reede, 30. september 2005

Avastasin äsja, et meie suur kohvikombain teeb ka kakaod. Kusjuures koorekakao on päris joodav. Igastahes parem kui prias oli... Sellel on selline mõnus kakaone maitse kohe, pehmelt silitab keelt. Mõnna...

Tänahommikune päikesetõus





Koju :)

Täna sõidan koju! Saan üle kahe nädala Jossut näha ja kallistada. Tallinnas on ju hea olla, aga no oma kodu on ikkagi oma kodu... Laupäeval vaatan sõbrad üle, käin õepoja sünnipäeval ja teen küljeluuga plusside-miinuste tabeli. Pühapäeval siis sõit tagasi ja õhtul jälle sauna ja ujuma :) Eelmisest korrast hakkavad sääremarjad vaikselt toibuma :P Ainult kael ja selg on veel särgi kallal võimlemisest haiged...

Oh, ootan juba järgmist nädalat... oi kuidas ootan ;)

neljapäev, 29. september 2005

kehv kalasaak.

Mind jätkuvalt üllatab, kuidas vahel mõni inimene suudab ära unustada elementaarse viisakuse ja muutuda labaseks mõne pisikese asja pärast. On muidugi kiiduväärt, et inimene ei hoia tagasi oma tundeid ja seega ei tekita endale lisastressi ja vähendab südamehaiguste tõenäosus, aga kas see on nii palju loodetud, et ta siiski suudaks jääda viisakuse piiridesse?
Ebameeldivate üllatuste selle aasta norm on täis, äkki aitab?


Oh, miks ometi mõni kalake ei näkka juba?!?

kolmapäev, 28. september 2005

Saage aru, ma ei päriselt ka ei vihka mehi. Tavaliselt nad isegi päris meeldivad mulle... Lihtsalt vahel pole mu arvamus neist just kuigi kõrge.

Delfi varamust jällegi.

No milleks mulle mees?

Arvatakse, et iga naine, nii kaasaegne ja edasijõudnud kui ta ka poleks, tahab kõige rohkem siin maailmas mehele saada. Ta raiskab mehe otsimiseks hulgaliselt aega ja jõudu, mõtlemata sellele, milleks talle tegelikult seda meest nii väga vaja on.Tõepoolest, milleks? Eksisteerivad ju mingid loogilised põhjused, et kogu seda vastutust enda peale tahaks võtta. Vähemalt deklareeritakse sellisteks põhjusteks...


 Seksi!
Siin justkui poleks midagi vaidlustada. Regulaarne seks on tervise, ilu ning hea tuju pant. Ja kui te olete juba pikka aega koos, siis teab ta, kuidas sulle rahuldust pakkuda.

Aga tegelikult? Tegelikult pole kõik hoopiski nii roosiline. Mööduvad mõned aastad ning seks muutub regulaarsest „igal õhtul ja veel enne hommikusööki” „iganädalaseks laupäevaseks”, seejärel episoodiliseks; edasi tuleb aga — vaikus. Langeb ka kirgede skaala, voodis mängitakse läbi ühte ja sedasama ammu tavaks saanud stsenaariumit... Ning tulemus ongi käes — imelise kire asemel avastame suure ja hirmuäratava abielukohustuse.
Ja vastupidi... Järjestikuse monogaamia ( st. kohtuti-lahkuti-kohtuti teisega) kummardajatel on tunduvalt rohkem kvaliteetset seksi, kui seda on juba ammu formeerunud paaridel. Ning nad tunnevad sellest ka hulga rohkem naudingut.


 Abi majapidamises
Kuidas siis kodus ikka ilma kindla mehekäeta hakkama saada? Kord on vaja ust õlitada, siis riiul üles riputada, nokitseda pleieri kallal, mis ei taha enam mängida...

Aga tegelikult? Ta tuleb õhtul töölt, vaatab mõtliku näoga esikus läbipõlenud pirni, sööb õhtust ja uinub teleka ees. Kui siiski on õnnestunud teda riiuliga tegelema meelitada, valmistu mitme tunni pikkuseks etenduseks. Sina pead olema käeulatuses ega tohi midagi muud teha, sest keegi peab talle ju pliiatsi kätte andma, siis haamri ja veel tuleb ta sõrmekese peale puhuda, kui see kogemata kombel haamriga pihta on saanud. Kas see ongi kõik? Noh, nüüd on ta umbes kuu aega väsinud.
Ja vastupidi... Naine, kes on endale teadvustanud, et keegi teda ei aita, omandab kiiresti lihtsamad tehnilised võtted, oskab ise olmetehnikaga toime tulla (instruktsioonis on kõik kirjas), ning eriti keerulistel puhkudel kutsub välja meistrid. Need tegutsevad küll raha eest, kuid selle eest kiiresti ja ilma närvikuluta.

/--/

 Toetus
Otsuseid vastu võtta on väga raske, mees on aga selleks otsekui loodud. Las näeb vaeva!

Aga tegelikult? Oskus otsuseid vastu võtta on omadus, mida ei saa seostada inimese sooga. Otsustavaid inimesi leidub nii meeste kui ka naiste seas — naised aga mõistavad sagedamini selles liinis endaga tööd teha. Pealegi mõtleb mees rohkem „kõrgemast”, tema on strateeg, nii jäävad sinu osaks taktikalised ülesanded (mis, kus, kunas, kellega ja mis maksab), temale jääb vaid üldine juhatamine. See tähendab, talle jääb õigus olla rahulolematu sellega, kuidas sa tema grandioosseid plaane ellu viid.
Ja vastupidi... Otsustama peab nii või teisiti, vaatamata sellele, kas su kõrval on keegi või pole. Kas siis poleks lihtsam otsustada üksnes enese eest, kulutamata jõudu ja närve lõpututele vaidlustele, veenmistele ja muule poliitikale? Võib vägagi hästi toime tulla ilma üldise juhtimiseta, kui aga tõepoolest on abi vaja, siis selleks on olemas sõbrad.


 Kokkuvõte
Kas siis tuleb välja nii, et pole tarvis üldse mehele minna? Kui loogiliselt võtta, siis pole kaasaegsele daamile tõepoolest meest tarvis, too vaid segab naist — või vähemalt ei ole abiks. Kas nii?
Jah, kui loogiliselt võtta. Kuid inimsuhetes mängivad tähtsat osa palju peenemad nüansid.
Mitte mingisuguse loogikaga ei saa seletada lõputut rõõmu sellest, et te kohtute täna õhtul (ja homme, ja alati), rahuldust hommikustest aasimistest ning hingematvat õnne uinuda kallima õlal. Ja veel ei allu analüüsile fakt, et õige inimese olemasolul sinu elus kulgeb kõik palju paremini kui varem.
Ainus tõeline põhjus on armastus, kõik muu on tühi-tähi. Tõeline liit, see on tandem, kus 1+1 ei võrdu 2, vaid näiteks 19 — kui mõõta kasuühikutes. Kui teie väärtused ja puudused täiendavad üksteist, nii et teist saab üks tervik, ei teki isegi mõtet küsida: „Milleks?”
Kui aga otsid loogilist põhjust mehele minekuks üldse või teatud kindlale mehele — pea kinni! Loogilisi põhjusi ei olegi, tähtsad on vaid tunded.
/--/

teisipäev, 27. september 2005

puzzlemaania :)

Vaatan pangaarvet - kurat, raha on vähe, õppelaen ka läheb kohe maha, kitsas käes. Pria lahkumisrahad pole just teab mis suured. Mõtlen, et hea et enne palgapäeva enam söögi peale kulutama ei pea - riis, makaronid, hakkliha ja külmutatud juurviljad olemas juba ja nälga ei jää. Kojusõit ja nipet-näpet veel ning rohkem ei tohi kulutada.
Ning seejärel lähen kohalikku T-marketisse ja ostan endale 1000-tükise puzzle. Olgugi, et soodsa hinnaga ja maksis ainult 39,90 aga asi on põhimõttes. Mind ei tohi lihtsalt poodi lasta, kui ma olen väsinud ja tujust ära. Asi lõppeb 99% juhul mõne armsa aga äärmiselt ebapraktilise ja ebavajaliku ostuga. Oeh, mul pole ju siin piisavalt suurt pinda, kus seda puzzlet kokku panna!
Aga pole hullu - küll ma hakkama saan. Järgmine nädalavahe siis rullin põrandalt pisikese vaiba kokku ja puzzletan terve päeva :)

Huvitav elu...

