neljapäev, 30. november 2006

kapist välja tulemine?

Nonih... nüüd jõudsid poikad otsaga minu blogi teema juurde. On ilmselt ainult aja küsimus, millal nad selle ka üles leiavad. Lasen praegu silmadega kiirelt üle ega ma väga hullu teksti pole nende pihta kirjutanud. Vist mitte... Ma olen ju korra varem juba selle tsensuuri oma blogist üle lasknud, ei usu, et midagi märkamata jäi. Muidugi... siin tuleb arvestada, et nemad võivad ju mõnest asjast teistmoodi aru saada kui mina kirja olen pannud. Aga mis seal ikka, pole vaja siis lugeda :P

/Edit natuke hiljem --> Jep, nad on kohal. Huvitav, kes täpselt?

talveuni

Jõudsin just sellesse väsimuse staadiumisse, kus tahaks ainult sooja kaisut ja pehmet patja. Tahaks... et keegi teeks põsele pai ja valvaks mu und. Niiiiiiii väga tahaks praegu kaissu pugeda ja tuttu jääda. Mõistus ja keha tõrguvad juba ärkvel olemise vastu. Täna keeran varakult magama, muidu ei suuda homme üldse tööd teha. Pealegi ootab laupäeval ees vahmiili Vanaema sünnipäev ja hiljem pisike vein Pingviini pool. Ja pühapäeval... jaaah, pühapäeval lähen kinno ;) Selleks tuleb kohe kindlasti ilusasti välja puhata, mis küll seoses laupäevase veinitamisega suhteliselt mission impossible tundub... Loodan, et Pingviinil pole pühapäeva hommikupoolikuks mingeid plaane ja ma saan tema poolt otse kinno suunduda. Kella üheni ta mind ikka välja kannatab vast :P
Hea, et homme juba reede on... Laupäeva hommikul saab magada :)

üks pinin mul piniseb kõrvade sees

Juba kolmas päev piniseb siin toas ühel arvutil kõvaketas. Iga päevaga muutub see pinin aina jubedamaks. Kolmas päev järjest istun klappidega ja kuulan muusikat. Klapid võtan ma peast ainult selleks, et telefonile vastata või toast ära minna. Ma ei kannata selliseid pininaid. Mul pole ühtegi tiksuvat kella ja kodukandis käies viskan ööseks isegi käekella toast välja. Nüüd pean aga kolmandat päeva jutti seda jubedat pininat taluma. Ja teate, mis mulle öeldi, kui ma selle üle kurtsin? "Eks mine siis teise tuppa istuma, kui ei meeldi." Tänan tõepoolest. Ma ei suuda niimoodi päevad läbi klappidega istuda! Mu kõrvad ei kannata seda välja, et koguaeg muusika mängib. Kuidas see pinin teisi ei häiri???

kolmapäev, 29. november 2006

itid

Ja leedukate vana itimees tuleb tagasi, juhhei :) Ehk nagu praegune itikas kirjutas: He back:)

Eluke läheb kohe tüki võrra kergemaks :)

everyday

Sattusin täna juhuslikult everydays oma horoskoopi lugema - päris armas on:

***********************
Ehkki taevas on pilves ja ilm külm, saadab päikesepaiste sind kõikjal, kuhu lähed. Täna tuleb see sära sinust enesest. Oled iseenda ja oma otsustega väga rahul ning seda on sinust ka näha.
***********************

Tore :)

mida pöff'ida?

Aga mina lähen pühapäeval Pöffile :) Juhhuu ;)

Sellega seoses aga on nüüd probleem, et mida siis vaatama minna... Sain suhteliselt vabad käed filmivalikul. Hetkel on silma jäänud neli filmi:
1. Road to Guantanamo (Tee Guantanamosse)
2. Das Leben der anderen (Teiste elu)
3. Erleuchtung garantiert (Kirgastumine garanteeritud)
4. Invisible waves (Nähtamatud lained)

Kutsuja ise arvas, et temale pakuks huvi see film:
The life and death of colonel Blimp

Kas on keegi mõnda neist filmidest näinud ja oskab kiita-laita? Või on see pühapäev kavas mõni teine film, mida kindlasti vaatama peaks? See on alles mu teine Pöff ja ma ei oska eriti orienteeruda filmivalikus...


/Edit kell 16:57--> Niih, valik tehtud - 50/50 ehk siis üks minu valikust ja teiseks filmiks sai kutsuja eelistus. Nii et pühapäeval ootavad mind ees Road to Guantanamo ja Blimpi elu-surm. Viimane kestab muuseas 2 tundi ja 43 minutit. Loodan, et Kosmose suures saalis on ikka pehmed istmed... sest see väike saal, kus eelmine aasta käisin, oli juba 1,5 tunnise filmi puhul puhas piin :P

sleeping beauty

On väga halb mõte õhtul (öösel) kella poole kaheni raamatut lugeda. Hommikune äratus tundus nii kiirelt tulevat ja jälle jäi mul huvitav unenägu pooleli. Ja praegu... praegu ajutegevus puudub. Mingi arvuti piniseb juba teist päeva meie toas ja nii saangi rahulikult klappidega istuda. Ega ma hetkel eriti juttu ajada ei oskakski, mõte liigub liiga aeglaselt, et poikade norimisega toime tulla. Turvalisem on klapitatult istuda :P Täna peaks proovima normaalsel ajal magama minna...

teisipäev, 28. november 2006

tahan elada, vabaks kiskuda!

See on nagu narkootikum - tahan veel ja veel ja veel ja... natuke veel...

alusetud hirmud

Aga teate, kui lasta lahti oma hirmudest ja vabandustest, siis võib elu ikka üsnagi ilusaks osutuda. Ja mul on ükskõik, mis kogu selle teema lõpptulemus on - ma olen õnnelik, et leidsin julguse uuesti elama hakata. Ükskord võidan nagunii... Mine tea, äkki juba suisa esimese korraga :)

english, bitte.

Häid uudiseid ka - leedukate juhtmest itimees pakib asjad kokku ja lendab uutele jahimaadele :) Nii ilusasti veel teavitas meid sellest:

********************
Hello,

What is the last my week in SA. Im going out. Sorry.
********************

No kui going out, siis going out :D

rahu ja vaikus :)

Ja ongi rahu majas - seebiga sõber sai eilsetest vihjetest aru ja täna ei vaadanud isegi otsa mulle, tere ütlemisest rääkimata :P Hea rahulik on olla jälle :)
Aga mehed on ikka haledad... Tänase päeva tarkusetera.

esmaspäev, 27. november 2006

tell me why?

Miks, miks, miks ma nii paganama häbelik ja tagasihoidlik olen?!? Ma ei või, miks ma sellest lahti ei saa??? Ma vihkan seda osa endast!

hea, et ma kaelkirjak pole...

