esmaspäev, 30. aprill 2007

oh õudust!

Saate aru, täna on 30. aprill ja väljas on lumetuisk! Kuhu kevad jäi??? Ja mina krt ostsin just endale uued ja edevad päikseprillid. Mis ma nendega sellise ropu ilmaga peale hakkan? Hea peremees ei saada koeragi välja. Eh, isegi halb peremees mõtleb kaks korda, enne kui koera uksest välja ajab. Päiksest pole haisugi. Muidugi tulin ma ju tallinnast parajalt õhukeste riietega, tänan praegu jumalat, et meheraasu mulle rongile vastu tuleb. Ma külmuks muidu päris kringliks, kui peaksin trammi ja bussiga Männiku poole orienteeruma hakkama.

Aga pisike reklamnaja pausa kah: oma uue ja sätudega käekella ning päikseprillid (lisaks ka kaks ilusat kristalliga kaelakeed ja ühe kuldsõrmuse) ostsin ma vot siitkaudu. Sõbranna hakkas FIEks ja nüüd toob ilusasti ametlikult erinevaid ehteid ameerikamaalt Eestisse. Hinnad on head ja kaup on aus, kuld on Eesti Proovikojast ka märgi peale saanud. Kontakti saab aadressil catzza@hot.ee. (Seda ilusat kella kahjuks enam ei ole saadaval...)
Korralikku kodulehte tal kahjuks veel pole, sest ta suutis leida selle tegijaks ühe toreda tüübi, kes tegi natuke tööd, võttis ettemaksu ja paar osamakset vastu ning nüüd ei anna enam end kätte. (Nii et soovitan hoida eemale end sellisest firmast nagu UÜ Denimal ja täpsemalt inimesest nimega Deniss Malõšev.)
Reklaamipaus sai läbi, minge nüüd tagasi tööle :)

uinuv kaunitar

Unise kassi hommikused poognad:




pühapäev, 29. aprill 2007

konkreetne mees :)

Täna hommikul msn'is:
Mina: Kuule, mis sul teisipäeval plaanis on?
Mina: Et kui miskit olulist plaanitud pole, siis äkki ma tulen juba esmaspäeval tallinnasse ja veedaks teisipäeva koos?
Tema (2 sekundit hiljem): Ok, ma tulen sulle vastu.


Jutt kiire ja konkreetne :) Ei küsimustki, et mida ja miks. Ta vist ka natuke igatseb;) Ikkagi juba üle nädala pole korralikult näinud ega koos olla saanud. Nii et ma saan homme jälle perroonil maailma armsaimat naeratust näha :)

Paadiralli


Tünnisaun Emajõel.



Osalejate tihe rida.



Start!




Õllekastide jahil.


Inglid ja jõuluvanad :)


Kummipardid.

paadiralli: Neiu Eeva



navitrollalik idüll


laupäev, 28. aprill 2007

värskes õhus



aww... edev ;)


Minu uus kell :)

kauge külalise mured ja rõõmud

Paariks-kolmeks päevaks Tartusse tulemine on ju hea idee - saan rohetavat loodust nautida, ilm on ilus, sõpru on tore näha ja üldse on hea puhata tallinna elust. Aga... minu vöö-ümbermõõdule ja kehakaalule see nii kasulik pole. Ei taha öelda, et mind otseselt sunnitakse sööma, aga ema teeb omalt poolt kõik, et ma jumala eest sekunditki "nälga" ei peaks tundma. Ausalt, palju kergem on end vormis hoida omas kodus, kuhu ostan sööki, mida ka reaalselt süüa jõuan/tahan. Siin on külmkapp pidevalt head ja paremat täis ja minu enesekontroll nüüd niiiiii tugev ka pole. Lisaks suudab ema tekitada minus süümepiinu, kui ta mulle järjekordselt midagi maitsvat pakub ja ise seletab, et spetsiaalselt mulle ostis. Kuidas ma keeldun, kui ta minu pärast muretseb ja hoolitseb? Ei keeldugi. Aga hiljem ohkan raskelt ja vaatan murelikult ette kasvanud kõhtu. Õnneks kaob see niipea, kui tagasi normaalsele toitumisele saan. Ja pealegi - vahepeal võib ju lasta end ka hellitada ;) Isegi kui see kohati koormav on.

reede, 27. aprill 2007

aga samal ajal Tartus...


Võililled juba õitsevad, kevad on käes.


Kuu on päike?






Vaade Inglisillalt.




Kena tondiloss praktiliselt südalinnas.


Vahused lained ;)


Õhtu...

