esmaspäev, 31. oktoober 2005

"Nojah, sa käisid juba ammu sellise näoga ringi, et sul on siiber."

Nojah... ei kommenteeri. Eks igaüks näeb seda, mida tahab näha ;)

Kino-maania :)

Täna 19:30 on plaanis The 40 Year Old Virgin ja homme kell 17:20 Must love dogs.
Ning novembri lõppu on juba paika pandud Harry Harry Potter and the Goblet of Fire . Ja millalgi sinna vahele ka In Her shoes. Ja seda kõike koos Magicuga. Seekord jätame Milko koju ;)

Ning eile nägin Cinemaniast, et ka Ice Age on saanud järje: The Meltdown. Ei jõua ära oodata!

Nädalavahetus

Aga mina kohtasin nädalavahetusel inimest, kes räägib veel rohkem kui mina, Magic ja küljeluu koos suudaksime rääkida. Ja tegemist oli veel meesterahvaga! Ma ei tea, kuidas on võimalik nii palju rääkida... ja kuidas tal keel sõlme ei läinud. Minul peale pikemat rääkimist hakkavad sõnad sassi minema ja mina olen ometi juba staazikas jutupaunik. Aga jah, ma olin tunnistajaks lobamokkade kuninga esinemisele. Pole hullu... oligi hea vahelduseks enamuse õhtust vait olla :) Ja ma olin veel nii tubli, et ei öelnud talle kordagi midagi halvasti, mitte sõnagi sarkasmi või irooniat! Suudate seda uskuda? Ma olen VÄHEMALT kolm hästi pikka paid ära teeninud. Aga noh, kuna sünnipäevalaps oli rahul, siis pole muu oluline :)

Ja pühapäeval käisin jälle külas Nefkal :) Hea huumor iseenesest - kui ma veel Tartumaal elasin, siis nägime teineteist kuskil kord-paar aastas ja ometi elasime me kuskil 500 meetrit teineteisest. Ja nüüd, kui elan 200 kilomeetrit eemal, siis olen tal juba kaks korda kuue nädala jooksul külas käinud :D Aga Nefkaga on hea sõber olla - me tunneme teineteist kuskil umbes-täpselt 23 aastat minu teada (või noh +/- 1 aasta) ja me teame teineteist nii läbi-ja-lõhki, et isegi peale poole aastast pausi suhtleme nagu oleksime alles üleeile viimati näinud. Hästi mõnus tunne on see... Ma ei kujutagi ette, et ma temaga üldse enam kunagi ei suhtleks, sest ta on nii osa minu elust ja minevikust, et ilma oleks nagu midagi puudu. Ta lihtsalt on alati olemas ja kui kokku saame, siis on sõprus täpselt sama tugev kui eelmine kord lahkuminnes. Mõnus on niimoodi koos üles kasvada ja vaatamata erinevustele kokku jääda. Erinevad elud, erinevad unistused, teised sõbrad - miski ei loe, sõprus on tugevam. Ma olen isegi kaotanud ühe sõbra, kellega kunagi väga hästi läbi sain, sest talle ei meeldinud Nefka ja seega ei talunud ta, et mina samamoodi ei mõtle. Aga no kuulge - me oleme Nefkaga praktiliselt õdedena üles kasvanud, sest meie vanemad on sõbrad. Kas ma peaksin oma õe hülgama kellegi käsu peale? Mis inimene ma siis oleksin?

Aga see selleks... Kui huumorist edasi rääkida, siis pole ma üsna mitme inimesega siin Tallinnas kokku saanud, olgugi et oleme nüüd ühes linnas. Ei teagi miks... kuidagi on niimoodi juhtunud. Üldiselt olengi vist läbi käinud need inimesed, kes jäävad mul töö ja koduvahelisele marsruudile ja siis need, kes on mind väevõimuga välja tirinud (nt. Magicu kuulus latiinopidu :P)

Aga tagasi nädalavahetuse juurde :)
Tartu-Tallinn-Tartu sõit toimus seekord hoopis Sirjega :) Tema siis on minu eksi ema. Hea ikka oma eksi perekonnaga hästi läbi saada ;) Igastahes lõbus sõit oli. Eriti Tartust tagasitulek, kui pidime supilinna pimedatel tänavatel seiklema, sest ümbersõidu silte ei leidnud kusagilt. Eriti lõbus oli järgmine dialoog ühel kitsal tänaval sõites:
S: kuule, ega see äkki ühesuunaline tänav pole?
Mina: ma ei tea, ei peaks vist olema...
No ikka juhtub, onju ;)

Ja Aleksei sain ilusasti Tartus bussipeale saadetud ja Tallinnast trollilt maha aidatud :P Vot kokkusattumused, onju. Aga nii lõbus oli neid vaadata, kuda nad selle lambiga ringi rändasid. Kaelkirjak lisas sellesse kooslusesse lihtsalt värvilisemaid toone :P

Mis siis veel juhtus... Pireti vaatasin üle, sama roosa ja mimm nagu ikka ;) Vopsut nägin üle pika aja ja õelapsed olid pühapäeval külas. Ja viimased kolm ööd olen jälle kord normaalselt magada saanud (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla.) Inimese tunne hakkab tagasi tulema :)

Ning selline siis oligi lühidalt minu tore nädalavahetus. Any questions?

taaskord test...



You're Print Scrn!

You a bit of a dreamer. You probably like to take pictures and daydream. Your head is always in the clouds. As great as that is, you might want to watch your step so you don't get tripped.


What computer key are you?

Jälle...

Jällegi teen ma seda. Tõesti ei tahtnud nii kähku peale viimast korda jälle selle avaldusega vehkida. Aga mis teha, kui hing ihkab enamat kui pakutakse. Ma ei tea, kas uus on ka ilmtingimata parem, aga lootma peab. Ja kui ei ole, siis... noh, kolmas kord äkki pole enam nii raske? Loodame... loodame parimat. Ja kui parimat ei saa, siis loodame, et väga halb ei ole.

Jälle kord pean tegema lehva-lehva toredatele inimestele. Jama.

Uni on niiiiii suur...

reede, 28. oktoober 2005

vakkadivakk.

Täitsa lõpp, täna on jälle selline õhtu, kus ainult tahaks süüa. Külmkapist hävitasin ära riisiroa ja marineeritud pärlsibulad. Eilsele popcornile tegin kah otsa peale. Tükk sokolaadi ja kausike maapähkleid. Klaas siidrit ja gini kokteil. Ja tahaks veel, olgugi, et kõht on täis. Emotsionaalse tühjuse täitmine söögiga? Kurat seda teab, vahel lihtsalt on selline meeleolu.

Ja nüüd pidin ma veel hakkama jälle Magicuga igast tunnete ja tahtmiste teemadel rääkima. No viimane asi, mida meenutada, on tehtud ja tegemata asjad minevikust! Kas on vaja meenutada paari aasta tagust ööklubi-retke, kus toimus kõik see, millest praegu hingematvat puudust tunnen? Ahh... see hetk, see muusika... see liikumine, need puudutused... need kuumad käed, lummavad pilgud... Kas on seda kõike vaja meenutada? Kas on vaja meelde tuletada kõiki neid hetki, mis olnud on? Aga tahtmine on nii võimas, et lihtsalt ei suuda neid mälestusi eemale tõrjuda. Kurat, näe veel und, onju. Terve päev möödus selliste mõtete käes vaeveldes. Aga mis ma teha saan, kui vahel tahaks tunda seda tunnet, kus oled korraga nii jahimees kui ka saakloom. Tunnet, et sind sihikindlalt vallutatakse ja võrgutatakse. Hetkel on see tahtmine suurem kui kunagi varem. Mängulisust tahaks... Täna pidin peaaegu oma peatusest mööda sõitma, sest olin kujutlusvõime küüsis. Ma tõesti loodan, et täna öösel näen jälle ilusaid asju unes. Võiks ju... Samas, ega ma piinlen ilma täiendavate unenägudetagi piisavalt. Ja ajasin ka Magicule tahtmise kallale. Ikaldus onju?

Aga olgu. Lähen kaanetan oma skumbriakonservi lahti ja hakin sibulat sinna sekka. Nälga ei tohi ju ometi jääda ;) Sest nagu ma olen juba õppinud - tahtmine on taevalik, saamise osa jääb lihtsalt vahele. Siis vähemalt söön ja kogun talveks rasvakihti :) See talv on sõsarmadudest peenikesem pool ilmselt Magic.


