laupäev, 29. september 2007

Vakk.

Mille kuradi pärast inimesed annavad lubadusi, kui nad teavad juba samal hetkel, et neil pole võimalik seda kuradi lubadust mitte mingil moel pidada? Milleks anda lootust üldse? Persse, kuidas ma vihkan sellist käitumist. Lubadused on mõeldud täitmiseks. Punkt.
Mina igatahes olen praegu sigavihane ja väga pettunud. Nutma ma ei hakka, aga taaskord on minu usk inimestesse lüüa saanud. Minu soovid ja unistused ei ole niisama naljanumber, et oh anname aga lootust, vahet pole kas suudame seda ka täita. Mina saan ka haiget.

reede, 28. september 2007

töö

Aga mulle tõsiselt meeldib mu töö. Kohe päris ausalt. Nii töö kui ka töökoht. Ligi kaks aastat juba ja mul pole veel igav hakanud. Mina olen rahul.

Kõik on suhteline

Kui sul pole midagi teha ja ootad pikisilmi päeva lõppu, siis on tõeline needus, kui satub olema päev, mil aeg liigub kaks korda aeglasemalt kui tavaliselt.
Aga kui sul on terve hunnik asju tegemist ootamas ja nende kõigiga on vaja täna kella viieks valmis saada, siis on tõeline taeva kingitus, kui kellaseierid puhkavad jalga.

Kõik oleneb vaatenurgast.

Ja taustaks mängib Manowar - Hand of Doom. Jätkuvalt meheraasu playlist :)

Reede ja ootused nädalavahetuseks


Täna on reede :) Pikk ja piinarikas nädal on seljataga, meeleolu hakkab vaikselt paranema... Täna pakin end kokku ja pistan Tartu suunas punuma. Homme ootab ees Motoshow, jalutuskäik Tartus, õepoja sünnipäev ja õhtune vein Nefka pool. Elu paistab jälle ilusana... :)

Negatiivselt poolelt tooks välja selle, et ma näen välja nagu udusulis linnupoeg! Pühalik oreool on pea kohal - juuksed on patsis ja siis need karvad, mis patsi ei ulatu, on ilusasti lokkis ja hõljuvad ümber pea. Pese veel juukseid... Puhtalt ei saa neid üldse patsi panna niimoodi ju!

Aga tegelikult on täna ikkagi hea päev, olgugi et kell venib nagu kaameli ila. Klappides mängib meheraasu poolt spetsiaalselt minu jaoks valitud muusika ja installimist ootavad kaks läpakat ja 40 kaarditerminali... Nice day, isn't it?

neljapäev, 27. september 2007

Ja seda ka, et ideaalset meest pole olemas. Alati on miskine "aga". ALATI.
Minul. Mädzul. Kõigil. Kes vastupidist väidab, see valetab teile. Kes vastupidist usub, see valetab iseendale ka. Ideaali ei eksisteeri reaalses elus.

One of those days. Again.

Nüüd, siin ja praegu, tahan ma Tartu tagasi. Tahan istuda Küljeluuga Emajõe ääres ja lõunaks saiakesi mugida. Tahan õhtul Pireti pool veini juua ja meestest rääkida. Tahan Nefka pool poole ööni maailma asju arutada ja mööda nii tuttavat teed läbi ahetama hakkava öö koju kõndida. Tahan nädalavahetusel tsikkidega Virxu pool suure kisa saatel süüa teha ja pärast üheskoos filmi vaadata. Tahan õhtuti Küljeluuga mööda eluteed kõndida, grillkana süüa ja südamelt kõik mured ära rääkida. Tahan peale tööd õeraasu külmkapis rüüstamisretke läbi viia ja nautida seda üksteise mõistmist, mis ainult õeraasuga olla saab. Tahan jalutada peale tööd linnas ja tunda, et just sinna ma kuulungi. Tahan oma sõpru tagasi. Tahan tagasi seda elu, mis mul oli Tartus.

Jah, ma tean, et seda ei saa; et minu elu on nüüd siin tallinnas. Aga täna ma tahan.