Maasikas ;)

Mehed on imelikud. Päriselt ka. Eile käisin Maasikas ja seal nägin suisa mitut erilist isendit.
* Esiteks olid seal kaks vanemapoolset meesterahvast. Üks oli selline triibulises särgis, libe sell ja hull sebija, üritas meie seltskonda mitu korda endaga tantsima meelitada. Iga kord, kui mingi parem lugu mängima hakkas, tõmbas tüüp kõhu sisse, ajas selja sirgu, kohendas püksirihma ja läks saali peale uuele tiirule. Eriti tihti tal ei vedanud. Sõber oli tal aga selline vaiksema olekuga, viks ja viisakas t-särgis tüüp, eriti palju ringi ei luuranud, aga kui kedagi tantsima läks kutsuma, siis tavaliselt neiu nõustus kohe ja nad jäid mitmeks looks tantsuplatsile. Triibulise särgiga tüüp aga muutus iga looga aina pealetükkivamaks.
* Siis oli seal üks punase dressipluusiga kõhnapoolsem kutt, kes peo alguses mängis meile heategijat ja ajas minema mingi tüübi, kes hullu aktiivselt üritas meiega tantsida. Selle ürituse käigus pidi ta näiteks mind peaaegu pikali niitma, sest arvas, et eriti hea idee on end külili maha visata ja küljepeal tiirutama hakata (see tal ei õnnestunud...) Punase dressipluusiga kutt tuli viisakalt juurde, ütles paar sõna talle, tegi käega pühkimise liigutust ja "tantsu-lõvi" lahkus platsilt. Hiljem üritas see "noormees punases" mitu korda ise meid tantsima kutsuda. Miks on meestel keeruline mõista lauset "meil on tüdrukute õhtu, me tantsime ainult omadega"?
* Noormees, kes jõi end aktivistiks ja trikimeheks ning üritas õhtu otsa mingeid trikke teha. Eriti õnnestunud trikk oli Nefkale klaasitäie kokteili selga kallamine... Hilisem kommentaar oli, et ta arvas, et tema reaktsioonikiirus on parem. Nojah. Igatahes saime Nefkaga suutäie naerda, kui ma tal vetsus tagumikku föönitasin :D (Maasikas on ikka ülimalt normaalne koht - WC on lausa superluks ja teenindajal oli suisa fööni pakkuda. Väga viis pluss!)
* Õhtu staar ehk noormees, kes solvus minu peale nii väga, et tahtis mingi hetk suisa peolt ära minna. Ma nimelt palusin tal neidudele istet pakkuda. Ju ma siis oskasin taaskord särava esmamulje jätta, sest ta solvus selle peale ikka põhjalikult. Hilisema tutvustusringi ajal keeldus demonstratiivselt mulle isegi kätt andmast. Kui ma siis ühel hetkel läksin küsima, et kas ta nüüd ongi niiii solvunud mu peale, siis sain kuulda igasugu häid ja paremaid asju. Näiteks soovitati mul vähem rääkida ja suud rohkem kinni hoida. Lisaks uuris ta, kas mul mees on olemas, ja jaatava vastuse peale teatas, et tunneb mu mehele kaasa. Aga vähemalt oskavat ma hästi vabandada ja seletada. Mõttetu.

Kui mehed kõrvale jätta, siis oli väga fantastiline sünnipäev :) Sünnipäevalaps näitas välja lausa fenomenaalset otsustusvõimetust ja ei suutnud terve õhtu jooksul ühtegi soovilugu välja mõelda :P Ei, ma pean aus olema, talle tegelikult meeldis see lugu, mida praegu raadios mängib, aga ta ei tea, kes esitab :D (Lugejatele ei tundu see ilmselt üldse nii naljakas kui meile seal ööklubis.) Nefka nägi välja nii superluks, et imestan suisa, kuidas tal mees raatsis teda uksest välja lasta. Mul on tõsiselt hea meel, et otsustasin end Tartu vedada ja sünnipäevale minna :)

/Off-topic: ja mul on hea meel, et ma praegu tallinnas pole.

mugav...


Ärkasin täna hommikul üles ja voodijalutsist vaatas mulle vastu üks väga unine Joosep. Mugav kass, magab külili ja pead toetab minu jala peale :)
(Pilt on nii tume ja ähmane sellepärast, et mul polnud võimalik fotokat haarata ja mobiiliga ei saa ma ilusaid pilte.)

neljapäev, 26. aprill 2007

Vopsu kaktus :)



Vot Vopsu kaktus hakkab kohe varsti õitsema :)

sõdurpoisi saaga

Mida päev edasi, seda tüütumaks muutub see pronkssõduri teema. Mis see venemaa asi on, mida me oma riigis oma mälestusmärkidega teeme? Eriti huvitav on lehest lugeda, kuidas venemaal viimasel ajal ühes ja teises kohas mälestusmärke teisaldatakse ja ühes kohas suisa aeti mälestusmärgi all olnud kondid kasti ja veeti suvaliselt teise kohta ära. Aga noh, see polnud ju üldse halb, see oli normaalne. Aga kui Eestis üritatakse teha sama asja, aga tunduvalt viisakamalt, siis on see fašism ja mida kõike veel. Kõrini on. Tõsiselt kõrini. Miks ma pean omas kodus kellegi teise käest elamiseks luba küsima? Ja miks on see kõik nii suureks puhutud? Ajakirjandus võiks vahepeal tooni maha võtta, äkki rahuneb siis olukord natukenegi maha. Praegu ju saavad inimesed just meediast hoogu juurde... Või ma ei tea kah. Tõstke see kuju juba teise kohta ümber ja saab see jama läbi. Pole kuju, pole ka jamasid. Aga seda pole vaja karta, et venemaa meid rahule jätab - küll nad midagi uut ja huvitavat välja mõtlevad. Tuleb loota ainult, et muud riigid on piisavalt targad, et oskavad vahet teha propagandal ja tegelikel sündmustel. Meie riigis kahjuks paljud ei oska...

