nagu vaja, sest läätsedele ei saa silindrit panna. Seega on prillid nüüd imeselged. Fantastiline! Peaks õhtul pilti tegema ja rahvale vaatamiseks välja panema. Aga ma ilmselt ei viitsi eriti seda teha.

Vigade parandus

Kallid lugejad ju saavad aru, et minu mälu pole enam see, mis ta varemalt oli, ja asjad kipuvad ununema. Seekord suutsin sünnipäeva-postist välja unustada lillede osa. Vabandan ja parandan siinkohal selle kohutava vea.

Lilled olid kõik suurepärased. Erilised kiidusõnad saavad kolm imeilusat lillekimpu, mille pria-poisid tõid. Vopsu toodud kimp oli omapärane ja seda on raske iseloomustada. See on vist natuke nagu mina - ilus ja samas keeruline :P Pihlaku kingitud kimbuke oli armas ja värviline, just nagu mulle meeldib. Neegri kimp aga üllatas mind oma elegantsuse ja pidulikkusega. Meeletult ilus oli, ma tundsin end kohe kuidagi erilisemana. Ei oska seda tunnet seletada, aga see oli hea.
Kuna Vopsu kimbu vastu hakkas mu kass elavat huvi üles näitama, siis selle tõin tööle oma lauda kaunistama. Teised on õnneks suutnud ka kodus ellu jääda ja kass on need rahule jätnud. Manni kingitud potilill sai ka natuke kannatada, kuna kassile pakkusid huvi need toeks pandud tokid ja selle huvi avaldamise käigus sai ka lill natuke viga. Aga üldiselt on elus ja terve see.

Nüüd tuleb kõige tähtsam osa (spetsiaalselt argosaurusele!) - valge "suhkruroos" oli lihtsalt võrratu ja jääb ilmselt minu kodu kaunistama mitmeks aastaks, kui just Jossu seda enne kätte ei saa (ka temale meeldivad lilled.) Argosaurus ikka suudab mind üllatada oma lillevalikuga ja ma ootan huviga järgmist aastat. Juba kasvõi tema lillede pärast tasub pidu pidada ;)

kolmapäev, 24. august 2005

Ma armastan teid, kallikesed!

Laupäeval siis sai tähistatud esimest korralikku juubelit ehk kolmandikku oma elust - suur kole 25. Emotsioonid teevad kukerpalle ja ajavad end tagajalgadele - niivõrd super pidu oli! Ma lihtsalt pean mainima, et ma armastan kõiki neid kalleid sõpru, kes leidsid aega, et koos minuga seda päeva tähistada. Tänu teile oligi see pidu just niivõrd fantastiline kui ta oli. Aitäh!

Aga et siis mis üldse toimus?
    Hommik algas suure kokkamisega, sest oli ju vaja kaks pitsat valmis küpsetada ja siis veel salat ära lõikuda. Pitsataignasse ma ometi ju soola ei pannud, seega tuli seda kompenseerida katte juures. Üldiselt väga hea sai ja see kadus nagu mutiauku. Salatit jäi kahjuks hulgim alles, aga ma surasin seda Magicule kaasa. Nagu hiljem selgus, surasin ma veel miskit muud ka talle pealinna kaasa - minu juhiload ja pangakaardi nimelt :D Aga need sain esmaspäeval kätte - Cargo on alati abiks ju :)
    Esimene külaline saabus poole kahe ajal. Siis saabusid kallid Mann ja Magic. Ilusad, säravad ja seksikad nagu alati. Magicu kingitus võttis tükiks ajaks sõnatuks ja seejärel pakkus terveks õhtuks küllaga kõneainet. Vähemalt õhtu temaatika pani see küll paika :P Isegi Miku ja Zumi toodud küünlad olid nagu rusikas silmaauku ja tekitasid rõõmsat elevust terve seltskonna hulgas.


    Aga nagu alati - õigeks ajaks jõudsidki need kolm esimest külalist, teised kõik hilinesid. Tegelikult teen liiga - pria-kamp tuli õigel ajal, lihtsalt see oli Itaalia aja järgi :P Mis teha kui lähevad riigid segi :P Esimese shampuse korkisin lahti igastahes 18:15, sest kaua sa ikka kannatad, onju. Üldiselt olingi mina see, kes enamuse shampustest lahti korkis, sest iseseisev naisterahvas saab ka sellega hakkama. Pealegi... mulle meeldib pauku teha :D
    Kingitused olid kõik suurepärased! Eriliselt üllatasid Miku ja Zum, kes kinkisid kassi pildiga ruumilise puzzle. Olen ka meeldivalt üllatunud pria-poiste kingitud käeketi üle, ei oleks uskunudki, et poisid oskavad midagi nii ilusat välja valida. Magicu kingitusest ei hakka parem rääkimagi, sest nagunii kuulen ma selle kohta kommentaare järgmised 25 aastat. Palju oli kassidega seotud kingitusi, mis kõik olid üliarmsad ja leiavad kindlasti kasutust. Näiteks pildiraam leiab koha uues töökohas minu laual ja sinise kassikese riputan uues kodus akna või peegli külge. Eriliselt sooja koha minu südames võitis aga klassiõdede kingitud Koer Rudolf (minu arust sellistele suurtele karvastele loomadele ei sobigi muu nimi kui Rudolf.)