Aga kael on ikka ülimalt haige peale seda raamatute tassimist. Paremal õlal on lausa muhk üleval... Kahtlustan, et hetkel oleks massaaz pigem kahjuks kui kasuks. Kuigi üks pehme mudimine oleks küll väga meeldib vaheldus. Aga... mida pole, sellest pole erilist mõtet ka mõelda. Määrin spordikreemi peale, panen pipraplaastri paika ning elan edasi.
Lohutan end mõttega, et kui oleksin kaelkirjak, siis oleks veelgi valusam - pikem kael, rohkem lihaseid, mis valutada saaksid...

kerge on olla ebanormaalne

Aga see pole ikka normaalne, kuidas ma peidan end teisse tuppa, kui see pervo jälle siia tuleb. Ma lihtsalt ei suuda temaga suhelda. Äkki ta ise loobub, kui ma teda piisavalt silmatorkavalt väldin?

uinuv kaunitar...

Peale puhkust on ikka tõeline surm tööl olla. Silmad ei püsi üldse lahti. Hommikul oli tahtmine telefon läbi seina naabrite juurde virutada, et ainult äratus vait jääks... Ja muidugi see oli ka vahva, et buss keset Nõmmet töölepingu lõpetas ja puhkama otsustas jääda. Mina veel jooksin hommikul, et õigel ajal bussile jõuda ja kohe tööle hiljaks ei jääks. Mis kasu sellest oli? Ikkagi pidin lõpuks järgmise bussiga lõpuni sõitma. Aga üks asi hakkas mind huvitama... Kui minul on ilusasti sõidutalong augustatud ja siis buss otsad annab ja sõitjad järgmise bussi peale suunatakse ning sellele kontroll peale satub, siis mis minuga tehakse? Mina pole ju süüdi, et eelmine buss katki läks ja sama sõidu eest ma kaks korda piletit ostma ei pea ju. Kas kontroll arvestab seda või laksab ikka mõnuga trahvi kaela? Õnneks ei pidanud täna seda teada saama, aga huvitama hakkas see mind küll. Kust seda järgi uurida saaks?

Aga uni on siiski ikka liiga suur...

pühapäev, 26. november 2006

pole vaja juua nii palju...

Homme on mul üldiselt väga valus pohmell. Väga valus. Kolm veini neljapeale ja kuus shampust kahepeale... Aiiiaaa üldiselt. Homme vähemalt. Ja kuidas kurat ma oma vasaku käe nii ära suutsin lõhkuda kahe shampuse avamisega, et nüüd vist küll igal sõrmel lõikehaav on? Kahtlane. Ja valus. Homme kindlasti.

Aga vähemalt sain täna msnis juba silmapilgutuse winki kätte... Edusammud ;)


/Edit hommikul --> Olen elus isegi. Pea kumiseb natuke ja jube soolase-isu on kallal, aga peavalu (ptüi-ptüi-ptüi) veel pole. Seekord vist läks õnneks...

/Edit natuke hiljem hommikul --> Aga kuidas kuram ma oma sõrmed nii ära lõhkusin? Näpuotsad on pisikesi peenikesi kriimustusi ja lõikehaavu täis. Peopesas on ka mõned kriimud... Mina enam plastkorgiga shampust lahti ei tee!

laupäev, 25. november 2006

And in the morning... I'm making waffles ;)

Sai just paika pandud, et järgmine reede läheb Mutt (alias Kass) Pingviini poole veini jooma. Juustu tuleb rohkem osta, et juba öösel otsa ei saaks.


/Edit järgmine päev --> Veini ja juustuga sinasõpruse loomine lükkub kultuurilistel põhjustel laupäevale.

öised uitamised

Kell on miski öösel üle südaöö ja mina istun arvutis ning loen ühe tibi blogi, keda olen ainult korra kohanud. Aga no nii hästi kirjutab, et istun ja irvitan juba tund aega. Tavaliselt ma niimoodi ei tee, et kammin terve blogiarhiivi läbi, aga huvitav on lihtsalt. Lõbus. Tegelikult olen ma alles 2006nda aastaga vaikselt lõpupeale saamas, 2005 ja 2004 ootab ees. Aga ilmselt ei jõua nendeni, sest öö on juba käes ja magada oleks ka vaja. Ja kaua ma ikka ennast piinan, eksole. Ma tegelikult pole normaalne ikka... Isegi Mädzu ütles, et ma olen napakas. Aga seda ütles ta muidugi selle peale, et ma oma särgil südame kuldselt sädelevaks värvisin. Õnneks sain enne teksti pidama ja esialgu piirdub asi vaid südamega.
Joss ka magab juba õndsat und, neli käppa ja pehme karvane kõht taevapoole. (See kass võtab ikka väga huvitavaid poognaid magades...) Peaksin vist ka arvuti välja lülitama ja unemaale ümber orienteeruma. Homme kuri plaan vähemalt osa sellest polstrist maha kõndida, mis nädalaga vöökohale kogunenud on. Ja tegelikult vist ikka peaks trenni minema... kunagi... Aga see jääbki ilmselt mõtteks, sest üksi lihtsalt ei ole seda pealehakkamist, et trenni alustada.
Ah, mis ma mölisen, kebin magama ära ja eks siis tulevik tuleb, kuidas tuleb.
Head ööd.

reede, 24. november 2006

MMS - mehed mustades suspedes ;)

Käisin eile Bondi vaatamas. Minu arust ikka vägagi hea film. Ma pole küll eriti neid Bondi-filme vaadanud ja seega võrrelda ei oska, aga mulle see film meeldis. Tegevus toimus üsnagi kiirelt, silmailu pakuti kah parasjagu ja naerda sai ka piisavalt. Huvitav, millistel hetkedel oli tegemist kehadublandi ja mitte peategelase endaga? Vahepeal oli küll tunne, et Bondi pea on kuidagi väga väike selle musklis keha jaoks. Aga siis vaatas ta oma sini-siniste silmadega kaamerasse ja kõik need ketserlikud mõtted kadusid hetkega. Ja no siis muidugi kohustuslikud rannakaadrid, kus mister Bond, James Bond jalutas oma mustade ujukatega ringi... Ohjah, mina ja minu vaimustus meestest mustades suspedes on ju ammu teada-tuntud. Ei jäänud ka seekord minu pisikese külma südame rütm puutumatuks :P Üldiselt soovitan vaatama minna, päris häid kilde leidub seal. Üks armasamaid kohti oli see, kui Bond tellis martiini ja baarmen küsis, kas shaken või stirred, siis Bond vastas “Do I look like I give a damn?”
Kokkuvõtlikult - väga õnnestunud kinoskäik :)

Muidugi eelnes filmile pisike igavlev ostlemise tuhin, mille käigus täienes minu garderoob suhteliselt ebapraktilise kärtspunase seeliku ja ühe kollase pluusi võrra. Ühe raamatu ostsin ka - oli vaja tund aega kuskil parajaks teha ja siis ostsingi raamatu, et saaksin kohvikus istuda ja lugeda. Kollasele pluusile maalin ma muidugi varsti ühe ilusa pildi peale; hetkel kõigun kahe valiku vahel, aga kardan, et lõpuks joonistan mõlemad :P Musta ja sädeleva tekstiilivärvi ostsin ka, tahan natuke proovida teistmoodi joonistamist. Pärast proovin oma viimast meistriteost natuke täiendada. Loodan, et väga nässu ei keera :P

