teisipäev, 30. jaanuar 2007

naabrid. jälle.

Teate, mis tunne on ärgata kell 22:45 selle peale, et pildiraamid voodi kohal riiulil põruvad vastu seina? Kõrvaltrepikojas teeb naaber diskot. Ja mitte see naaber, kellega minu toal ühine sein on. Vaid see naaber, kelle korteriga on mul üks tuba vahel. Ma ei taha teada, mis tümps siis kõrvalkorteris kostab... Ja üks ja seesama lugu uuesti ja uuesti ja uuesti... Ma armastan oma naabreid.

iseseisvus sakib mõnikord sajaga

Vahel tahan, et ma oleksin tagasi laps, kelle jaoks raske otsus tähendab seda, et ta peab valima, kas paneb kooli selga punase või valge pluusi. Tahan, et keegi teine teeks olulised otsused minu eest ja vastutaks nende otsuste tagajärgede pärast. Tahan... tahan, et keegi ütleks, milline on õige otsus. Et keegi näitaks näpuga ja ütleks, et tee nii, vali see. Tahan, et elu oleks kergem.

I want it back!!!

Aga üldse pole lõbus, et Urmo ja Indrek siit toast minema kolivad. Kellega ma nüüd juttu ajan ja nalja teen? Igav hakkab ju. Ja ausalt... asendusvariandid ajavad lausa nutma. Nüüd pean vaikides kannatama, kui poikad teises toas omavahel lobisevad ja nalja viskavad. Huvitav, kui palju aega on liiga palju seal toas veeta? Tahan oma poikasid tagasi!!! Nüüd kohe ja päriseks. Ma ei suuda töötada keskkonnas, kus mul pole hea olla. Ja ma kahtlen tugevalt, kas uues koosluses on meie tuba eriti meeldiv koht, kus kaheksast viieni istuda...

Vaikus on kuldne, kuldne...

Blogimine on üks neist asjadest, mis on pidanud loovutama oma koha tööle ja remondile. (Korralik toitumine on teine... kahjuks.) Tööl on kiire ja pingeline, igast asjad nõuavad keskendumist ja nii saabki jaks otsa enne kui jõuan miskit siia kirja panna. Peale tööd aga olen ma viimasel ajal korterisse remontima kablutanud.
Tänase seisuga on suurem osa ettevalmistavaid tegevusi valmis. Uksepiit värvist puhas ja enam-vähem siledaks lihvitud, üks uksehing tuleb veel lahti kruvida ja augud kinni pahteldada. Suuremad praod põranda ja seina vahel on makroflexiga täidetud ja tasaseks lõigatud. Kardinapuu kruvisin ka laest maha - see tuleb nüüd ilusasti üle värvida ja uuesti üles sättida. Oma kasinate oskustega võtsin ka seinte pahteldamise oma kätesse ja eile õhtul said katmist vajavad augud-lohud kaetud ja pahtel otsa. Kahes seinas on nii auklik betoon, et peaaegu kaalusin krohvimist, aga mõistus tuli viimasel hetkel pähe. Lae ja seina liitumiskoht on aga nii kole, et minu oskustest ei piisa selle siledaks pahteldamiseks. Otsustasin laeliistu kasuks. Nüüd tuleb loota, et sein nii jubedalt ei laineta, et seda paigaldad ei saa...

Ees ootab seinte lihvimine, ostsin juba kaitseprillid ja suumaski ära endale. Siis tuleb värvimine - lagi + seinad uksepiidast ülespoole ja uksepiit ise kah. Seejärel pean leidma inimese/firma, kes mu parkettpõranda vanast lakist puhtaks lihviks ja uuesti ära lakiks. Tegelikult lakkida võin ise ka, aga lihvimine jääb siiski oskajate kanda. Ning siis ootabki ees tüütuimast tüütuim töö - tapetseerimine. Mul on kibe kiusatus teha mister Beani - pisike pomm, väike põmaki ja ongi terve tuba ühtlaselt värviga kaetud :P
Veebruari lõpp-märtsi algus peaks minu uus diivan kohale jõudma ja selleks ajaks peab tuba valmis olema. Loodan, et minu vastleitud usinust jagub pikemaks ja ma jõuan ka oma plaanid täide viia :)

Aga ega mu elu siis ainult töö ja remont pole... (Ok, suuremalt jaolt on aga natuke isiklikku elu mahub ka sinna vahele :P) Laupäeval käisime näiteks Keila juga vaatamas ja lumes müttamas. Minu ülimaks vaimustuseks said fotoka akud ilusasti tühjaks ja pilti eriti teha ei saanudki. Ainult paar väikest klõpsu ja oligi kõik. Aga mõnus oli seal lumises metsas jalutada... Päike paistis nii kirkalt, et isegi külma ei tundnud :)


Aga ega see vist ongi kõik... Ülejäänud aeg kulus töö ja remondi peale. Minu jaoks on remontimine meelelahutus ja puhas nauding, teiste jaoks on ilmselt igav, kui ma ainult sellest kirjutan. Aga mis ma teha saan... minu süda kuulub minu pesale. Ja räägitakse ikka sellest, mis kõige kallim on.
Järgmise korrani siis...

Ahjaa... lisasin üle tüki aja ka mõned pildid korterialbumisse. Raske on teha huvitavat pilti pahteldatud seinast... mina vaatan neid pilte heldimusega, teistele tunduvad need ilmselt täiesti jaburad :P

esmaspäev, 29. jaanuar 2007

"#¤%@&£!!!

Hämmastav, mida üks magamata nädalavahetus ja lollakas bussijuht teha suudavad. Tuju on nullis. Suhtlemisoskus ja -soov puuduvad. Ärge mind täna vihale ajage, sõiman halastamatult läbi.

Ja kurat, kas tõesti on bussijuhil õigus keerata raadio täpselt nii valjuks kui ta parajasti soovib? Miks pean mina taluma bussijuhi muusikalist maitset? Mingi kuradi elmari jutusaade varahommikul on viimane asi, mida ma kuulata tahan!

pühapäev, 28. jaanuar 2007

juustuvaras

Täiesti arusaamatu, mis minuga juhtunud on. Mina, inimene, kes ei võtnud suusissegi hallitusjuustu, pistan viimasel ajal paki valgehallitusjuustu korraga pinstlisse. No nii väga maitseb lihtsalt. Ja kuna ma olen peale tööd ja korteris müttamist tavaliselt surmväsinud, siis ei viitsi ma süüa teha - nii toitungi õhtuti juustust, võileibadest ja puuviljadest. Tegelikult vist peaks end kokku võtma ja sooja sööki ka tegema... seedimine läheb juba liiga korrast ära sellise menüü peale. Aga ikkagi - valgehallitusjuust on hetkel suurim lemmik.

laupäev, 27. jaanuar 2007

raju reede...