Täna sain teada, et eksi ema sai tallinnasse tööd ja tuleb 10.okt siia ära. Siis laksas eksi õde veel uudisega, et eks läks oma praegusest tibist lahku. Ning et eks ise kolib ka vbla pealinna, sest talle pakuti siia tööd. Ahjaa... ja homme saan ma eksi õega kokku ning lähen talle külla. Ja eksi tädi ootab mind soolaleivale ja kassile külla. Niih, sai vist kõik kirja.

Vot tehke järgi, kui suudate!

Neegri kingitus

Neile õnnetutele, kellel puudub võimalus päriselus Neegri uus särk üle vaadata, panen siia paar pilti.

Eestvaade (kes teab lugu selle joonistuse saamisloo taga, see on õnnelik; kes ei tea, see sirvigu natuke augustikuu arhiivi):


Tagantvaade:

Ja pilt lähemalt:

Tarkusetera eilsest õhtust

"Kui piisavalt kõvasti ja pikalt mudida, siis võib pauk varakult lahti tulla."

PS! Igaüks loeb seda oma rikutusetasemelt, mina räägin siin hetkel makaronidest.

esmaspäev, 26. september 2005

Vot nii on lood siinpool sood.

Novembris tuleb meil siin suur tervisekontroll. Tehakse hunnik protseduure, peame täitma igast pabereid. Kõige lõpus siis võetakse meie tervislik seisund kokku. Ja siia juurde kuldne lause teavituskirjast (vot kuidas pealinnas töötajate vallandamine käib :P)

"Peale tervisekontrolli esitatakse ettevõtte juhile kahe nädala jooksul kirjalik otsus töötaja edaspidise töötamise kohta ja vajalikud soovitused"

Ai-ai :(

Mõnus... kael on täiesti kinni ja selg samuti. Eilne võimlemine Neegri kingitusega tappis ikka täiega ära. Peaksin endale spordikreemi ostma, see aitab tavaliselt selliste asjade puhul. Ja isegi kui ei aita - mulle meeldib see kuumus, mis lihastesse tekib. Hetkel pean vaikides kannatama. Ükski asend pole mugav siin laua taga, kael ja selg annavad igal juhul endast märku. Ideaalse lisandina sobib siia juurde see pisike lihasvalu, mis minu sääremarjades pesitseb, kui kõndida julgen. Üks on kindel - pean endale kiiresti soodsa trennivõimaluse leidma, vorm on käest täiesti ära. Ja kadedus närib hinge, kui kuulen, kuidas Magicul hakkavad püksid juba seljast maha kukkuma ja seelik käib ringi - vot mida korralik trennis käimine teha võib.

pühapäev, 25. september 2005

Esimene nädal ongi läbi!

Tänane päev möödus Neegrile hilinenult sünnipäevaks kingituse meisterdamisele. Püsti vastu akent, põlvili maas, nööpnõelad, kleeplint, käärid, vildikad... Peale ligi viie tunnist möllamist on ka imeline kingitus valmis. Pilte veel üles panna ei saa, sest ei taha Neegrit ette hoiatada ;)

Peale sellist võimlemist ja kaela-tapmist oli imehea aurusaunas mõnuleda. Kuumast saunast jahedasse basseini sukeldumine võttis esimesel korral hinge kinni. Aga ujumine oli mõnus... Pärast ei jõudnud õieti basseinist välja ronida, jalad tudisesid all :P Pisike massaaz seljale nõelterava duzzi all leevendas pingeid kaelas ja õlgades. Hetkel on mõnusalt pehme olemine, sääremarjad annavad tunda ja silmad vajuvad looja. Hea trenn oli. Järgmine pühapäev jälle :)

Elu on siin pealinnas päris mõnus...

laupäev, 24. september 2005

Esimene jalutuskäik linna peal


Vaade aknast

Tõesti tere sügis...

Magic oskab vahel asju väga otse kirjeldada. Ja nagu alati - kuna meie elud käivad deja vu taktis, siis tunnen ma tema viimast posti lugedes, et ta justkui kirjutaks minust. Tagantjärele tarkus on teadagi täppisteadus ja tahtmine endale jalaga virutada vahel liigagi tugev. Kes teab, millest kõigest olen ma niimoodi oma elus ilma jäänud, kuna ei julgend/taibanud õigel hetkel suud lahti teha. Nüüd muidugi pole enam muud teha, kui nukralt meenutada kasutamata jäänud olukordi. Neid on läbi aastate ikka hulgim kogunenud. Ma tean, et pole mõtet taga nutta tehtud ja tegemata lollusi, aga paratamatult tulevad teatud hetked vahel meelde. Kasutamata jäänud võimalused jäävad paratamatult hinge kripeldama.

Pole midagi... Limpsin oma roosat veini edasi ja vaatan telekat. Täna naudin rõõmsat üksindust. Jälle.

reede, 23. september 2005

Natuke foto-kunsti

Karu leidis, mina levitan ka: Liquid Sculpture

back to Samsung :)

Sain uue monitori endale :) (Või õigemini vahetasin ühe kutiga ära.) Silmad igastahes viskavad suurest rõõmust tagurpidi saltosid, sest pilt on niivõrd hea ja selge, ei mingit lainetust. Peale viit päeva piina saavad mu vaesed silmad lõpuks puhata :)

Ja täna on reede! Esimene nädal on läbi. Võin täie kindlusega väita, et on suur vahe, kas ärgata pool seitse või pool kaheksa. Kui varem tõusin 6:30, siis hakkas aju alles kuskil kella kümne ajal liigutama ja suurem osa hommikut möödus haigutades. Nüüd aga pole üldse probleemi, et uni tahaks maha tappa. Hilisem äratus teeb imesid. See osa mulle isegi meeldib :)

Väljas kisub vihmale... aknast paistavad ähvardavad pilved ja päikest pole enam kusagil näha. Ja mina tirisin täna fotoka kaasa, et pealinnas oma esimesed klõpsud pilvedest ja päiksest teha. Nüüd aga jääb see ära, sest mis seda halli taevast ikka pildistada.
Homme peaks mingi raamatukogu üles otsima ja end sinna lugejaks tegema - kodust kaasa võetud juturaamat saab täna läbi. Mul on küll ka üks Coelho raamat kaasas, aga see pole selline meelelahutuslik lugemine, see paneb mõtlema. Ja kuna mulle meeldib palju lugeda, siis ilma raamatuteta läheb elu igavaks. Tartust ka ei jõua ju iga kord kotiga raamatuid kaasa tassida. Samas on kõik Tallinnas viibivad sõbrad teretulnud oma raamaturiiulit minuga jagama ;)

Täna avastasin, et mõned tegelinskid siit pro'st on minu blogi üles leidnud - teretulemast teile! Mitte et minu jauramine teile eriti huvi peaks pakkuma, aga ega ma teid minema peletada ka ei saa. Lugege ja kommenteerige, kui huvi on, ma pole üldse kade tsikk :)

Kõik kalale!