/Nagu ma arvasingi - biorütmides on mul täna emotsionaalne nullpunkt. /

kolmapäev, 26. september 2007

Küsimus targematele

Kas piimapulbrit kõlbab piima asemel küpsetamise juures kasutada?
Ma olen koguaeg hädas sellega, et igast retseptid sisaldavad piima, aga kuna ma ise piima ei joo, siis jääb mul alati mingi tilk kappi alles ja pean selle lõpuks ära viskama. Ja sellised ekspromt-küpsetamised jäävad ka tihti selle taha, et kodus on olemas kõik muu peale piima ja poodi ka ei viitsi minna. Koju seisma osta pole ka mõtet, sest mul see küpsetamine käib suhteliselt hooti ja siis oleks hea, kui oleks mõni muu lahendus olemas... Äkki keegi küpsetamises kodusolev inimene oskab oma arvamust öelda...?

Levist väljas.

Ma võtsin täna laadija kaasa, sest telefoni aku näitas ainult ühte pulka. Hetk tagasi avastasin, et mobiil ise puhkab rahulikult kodus, ilmselt pesitseb voodis padja kõrval. Tubli olen. Mitte et mul siis paljud töökõned mobiilile ei tule...

teisipäev, 25. september 2007

2 aastat


Uskumatu, aga ma olen unustanud seda mainida, et mul sai eelmise nädala alguses kaks aastat tallinnas täis. Juba kaks... Time flies when you're having fun. Minu kullakallid töökaaslased ja maailma parim meheraasu on selle aja üllatavalt toredaks teinud. Ja famiilia on ka andnud oma suure panuse kohanemisse. Tallinn ei tundu enam nii suur ja kole, aga Tartu on see-eest veelgi kallim ja armsam. Kuid mis parata... minu kodu on praegu tallinnas. Männiku on erakordselt mõnus koht, kus elada, üldse pole linna tunnet peal. Kuigi jah... Tartu on ja jääb minu südamesse, lihtsalt see süda pesitseb nüüd tallinnas.

esmaspäev, 24. september 2007

Maitse-elamus


Kanafilee, soolatud kaseriisikad, sibul, küüslauk... Tükelda kana, pane pannile, prae natuke, maitsesta, lisa ribadeks lõigatud seened, prae veel, maitsesta vajadusel, keera kuumust juurde, pruunista, lisa sibul ja küüslauk, prae veel... Ja tulemuseks on imemaitsev õhtusöök, mis ähvardab keele alla viia :) Kõrvale võib pakkuda riisi, aga ka ilma selleta maitseb hea :P Homme lisan ka pildi, muidugi juhul, kui see normaalselt välja tuli.
Aga seniks - head isu :)

/Edit järgmine hommik --> vot sellise pannitäie sain seda imemaitsvat kanarooga :)

Mina ja elekter


Sain just niukese siraka elektrit, et süda jättis kohe paar lööki vahele. Pöial valutab päris korralikult ja kuklasse tekkis ka selline tume tunne. Aga eks ma ise olen süüdi - hoidsin valest kohast kinni, kui sellele nikerdisele toitejuhtme taha pistsin. Pealegi olen ma juba harjunud, et elektriga on mul oma soe suhe, kodus pole pistikut, kust ma poleks laksu saanud või mis poleks särtsu välja löönud. Turvaliselt elame...

Sügise rõõmud


Nädalavahetus oli tõeliselt suurepärane :) Tervelt kaks pikka päeva sain oma kõige kallimaga koos olla :) Laupäeval olime niisama, lugesime, mängisime, vaatasime telekat... Ja pühapäeval läbisime kultuuriprogrammi - käisime Meremuuseumis ja Kiek in de Köki muuseumis. Laevamudelitest on mulle nüüd mõneks ajaks küllalt, aga see vaade, mis Paksu Margariita katuselt avanes... Ilus :) Veelgi ilusam oli vaade Kiek in de Köki ülemise korruse akendest... Igasse ilmakaarde saab sealt vaadata ja pool linna paistab kätte. Eksponaadid olid mõlemas muusemis huvitavad, soovitan kindlasti oma silmaga üle kaeda. Meie jäime igatahes päevaga väga rahule :) Jalutasime natuke ka vanalinnas ringi, mulle kohe meeldib end turistina tunda ja uusi detaile leida. Ilus ilm tegi olemise veelgi paremaks :) Mul pole juba ammu nii ilusat nädalavahetust olnud :) Sügis on tore... hüppehooaeg saab siis läbi ;)

laupäev, 22. september 2007

Kass kargas...