Tänase päeva veetsin kodus juukseid värvides ja füüsika referaati pungestades. Esimese tegevuse tulemus on juba pildina ka siia blogisse jõudnud, teine on aga jätkuvalt pooleli. Referaadi koostamine on juba iseenesest keeruline teema, aga füüsika muudab selle võimatuks ülesandeks. Juhe juba kuumab selle teksti peale, jätsin hetkel pooleli ja vaatan homme selge peaga üle. Raamatukogus käisin ka täna ja tassisin terve hunniku raamatuid koju, mitmeks nädalaks peaks jätkuma. Lapsel käisin ka lasteaias järel - kehva ajaplaneerimise tulemusena oleks Gregor lasteaeda jäänudki ja nii ruttas abivalmis tädi läbi vihmasaju lasteaeda pisikest Grishat päästma :) Ilm on täna ikka võimatult jube. Täna ongi minu puhkuse esimene päev, mil ma ei mölla linnas hiliste õhtutundideni. Hea ka - mul ongi uni juba silmas. Hommikul äratas üks kräunuv kass mind üles. Üle kümne minuti ei ole võimalik näuguvat ja kurruvat Joosepit ignoreerida. Uni oli kadunud ja peale voodist välja ronimist polnud ka kassist jälgegi. Eks ta teadis, et sellise äratuse eest saab pahandada ja puges peitu.

Üldiselt... äärmiselt tore puhkus on olnud ja ma ei ole ka eriti õnnetu, et tööle tagasi pean minema. Ees ootavad huvitavad nädalad ja peale jõule läheb elu veelgi kirjumaks. Aga sellest juba siis, kui õige aeg käes on ;)

natuke punane...

juriidiline küsimus

Küsimus: Kas teaduskonnal on õigus kasutada oma tudengite poolt kirjutatud bak.töid õppematerjalina ilma, et töö autorit sellest informeeritakse?

Sain juhuslikult teada, et minu bak.tööd kasutab üks õppejõud oma arvutiõpetuse kursusel õppematerjalina, minu nimele viidatakse ja puha. Aga minult pole küll keegi luba või nõusolekut küsinud. Kas selline asi on seaduslik? Mitte, et ma tahaks keelata või miskit, aga häirib, et mind pole sellest isegi informeeritud. Mul on hea meel, et mu tööst ka kellelegi reaalselt kasu on, aga... tänapäeval pole eriti raske inimese kontakte välja uurida, võiks ju kasvõi viisakusest teada anda.

värviline

Homme (õigemini juba täna...) hakkan taas punaseks. Ootan põnevusega, milline see värv minu peas välja näeb...

neljapäev, 23. november 2006

einoh tänan väga, onju

"btw u seem to put on little weight and u look v nice and sexy"

No kurat, nii ei saa ju rallit sõita! Kõigepealt jutud tööl, et ma hakkan varsti dekreeti minema ja nüüd siis teatab jutusõber sellist asja! Mul peegel ja kaal ikka ajavad mulle puhast pada, et pekikiht õhenenud on... Teised näivad arvavat, et ma muudkui võtan juurde. Kurat.

kolmapäev, 22. november 2006

plaanimajandus

Ajapaneerimine on tugev praegusel puhkusel - vanemaid olen näinud kaks korda ja siis ka paariks minutiks. Sõbrad on varsti enam-vähem üle vaadatud, mõnega läheb juba mitmes tiir. Täna on plaanis tsikkidega lõunatama minek, Egerti hokitrenn ja õhtul famiilia Tartu haruga kohtumine. Homme käin priast läbi ja lähen Pillega lõunale ning õhtul tuleb tsikkidega pisike Bondi-film Ekraanis. Reedel vist tuleb sugulane üle vaadata ja laupäeva jätan kodus istumiseks. Igav ei ole :)
Üldse on mul tunne, et praegune puhkus on üks mõnusamaid, mis mul viimasel ajal olnud on. Aga eks siin mängib ka meeleolu oma rolli ;)

teisipäev, 21. november 2006

tahtmine vs saamine

Vastik, kui tahaks ühe inimesega häid uudiseid jagada aga teda pole online. No lihtsalt pole. Terve õhtu juba (või vähemalt neil hetkedel, mil mina online käisin.) Jah, ma saan sama hästi ka homme talle seda uudist rääkida, aga tahaks juba täna noh. Jälle üks taevalik tahtmine, millele pole määratud saamiseks saada. Homseni pean kannatama. Tüütu. Ning ei, ma ei saa talle helistada - nummert ei tea. On ainult msn. Homme on äkki ka online.

See puhkus sai ikka vist natuke valel ajal võetud...

parem hilja kui mitte kedagi

Sain täna oma sünnipäeval tehtud pildid kätte. Esimest korda nägin neid. Normaalne... Ja ega ma kade tüdruk pole, riputan ka siia ühe ilusama eksemplari üles :)

kelner, shampust palun!

Ja ongi jälle tähistamine käsil :) Vast läheb õnneks ;)

sina oled minu sõber?

Aga sõbrad, kes ei taha kuulata, kui õnnelik sa oled, on ikka huvitav vaatamisväärsus. Polegi varem sellise inimese otsa komistanud. Eks ma helistan, kui jälle sitasti läheb.

Will I still respect you in the morning?

Nonih, puhkus :) Tihe ajakava on käsil, kõikidega on ju vaja kohtuda. Eila käisin Kadriga lõunale, Annega Crepis veinitamas ja Piretiga kinos Boratit vaatamas. Pärast veel tegime ühe väikse veini tema pool kah - oli vaja ju üksikasjalik ülevaade anda ja üldse igast stuffi arutada. Lõbus oli :)
Borat... oli nagu oli. Ma pole veel otsustanud, kas see oli hea või halb film. Seda on raske lahterdada samadel alustel, mis teisi filme. Aga üldiselt huvitav film ja soovitan vaadata.
Täna on plaanis õeraasu pool peatuda natuke aega, ta saab uue neti endale ja siis saan tema arvuti lõpuni seadistada. Seejärel kiman shampusega Virxu poole - koos tsikkidega kas tähistama või kurvastusest jooma. Kella kahe ajal peaksin täpse põhjuse teada saama ;) Õhtul viimase bussiga koju ja ongi järjekordne päev möödas.
Homme lähen Lõunakeskusesse Egerti trenni vaatama ja õeraasuga lõunatama. Õhtune plaan on veel lahtine - kas famiiliaga kokkusaamine või vanatädi tütre poole kohvitama. Hetkel kisub sinna famiilia värgi poole rohkem :)
Edasised plaanid on veel lahtised, aga sisaldavad endas Bondi filmi koos tsikkidega, raamatukogus käimist, Unistaja üle vaatamist ja Nefkaga lätutamist. Laupäeval-pühapäeval ei pea õnneks õepoegi hoidma, see plaan lükkus detsembrisse. Ma olen ikka hea tädi :)
Tegelikult peaks ka juuksurisse minema, aga eks näeb... Hambaarsti juurde oleks ka hädasti vaja iluravile minna, see kolm aastat tagasi maha surnud hammas on ikka väga koledaks juba läinud. Ja teksad vajavad vahetamist, kuidagi laiaks on veninud... Krt, nagu mul praegu hullult raha oleks selle peale kulutada. Oeh, ma ütlen, kõik asjad korraga. Ma parem naudin oma puhkust üks päev korraga ja tegelen probleemidega siis, kui need kohal on. Elu on liiga ilus, et seda asjatu muretsemisega rikkuda ;)

esmaspäev, 20. november 2006

pingviini sünnipäev pildis


Mina Taneli pruudiga miskit tähtsat seletamas.