See on imelik, kuidas alguses räägitakse ühte juttu ja pärast tuleb hoopis midagi muud välja. Pettumus on suur. Ei meeldi, kui niimoodi petetakse. Taipamine, et esialgne jutt oli lihtsalt niisama loba, tuli valusalt. Minu esialgne reaktsioon ja arvamus kinnistusid täna veelgi tugevamalt. Nüüd tean, mida muutma pean. Elu läheb ju edasi nii või naa. Minul on valida, kas jään sellele jalgu või liigun koos sellega edasi. Aga paha tunne on ikkagi. Samas veendusin jällegi, et esmamulje siiski pole tavaliselt petlik, pigem suht tõene. Pole midagi... kuulutame kalastamise hooaja välja. Õng ja roosa lant on ju olemas.

kolmapäev, 21. september 2005

lootusetu

Ikka veel ilma püksata :( Isegi neetidega teksaseid on võimatu leida. Leidub kahte liiki pükse:
(a) liiga väiksed või liiga suured (ehk siis vale suurus)
(b) õige suurus, aga tegumood on selline, et ka pimedasse vetsu ei läheks nendega.
Nii et mina olen jätkuvalt ilma püksata. Homme Viru Keskusesse tuurile.

Ja POPi unustasin ka osta. Jama. Püüan hommikul mõnda R-kioskit leida.

külmas säilib kauem!

Ja lisaks kõigele on siin külm. Vähemalt on hea kodune tunne, mul ju kodus ka sügisel ja talvel näpud jääs. Säilingi kauem ja muutun aina jäisemaks:P

tahan saada POPiks :)

Sõpruse Rimi on pommiauk. Siin ei leidu POP-kõnekaarti. Teate küll, see on see kena kaart, mille reklaamis räpitakse(?) "ei maksa, ei maksa, mitte midagi ei maksa" ja siis karjub kähe mehehääl "POPilt POPile kõneminut NULL krooni!" Just seda kaarti siin Rimis ei leidu. Zorroga võin teha sada Diili kui tahan, aga vot POPi pole.

Ah et milleks ma POPi tahan? Sest ma ei taha maksta. Küljeluu lubas ka selle kõnekaardi endale osta ja siis saame segamatult tundide kaupa lobiseda. Täna peale tööd siis lähen Kristiinesse hiilima, sealt ikka saab ju. Ja kui keegi veel omab POPi ja tahab minuga tasuta lobiseda, siis küsi aga julgesti numbrit, seda jagan lahkelt.

Aga nüüd tagasi ennast BO Designer interfacest läbi närima. Igav on...

teisipäev, 20. september 2005

Still alive

Ma olen tubli. Suutsin hakkliha praadides oma puhtad dressipüksid õlipritsmeid täis ajada. Nüüd pean nende plekiliste pükstega nädala lõpuni ringi silkama, sest enne ma pesupesemisega tegeleda ei jõua ja teisi toapükse mul kaasas pole. Koledad plekid on :(

Aga tänases muidu nii igavas ja mitte just heas päevas oli üks helge päikesekiireke :) Suutsin silmarõõmu endaga lõunatama tirida. Armas :) Vahel lihtsalt suudab mõni asi enesetunde ja meeleolu paremaks muuta. Nüüd ootan pingsalt Vopsu otsust, et siis oskaksin oma edasisi plaane pidama hakata. Täna juba viskasin ühe uue õnge vette, aga sellest ma veel ei räägi täpsemalt ;)

Tallinnas pesitsemine polegi nii raske kui ma arvasin. Ok, see pole ka kerge, sest muutus on suur. Aga peamiselt lööb see muutus välja töö juures, mujal on elu ikka nagu tavaliselt. Tunnen puudust prias olnud kodususe järele, uues kohas sellist suhtlemist kahjuks pole. Sõbralikud ollakse, aga minu "tiim" kahjuks jääb suhteliselt kõrvale muust firmast ja erilist suhtlemist ei paista olevat. Vähemalt on mul toas kaks sõbralikku kutti, kes viitsivad minu küsimustele vastata (siiski Vopsu ja Neegri tasemele ei küündi nad kunagi...)

Ja Magicut hakkan ilmselt sagedamini nägema. Kui nüüd oma kodu ka saaks, siis oleks super. Tädi pool on muidu kõik super, aga see pidev suitsuhais (tädi suitsetab toas ka) hakkab ilmselt mingi hetk häirima. Riietele jääb ju hais külge...

Ning Piret - aitäh Rudolfi eest, hea soe on magada...

esmaspäev, 19. september 2005

Eesti on liiga väike

Istun mina Kristiine keskuses ja teen aega parajaks, kui märkan kursaõde. Lähen Piletipunkti uurima, palju kassinäituse pilet maksab, ja vastu vaatab eksi tädi. Maailm on lihtsalt nii imepisike.
Ja siis muidugi saabus Magic ning koos kirjutasime järjekordse peatüki saagasse nimega "M&M's ja ettekandjad." Seekord siis sai piinatud noormeest koodnimega Kärn. Nagu Magic väga tabavalt märkis - noormehe päris nimi on ju nagu auguga Kärn. Mnjah... järjekordne naerulagin. Aga ma võin käsi südamel öelda, et ta ise kutsus selle esile... No tellisin mina ühe siidri. Noormees küsib uurivalt, et kas pirni siidri? Minu küsimusele, et oh, kas teil on muud ka?, tuli vastuseks siiras õlakehitus ja eitav vastus. No mis sa siis küsid! Pika tellimise lõpuks olime suutnud noormehega leida ühise keele - kehakeele :D Üks ülimalt lõbus õhtusöök oli. Nüüd on mul ka Tallinnas lemmik ettekandja olemas. Kuigi jah... Zilk-Zilk oli stiilsem ja rohkem selline härrasmehelik. Kärn on teistsugune - noor ja lootusrikas :D
Nüüd on mul kaks küllakutset, et Kairi ja ka Marje kassikesed üle vaadata ja millalgi peaks ka kursaõdedega pikemalt kokku saama. Muidugi hästi armas oli, kui Marje esimese asjana teatas, et oi, sa oled nii kõhnaks jäänud, et ei tunne äragi. Nunnu :) Eriti peale tulutut teksade-jahti, mis lõppes järjekordselt nentimisega, et nikliallergia on üks väga vastik asi (nimelt on teksadel need taskutel olevad needid kõik niklisisaldusega; ma pole veel leidnud firmat, kus osataks mulle öelda, kas nende neetides on nikkel sees või mitte) ja et minu suurusega normaalsed teksad on enamasti ära ostetud.
Ostsin veel hunniku söögikraami valmis, sest ei kavatsegi väljas söömas käia. Minu plaan on hoopis selline, et teen suure potiga makaroni- või riisirooga valmis ja siis söön seda mitu päeva. Homme peaks peale tööd kohe koju tulema ja süüa vaaritama. Kuupileti ostsin ka ära ja nüüd saan rahulikult mööda linna kärutada. Panime ka Magicuga paika, et 08.10 läheme lauluväljakule kassinäitusele. (Tartu poole tulen 30ndal septembril, hakkan üle kahe nädala käima.)
Aga nüüd ajan veel tädiga juttu ja siis lähengi magama ära. Head ööd :)

pps

Nüüd olen ma Pro pps'is üleval. Õnneks nad ei pannud seda jube-jubedat pilti, mis hommikul tegid. Aga see-eest on meie pps'is olemas ka inimese mobiilinumber ja msni aadress. Uuenduslik idee priale, kuidas oma pps'i edasi arendada ;)

Esimene päev poole peal

Et siis uus koht. Uued töökaaslased ja uued ülesanded. Näib, et ma hakkan tegema enamvähem kõike. Ülemus rääkis hommikul igastahes pikalt mu tulevastest töödest. Õnneks lubas selle ka kirja panna, sest meelde mulle suurt midagi ei jäänud. Igastahes tegevust jagub.