Need pildid on liiga head, et neid mitte jagada :D Vot selline lend-kass on mul :P





Kummaline unenägu


Nägin täna öösel kummalist und... Meheraasu oli seal ja Parasiil ja veel mingi naissoost langevarjur, kelle nime ma ei suuda meenutada. Ma pidin meheraasuga Sikupilli keskuses kokku saama, sest ta läks varem kodust ära ja mina jäin tema juurde magama. Sikupilli keskuses otsisin ma tükk aega toidupoe osa, kuidagi ei suutnud leida. Lõpuks helistasin meheraasule ja sain temaga kokku, Parasiil ja see neiu olid ka kaasas. Käisime vist ka mingit mööblit kuskil vaatamas ja lõpuks sõitsime meheraasu poole tagasi. Sõime neljakesi natuke ja siis hakkasid mehed riideid vahetama, et remonti tegema hakata. Meheraasul oli veel suisa ülikond seljas... Kui mehed teise tuppa läksid, siis see neiu hakkas end minema sättima hästi kiiresti. Ma siis uurisin, et mis lahti, miks ta ära läheb ja tema vastas, et tal oli kunagi mu meheraasuga ühe-öö-suhe ja üldse oli ta temast pikalt sisse võetud ja tal on nüüd imelik olla tema juures. Ma veel lohutasin ja toetasin teda... Vahepeal mängisin ka suuuuuuuuuuure beezi tarantliga luuremängu - nimelt ta istus magamistoas nurgas ja meheraasu polnud nõus teda ära viima. Samas ma nagu eriti ei kartnud seda ämmelgat, lihtsalt natuke kõhe oli. Käisin ja piilusin ukse vahelt, kus see elukas parajasti on ja lasin tal rahulikult oma elu elada.

Kummaline unenägu. Oma meheraasut näen ma tihti unes, aga mis imepõhjusel Parasiil mu unenäos figureeris? Ja kes see neiu oli...? Nime ega välimust ma ei mäleta, tean ainult seda, et ta oli raudselt langevarjur. Hommikul rääkisin meheraasule ka ja uurisin naljaga pooleks, et rääkigu välja, kes see neiu oli :P Loomulikult ta eitas kõike, aga seda oligi oodata :P

Ja pildil on kõige lähem asi ämblikule, mida ma julgen üles panna. Ma ei ole mingi hinna eest nõus enda blogisse ämbliku pilti riputama. Ma siiski tahaksin seda lugeda ilma hirmuvärinata :D

reede, 21. september 2007

Köögist.

Minu vaieldamatult kõige lemmikum söögitegemise lõhn on sibula ja küüslaugu praadimise lõhn. Kujutage ette - pannil säriseb liha, te hakite küüslaugu ja sibula peeneks ja siis lisate selle lihale... See lõhn, mis siis köögis levib... Parim. Ma võiksingi seda nautima jääda. Ainuüksi sellele mõtlemine paneb mul suu vett jooksma... Mulle ikka vist meeldib süüa teha... Kohutav, kas pole? :P

Homme

Aga homme... homme saan ma oma meheraasu kaisus hommikul pikutada ja nautida seda, et ei pea üles ronima ja tööle minema. Ma pole niiiiii ammu seda teha saanud... Tuju on kohe hea sellele mõeldes :) Ilusat reede õhtut kõigile!

Vurr ja Christopher

Pisike pildimaterjal siis eilsest Marjaana ja Aleksei külaskäigust.


Vurr hõivas diivani ja Christopher luuras mööda põrandat. Üks suur undamine käis õhtu otsa. Chris tegi täpselt sellist häält justkui mõni naaber kuskil puuriks auke seina :D


Chris otsustas Vurri puuri okupeerida ja seal turvaliselt redutada. Vurr vaatas hämminguga pealt, et mida see võõras kass tema puuri teeb.