Aga... ikkagi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tahaks noh. Ja mitte seksi vaid niisama mürada, kallistada, suudelda...
Jubedalt tahaks.

kuradi unenäod :(

Ilusad unenäod ja nendest tekkinud tahtmised viivad lõpuks masendusse, sest tahtmine on taevalik, saamist ei ole kuskilt näha. On ju hea näha unes igast mõnusaid ja vahvaid asju, mängu ja müramist, aga kui seda ainult unenäos näha saab, siis võiks see parem olemata olla. Hetkel on nii tüdinud ja väsinud tunne peal... No tahaks jah, aga vot pole kuskil silmapiiril pisikestki võimalust, et murdosagi täide läheks.

Ja sõnake tähtsamatele ninadele: probleemi vältimine ei pane seda probleemi veel kaduma. Pigem süvendab seda...

Kauneim linn on Eestis Tartu :)

Täna hommikul sõitsin bussiga tööle ja äkitselt kõlas raadiost Tartu marss... Pisikene melanhoolia ja koduigatsus tuli kallale... Ja meelde tuli ka mat99, sest rebastamisel pidime esinema teaduskonna hümniga, mis oli loodud Tartu marsi viisile ja sarnaste sõnadega. Ilusad mälestused väga ilusast ajast. Kõik need kaunid tunnid Piros, tudengipäevad ja muidugi semestritöö kaitsmine, mille järel me Virxuga kahekesi Piros shampuse ära lahendasime ja siis käsikäes ringi vankusime :D Ja baktöö kaitsmine, mille järel lihtsalt keset teaduskonna fujaeed suure kambaga sampust jõime :) Vaieldamatult parim aeg minu senises elus!
Igastahes tõi hommikul see lugu mulle heldimuspisarad silma, ma vist olen ikka parandamatu Tartu patrioot (kes lihtsalt levitab siin tallinnas Tartu Vaimu.)

Kauneim linn on Eestis Tartu,
Emajoe kalda peal.
Kes kord käinud seal,
ei sel meelest läe
kaunid tunnid Toomemäel.

neljapäev, 27. oktoober 2005

Mõnu-uss :)

Rohkelt vahtu, lavendli ja eukalüpti aroomid, kott popkorni, pokaal siidrit, Cosmopolitan ja mina :)
Nüüd on kondid mõnusalt pehmed ja enesetunne imeline. Vann leevendab kõik pinged... Ja millest vannivõim üle ei käi, need nurgad lihvib pisike pokaal siidrit maha :) Elu on vist vaatamata kõigele (või just kõige tõttu?) täitsa elamistväärt. Vastab vist tõesti tõele, et oluline pole mitte sihtmärk vaid teekond. Ja kuna sihtmärki pole ma enda jaoks paika pannud, siis naudin lihtsalt kogu südamest seda kurvilist ja põnevat teekonda.

Aga tõstan klaasi ka teie terviseks :)

Liiga valus :D

Organisatsiooni analüüs


Ja ühe töökaaslase kommentaar selle kohta:
nii ei tohi.
ma lasin püksi. ausõna. ammu pole nii hääd asja lugenud.

Lõuna :)

Seekord ei pakutudki lõunaks keedetud keelt ega lambasilma. Läks õnneks. Karvased kotid lubati ka alles järgmine kord lauale lüüa... Hetkel on kõht täis, aga käed ikka värisevad. Vähemalt tuju on kuskil kümne pügala võrra parem kui enne. Muidugi ründab peale lõunat mind alati jube uni, ka tänane pole erand. Täna õhtul vist võtan plaani ühe kuuma vahuse vanni (eukalüpti vannisoolaga), natuke ristsõnade lahendamist ja varajase magama minemise. Kuigi... viimane ei õnnestu mul eriti tihti. Eilegi sain alles ühe ajal voodisse. Üldiselt peaks unereziimiga miskit ette võtma. Täna lõuna ajal taipasin, et viimati sain ma hästi magada vot 14.oktoobril. Pole vist hea tulemus... Isegi eilne siider ei teinud une paremaks, aga kuna pool jäi alles, siis proovime täna jälle. Vot vannis on hea veinipokaalist õunasiidrit juua :) Pakuks teile ka, aga te keegi ei viitsi ju õismäele sõita :D
Nüüd lähen võtan oma cosmopolitani kaasa ja lähen rüüpan puhkenurgas kuuma teed. Mmm... pehmed diivanid... Kui ma msnis poole tunni jooksul pole tagasi online, siis järelikult norskan puhkenurgas magada :D
Otsus on tehtud. Küsijatele on teada antud. Miks mul siis kergem ei hakka?

kolmapäev, 26. oktoober 2005

Elu on hoopis roos.

Nonii... arstil käidud ja tulemus teada. Et siis edaspidises elus peaksin ma vältima päikest, alkoholi, vürtsiseid sööke, tuliseid jooke ja sööke ning punast veini. Kui ma neid ei väldi, siis võib mul suvalisel hetkel see pisike roosa haigus jälle välja lüüa. Miks ma arvan, et ma käin veel nii mõnigi kord arsti juures rohtu nõutamas? Ilma vürtsiste söökide ja punase veinita võin ma samahästi kui kohe kõrvad pea alla panna.
Aga vähemalt sain nüüd selgust kõigile mind kimbutavatele nahahädadele ja võin seega südamerahuga edasi elada. Kusjuures tõesti on kergem olla. Vähemalt tean, et ravi on olemas ja ei pea lihtsalt kannatama.

Kas see lumi ei kavatsegi ära sulada???

Tali tuli :(

Külm ja märg on olla. Astusin hommikul mõnuga sügavasse lompi, mida lumekihi alt ei märganud. Jalad läbimärjad kohe. Õnneks tõin eile endale tööle plätad, seega ei pea märgade sokkide ja kottadega siin istuma.
Eile õhtul hakkas tuul akna taga serenaadi laulma, mingi aja pärast lisandusid sinna trummid, trompetid ja misiganes pillid veel. Pisike tormikoor undas akna taga terve öö. Lea oli tark - ta kolis suurde tuppa magama ja ei pidanud seda kolistamist kannatama. Mina nautisin terve öö kostvaid kolksatusi ja undamist. Sügis on parim. Nüüd kallab väljas paduvihma, mis maapinnale jõudes muundub sujuvalt pehmeks lörtsiks. Miks ma ometi saapaid jalga ei pannud? Täna ju hulgim jooksmist ees ja märgade kottadega pole seda üldse mõnus teha...

Igastahes aknast avaneb selline vaade... lumi... lörts ja vihmasadu.

teisipäev, 25. oktoober 2005

Kalamehe tarkusest veel

Algajal kalamehel kipub koguaeg näkkama.


Loodan, et algaja õnn ei jäta mind tõeliselt suurte kalade puhul maha.

When somebody loves you, it's no good unless he loves you all the way...

Miks ma teen seda endale? Miks ma kuulan neid lugusid??? Hetke plaat on M. Bolton - Vintage. Enesepiinaja olen. Jagasin sõsarmaoga ka neid lugusid ja koos jõudsime järelduseni, et You don't know me on liiga valus lugu. Ning All the way on samuti selline lugu, mis venitab valusmagusat siirupit südamesse. See on hämmastav, kuidas vahel satun järjest selliste lugude peale, mis justkui räägiksid minu elust ja mõtetest/tunnetest (ning Magicu omadest kah, kuna meil see asi kipub kuidagi paralleelselt käima...)
Ja muidugi peab tulema raadiost söögi peale ja söögi alla James Blunti You're beautiful, sinna sekka veel igast muid ilusaid lugusid. Eile õhtul lugesin raamatut enne magama minemist ja siis üle ühe loo jäin kuulama ja igasuguste pahade mõtetega sõdima.


Smile, though your heart is aching
Smile, even though it's breaking.

esmaspäev, 24. oktoober 2005

meditsiiniline elamus.