/suutsin just oma uues toakaaslases uudishimu äratada sellega, et pistsin omaette naeru kõkutama. No mis see Magic siis küsib, et millise jala number ja mida ma õieti kätte võtsin; see ju ajab naerma/

Aga jah... mehi on nagu murdu, enamus on sellised tüüpilised itimehed. Kontor on ilus, uus ja avar. Minu toa uksest on kohe mind näha ja nii vahivad kõik mööda jalutavad tüübid vapralt tuppa sisse. Ma täna veel viisakalt riides ka ju.... valge särk ja puha. Homme lajatan siis tavapärase stiiliga :D Tassin siia veel hunniku oma asju ka, et olemine kodusemaks läheks. Siin on suhteliselt lage ja eriti kellelgi mingeid asju laual ei vedele. Minu loomaaed siis on neile hea vaheldus :P
Kohaliku Rimi sooja toidu lett on veelgi jubedam kui Co-marketi oma oli. Huvitav maitseelamus oli juustu-kartulivorm. Kartulit oli hulgim, juust vist jäi seekord neil panemata. Läheduses ei hakanud silma ka mingit muud poodi ega ka mõnda parki, kus saaksin lõunat süüa. Ei suuda ju koguaeg toas ka istuda.
Minu toas mühiseb mingi arvuti nii kõvasti, et homme esimene asi on kõrvaklappide ühendamine - need vast natukenegi summutavad seda mühinat. Muusikat peaks ka natuke siia tooma ja üldse seda olemist mugavamaks muutma. Minu laud on kohe akna all, seega vaade on hea (asun kolmandal korrusel.)

Mida veel tahate teada? Hetkel vist rohkem meelde ei tule. Peaks vist tööd ka tegema... Aitab muljetest. Üldiselt ei kurda ja kiita ka veel ei julge :P
Aga mul on must monitor :) Must kast kah. Ja klaviatuur on must. Ainult hiir on veel suutnud valgeks jääda. Super :D

pühapäev, 18. september 2005

Kallis H!

Kui võiksime anda Sulle ühe omaduse,
annaksime Sulle võimaluse näha iseennast nii,
kuidas teised näevad Sind.
Siis võiksid tähele panna
kui võrratu Sa oled!


Ilusad soovid ISB'lt lahkumise puhul...

Wanted - dead or alive, preferably alive.

Asjad on enamvähem pakitud. Enamus kaste ka juba kinni teibitud. Kapiriiulid on tühjad, laud lage... Veel põletan mõned filmid plaadile ja siis olengi valmis minema. Vaikselt hakkab tekkima kahtlus, kas need asjad kõik ka Vopsu auto peale ära mahuvad. Palju sai vist... Lilled ka veel kasti pista ja siis on vist küll järelkäru vaja :S
Eile helistasin tädile, et öelda, et jõuan kuskil poole kaheksa ajal linna. Tema teatas selle peale reipa häälega, et super, võta ujumisriided kaasa, me lähme kaheksa ajal sauna ja ujuma. No mis mul saab selle vastu olla. Kui sauna ja ujuma, siis kes olen mina, et vastu vaielda :P Polegi ammu saunas käinud...

Aga ühes asjas oli Vopsul õigus - tuled priast töölt ära ja kohe hakkab tööpakkumisi sadama. (Minul tegelt hakkas see pakkumiste sadu pihta siis, kui otsustasin, et tahan priast ära minna.) Täna jälle potsatas mu postkasti järjekordne pakkumine, kutsuti Taavi juurde tööle, kah majandustarkvara firma. Projektijuhiks kutsuti. Päris lahe :D Aga ma siiski esialgu vaataks, mida Pro endast kujutab.

laupäev, 17. september 2005

mul on sinuta valus...

Kuidas pakkida kokku 25 aastat ja võtta kastidega Tallinnasse kaasa? Kuidas otsustada, mida mul järgmise kahe nädala jooksul kindlasti vaja läheb ja mille puudumine maha ei tapa? Kuidas mahutada kõik need asjad olemasolevatesse kastidesse?
Mulle ei meeldi pakkimine. Pole kogemust ja ei oska ruumisäästlikult ja asjatult sebimata kõik vajalikud asjad kokku pakkida. Ilmselt annab oma osa sellesse segadusse ka tagataustal kükitav pohmelli-ussike, mis kohati halvab igasuguse ajutegevuse. Hommikul läks kell kaheksa uni ära ja kõik, rohkem magama ei jäänud. Nüüd tunnen, kuidas unepuudus peas rõhub.

Eilne tööpäev oli just nii raske nagu ma arvasin. Või õigemini oli päev ise väga ilus, töölt lahkumine oli see, mis maha murdis. Päeval käisid priakad kätt surumas ja edu soovimas. See oli nii kodune istuda seal ja rääkida kõigi nende inimestega juttu. Niivõrd kodune tunne oli limpsida veini ja teiste itimeestega juttu ajada. Ma tundsin, et see on koht, kuhu ma kuulun - just sinna tuppa nr. 42, uksest esimese laua taha, ümbritsetuna sõbralikest töökaaslastest. Kui päev läbi sai ja ma oma lilled ja kingitused kokku pakkisin, siis lõppes ka hea tunne. Trepist alla kõndides tundsin, kuidas pisarad pressisid end silmist välja, tühi tunne oli. Enam ma ei kuulu sinna majja, nüüd olen ma kõigest külaline, kui ma sinna lähen. Parklast välja sõites kadus ka minu enesevalitsus. Istusin tagaistmel, hoidsin Neegril käest kinni ja nutsin. Kaotustunne oli niivõrd kibe. Isegi praegu tulevad pisarad mulle silma, kui ma sellele mõtlen. Ma ei lähe priast ära tigedate mälestustega, vihaselt ja pettunult. Minu jaoks oli see maja peaaegu kaheks aastaks teine kodu; koht, kuhu ma kuulusin ja kus ma end koduselt tundsin.
Nüüd pean uues kohas otsast peale hakkama. Ma loodan, et ka seal leian ma samasugused fantastilised inimesed nagu priasse maha jäid. Ititibina olen ma harjunud, et mind ümbritsevad peamiselt mehed, seega ei tekita minu jaoks probleeme teadmine, et Pro's pidavat meeste ja naiste osakaal olema 4:1 (ehk siis ca 40 meest ja 10 naist.) I will survive :P Hoidke pöidlaid, et seal oleks samasugune sõbralik kollektiiv nagu prias oli.

Ja lõppu lisaks veel tänusõnad neile kallitele sõpradele, kes õhtul minu tuju üleval hoidsid ja Hansatalli kohale ilmusid. Danny D. Duck on põletushaavadest ja psühho-shokist toibumas ja ootab varsti Tallinnas uusi külastusi, et siis koos aroomiteed mekkida ja lillede kasvamist jälgida :)

reede, 16. september 2005

See on raskem kui ma arvasin. Kohe esimese asjana hommikul suutis Birks mulle pisarad silma tuua, mõni mõjub lihtsalt niimoodi. Siis hakkasin mööda maja allkirju taga ajama. Kõik inimesed lubasid mind kinni hoida ja keeldusid allkirja andmast. Nüüd ootan vestlust personali bürooga.
Praegu msnis tekitab minus süümepiinu pria jalgpalli meeskonna üks liige:
OK / vita bella says:
ja kes sul ära minna lubas?
OK / vita bella says:
ja kuidas me sinu meelest nüüd peaksime jalgpalli mängima?
OK / vita bella says:
sa oled ainuke kes meie kõigil mängudel kohal olnud on

Ei ole üldse kerge. Ja arvata on, et raskemaks läheb, sest kella 12nest on oodata mõningaid priakaid siia mul käppa suruma. Ja ma pean veel poodi veini järele minema. Kurat, väljas on külm.

neljapäev, 15. september 2005

Parem Mäger laual kui kobras laua all.