Aga tänane tööpäev oli lausa jube. Tegelikult on terve jaanuarikuu jube olnud. Eks seda on näha ka postituste hõrenemise järgi... Nii palju tööd on, et kogu võhm ja vaim läheb sinna ära. Blogimiseks ei jätku enam energiat ega mõtteid. Tänane oli aga lausa jubedam kui eelmised nädalad kokku. Kuidas kõigil korraga nii palju probleeme oli? Ma jooksin nagu orav rattas! Ja siis natuke enne tööpäeva lõppu keerati mu tuju nii peesse, et oleks nutta tahtnud. Minu hea tuju ja reede õhtu ootus kadusid nagu tinatuhka. Ei tahtnud ühtegi inimest näha. Paha oli. Nii loobusingi famiiliaga kohtumisest ja läksin korterisse lammutama. 2,5 tundi järjest rahmeldamist ja uksepiidalt lahkus viimnegi värvikiht. 5 minutit pausi ja asusin esiku kallale - pool esikut on ka tapeedist vaba. Füüsiline töö aitab väga hästi halva tuju vastu. Aga ma loodan, et järgmine nädal tuleb parem... Peab tulema. Kuid siiski... seda näeme juba esmaspäeval...

Minu Kodu

Ma armastan oma korterit. Seal olles tuleb selline mõnus rahu hinge. Hea on olla. Oma. Täna tundsin esimest korda, et vot see ongi minu kodu. Minu Kodu. Ja mis siis, et hetkel on seal tühjad betoonseinad ja auklik uksepiit. Istun oma tugitoolis, toetan jalad tabureti peale ja vaatan vaikselt kiikudes aknast välja. Jääkski sinna. Lõpuks ometi on mul taaskord tunne, et kuskil on kodu. Oma Kodu. Parim tunne maailmas.

reede, 26. jaanuar 2007

kurat.

Teate, pange end põlema. Ausalt. Minu hea tuju lasti just suure pauguga õhku. Aitäh.

kujutlusvõimel tuli piir ette

Aga ma avastasin eile, et minu väga elaval kujutlusvõimel on piirid olemas. Ma vahepeal juba kartsin, et kujutlusvõime on mul täitsa piiritu, aga näed, õnneks läks. Eile oli konkreetselt olukord, kus pilt oli must ja ükskõik kui palju ma pingutasin - ei suutnud ühte teatud olukorda silme ette manada. Tühi koht oli. Väga kummaline tunne...

kolmapäev, 24. jaanuar 2007

osavus veinipudeli kallal

Minu ülim osavus avaldas ennast taas... Nimelt suutsin täna veini avades saavutada olukorra, kus veinikorgitser on kindlalt pudeli küljes kinni ega nihku millimeetritki kuskile poole. Päris huvitav on valada veini korgitseri ja väljakeeratud korgi vahelt... Huvitav, kuidas ma selle lahti saaksin? Pudeli lõhkumine pole lahendus, sest ma ostsin selle veini just nimelt pudeli pärast. Tahaks ikka pudeli tervelt kätte saada... Aga jah, kui muud teed pole eks siis peksame pudeli puru - korgitseriga koos pole sellest mulle suurt kasu.

Aga... osav olen. Paljud teist on suutnud sellise olukorra tekitada, kus korgitseri alumine ring on pudelikaela külge kinnitunud ega taha sellest enam lahkuda? Ilmselt mitte just ülemäära paljud... ;)

abipalve: HP nx6325 ja USB hiir

Tänane päev on möödunud meeleheite tähe all. Uhiuus HP läpakas keeldub kategooriliselt koostööst lihtlabase USB optilise hiirega. Muudkui aga viskab ette Add new hardware wizardi ja selle lõpus tuleb alati järgmine teade:

Ehk siis... hiir ei tööta. USB klaviatuur ja isegi mälupulk ei teinud piuksugi ja funktsioneerisid täpselt nii nagu peavad. Aga vot hiir on liiga keeruline riistapuu selle läpaka jaoks. Olen läbi kamminud hunniku foorumeid ja teinud mitu kükki & visanud paar tagurpidi saltot aga tulemuseks on jätkuvalt null.

Minu mõistus enam ei võta seda asja. Äkki on keegi sellise probleemiga varem kokku puutunud ja omab toimivat lahendust? Asjaga on üsnagi kiire...


/Edit 16:46 --> Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - võtsin skaibis Vopsu letti ja tema abiga sain probleemist üle. Selleks korraks. Lahenduseks oli see, et määrasin käsitsi hiire draiveriks Microsoft USB intellimouse ja hiir ärkas ellu :) Iga USB-pesa jaoks tegin selle küll eraldi aga ikkagi... peale restarti oli olukord jätkuvalt eduline. Samas mitte-logitechi hiirt ei tunnista see paganama läpakas ikkagi. Müstika.

teisipäev, 23. jaanuar 2007

reality bites

Tegelikkus pole kahjuks nii täiuslik kui me loodame. Kahjuks. Alati on kurb, kui tekib järjekordne pisike mõra veel suhteliselt veatus pealispinnas. Kust järgmine kord värv praguneb? Kas ma tahan üldse teada? Äkki on parem teadmatuses olla ja nautida kuniks seda jagub?

mälu pole kunagi liiga palju


Vahel veab ka minul - võitsin endale 512 megase mälupulga coca-colaga. Päris lahe :) Nädala-paari jooksul toob post selle mulle koju kätte kah. Mul ju hetkel polegi päris mälupulka, kasutan failide tassimiseks mp3-mängijat. Aga mälupulgaga on see tunduvalt mugavam. Ka pime kana leiab tera :P

esmaspäev, 22. jaanuar 2007

kurat võtaks!