Vot tänane arstilkäik jättis kustumatu mulje. Arst oli selline vana-klassi arst - range ja ilma huumorisooneta. Ma ei julgend suudki lahti teha. Aga imelik oli... ei küsinud ta, et kas olen mingeid rohtusid võtnud, kas mingit salvi kasutanud või kaua juba probleem on. Vaatas korra näkku ja kirjutas saatelehe ainult. Müstiline. Ja ma veel varem mõtlesin, et kurdaks arstile ka seda muret, et juuksed peast minema jalutavad. Uh, sellisele arstile ei julge ma miskit rääkida, ta ilmselt sõimaks tükk aega ja kirjutaks mingid vänged rohud välja.
Igastahes nüüd on kolmapäeval siis kaks arstilkäiku... Huvitav, kuidas ma seda tööl serveerima peaksin? Natuke tihedaks kisuvad viimasel ajal need arstilkäigud. No aga mida mina teha saan, kui nad ei võta õhtul vastu?

Küsimus suurele ringile!

Kunagi üritasin siin uurida, et kes käivad mind lugemas. See üritus kukkus üsnagi oodatult läbi, sest inimesed ei taha eriti end avalikustada.

Aga kuna viimasel ajal on hakanud igasugu huvitavaid külalisi käima siin, siis küsin teistsuguse küsimuse.

Kust kaudu sa siia lugema sattusid? Kust said esimest korda minu blogi lingi? Sõbra käest? Leidsid näiteks Karu blogist? Andsin ise?
Ma parem ei hakka uurima, miks mind lugemas käid, sest ma pole eriti kindel, et teada tahan :P Aga see huvitab küll, et kuidas mind leidsid... Igast neegrid ja maagilised olevused võivad vastamata jätta, sest teid tean nagunii :P Või samas... kui teie ei vasta, siis äkki jääbki see post kommentaarideta?

EDIT 24.10.05 kell 16:19 --> olen nahhaalne tüüp ja kergitan seda posti lihtsalt ülespoole, et see ikka võimalikult pikalt tähelepanu tõmbaks :)

meenutused keskkoolist...

Kunagi keskkoolis meeldis mulle niisama nalja pärast norida sõbrantside kallal, kes armunud olid, lauldes järgmisi ridu: When I fall in love, it will be forever... or i'll never fall in love again. Täna sattusin netis juhuslikult kuulama mingit Michael Boltoni lugude playlisti ja minu suureks üllatuseks kõlas ühel hetkel kõrvaklappides just see lugu. Ja kuna see on liiga ilus, et mitte jagada, siis U-popis saab seda lugu kuulata (kahjuks mitte M. Boltoni esituses vaid hoopis Marilyn Monroe või Siiri Sisaski poolt laulduna) ja kaasa ümisemiseks panen ka sõnad siia üles.


When I fall in love...

When I fall in love it will be forever
Or I'll never fall in love.
In a restless world like this is
Love has ended before it's begun.
And too many moonlight kisses
Seem to cool in the warmth of the sun.

When I give my heart it will be completely
Or I'll never give my heart.
And the moment I can feel that you feel that way too
It's when I fall in love with you.

And the moment I can feel that you feel that way too
It's when I fall in love with you.

Veel kaks pilti :)

Pesin laupäeval Joosepit...


Ja minu väike pesa:

Palju õnne sünnipäevaks, õeraasuke :)

Äratuskell piiksus täna öösel esimest korda kell 04:29 - õeraasule oli vaja ju sünnipäeva puhul õnne soovida. Ja tema tuli ilmale nimelt kell pool viis hommikul. (Mina õnneks sündisin kell kümme õhtul, nii et minu sõpradel pole vaja end varahommikul maast lahti peksta)
Peale lühikest telefonikõnet jäin küll uuesti magama, aga see uni oli kõike muud kui korralik. Pidevalt ärkasin üles, et kas ma ikka panin uue äratuse ja äkki magasin selle maha. Kui lõpuks kell piiksuma hakkas, siis olin nii koomas, et kole lausa. Praegugi loobib Une-Mati kogu jõust vasaku käega mulle liiva silma ja paremaga materdab vihmavarjuga lagipähe.

pühapäev, 23. oktoober 2005

Ja mul on maailma ilusaim õde :)

maniküür ;)

Elu on moon.

Kuna mina enam Magicule külla ei lähe, kui tal alkoholi kodus on, siis tegimegi pisikese "tee-õhtu" Patrickus. No oli vaja viimase aja sündmused läbi arutada ju ;) Nii me siis asusimegi maailma asju lahkama - mina, Magic ja Grisha. Mingil hetkel suutsin ma oma jutuga jätta Grishale mulje, et ma olen usklik - seleta veel siis minu ja Magicu teooriat teemal "Kas sa tead, et jumal armastab sind?" Ju ma siis olen nii veenev :P
Magicuga koos jõudsime järelduseni, et lõpp on väge suhteline mõiste ja eks näeb, mis üldse meie elukestest saama hakkab. Vähemalt on lõbus ja mõistatada saab tihti. Kui sõnad ja teod räägivad erinevat keelt, siis pole ju muud teha, kui mõistumängu mängida. Igastahes edu Magicule sellel pikal ja keerulisel teel :P
Õhtu lõpuks panime paika, et vot elu pole mitte lihtsalt lill vaid see on lausa moon. Ahjaa... ning see talv on moes karvased kotid. Vot.


Ning kõige lõppu pärl reedest:
"Me oleme juba nii kaua käinud ju. Me ei peagi iga pidu tantsima."

Huumor on parim.

laupäev, 22. oktoober 2005

reede.

Eile sai pria seminaril käidud. Päris mõnus - astusin uksest sisse ja Priidik haaras sülle ning keerutas ringi. Tervitus missugune :) Ikka hästi vahva oli vanu priakaid näha. Kuigi jah... uusi on ikka üsna mitu juurde tulnud. Pisike tantsulka, palju küsivaid ja imestunud pilke, halvasti varjatud sosistamisi, mõned sirgjoonelised küsimused ja hästi palju sõbralikke inimesi. Kauaks seda seltskonda sinna jagub, seda vist ei julge keegi ennustada. Kui kõik need jutud, mis ma selle õhtu jooksul kuulsin, ka tõele vastavad, siis oioioi kui valus see saab olema.
Aga lõbus on olla üks õhtu peamisi jututeemasid, olgugi et tegemist oli ilmselt peamiselt seljataga sosistamisega. Ega vist ei viitsigi enam kedagi ümber veenma hakata, las usuvad, mida tahavad. Eks me ise teame, mis ja kus ja kas üldse ;) Aga inimeste reaktsioonid olid ikka nii erinevad, et terveks õhtuks jagus mulle nalja nabani :P Isegi õhtul enne uinumist tikkus naer kallale.

Üldiselt oli ikka suht sama kõik - sama seltskond istus ümber laua, nautis head jooki ja rääkis jumal teab mis teemadel. Samad tüübid lasid poolpaljalt ringi ja üritasid naisi sauna tirida. Samad inimesed valitsesid tantsuplatsi ja isegi muusikat lasi meile ikka vana hea Hannes. Pria seminaril jääb aeg seisma ja kõik on umbes nii nagu vanasti, ainult kahjuks iga korraga on häid inimesi aina vähem...
Mul on tõesti hea meel, et me sinna läksime. Esiteks - lõbus retk läbi Tallinna, pingelangus ja närvide lõdvestamine ja ohtralt lobisemist. Seejärel põrkasime Mägraga bussijaamas kokku ja vahetasime uudiseid. Pikk bussisõit Viljandisse, mille ajal saime vist pooled maailma asjad ära räägitud, teemasid ei hakka siinkohal lahti harutama ;) Seejärel orienteerumine Kivi tallu ja edasi läks juba vana hea seminar ehk siis PIDU! Mõnus kodune tunne oli; jätkuvalt räägin ma priast "meie" vormis ja õnneks ei tunne end veel kõrvalseisjana.
Millal eks-pria seminari teeme? Varsti on rahvas jälle koos... Ja ega me pole ju kadedad - tulla võivad ka need, kes endiselt prias leiba teenivad :)

Horoskoop - so true :D

As the day wears on, your grin gets bigger and bigger. You are like the proverbial cat that ate the mouse, but actually this is not about something you've already done. More likely, it is the smile of anticipation, for you feel like you're at the top of your game and you can't wait to play. A little patience now will pay off over the weeks ahead.

Kust nad teavad? :P

UUS!!!