Ühe õekese isiklik bowlingu-treener - mitte, et ma isegi seda mängu mängida oskaks, aga õpetama olin tubli.


Arvake ära, kelle sihverplaati ma kujutasin sinna kurikate ette, kui mul need strike'd tulid :P


Kaks kassi omavahel rahulikult olesklemas :)

pühapäev, 19. november 2006

sigrimigri nädalavahetus

Reede oli siis viimane tööpäev enne puhkust - väga imelik päev oli. Jõudsin hommikul isegi õigele bussile ja ei hilinenudki. Kuigi jah, oma peatusest oleksin napilt mööda sõitnud - lihtsalt vajusin nii sügavalt mõtesse. Ega tööd teha eriti ei viitsinud, mõtted olid juba õhtu juures, puhkusest rääkimata :P Päeva lõpetas muidugi ilusasti nilbikust seebiga sõber, tänu kellele kadus ära pabin õhtu pärast ja asemele tulid hoopis shokiseisund ja värisevad käed. Ei olnud üldse mõnus. Enam ma tema ahistamist kannatada ei kavatse - üks "musike" veel ja ma saadan ta ametlikult pikalt. Niigi kõik juba imestavad, et kuidas ma suudan seda taluda... Aga ma olen nii kuradi viisakas ja korralik, et ei suuda teist inimest tahtlikult solvata. Üks töökaaslane ütles selle peale, et ma olen inimene, kes väldib konflikte... Üsnagi täpne sõnastus, aga loodan et peale puhkust suudan end kokku võtta. (Muidugi eksisteerib imepisike võimalus, et seebiga sõber siiski sai asjale pihta ja jätab mind nüüd rahule... aga kihla ma selle peale ei veaks.)
Igatahes tööpäeva lõpuks ootasin juba pikisilmi, millal sealt majast välja saan - parim viis kuidas puhkusele minna, ausalt. Seejärel läksime Selverisse õhtuks söögikraami ostma, mina mängisin kiusupunni ja ei aidanud alguses valida. Lõpuks muidugi ei suutnud ma enda tavalist abistamis- ja õpetamistungi tagasi hoida ja lõin kampa. Isegi võtsin Piretilt telefoniteel veini-konsultatsiooni :P (Kuigi ausalt, ma ei suudaks ka surmaähvardusel meelde tuletada, mis maitsega need joodud veinid olid...)

Õhtu ise oli lõbus - peoperemees oli ainuke meeshing seltskonnas :P Vahepeal läksid jututeemad tema jaoks ikka väga igavaks - emapalk ja lasteasjad. Aga ta ise väitis, et talle pidu meeldis, nii et ilmselt väga hull polnud. Teised külalised olid ka päris huvitavad ja vahvad inimesed, ma ei pidanudki igavlema :) Mina ja üks teine neiu jäime ka öömajale - ma sain muidugi endale selle lohkuistutud diivani, kus on küll väga mõnus vedeleda ja istuda, aga meeletult piinarikas magada. Selg on mul praegugi veel kange. Aga suutsin siiski ikka mõned tunnid magada, kuigi ärkasin iga kord üles, kui majaperemees köögis vett joomas käis - torud tegid ikka väga võigast müra. Hommikul suutsin isegi padjaga sõbraks saada ja enda jaoks sobiva asendi leida ning magasin kaks tundi jutti ilma, et ükski heli oleks mind seganud. Üles (niivõrd-kuivõrd) ärkasin alles üheteist ajal, aga voodist tõusin vist alles peale ühte. Seni unelesin niisama sooja teki all. Majaperemehel võis küll väga igav olla, ma polnud just maailma seltskondlikum inimene. Vahel tuli meelde, et peaks midagi rääkima ka, aga enamasti tukkusin niisama :P Väga omapärane päeva algus oli...

Pingviini sünnipäevale jäin pool tundi hiljaks - jõudsin alles peale kolme koju ju ja pidin veel miskit sööma ja kiirelt ka pea ära pesema. Loodetavasti suutis meie pisike Pingviin mulle siiski andestada... Bowling oli nii lõbus, et ei saanud arugi, kui juba kaks tundi täis sai. Mina olin ühe famiilia õeraasu isiklik treener ja juhendasin teda, kuidas tuleb neid kuule veeretada. (Mitte et ma siis ise seda eriti oskaks...) Ei jõudnud ma ka seekord naisteliigast välja - minu laeks jäi 95 punkti. Better luck next time, right? Peale bowlingut kulgesime tagasi õekeste poole, vahepeal tegime pisikese kõrvalepõike poodi, et söögikraami kaasa haarata. Juustupulgad, marineeritud kurk, kommid, krõpsud - tüüpiline pidusöök :P Minul oli selleks hetkeks pohmakolla ja väsimus täiega kallal ja söök eriti alla minna ei tahtnud. Pole mul see kramp veel sisikonnast ära kadunud... Sobitasin Kiisuga sõprust ja tukkusime kahekesi diivanil, pildid loodan varsti-varsti Pingviini käest saada ja siis riputan ka siia üles. Väga lõbus õhtu oli! Meil on ikka lahe famiilia :)
Koju jõudsin peale kella kümmet ja maandusin suhteliselt otseteed voodis sooja teki all ja oma pehme padja peal. Uni oli nii suur, et isegi amokki jooksvad mõtted ja meelierutavad kujutluspildid ei suutnud seda minema peletada. Magasin nagu lapsuke, isegi unenägusid ei mäleta.

Täna hommikul kukkusin asju pakkima ja tuba koristama - vaja ju puhkuseks valmistuda. Nüüd teengi aega parajaks, et varsti balti jaama poole liikuma hakata. Kui eriti hästi läheb, siis liitub ka kallis Küljeluu minuga. Õhtul aga suundun Pireti poole enda mõtteid taltsutama ja närve sirgeks triikima. Ja siis... siis ongi käes esmaspäev ja minu puhkus on ametlikult peale hakanud.

Lehva-lehva seniks, see postitus ongi juba liiga pikaks veninud... Homme saan loodetavasti ka mõne pildi üles riputada, Pingviinike ikka usinalt sihtis mind :P Sauh siis seniks ;)

meeleolu muusika

laupäev, 18. november 2006

nii magus, oioi kui magus..

Tahaks endale jalaga anda, aga ei paindu nii hästi ja eriti ei raatsi kah. Kust ma selle tagasihoidlikuse ja häbelikkuse üles olen korjanud? Mis ajast ma selline olen? Ei, mul pole veel sõnu. Pean enne natuke seedima. Aga... seda ühte pilti ma endal silme eest ära ei saa. Piisab, kui sellele mõtlen ja kohe on mõttetegevus halvatud. Argh, ma olen enda peale tige! Eih, Piretil on õigus - ongi hea, et kõik on nii nagu on. Pole vaja üle pingutada. Aeglane on hea. Kuigi kuradi piinarikas.

reede, 17. november 2006

Kuradi jälk vanamehenäss!!!