Oi kurat, nüüd lõpuks ajas ka mind see idiootlik ja lapsik inimene vihale. Nimesid nimetamata, aga kuidas saab üks inimene nii lapsik olla??? Kuidas on võimalik ühel hetkel hea sõber olla ja siis järgmisel hetkel sõimata ja blokkida? Selliselt käituv inimene pole küünemustagi väärt! Kas tõesti on nii kohutav, kui kõik inimesed ei nõustugi pimesi iga sinu sõnaga? Mis ajast on oma arvamus keelatud ja karistatav, kui see ei ühti ühe inimese arvamusega? Ja mida kuradit on plõksimas käia ja mingit lapsikut "kättemaksu-akti" toimetada? Ole omas kodus ja lase teistel omaette olla. Kui ei meeldi, siis hoia eemale. Ainult tühine ja madal inimene nõmetseks ja sõimaks tagaselja niimoodi.
Ai pekka, kui tige ma praegu olen! Ise ka ei saa aru, miks alles täna see viha kohale jõudis. Aga parem hilja kui mitte kunagi... Pekka, ma tunnen puudust praegu ropendamise soolikast, oi kuidas sõimaks ja räuskaks praegu. Viisakatest sõnadest lihtsalt ei piisa, et seda viha välja valada. Aga ma ei suuda ropendada! Ja ma ei kavatsegi nii tühise inimese pärast seda teha. Ta pole seda väärt.

Aga seda ma ütlen, et ma ei kannata, kui minu sõpradele liiga tehakse!

pilguheit eelmisse nädalasse

Aga te ei kujuta ette, kui laisk ma olen olnud! Ma pole mitte lilleõitki liigutanud oma korteris. Täiesti kohutav! Hetkel tundub, et olen oma lühisest päris välja tulnud ja nüüd võtan usinalt korteri käsile. Vaja veebruari alguseks asjaga nii kaugele jõuda, et saaksin tapeediga mässama hakata. Elame, näeme...
Eelmise nädala vaba aeg kulus peamiselt lühise ja meheraasu peale. Tegelikult kolmapäeval sain üle pika aja kullakalli Mädzuga kokku ja veetsin ülimalt meeldiva õhtupooliku ülimalt meeldivas seltskonnas ;) Lootust on, et lähiajal põrkame jälle kokku...
Ja laupäeval läks meie armas famiilia koos kinno, sihtmärgiks oli koguperefilm Happy Feet. Me olime vist ainukesed täiskasvanud kinos, kellel polnud last kaasas :P 90% vaatajatest olidki pisikesed mudilased. Me sobisime nii hästi sinna :) Pärast kino läksime aga Naabrimees Marguse poole tema (kuri)kuulsaid ahjukartuleid mekkima. Haarasime Selverist hunniku näksimist kaasa ja suundusimegi Lasnamäe avarustesse seiklusi otsima. Kartulid olid head ja seltskond veelgi parem. Koguni nii lõbus oli, et suutsin oma fotoka Marguse poole unustada... Ikka juhtub, onju. Koju jõudsin natuke enne poolt ühtteist ja pool tundi hiljem sõitis minu meheraasu ukse ette ning korjas mind peale.
Pühapäeval käisime tema korterisse tapeeti ostmas ja natuke piilusime mööblit ka, diivanilaudu kui täpne olla. Ikka hämmastavaid asju müüakse mööbli sildi all. Suurima hämmingu tekitas diivanilaud, mis oli üleni kaetud pehme karvase sebratriibulise kangaga ja selle peale oli plateks pandud klaasplaat. Isegi lauajalad olid riidega kaetud. Väga kummaline... Mina aga leidsin omale Jyskist imenunnud köögikapid. Ära veel ei ostnud, aga plaani panin. Mitte et mul siis enne polnud plaanis vanad köögikapid alles jätta... Mine veel poodi mööblit piiluma :P
Eelmine nädal nägin ära veel kolm filmi: Apocalypto, Marie Antoinette ja No Man's Land. Marie Antoinette sakkis sajaga, suhteliselt mõttetu film minu arvates. Kui tehakse ajaloolise sündmuse/isiku põhjal film, siis võiks kuidagi tõepärasemalt seda teha. Tänapäevane rokilugu keset 18-sajandit kajastavat filmi mõjus rohkem kui kohatult. Üldiselt ei meeldinud eriti see film. See-eest Apocalypto oli väga hea film, mõjus väga elutruult. Filmile annab ikka kõvasti juurde, kui kasutatakse originaalkeelt. No mingit maiadest pajatavat filmi olekski imelik kuulata ingliskeeles, kusjuures sinna topitaks raudselt mingi puine aktsent juurde. Võõras keel ei suuda tavaliselt edasi anda õiget õhkkonda. Aga kõige parem oli siiski No Man's Land, teine film, mis oli originaalkeeles. Ilmselt aitasid filmielamusele kaasa ka meheraasu seletused, sest minu teadmised ajaloost on kohati nõrgavõitu. Igatahes filmi lõpp jäi mind kummitama. Pole üldse tüüpiline sõjafilm. Soovitan soojalt :)

Üldiselt... vaatamata lühisele oli eelmine nädal väga tore. Sain meheraasuga päris palju koos olla ja nägin mitmed kallid sõbrad ära. Korteriga jõuan ka edaspidi tegeleda, ega see eest ära jookse :P Tähtaegu annan ju iseendale ja midagi hullu ei juhtu, kui neist kinni ei pea. See nädal ootab ilmselt ees tapeedi panemine meheraasu pool, pisike reede õhtu famiiliaga ja laupäevane Eesti eurovisiooni lugude tutvustus. Ülejäänud plaanid puuduvad. Olen õppinud, et eriti kindlaid plaane pole eriti mõtet teha, neid tuleb pidevalt muuta :P

käib töö ja vile koos.

Kiire-kiire-kiire ehk siis paus jätkub. Uuel aastal uue hooga toimub hetkel peamiselt tööpõllul. Blogimises on väike madalseis. Aga ma ausõna kirjutan kohe varsti oma nädalavahetusest. Kohe kui end töölaviini alt välja kaevan ja pinnale värsket õhku tulen hingama.