Ja Vurr ise kah. Onju kaunis kass? :)

neljapäev, 20. september 2007

Külalised

Aleksei, Marjaana ja Vurr käisid täna mul külas. Mulle meeldivad külalised. Tore kui keegi külla tuleb, kassiga mängib ja juttu ajab. Ainult üks asi on jama - ma pean külaliste tulekuks elamist koristama ja voodi ära tegema:P See omakorda tähendab seda, et kui ma lõpuks end õhtul unisena magama asutan, siis pean ma veel voodit tegema hakkama. Christopher tahab siis linade sees mängida ja ma pean temaga sõdima hakkama. Üksinda elades on hea hooletu, ma teen voodi ära tavaliselt ainult nädalavahetuseks. Mugav olen. Kellele ma siin ikka ehin?
Ärge nüüd arvake, et ma ei tahagi, et keegi mulle külla tuleks. Tahan ikka! Lihtsalt minu laisk pool tahtis viriseda...
Homme proovin pildid arvutisse tõmmata ja siis näete Aleksei ja Marjaana imeilusad kiisukest ka :)

Meeldivad üllatused

Mulle meeldivad armsad zestid ja südamlikud avaldused. Kellele ei meeldiks? Täna sain ma tõeliselt positiivse üllatuse osaliseks, kui ühe armsa liigutusega sai hakkama inimene, kes mind veel mõnda aega tagasi ei paistnud eriti sallivat. Mul läks kohe tuju heaks :) Nii armas, et minu kiisulembust meeles peetakse :) Ma veendun üha enam, et minu praegune töökoht on tõeline leid ja paremaid töökaaslasi naljalt ei leiaks. Nad on nii toredad :)

Hiline ülevaade


Peaaegu nädal juba möödas ja ma pole senimaani veel kriipsugi kirjutanud meie tupsu Virxu sünnipäevast. Shame on me, onju. Aga kuna täna jõudsid ka pildid minuni, siis oleks patt pidu päris maha vaikida. Et siis.. eelmine laupäev oli Virxu sünnipäevapidu, igati tore ja vahva üritus. Kõik kõige tähtsamad tulid kohale ehk siis meie poikad ja tüdrukud :) Ei teagi, kas nüüd minu hoiatused mõjusid või on poikad kella selgeks õppinud, aga vist üsnagi esimest korda meie ühise ajaloo jooksul jõudsid nad sünnipäevale õigeks ajaks kohale! Hämming, ma tean :P Nii lahe oli jälle tuttavas kohas tuttavate inimestega istuda ja lobiseda, mul on ikka kursakatega vedanud :) Jutu sees tuli näiteks välja, et poikad ei teadnudki, et mu meheraasu varjur on. Nojaa siis nad hakkasid minult igasugu asju küsima... Ei saanud siis minu sünnipäeval meheraasut ennast piinata, onju. Õnneks ei hakanud keegi tüüpilist teksti ajama, et oh, ma olen alati tahtnud hüpata jne. Pigem norisid niisama, et jajah, hüppab ta sul jah alla... nagunii hüppab hoopis kõrvale :D Tore, et nad ikka mu pärast muretsevad :P Kohe tuleb shampusepauk...Peo alguses otsustasid Zum ja Argo, et Küljeluu on neile kaineks rooliks ja viisid oma sõiduvahendid Zumi häärberi juurde ära. Küljeluu sõitis nendega kaasa ja tõi nad ilusasti peole tagasi. Sealt edasi läks juba kõik lepase reega, jooki voolas ojadena :P Süüa jagus kah kõigile mitme eest ning tort oli hääästi hea :) Argo otsustas, et tema ei taha mehele saada ja võttis kaks pikali kukkunud torditükki endale. Üks oli suisa peapeale keeratud, eks näeb, mis sellest tükist tuleb :P
Ööklubis sai ka nalja, kui natuke väsinud Miku tundis, et soe keha istub kõrval ja läbi tukastuse end natuke liiga mugavalt tundma hakkas. Ainuke pilt, kus ma enamvähem normaalse näoga olen.Õnneks tegi ta õigel hetkel silmad lahti ja ehmatas end peaaegu kaineks, kui aru sai, et see soe keha olen mina :D Nii hea reaktsioon oli, et tükk aega sain selle üle naerda. Ega see ehmatab ikka ära küll, kui loodad, et mingi kena mimm on kõrvale maandunud ja siis avastad äkitselt et täitsa oma Mutt on seal :D Kahjuks ei saanud seda olukorda pildile, sest turvamees käskis fotoka kotti ära panna. Nii et see pilt jääb kohalolnute mällu ainult.
Kokkuvõtlikult - lõbus pidu oli koos lõbusate inimestega. Mõned mustemad hetked olid ka, aga mehed jäävad meesteks ehk siis mis seal ikka teha. Küürakat parandab vaid haud.

kolmapäev, 19. september 2007

Elion... jälle.