UUS! Saate aru - UUS! Ilus, särav, ümarate vormidega, hõbedane, imenunnu ja oh kui fantastiline. Esimese 10 minutiga suutsin Jossust kolm videoklippi teha :D Olen ju normaalne :P

Oh, ma olen armunud. Kõrvuni.

Kui nüüd eesti- või inglisekeelne kasutusjuhend ka ükskord pakiga järgi jõuab, siis on eriti mõnus. Hetkel on olemas rootsi, soome ja taani juhendid. Translation anybody?

Ma nüüd lähen õitsen edasi - armastus on imeilus asi :)

reede, 21. oktoober 2005

Maskiball ;)

Eile sai siis järjekordne mask endale pähe määritud. Seekord oli tegemist sidrunimahla-oliiviõli seguga. Väiksed süümepiinad on mul sellepärast, et kasutan maskitamiseks seda oliiviõli, mille Lea endale Hispaaniast tõi. Ta küll ise pakkus, et ma seda kasutaksin, aga ikkagi on imelik määrida pähe midagi, mida teine inimene ei raatsi eriti söögitegemisekski kasutada. Ta läheb detsembris jälle Hispaaniasse Hardile ja Sylviale külla ja ma vist tellin siis endale ka pudeli oliiviõli. Seal on see ilmselt odavam ja kvaliteetsem.
Aga tagasi juuste juurde. Juuksed on igastahes mõnusalt pehmed ja siidised. Läigivad kah päris kenasti. Sidrun küll pleegitab natuke värvi, nii et mul on nüüd sellised õrnalt oranzikad juuksed.
Ema saatis eile meilile veel hunniku maskisoovitusi ja ma nüüd järgmine nädal testin midagi uut. Looduslike asjadega on hea julge katsetada, sest need ei koorma ega kahjusta juukseid. Pealegi ei raatsi ma poest hirmkallist kosmeetikat osta, sest tihti need ei sobigi ja siis on rahast ikka väga kahju. Sidruni peaksin vist maskidest tegelt välja viskama, sest päris porgandiks ennast ka pleegitada ei tahaks :P Igaljuhul 5-7 nädala pärast näen siis, kas minu juuksed on paremaks ja ilusamaks läinud või on olukord sama lootusetu edasi.

neljapäev, 20. oktoober 2005

Illusioon

Magic jagas minuga ja mina pole ka kitsi - palun teile üks ilus illusioon.

Lõuna.

Kutid lõunalauas arutasid omavahel linnugripi teemat ja jõudsid sujuvalt selle pealt edasi teemani, et mida teeksid, kui saaksid teada, et kuue kuu pärast sured ära. Arutasid seal seda asja omavahel ja siis üks kutt teatas selle peale, et tema hakkaks lapsi tegema. Selle peale ei suutnud mina enam suud kinni pidada ja torkasin kõrvalt, et vot siis on küll ikaldus kui kuue kuu pärast ei suregi maha. Noormees mõtles natuke ja teatas, et küll sureb, pole muud varianti.

Jaah... vähemalt lõbus vaheldus tüüpilistele autoteemadele, et kuidas ehitada ise autole tahhomeetrit (või misiganes selle vidina nimi oli) või milline auto/mootor/tootja/jne on parim.

Kummas sääres kannad Sina?

Valitud palad Delfi artiklist Kes kannab paremas sääres?

------------------------------------------------------------
Eino see on selge nagu seebivesi: peded kannavad paremas sääres ja heterod vasakus, teatab esimene, kelle poole Naisteleht pöördub uurimaks, kummas sääres mehed kannavad oma tähtsamat organit ja miks.

“Minul ei kaldu mitte midagi mitte kunagi mitte kuhugi,” teatab M39, “sest minul on kõik alati otse.”

“Otse on ikka kõige parem,” sõnab ka M27. “Kui kuskile poole kaldub, siis tuleb sättida ja otseks panna. Otse on hea, sest siis on keha tasakaalus.”

“Mul on nii pisike, et säärde ei käigi,” irvitab M29.

“Või noh, kui see üldse kuskilt välja kipub, siis ülevalt.”

“Ei, aga kas pole ikka nii,” vaidleb N23, “et tänapäeva kitsad püksid paigutavad asja hoopis ülespidi? Vaata suusatajaid, neil on alati kas kell 11 või kell 13.
------------------------------------------------------------------

kolmapäev, 19. oktoober 2005

Paratamatus.

Paratamatusega leppimine on naljakas asi. Mõistusega võin ma ju aru saada tegelikkusest, aga samas kuskil pimedas nurgakeses on ikkagi mõtted, et äkki... Siiski veendun iga päevaga üha enam, et ei iial... Mõnede asjade paratamatus jõuabki vist viivitusega kohale. Milleks taga nutta midagi, mida pole kunagi olemaski olnud? See on umbes sama mõttetu nagu kurtmine, et miks ma ometi ei ole loomulik punapea või miks mu jalanumber ei võiks olla 37. Ma võin ju sellele mõelda, et miks, aga kui seda nagunii muuta ei saa, siis milleks end jätkuvalt piinata? Hea küsimus, kas pole? Vastust ma kahjuks ei tea...

Home alone ;)

Mõnus... paned muusika mängima, keerad heli kõvemaks, tantsid toast tuppa ja naudid elu :) Lahe on üksinda kodus olla :D Lea läks teatrisse täna ja nüüd on paariks tunniks elamine minu päralt. Kahju ainult, et Magic pipardab ja külla ei taha tulla. Kui nüüd kõht pitsast nii täis ei oleks, siis pistaks popcorni uuni ja naudiks olemist.
Aga üldiselt - elu on jätkuvalt ilus :)

Ja ma saan nädalavahetusel oma uue fotoka kätte!!! Kohe tükiks ajaks avastamist ja leiutamist. Järgmisel nädalal toimub raudselt pisike jalutuskäik Pirital. Ja proovin ära teha need pildid, mis juba tükk aega meeles mõlguvad, aga mida praegune fotokas ei võimalda teha.

Tegelt Tallinna juures on üks jama asi - keegi ei viitsi mulle siia Õismäele külla tulla :(

kahju on.

Kuidas anda inimesele võime näha teda ennast selliselt nagu teised teda näevad ja milline ta tõeliselt on? Oi kui valus on kuulata, kuidas äärmiselt kena ja seksikas neiu räägib, et ta ei meeldi ühelegi mehele, et ta on kole ja paks ja keegi teda ei taha. Või ääretult hea ja tark noormees kurdab, et ta ei meeldi inimestele ja teda peetakse lolliks ja keegi ei hooli ja üldse et ta on halb inimene. Või sõbralik ja õiglaselt avameelne neiu seletab, et tema on paha ja vastik ja sellepärast kõik arvavad, et ta on tige ja õel. Tahaks inimest raputada ja panna tema silmad nägema seda headust, ilu ja tarkust, mida mina ja teisedki näevad. Abitu viha tekib sellisel hetkel. Lihtsalt tahaks vahel anda mõnele inimesele võime näha ja tunda, mida head teised temast arvavad.

Või on asi minus ja minu suhtumises? Kas on viga pöörata tähelepanu inimese headele külgedele ja nende järgi teda hinnata? Või ma olengi liigselt optimistlik ja positiivne ning hindan oma kalleid sõpru kõrgemalt, kui nad seda tegelikult väärt on? Kas on viga see, kui ma ei keskendu inimese vigadele ega arvusta ja kritiseeri neid? Kas on vale öelda inimesele, kui hea ja kallis ta on? Kas on vale hinnata inimest tema heade tegude mitte vigade kaudu? Ja kes olen mina, et hinnata teise inimese tegude õigsust? Võib-olla sellepärast mul ongi nii palju häid ja kalleid sõpru, et ma hindan neid nagu nad on ja ei oota, et nad käituksid nii nagu minu arust õige on? Kui asi ei puuduta otseselt minu elu ja tulevikku, siis pole see enam minu asi arvustada. Võib-olla sellepärast suudangi ma elada oma elu ilma liigse stressi ja rahmeldamiseta? Aga ma ei ole ju NII positiivne ja optimistlik inimene. Või olen? Kas tõesti on tänapäeval muutunud haruldaseks võime leppida inimesega täpselt nii nagu ta parasjagu on, koos kõigi heade ja mitte nii heade külgedega? Kas siis enam ei oska inimesed olla oma sõpradele toeks kõigis raskustes, mis elus ette tulevad, ja seda ilma hukkamõistuta? See ei ole ju nii raske!
Lihtsalt... vahel on kahju, et inimesed on enda ja teiste vastu nii kriitilised. Parem armastage ennast ja teisi - võib olla uskumatu, aga see tõesti muudab elu kergemaks ja teeb südame rõõmsamaks.