öine laulupidu

Eile olin jälle tubli, tegelesin remondiga. Võõpasin esikulae teist korda üle. Oleks ka kolmandat korda värvinud, aga päevavalgus sai otsa ja laelambiga on hetkel ikaldus. Peale värvimist pesin välisukselt põhjapõdra kleepsud maha, uks on nüüd suisa ilus. Natuke oleks vaja värvida ka, kriimustusi on päris mitu. Aga ilus ja valge on nüüd ikkagi. Esik on kohe kuidagi heledam ja helgem.
Lisaks avastasin, et mul on köögis punane laelamp! See oli varem lihtsalt nii paksu tolmukihiga kaetud, et ma ei saanud värvist arugi. Aga kuna mul tuli jälle "kodu korda" tuhin peale, siis pesin peale esikulampi ka köögilambi puhtaks. Esikus muideks on sinine lamp. Hetkel on see küll loomingulisel puhkusel, aga loodetavasti saan temaga varsti kokkuleppele ja ta jätkab oma tööd.


Aga naabrid... Eile sai mul poole kaheteist ajal lõpuks kõrini nende teleka/muusika kuulamisest ja klopsisin ettevaatlikult taburetiga vastu põrandat. Ei taha ju oma uut laminaati kriimustada. Teise koputuste seeria peale keerati muusika vaiksemaks. Aahhh... õnnis vaikus :) Sain lõpuks uinuda ilma, et kõrvu padjaga kataksin. Pool kolm öösel ärkasin aga suure ehmatusega üles - mulle tundus justkui mingi mees oleks laulnud minu korteris. Tõusin voodis istuli ja vaatasin täielikus segaduses ringi - toas valitses vaikus. Panin pea padjale, jälle mingi mees laulis. Tõusin istuli - vaikus. Ma juba jõudsin end näpistada ja otsaesist katsuda, et äkki näen und või olen palavikus. Mitte millestki ei saanud aru. Ja siis saabus selgus! Alt hakkas kostma madal bassihääl, millega kohe liitusid heledamad naishääled ja kõlama hakkas mingisugune vene rahvalaul. Teate küll, seesama laul, mida mingites vene külaelu kajastavates filmides mutikesed laulavad. Täieti uskumatud naabrid on mul alumisel korrusel... Õnneks piirdusid nad vaid paariminutilise laulmisega ja ma sain uuesti magama jääda. Aga meelde tuli mulle see, kuidas endine korteriomanik seletas, et oi, nii vaiksed naabrid on, et polegi teisi eriti kuulda. Jajah... vaiksed tõesti...

kolmapäev, 25. aprill 2007

*/*

Ei oska, lihtsalt ei oska blogida. Viimasel ajal on blogimine saanud endale uue ja negatiivse maigu külge. Enam ei taha lugeda ega kirjutadagi. Eks ka ilm mõjub selliselt ja igatsus meheraasu järele. Mõtted on hajevil.Vahepeal on tunne, et ei taha endast kirjutadagi enam, sest õelust on liiga palju tekkinud blogimaastikule. Lisaks on viimasel ajal tavaliseks saanud olukord, kus mul on tulnud mingi mõte, millest blogida ja siis leian kohe varsti, et keegi on juba täpselt sedasama asja kirjutanud. Ma ei tea, kevadine loomekriis? Internetist võõrandumine? Kui ainult tööl netti kasutada, siis kaovad ära igasugu kõrvalised tegevused. (Õnneks tähendab see ka seda, et on vähem aega ja võimalust seda mürki lugeda, mis internetis levib...)

Neljapäeval saan sussid jalast visata ja Nefka sünnipäeval end välja elada :) Reedel magan loodetavasti kaua-kaua ja seejärel ootavad ees vähemalt neli päeva mõnusat olemist ja sõprade-sugulastega suhtlemist. Ja mul on täitsa ükskõik, kui nädalavahetusel sajab kasvõi pussnuge - mina grillin liha. Esmaspäeval loodetavasti volberdan kuskil ja teisipäeval suundun tagasi tallinnasse. Seega on loota uusi ilusaid pilte Joosepist ja Tartust. Ja vahelduseks ilmselt ka mõni postitus, mis on tehtud peale kella viit õhtul :P
Aga seni teen tööd ja remondin usinalt oma pesa, et kiisu tulekuks võimalikult ilusasti valmis olla. Ja sekka palvetan usinalt, et meheraasu jalg ikka mai lõpuks terveks saaks, sest muidu on minu puhkuseplaanid omadega sealsamuses. Nüüd aga teen tööd edasi ja ootan päeva lõppu, et koju minna ja esikulage edasi värvida. Kuidagi tuleb kaisu-igatsust vaigistada...

teisipäev, 24. aprill 2007

Mental note to self:

Osta püksirihm. Või kitsamad püksid.

oma kodu tekitab peavalu!