No nii... nädal ilma telefoniühenduseta ja Elion ikka veel uurib, milles võiks probleem olla! Eelmine kolmapäev avastasin, et ohhoo, telefon on kuidagi tummavõitu! Katsusin juhtmeid, peksin telefoni - tulemuseks ikka vaikus. Neljapäeval helistasin Elioni ja teatasin probleemist, eile helistasin uuesti ja ikka ei mingit vastust. Ega ma üldse ei välista, et probleem võib olla minu telefonis või korteris vedelevates juhtmetes... See poleks esimene kord. Aga Elion ei suuda mulle nädala jooksul öelda, kas probleem on kuskil liinis või siis on nende poolt kõik korras ja ma peaks oma korteris kriitiliselt ringi vaatama! Boonuseks on see, et mul kipub ka internet õhtuti kalama, eile käis ikka päris mitu korda maas. Kahtlane.

Samas tundub kogu see olukord imelik. Ühte ja sama juhtmet pidi tulevad ju telefon ja internet, onju? Kas on üldse võimalik, et mingil põhjusel telefonisignaal äkitselt ei tule, aga internet töötab? On see loogiline? Kui suur tõenäosus üldse on, et probleemi põhjus pesitseb väljaspool minu pesa? Elioni infotelefon käskis ainult oodata nende kõnet ja seni oma pead mitte vaevata. Krt, aga minu telefon on ju tumm. Ausalt, Elioniga on rohkem probleeme kui ma arvanud oleksin.

teisipäev, 18. september 2007

Kuidas aru saada, et su haistmismeel on kadunud?

Kui sa pesed vanni kohal pead ja su kass käib vanni all liivakastis sital ning sina saad sellest aru kraapimise mitte haisu järgi, vot siis on su haistmismeelega kehvad lood. 1:0 nohu kasuks. Samas... arvestades, kui jubedalt see haiseb, siis ega ma väga ei kurda :P

esmaspäev, 17. september 2007

Nasaalne elu


Nonii... nina kaudu hingamine on lõppenud, sealt õhk enam läbi ei käi. Tänane öö tõotab tulla huvitav... Ma ei saanud juba eile magada ja mul oli siis alles selline vesine nohu. Praeguseks on nina nii kinni kui veel vähegi olla saab. See omakorda muidugi muudab minu peavalu veelgi valusamaks. Juhhei. Vähemalt ei piina ma täna öösel oma meeletu norskamisega kedagi peale oma kassi. Meheraasu hommikul mainis, et ma norskan nohuga ikka päris kohutavalt - loogiline ka, ma ju magan nohusena 99% ajast selili, aga selili kipun ma vahel norskama. Oeh... igal juhul võtaks ma praegu ühe giljotiini, saaksin ühe raksuga nii nohust kui ka peavalust lahti.

Päeva märksõna

Tänase päeva märksõna on Nohu. Peavalu jäi nibin-nabin teisele kohale. Samas - positiivne on see, et söögiisu on jälle olematu.
62 - here I come :P

.

Ajalugu kordub?

pühapäev, 16. september 2007

Mudel.

Vahepeal on kohe no niiiiiiiiii... no kohe on. Ausalt. Võrdlemine ei too kunagi mingit kasu. Iga olukord on ainulaadne. Või... maitea, kas on? Miks mul on vahel tunne justkui oleks kõik nii nagu ennegi? Vanad mudelid, seda ma ütlen. Lõpuni iseenda harjumusi muuta ei saa. Sa oled see, kes oled ja muuta saab teatud piirini. Mudel on sisse vormitud, see on omane, sellest on raske lahti lasta. Mudel on turvaline. Olgugi, et tegelikult pole see mudel juba ammu sinu jaoks sobiv. Vähemalt on olemas. Ja hiljem siis imestad, et miks jälle nii. Mis seal imestada, kui vaatad ja võtad nii nagu alati. Kuigi... ma ausalt arvasin, et ma murdsin vanast mudelist välja. Ma usun seda vist praegugi. Peaaegu. Vahel on lihtsalt hetki. Miks kordub kõik halb? Ja miks alati see, mis kõige rohkem haiget teeb? Head asjad on kordumatud, eks ole. Tüüpiline. Mudel on selline.