Aitäh, õeraasuke!

Mul on geniaalne õde! Täielik pärl. Tõsiselt. Maailma parim õde oli ta juba nagunii aga nüüd ma lihtsalt jumaldan teda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Lahendus probleemile oli nii lihtsalt geniaalne, et ma ise ei osanud selle peale tullagi. Järjekordselt olen ma lõpmatult õnnelik, et mul on selline vanem õde. Ma loodan, et ma suudan oma elu jooksul talle tasuda murdosagi sellest, mida ta minu heaks teinud on.


Siin Tallinnas ei igatse ma kellegi teise järele nii palju kui oma õeraasu ja tema imearmaste laste järele.

teisipäev, 18. oktoober 2005

music...

Pisike soovitus James Blunti nautijatele - ärge tehke seda sellisel päeval, mil te tunnete end üksikuna ja kui viimased neli nädalat pole te kvaliteetset ööund saanud. Vaikselt tekib tunne, et riputaks end kohe aknast välja, aga näed, aknad ei käi meie majas lahti.


Arvan, et siin aitaks ainult range voodirežiim ja soovitavalt ka suurem kogus füüsilist lähedust. Nii et printsess ei otsi enam lossi, piisab pehmest voodist. Prints võib voodiga kaasa tulla. (Eeldusel, et see prints väga jube ei ole...)

narri meest, mitte mehe mütsi :)

Ajendatuna Magicu otsingutest ja leidudest, otsustasin ka ise natuke uurida, mida minu eesnimi tähendada võiks.

Jõudsin otsaga selleni, et see on tuletatud Vana-Rooma nimest Hilarius, mis omakorda on tuletatud kas ladina keelsest sõnast hilaris, mis tähendab "cheerful" ehk siis rõõmsameelset ja elurõõmust. Teisalt võib see Hilarius olla tuletatud kreeka keelsest sõnast Ιλαρος (Hilaros), mis samuti tähendab "cheerful." Saint Hilarius oli muideks neljandal sajandil teoloog ja Poitiersi piiskop. Ja viiendal sajandil oli ka sellenimeline paavst.
Samas võib mu eesnimi olla tuletatud nimest Hillary; see on esimesena Mount Everesti tippu roninud mehe perekonnanimi (sir Edmund Hillary.)

Minu perekonnanime tähendust on muidugi eriliselt raske välja nuputada :P Kusjuures mu vanaisa rääkis kunagi, et tegelikult originaalis oli meie suguvõsanimi hoopis Untervelt (kirjapildis võin eksida, häälduselt on selline) ja eestindamise käigus kadus osa nimest lihtsalt ära.

õhtu rõdu peal



Stiilinäide minu fotokaga kuu pildistamisest :D


Õnnestunud katse.

Parima kvaliteediga kõned - tasuta :)

EMT on tore. POP on veelgi toredam. Miks? Sest popilt popile ei maksa, mitte sentigi ei maksa :) Räägid kaks tundi küljeluuga ja ei maksa mitte kui midagi. Käsi jäi küll üsnagi kangeks ja telefonil sai aku tühjaks, aga ikkagi ei maksa mitte sentigi. Tundub uskumatu. Aga on mõnus, oi kui mõnus. Ma ei teadnudki, kui väga küljeluuga rääkimisest puudust tundsin. Oi kui palju asju sai selle kahe tunni jooksul ära räägitud. Täna õhtul lähen peale tööd koju, teen pitsa valmis ja siis tuleb uus kõne :)

Teate, elu on tõepoolest fantastiline kohati :)

eesti keele tund.

Uni - une - und - unne - unes - unest - unele - unel - unelt - uneks - uneni - unena - uneta - unega.

Kääna kuidas tahad, peamine point ei kao kuhugi - uni on ja magada tahaks. Koguaeg. Teine point asja juures on see, et öösel tahaks kah, aga vot ei õnnestu eriti.

esmaspäev, 17. oktoober 2005

Teater jällegi :)

Tänase seisuga on mul teada kaks teatrikülastust, mis ees ootavad.
Esiteks 05.11 - Frankestein koos kursakatega.
Teiseks 16.12 - Tuhkatriinu koos küljeluuga.

Veel on plaanis minna koos tädiga vaatama Georgi aga need piletid ostan järgmine kuu. Kultuur pole just teab mis odav harrastus...
Sellised asjad on võimalikud vist küll ainult prias. Järjekordselt otsitakse tarkvara analüüsi büroo juhatajat. Kaua võib? See komejant kestab juba aasta algusest saadik. Soe soovitus pria juhtkonnale - pange need kaks bürood kokku tagasi, te ei leia endale seda teist büroo juhatajat.

Igastahes lai naeratus (irve?) tänu sellele kuulutusele näos :)

James Blunt - You're Beautiful

See on laul, mida tutvustas mulle Magic ja mida ma peale seda tahaks pidevalt kuulata. Lihtsalt on ilus laul. U-Pop Playeris on see olemas.

You're Beautiful.

My life is brilliant.
My love is pure.
I saw an angel.
Of that I'm sure.
She smiled at me on the subway.
She was with another man.
But I won't lose no sleep on that,
'Cause I've got a plan.

You're beautiful. You're beautiful.
You're beautiful, it's true.
I saw you face in a crowded place,
And I don't know what to do,
'Cause I'll never be with you.

Yeah, she caught my eye,
As we walked on by.
She could see from my face that I was,
Fucking high,
And I don't think that I'll see her again,
But we shared a moment that will last till the end.

You're beautiful. You're beautiful.
You're beautiful, it's true.
I saw you face in a crowded place,
And I don't know what to do,
'Cause I'll never be with you.
You're beautiful. You're beautiful.
You're beautiful, it's true.
There must be an angel with a smile on her face,
When she thought up that I should be with you.
But it's time to face the truth,
I will never be with you.

hommik.

Iga hommik ootab minuga koos samat bussi üks meesterahvas. Selline suhteliselt viisaka välimusega, enda arust ilmselt tõsine ilus-poiss ja naistelemmik (tegelikkus siiski päris selline pole, ma kahtlustan...) Seisab peatuses ja joob iga hommik Double Bocki õlut. Nelja nädala jooksul on ainult mõni üksik hommik vahele jäänud või on ta siis pudeli juba minema visanud selleks ajaks, kui mina peatusesse jõuan.
Tänagi jõi ta jälle oma hommikust õllet ja suitsetas sinna kõrvale. Viskas siis koni ja pudeli minema ja läks tagasi ühe naisterahva kõrvale juttu ajama. Ühel hetkel ta ilmselt ütles enda arust midagi eriti head ja haaras lõbusalt naisterahval käealt kinni ja kummardas oma pea talle lähedale (umbes et omamehelik õlamüks.) Hea oli eemalt jälgida, kuidas naisterahva pea tõmbus imekiiresti mehest eemale ja ta tegi püüde sammukese kõrvale astuda. Ma isegi ei hakka ette kujutama, milline võis selle mehe hingeõhk olla peale õllet ja suitsu, seega saan aru, miks see naine üritas eemale tõmbuda. Tallinnas näeb ikka kummalisi inimesi. Homme hommikul jälle...