Kirjutasin eile üles ees ootavad tööd, mille jaoks mul hetkel on vahendid olemas või mis ei vajagi eriti mingeid vahendeid. Üks A4 leht sai nimekirja täis. Kõige nukram on see, et enamus töid ei vaja muud kui pealehakkamist, aga kust ma selle aja võtan? Jõud ja energia pole takistuseks - kui on vaja, siis on vaja. Aga aega ei saa niimoodi juurde tekitada.
Osad asjad on lihtsad - tuleb teha seda ja teist. Osad on aga keerulisemad. Näiteks mismoodi ehitada kamorkast garderoob? Mis süsteemiga riiulid teha? Veelgi keerulisem - mida teha kamorka uksega? Praegusel kujul jätta ei taha, sest siis hakkaksid kõik sealt vetsu otsima. Tahaks kuidagi eristada, aga kuidas?
Mõtlemisainet pakub ka idee köögikapid ise korda teha, üles putitada ja üle värvida. Uus köögimööbel on liiga kallis, aga vana restaureerimiseks puuduvad mul ilmselt kõik vajalikud oskused. Või pigem puudub usk enda oskustesse.
Ja kuidas teha korda vannitoa uks, kust värv koorub ja kobrutab? Kuumapuhuriga papist ukse kallale ei lähe. Toore jõuga ei saa päris puhtaks ja lisaks lõhub ilmselt ka ust. Vigast värvi üle ei värvi - tulemus on suhteliselt sama kole.
Ning kuidas katta kinni esikuseinas haigutavad augud? Tapeeti sinna peale panna ei saa. Üks auk on suisa kohe lae ääres, see jääks tapeedi alt paistma. Kas peaks midagi sinna peale kleepima ja siis tapeedi panema?
Lisaks kollitavad küsimused, kuidas täita 1-2 sentimeetri sügavune ja 10+ sentimeetri laiune süvend kahe betoonbloki vahel? Kuidas parandada metallust, mis on ilmselt eelmiste kolimiste käigus viga saanud? Kuidas, kuidas, kuidas...? Mõtteid ja soove on rohkem kui mõistust. Ja ma tahan kõike ise teha. Keeruline.

rasked otsused :)

Peale läbirääkimisi Küljeluuga otsustasin kassi juba enne reisi endale koju tuua. See pisikese karvakera aeg on nii lühike, et ei taha sellest päevagi loovutada. Vajadusel on Küljeluu valmis kassihoiuteenust osutama, juhul kui ma oma kodustega kokkuleppele ei saa või Jossu kuri otsustab olla. See tähendab muidugi, et ma pean usinalt kiisuasju ostma endale, praegu pole mul peale suure südame midagi kassikesele pakkuda. Ja nimevalik ootab ees. Praegu on meheraasu pakutud nimi tugeval esikohal, aga ma enne ikka vaatan, kas kass üldse on seda nägu.
Mul nüüd kohe tuju hea, et varsti endale majavalvuri saan :)

esmaspäev, 23. aprill 2007

keelatud vili tekitab rohkem piina

Tegelikult on täna nii kiire päev olnud, et pole aega ega mõtteid, millest blogida. Esmaspäevad lähevadki sujuvalt selle tähe all, et kirjutan nädalavahetusest ja teen tööd. Hetkel painab ka igatsus meheraasu järele... Eks sellega ole ikka nii, et kui tead, et ei saa näha ega katsuda, siis on kohe eriti raske olla. Mind painab tegelikult ka see, et pikk nädalavahetus ootab ees ja seega venib lahusoldud aeg suurelt üle nädala :( Ma ju keevitan neljapäeva õhtul Tartu suunas minema ja tagasi tallinnasse laekun alles esimesel mail. Seega päris pikk paus. Nuuks :( Halb ajastus, väga halb...

kõrvalosatäitja

Laupäeval võtsin oma meheraasu fotokaameraga sihikule ja proovisin temast mõnda ilusat pilti saada. Asjatu katse, ta pööras koguaeg pea eest ära (kuigi jah, varju pakkides ei saagi kaamerasse vahtida ju...). Kahjuks ei taibanud ma paluda endast pilti teha, kui varjuga maadlesin ja nii jäävadki teil nägemata hindamatud kaadrid minust naerdes kõhuli maas varjuga maadlemas või tigeda näoga segamini kangakuhilat põrnitsemas. Ütlen ausalt, et kumbki tegevus ei mõjutanud varju mingilgi moel ja libe kangas elas rahulikult oma elu.
Aga tulles vastu ilmselt nii mõnelegi uudishimulikule lugejale lisan siia ka ühe ilusa pildi eelpool mainitud persoonist:

Vot selline ta ongi :)

järjejutt





pilvemaniakk :)





Kadudega nädalavahetus.