Muideks... kas te täna hommikul märkasite, et poole kaheksa ajal hakkas juba täitsa ilusasti valgeks minema? I like it :)

reede, 19. jaanuar 2007

saaga vol. midaiganes

Täna siis alustasin järjekordselt kadalippu nimega teksade-jaht. Esimese päeva edu on täpselt samasugune nagu igal aastal - NULL! Ma isegi ei hakka enam soiguma teemal needid, laigud, õmblused. Ma olen juba piisavalt selle üle siin nutnud. Pole ka see aasta midagi muutunud.
Kampsunit ka ei leidnud - kui on värv, siis pole tegumoodi; kui on tegumood, siis pole värvi. Ikka see sama noka ja saba värk.
Ning ma ei saa aru, mis värk see on, et ma ei leia kuskilt endale sellist pesu nagu tahan. No kas tõesti on liiga eriline soov leida valged rinnahoidjad helesinise paelaga? Üheski pesupoes pole selliseid. Isegi roosa paelaga pole enam, oleksin pidanud ikka eelmine kuu ära ostma... Ja niisama helesinise tikandiga isegi pole, ostaks või needki. Häda ikka, kui lemmikvärv vahetuma hakkab...
Aga see-eest sain endale kaks paari kingi - ühed täistallal hallid tööle ja teised tumelillad kontsaga niisama ilu pärast. Nunnud on. Ümara ninaga ja puha. Ja mõelda, et ma alguses täiesti jälestasin seda ümara nina moodi... Vot, kuidas arvamus võib muutuda.

Nii et... saak polnudki kõige hullem... kui nüüd saaks need asjad, mida ka päriselt vaja on, siis oleks eriti tore.

palun abi: Encrypting File System

Ma pean töö jaoks endale selgeks tegema, kuidas kasutada EFS'i, aga minu väike peake ei suuda seda ingliskeelset teksti vastu võtta. Loen ja loen, aga päris selgust ega kindlust ei saa. Pole sellise teemaga kunagi kokku puutunud ja ma lihtsalt ei saa aru sellest. Ingliskeelne materjal on vist liiga keeruline minu jaoks. Siit ka palve:

Kas kellelgi kuskil on eestikeelseid materjale EFS'i kohta?

Ma kahtlustan, et ilma selleta ei suuda ma ennast ingliskeelsetest materjalidest läbi närida. Mingitki abi ja seletust on ka omas keeles kõrvale vaja. Ma ei loodagi, et keegi oleks nõus mind käekõrvale võtma ja asja selgitama; oleks tore, kui materjalidki saaks. Äkki keegi saab aidata?
Palun?

valma :)

Niih, tellisin diivani ära. 4-6 nädala pärast peaksin kätte saama. Lõpuks ometi sain valiku tehtud! Kohe kergem tunne on :)

neljapäev, 18. jaanuar 2007

news-flash

I have some good news and some bad news.
Good news on see, et ma olen lühisest vaikselt välja tulemas. Tänud siinkohal juhtmepakkujatele :P Õnneks otsustas juhe ise tagasi tulla või siis keegi salaja toimetas uue juhtme mulle uksetaha :P
Bad news on see, et mul on tööl liiga kiire-kiire, et miskit mõistlikku postitada. Nii et... kord on kärss kärnas, kord maa külmand - siia ikka midagi mõistlikku lugemiseks ei teki.

kolmapäev, 17. jaanuar 2007

tellimus nr. 34,7

Ma nüüd võtaks ühe juhtme, palun. Sellise parajalt lühikese ja värske. Aitäh.

teisipäev, 16. jaanuar 2007

minu isiklik piinapink

Diivani valimine on meeletult raske. Mul juba ma ei tea mitmes tiir läheb ja lemmik vahetub iga tiiruga. Raske. Ja tüütu. Homme proovin ühte tsekkama minna ja kui hästi läheb, siis ostan ära ja lõpp sel tsirkusel. Enam ei taha.


Meele teb mõruks, kui mõtlen, et ees ootab kõigest terve ülejäänud korteri sisustus... Oh, fun-fun.


* Ma pole hetkel just kõige kannatlikum ja sõbralikum inimene. Lühis jätkuvalt. *

lühis

Luban, et kohe varsti mingi päev võtan end kokku ja kirjutan midagi. Hetkel on tööl, kodus ja puhkehetkel nii lühis kallal, et ei suuda kirjutada. Liiga mitmes suunas pean hargnema. Et siis kannatust...


Aga seda pean küll ütlema, et eila sain endale oma padja meheraasu poole. Sulepadja. Mugava. Nunnu :)

pühapäev, 14. jaanuar 2007

võõrad pilguheited

Üks juhuslik pilk, üks pisike juhuslik muie ja minu paha tuju on möödanik. Kuidagi armas oli.

shokolaadi üledoos.


Eilne Cafe Pierre külastus. Üks parimaid shokolaadikooke, mida ma nautinud olen. Ja punane majavein (Itaalia oma) sobis ideaalselt selle magusa suutäie kõrvale. Soovitan kogu südamest.

on again, off again.

Aga vahelduseks on tore, kui kohtad inimest, kes ei sulgu probleemide korral endasse ja otsib ise lahendust ja arutab vabalt ilma solvumata tekkinud arusaamatusi. Eriti positiivne on selline iseloomujoon meesterahva juures. Ma olen ikka jätkuvalt hämmingus ja vaimustuses. Ja krt, nüüdseks juba ka kõrvuni armunud. Jama :P

reede, 12. jaanuar 2007

out on my own

Täna... vot täna astusin vist vasaku jalaga voodist välja. Kaks korda kohe. Kõigepealt oli tööpäev nii kreisi, et vahepeal tekkis tahtmine pidurit tõmmata. Ei saanudki aru, kas ma ise ei hargnenud piisavalt või tegelikult oligi nii palju asju meisterdada. Selline tule-eile-meile tunne oli peal terve päeva.

Ja no siis õhtul sain endale tüki mõtlemisainet, kui avastasin, et eri inimeste jaoks on osad teemad väga erineva tähenduse ja tähtsusega. Ok, igale oma, aga ega see minu emotsioone ei muuda - minu jaoks oluline teema tembeldati ebaoluliseks. Miks mul on tunne, et sellel pinnal tuleb veel nii mõnigi kord lahkarvamusi ette...? Praegu häirib mind aga see, et õhk jäi paksuks ja see saab esmaspäevani laagerduda.

Ning kõige tipuks teatas ema just, et tema tuleb tallinnasse ainult siis, kui saab peale korteri ka minu meheraasu üle vaadata. Muidu lihtsalt ei tule! No tere tali, kumb siis tähtsam on - minu oma pesa, mis ilmselt jääb minuga aastateks, või meheraas, kes ei pruugi nii igavene olla. Ja kuidas ma peaksin teisele inimesele selgeks tegema, et vot nüüd kahe nädala pärast tuleb mu ema sind üle vaatama? Mis järgmiseks?

neljapäev, 11. jaanuar 2007

oh õudu!