Üks asi on asjade kokku pakkimine. Tore - topid kõik enam-vähem normaalselt kottidesse-karpidesse. Aga lahti pakkimine! See on jube. Asjad on läbisegi, toas pole ruumi, kuhu asju panna. Mul on karvane tunne, et osasid asju ei paki ma Tallinnas tädi juures peatudes üldse lahti. Jätangi kastides nurka seisma. Ja siis kui lõpuks üürikorterisse kolin, siis pakin kõik lõplikult lahti ja sisustan elamise ära. Pean veel ühe kasti ekstra töökoha jaoks tegema. Mõtlesin, et läheks kuskil teisel-kolmandal tööpäeval oma tränaga sinna kohale. Huvitav, kas see oleks liiga vara?

Igastahes - pakkimine mulle ei meeldi. Ja ma mõtlen õudusega, et suurem osa sellest ootab mind veel ees. Pean laupäeval-pühapäeval oma kapid kokku pakkima. Saan ju autoga pealinna, seega tirin rohkem asju kaasa kui esialgu plaanis oli.


PS! Unistaja pisitütreke on lihtsalt imearmas. Tal on nii pikad ja paksud tumedad juuksed ning üldse on ta täiesti inimese nägu. Näojooned on nii selged... Tavaliselt on beebid lihtsalt beebi näoga alguses, kuidagi paistes on tavaliselt vastsündinud. Unistaja tütreke aga on täiesti iseenda nägu ja teda vaadates on kohe selge, et tegu on tüdrukuga. Armas :)

best friends are always there...

Täna teen oma laua töö juures tühjaks. Korjan kokku kõik selle träna, mis on kogunenud siintöötatud aasta ja ligi kümne kuu jooksul. Seda on palju. Ei taha veel pakkima hakata, lükkan seda võimalikult pikalt edasi. Aga kella neljaks peavad asjad kardides olema, sest mu isa tuleb neile autoga järele. Huvitav, kas uues töökohas lubatakse mul oma träna lauale laiali laotada?

Näiteks Herr Oinas ja Frau Lammas?


Või kuidas nad suhtuvad sellesse, kui ma panen lauale oma "teise perekonna" pildi ja Aleksei kingitud kassikese ning nende vahele sätin imearmsa sõbrapäeva kaardi?


Ja minu palm? Soolalamp? Magicu kingitud kõrvadega lilla kell? Kas ma seal saan veebikaamerat kasutada? Arvan, et pria tassi ma vist ei tohi lauale virutada ja lõunalauas sellega laiutada :P Oi jummal kui palju träna mul ikka siia kogunenud on! Ja mul on kindel plaan vähemalt pool sellest uude töökohta kaasa võtta. Pst, aga ärge seda neile veel öelge... las jääb üllatusmoment kah ;)

kolmapäev, 14. september 2005

Une-Mati

Eilne õhtu möödus mõnusas uneuimas. Läksin poole viiese bussiga koju, käisin poest läbi ja ostsin ühe punase veini endale (punane Tonino - pole suurem asi). Pistsin veini külmkappi, tõmbasin enda toas kardinad ette ja läksin Une-Mati maale jalutama. Poole kaheksa ajal tegin silmaluugid lahti. Korkisin veini lahti, tegin paar võileiba kõrvale ja vaatasin tv3-st sarja "Minu paks ja talumatu boss." Peale seda kerisin tagasi magama ja ärkasin hommikul kell 6:45. Mõnus... Ja praegu on tunne, et magaks natukene veel :D

teisipäev, 13. september 2005

Valem

vähene ja kehv uni + vereandmine + palju tööd = ülim väsimus ja üleüldine tuimus.

Ei erguta isegi väljavaade kokku keeta üks eriti imeline kingitus ühele eriti imelisele inimesele. Ma olen ikka tõesti väsinud.

A reesus positiivne eeskuju :)

Veri antud. Tunne on hea. Nõrk ei ole ja pilt ei libise. Hemoglobiin oli koguni 135! Minu kohta ikka päris hea tulemus. Tavaliselt tahetakse üle ühe korra tagasi saata, sest mul ei küündi see hemoglobiin 125-ni (see on naistel alampiir, mille puhul verd võetakse.)
Sain uue Doonoritunnistuse, aga neil seal on arvepidamine segamini ja minu päris esimest vereloovutust ei olegi paberites kirjas :(
Igastahes tunne on hea, et ikka sai veel viimasel nädalal Tartus verd antud. Minge teie kah, doonorlus on mõnus :)

DV

Deja vu... paljudel teist on juhtunud selline asi, et teie elus toimuv on kellegi teise elu koopia ehk siis deja vu teise inimese elust? Eks mõni üksik kord ikka, onju? Aga kujutage nüüd ette, et see toimuks päevast päeva ja juba vist 6-7 kuud järjest. Ma ei mäletagi kusjuures, millal see pihta hakkas... Kuskil selle aasta alguses vist? Igastahes on see saatnud minu ja Magicu elu juba nii pikalt, et vahel ei märkagi seda enam. Ja oi seda rõõmsat elevust, kui jälle ära laksame, et kuule, mul ju selline asi juba juhtus. Vahel on lausa igas päevas väike päike. Vähemalt igav ei ole meil kunagi :) Huvitav, kas see kunagi ka otsa lõppeb või hakkab ka heade ja rõõmsate asjade puhul kehtima? Liiga ei teeks ju pisike õnnelik deja vu kah ;)

esmaspäev, 12. september 2005

it's my life and it's now and forever :P

Ostsin täna oma elu esimese 100 cd torni. Suur on. Raske on ka. Hämmastav. Lausa aukartust tunnen selle torni vastu. Nii palju plaate ja kõik ootavad kirjutamist. Mõnus tunne on seda torni vaadata.

Ma vist ikka olen tõeline ititibi... Pole midagi parata, saatuse eest ei põgene :D

Viu-viu-viu vol 2

Palun lõpetage see pärimine, et kuidas ma ennast tunnen enne kolimist. Et kas ma kardan, kas olen närvis, kas olen üldse rahul, et lähen. Mis see teadmine teile annab? Võimaluse lohutada, et ära muretse, läheb üle, varsti hakkab kergem? Ma ei taha selliseid nõmedaid kommentaare kuulda. Mis siis et läheb üle. Hetkel ei ole üle läinud ja mind ei huvita, kui kergelt-raskelt kellelgi endal või tema sõbral sarnane asi möödus. Milleks küsida nii lolli küsimust? See on ju elementaarne, et kui inimene kolib välja kodust, kus ta on terve oma elu elanud, siis ta on kasvõi natuke mures ja närvis.
Võib-olla on see teie arust ühe hea ja hoolitseva sõbra ülesanne uurida, kuidas mul läheb, aga kas te hetkekski olete mõelnud, kuidas mulle see küsimus mõjub? Iga kord, kui keegi tuleb selle ülimalt originaalse lausega lagedale, hakkan ma jälle mõtlema sellele, mis tunded minus valitsevad, mis kõik maha jääb ja mis mind ees ootab. Iga kord tekitab see minus masendust. Kas see ongi teie eesmärk? Kui ma ise ei tule seletama, kuidas end tunnen, siis miks kuradi pärast teie mul selle küsimusega seljas elate? Lõpetage ükskord see piinamine ära! Peaksite mind piisavalt hästi tundma, et teada, mis mõtted mu peas tiirlevad praegu. Kui ei tunne mind nii hästi, siis pole teil ka vaja teada. Mina ei kavatse teha endast mingi haiglase uudishimu objekti, viisakat seltskondlikku vestlust annab ka muudel teemadel arendada.

pühapäev, 11. september 2005

Filmiklubi

Vaatasin täna sellist filmi nagu Anger Management. Peale esimest kahtekümmet minutit olin ma veendunud, et see on vaieldamatult üks nõmedamaid filme, mida ka kunagi vaadanud olen. Õnneks jäin ma mingil põhjusel seda edasi vaatama ja ma ei kahetse. See film on lõpuni üsna jabur ja vahepeal tekkis endalgi tunne, et no mida kuradit, nii ei saa ju! Aga äkki just nii ongi elus, et just läbi võimatuna näivate asjade õpime me ennast paremini tundma ja enda eest seisma. Ma ei julge öelda, et ma midagi sellest filmis õppisin, aga mööda külgi see päris maha ei voolanud.