Eile õhtul olin ma veel nukker, et mul kodus netti pole, aga peale kiiret ringi blog.tr.ee's muutsin meelt - see spämm, mida teatud inimesed produtseerivad, see hakkab juba tõsiselt vastu. Õnneks pole mul tööl eriti aega sellele reageerida ja nii jääbki minu südametunnistus puhtaks - seda paska ma lugenud pole. (Kui mul kodus internet oleks, siis saaksin nädalavahetusel ja õhtuti rohkem netis kolada ja seega satuksin antud teemaga rohkem kokku.) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tegelikult oli mul väga asine nädalavahetus. Reedel tuli mulle aianduslik tuhin peale ja ma asusin endale pisikest potipõllumaad ehitama. Vahetasin lillekastides mulla ära ja külvasin maha redist, salatit, tilli ja talisibulat. Loodan, et miskit ka üles tuleb ja kasvama hakkab :P


Sellega aga minu "kodu korda" tuhin otsa ei saanud. Kuna meheraasu pidi mulle alles paari tunni pärast järgi tulema, siis asusin oma ahju kasima. Oi kui ilusasti läikivaks ma oma ahjuresti sain :) Ja ahjuukse aken paistab ka läbi! Rasvakiht oli ikka väga korralik... Päris valmis ma koristustööga ei saanudki, sest meheraasu jõudis kohale ja minu reede jätkus juba Tutermaal.

Laupäeval vedelesin poole päevani sealsamas ja alles kella kahe-kolme paiku asutasime end linna liikuma. Minu tellimusel käisime ehituspoest läbi ja ma ostsin endale kilet, kleeplinti ja laevärvi. Remont tahtis ju tegemist ;) Kodus lõpetasin reedel alanud ahju kasimise ära, suhteliselt isegi täitsa puhas sai teine :) See mustaks kõrbenud kiht ei tulegi vist muidu lahti, kui noaga kraapides, aga ma ei raatsi oma ahju niimoodi kriimustada. Ahjuvormid jäid ka kahjuks sellesama musta kihiga kaetuks, sest ma ei tahtud ega viitsinud neid kraapima hakata. Seejärel asusin usinalt pahteldama - kui mulle on remondituhin peale tulnud, siis tuleb seda ka 100% ära kasutada.

Peale pahteldamist said selleks päevaks tööd otsa ja ma andusin laupäeva nautimisele. Praadisin liha ja pistsin "kõige"-keeksi ahju. Ning siis vedasin tugitooli kööki ja lugesin vist ligi kaks tundi ajalehte. Ma polegi vist kunagi kõiki artikleid laupäevases postimehes läbi lugenud :P Päike paistis tuppa ja rahu oli hinges... Mõnus oli. Magama keerasin ka juba kella kümne ajal, enne kolkisin naabritele seina peale, sest neil on õhtuti telekas ikka väga valjuks keeratud.

Pühapäeval oli juba traditsiooniks saanud äratus ülemiste naabrite tolmuimeja undamise saatel. Kell pool kümme. Toredad naabrid, väga toredad... Tegin kiire hommikusöögi ja asusin uksi kinni kiletama - esikus ootas ees lihvimine ja ma ei soovinud tervet korterit paksu tolmukihiga katta.

Kui keegi kuulis pühapäeva hommikul Männiku suunast valjut rõõmurõkatust, siis see teadku, et selle tõin kuuldavale mina, kui mu taldlihvija esimese viie minuti järel igavesele unele suikus. Vahva. Käsilihvijaga sai muidugi sama eduliselt lihvitud, lihtsalt rohkem jõudu ja aega kulus. Tolmu tuli üldiselt rohkem kui pahtlit seina sai määritud. Korralik paks kiht oli maas. Jumal tänatud, et ma taipasin ukseavad kinni kleepida, muidu oleksin mitu päeva seda peenikest tolmu mööda elamist taga ajanud.


Kella viie ajal sain lihvimisega ühele poole. Peale taldlihvija lõpetas töölepingu ka esikus asuv laelamp (ei, pirnis pole asi, seda juba kontrollisin) ja kahtlustan, et see murdunud traat esikutelefoni tagaküljel omas ka kunagi mingit praktilist rakendust. Osav olen. Peale selliseid kadusid loobusin edasistest remondiplaanidest ja käisin hoopis kiirelt pesemas ära, et paks tolm ka enda pealt maha saada. Natukene lammutasin veel rõdul ust, aga loobusin ka sellest tegevusest peale seda, kui ühel sõrmelt lahkus tükk nahka üsnagi valusalt ja vererohkelt. Tegin hoopis kiire õhtusöögi ja kolisin oma valutavate lihastega kuuma vanni mõnulema. Mmm.. fantastiline... Õhtul kella üheksa ajal helistas meheraasu ja teatas, et nüüd on lood nii, et mina teda ei näe üsnagi mitu aega, sest ta suutis endal maandudes hüppeliigest vigastada ja autojuhti temast niipea ei saa. Ja kui auto ei sõida, siis ei saa ka mina sinna ega tema siia :( Kurb.