I had a dream

Unega on ikka väga kahtlased lood. Arvan, et see on peamiselt kehva padja süü ja see nädalavahetus pakin kodust padja kaasa. Uut patja ostan juba tükk aega ja arvan, et ei jõua selleni veel niipea. Aga uni on ikka nii käest ära läinud, et midagi peab ette võtma.
Täna öösel näiteks nägin unes, et ühel väga pimedal õhtul/ööl Tartus kaubahalli nurga peal tuli minu juurde mingi mees ja küsis, kas ma annaksin talle minu käes oleva raamatu. Alguses ma keeldusin, aga mingil põhjusel siiski andsin. Ja seejärel võttis ta taskust välja rahakoti(?) ja selle ähvardusel tahtis mind paljaks röövida. Minul polnud aga mitte midagi peale riiete kaasas ja nii käskis ta mul plätud endale anda. Selle peale hakkasin ma kõva häälega appi karjuma, aga keegi ei teinud väljagi sellest. Mingid mehed kõndisid lihtsalt mööda ja isegi ei vaadanud minu poole. Õnneks ärkasin ma sellel hetkel üles ja edasi see õudukas ei läinud. Aga unenäos kogetud hirm ja abitusetunne jäid alles veel tükiks ajaks. Ning muidugi oli minu uni jälle pooleks tunniks läinud ja nii ma lihtsalt keerasin küljelt küljele ja magama ei suutnud jääda. See on lihtsalt üks näide mind tüütavatest jaburatest unenägudest. Ma loodan, et see on tingitud kehvast padjast ja oma padjaga magades saan ma jälle normaalselt und. Lootus pidavat viimasena surema...

pühapäev, 16. oktoober 2005

Loomaaias :)

Käisime täna loomaaias - täditütrel oli sünnipäev ja nii läksimegi neljakesi (mina, Lea, Kadri ja Kalev) loomaaeda. Ilm oli külm ja tuuline ja päris paljud loomad olid siseruumides soojas. Aga õnneks nägime ära jääkarud, tiigri, elevandid ja ahvilised. Eriti laheda show tegid meile simpansid, kes läksid omavahel väga häälekalt kaklema. Imearmsad olid ka lumeleopardid, kes peaksid varsti ka oma maja saama. Loomaaed on ikka väga suur. Kaks tundi olime seal ja võin ausalt öelda, et vähemalt kolmandik jäi meil läbi käimata. Aga no ilm oli ikka liiga külm, et veel tunnike ringi mütata.
Praegu on kõht täis ja uni kallal. Väike tükike torti on mul ka veel alles, aga ei mahu lihtsalt enam kuhugi. Ei tea kas täna pitsat üldse viitsin tegema hakata, kõht on liiga täis lihtsalt.

Aga pisike pildike ka loomaaiast karupuuride eest :)

Loodus on imeline.

Ei oska öelda, millised on eile tehtud maski pikema-ajalised tagajärjed, aga hetkel on juuksed mõnusad. Sellised pehmed ja säravad. Kuidagi kohevamad ka on. Juuksevärv on kohe elavam ja värskem. Järgmine pühapäev teen uuesti - peale sauna.

Aga neile, kes ka plaanivad seda maski proovida - tehke sibul ikka hästi peeneks massiks, lõikumine pole hea idee. Kasutage nt küüslaugupressi. Lõikudes jäävad tükid, mida on suhteliselt raske juuksejuurtele määrida. Ja kindlasti pange selga särk, millest pole kahju, kui see sibula ja sidruni järgi lõhnama hakkab. Varuge nt vetsupaberit käepärast, sest see mask kipub esialgu pähe määrides voolama. Ja uskuge - maitse pole sellel just eriti hea, nii et pole mõnus kui see suhu jookseb. Silmadest ei hakka üldse rääkimagi. Ja soovitan kasutada kummikindaid ja suuremat pintslit, sest muidu jääb kätele sibula lõhn külge. Kui need soovitused on täidetud, siis nautige mõnuga maskist immitsevat sibulavingu ja selle tõttu kipitavaid silmi :)

Juuksed on igastahes tõepoolest pehmed ja mõnusad.

laupäev, 15. oktoober 2005

Mask.

Sibula-aurud lähevad silma! Sibul ajab nutma! Sibul on kõige kurja juur.

/me läheb nutab nurgas edasi.

Soovitus:

Ärge pange oma valgeid riideid koos värviliste asjadega pessu. Osadel värvilistel asjadel on nimelt naljakas kalduvus värvi anda ja pesust ei pruugi enam valgeid riideid välja tulla.

Mina täna näiteks panin masinasse punased ja roosad riided ning sinna vahele unustasin ühed valged püksid. Nii värvisingi oma valgetel pükstel pitsi ja randid ilusasti roosaks. Tulemus on üllatavalt ilus, aga ma tean omast kogemusest, et iga kord see nii ei ole. Ja kõigele vaatamata ei õpi ma ikka veel oma vigadest :D

Nädalavahetuse mõnud :)

Eile sooritasin pisikese mõrva oma rahakotis ja ostsin kokku hunniku pitsakraami. Kõige tähtsam ost oli muidugi purk pärlsibulaid - minu suured lemmikud :) Homme hakkan siis köögis möllama ja õhtuks ongi imemaitsev pitsa valmis. Ei jõua ära oodata... Vähemalt pitsa on asi, mis mul alati suurepäraselt õnnestub :P

Täna lähen aga poodi sidrunite järele - teen juustele kaks pisikest sidrunimaski, mis peaksid värksendama ja tugevdama juukseid ja nende kasvu kiirendama. Kahju see igal juhul ei tee, seega proovin järgi. Eks annan teada kah, kuidas mõjub. Jagan siinkohal ka mõlema maski retsepti.

Tuhmidele ja elututele juustele (1 kuu)
* lisage 1/2 l veele 1 sidrunimahl ja 2 spl oliivõli. Soojendage segu kehatemperatuurini, masseerige juustesse, siduge rätik pähe. Laske mõjuda pool tundi, peske sooja veega põhjalikult välja.

Juuste kiiremaks kasvuks
* segage 1 sibulapudru, 1 sidrunimahl ja 1 munakollane. Määrige kord nädalas hoolikalt juuste juurtele, pange pähe tsellofaanmüts ja katke froteerätiga paariks tunniks, peske maha sooja veega.

Allikas: Terviseleht 14/2002

reede, 14. oktoober 2005

Kuulutus :D

"Printsess otsib lossi. Prints võib sisse elama jääda."

Nurrrrrrrr.....

Vot nii see käibki. Tuleb ainult ilusasti küsida ja saadki, mida tahad. Lilledega veel pealegi. Ja jälle üle pika aja üks suhteliselt rahulik ööuni käes. Ainult kaks korda ärkasin üles. Ilusad unenäod ilusatest inimestest aitavad. Täna öösel jälle?

neljapäev, 13. oktoober 2005

Kuradi kurat!

Kurat võtaks, kuidas ma peaksin tegema täpsust ja süvenemist nõudvat tööd, kui mingi kuradi autosigna akna all röögib pidevalt??? Karjuks siis see koguaeg - aga ei! See pannakse vahepeal kinni ja siis hakkab uuesti pihta. Ja niimoodi kestab see juba väga mitu päeva järjest. Pekka küll, see autokeskus võiks ennast kokku pakkida ja kuhugi kaugele kolida. Ei ole kohe üldse tore autoremonditöökoja kohal töötada.

Olen jah tige! Püüdke ise surmväsinuna ja unepuudusest paistes ajuga keskenduda ja täpselt asju mõõta/kirjeldada/lugeda. Ja kui veel mingi kuradi auto akna all üürgab, siis no ajab küll vihale.

kolmapäev, 12. oktoober 2005

I need sleep

Mul on viimasel ajal tõsised probleemid magamisega. Õhtul lähen magama ja siis kuskil tunnike peale uinumist hakkab see pihta - pidevalt ärkan üles, vähkrlen, näen jaburusi unes ja vahel olen keset ööd lausa tund aega ärkvel istunud ja hommikul läheb tihti kuskil tund aega enne äratust uni ära, et siis viis minutit enne tagasi tulla. Tänane öö oli jubedaim üle pika aja, hetkel olen nii koomas, et ei suuda kojugi minna peaaegu. Lihtsalt aju seisab, täielik tuimus ja vatitunne on peal. Mul on vaja välja mõelda mingi asi/tegevus, mis lahendaks selle probleemi ära ja ma ükskord ometi saaksin normaalselt magada öösel. Liiga raske on selliselt tööl käia...
Aga nüüd lähen loivan bussi peale...

Uue padja peaks äkki ostma...

teisipäev, 11. oktoober 2005

ühistranspordi miinused.

Vahel ma lihtsalt vihkan Tallinna ühistransporti. Ja mitte selle pärast, et see ei sõida või et see hilineks. Vihkan just selle pärast, et see sõidab ja ei hiline. Vihkan selle pärast, et pidevalt jään ma ühest eriti heast asjast ilma, sest troll sõidab liiga vara ette. Ebaaus lihtsalt.