Hey, little Sparta, was it worth all the fight?

Leidsin Gea juurest selle sajandi kõige armsama kiisuvideo ja ma lihtsalt pean seda ka teiega jagama! See on liiga väärt kraam, et vaka all hoida!

pühapäev.

Tänase päeva märgusõna: nohu. Hääl on ka natuke ära, õrn nasaalne toon on ka juures. Sügis on käes, hõissa.
Õnneks pole pea haige eilsest peost, lõpetasin õigel hetkel alkoholi tarbimise ja läksin coca-colale üle. Tark otsus. Nüüd on ainult kähe kurk ja uni. Mõnel teisel ilmselt nii hästi ei ole vedanud... :P Ootan pilte ja luban, et vähemalt üritan paar sõna kirja panna. Aga ma olen neid lubadusi koguaeg murdnud, nii et ma väga kõvasti ei luba. Eks näeb.

Ning blogimaailmas leidub veel häid inimesi - saan täna autoga praktiliselt kodu ukse ette :)

laupäev, 15. september 2007

It's all about timing!

Arvake ära, kellel on saabunud kallale selle sügise esimene tatitõbi. Mitte, et see keegi ei pea siis täna õhtul sünnipäevale ja ööklubisse minema. Vähemalt on olemas taruvaik, tänu sellele saab kurguvalu kontrolli alla, aga nina... see tilgub edasi.

Muideks, pole midagi paremat kui laupäeva hommikul (olgu, lõunal) tuterdada mööda elamist soojas pidzaamas ja raamatut lugeda. Taustaks mängib Paolo Nutini ning meelelahutust pakuvad Joosep & Christopher, kes teevad oma kablutamisega isegi hobustele silmad ette. Kaks kassi on ikka kaks kassi :) Ja Tartu kodu on jätkuvalt oma ja hea :)

Flanelli sõber


Mul on nüüd vanemate juures imearmas valge flanell-pidzaama roosade kiisupiltidega! Kohe tõsiselt numsi pidzaama on. Soe ka :) Mina olen ju see inimene, kes alasti magamist ei harrasta ja magab lisaks suht-koht aasta läbi sokkidega, sest ma olen lihtsalt nii kohutav külmavares. Ja nüüd on mul olemas mõnus, pehme ja soe pidzaama :) Flanell on ikka ühe ontliku külmavarese parim sõber :D

(Sry, fotokas on tallinnas ja seega pilti ei saa. Imetlege parem mu õeraasu maakodu magamistuba.)

reede, 14. september 2007

Palun küüti tallinnast Tartu!

Ega keegi tore inimene ei lähe täna õhtul või homme hommikul autoga tallinnast Tartu? Kui läheb, siis äkki leidub üks vaba koht autos, kuhu mina peale mahuksin? Pretty please? E-post on jätkuvalt mutt.mutiste@mail.ee. Sama palve kehtib ka pühapäeva õhtu kohta, aga vastupidises suunas - Tartust tallinnasse.

Ja seda ka, et tänase päeva nimi on Töö. Ja eilne õhtu kandis nime Uinuv Kaunitar.

neljapäev, 13. september 2007

Melanhooliku päevaraamat


Vahel ma tunnen puudust võimalusest, mis wordpressi kasutajatel on kättesaadav - postituste parooli alla panemine. Mõnikord tahaksin kirjutada midagi, mis pole tervele maailmale lugemiseks. Tahaks hõisata millegi üle või viriseda millegi kallal, aga ei taha võõrastele päris kõike endast ka avaldada. Blogi alguses oli hea - siis ei lugenud mind suurt keegi ja ma sain suhteliselt vabalt kõigest kirjutada. Nüüd aga rõhub enesetsensuur aina rohkem ja rohkem. Näiteks tahaksin oma meheraasust rohkem kirjutada, aga ei saa, sest ma ei tea, kes seda lugeda võib ja mis moel see mulle ringiga tagasi tuleb. Tahaksin kirjutada oma hirmudest ja muredest, aga ei suuda end niimoodi avalikult alasti kiskuda. Tahaksin kirjutada oma rõõmudest ja lootustest, aga ei taha oma südame salasoppe kõigile avada. Tahaksin... Jah, tahtmine on taevalik, saamine aga... eks ole.