Hea koht filmist, mis meelde jäi:
Dr. Rydell: Let me explain something, Dave. There are two kinds of angry people - explosive and implosive. Explosive is the kind of individual that you see screaming at the cashier for not taking their coupons. Implosive is the cashier who remains quiet day after day and finally shoots everyone at the store. You're the cashier.
Dave: No-no-no, I'm the guy hiding at the frozen food section dialing 911.

Teine huvitav koht oli see, kui Dave ja Andrew korraga vetsu satuvad ja kõrvuti pissuaare kasutavad. Dave jääb jõllitama Andrew'd, kes selle peale noogutab ja teatab: "oujee...". Selle peale Dave ütleb vaikse häälega: "Well, congratulations"

Üldiselt soovitan vaadata ja lõpuni vastu pidada. Minu arust üsnagi hea film.

reede, 9. september 2005

raamatukoi

"Elus on mõnikord nii, et kui üks asi läheb nihu, toob see kaasa teise ebaõnnestumise ja nõnda edasi, kuni hädad paljunevad nagu kiimas küülikud."

neljapäev, 8. september 2005

meeste loogika?

Noormees: aga kas sa ühetoalist ei tahaks
Mina: võib-olla hakkan koos sõbraga üürima, siis sobiks 2-toaline paremini
Noormees: aga samas oleks ju ühetoalises nö "sõbraga" mõnusam ju külg külje kõrval!?
Mina: selle sõbraga mitte
Mina: ta on tõesti sõber ja ei midagi muud
Noormees: jee rait


Meeste loogiline järeldusvõime suudab mind ikka jätkuvalt üllatada. Kuigi jah... selle noormehe tausta arvestades ei peaks see üldse ootamatu olema, tema jaoks on tõesti võib-olla sutsuke raske uskuda, et mehe ja naise vahel võib olla tõepoolest "kõigest" sõprus. Siiski... ma lootsin enamat...

Aianduslik õppetund

Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam tundub mulle, et üksinda korteri üürimine polekski nii jube asi. Näiteks saaksin ma peale vanni paljalt mööda elamist jalutada ja rahulikult maha jahtuda. Või ei peaks kartma, kui öösel magades palav hakkab ja riideid seljast vähemaks koorin, et siis unise peaga poolpaljalt vetsu tuterdan ja sellega oma korterikaaslasele jäädava psühhotrauma põhjustan. Ma ei peaks kellegagi arvestama, kui tahan näiteks öösel kell kaks endale kartulit praadida või laupäeva hommikul kell kaheksa tolmuimejaga vaipu puhastada. Ja kui ma tahaksin kutsuda oma sõpru külla, siis ei peaks ma teise inimesega oma plaane kohandama ja muretsema, et mu sõbrad mõne tema asja ära lõhuvad.

Samas... kellegagi koos oleks ka kindlasti super elada. Oleks lõbusam, seltsis on ju segasem. Ja söök tuleks ilmselt odavam, üürist rääkimata.
Aga seeme on mulda külvatud ja see hakkab vägisi idanema... Eks oktoobris vaatab, mis sellest kasvust saab, kas istutan suuremasse potti või kitkun umbrohuna välja.

olen jah viu-viu-viu

Näib, et SLG's tehtud isiksusetest oligi nii täpne kui see esialgu tundus. Pingelises ja närvilises olukorras ärritun ma kergemini kui tavaliselt. Inimesed oma nõudmiste ja probleemidega väsitavad mind praegu. Ma ärritun asjadest, mis mind tavaliselt külmaks jätaksid. Töö ja elukoha vahetus ning sellega seotud segadused, ootused ja pettumused muudavad närviliseks. Ja närviline inimene pole loogiliselt mõtlev enam. Tahaks hetkel ainult nendele asjadele keskenduda ja kui miski kõrvaline nõuab minu tähelepanu ja energiat, siis tahaks selja keerata ja selle juurest minema kõndida. Kahjuks ei saa seda teha. Inimesed ootavad minult teatud käitumist, teatud reageeringuid ja muutuvad nõudlikuks kui neid ei saa. Ning kui ma plahvatan ja enda arvamuse lagedale laon, siis solvutakse ning hakatakse seletama et ma eksin või et ma ei peaks üldse nii tundma. Näib, et kõik teised teavad minust paremini, mismoodi on minul õige käituda, milliseid tundeid ma tunda tohin ja mismoodi ma tohin reageerida. Võib-olla olen ma kunagi ise ohjad käest lasknud ja jätnud neile mulje, et neil on õigus seda teha. Ma ei tea seda. Ainus, mida ma tean, on see, et mind muudab üha vihasemaks, kui mulle tullakse seletama, et minu tunded on valed. Et ma olen loll ja lapsik, kui tunnen ühte või teist asja. Jah, inimesed hindavad teisi selle järgi, millised nad ise on, aga kas tõesti on nii raske vähemalt üritada aru saada, miks teine inimene nii või naa tunneb? Kas tõesti on võimatu leppida ja õpetamisest hoiduda, kui minu põhjendused ei sobi teistele või ei tundu piisavalt tõsised? Kui mina nende järgi oma elu elan, siis järelikult minu jaoks on need õige. Ning järjepidev surve, et ma pean end õigustama ja põhjendama, muudab vihaseks.

Ma isegi tean, miks ma niimoodi liiga äkiliselt reageerin. Üleeilne seebiooper tõmbas nii tühjaks ja mõõt sai täis. Järjekindlus on hea omadus, aga ka sellel on piir. Kui ma ikka pean ühte ja sama inimest juba mitmekümnendat korda pikalt saatma ja ta ikka aru ei saa, siis ajab ikka vihale küll. Miks ei suuda mõni mees leppida lihtsa põhjendusega, et lihtsalt ei taha? Kas tõesti peab alati edasi kaevama? No ma võin ju lahti seletada ja põhjendada, aga kui sellele järgneb kangekaelne seletamine, et ma täiesti eksin, kui neil põhjustel ei taha, siis vabandust, aga minule aitab. Kuidas on võimalik üldse vaielda vastu näiteks sellele, kui ma seletan, et ei taha endale meest, kes töötab politseis, päästeteenistuses või sõjaväes, sest et ma vajan kindlustunnet ja need erialad kujutavad endas suurenenud ohtu, et inimesega midagi juhtub tööl. Ma olen olnud 2,5 aastat koos päästekaga ja tean, mida see elu tähendab. Kas mul siis pole õigus seda vältida? Näib, et ei, sest noormees vaidles kangekaelselt vastu, et ma eksin ja et mul pole õigus sellisel põhjusel teda pikalt saata. Kust kurat saavad mõned inimesed arvamuse, et neil on õigus teistele öelda, et nonde põhjused ja iseloomust tulenevad soovid on valed? Oi kui vihale selline asi ajab.

Nii et jah, ma olen vahel liiga halemeelne või liiga närviline; ma vajun mõnikord kurvameelsusesse ja nukrutsen nurgas... aga õpetamise ja vaidlemise asemel võiks ju vahel hoopis mõista ja toetada. Naeratusega jõuab palju kaugemale kui kurja põrnitsusega.

Igaks juhuks vabandan siinkohal kõigi sõprade (ja ka muude tegelaste) ees, kelle peale ma olen viimasel ajal liiga kergelt ärritunud või liiga järsult käitunud. Vabandust, kui ma olen solvanud või haavanud kedagi, see pole tahtlik olnud. Ja vabandan juba ette ära, kui ma peaksin millegi sellisega lähima paari nädala jooksul hakkama saama. Palun natuke kannatust ja mõistmist, varsti olen ma tagasi omas tavalises vormis.
Erilised tänud lähevad aga Jestrile, kes suudab vahel ka kõige mustema tuju korral mu näole naeratuse tagasi tuua. Aitäh :)

kolmapäev, 7. september 2005

Doonoripäev!