Rootsi = trendilooja?

Kaubanduskoja teataja --> Hanketeated --> Rootsi hankepakkumised:

* Ostetakse aluspükse (rohelist värvi). Pakkumised võib esitada inglise- või rootsi keeles, tähtaeg 28.11.2005. Kood 586

Kalamehe tarkus:

Kui üks näkkab, tulevad teised ka lõhna peale kohale.

esmaspäev, 10. oktoober 2005

Sport massidesse! Peamiselt minu massidesse :P

Ma ikka pole päris normaalne, tõsiselt. Laupäeval tulin jala Rahvusraamatukogu juurest Õismäele. Pühapäeval ujusin 20 x 16 meetrit tädi töö juures basseinis. Täna tulin jala töölt koju - Lepistiku peatusest Kullerkupu peatusesse mööda nr. 28 bussi marsruuti.
Ei olegi vaja ju oma niigi vähest raha kuskile spordisaali maha matta, saab ka tasuta :)

Kui nüüd kuskilt miskitmoodi see mõjuks kah, küll oleks hea ;)

Unenägu

Täna öösel nägin väga imelikku unenägu. Olin oma kodus ja korraga koputati uksele. Ukse taga oli noormees, kes küsis, kas mul on hetk aega, et ta sooviks mulle oma partei valimiskampaaniat tutvustada, kuskil tunnike läheks selle peale. Ja ta ei tahtnud kuulda võtta, et mind ei huvita. Seletasin talle, et mind ei ole Tartus üldse sellel ajal ja seega ei saagi valida. Noormees ikka ajas oma rida, et kas ma tõesti ei taha kuulata nende partei platvormi. Lõpuks ärkasin ehmatusega üles.

Onju teeme edaspidi nii, et piisab kesk-kohukese reklaamidest (mis mulle aknast välja vaadates otse vastu vahib) ja telekast näkku kargavatest "vali mind" reklaamidest. Tõesti pole vaja veel unenägudesse ka valimisreklaami tegema tulla.

Väga segaseks lähevad mu unenäod viimasel ajal... Mulle meeldis palju rohkem see unenägu, kus üks kena noormees tõi mulle kimbukese lilli ja kallistas hellalt. Miks sellised unenäod ei võiks tihedamini käia ja kauem kesta?

pühapäev, 9. oktoober 2005

Nagu päris

Koristasin täna oma toa ära. Panin kastid silma alt ära, paigutasin riided kappidesse. Oma pisikese palmi panin tädi toodud lillepostamendi peale. Isegi akna pesin ära ja nüüd näeb sellest läbi. Üldiselt näeb nüüd minu tuba välja nagu kohe päris kodu. Teoreetiliselt võin nüüd külalisi vastu võtta, küll ühe-kahekaupa, aga siiski - kel soovi minu tagasihoidlikku peatuspaika näha, siis aga andke teada, nädalavahetustel olete oodatud :)

laupäev, 8. oktoober 2005

Latiino...

Teooria: väike rahulik pidu Magicu pool, kaks siidrit ja viimase trolliga koju.

Praktika: pisike tikumäng, milles ma muidugi viimaseks jäin. Mingi hetk tuli rahval idee hakata pudelimängu mängima. Mina suutsin esimese keerutamisega Magicu serviisist ühe taldriku pooleks lüüa (tüüpiline...) Peale seda korjati igakord enne minu keerutamist nõud põrandalt eest ära. Küsimused-vastused olid kohati nii jaburad, et ei osanud isegi mitte naerda. A ega me siis ei saanud ju ometi niisama tavalist pudelimängu mängida! No kuulge, siis poleks ju üldse huvitav olnud. Tegu oli "trick-or-treat" tüüpi mänguga, ehk siis kui küsimusele ei tahtnud vastata või vastasid valesti, siis pidid tekiilat jooma. Jumal tänatud, et mina jäin kindlaks lahjematele jookidele ja alles üsna lõpus nõustusin Magicu juhendamise all esimest korda elus korralikult ja õieti tekiilat jooma (varem olen korra proovinud, aga no ega siis keegi ju vaevunud mulle seletama, kuidas seda teha tuleb ja ainult mõnitasid, kui ma seda valesti tegin.) Edasine teekond viis meid Hollywoodi, kus mina viibisin suhteliselt vähe aega, sest Une-Mati rebis mind rajalt maha. Magic pistis võtmed pihku ja voila, taksoga tema poole. Taksojuhil oli hea päev, nööris minul ilmselt topelt-tasu välja, aga ma polnud just maailma parimas konditsioonis, et temaga vaidlema hakata.
Hommikul hakkasin ühele kärbsele meeldima ja edasine magamine muutus võimatuks. Jätsin siis Magicu üksinda magama ja asutasin end kodupoole liikuma. Kaubamaja juurest trolli peale ja Tõnismäel maha tagasi - no oi kui paha oli. Aga kuna koju oli vaja saada, siis võtsin jalad selga ja hakkasin astuma. Tanklast sidruniga mullivesi pihku, Selverist pakk lipsuvorsti ja teekond võiski alata. 1,5 tundi ja olingi kodus. Peavalurohi sisse ja voodisse vegeteerima. Oi kui hea uni tuli, täiesti hämmastav. Viie ajal tegin oma pisikesed silmad uuesti lahti ja kobisin arvuti taha - Magicule vaja ju aru anda, et mis ja kus. See tehtud, hakkas nälg piinama. Minul kahjuks on selline kiiks, et pohmelliga tahan meeletult süüa. Külmkapp aga jummalast tühi. No selge, riidesse ja trolliga mäkki burgeri järele. Natuke pingutasin üle ja osa jäi nüüd homseks kah. Inimese tunne hakkab vaikselt tagasi tulema ja elu polegi enam nii kole.
Jalad natuke kanged ju on ja kael samuti, sest hommikul kõndisin hõlmad lahti ja tuul tegi oma töö. Kassinäitus jäi nägemata, küljeluuga suhtlesin ainult telefonis ja kokku ei saanudki. Pea valutab, aga vähemalt on vilistamine kõrvades järele jäänud. Ega mul muud tarka polegi enam lisada, kui et tekiilat ma enam ei joo. Sellist peavalu pole mul kunagi pohmelliga olnud. Pead ei saanud pöörata ja silmade liigutamine tegi ka haiget.

PS! Külmad friikartulid on jubeda maitsega.

kolmapäev, 5. oktoober 2005

Nii, fotopeded - aidake!

Sain mina oma raha peale vihaseks ja võtsin pähe mõtte, et ostan uue fotoka. Sellise, millega saaks ka hämaras pilti teha ja mida saaks natuke rohkem seadistada kui minu praegust HP Photosmart 735't.

Hetkel on valikus kolm Canonit:
Powershot A85
Powershot A510
Powershot A520

Eesmärgiks on teha peamiselt looduspilte (sh hulgim pilvedest ja päikeseloojangust). Vahel tahan ka kassist pilti teha (HP ülipikk säriaeg on täielik surm, kass jõuab teise tuppa jalutada enne kui klõps käib.) Ideaalne oleks, kui ka hämaramas ruumis või õhtul väljas oleks võimalik pilti teha ja hiljem ka aru saada, mis pildil on.

Seega kui arvestada minu soove, siis millist digikat neist kolmest soovitaksite? (Pole mõtet pakkuda, et mingi hoopis muu on veelgi parem; valikus on ainult need kolm ja mitte midagi muud.)


EDIT 06.okt kell 9:14--> pealkirjas kasutatud nimetus "fotopede" pole absoluutselt halvustav. Mina kasutan seda asendamaks pikka ja lohisevat nimetust "fotograafia huvilised inimesed." Vabandan, kui keegi ennast solvatuna tundis, see polnud eesmärk. Lihtsalt on jäänud kõrvu, et mõned fotograafia huvilised inimesed on sellist nimetust enda kohta kasutanud.

teisipäev, 4. oktoober 2005

On külm ja on hilja...