    Aga järgmine pidu teen ma nii, et uusi nägusid ei kutsu, siis ei pea enam tutvustamist tegema. Kui esimeste külaliste puhul piisas ühest minutist, siis lõpuks viimane ring kestis vist ligi tunni. Nõuti ju igaühe kohta peale nime ka seda, et kust ma tunnen ja siis paar iseloomustavat sõna. Nüüd peaks ka minu naabritele selge olema, kes mul külas olid, kust ma neid tunnen ja mis nad endast kujutavad :D Peaks tegema väikse küsitluse, et kas kellelegi ka midagi meelde jäi :D
    Eks nad peaks juba harjunud olema viktoriinidega, sest laupäeval sai ju ka üks läbi viidud. 25 küsimust minu kohta ja võitja saab minuga (minu kulul) kinno tulla. Võitis minu kallis küljeluu ja Magic ja Virge olid tihedalt järel. Olgem ausad - iga teine tulemus oleks mind siiralt üllatanud. Miku lootis mind masseerimisega pehmeks rääkida, et ta ikka rohkem punkte saaks - aga surm ei saa ka sealt võtta, kust midagi võtta ei ole :P Seega jäi talle eelviimase koha jagamise au ja hiilgus. Märkimisväärsemaid vastuseid oli see, et mina olen sündinud kas Kohtla-Järvel (see vastus on veel mõistetav, vanavanemad elasid seal) või siis Võrus või suisa Riias. Samuti olen siiralt üllatunud, et mõne neegri arvates on mul noorem õde, kuigi ma olen enda arust ikka piisavalt jahunud oma õeraasust, kes juhtumisi on minust mitu aastat vanem. Kõva pähkel oli kõigile see, et kes on minu arust Eestis seksikaim tuntud mees (Indrek Pertelson) ja seda ei arvanudki keegi ära. Hämmastas ka see, et nii mitmed ei teadnud, et mul tõesti ei ole keskmist nime. Teen vist lahkumispeol uue küsitluse ja vaatan, kas kellelegi õiged vastused meelde ka jäid :P
    Nagu ikka - seisis sünnipäevalaps enamuse õhtust püsti, süüa ei jõudnud ja shampust sai rohkem kui küll juua :) Vähemalt jää ja külmutatud vaarikad leidsid poisid ise sügavkülmast üles ja ma ei pidanud neid koksi segamises abistama, asi seegi. Üldiselt said kõik väga hästi hakkama ja kuulasid ilusasti sõna. Ma tõesti ei taha teada, kui palju seda vaest "sinist nuppu" vetsu seinal piinati. Igale vetsu minejale tuletati kõvasti meelde, et ta ikka sinist nuppu vajutaks. Huvitav, mida naabrid arvasid, mis see on?
    Õhtu jätkus Atlantises, kuhu tänu Magicule ja küljeluule suutsime hilineda, sest nad pidi mulle valima sobiva riietuse. Lõpuks koostöös Vopsuga saime selle valitud ja sõit sai alata. Kohale jõudes võttis meid vastu pikk-pikk järjekord ja nii trügisimegi julmalt vahele ja saime enne südaööd sisse. Oi neid tigedaid pilke, mis meie osaks said, kui koos administraatoriga eelnevalt broneeritud laua juurde jõudsime ja selle tühjaks peksime. Aga suht suva tegelt, sest meie saime ju istuma. Istumisega ma muidugi eriti ei tegelenud, sest veetsin enamuse ajast pria-kambaga tantsuplatsil. Teised poisid vist üritasid lantida ja seega ei jõudnud eriti meiega koos tantsima. Miku üritas Magicut tantsima tirida, aga see ei tahtnud eriti õnnestuda - pealinna tsikk ju pipardas :P Tantsuplatsil sain mina hoope vasakult ja paremalt ja isegi seljatagant. Kõva mats küünarnukiga kuklasse, teine meelekohale, pisike maksahaak ja löök jalaga - need on need, mis meelde jäid (ja haiget tegid.)
    Ööklubis sai ka pisike show püsti pandud ja Neegri ülepea käiv särk eest lahtiseks särgiks tehtud (Neegri enda abiga!). Mis lahti ei käi, saab lahti rebitud. Ja millest rebides jõud üle ei käi, see tuleb võtmega saagides katki saada. Magicul on igastahes näpud villis sellest suurest tööst. Pildimaterjal on ka kuskil olemas sellest aktsioonist, aga see pole veel minuni jõudnud.
    Peale suurt tantsimist puhkasime mõnda aega mõnusatel nahkdiivanitel. Kuna Neeger pisut pipardas, siis piinasin ainult Vopsut ja puhkasin oma väsinud pead tema õlal. Hea ja armas oli, nagu alati :) Tegelikult piinasin natuke Alekseid ka ja laiutasin oma suurte koibadega natuke tema põlvedel - hea on ju niimoodi lebotada, et pea on Vopsu õlal ja jalad on üle teise sõbra jalgade välja sirutatud. Sünnipäevalapse privileeg või hea tähtede seis - mul ükskõik, mulle meeldis.
    Peale pidu tuli ette võtta pikk sõit ja viimased tublid pidulised koju sõidutada. Sõidu peal sain veel natuke Vopsut piinata ja paigutasin oma peakese jälle tema õlale. Suutsime isegi leida mugava mooduse, kuidas bmw tagaistmel neljakesi istuda. Või noh, minul oli mugav, loodan et teistel ka. Proovisime Magicuga kahekesi küll Vopsut moosida, aga ta siiski keeldus meile unejuttu rääkima tulemast. Piirdusime siis tugevate kallidega ja läksime edasi seiklema. Peale lõputuna näivat sõitu jõudsime lõpuks kuskile pärapõrgusse, kus poetasime Aleksei maha ja orienteerusime tagasi linna. (Kas ta tõesti käib SEALT rattaga tööle? Autogagi tundus see tee jube pikana.) Edasine teekond möödus poolenisti tukkudes ja minu kodukeseni jõudsime liigagi kiiresti. Veel üks pikk ja tugev kallistusvoor ja saatsime Neegri koos minu küljeluuga teele.
    Minu pool pistsime Magicuga pintslisse tubli jupi vorsti ja hunniku salatit. No ikka selleks, et hommikul olemine võimalikult kergem oleks. Magama saime kuskil poole kuue ajal vist ja äratus oli natuke peale ühteteist. Tundsin end inimesena isegi, pea ei olnudki haige, ainult suuuuuuur uni piinas.

    Hilisemad kaebused seisnesid peamiselt selles, et ma jätsin ühe või teise inimese unarusse. Ei jätnud - täiskasvanud inimene oskab ka ise hakkama saada ja kahetoalises korteris ei ole mul lihtsalt võimalik nii ära kaduda, et mind üles ei leia. Asi on pigem tahtmises ja viitsimises. Mida külvad, seda lõikad. Üle pingutada ei ole vaja, sest seda ei osata tihti hinnata. Samuti ei saa mind süüdistada ööklubis kellegi ignoreerimises, kui need inimesed ise eemale hoiavad ja muud tegevust leiavad. Mina ei hakanud kedagi sundima ja taga ajama, igaühe vaba valik, mida tegid. Kes tantsis minuga, kes lantis tüdrukuid; kes hoidis eemale ja leiutas teemasid, kes võttis asja vabalt. Sest lõppude lõpuks - kui mulle on pikalt pinda käidud mõne asjaga ja ma selle lõpuks teoks teen, siis edasi peab juba ise hakkama saama, sest lapsehoidja ma ei ole; kui mulle tehakse mingi asi selgeks, siis pole mõtet kurta kui ma ka vastavalt sellele käitun - "ise ei taha ja teistele ei anna" minu puhul ei kehti.

   Mina olin sünnipäevalaps, seega olid sel õhtul minu soovid minu jaoks natukene tähtsamad kui teiste omad (tahaks loota, et ka teised arvestasid ennekõige minuga ja tahtsid, et mina õnnelik oleksin). Minul oli hea ja ma loodan, et ka teistel :) Hüper-super pidu oli ja ootan põnevusega järgmist aastat :) Fantastiline oli tähistada oma sünnipäeva koos inimestega, kes tähendavad mulle nii palju. Ma armastan oma sõpru.

teisipäev, 23. august 2005

Juhe jätkub. Enesetunne alla igasugust arvestust. Tuju nullis. Uni tapab. Silmad ei püsi lahti. Veel 4 nädalat ja ma saan natukenegi normaalsemal ajal ärkama hakata.

Ja kell on alles üheksa.

esmaspäev, 22. august 2005

Pehme ja karvane kallistus

Täna tööl tulid ka töökaaslased kätt suruma ja õnne soovima. Vaieldamatult ilusaim hetk oli see, kui hommikul üks noormees tuppa astus ja imeilusa punase roosi kinkis :) Armas oli.
Ülejäänud päev möödus uneuimas kuni kella kolmeni, mil terve osakond tuli käppa suruma. Üsnagi halva maigu jättis ühe noormehe õnnesoov:
- Noh, palju õnne siis.
- Oi, aitäh :)
- Loodan, et sa leiad varsti oma õnne.