Kuidas kurat julgeb üks kuradi tõbras võtta endale õiguse mind ahistada? Kes kurat andis sellele värdjale õiguse arvata, et ta mulle meeldib? Ma ei sülitaks ta peale ka siis, kui ta mu jalge ees põlema süttiks! Persse, ma olen nii endast väljas praegu. Kuidas ta raisk julges mind niimoodi rünnata? Ma värisen vastikusest veel mitukümmend minutit tagantjärgi! Kuradi jälk vanamehenäss! Hoidku oma kallistused ja meelitused oma naise jaoks! Jumal tänatud, et mul puhkus tuleb. Enam õigemat aega ei saaks selleks olla!
Ptüi, vastik ja räpane tunne on.

puhkus

Veel mõni tund... veel natuke ja algabki minu talvepuhkus :) Juhhuuuu!!!

hambutu unenägu

Nägin täna öösel unes, et mul lagunesid esihambad ära. Hammustasin midagi ja selle peale lagunesid kaks esimest hammast poolenisti ära. Ma ise tõmbasin seejärel suhujäänud tükid välja. Valus ei olnud. Isegi verd ei jooksnud eriti. Lihtsalt imelik tunne oli, et esihambaid pole. Ma ärkasin selle unenäo peale lausa üles. Ära ehmatas. Tükk aega ei julgenud katsuda, kas hambad ikka on alles. Nii reaalne unenägu oli. Väga imelikuks kisuvad mu unenäod vahel...

neljapäev, 16. november 2006

leivategu

See paganama taigen ei kerki kuhugi suunas. Kas nii peabki? Pakil oli igatahes kirjas, et panna tunniks ajaks kerkima. Seejärel tuleb taigen pätsideks jagada ja veel tunniks ajaks kerkima panna ja alles siis läheb see 40neks minutiks ahju. Pisike matemaatiline tehe näitab, et täna saan ma kuskil südaöö paiku ilmselt alles magama...
Ainult üks jama on selle leivaga. Poes suutis müüja rukkijahuga kaasas olnud kuivpärmi pakikese vasakule panna, igatahes koju see minuga ei jõudnud. Muidugi jõudsin ma oma (ainukesed!) teksad juba pessu pista ja pidin suvepükstega poodi lippama pärmi järele. Külm oli. Nüüd ootan ja loodan, et vast ikka saab sellest taignast asja... Eks näeb...

Täiendan jooksvalt :)

21:26 --> Õnneks siiski kerkis natuke. Mätsisin pätsid valmis ja pistsin uuesti kerkima. Proovisin ühest pätsist siili vormida nagu mitmed soovitasid - välja tuli pigem marutaudis krokodill. Tegin hoopis ümara pätsi ja keskele vajutasin lohu, sinna panen homme soola. Seda muidugi juhul, kui leib üldse süüa sünnib. Nüüd tund aega veel oodata ja siis saab ahju pista.

23:12 --> Valmis. Niivõrd-kuivõrd. Kahtlustan, et taigen sai liiga tihke ja sestap on ka leib kõvemapoolne. Lasen natuke jahtuda ja siis lõikan väiksema pätsi lahti, et maitsta. Aga erilist usku pole... Olen korduvalt pärmitaigna sellega nässu keeranud, et panen liiga palju jahu. Aga vähemalt ma tegin selle hullu tembu ära ja ilmselt kraban siiski peole ka soola ja leiba kaasa. Mida kuradit mul kaotada on? Vastus on see, et absoluutselt mitte kui midagi pole kaotada. Aga võita on...

23:52 --> Ütleks, et... söödav on. Koorik on maitsev, aga muidu on selline tavaline mage leib. Oleksin pidanud sutsu soola panema, aga see on asi, mida ma unustan lisada isegi siis, kui see on retseptis kirjas; oma peaga ei tule ma ammugi selle peale. Homme igatahes võtan mõlemad pätsid tööle kaasa ja lasen oma kahel töö-sõbrantsil otsustada, kas kõlbab kinkida või mitte. Mina oma nohuse nina ja valusa kurgu tõttu ei saa maitsest suurt aru.

Kokkuvõtlikult ütleks, et idee oli hea ja lõpptulemus on enam-vähem. Kui nüüd julgus ka homme õhtuni vastu peaks, siis oleks tore. Sõbrad on harjunud, et ma teen selliseid väikese kiiksuga kingitusi. Suhteliselt võõra inimese võib see aga ära ehmatada... Elame-näeme... Ma kolin nüüd voodisse üle. Head ööd :)

see on minu elu?

Ma ei suuda uskuda, et see olen mina, kes mu elu praegu elab. Ma ei suuda tegelikult isegi uskuda, et see on minu elu. Sigrimigri segamini. Kas see olen tõesti mina, kes kõike seda teeb ja tunneb praegu?
Igatahes ei julge ma ennast näpistada, äkki ärkan üles :P

kolmapäev, 15. november 2006

palun küpsetajatelt abi

Kas on kellelgi kergemapoolset järgiproovitud leiva retsepti? Sellist, mida kodus tavalises elektriahjus küpsetada saab. Ei pea isegi kerge retsept olema, peamine, et tulemus õige tegemise korral süüa sünniks.
Nimelt tuli mulle napakas mõte, millest ma enam lahti ei saa - tahan reedeseks soolaleivapeoks ise leiva küpsetada. Kasvõi pisikese, aga päris ise. Aga ei ole retsepti. Netis neid leidub, aga ma päris suvalist ei tahaks. Tahaks sellist, mis on järgi proovitud ja mille kohta oskab inimene ka öelda, et vot seda pane rohkem või seda vähem. Et oleks kindlam, et leib pärast söödav on.
Palun lapake oma retseptivihikud läbi ja jagage minuga mõnda head leiva retsepti. Homme peale koju sõidutamist läheksin poodi ja ostaksin vajalikud ained ära ning prooviksin leivaküpsetamisse sukelduda. (Ma nimelt ei raatsi sõidutamisest loobuda ja seega lähen poodi peale seda, kui olen korra kodust läbi käinud. Napakas, ma tean, aga mis teha, ma juba olen kord selline...)

Palun aidake mul see idee ellu viia.

väiklased inimesed

No ma ei saa aru, mis värk see meestel on, kui nad kuulevad, et mu kass enam päris isane pole. Kohe hakkavad pihta mingid imelikud naljad ja vihjed ja norimised. No ega ma neid ei kastreerinud! Täna polegi muust juttu tehtud - absoluutselt iga vestlus viiakse lõpuks selle teemani. Saage üle sellest! Kastreerisin kassi ära, noja mis siis? Ilged loomakaitsjad välja tulnud.

Ja krt, maha löön järgmise tallinlase, kes minu kuuldes hakkab Tartut mustama. Kas tõesti on nii raske olla tolerantne? Kas te tõesti aru ei saa, et sellega alandate ja mõnitate vaid iseennast - üksnes väiklane inimene hakkab kedagi maha tegema tema kodulinna pärast. Mul on sellest nii kõrini juba, et enam ei oska seda naljaga võtta. Üks kord on naljakas. Kaks korda ka veel. Aga viiekümne viies kord ajab vere keema ja paneb ropendama. Enam ei suuda viisakaks jääda. Kas tõesti tunnevad tallinlased Tartus nii tugevat konkurenti, et peavad seda sõimama ja mõnitama? Mis see neile annab? Teisi maha tehes ei ole sa ise targem, parem ega ilusam. Oled hoopis väiklane ja hale. Kõrini on sellest juba.