Üldiselt võin suhteliselt kindlalt öelda, et pühapäev polnud minu päev... Kolm katkist elektrilist riistapuud, lõhutud näpud ja vigastatud meheraas - vägagi korralik saak. Aga pole hullu, mis ei tapa, see teeb tugevaks. Peab tegema, sest miks muidu üldse seda piina kannatada?

laupäev, 21. aprill 2007

pakitud varjutus :P

Pakkisin täna esimest (ja kindlasti tükiks ajaks viimast) korda varju... Kuni selle kohani läks kõik hästi, kus vari veel õla peal oli. Sealt edasi... nojah, ütleme nii, et sealt enam väga hästi ei läinud :P Kuidas selline suur asi niiiii pisikesse kotti mahub, see jäi minule müsteeriumiks. Naerda sain kõvasti, sest see libe riie ikka elas rahulikult oma elu ja minu ponnistustest eriti ei hoolinud :D Aga see-eest olin nii tubli, et sain kohe esimene kord ise pinni kinni tõmmatud. Vaikselt küll ropendasin ja sõimasin meheraasut, kes kõrval naeris, aga kinni ma ta sain. Tubli olen :P

reede, 20. aprill 2007

passipildid - kus?

Oskab äkki keegi soovitada, kus saab tallinnas passipilti teha? Tore oleks, kui suisa Nõmmel/Männikul asuks mõni koht. Ma Tartus tean vähemalt viit erinevat kohta, aga tallinnas pole ühtegi märganud (pole ju vaja olnud). Seoses passi kehtivusaja lõppemisega oleks vaja varsti uus pass taotleda ja seega pean endast taaskord paar jubedat pilti tegema. Soovitused on väga teretulnud, sest passipildile esitatavad nõuded on päris karmid ja ma ei tahaks asjatult raha raisata oskamatu fotograafi peale.

nädalavahetuse plaanid

Homne soolaleivapidu jääb ära. Seega olen rõõmsalt kodus pahteldamas. Üksinda. Natuke kurb ka tegelt, sest ma lootsin seltsi saada vahelduseks. Meheraasu on Kuusikul nii et teda ka ei saa tüüdata. Järelikult homme-ülehomme ootab ees pahteldamine ja ukse lammutamine. Tegelikult (kui ma nii tubli suudan olla) võiks täna õhtul ja homme päeval pahteldada ja siis pühapäeval juba lihvima hakata. Enne pean muidugi korralikku kleeplinti ostma, et siis toa- ja köögiuksele mingi lina ette kleepida, muidu on terve elamine peent tolmu täis. Peaksin siis vist juba kilet ostma, sest see on tolmutõkkena palju parem, riidest läheb tolm ikka läbi.

Üldiselt tunnen ma tõsist puudust kodusest internetist. Aga hetkel on arvuti ostmine minu ostunimekirjast üldse välja jäetud, raha kulub tähtsamate asjade peale. Tegelikult poleks mingi vanema kasti soetamine üldse kallis, aga monitor on see, mida nii odavalt kätte ei saaks. (Kui kellelgi on muidugi lahkelt laenuks/üldse ära anda mõni komplekt, siis pick me! pick me! :P)
Päev võiks juba rutem lõppeda...

neljapäev, 19. aprill 2007

vihm, lõke, raamatud.

Väljas ladistab vihma sadada ja minul kuivab (või noh nüüd juba kuivas) pesu rõdul. Sama jama oli ka üleeile öösel - pesin usinalt kaks masinatäit pesu ja panin rõdule kuivama ning otse loomulikult hakkas öösel kõvasti vihma sadama. Ajastus on hea. Samas... äkki see vihm leotab poolenisti lammutatud ukselt selle vastiku papi lahti! Lootma peab. Koju jõuan, siis kontrollin üle. Laupäeva hommikul peaksin ukse lõpuni lammutama, et külaliste tulekuks oleks rõdul ainult hunnik lõkkematerjali :P
Sellega seoses... kuhu ma peaksin viima need puupilpad? Prügikasti ju ei viska neid, ma olen selleks liiga korralik. Peaks võib-olla nööriga kokku siduma ja prügikasti kõrvale panema, et äkki keegi tahab koju pliidialla viia?
See omakorda tuletab mulle meelde vaatepilti, mis mulle eile Nelgi tänaval juures avanes - paberipürgikastis oli suur hunnik raamatuid. Väga kummastav oli vaadata. Samas... kuhu viia vanad raamatud, kui neid enam endal vaja pole? (Vanemate juures on ka suur kast raamatutega, seisab nurgas niisama. Ise ei loe, aga minema ka ju ei viska. Raamatukogu tegi ka eelmine aasta suurpuhastust nii et sinna pole mõtet pakkuda.)

korraarmastajast naabrid

Kell 6:40 ei ole kohe kindlasti normaalne aeg tolmuimejaga undamiseks. No lihtsalt ei ole. Vähemalt minu arvates. See-eest minu ülemine naaber arvab teisiti. Usin naaber on... Peaks enda poole koristama kutsuma, kui esikus pahteldamise ja lihvimisega valmis saan :P

minu tulevane kiisu



Vot just selle kiisu saangi juuni alguses endale :) Niiiii nummi!