Vabandust, aga kas ma tõesti paistan õnnetuna? Mul on fantastilised sõbrad, kallis perekond ja tervis on korras - mida enamat on õnneks vaja? Kas see, et mul pole meest, tähendab, et ma ei saa olla tõeliselt õnnelik? Tunnen kaasa inimesele, kelle jaoks pole olemas õnne ilma kindla naise/meheta. Õnn peitub pisiasjades ja kui sa mõtled elu enda jaoks halvaks, siis pole vahet, kas sul on hea suhe või oled mõnda aega nautinud vallalise staatust - sa ei ole nii või naa õnnelik.
Mina näiteks tähistan 25ndal augustil seda, et ma olen kandnud kaks aastat vallalise staatust. Hetkel istun arvuti taga, seljas on magamisriided, süles sünnipäevaks kingitud suur karvane koer ja ma ei oleks nõus seda hetke mitte millegi vastu vahetama. Olen õnnelik. Siin ja praegu.

Kas sina võid enda kohta sama öelda?

Cats... haa... cats my ass

Et siis kassid... Kogu sellel muusikalil polnud kassidega muud seost peale nime. See liikumine! Kas tõesti lavastaja ja koreograaf pole kassi lähedalt näinud? Kas see oli nüüd sihilik või siis kogemata, et kohati oli asi ikka väga sünkroonist väljas ja meenutas kuuenda klassi esitatud koolinäidendit?
Kostüümid kostüümideks, elab üle (kuigi see sado-maso must läikiv latekskostüüm oli sutsu liig... ja need värvilised spermapoisid samuti) aga kuhu olid kadunud kassi kaks kõige olulisemat osa - saba ja vurrud??? Kass pole kass, kui tal pole saba ja vurrusid! Antud etenduse tegelased meenutasid puudlit või mõnda niisama segaverelist krantsi. Suurest osast laulus ei saanud suurt midagi aru, sest liikumise peal kadus igasugune selgus sõnadest. Ja no vabandust, aga natuke nõme oli see, kuidas laval tantsisid Inglismaa kaardiväelased ja Shoti seelikutes mehed, ning hetk hiljem hakkas mingi vanamees laulma, et läheb Tsink Plekk Pange sööma ja et Manhattani pubis on parim lambapraad. Kas tõesti oli vaja asi nii nõmedaks ajada?

Positiivset kriitikat kah:
Üldiselt oli kogu muusikali jooksul kolm head hetke -
(a) poolpaljad üsnagi kena kehaga mehed tantsisid ja liigutasid oma puusi mõnusalt seksikalt muusikarütmis; mul poleks midagi selle vastu kui mõni selline mulle privaatset striptiisi teeks ;)
(b) mingi võlurist "kass" ennast lauluga esitles (seal numbris olidki need poolpaljad poikad :P)
(c) naudingu külmavärinad tõi ihule Maarja-Liis Ilusa lauldud Memory. Tal on nii võimas hääl ja see laul on nii suurepärane, et mul tõusid ihukarvad lausa püsti. Pika ootamise ja piinlemise peale sain ka fantastilise muusika-elamuse kätte. 10-punkti skaalal saab Maarja-Liis vähemalt 257,8 punkti.

Kokkuvõte: liikumine, laulmine, kostüümid - jubedad. Ja selle kõige kõrval säras ereda pärlina Maarja-Liis Ilus.
Tööl olemine on vastunäidustatud. Peale puhkust ei saa üldse enam aru, mis tegema peab. Kõik läheb meelest ära ja asjade meenutamine tekitab peavalu. Selline tunne on nagu oleks esimest päeva uuel töökohal. Täiesti juhe on olla.

pühapäev, 21. august 2005

after party :D

Olen elus. Niivõrd-kuivõrd. Homme pikemalt. Praegu jänesele.

Aga aitäh kõigile, kes kohale tulid ja koos minuga tähistasid. Olite vahvad ja paremat pidu poleks osanudki soovida. Parim pidu :)
Ja aitäh kõigile, kes täna helistanud ja sõnumeid saatnud on. Armas, et mind ikka meeles peetakse.

neljapäev, 18. august 2005

Praegune seis

Tundub, et nii väga jubedalt ülerahvastatud pidu ei tulegi. Vist suisa umbes sama, mis eelmine aasta. Uhh, kivi kukkus kohe kolinaga südamelt ja nii õnnelikult, et varvastest kukkus ka mööda :) Jama ainult, et naiste osakaal kipub vist üsnagi suur olema...
Üldiselt lood on nii, et pidu jätkub südaöö kandis klubis Atlantis, seega võib seal meiega liituda, kel soovi on. Ära tunneb meie seltskonna selle järgi, et meil on kõige ilusamad blondid tüdrukud ja kõige rohkem purjus poisid :D Teised, mitte-blondid tüdrukud on ka kõige ilusamad tegelikult... ja osad poisid pole nii väga purjus :P Igastahes olen seal ka mina ja see ongi ju kõige tähtsam ;)

kolmapäev, 17. august 2005

Saladus.

Ja võib-olla tuleb veel üks inimene ära pealinna sügisel. Aga ma ei ütle veel, kes see on. Nii et ärge küsige. (Ma olen selle üle nii elevil, et lausa pidin kasvõi niimoodi nimeta selle uudise siia panema)

Järjekordne leid minevikust

Avastasin oma arvutist ühe küsitluse, mille kunagi saatis mulle mu soomlasest kirjasõber. Ma olen selle ära täitnud (enda kohta) ja siis koopia ka endale jätnud. Päris lahedaid vastuseid olen andnud. Küsitlus ise on umbes-täpselt kahe aasta tagune (ehk siis 2003. aasta augusti lõpus saadetud) Mõned stiilinäteid:

28. what do you look for in a partner : that one thing that makes u just adore one person and dislike others. There is no point of looking... u never get what u plan.
38. dream car : nice and red:P
75. simple or complicated : sometimes simple but mostly complicated
87. do you believe in hell : no but i hope that it exists and some people go there.
94. if you were alone in a deserted island and you could only bring three things with you, what would they be : plenty of food and drinks and a boat with engine and fuel
109. what's the most memorable Christmas gift that u received: haven't received it yet

Ja minu arust geniaalseim vastus:
96. if you could meet only one person anywhere in the world, who would it be : mister Right...
Ristisin täna uue ahju sisse ja küpsetasin kakao-mustsõstramuffineid. Mmm... selline mõnus suvine tunne tuli peale. Päike paistis aknast sisse, toas hõljus magus koogilõhn ja nahk kirvendas hommikusest päikesevõtmisest. Puhkus.

Jänes sai ka äsja ära tükeldatud ja jääb sügavkülmas pühapäeva ootama. Õde sai haisu ninna, et mul on jänes ja tuleb nüüd perega mulle pühapäeval õnne soovima. Ei saagi ma homme seda nahka pista vaid pean ootama veel paar päeva :( Minu kurba meelt leevendab teadmine, et homme tuleb Unistaja pool pisike koogitamine (ja võib-olla isegi koos pisikese veiniga.)