Kohutav, ma taipasin just, et ma räägin telefonis oma meheraasuga ninnu-nännu häälega! See on õudne! Ma ei taha niimoodi rääkida. Miks selline hääl niimoodi iseenesest tuleb? Jube! Ma pean ennast kätt võtma ja selle hääle minema peletama. Hea, et ma vähemalt silmas-silma niisugust häält ei kasuta. Muidu oleks asi juba väga kurjast...

probleemid IE'ga jätkuvad

Täiesti jabur, mu tööarvutis on IE ikka täitsa soodaks läinud. Enam ei tee hotmaili postkasti lahti, jääbki ketrama. Olen korra isegi IE 7'me maha võtnud, aga see ei aidanud - isegi IE 6'ga on sama jama. Miskit on windowsiga valesti... Huvitav, kuidas ma välja selgitan, mille peale asi hapuks läks? Ja kuidas ma selle ära remondin? Peaks vist XP repairi proovima... Natuke tüütu on niimoodi elada, et IE crashib või siis ketrama jääb.

kolmapäev, 10. jaanuar 2007

puhkusegraafik jälle :(

Jälle hakkab pihta see puhkusegraafiku koostamine. Kohutav! Mul puudub igasugune ootusärevus puhkuse suhtes. Märtsis ei saa koos tsikkidega puhata, sest nad plaanivad soojale maale minna ja minu rahaline seis on hetkel pehmelt öeldes suhteliselt lontis. Siis kunagi mai-juuni tuleb minu suvine 2-nädalane puhkus, millest vist tundub, et üks nädal möödub Rootsis... Hetkel pole veel 100% kindel, seega räägin hiljem. Ja siis jääbki üks nädal, mida koos tsikkidega veeta... Nii et sügis-talvel reisile? Liiga kaugel, et ootusärevust tunda. Ja suvised kaks nädalat põhjustavad pigem paanikahoogusid kui ootusärevust. Ainuke kindel aeg ongi hetkel märtsipuhkus. Naistepäeval mina tööl EI OLE. Eelmisest aastast täitsa piisas. Nii et... edu mulle puhkuste paigutamisega.

teisipäev, 9. jaanuar 2007

puhata ja mängida!

Ma pean käsi südamel üles tunnistama, et see nädal vist ei lähe just väga asisena kirja, kui nüüd remonditeemal rääkida. Eile lasin end peale tööd otse koju sõidutada, no nii jube vässu oli kallal. Jutustasin hoopis Leaga ja arutasin remondiasju. Õhtul vaatasin taaskord filmi As good as it gets - no lausa fantastiline film! Jack Nicholson on üks minu lemmikumaid näitlejaid...
Täna jääb ka värvi koorimine ära - selle asemel käin oma tugitoolil järel ja õhtul kügelen meheraasu pool. Ei ole praegu seda energiat, et remonti teha. Puhkan eelmise nädala pingutusest ja asun homme uuesti tööle. Pole vaja ennast päris ära tapa kah. Niigi on enamus minu mõtteid seotud korteriga, isegi siia blogisse on raske midagi muud kirjutada. Kogu minu ärkveloldud aeg on seotud just selle teemaga. Pisike paus kulub ära. Järgmine nädal püüan asisem olla, ausõna ;)

vahelduseks jälle horoskoopi

Tarot on ka varem hämmastavalt täppi virutanud oma horoskoopidega, aga täna on tegemist suisa mõtetelugemise tipptasemega. Kas tõesti sellised asjad on minu tähtede seisus kirjas? Või panevad nad huupi ja mina lihtsalt elan oma elu kuidagi nii, et see haakub nende jutuga? Ei tea... Aga täppi nad panevad. No lugege ise:
****************************************
The intensity of romance might show you a new twist, as passions arise that can change the nature of the current game. Although you might have entered a situation for the sheer enjoyment, your lighthearted feelings have deepened and you are now exploring the dark corners of your own psyche. Don't brush this off as something unimportant, for talking about it will be more difficult tomorrow if nothing is said today.
****************************************

Mida mina eile õhtul kirjutasin? No täpselt minu mõtteid loevad.

esmaspäev, 8. jaanuar 2007

kindel?

Mul on kahtlane tunne, et ma vajun aina sügavamalt sisse. Hirm on. Millal tekib see kindlustunne, mis minu hirmud minema peletaks või neid vähemalt natukenegi vaigistaks?
Samas... lõpuks ometi hakkab tekkima see teine kindlustunne - et valik polegi nii vale... ;)

puhub tuulekene soe...

Ja muideks - kuumaõhupuhuriga saab väga eduliselt ämbliku ära tappa. Nagu ütles Tõnisson - mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema! Ise oli see ämblik süüdi, et minu vaatevälja sattus. Kes käskis tal välja ronida?

pühapäev, 7. jaanuar 2007

Spirit is strong but flesh is weak.

Laupäev.
Pakkisin oma kodinad kokku ja sõitsin korterisse tapeeti kraapima ja oma musta pesu pesema. Vaikselt hakkab tekkima tunne, et remondile ei sea piire mitte rahakott vaid minu füüsiline võimekus. Või õigemini selle puudumine. Peale nelja tundi olin ma nii läbi omadega, et viimane pool tundi kraapimist toimus juba puhtalt tahtejõu abil. Aga puhtaks ma ta sain :) Meheraasu vedas end ka enne lubatud aega kohale, hakkas vist igatsema :P Nii ta saigi tükk aega niisama istuda ja pealt vaadata, kuidas mina end tööga tapsin. Soorollid on meil ikka väga hästi paigas :P

Aga pildialbumisse lisandusid uued pildid jälle. Siin on võrdlemiseks sein enne viimast pingutust:

Ja selline nägi see iludus välja pärast:


Kahjuks suutsin poest vale suurusega vannikorgi osta ja seega jäi minu hoolikalt planeeritud vanniskäik ära :( Pesin end niisama tapeediliimist ja muust saastast puhtaks ning istusin voodilinasse mässitult ja ootasin kuni teksad radika peal tahenesid. Üldiselt osutus ootamine asjatuks - teksad olid ikka paganama niisked, kui need jalga ajasin. Autoaknad läksid vist suisa sekundiga uduseks :P Õnneks sain meheraasu pool dressid jalga ajada ja end üles soojendama asuda. Märja kampsuni asemele anti mulle selga uhiuus pikkade käistega pluus, millesse ma nii mõnusalt ära uppusin. Ma saan aru, miks igast filmides tibid oma kallima pluusi selga panevad ja selles end nii mugavalt tunnevad... Tõesti oli mõnus mitu numbrit suurema särgiga ringi silgata :)