13ndal on prias doonoripäev. Mulle sobib, sest ma nagunii plaanisin enne pealinna kolimist korra veel Tartus verd anda. Nüüd pean korralikult ja tervislikult toituma ja palju puhkama, et ikka veri vastu võetaks. Mul kipub see hemoglobiinitase sutsu madalavõitu olema ja päris mitu korda on tagasi saadetud. Loodame, et seekord läheb õnneks. Muidugi võiks ju hoopis pealinnas oma doonorikaardi avada... Aga ei, viimane veri jääb Tartule :D

teisipäev, 6. september 2005

IDee

Vaatasin netist pealinna bussipiletite hindasid. ID-kaardiga on kuupilet sada krooni odavam! Homme fotograafi juurde pilti tegema ja kibekiirelt ID-kaarti taotlema. Kokkuhoid pole koonerdamine ja raha pole kunagi liiga palju. Huvitav, kas veel mingeid soodustusi selle kaardiga kaasneb? Peaks uurima...

Magic, mis sa jälle teed?

People in your immediate environment are now your best supporters, but you must let them help you or you can miss the benefits of what they have to offer. Don't act overly self-sufficient. It is your vulnerability that will set the stage for the magic that can happen.

Mingil põhjusel mainib mu tarot'i horoskoop päris tihti Magicut... Huvitav, millega ta seekord hakkama saab :P

esmaspäev, 5. september 2005

Küll küllale liiga ei tee? Vahel teeb siiski küll.

Üks aeglane armastuslugu on hea. Terve plaaditäis Michael Boltonit ja teine plaat Chris Rea'd on halb. Väga halb. Uskuge mind ja ärge parem ise järgi proovige. Hea ja magus igatsus on kadunud, asemele puges piinav üksindus. Ei ole hea olla. On hoopis kurb ja natuke õnnetu. On nii kurb, et tahaks korralikku kallistust ja siis hakkab veel kurvem, sest pole kedagi, kes kallistaks ja... ühesõnaga ei tohi kuulata aeglaseid lugusid. Eriti enne magamaminekut.

Have I told you lately that I love you?

Vaieldamatult üks parimaid armastuslaule maailmas on Rod Stewarti "Have I told you lately." Sõnad ja viis on niivõrd ilusad, et juba laulu esimeste taktide juures tuleb kallale magus igatsus. Rod Stewarti natuke kähe hääl sobib ideaalselt sellega kokku, tekib just õige meeleolu. Mõned armastuslaulud tekitavad kurva ja üksildase tunde, aga see lugu suudab luua positiivseid emotsioone ja igatsus ei ole ka selline kurb vaid hoopis lootusrikas. Ei oskagi seletada... Peale selle loo kuulmist pesitseb südames usk, et äkki siiski leidub keegi kuskil ka minu jaoks. Vahel on hea sellist usku endaga kaasas kanda, kasvõi ajutiselt.

kalender

Mida lähemale lahkumine tuleb, seda rohkem täieneb minu kalender. Hetkel on seis selline, et 15. sept lähen vanade koolikaaslastega ilmselt Itaalia kööki istuma.
16. sept on tööl lahkumispidu ja seejärel suundume endiste priakatega kuskile pubisse lõbutsema, võib-olla kutsun ka kursakad kohale.
17. sept on Virxu sünnipäev.
18. sept pakin kodinad kokku ja suundun pealinna poole
19. sept alustan uues kohas uue tööga. Pluss siis on veel ka Neegril sünnipäev (iseasi kas ta seda ka tähistab)
Magamisega tegelen ilmselt kunagi hiljem :D

Tunneb veel keegi, et ka tema tahab minuga hüvasti jätta ja enne minu minekut mind üle vaadata? Andke aga julgelt teada, küll ma paigutan teid kuhugi. Minu kalender on ju kummist :P

pühapäev, 4. september 2005

Pildialbum.

Sünnipäevapildid said peale mitmetunnist pusimist lõpuks kõige täiega minu albumisse üles. Õnneks olen paaril Vopsu ja Zumi tehtud pildil isegi olemas ja seega saan tõestada, et ka mina olin sünnipäeval kohal :P


Aadressi saab minu käest üle küsida. (Pildid on pärit kolmest allikast: HPIM - minu fotokas, IMGP - Zumi fotokas, DSC - Vopsu mobiil. Pildid on enam-vähem ajalises järjestuses.)

Tahaks mullivanni...

Aga täna on Joosepil sünnipäev - ta saab kahe aastaseks! Küljeluu käis külas ja tõi kingituseks Kitekati uue kassitoidu pardi-küülikulihaga. Täiesti koomiline on näha kassitoidu paki peal teksti "limited edition." Sünnipäevalaps ise põõnutas vahelduva eduga magada ja ei teinud külalisest suurt väljagi. Natuke näris ainult varbaid ja mõned korrad järas ka kätt - tavaline :D

Uurisin netist pealinna korteriturgu ja no hinnatase kõigub ikka ühest äärmusest teise. Lasnamäe korterid on näiteks tuhande võrra odavamad kui teiste piirkondade omad. Kolmetoalisi kortereid on saadaval nii 4000 (+ komm) kui ka 25000 krooni eest. Üks korter oli imenunnu - mullivann ja 14 ruutmeetrine rõdu... Vot see oleks elu :) Lähiajal peaks selguma paljukesi me siis koos elama hakkame ja siis saab korteriotsingud tõsisemalt käsile võtta. Hetkel niisama mõlgutan oma soovunelmaid ja ootan sõprade otsuseid.
Vaikselt mõtlen ka kolimise ja asjade pakkimise peale. Probleemiks on asjaolu, et tõenäoliselt pean oma kola bussiga pealinna tassima ja seega tuleb väga säästlikult pakkida, sest spordikoti võimalused on piiratud. Aga kuidas ma Rudolfi kaasa võtan??? Teda ma maha ei jäta, muidu ei saa pealinnas üldse und. Aga ei, ma ei hakka end vastu ööd piinama nende mõtetega, muidu ei tule jälle und. Vaatab seda asja juba viimasel nädalal. Ei taha veel ennast selle kolimise teemaga ärevile ajada. Tahan nautida Tartus olemist nii kaua kui võimalik :)

Vopsu sünnipäev :)

Eile oli hea päev :) Hommikul 8:20 tegin silmad lahti, sest uni kadus lihtsalt ära. Siis sai paar tundi aiamaal mütatud ja vaarikaid korrastatud. Sügisel peab ju vanad oksad ära lõikama, et noored saaksid kasvada. Kuna päike küttis õhu kuumaks ja tuul puudus, siis sukeldusin vaarikatesse riietatud ainult bikiinidesse ja aiakinnastesse. Tänu sellele on mul käed ja jalad ilusaid kriimustusi täis, aga vähemalt ei teinud kuum liiga. Vahel kohe on hea niimoodi rassida, mõistus puhkab. Ja endal on ka hea tunne, et sai midagi kasulikku teha. Vaarikapuhmast oli kohe parem vaadata - enam polnud kuivanud oksi vaid ainult värsked rohelised võrsed.