Homme peaks vist oma elamise ka ära küürima, et laupäeval ikka julgeks külalisi tuppa lasta. Reedene päev möödub linnas söögikraami varumise ja kodus kokkamise tähe all. Laupäeval tuleb ka veel salat valmis meisterdada ja suureks rahvamassiks valmistuda. Kuhu ma nad kõik küll istuma panen... kuhu?

teisipäev, 16. august 2005

Ei ole olemas võimatuid unistusi, on vaid meie piiratud arusaam võimalikkusest.

Jälle horoskoop

You are eager to engage in small talk now about your attractions and desires. As romantic Venus moves through Libra until mid-September, you have a sense of fairness about relationships. The more you share your emotional needs, the greater your chances are to find love. State your intentions with kindness and clarity, for you have a great chance of receiving what you desire.

Mulle meeldib, et vahel annab kasvõi horoskoop mulle lootust, et kunagi ka minu südamesoovid täituvad. Lihtsalt nii ilus horoskoop üle pika aja :)

esmaspäev, 15. august 2005

Jänene

Aga ma saan kolmapäeval oma jänesepoisi kätte! Neljapäeval läheb potti! Mmmm... neelud juba käivad. Aga vot teile ei anna - ostke ise Karu käest endale jänes. Mina olen kade mutt ja hoian kõik endale :) Nii head kraami lihtsalt ei raatsi jagada. Mmm... neljapäeval hakkan maiustama :)

pühapäev, 14. august 2005

One typical ego-trip :P

Pisike ego-tripp jälle... oijah... näita ainult natuke aega veebikaamerast ennast pimedas toas arvuti taga istumas, ja kohe komplimendid kukuvad.

j.a: ohhhh
j.a: u r so sweet
j.a.: your face is very good
j.a: your leap is beautiful
j.a: and your smile is georgios
j.a: i like your smile
j.a: i'm happy chatting with u
j.a: i like u
j.a: u r so cute

Anyway... peale seda muutus asi juba tüütuks ja imalaks. Liiga palju komplimente on juba liiga palju. Igastahes suutis see noormees lõpuks mulle ka armastust vanduma hakata ja deklareeris, et ma olen tema jaoks just see õige. Mnjah... enam ei julge õhtul hilja oma salkus juustega ja uniste silmadega näolappi kaameras näidata :P Ära hakkavad tüütama need kirglikud armuavaldused internetis... Tekib ainult küsimus, et miks tavaelus ei näe mehed seda, mis veebikaameras südameid võlub? :D

Eternal Sunshine of the Spotless Mind

Ma püüdsin kirja panna selle filmi vaatamisest tekkinud mõtteid, ma tõesti püüdsin. Aga iga kord, kui ma sain valmis paar lauset, katkes mõte ja eelnev jutt tundus nii tobe. See ei ole õnnelik armastusfilm, mille lõppedes jääd maguskibeda kurbusega õhkama, et oh, tahaks kah... See on sedasorti film, mis paneb mõtlema. Natuke "5 x 2" tüüpi, ainult selle erinevusega, et see ei pannud mind nutma. Aga mõtted jooksevad amokki peas. Filmi lõpust jäi kõlama laulurida: Everybody's got to learn sometime.

Soovitan vaadata. Siiralt soovitan.

Seitse üheteistkümnest... pole paha ;)

Koristasin oma lauasahtleid täna ja tegin põhjalikku puhastustööd. Miskipärast on nii, et nüüd, kui ma elukohta vahetama hakkan, siis suudan hoopis selgema pilguga vaadata kõiki neid alleshoitud asju. No mul ju tegelikult ei ole vaja tervet ümbrikutäit ajalehtedest välja lõigatud teste või siis kuue aasta jagu Suure Eesti Raamatuklubi katalooge. Ajakirjadest välja lõigatud karikatuurid ja anekdoodid on ju iseenesest lõbusad, aga tegelikkus on see, et ma vaatan neid ainult siis, kui jälle üle paari kuu oma sahtleid korrastan. Nüüd sai sahtlitesse palju ruumi juurde ja hing on rahul - hunnik vana prahti sai minema visatud.
Endalgi oli naljakas vaadata, mida kõike ma alles olen hoidnud. Säravaim pärl on kahtlemata kunagi ammu sõbranna Soomest saadetud El'Vital shampooni reklaam, kus mõtliku pilguga vaatav vastu Michael Schumacher. Uskumatu, et mul see senimaani alles on!
Leidsin ka eelmise aasta lõpus joogisena kirja pandud "uusaasta lubadused" (kokku 11 punkti.) Täita olen neist suutnud 6 tükki mõningaste mööndustega; üks on veel selline kahtlane, sest no kust ma tean, kas ma just seda marki kasutasin või ei, aga tinglikult vist võib seda ka täidetuks pidada. Üks punkt jääb alatiseks täitmata, sest selleks puuduvad sobivad eeltingimused ja endal on soov kah otsa saanud. Ja siis ülejäänud kolm on sellist, mis kas nõuavad suurt rahakotti või siis suurt meeleheidet - mul aga puuduvad mõlemad :D Seega kokkuvõtlikult võin öelda, et üsnagi edukas nimekiri sai tehtud... Nädal enne 25ndat sünnipäeva võin uhkusega nentida, et olen täitnud kõik inimlikult täidetavad punktid. (Nojah... kui iriseda, siis tegelt üks oleks võind veel täidetud saada, aga no aasta lõpuni on ju aega veel ja kes teab, mis tuuled Tallinnas puhuvad)

Vahel on kohe hea koristada - justkui tuulutaks ennast kah.

Go ahead. Make my day.

Kell on 23:53:34. Paberikuhi hakkab värisema ja sinist valgust sähvima, taustaks kostub Mission Impossible theme-song. Kaevan oma telefoni paberikuhja alt välja. Kõne sõsarmaolt, kes on siiras hämmingus, sest suvalisse baari sisse astudes ootasid teda seal ees kaks tärni. Sellised asjad ju ei juhtu päriselt? Kas teie elus juhtub selliseid asju, mille toimumise tõenäosus on nii väike, et ei mahu isegi skaalale ära? Samas... me peaksime juba harjunud olema, et vahel meie elu lihtsalt ei allu normaalsuse reeglitele (ja kellel on üldse õigus määrata, mis on normaalne ja mis mitte?)

Peas hakkab kõlama kuskilt filmist meelde jäänud katkend, mis miskipärast näib sobivat siia.

"I know what you’re thinking. Did he fire six shots or only five? Well, to tell you the truth, I’ve kinda lost track myself. But being this is a .44 Magnum, the most powerful handgun in the world, and would blow your head clean off, you’ve got to ask yourself one question: ‚Do I feel lucky?‘

Well, do ya punk?“


Do you feel lucky, Magic? Do ya?

laupäev, 13. august 2005

Selle nädala filmid

The Pacifier ja Daddy Day Care
Kaks filmi, kus lastega mitte eriti "kodus olev" mees (mehed) pannakse tervet karja lapsi hoidma. Erilist sügavamat mõtet ei tasu neist otsida, selline hea meelelahutus on. Lõpp on mõlemal suht sama - mees taipab, et vot lapsed ongi tema tõeline kutsumus ja saab õnnelikuks. Muidugi jookseb kõrval ka pisike armastuse liin, ilma milleta vist ameeriklased ei oskagi enam filmi teha. Esimest filmi võiks isegi mingi aeg uuesti vaadata, teine on selline, mille vaatad ära ja siis unustad ega vaata enam kunagi uuesti.