Ja kommenteerida ei lase seda postitust - need kaks teemat on sellised, et peale tänast päeva ei taha ma enam ühtegi vihjet ka nende pihta kuulda.

seep, seebi, seepi

No ei saa olemas olla sellist inimest! Täiesti uskumatu, mis tüüpide otsa mina komistan. Uskumatu!

teisipäev, 14. november 2006

is it real?

Dzinn toonikuga on suurepärane märjuke. Eriti kui sinu peas jooksevad igasugu jaburad mõtted amokki ja sa ei saa ise ka enam aru, mis on päriselt ja mis välja mõeldud. Liiga jabur on minu elu praegu. Ja ma kardan, et tõotab minna veel jaburamaks. Ma ei oska enam kartagi.

3 päeva puhkuseni...

teadmata kadunud: lihtne elu.

Miks ei võiks elu kasvõi kordki lihtne olla? Alati peab olema segavaid asjaolusid ja ootamatuid apsakaid. Mida rohkem mingit asja tahad, seda raskem on seda saavutada. See pole aus. Ja mis siis, et elu ei peagi mee lakkumine olema - kaktusest on juba kõrini.

Ja ma pean õppima oma energiat ja aega planeerima - korraga mitme asjaga tegelemine ajab juhtme sõlme ja viib viimsegi meelerahu.

esmaspäev, 13. november 2006

vot tak

Aga mul on nüüd isiklik autojuht, kes mind peale tööd koju sõidutab :) Nii üliarmas :) Täitsa ise pakkus, ausalt. Mina ei väänanud käsi. Lihtsalt on selline armas ja südamlik inimene.
Uskumatu, et mina meesterahva kohta selliseid sõnu kasutan, kas pole :P

omad vitsad peksavad..

..ehk siis tänane õppetund - ise olen süüdi. See meelemuutus on raskem kui ma arvasin - ma pole just väga tagasihoidlikult oma endisi veendumusi (vabandusi, põhjendusi?) varjanud. Ja nüüd... nüüd visatakse neid mulle nina peale. Aga enam ma ei karda ja seega neid vabandusi tegelikult ju pole enam olemas. Või noh, ma kardan, rohkem kui kunagi varem, aga ma ei lase sellel hirmul end maha suruda. Vähemalt ma üritan jääda kindlaks uuele kursile. Kerge see pole, aga samas on see vabaduse tunne nagu narkootikum - tahaks veel ja veel. Veel kaugemale, veel rohkem. Nüüd annab see hirm hoopis adrenaliini - kui kaugele ma julgen minna. Minu jaoks on see uus situatsioon... ma pole just harjunud olema tagasihoidlik ja leebe. Aga hea eesmärgi nimel olen valmis ka selleks. Uued kogemused on alati teretulnud. Ja kui midagi muud ei saa, siis vähemalt on teistel huvitav vaadata, kuidas minu enda vitsad mulle haledalt kerepeale annavad :P

laupäev, 11. november 2006

kust nemad seda teavad?!?

Postimehe aastalõpu armuhoroskoop...
/--/
Lõvi 23. juuli – 23. august
Lõvile mõjub eelolev periood otsekui kõrgema kategooria ameerika mäed. On ju november, mil valitseb Skorpion, sodiaagiringis Lõvi märgiga pingeasendis, mis sunnib paljusid suhteid uue pilguga vaatama. Rohkesti tekib äärmuslikke ja vastuolulisi olukordi, mis panevad proovile su psühholoogilised võimed ja inimestetundmise. Samas on november Lõvile kuu, mil minevik ärkab ellu ja laotab möödaniku su ette nagu kuningliku vaiba. Ja sa oled sunnitud astuma. Seega võib kunagi ammu läbielatu sind nüüd oluliselt mõjutada. Vanad kiindumused ilmuvad kui maa alt ja sa pead nendega midagi ette võtma. Sest selge on üks – pead tegema kindlaid ja selgeid otsuseid, sest lahenduste edasilükkamine viib lõpuks ummikusse.
Novembripäevad võivad kõhu õõnsaks võtta küll. Nii mõnigi partner on võimeline röntgenikiirena läbistama su ego kaitsekihi ja tõmbama lahti kõik need sahtlid, kuhu oled peitnud selle, mida pole söandanud kätte võtta. Selles suhtes paistab eriti silma novembri teine nädal, laiemas plaanis aeg kuni 20. novembrini.
Harjumused, mälestused, kompleksid – su partner nõuab sinult, et näeksid nüüd selge pilguga kõike, millest oled seni mööda vaadanud. Seega on tõenäoline, et novembris kohtud sa inimesega, kes paneb sind endasse vaatama, probleeme teadvustama, ja kelle abil ning toetusel oled suuteline oma elu seisva vee jälle voolavaks muutma.
Detsembris oled taas mänguline ja loov ning novembris tekkinud umbsõlmed hargnevad sirinal lahti vaid su sõrmenipsu peale. Su elujõu andurid hüppavad lakke, mistõttu kiirgad endast ka seksuaalset magnetismi. Seega väljastad tugevaid erootilisi signaale, ilma et ise sellest arugi saaksid. Nii et ära imesta, kui sa erisugustes seltskondades kahtlaselt populaarne oled.
/--/

Kõhe tunne tuleb peale - kust nemad nii selgelt näevad, mis minu elus ja mõtetes praegu toimub?

üksiolemise püha aeg

Laupäeva hommikud on maailma parimad. Pole ühtegi teist aega nädalas, mida ma rohkem naudiks. Kuhugi ei pea kiirustama ja ees on kaks vaba päeva. Hommikusöögi kõrvale haaran kas raamatu või eelmise nädala naistelehe (kui Tartus käimas olen) ja unustan end niimoodi kööki söögi kõrvale lugema. Kiiret ju pole. Istun ja naudin seda rahulikku üksiolemist. Isegi ema on ära õppinud, et laupäeval ei ole mõtet mind enne segada, kui lõpuks köögist välja loivan. Laupäeva hommik on minu püha aeg. Vaikne ja rahulik. Aeg ainult iseendale. Maailma parim aeg.

day-dreaming

Unistamine on üks kole asi. Mingil hetkel ei tea ma enam, kas minu tunded ja mõtted on ka päriselt olemas või olen need endale lihtsalt ette kujutanud. (Ma kasutan paganama tihti sõna lihtsalt, ennast hakkab juba häirima. Aga hea sõna on...) Samas ei julge ka üleliia unistada, sest hirm n-ö ära sõnuda on tänu erinevatele fiaskodele küllaltki suur. Aga ikka kipuvad mõtted puhkehetkedel oma teid rändama ja jälle taban end ette kujutamas, mis ja kuhu ja kuidas... Ning jälle kutsun end korrale - vara veel, kannata natuke, küll tuleb ka minu aeg. Peab tulema. Kindlasti tuleb. Ja seni... unistan edasi.