Pühapäev.
Sellise eluga võib suisa ära harjuda. Päriselt kohe. Mul pidevalt kuskil kuklas tiksub kahtlustav tige ajurakk, mis püüab ära arvata, millal mees mõistuse pähe võtab ja oma eksimusest aru saab. Ma ei saa sinna midagi parata, ma lihtsalt ei suuda uskuda, et minu ellu võiks selline fantastiline inimene pikemaks ajaks peatuma jääda.
Igatahes lendas päeva esimene pool mööda peaaegu märkamatult - time flies when you're having fun. Korterisse laekusin alles peale kella kolme - tahtsin uksepiitasid töötlema asuda. Õnneks tuli mul õigel hetkel mõistus pähe ja ma asutasin end hoopis poodi õigeid vahendeid soetama. Vot mille ma ära tõin: Ferm'i FHG-2000N kuumaõhupuhur. Just a perfect tool.


Varustatuna kruvikeerajate, pahtlilabidate ja selle riistapuuga asusin ma piitadelt uksehingesid lahti lammutama. Kui ikka kogu kehajõuga peale suruda, siis keeran isegi mina kinnivärvitud kruvid puidu seest välja. Ohtrad sõimusõnad aitasid ka tõenäoliselt kaasa :P


Ootan juba huviga, millal saan värvi lahti sulatama hakata. Ega mina ei saa ju midagi lihtsalt teha - normaalne inimene lihviks lihtsalt värvi ühtlaseks ja laseks uue kihiga üle. Mina aga pean piidad ilmtingimata päris puhtaks saama ja alles siis värvin uuesti üle. Ma ei ole normaalne, ma tean. Võib-olla kunagi õpin ma ka ilma üleliigse asjatamiseta remonti tegema, hetkel aga kipun ma vist natuke üle pingutama. Aga... minu esimene päris oma pesa ju, minust tuleb aru saada. Ma tahan, et see oleks täiuslik. Alguses asi... Eks vaatame kui kaua mu selg vastu peab sellele pingutusele. Nagu ma ütlesin - füüsiline võimekus kipub vaikselt piire seadma.

Aga peale sellist töist nädalavahetust pole üldse tunnet, et puhanud oleksin. Homme on juba esmaspäev... kohutav. Järgmine nädalavahetus ei saagi remonti teha, sõidan hoopis koduseid külastama. Seega pean nädalaga uksepiida puhtaks saama. Siis tuleb nädal täis pahteldamist ja lae värvimist ning siis peaks teooria järgi tapeeti panema hakkama. Võimalik, et lükkan tapeedi järgmisse kuusse ja asun hoopis esikuseina puhtaks rookima. Köök jääb ilmselt üheks viimaseks kohaks, kus laamendama hakkan. Kuigi jah... vannituba nõuab rohkem toimetamist, kui minul oskuseid jagub - põrandat ma plaatida ei oska. Boileri peaksin ka välja vahetama, see roostetab ühest otsast juba. Nii et võimalik, et vannituba on hoopis see, mis paneb minu uhkele remondile punkti. Eks seda näeb... mingil määral sõltub see minu rahakotis siiski ka. Aega õnneks veel on.

reede, 5. jaanuar 2007

puuhobuse meelelahutus

Kui kellelgi on soov ennast puuhobuseks muundada, siis mul on toas veel üks sein tapeedist puhastada. Ning oma järge ootavad esik ja köök. Kaks päeva jutti kraapimist ning võimlemist ja minu selg tahab koostöölepingut lõpetada. Lootus on, et homsega jõuan seinad päris puhtaks teha ja siis saan lae kallale asuda.
Igatahes boileri keerasin kuumemaks ja lülitasin sisse. Vanni määrisin pudelitäie cometiga sisse ja küürisin puhtaks ning riiulile ladusin ritta erinevad vannivahud ja -soolad. Nüüd tuleb ainult vannikork kuskilt organiseerida ja saangi peale homset kraapimist ühe mõnusa vanni teha endale :) Ning kui eriti hästi läheb, siis saan õhtul ühe lubatud massaazi sisse kasseerida :)

seiklused Männiku nurgatagustes

Tutvusin eile Männiku eredamate kohtadega ehk siis käisin kohalikus postkontoris. Kujutage ette eilset ilma... vihm, pori, pimedus. Kes on Männiku postkontoris käinud, need teavad, kui ekstreemne see ettevõtmine eilse ilmaga olla võis. Kehvasti valgustatud Pihlaka tänaval on põõsaste varjus pisike silt, mis näitab, et postkontor jääb vot sinnasuunas. Sealt aga vaatab vastu pilkane pimedus ja autoteed teesklev porine mülgas. Ma ikka tükk aega mõtlesin, et ega keegi pole nalja teinud ja märki valesse kohta pannud, aga aadress oli õige, seega eksida polnud võimalik. Peale äärmiselt ettevaatliku ja ülimalt porist teekonda jõudsin maja teise otsa ja seal see postkontor oligi. Peaks ütlema, et hästi on peidetud. Tagasitee oli natukene lihtsam, sest siis oskasin juba suuremaid lompe vältida ja tänava otsast paistis natuke valgust, nii et poole tee pealt ei pidanud enam silmad punnis jalge ette vahtima. Aga elamus oli see teekond sellegipoolest. Tee oli piisavalt kitsas, et kui auto vastu tuli, siis polnud suurt mujale minna kui mülkaks muutunud kitsasse "teeperve". Ja kui mujal tallinnas talveilminguid ei leia, siis Männikul on vist küll aastaringi jää olemas, eile pidin peaaegu käbla käima, kui Pihlaka tänavale keerasin - lähemal vaatlusel osutus süüdlaseks suur lahmakas jääd, mis on end ilusasti poriga maskeerinud. Osav.

neljapäev, 4. jaanuar 2007

***

Üldiselt ega tuju eriti paremaks läinud pole. Suhteliselt unine ja tuim on olla. Täiskuu on ka mulle mõjuma hakanud? Kuidagi kurb on olla. Täiesti arusaamatu.

Peale tööd lähen korterisse ja üritan füüsilise tööga paha tuju maha raputada.