A Lot Like Love
Hea film, hea point ja palju huvitavaid hetki, mis meelde jäävad. Filmi lõpp oleks olnud hoopis parem, kui ameeriklased oleks kordki unustanud reegli - häppi ending = big love. Palju paremini oleks filmi sõnum kohale jõudnud, kui lõpp poleks olnud selline nagu ta oli. Õppida oleks sellest filmist palju. Ei hakka ise siin asja lahti mõtestama ja lasen Magicul rääkida enda eest.

Just jõudis kohale Eternal Sunshine of the Spotless Mind ja ma nüüd püüan nuputada, kas hakkan seda vaatama või keeran hoopis magama. Aga kuna Une-Mati jälle tembutab ja tõmbab ringi (mina ringi ei mahu...), siis äkki peaks hoopis filmi vaatama? Muidugi võin oodata 20 minutit kuni Monster-in-Law kohale jõuab ja seda uuesti vaadata... Ilusat meest pole kunagi patt kaks korda vaadata ;)

reede, 12. august 2005

Ilmselge järeldus?

Mina: hei. ma pole kindel, kas prias uudised juba levinud on, seega ütlen ise siis sulle ära - minu viimane tööpäev on 16.sept.
Töökaaslane: ?????????????
Töökaaslane: kus sa siis lähed?
Töökaaslane: lapsepuhkus?

BO

Täna siis sai läbitud esimene koolitus tulevase töö jaoks. Tänu tulevase ülemuse pisikesele segadusele sai tõeks kuulus lausekatkend "Kui Mutt üksinda kohale jõudis, olid teised juba poole peal." Aga pole hullu - iga algus on kerge ja nii jõudsin väga ilusasti teistele järgi iseseisvalt materjalide järgi programmiga tutvudes. Päris huvitav asi on... Ootan põnevusega, millal sügavuti seda õppima hakkan.
Ja mina pole ainuke, kes ootab :D Kui teatasin oma Ameerikas elavale kirjasõbrale, et hakkan uues töökohas BO'd supportima, siis tema teatas selle peale nii:
N: are you trained on BO?
N: we are working on a BO project here
N: and were having some issues last week
N: now you can help us when we have problems

Eriti armas oli, et tulevane ülemus helistas viie ajal ja uuris, et noh, kuidas koolitus oli, kas meeldis ja mis ma ikka arvasin. Ja tüüp ise on veel puhkusel :)
Ja koolitust läbi viinud tulevane töökaaslane kutsus mind rõõmsalt Pärnusse suvepäevadele järgmine laupäev, et mis sest, et ma veel ametlikult tööl pole, aga vaatama võin ikka tulla. Jama, et ma sünnipäeva sel ajal pean :P
Mulle näib, et tehtud valik polegi kõige hullem...

neljapäev, 11. august 2005

News-flash

Seoses meeldivate ja vähem meeldivate uudistega võin kõiki muretsejaid lohutada - potentsiaalset korterikaaslast mul enam pole. Seega ei pea te enam muretsema, et kuidas ma hakkama saan. Või noh... nüüd vist on pigem natuke rohkem muretsemise ainet :P Anyway... I will survive. Pole muud valikut, sest muidu Magic tuleb ja istutab mu haua karuohakaid täis :D

Ja lõpetuseks minu uuelt lemmikplaadilt laulukatke ;)

Oi hea, kui hea on neljapäev
Jumal teab, kes kunas homset näeb
Ka sulle beibe on iga hommik uus

Ja siis kui öö käib
Käib kahe päeva vahel
Mul muret teeb,
Et etem võib olla see
Ja ikka öö on iga päeva ahel
Ma tunnen veel,
Et etem peab tulema see

Hilisõhtune mõttelend

Mõtted on tüütud. Hilisõhtul pähe tikkuvad ja piinama jäävad kõhklused ja plaanid teevad magamise raskeks. Ma tean, et ma mõtlen liiga palju, aga keegi ei oska aidata, et kuidas oleks võimalik vähem mõelda. Ma olen alati selline olnud - mõtlen, planeerin, teen nimekirjasid. Ilma nimekirjata tunnen end vahel nagu alasti - pole millelegi toetuda. Lisaks on mu mälu suhteliselt selektiivne ja olulised asjad kipuvad valikust välja jääma (ehk siis ununema.) Nimekirja tegemine annab kasvõi näilise kindlustunde, et olukord on kontrolli all.
Aga vahel tahaks osata vähem mõelda. Tahaks osata õigel hetkel asju kergelt võtta ja mõtlemine välja lülitada. Nii olen ilmselt mitmestki heast asjast ilma jäänud, samas olen piisavalt tihti tagantjärele ohanud kergendusega, et hea et ma ikkagi mõistuse juurde jäin. Eks see ole kahe otsaga asi - ühest küljest jääb mingi osa asju mul alati proovimata, teisalt jälle pääsen kergemate kaotustega mõnedest situatsioonidest. Mõistuseinimesena kaldun arvama, et teine variant on lõppkokkuvõttes parem. Kindlasti on mulle vastuvaidlejaid, aga mis teha - enda iseloomu nii põhjalikult muuta ei ole võimalik. Ja ma tean, et tihti ajan ma nii mõnegi oma sõbra hulluks sellega, et ma muudkui mõtlen ja kaalun ja analüüsin, aga ma ei oska seda välja lülitada. Õnneks olen aja jooksul suutnud arendada endas kohatist hoolimatust pisiasjade vastu ja seega suudan vahel siiski ka lollusi korda saata. Vahel on ülekaalus üks, vahel teine pool. Kui mul on liiga palju aega mõelda, siis see spontaansus kaob ära; samas kui piisavalt hoogu lähen ja end turvaliselt tunnen, siis suudan uhkelt oma lõvilakka raputada ja mängleva lõvikutsika iseloomu välja tuua. Sest olen mis ma olen, aga tähtkujult olen pesuehtne lõvi. Peaks lugema, mida tähtis tähtkujude raamat ütleb täiskasvanud lõvi kohta. Viimati sai seda raamatut loetud keskkooli alguses vist, sellest saadik on asjad natuke muutunud.
Tormine ilm muudab mind rahutuks. Viib une ära ja täidab pea kirjude mõtetega. Kuidagi sümboolne on see praegune olukord - looduses olev torm kattub minu südames ja elus toimuva tormiga. Kumb see rahutust põhjustab... kes seda teab. Eks mõlemad peavad osa süüd enda kanda võtma. Vähemalt akna taga undav ja uksi lõgistav tuul võiks raugeda, siis peaksin sõdima ainult ühe tormi tekitatud hirmude ja mõtetega.

kolmapäev, 10. august 2005

JUHHUUUU!

VÄRNIK TULI MAAILMAMEISTRIKS!!!!!!