Siis kappasin linna Vopsule kingitust ostma. Peale pikki otsinguid ja telefonikonsultatsioone suutsime küljeluuga sobivad asjad välja valida ja imearmsasse helesinisesse kingikotti pakkida. Ilusa ilmaga on mõnus oma küljeluuga mööda Tartut jalutada ja igasugu asju arutada. Päris paljude asjade suhtes on meil sarnased vaated ja ühesugune arvamus. Mõnus :)

Päev jätkus Vopsu sünnipäevaga - ka tema sai lõpuks 25 aastat nooreks, ilusaks ja targaks. (Aga varsti-varsti tuleb Neegri suur-kole 27!) Kogunesime kõigepealt vanemuise ja uue kaubamaja vahelises pargis, et kaardile autogrammid kirja panna ja siis suundusime väikese hilinemisega Raekojaplatsile, kus meid ootas päeva staar. Neeger hilines tunnikese, sest vajas natuke taastumisaega, ega pole ikka nalja-asi joosta 21 kilomeetrit. Mina poleks ilmselt üldse ellu jäänud peale sellist katsumust... nojah, olgem ausad - ma poleks seda ettegi võtnud :P Igastahes pidu jätkus Ristiisas, kus oma kopsude huvides istusime väliverandale ja hingasime niivõrd-kuivõrd värsket õhku. Vopsu harutas oma kingituse lahti ja tänu sellele sain ma ülejäänud õhtu nautida meeldivat meeste parfüümi - õige lõhna valisime :) Hiljem tegi ka Neeger sellega tutvust ja siis hõljus minu ümber koguaeg see mõnus lõhn ja mind ei häirinud ka kõrvallaudades suitsetavad inimesed. Suitsulõhn lihtsalt ei jõudnud minuni. Aga oi-oi neid teemasid, mis jutuks tulid - kõiksugu mõõdud, aastaarvud, kuupäevad ;) Lisaks mitu head anekdooti ja palju naermist. Kätlin vedas vahepeal Neegri ja siis ka Vopsu tantsima. Neeger ju oligi sel päeval isegi vähe liigutanud ennast :P Siis ahistas Neeger ka meie niigi õnnetut ettekandjat, kes vahepeal päris ära kadus. Pärl oli muidugi see, kui ta teatas ettekandjale, et "oi, te näete nii väsinud välja." Mnjah... sellist asja lihtsalt ei öelda naistele, eriti mitte võhivõõrastele. Peale pikka piinlemist suutis Pihlak meid lõpuks nõusse rääkida ja me tegimegi shampuse lahti. Ettekandja oli nii lahke, et jättis ühe tühja klaasi meile lauale ja siis me kolmekesi nautisime Vopsu sünnipäeva-shampust - mina, Pihlak ja Vopsu. Neeger kah võttis paar lonksu aga ülejäänud ei tahtnud üldse mekkida.
Siis suundusime ümber mänguväljakule, kus mina tuletasin lapsepõlve meelde ja kiikusin üle mitme aasta. Aleksei piinas natuke aega seda tugedega lastekiike ja siis tegi tiiru peale ronimismajale. Maja jäi püsti :D Kiikuda oli mõnus... teed endale hoogu, tuul vihiseb kõrvus ja tuju läheb heaks. Mõnus. Kahjuks need pisikesed "kiikhobused" pole siiski mõeldud täiskasvanutele ja nendega kiikumine ei tulnud mul just kõige paremini välja. Proovisime Vopsuga kahekesi Alekseid üles kiikuda, aga see ei õnnestunud :P Mänguplatsil veetsime ka miskine tunnikese või niimoodi. Ajasime juttu, tegime lolli nalja... Vopsu masseeris mu haiget kaela ja selga, mina vastutasuks soojendasin tal kõrvu ja masseerisin natuke ta juukseid. Neegri kõrvad võtsin ka pihku ja tegin tuliseks, sest ta vaeseke kannatas veel hommikuse sportliku pingutuse pärast.
Õnneks ei pidanud me keegi jala koju kõmpima, sest Aleksei viis meid kõiki ära. Oi, kuidas mulle see sõit meeldis - istusin oma kahe lemmikmehe vahel, toetasin pead nende kätele ja sain veel teise käe endale pihku krabada. Tunne oli nagu oleks hoopis minu sünnipäev, nii hea ja armas oli seal niimoodi istuda. Kui Neegri tema teeotsal maha panime, siis monopoliseerisin Vopsu parema õla ja puhkasin seal oma väsinud peakest. Kahju, et sõit nii lühike oli, aga head asjad saavadki alati liiga vara otsa.

Kokkuvõtlikult saan öelda ainult kiidusõnu - see oli tõeliselt lahe ja lõbus õhtu! Ma loodan, et ka Vopsu jäi rahule ja et tema sünnipäev möödus tänu meile natukenegi rõõmsamalt ja õnnelikumalt.

laupäev, 3. september 2005

Kino :)

Käisin eile vaatamas filmi Amityville õudus. Oli küll õudne. Esialgu vaatasin ma pahaaimamatult koguaeg ekraanile. Peale esimest kiljatust ja kurku tõmmatud popcorni loobusin ma sellest ideest. Kui olin kurgu puhtaks köhinud, siis tuli ka endal naer peale ja suutsin koos ülejäänud kinokülastajatega enda üle naerda :D Aga edaspidi piilusin õudsematel hetkedel ainult poole silmaga ekraani ja imetlesin hoopis oma käsi süles. Kahjuks oli film siiski tüüpiline hollywoodi üllitis, kus inimesed ise on nii lollid ja lasevad juhtuda asjadel, mida annaks vältida. No ma ei tea, kui teil oleks maja, mis on pahast vaimust vaevatud, ja te kutsute preestri seda õnnistama ning see preester kabuhirmus minema jookseb, siis mis teie teeksite? Jääksite veel õndsalt sinna majja elama? Kui teie laps räägib, et ta näeb teist tüdrukut, kes sealsamas majas on tapetud, kas te elaksite rahulikult edasi seal? Ja kõige peamine - kas te üleüldse ostaksite maja, kus üks napakas on terve oma perekonna maha lasknud, sest ta kuulis hääli, mis käskisid seda teha?
Ja loomulikult tüüpiline lõpp stiilis - to be continued... ehk siis paha vaim lehvitab lahkuvale perekonnale järele ja poeb majja peitu. Aga vähemalt oli selline lõpp, mis ei jäänud kummitama ja ööund see ei häirinud.

Uinumist segas hoopis mõtetelaviin, mis viimaste päevadega on esile kerkinud. Küljeluuga ka rääkisime neil teemadel ja nagu alati olid meil tekkinud sarnased plaanid kaugema tuleviku suhtes. Tuleviku planeerimine ongi selline keeruline asi, mis vahetevahel kipub und segama. Eilne horoskoop rääkis tõtt - tõesti oli selline tunne, et nüüd kohe ongi kõik ja hirm, et mis nüüd saab. Õnneks on täna natuke kergem tunne. Lähengi nüüd aiamaale päikese kätte konte soojendama ja tööd tegema. Veel kaks nädalat...

reede, 2. september 2005

Tulevik?

Although you aren't really running out of time, it sure might feel that way. It's just that the Moon leaves your sign today and begins the next emotional cycle at tomorrow's New Moon in Virgo. Try not to get caught up in the fear associated with the end. Whatever you do now will be enough to keep you in the game.

Tänane horoskoop läheb väga hästi kokku minu elus puhuvate tuultega. Uus töökoht, uus elukoht, uued kohustused. Maha jäävad sõbrad ja perekond. Maha jäävad paljud priakad, kes on mulle siin töötatud aja jooksul lähedaseks saanud. Kurb on.
Aga samas ma kinnitan endale, et mind ootavad ees uued töökaaslased, kelle hulgast ma loodetavasti leian uusi sõpru. Ees ootavad mind mitmed klassi- ja kursusekaaslased ning endised priakad. Mõlema eksi õed on rõõmsad, et ma pealinna kolin, sest siis saab minuga rohkem suhelda. Veel mõned sõbrad mõtlevad pealinna kolimise peale. Nii et... polegi kõige hullem :)
Samas eile lõunapausil peetud jutuajamine pani mind mõtlema kaugema tuleviku peale. Pilt pole just meeldiv. Kas ma ka suudan enda jaoks paika pandud tähtaega pidada, seda näeb siis paari aasta pärast. Mõtted igastahes keerlevad lähema ja ka kaugema tuleviku ümber. Õnneks otsuste tegemise aeg on hetkel mõneks ajaks möödas ja nüüd tuleb tagajärgedega tegeleda.

neljapäev, 1. september 2005