Ja täna tegin endale Diivaniparadiisi kliendikaardi, mööblit on vaja varsti ostma hakata. Järgmine neljapäev lähen peale tööd diivanit valima, siis saabub uus kaup. Loodan, et leian midagi ilusat...

vanad lubadused

Kõik teevad oma möödunud aastast kokkuvõtteid ja annavad alanud aastaks lubadusi, mille poole püüelda. Eks ma püüan ka mingi hetk kokkuvõtte kirja panna ja mõne lubaduse välja möelda... Eelmisel aastal andsin kaks lubadust: lubadus nr. 1 ja lubadus nr. 2.
Avastasin praegu, et ma vist ei riputanudki eelmise aasta kokkuvõtet blogisse üles. Koostasin ma selle kindlalt, mul on isegi meeles, kuidas punkte kirja panin. Aga huvitav, miks ma seda blogis ei avaldanud... Anyway, ilmselt istun üks päev maha (näiteks remondipausi ajal...) ja üritan miskit enda jaoks kirja panna. Eredamad hetked jäid vist küll kahjuks aasta lõppu... aga äkki meenub siiski ka midagi ülejäänud aastast :P

kolmapäev, 3. jaanuar 2007

tujutu mutt

Pettumus on üks kole tunne. Kui sa loodad ja arglikult isegi julged unistada millestki ja siis seda ei juhtugi, siis... siis on tõsiselt paha tunne. Ja ei loe teadmine, et tegelikult ju pole midagi valesti ja et nii see ongi. Ikkagi on nukker olla. Oleks ju võinud... kasvõi natuke.
Ah, eks ma saan üle ja elan edasi. Elu on selline, mis teha.

Pühendunud tapeedikratsimine on võti kõikide teadmiste juurde.

Kas just tee kõikide teadmiste juurde, aga probleeme aitab see unustada küll :P Uusi probleeme aitab see ka tekitada... Selle nädalaga loodan tapeedi toaseintelt maha saada ja see tähendab, et pean hakkama uut tapeeti valima. Ma pole veel ära otsustanud, mis toonides ma oma elamise teen ju! Ja juba pean tapeeti ostma hakkama. See saab huvitav olema... Homme võtan värviraamatu kaasa ja enne korterist ära ei tule, kui mingid variandid paigas on.

Teie võite aga senimaani jagada tarkust selle kohta, kust on lootust leida optimaalse hinna ja kvaliteedi suhtega tapeeti, mille ostmise järel ma veel kuu lõpus süüa ka saaks osta. Ma olen varem ainult Tartus Vaksali poest tapeeti ostnud. Tallinnas ma neid poode ei tea...

Palju õnne meile :)


Ma olen juba kaks aastat siin blogis oma vaimuvaesust ja kroonilist lobapidamatust demonstreerinud. Kaks aastat! Alles see oli, kui aasta täis sai... Time flies when you're having fun :) Eks ma üritan usinalt ka edaspidi oma elunatukest internetiga jagada. Internet vähemalt ei vaidle vastu ja on alati valmis minu mõtteid ära kuulama :P
Nii et... palju õnne meile, me saime juba kaheaastaseks!

teisipäev, 2. jaanuar 2007

pikk vahetumine on edukalt lõppenud

Nonih. Pikk vahetumine on edukalt möödas ja ka ülikiire tööpäev sai lõpuks läbi. Elus olen isegi.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis... vahetumine algas juba reedel... Peale tööd tuli kiire tiir poest läbi, kus mind meelitati Saku uut Zip'i ostma. Häbi küll on sellepärast, aga see märjuke maitses suhteliselt hästi. Saku kohta. K-Rautast leidsin ka sobiva tabureti laupäevaseks lammutustööks. Panin selle täitsa päris ise kokku ka, meheraasu tegi samal ajal õhtusööki - soorollid on meil ilusasti paigas :P Õhtul suutsin suurest väsimusest diivanil pikutades ära kustutuda, no niiiii suur uni oli kallal. Pool tunnikest tukkusin ja tulemuseks oli kange kael, brr. Trooja Helena vaatasime ka peaaegu lõpuni, kolmetunnisest filmist jäi umbes 20 minutit vaatamata. Minul nimelt sai sellest mõttetust sõdimisest kõrini :P Ja Une-Mati peksis juba liiga kõvasti vastu lagipead.

Laupäeva hommikul ei tahtnud kohe üldse voodist välja tulla, nii mõnus oli lebotada. Sellised pikad hommikud on mõnusad :) Aga polnud midagi teha, pikk tööpäev ootas ees - tsikid tulid Tartust külla remontima. Korjasin Virxu ja Küljeluu linnast üles ja suundusimegi minu uue pesa poole. Vahepeale jäi pisike põige Järve selverisse, kus suutsime suures tunglemises ellu jääda ja päevaks söögikraami kokku osta. Sattusin juba teist korda reklaami ohvriks ja tellisin kuuks ajaks Postimehe endale koju - peamiselt selleks, et seda eriti uhket Eesti salli saada :P Mind polnud väga raske ära rääkida... paadunud patrioot nagu ma olen. Päev möödus jutustades ja tapeeti rebides - kaks seina saime peaaegu puhtaks. Jube väsitav on see töö ikka. Hoog oli hea igatahes... teise seina kallal asjatasime suisa kolmekesi koos (riideid ärme vaata, selline oli meie remondimunder):


Poole kaheksa ajal lõpetasime töö ära ja saatsime Virxu bussile. Küljeluu otsustas mu poole ööseks jääda ja nii saimegi veel tubli poolteist tundi korteris istuda ja jutustada. Ma ikka nii tunnen puudust selle järele, kuidas Küljeluuga tundide kaupa ringi lonkisime ja kõik maailma asjad läbi arutasime. Sain oma kahtlused ja kõhklused kõik välja öeldud ja kohe palju kergem hakkas. Lahendust küll ei leidnud, aga vähemalt sain enda jaoks selgemaks, mis mind siis tegelikult segab ja häirib. Pean endaga veel natuke tööd tegema, et elu ilusasti kulgema hakkaks. Aga keegi polegi ju öelnud, et elu peaks kerge olema...