reede, 10. november 2006

soola ja leiba

Kolme nädalaga kolm soolaleivapidu - päris hea tulemus. Eelmine teisipäev Aleksei sünnipäev/soolakas. See laupäev toimub tüdrukuteõhtu, mis on ühtlasi Kadri soolaleivapidu. Ja järgmine reede ootab ees töökaaslase uue pesa külastamine. See saab huvitav olema - ma olen seal vist ainuke inimene seltskonnas, kes ei tegele langevarjuhüpetega. Eks ma muljetan pärast, mismoodi õhtu välja kukkus.
Üldse on minu nädalavahetused äärmiselt tihedalt sisustatud viimasel ajal. Nüüd võiks nädala sisse ka natuke tegevust ära eksida ja olekski kõik väga korras. Praegu on aga E-R töö-töö-töö ja siis L,P jooksen end segaseks kõigi tahtjate vahel. Probleem on vist natuke ka selles, et tahtjad on kõik Tartus ja seega jääbki nendele ainult nädalavahetus. Nädala sees aga ei taha mind keegi :(

Aga teemasse tagasi - mida kinkida meessoost töökaaslasele soolaleivapeoks? Kinkekaarte ja raha mina põhimõtteliselt ei taha kinkida, seega pean miskit muud välja valima. Sõbra puhul oleks kergem - tean ja oskan hinnata, mis inimesele sobiks. Aga töökaaslase puhul on sutsu keerulisem... Ma küll ähvardasin teda, et kui ta mulle mingeid valikuid ette ei anna, siis saab kassistuffi, aga seni pole midagi välja pakutud. Aega muidugi veel on...

Krt, jälle ma mõtlen üle.

Aga Puddle of Mudd - She fucking hates me on üks väga hea laul halva tuju puhul.

one of those days..

Täna pole hea päev. Üldse kohe pole. Halb ka pole. Lihtsalt kuidagi mitu asja ja korraga on valesti. Hommikul sain esimese asjana teada, et suutsin eile täitsa kogemata ühte toredat sõpra solvata. Väga paha tunne tuli peale. Siis muutusid plaanid, mida ma olin juba mitu päeva oodanud - polnud ka kuigi tore. Seejärel jõudis minuni kuuldus, et ma pidavat varsti dekreeti minema. Et nagu, ahah, mina vä? No tore, et mulle ka ütlesite. Ja ma just rõõmustasin, et olen sutsukene saledamaks muutunud. Einoh, kui varsti dekreeti, siis varsti dekreeti. Palun organiseerige siis see mees ka juba, kes selle tükiga hakkama kavatseb saada. Väga ebameeldiv kuulujutt...
Üldiselt... kuidagi madalseis on kallal. Kuulan melanhoolset muusikat ja ootan tööpäeva lõppu. Siis on vaja paar tundi linnas töllerdada ja saangi rahulikult 2,5 tundi rongis tukkuda ja oma mõtteid mõelda. Mitte, et mul seda praegu eriti vaja oleks, niigi mõtlen liiga palju. Olemine on selline, et unistamine muudab enesetunde veelgi nukramaks.

Täna lihtsalt pole üldse hea päev.

neljapäev, 9. november 2006

köhh-köhh

See köha tüütab ära. Või mis köha! Kraapimine kurgus pigem. Koguaeg köhata ja köhata, aga kergem ei hakka. Pea juba valutab tänu sellele. Ootan puhkust... siis saab vast enda tervise tagasi heasse seisu poputatud. Praegu tõbitsen poole kohaga juba kuu aega. Enam ei viitsi. Tahaks juba päris terve olla.

eluks vajalik oskus

Poikad jäidki uskuma, et käisin eila kohtingul ja nüüd nõuavad ankeeti näha. Et noh nad siis teevad põhjaliku taustauuringu ja täidavad kõik lüngad. Mnjah... ma parem ei kujuta ette, milline ülekuulamine mind ees ootab, kui peaksingi päriselt kohtama minema. Eila käisin ju tegelikult Mädzuga muljetamas. On ikka jama, et ma suudan sirge näoga täielikku pada ajada :D Ja nemad jäävad uskuma ka veel... Vähemalt igav ei ole :P

IE7 ei seedi blog.tr.ee'd

Minu uus ja täiesti legaalne IE7 paneb blog.tr.ee peale lihtsalt pildi tasku ja tahab errorit reportida. Vahva lisandus... Õnneks olen harjunud igast kaunterite ja listide vaatamiseks kasutama operat, seega eriti suur kaotus see pole. Aga ikkagi... armas ju.

Mädzu teab.

Elene sanoo:
kohe nii sinu tüüp, et ma kohe ei oska öeldagi
Elene sanoo:
no ma ei tea, miski siuke joon on sees.. sa vaatad selliseid

Elene sanoo:
täiesti tüüpjooned on olemas meestel, keda sa mulle näitad

et siis 26 ja mõistus lännu?

Mina ei ole normaalne. Mädzu ei ole kah normaalne. Päriselt ka. Või äkki see ongi just normaalne? Et peale 26ndat sünnipäeva äkitselt hoopis teistpidi mõtlema hakkad. Kes teab? Aga igatahes... võib-olla me tõesti oleme nii ühtekad, et samal ajal täiesti oma peaga täpselt samasuguse teooria välja mõtlesime. No ausalt, kust sellised mõtted tulevad? Täielik hämming. Tahate ka teada, mida siis kaks toredat 26-aastast tibividinat välja on mõelnud? Ei saa! Need jutud jäävad Yardi, sealt need välja ei jõua. Mina eitan viimse veretilgani, et olen kunagi sellist juttu üldse suust välja ajanud. Endal on ka häbi. Ainuke jama on see, et hästi ei tunne seda. Häbi siis. Kahju, et Yard juba kell üksteist kinni pannakse... Jutud jäid ju pooleli. Kui hästi läheb, siis järgmine kolmapäev jälle. Siis juba Patrikus, seda ei panda kell üksteist kinni.
Ohjah... kõige hullem on see, et ega me mõlemad laseme oma teooria praktikasse kah. Õudne, onju? Tegelikult te ju ei tea, mis asi see õudne on. Aga uskuge, kui teaksite, siis kardaksite kah. Või siis lagistaksite naerda. Nii või naa tuleks ilmselt püksid pessu panna.

Aga ma nüüd lähen loputan värvi maha, proovin veel heledamaks hakata. Värviaurud ongi vist juba ajju jõudnud, jutt läheb jaburaks kätte. Head ööd.

kolmapäev, 8. november 2006

Leia oma õige

Teate, kui raske on ette võtta tabel ja üles kirjutada oma ekside head ja halvad iseloomujooned. Kõige raskem on kirja panna häid külgi. Halbadega seda probleemi polnud. Naljakas. Aga tulemus polnud enam nii naljakas. Võtsin siis täidetud tabeli ette ja hakkasin üle lugema ning taipasin, et halvad küljed vastavad täpselt minu isa halbadele joontele. Vist tõesti vastab tõele, et iga mees otsib naises oma ema ja iga naine otsib oma isa. Alateadlikult aga ikkagi otsib. Nojah, mina suutsin leida kah. Ja kuhu see mind viis? Ei hakka seda harutama parem.