On üks aeg, mil ma tunnen end nii tühjana, et valus on - aeg, mil ma liigun punktist 'S' punkti 'Õ'. Just selle aja jooksul piinab mind tunne, et tahaks MIDAGI. Poes kõnnin ühe riiuli juurest teise juurde ja lõpuks lähen sama targalt poest välja. Ma pole kindel, mis see on, mis minus pesitsevat tühjust leevendaks, aga poest ma seda vist ei leia.
Ja nii võibki märgata mind peale tööd väsinud ja ükskõikse näoga mööda 'S' teed kõndimas või trollis istumas. Ja niipea, kui ma astun koduuksest sisse, on kõik korras jällegi. Pole ime, et ma ei taha üksinda linnaga tutvuda vaid eelistan koju tädi seltsi tulla. Üksi lihtsalt pole lõbus.
Õnneks kestab see tühi-tunne maksimaalselt tund aega ja siis olen ma jälle Tallinnas elamisega rahul :)

Tallinna päike

Õhtune päikeseloojang





Hommikune udu

internet on suur ja lai.

Postimehest leidsin lingi ja lingilt leidsin pildi. Kuna pilt on suhteliselt lõbus, siis jagan seda ka teistega.

Mõned jaburad testid jällegi...






esmaspäev, 3. oktoober 2005

Pipraplaaster vol2

Küsimus suurele ringile: kuidas eemaldada pipraplaastrit ILMA, et see tulivalus oleks ja ropendama ajaks? (meenutus laupäeva hommikusest eemaldamisest...)
Homme peaks põhimõtteliselt selle oma õlalt kuidagi maha saama... Appi? Ise seda küll ära tõmmata ei suuda, aga noh, teisi ka ligi ei raatsi lasta. Pärast veel tõmbavad mõnuga (mõnus tõmbajale, valus mulle.)
Aga õlg on juba palju vähem valus...

Pipraplaaster

Kasutamine:
Eemaldada kaitsekile, asetada plaaster kuivale ja puhtale nahale ning õrnalt kinni suruda. Hoida kuivas, pimedas ja lastele kättesaamatus kohas.


Mnjah, minu vasak õlg peaks olema suhteliselt lastele kättesaamatu koht. Pime ka niivõrd-kuivõrd (no ma tavaliselt ikka traksidega ringi ei kekka) ja kuiv vist kah... Aga vahva juhend... Huvitav, kuidas lapsevanemad seda kasutavad? Ei lase lapsel end päev otsa puudutada ega kallistada?

Ja peaks mainima, et pipar ikka toimib, õlg juba kuumab. Oi, kuidas mulle meeldivad sellised asjad, spordikreemi Capsicam ma lausa fännan. Mõnus kuumus on see :)

kohuke...

Sõitsin trolliga Kristiine keskuse juurde ja minu tähelepanu võitsid arvukad Keskerakonna reklaamid, mis on kleebitud prügikastide külge. Suur K-täht ja juures tekst "Hoolib!" Tekkis küsimus, et millest see Keskerakond siis jälle hoolib? Pürgikastidest? Parmaatidest, kes sealt prügikastist pudeleid ja suitsukonisid kougivad? Prügist, mis seal kastides on? Tulin Kristiinest tagasi ja lõin SLÕhtulehe lahti ja sain selgust - tegemist on hoopis mingi uue kesk-kohukese reklaamiga. Nojah, kui kohuke, siis kohuke. Aga alles jääb küsimus, millest-kellest see kohuke siis hoolib?
Ja kas tõesti on prügikast kõige õigem koht, kus peal söögiaineid (eriti maiustusi) reklaamida? Nojah... kesk-kohukesele see vist siiski on kõige õigem koht.

Täna siis tumepunased...

Kuramus, need uued püksid on nii madala värvliga, et suurt midagi ei jää saladuseks, kui ma istun või kummardan. (Või on minu äss lihtsalt liig suur nende pükste jaoks?)
Kuidas tibividinad selliste pükstega end mugavalt tunnevad? Ok, need näevad kenad välja ja ma tunnen end neis kohati lausa seksikalt, aga külm on ju :P Pean pikema kampsuni muretsema...

pühapäev, 2. oktoober 2005

laupäev, 1. oktoober 2005

:(

Suhteliselt esimest korda tundsin ma tõsiseid süümepiinu, et tallinnasse ära läksin. Õde tuli lastega külla ja esimene asi, mida Eku ütles, oli: "ma nii ootasin sind külla." Ja sealt edasi läks suhteliselt allamäge kogu asi... Ta teatas kindlalt, et mina pean hakkama tal lasteaias järel käima, sest et eelmine talv ju käisin (kust kurat see laps oma mälu on pärinud? Meie suguvõsast see igastahes ei ole.) Kui ma seletasin, et käin nüüd tallinnas tööl ja ei saa talle järgi tulla, siis ta oma raudse loogikaga küsis, et kas detsembriks saab töö läbi, et siis saaksin järgi tulla. Ja kui hakkasid koju minema, siis ta hakkas lihtsalt nutma ja teatas, et tema ei taha ära minna. Tema tahab jääda siia minuga mängima, sest see pole aus, et ta ei saa minuga koos olla. Nutt jäi enamvähem järgi alles siis, kui ma lubasin, et homme võtan kaardid kaasa ja lähen tema poole mängima. Ja ka siis ta veel nuttis natuke, sest ta lihtsalt tahtis minuga koos olla. Eriliselt vastik tunne oli. Endalgi tuli nutt peale...
Seega homme ei olegi ma mõnusalt kodus vaid kärutan ikkagi mööda linna ringi. Käin Nefkal arvutit remontimas, lähen õepojale külla ja siis peaksin ka küljeluuga kokku saama, sest täna ei vedanud lihtsalt välja.

Hetkel on meel kurb. Kurb, sest tegin haiget inimesele, kelle eest oleksin nõus oma elu andma. Ja olgugi, et ta on kõigest nelja aastane - kergemaks see minu enesetunnet ei tee. Kurb ja nutune on olla.
Ja Joosep on ka nii õnnetute silmadega, tahab koguaeg minuga koos olla. Käib ja kutsub mind pidevalt endaga mängima. Öösel magas peaaegu koguaeg minu juures. Kui homme ära lähen, siis ta hakkab jälle igatsema ja ukse ees ootama. Kurat võtaks, miks peab see nii raske olema? Lapsed ja loomad ei saa ju aru, miks ma sellise sammu ette võtsin. Nende jaoks on see lihtsalt kaotus ja nad ei mõista seda. Praegu ei mõista ma ka ise seda hästi...
Oh, mul on vaja ühte tugevat kallistust ja õlga, kuhu end tühjaks nutta... Kahjuks pole mul praegu kumbagi kusagilt võtta.

Mnjah

Kodus on hea olla... Jõudsin reedel peale pikka ja tüütut bussisõitu lõpuks koju, ema ootas ukse peal. Köögis ootas mind praeliha (sibulaga!) ja kodune hapukurk. Täna hommikuks oli ema ostnud minu lemmikvorsti ja lõunaks tegi rosoljet - ikka sellist õiget, heeringaga ja puha. Varsti peaks õde kringliga kohale jõudma - gregori sünnipäeva hilinenud tähistamine. Homme praeb ema mulle liha tallinnasse kaasa, et ma ikka nälga ei jääks. Lubas külmkapi ka tühjaks teha ja kaasa tassida :D
Hetkel naudin veini ja varsti teen shampanja lahti. Täna peaks veel linna küljeluuga kohtuma jõudma, eks seda vaatab veel.

Täna öösel jätkus juba mitu ööd kestnud piin - ärkan tihti üles, näen igast jaburusi unes... Täna näiteks nägin, et minu maja taga oli kolm ahvi (misiganes liik nad olid siis) ja igaühel oli poeg süles. Ja kui ma neid lähemalt vaatama läksin, siis ründas mind marutaudis rebane. Haaras hammastega käest kinni ja lahti ei lasknud, korduvalt kusjuures. Ema ütles hommikul, et see tähendab peigmeest, kui mingi loom unes ründab. No ootame huviga... kuluks ära küll üks :P

Hommikul oli telefon punane sõnumitest, mis esiti tekitasid hämmingut ja seejärel ärkas imepisike lootus, et noh äkki... võiks ju? võib-olla... oh millal ometi?
Igastahes vaatame, mis meist saab :D Millal juhtub meie tavaline DV? Loodan, et võimalikult kähku ;)