Oi kui ilus, oi-oi kui ilus.
Ja selle kolimisega seoses on lood nii, et sünnipäevaks võib kinkida ikka seda, mis esialgu plaanis oli. Ma teen pealinnas mingi aeg ka soolaleivapeo, kui uus kodu olemas. Siis sinna võib igast potte-panne ja träna kaasa tassida :D Lihtsalt väike vihje, mis tänase Wilde-õhtuga esile kerkis :)

This is it.

Et siis nii. Kes teab, see teab; kes veel ei tea, see saab teada. Vabandan, kui keegi leiab, et ma oleks pidanud isiklikult teavitama - telefoniarve on niigi suur ja lihtsalt ei suutnud kõigile sellest rääkida. Aga et siis uudis ise kah...
Pean kurbusega teatama, et 16. september on minu viimane tööpäev PRIAs ja 19. september on esimene tööpäev uues kohas (vähemalt esialgse arvepidamise järgi.) Et siis minu tee läheb nüüd edasi pealinnas. Kurb on ja nukker kah, aga elu läheb edasi... Kahju on kõigist mahajäävatest töökaaslastest, aga vähemalt ootavad mind ees nii mõnedki kallid ja armsad inimesed (nii eks-priakad kui ka muidu sõbrad.) Loodan, et minu minek paneb mõned tähtsamad pead asjadele mõistusega vaatama ja vähemalt üritatakse vältida ka teise helpdeski minekut. Aga noh... nagu me juba näinud oleme - see lootus kipub olema lollide lohutus.
Aga et siis nüüd on see vaka alt väljas ja enam ma ei pea piineldes seda varjama :)

Horoskoop

You have the power to transform the darkest and scariest feelings today into an amazingly steady work pace. Rather than blowing off your pressurized emotions wastefully, run them through your steam engine. You can harness the negativity, turning it into worthwhile production.


Darkest and scariest feelings - check.
Pressurized emotions - check.
Negativity - check.
Worthwhile production - oh, I hope so!

teisipäev, 9. august 2005

Ma lausa jumaldan elektrikatkestusi. Kohe siiralt ja kogu südamest. Pole midagi paremat, kui sul on vestlus pooleli ja järsku läheb elekter ära. Ja nii kolm korda. Lõbus.

Aga homme lähen tellin endale prillid ära. Punaste raamidega :) Imenunnud on...

esmaspäev, 8. august 2005

Esimesed ettevalmistused jõuludeks

Kirsid on viinaga kappi pandud paremaid aegu ootama. Kohe selle kolmeliitrise purgi kõrvale, kus viina sees ujuvad mustsõstrad, vaarikad ja maasikad. Jõulud tulevad magusad :)

mmmmõnus....

Puhkus on selline mõnus asi, et isegi niisama kodus istumine on lõbus. Väljas kallab vihma, kass põõnutab vaheldumisi minu pesuriiulis või kuskil voodi peal minu riietel. Koristasin kampsunite kapi ära - lausa õudne oli leida riiulinurgast nii mõnigi suur, lohvakas, väljaveninud kampsun, millelaadseid ma kunagi armastasin kanda. Nüüd on suur prügikott kaltsusid täis ja kapis on ruumi nii palju üle, et kasski mahtus sinna patseerima.
Siis tegin plaane, et mida ja palju sünnipäeval süüa-juua pakkuda... Peaks vist mingi hetk rahasse ka need arvutused ümber lööma, aga sellega ma ootan veel natuke aega :P Tegevuskava peaks kah igaks juhuks koostama, et kui sajab, siis rahvas igavusest end oksa ei tõmbaks (puud kõrged kah, mõni kukub veel nööri kinnitades alla :P)

Aga nüüd aiamaale kirsse korjama, sest homseks lubab tormi ja siis ma jään oma kirssidest ilma. Mmm... mõnus märg... Puhkus ju ;)

Kurgid on paremad kui mehed, sest...

... kurk seisab terve nädala kõvana.
... keskmine kurk on vähemalt 15 cm pikk, ning kurk ei ütle kunagi, et suurus ei loe.
... kurk ei küsi kunagi, kui vana sa oled. Värske kurgi võid saada alati, olenemata oma vanusest.
... kurki võib ka supermarketis hellitada... pealegi tead siis selle kõvadust juba enne kojuviimist. Kurk ei valmista sulle kunagi pettumust.
... sul võib korraga olla nii palju kurke, kui sa välja kannatad.
... kurgid on ka hapust peast head.
... kurgid ei ole kassi vastu allergilised.
... kurk ei lähe leili iga mööduva jalapaari või rinnapartii peale.
... kurk ei kutsu sind kunagi vale nimega.
... kurkidel ei ole ema.
... sul pole kunagi vaja oma kurgile rõhutada, kui suur ta on. Kurgid ei vaja valesid nende suuruse kohta. Väikesest kurgist ei teki iialgi suurt tüli.
... sa ei pea kurgile kunagi vanduma, et ta on palju parem nendest kurkidest, kes sul enne on olnud.
... kurgid saavad tagasilöökidega kergelt hakkama. Kurgist on kerge loobuda. Kurk ei solvuks ega heituks millegi eelpool mainitu peale.


Oi kui hea raamat :D Kahju, et pilte pole võimalik siia üles panna...

pühapäev, 7. august 2005

:(

Näib, et kolm päeva rohket autosõitu on minu vaesele põlvele päris halvasti mõjunud ja nüüd ei saa ma enam normaalselt arvuti taga istuda. Põlv hakkab lihtsalt valutama ja ebamugavust tekitama. Kuumab kah imelikult. Üsnagi vastik on olla, ei meeldi mulle selline valu. Liiga pikalt sundasendis olemine mõjub mu põlvele ilmselt halvasti. Jama...

Ausalt, järgmine kord, kui keegi mulle halvasti ütleb ja mind haavab, siis loodan, et lepituseks valitakse mingi muu tegevus aga mitte uisutamine.

laupäev, 6. august 2005

Mõtted puhkusest

Oh ma loodan, et homme on ilus ilm, sest sellisel juhul läheme küljeluuga pealinna shoppama. Tuulutame natuke olemist... või õigemini tuulutame tema olemist, sest mina olen viimane nädal saanud rohkem tuult kui varem kogu aasta peale kokku :) Kusjuures ma taipasin, mis annab puhkusele selle õige tunde - sõbrad! Just head sõbrad muudavad puhkuse tõeliseks naudinguks. Nendega koos olemine, ringi jõlkumine ja kasvõi niisama jutustamine toob puhkusesse selle õige tunde. Minu eredamad mälestused viimasest 12nest kuust ongi seotud puhkuse ja sõpradega, õigemini peamiselt küljeluuga - eelmise puhkuse ajal kahekesi nädal aega Pärnus; seiklusrohke käik Tallinna loomaaeda; novembris reis Stockholmi kahekesi; selle aasta jaanipäev kahekesi Haapsalus. Nüüd lisandus sellesse loetellu ka kolm päeva silmarõõmuga Saaremaal. Ma vaatan pilte ja tunnen jälle neid positiivseid emotsioone, mis nende reiside ajal kohal olid. Kahju, et Saaremaal küljeluud kaasas polnud, oleksime teinud palju rohkem pilte... Nagu ikka - iga huvitava posti juures tuleb ju mõlemast klõps ära teha :D Silmarõõmu ei tahtnud väga tüüdata oma pildisoovidega, ta niigi pidi mu katkematut loba kuulama (pluss ta on lihtsalt liiga hea fotograaf, et niisama tobedaid klõpse küsima hakata temalt...)
Jep, mõnusa puhkuse võti on kallid sõbrad, kellega koos seigelda. Minu elus õnneks on sellised fantastilised inimesed olemas.