Ja ma lõpuks suutsin endale tunnistada seda, et ma lihtlabaselt kardan. Kardan uut suhet. Kardan... ma ei teagi täpselt mida. Tegelikult vist tean, aga ma ei julge neid asju sõnadesse panna. Veel ei julge. Hirm on liiga tugev. Hirm, et kui ma neid asju endale tunnistan, siis pean neid muutma. Pean iseendale otsa vaatama. Aga paha on mõelda, et ma olen juba kolm aastat üksi olnud selle lihtsa põhjusega, et ma kardan. Hale, kas pole?

Aga hea raamat on... Muidugi on see äärmiselt vale lektüür, mida enne uinumist lugeda, aga hea raamat ikkagi. Nüüd natuke seedin loetut ja siis vist sirvin veel kord läbi. Et iseennast julgustada hirmust lahti laskma. Keeruline on loobuda aastatega ehitatud kaitserüüst... Hirm on.

teisipäev, 7. november 2006

karusel

Oh õudust, jälle. Võeh ma ütlen. Olgu see viimane kord.

VB apua!

Minu mõistus enam ei võta seda exceli visual basicu vidinat. No ei tööta see kordumiste kontroll ja kõik. Lihtsalt ei tööta. Ja ma ei oska enam seda remontida. Kas leidub minu blogi lugejate hulgas mõni tore ja lahke visual basicut oskav inimene, kes oleks nõus omast vabast ajast sellele minu tehtud vidinale pilku peale heitma ja vaatama, millega ma bambusesse panen? Palun?
Mina enam ei oska ja omal käel rohkem välja ei mõtle.

on the road again...

Ja hakkame otsast peale. Äkki on see kord rohkem õnne? Loodan...

esmaspäev, 6. november 2006

talv

laupäev, 4. november 2006

vana saan...

Maal :)

Käisime täna maal müttamas - torudest vett välja laskmas ja puudele külmakaitseks võrku ja oksi ümber panemas. Mina kasutasin valget aega ilusasti ära, et paar pilti klõpsida :)


Noh, mis vahid seal? Mul pole aega poseerida, pean veel mitmele puule võrgu ümber panema.


Ma enam ei tee... ausõna!


Soojad saiad :)

reede, 3. november 2006

kurrunurru-vurts-juhhei

Hiilida on mõnus... Eriti uusi ja huvitavaid karpe :)





uus ja edev

Ostsin endale täna SanDiski Sansa c150 2GB mp3-mängija :) Nüüd on hea tln-Trt-tln marsruudil muusikat kuulata. Nunnu vidin on :)

neljapäev, 2. november 2006

raamatukoi

"Kui sündmused täidaksid ankeete nagu inimesed, oleks meil täpselt teada nende daatumid ja sünnikoht... Siis oleks lihtsam... teha neist järeldusi, neist õppida ja mitte lubada nende traagilist kordumist."

Oksana Robski "Armastusest armastusse"

hingedepäev

Kahjuks mul pole küünalt. Avastasin just. Seega süütan oma südames küünlad oma kallitele vanavanematele. Tänasel päeval loeb ju mõte rohkem kui tegelik tegu? Luban, et järgmine aasta panen küünlad aknale. Ausõna panen.

tööpäev :P

Üks sai 30 see kevad, teine on 24 ja nad mängivad näpukummiga sõda. Normaalne onju? Igatahes nalja on nabani, töökeskkond on ülimalt positiivne ja igavusel ei lasta tekkidagi. I like it :)

mental note to self:

Osta pikem särk.

tänane seebine õppetund:

Alati mõtle enne, kui ütled. ALATI. Muidu on vahtu rohkem, kui vaja. PALJU rohkem.

kiisusärgid :)

Täiendasin oma garderoobi kahe imearmsa kiisusärgiga. Täiesti juhuslikult sattusin Rimisse ja voila, terve rodu erinevate piltidega särke. Pidu ja pillerkaar :)
Kahtlustan, et täna lähen ja ostan mõne veel - kiisusärke on niivõrd vähe saada, et ei tohi võimalust maha magada.






Ja sellise ostsin oma küljeluule, tal on ju kodus armas siiamipreili:

juba aastane :)

Ja ongi juba aasta :) Time flies when you're having fun...

kolmapäev, 1. november 2006

oma mull

Kõht täis ja katus sõidab. Selline omas mullis olemise tunne on. Pehme ja hõljuv.

pildimaterjal eilsest


Aleksei pisike kiisumiisu nimega Vurr. Fotogeeniline kassipreili, kes ei pane välgu peale silmi kinni. Miks minu kiska selline pole?!?


Ja natuke veel Vurri.


Shokolaadikook. Nämma :) Ma saan ka varsti retsepti... ja siis hakkan katsetama :)


Õhtu lõpuks oli Vurr nii väsinud, et suutsin ta isegi endale sülle meelitada. (Soengut ärme vaatame, selle kujundasid tuul ja vihm, ning kahjuks pole nad just parimad juuksurid...)

taipoks ja kukesupp

Minu senise elu vaieldamatult jubedaim ja õnnetuim kuu sai läbi. Suure pauguga kui nii võiks öelda. Ok, selle viimase jubeduse põhjustasin ma ise - oli siis vaja peale Aleksei sünnipäeva jalgsi koju minna. Vihmane, pime hilisõhtu on ju igasugu pättide lemmikaeg. Aga jah, enam ma seda ei tee. Arvan, et mõnda aega lähen isegi töölt koju ringiga, mitte otse sealt pimedast nurgast läbi. Niisugust hirmu pole ma kunagi oma elus tundnud. Praegugi on sees kramp ja süda hakkab kiiremini peksma, kui eilsele mõtlen. Tegelikult mul ju vedas - ma pääsesin ainult suure-suure ehmatusega. Aga see saaklooma tunne, teadmine, et iga hetk võib see tüüp mulle kallale tungida aga mul pole midagi muud teha, kui edasi kõndida ja palvetada. Kui ta teist korda minuga koos tee teisele poolele tuli, siis teadsin, et vot nüüd ongi nii. Ja kui ta siis garaazide juures põõsaste varju peitus... seda tunnet ei oska ma sõnadesse panna. Mul vedas. Ma suutsin niivõrd-kuivõrd kainelt mõelda ja õigeid liigutusi teha. Lõpuks muidugi ei suutnud ma enam midagi teha ja lihtsalt jäin seisma ja jälgisin teda, kui ta mulle garaazide taga järgi ruttas. See vist ehmatas ta ära, sest ta läks kiirelt teisele poole teed ja jalutas aeglaselt edasi. Minul kadus igatahes kehast igasugune jõud ära ja viimase lõigu seal garaazide vahel astusin ma väga võbisevate jalgadega. Maja ette jõudes hakkasid käed ka värisema ja see värin andis alles hommikuks järgi. Igatahes magamisest ei tulnud suurt midagi välja ja nii ma tiksun siin laua taga, RedBull nina ees ja silmad tinarasked - 2-3 tundi und on sutsu vähevõitu, et vegeteerimisest midagi enamat teha. Võib vist öelda, et lõpp hea, kõik hea?

Siia lõppu sobib jube hästi üks luuletus, mille eile netist leidsin...

*********
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainus silmapilk teistest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
******