Anyway, magama saime kunagi öösel kell üks vist ja hommikune äratus oli jällegi raske. Aga kuna ees ootas jällegi kiire päev, siis vedasin oma tagumendi voodist välja. Panin Küljeluu ilusasti trollile ja suundusin ise õhtuks ettevalmistusi tegema. Kammisin läbi Kadaka selveri, endal nimekiri ja telefon näpus ja ostsin õhtuks kraami kokku. Aastavahetusel peab ju vähemalt 12 erinevat rooga laual olema, et uuel aastal nälg majja ei tuleks. Peale rahakoti mõrvamist istusin bussile ja suundusin korteri suunas, et põhjalik koristamine käsile võtta. Põrandate pesemine pole üldiselt mu lemmiktegevus, aga ilma mopita on see suisa jube. Neljakäpukil pole kuigi lõbus põrandat pesta. Aga puhtaks ma oma elamise sain:


Riputasin ka kõige tähtsama asja paika - kassikalendri:


Köögi peale kulus kõige rohkem aega, tahtsin et see oleks nii täiuslik kui praeguseid võimalusi arvestades võimalik on. Paigutasin asjad ilusasti riiulitesse, üleliigsed vidinad panin kappi ja sahtlisse. Oma uued kiisurätikud võtsin ka juba kasutusse :) Hästi armas ja kodune sai, isegi kui ainult mina arvan nii. Ma olen üldiselt oma kööki päris tõsiselt ära armunud, see on nii ilus ja avar. On lausa võimatu sellest mitte vaimustuda :)


Peale koristamist jooksin kiiresti koju tagasi, et end õhtuks valmis sättida. Poole kiirustamise ajal sain vabandava telefonikõne hilinemise teatega. Eks ma ise olin ka tugevas ajahädas ja sain niimoodi rahulikult kodused toimetamised ära lõpetada. Kodust sain tulema kella kaheksa ajal. Käisime veel Lea töö juurest läbi, et kaks madratsit peale laadida ja sõitsimegi minu pesa poole. Oi kuidas mulle meeldis seal õhtusööki valmistada ja "lauda" katta! Esimene õhtusöök minu pesas :) Ainuüksi selle meenutamine toob tobeda unistava naeratuse mulle näkku... Ma olen ikka nii ülimas vaimustuses oma pesast, eriti köögist. Peale kümmet sai lõpuks liha kah valmis ja saimegi "lauda" asuda. Minu elu esimene päris enda valmistatud aastavahetuse õhtusöök nägi välja selline:


Aasta hakkas vahetuma juba kell üksteist, siis saabus venelastel uus aasta. Ilutulestik jätkus sujuvalt kuskil kella poole kolmeni, siis sai väsimus meist võitu ja pugesime põhku. (Veel üks esimene asi - esimene öö minu oma pesas.) Aga inimesed on ikka rikkad, meeletu kogus raha lasti vastu taevast. Mingi hetk oli väljas nii paks toss, et ilutulestikku ennast enam ei näinudki. Ainult paugud olid kuulda. Vähemalt üks rakett lendas otseteed vastu kõrvaloleva 9-korruselise maja ülemise korruse rõduakent, mitmed põrkasid vastu hoovis kasvavat kaske ja maandusid sama targalt lumelörtsis. Ikka juhtub ju...

Esmaspäeva hommik võttis mind vastu pohmelli ja näljaga. Ei oskagi öelda, kumb tugevam oli... Vist esimene, sest teist oli kergem tappa :P Pohmelliga olen ma ju nagu näljane hunt, pidevalt tahan midagi süüa. Peale tugevat hommikueinet olin piisavalt energiat kogunud, et elamine ära koristada ja asjad kokku pakkida. Korteris pole ma seda vana külmkappi tööle pannud, seega söögikraami ei saa sinna veel jätte. Kulgesime hoopis meheraasu poole, kus vaatasime Trooja Helena lõpu ära. Siis said uni ja vaprusevärinad minust võitu ja pugesime paariks tunniks magama. Isegi villastes sokkides ja kahe teki all külmetasid mu pisikesed varbad! Kampsuni võtsin ikka seljast ära, aga dressipükstest loobuda ei suutnud. Külm oli ju! Üles ärkasime alles minu telefoni peale - õeraasul oli itiabi vaja :P Õhtu möödus jälle filmi vaadates - seekordne valik oli Madagascar, tema polnud seda varem näinud ja varasema kokkuleppe kohaselt pidi ta minu tornist ühe filmi valima. Bridget Jonesi ta väga ei tahtnud vaadata :P Ma muidugi sain õhtu lõpuks sellise sigadusega hakkama, et avastasin Madagascari lõppedes, et ohhoo, Pretty Woman tuleb telekast ja keerasin end mugavalt seda vaatama. Ja viisaka inimesena ei hakanud minu seljasoojendaja mujale kolima ning vaatas ka selle filmi ära :P Aga Pretty Woman on selline klassika, et seda lihtsalt peab vaatama. Ma olen seda juba oma 10 korda vist näinud ja ikka vaatan uuesti, kui see telekast tuleb.

Teisipäeva hommik oli suht täpselt nii raske kui arvata oli, tööle ei tahtnud üldse minna. Need vabad päevad on mind ära rikkunud - nädalapäevad on segamini ning jubedalt tahaks puhata & mängida. Tööle jõudes avastasin rõõmsalt, et keegi on jälle minu lauasahtlist shokolaadi söönud. Maha löön selle raisa! Kättemaksuplaan on juba olemas ja lähipäevil käin apteegist vajalikke vahendeid ostmas. Aga tööpäev möödus nii kiirelt, et ei jõudnud eriti isiklike asjadega tegeleda. Sättisin ainult korteripildid ühte albumisse kokku, et neid oleks edaspidi kergem hallata. Lingisoovijad andku endast märku nagu tavaliselt. Loodetavasti on tegemist permanentse albumiga ja edaspidi lisan uued pildid lihtsalt albumi lõppu. (Krt, mul uus parasiitsõna tekkinud - permanentne.)

Ja ongi kõik. Tänast statistikat vaadates tundub, et paljud ootavad pikisilmi minu postitust, mõned isegi käivad msnis uurimas, kas olen veel elus :P Ongi postitus juba pikaks veninud, et lõpetan nüüd teie piinad :D Loodan, et annate andeks, kui liiga palju trükivigu sees on. Ma juba mitu tundi vahelduva eduga kirjutan seda postitust, ei suuda uuesti üle lugeda.

Aga aastavahetus oli üks parimad minu elus - esimene vahetumine päris oma pesas :) Ma olen ülimas vaimustuses.