(Aga kurat ma ütlen, et ma vahel räägin liiga palju ja ei mõtle oma juttu läbi! Aga kahetsus on kasutu asi, sest öeldut ei saa tagasi võtta ja olnut olematuks muuta. Aga teemasid, mille üle järele mõelda, on tulnud palju juurde. Päris nii enam edasi minna ei suuda.)

Seoses ebasobivate ilmatingimustega jääb seekordne enesetapjalik rattamatk ära. Paduvihmas pole üldse hea rattaga sõita. Nüüd tuleb asendustegevus leida. Kurat, kuidas tahaks tagasi Saaremaale...

Rattaraami saaga...

Ma löön selle Sikupilli Prismas asuva Rademari poe juhataja mättasse! Ah, et seda rattaraami on kerge ühendada? Ah, et kõik poldid on täpselt sellised nagu vaja? No küsiks siis niisama huvi pärast, et mis kuradi imenipiga ma selle raami ratta külge saan, kui poldid tulevad neile ettenähtud aukudest ilusasti ilma keeramata läbi??? Aga ilma keeramata ei taha raam eriti ratta külge jääda, sest mis läheb kergelt sisse, tuleb reeglina ka kergelt välja... Seega kust ma nüüd leian need vajalikud mutrid? Ise keevitan? No pole hullu... otsime teibirulli välja ja ühendame selle raami nii nagu ma ikka olen igast vidinaid ühendanud - ohtra teibiga. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud, või siis minu puhul kinni teibitud. Aga kui nüüd teibiga ka ei saa seda ühendada, siis olen ma no nii tõsiselt tige, et kole kohe.

Seks Sörve säärel

Eluga tagasi Saaremaalt :) Selleks, et kirja panna kui super-hüper seal olla oli, läheks mitu päeva. Ja ka siis oleks see vaid pealiskaudne ülevaade. Sõnulseletamatult mõnus oli seal niimoodi ringi tiirutada ja puhkust nautida. Oleks suisa ebaõiglane välja tuua eredamaid hetki, sest kogu retk ise oligi üks suur silmipimestavalt ere hetk.
Aga alustame algusest...
Kõigepealt suutsin ma kolmapäeva hommikul niimoodi uimerdada, et pidin 15 minutiga oma reisikoti pakkima, sest karm käsk oli kell 9:15 valmis olla. Nojah, sel kellaajal tuli hoopis telefonikõne,et ups sorry, ma jään 10 minutit hiljaks. Valmis ma sain ja see on peamine, suutsin suisa kõik vajaliku kaasa võtta!
Pärnus ostsin oma fotokale mälukaardi ja saan nüüd teha palju-palju rohkem tobedaid pilte oma kassist :D Meestesuspesid ostsime ka paari, sest no mis teha, kui ujukad on jäänud pealinna... Tuleb osta ilusad mustad susped, sest ujukad pidavat jube kallid olema. Etterutates võin öelda, et valik oli õige ja polnudki väga kole vaatepilt ;)
Siis suutsime olla need esimesed õnnelikud, kes jäid Virtsus praamilt maha. Saime sadamas wifit otsida (ei leidnud) ja niisama mööda sadamat patseerida. Jõudsime siiski praamile lõpuks ja seal sain nautida mõnusat jäist tuulekest, mis hommikul kiiruga meisterdatud soenguhakatise endaga kaasa viis.


Kuressaares ringi jalutades oli näha ja kuulda hämmastaval arvul itaallasi ja miskiseid sakslasi ning rootslasi. Eesti keel oli selline haruldane värk, mida niisama tänaval suurt kuulda ei olnud. Igastahes saime lossile väljast ringi peale teha, kuid lossi sisse ei jõudnud. Aga nagu mulle lahkelt seletati - "seal ei ole suurt midagi vaadata, ma olen seitse korda seal käinud." Mnjah, peale seitsmendat korda võib tõesti mõningal määral huvi kaduda lossi vastu :P


Siis liikusime edasi ööbimiskohta otsima, sest uni tikkus kallale ja õhtu hakkas hiljaks minema. Tee peale sattus Loode Tammik, kus nautisime vaikust ja imeilusat loodust. See on hämmastav, kuivõrd võimsa mulje need igivanad tammed jätsid. Selline koht võiks endal kuskil lähedal olla, seal oleks päris hea oma patareisid laadida. Ööbisime Järve turismitalus, kus märkasime iga korraliku elektriku õudusunenägu:


Õhtul veel jalutasime ilusas liivarannas ja nautisime lainetemüha. No ikka liiga ilus paik oli see! Öösel suutsin oma nohistamise ja sahistamisega ajada teisele hirmu nahka, et ma äkki hakkan haigeks jääma :D No mis teha, ma olen selline nohistaja ja öösiti lihtsalt teen külge keerates unes silmi lahti, see ei tähenda veel, et ma üles ärkaksin. Hommikul oli ärkamisel saatemuusikaks mõnus vihmakrabin telgikatusel, mis kahjuks ennustas ette ka terve päeva saatemuusika. Hommikul käisime jälle mere ääres varbaid vette kastmas ning julgemad meist käisid ka korraks ujumas (mina see julgem pool ei olnud...)
Siis istusime autosse ja sihtisime Sõrve säärele, kus sai ära proovitud seks Sörve säärel (üsnagi hea oli...) ja ka nauditud taaskord vihisevat tuulekest. Pisike vihmake oli ka ainult boonus kogu üritusele... Üldiselt mõnus käik oli ja nalja sai kah kõvasti (nagu suhtkoht kogu retke ajal.) Siinkohal kahjuks pilti ei ole pakkuda, sest liiga märg oli olla, et pilti ka veel teha.
Edasi jätkasin mina juba eelmisel päeval võetud kohustust ehk siis olin kaardilugeja. Üsnagi hästi sain hakkama, ei eksinudki ära. Teekond viis meid mööda mõnusaid ja natuke vähem mõnusaid kruusateid (koos mõningaste kõrvalepõigetega) Panga pangale. Teepeal sai ka ühel teisel pangal käidud, aga selle nimi kahjuks minu mälust on kustunud. Panga pangal maitsesin esimest korda ka kadakamarju ning võin kinnitada, et see jääb ka suht viimaseks korraks. Selline maitse oli nagu oleks kuuseokast närinud. Ära sai käidud ka Kotlandis :D


Siis avastasime, et bensiiniga on sutsuke nigelad lood ja edasine sõit kulges juba suunaga kaardilt leitud bensiinijaama suunas. Vahepeal sai ka sisse põigatud Angla tuulikute juurde, kust mina leidsin uue lemmiklooma - puuhobuse :D


Ööseks maandusime Muhumaal Üügu pangal keset kadakaid. Vihma tõttu ei hakanud telki püsti panema ja öö möödus suhteliselt ebamugavalt autos magades. No ei ole BMW'd mõeldud kahekesi magamiseks. Üksinda mahuks sinna suht lihtsalt ära. Aga niisama lebotamiseks ja jutuajamiseks sobib see auto küll väga hästi. Pakkisin oma teki ja padja aga uuesti lahti ja nautisin head seltskonda vihmakrabina saatel. Vahepeal nautisime imelist päikeseloojangut kogu selle värvidemängus. Pilt tuleb hiljem, sest seda peab tsipa töötlema ning mina seda eriti teha ei oska. Igastahes mõnusale päevale oli mõnus lõpetus ja seda vaatamata pidevalt sadanud vihmale (või just pigem tänu sellele?)