/Edit 09:22 --> Näib, et hetkel on bloggeris piltide kuvamine natukese katki... Loodan, et päevapeale läheb see ikka korda.

kolmapäev, 18. aprill 2007

Rootsimaa, siit ma tulen.

See on nüüd 99% kindel, et oma suvepuhkusest veedan nädala Rootsis. 26.05 on minek ja o3.06 on tulek. Minek on Victoriaga, tulek Romantikaga. Kui keegi veel 03.06 Rootsist tuleb, siis võib ühendust võtta, ma tulen tagasi üksinda ja seltskond oleks vägagi oodatud.

varajane päevitus

Laupäevane taevasse vahtimine ja päikse käes praadimine päädisid nüüd sellega, et mul koorub ninalt ja otsaeest nahk ilusasti maha. Narmendan. Pean meelde jätma, et ostaksin kaitsekreemi endale, kui kavatsen veel niimoodi praadima minna.

katkendlikud mõtted

* Teleka puudumine annab juba vaikselt tunda - esmaspäeva öösel nägin juba esimest unenägu telekast. Nägin, et sain kellegi vana ja ilmatuma suure (ja koleda) must-valge teleka endale ja sellel oli ainult toaantenn, millega nägin sahisevat kanal2-e. Imelik unenägu.
* Pesumasinat käivitades tasub heita pilk kellale. Nüüd ma mõnda aega hilisõhtul pesu pesevate naabrite kallal ei vingu.
* Tolmuimeja-pervert tegutseb jätkuvalt - esmaspäeva õhtul kell kümme; teisipäeva õhtul kell 22:14. Ülemised naabrid on tõelised korraarmastajad.
* Korteris sees elades on palju keerulisem remonti teha - pärast tuleb mul seal ju magada. Tuulutamine ei aita päris kõige vastu.
* Kas keegi on tõesti oma lapsele Shrek nimeks pannud??? Mida see vaene lapsuke küll paari päevaga teha suutis, et ta vanemad teda nii sügavat vihkavad? (Lugesin nimeraamatut jälle...)
* A. Le Coq Premium on jätkuvalt üks parimaid õllesid. (Ja jätkuvalt suudan ma ühest pudelist õllest pisikese pohmakolla saada...)
* Keeruline on toas mööblipaigutust paika panna, kui mul on olemas vaid pool paigutatavast mööblist ja puuduva poole mõõtmetest, värvist jne pole mul õrna aimugi.
* Une-Matiga tuleb ära leppida.

teisipäev, 17. aprill 2007

küpsetamine käepärastest vahenditest

Kuna mul jätkuvalt külmkappi pole (no ma lihtsalt ei jõua sinna poodi kuidagi!), siis olen sunnitud toituma asjadest, mis kergelt halvaks ei lähe. Kapis leidub mul ainult erinevaid jahutooteid, maitseaineid ja kolm erinevat toiduõli. Pähkleid on ka. Kuna mul pole ka telekat ega arvutit, siis kipub vahel tegevusetus võimust võtma ja suunan oma energia sujuvalt söögitegemisse. Ilma muna ja piima/kooreta on kahjuks võimatu paljusid häid kooke küpsetada, aga oma "kõige" keeksi olen teinud päris tihti. See on ju imelihtne! 75 ml õli, 2 teelusikat küpsetuspulbrit ja siis jahu, suhkrut ning vett nii nagu parajasti soov on. (Vastavalt keeksivormi suurusele.) Taigna jagan kaheks (viimane kord tegingi kohe algusest peale eraldi kaussides) ja segan ühele osale kakaod ja shokolaadikrõbinaid sisse, teisele lisan pähkleid, rosinaid, madlilaaste, moosi või mida iganes, mis mul kodus leidub ja koogi sisse sobib. Kallan vaheldumisi vormi, peale puistan veel tordikaunistusi ja pistan ahju küpsema. Tulemus on alati maitsev :) Viimane kord oli mul poolik purk aprikoosimoosi seisma jäänud ja segasin selle taigna sisse. Ei teagi, kas nüüd see oli põhjuseks, aga keeks tuli eriti maitsev ja kohev.

Eile tuulasin jälle oma kapis ja avastasin pooliku paki rukkijahusegu, mis oli minu seni ainukesest leivaküpsetamise katsest alles jäänud. Mõõtsin ilusasti veinipokaaliga üle palju seda jahu on, arvutasin välja palju vett lisama peab ja asusin mätsima. Maitseaineriiulist krabasin sisse sibula- ja küüslaugupulbrit, magusat paprikat ja musta pipart ning lisasin veel jahvatatud peterselli ja mingit rohelist asja veel, mille nime olen unustanud. India ja piiniapähkleid pistsin ka sisse. Taigna tegin sellise nätskema, sest eelmine kord suutsin ilusasti kivikõvad leivad produtseerida. Kausile tõmbasin paksu kihi toidukilet ümber, mässisin paksu õlaräti sisse ja pistsin poolleige pliidiraua peale kerkima. Kohe lust oli vaadata, kui hästi kerkis :) Unustasin peale pätsideks jagamist uuesti tunniks ajaks kerkima panna ja panin kohe ahju küpsema. Aga sellest hoolimata olid lõhn ja maitse juba peaaegu nagu pärisleival! Sutsu sellise vürtsika järelmaitse jättis, aga see oli pigem boonuseks. Koorik oli küll jätkuvalt hästi kõva, aga sisu oli pehme ja maitsev :) Teinekordki võib proovida.

Üldse on köök minu kodu kõige-kõigem koht. Päike paistab hommikust õhtuni sisse ja kütab kõik ilusasti soojaks. Eile tirisin tugitooli kööki ja lugesin raamatut mitu tundi. Võrratult mõnus oli! Oma ja hää :)

kirjutamise teraapia

Vaikselt annab tunda see, et mul pole peale tööd arvutikasutamise võimalust - töö ajal on vaja tööd teha ja nii ongi blogis aina vähem asjalikku juttu. Õhtul küll näpud sügelevad, aga no pole kuskil trükkida. Eile võtsin kätte ja hakkasin kodus kaustikusse kirjutama, vajadus igasugu asjad endast välja saada oli niivõrd suur. Kirjutamist olen ma alati kasutanud end painavatest mõtetest vabanemiseks. Ei taha ega oska sõpru päris kõigega ka tüüdata ja nii olengi tihtipeale pastaka haaranud ja end tühjaks valanud. Ja kui eile uni kuidagi tulla ei tahtnud ja mõtted peas amokki jooksid, et tõin köögist pastaka ja kaustiku ning kirjutasin kõik ilusasti üles. Pea sai selgemaks ja hing rahunes maha. Kergem hakkas ja uni tuli kah kiirelt. Kuskilt on mul meelde jäänud ütlus, et kirjutamine on terapeutiline tegevus - on tõesti. Mitte miski ei aita paremini ärevuse ja murede vastu kui nende muremõtete paberile panemine. Kirjutades on kergem kainelt arutleda ja lahendusi leida. Mured ei tundugi enam nii suured ja lahendused nii olematud. Ja vaatamata arvuti mugavusele olen ma veendunud, et aitab just käsitsi kirjutamine. Trükkimine pole piisavalt põhjalik, alati on võimalik delete klahvi vajutada ja valena tunduvad mõtted ära kustutada. Aga pastaka ja paberiga see võimalus puudub. Paberile pandud sõnad on justkui tõelisemad, need on päriselt olemas. Ja jutt ei tundu nii pinnapealne - sa pead rohkem mõtlema, mida kirjutad, sest puudub seesama kustutamise võimalus. Jälg jääb maha igast kriipsust, mis paberile pandud. See annab sõnadele kaalu. Blogimine on rohkem nagu meelelahutus, paberil päeviku pidamine on aga isiklik ja kohati isegi raviotstarbeline tegevus.
Viimane kord pidasin päevikut umbes pool aastat - ülikooli lõpetamisest vanaisa surmani. See oli minu elus viimane tõeliselt suurte muutuste aeg - ülikooli lõpp, suhte lõpp, uus töökoht ja väga kalli inimese surm. Selle ajaga kirjutasin täis paksu klade, tihedalt leht lehe järel oma loetamatu käekirjaga. Aga tänu sellele säästsin ma oma sõpru ja ka iseennast. Jagatud mure oli pool muret, isegi kui jagasin seda paberiga. Ja nüüd on jälle käes muutuste aeg, mil enam ainult mõtlemisest ei piisa. Oma kodu ja sellega kaasnevad kohustused, päris iseseisev elu, uus suhe... On, mille üle mõelda ja muretseda. On, mida kirjutada.

esmaspäev, 16. aprill 2007

hea tuju muusika

Mika - Grace Kelly. Laul, mis tekitab tahtmise rõõmupallina mööda tuba ringi hüpata :)

hall kiisu peaaegu leitud!

Kolmapäeval lähen valima ja kui sobib, siis juuni alguses saan päris endale! Ma olen pöördes praegu!!! Kõrvuni armunud ja ülimas vaimustuses.

pühapäev pildis.

Käisin pühapäeval jalutamas mööda männimetsa ja nautisin ilusat kevadet. Võrratu ilm...






Seejärel lammutasin rõdu peal ust. Krdi raskelt tuleb see papikiht sealt lahti... Ainult kolmandiku jõudsin ära lammutada.




Ja õhtul suundusin jälle Tutermaale, kus piilusin ilusat päikeseloojangut.