Järgmine päev nautisin mina jääkülma merevee mõnusid ja pesin oma pea ära. Tegin pisikese märja t-särgi show kah ja karastasin end külma veega. Kommentaarid olid positiivsed, peaks kunagi kordama, kuigi eelistaks sutsu soojemat vett :P (Pilte ei ole ja ei tule, õnneks.) Siis lebotasime niisama tunnike-paar sealsamas keset kadakaid, sest hommikul säras päike nii kuis jõudis. Mõningased head uudised läbi minu imearmsa sinise telefoni tõid suure naeratuse nii mõnegi inimese näole (samas mossis nägusid tuleb lõppkokkuvõttes rohkem ilmselt...) Lõpuks pakkisime kodinad kokku ja asusime raske südamega mandri poole teele.

Mandril tegelesime veel natuke orienteerumisega ja seiklesime kesk Läänemaa metsi ja karjamaid. Peale mõningasi eksirännakuid jõudsime ka poodi, kust haarasime kaasa pisikese shampuse ja rappusime mööda äärmiselt omapärast kruusateed Kukeranda. Imeilus rand on, aga kahjuks oli seal nii tuuline, et ujumise võis kohe ära unustada. Selle asemel viskasime teki põõsaste taha ja päevitasime tunnikese. Aga kuna päike ronis koguaeg pilve taha, siis minul sai kõrini ja panin end tagasi riidesse. Hoopis huvitavam on ju teist inimest kiusata ja kõdikohti otsida... Kahjuks tehti mulle massaazi sildi all suht sama asja ja seekord vist jäime peaaegu viiki. Nii massaazide kui ka kiusamiste arvult. Ebaõnn, onju :P Mingi hetk selle masseerimise-kiusamise ajal maandus rannas ka ilmatrotsiv vanapaar oma lapselastega, kes meist diskreetselt eemale suundusid. Ei taha teada, mida nad meist mõelda võisid :P Aga üldiselt ei huvita ka eriti, liiga lõbus oli.
Siis hakkas mõnus tagasitee, mis kulges läbi Pärnu (koos söögipeatusega) otse Tartu poole. Minu soovitusel valisime sõiduks selle tee, mis läbi Tõrva läheb. Vale liigutus - sellel teel oli kaks ümbersõitu, mis ei olnud üldse lühikesed. Kuigi... nägime järjekordset imeilusat päikeseloojangut, seega valik väga paha polnud.
Kui mind lõpuks kodus maha pandi, siis suutsin oma suure suu ja unise peaga endast väga vale mulje jätta ja vist ka miskit halvasti öelda. Võtan tagasi sõnad, et mina unisena ei räägi välja midagi sellist, mis peaks saladuseks jääma. Ma mitte üksnes ei räägi liiga palju, ma suudan ka öelda selliseid asju, mis jätavad minust vale mulje. Nüüd on mul igastahes suht sitt tunne, et niimoodi lolli juttu ajasin ja võimalik, et miskit ära rikkusin. Usaldust on vist suht raske tagasi võita...

Seega kokkuvõtlikult võin öelda, et need olid selle aasta parimad kolm päeva! Neid tahaks korrata sutsu kuivema ilmaga. Tahaks ikka natuke rohkem jala ringi seigelda ja Pärnu muuli lõppu jäi meil ka kõndimata. Kruusateedest on mul mõneks ajaks mõõt täis ja vihmast samuti. Üügu pank on suurte punaste tähtedega kirjutatud minu lemmikkohtade nimekirja ja omab alati minu südames sooja kohta. See retk oli maailma parim seiklus ja ma kordaks seda kasvõi hommepäev! Ainult vihma korral kõhkleks hetkeks :P
Elu on tõesti lill... Kellel ei vea armastuses ja kaadrimängus, see leiab endale tõeliselt suurepärased ja imelised sõbrad, vot! Mina igastahes olen taaskord hämmingus, et mida head ma oma eelmistes ja ka selles elus teinud olen, et nii fantastiline inimene mind oma sõbraks on võtnud...

kolmapäev, 3. august 2005

I'll put my spell on you ;)

Saaremaa on mõnus :) Puhkus on fantastiline. Aga kurat et isegi Saaremaal ei saa ma arvutist eemale, ka siin leidsime wifi üles. Küll peale pikki eksirännakuid, aga ikkagi leidsime :P
Aga nüüd lasen arvutiomaniku ka siia arvuti taha ja lähen tellin endale ühe joogi :) Puhkust tuleb ju mõnuga võtta... ega mina roolis pole :P

Volare, ooo, kantare, ooo...

Puhkus on võrratu!
Nädalavahetus möödus täiuslikus paradiisis, mida iseloomustavad sõnad: päike, värskelt suitsutatud kana, tikrikook, vihmas kirsside korjamine, kuum saun, eukalüpti-leil, värsked kasevihad, terve keha mudamask ja paljajalu murul kõndimine. Meelde jäi lause pühapäevasest filmist: What if this is as good as it gets?

Esmaspäeval aga saabusin kolme punase nelgi ja sampusepudeliga Baltijaama oma kullakallile Magicule sünnipäevaks õnne soovima. Pisike söögiorgia, vein nimega Furia ja film perekond Smithidest :) Hea film oli, kuigi osa headusest võis olla tingitud faktist, et vaatasime seda kahekesi koos peale veini joomist ;) Kingitus läks täie ette - kolmeaastaku plaan on paika pandud :D Pakuks oma abi, aga ei saa ju teise varandust ise ära kasutada. (Siinkohal edastaks Magicu palve, et Extra Longid, palun võtke temaga ühendust :P)
Teisipäeval sain teada, et ma olen nii tore ja hea inimene, et mulle anti oma õnnistus. Vahel ikka veab, kas pole ;) Peale selle käisin ja vaatasin ka Päikese üle, tänu kellele sain endale imekaunid punased püksid, mis üllatus-üllatus on koguni 38 suurus! Mina ja 38 - imesid ikka sünnib :D Õhtul sai veel vaadatud, kuidas Magic säras puhtast rõõmust (või õelusest, seda sära on nii raske eristada) :D Hilisööl sai paika pandud järgmise kolme päeva plaan, ehk siis autoga Saaremaale lebotama!

Kaongi nüüd asju pakkima ja end valmis sättima - auto jõuab varsti ukse ette :)

PS! Elu on lill ja puhkus FANTASTILINE!!!!