Ma ükskord tegin endale suisa wordpressi konto valmis, aga blogi kolimiseni ei jõudnud. Mulle tegelikult ju meeldib bloggeris... See on tuttav ja oma. Samas soov kirjutada teatud asju vaid kindlatele inimestele lugemiseks muutub aina tugevamaks. Kuigi ma ei kujuta ette, kuidas ma otsustaksin, kes saab parooli ja kes jääb ukse taha. Ja pealegi ei saa ma kuidagi kindlustada, et parooliga inimesed teistele mu juttu edasi ei räägi. Kärnas kärsa ja külmand maa lugu, onju. Nii et pole midagi, jätkame samas vaimus. Alati jääb mulle Mädzu ja laut :) Ning kaustik sahtlipõhjas. Ja kui väga häda käes on, eks siis põimin oma mõtted ja tunded järjekordsesse mõistujuttu, millest ka ma ise aja möödudes enam aru ei saa. Ja ehk on isegi hea, et ma kõike siia ei kirjuta... Niigi suudan ma produtseerida suurel hulgal pikki postitusi, mõelge, mis siis veel saaks, kui ma end ei tsenseeriks :P

Ah et miks just täna see teema jälle üles kerkis? Sest ma tundsin end eile õhtul nii saamatuna, et istusin voodis ja nutsin suuri krokodillipisaraid. Raha ei ole ja telefonipistik läks jälle katki ja järjekordne pistikupesa lõpetas koostöö ja lollakas arvutimängus kukkus minu linn juba kolmandat korda kokku ja ... seda kõike sai lihtsalt liiga palju minu jaoks. Ja ainuke, kellele ma oma tundeid ja mõtteid avaldada julgesin, oli ustav kaustik. Kuidas olen ma jõudnud nii kaugele, et isegi oma kõige kallimatele sõpradele ei suuda rääkida kõigist muredest? Miks ma tunnen, et nad ei mõistaks mind ja miks ma püüan kõiki säästa? Vahel ma mõtlen, et tallinnasse kolimine oli üks väga-väga vale samm... Samas poleks ma Tartus ilmselt leidnud nii huvitavat tööd ja fantastilisi töökaaslaseid. Ma poleks kunagi kohanud oma meheraasut... Ja mul poleks ilmselt oma kodu veel. Aga kahjuks on selle kõige hind palju väiksem kokkupuude sõprade ja perekonnaga... Ja selle järele tunnen ma meeletut puudust, isegi kui ma ei suuda päris kõike nendega jagada. Vahel on mul tunne justkui ma jälgiksin oma lähikondlaste elu kuskilt klaasi tagant - ma justkui oleksin osa sellest, samas kulgevad meie elud täiesti eraldi. Ma tean, et ilmselt on see vaid minu kujutluses nii, aga see tunne teeb nukraks. Kas elus ongi nii, et millegi suure võitmiseks tuleb kaotada midagi võrdväärselt suurt? Või kujutan ma seda endale lihtsalt ette? Kas see ongi suureks saamise valu? Selline ongi täiskasvanud inimeste maailm? Sellisel juhul soe soovitus noortele - ärge kiirustage suureks saamisega, see pole tegelikult üldse nii tore. Õigustega koos tuleb selline posu kohustusi, et õigused ei tundu enam üldse nii toredad.

Siiski... ühte pean ma ütlema, et ma saan lõpuks ometi aru, miks on armastusest nii palju raamatuid kirjutatud, laule lauldud ja filme vändatud. See on väärt igat sõna ja pilti ning ometi tundub alati, et sõnadest lihtsalt ei piisa... See on lihtsalt nii niiiiii... no see lihtsalt on. Ja ma olen õnnelik, et on. Midagi postiivset vähemalt.

Ja tegelikult pole seda parooli jama ikkagi vaja, saan ka niisama oma jutud räägitud. Ongi hea, et osa asju jääb kirjutamata - siis on sõpradega kokkusaades ka midagi rääkida. Ning midagi peab ju saladuseks ka jääma.

PS. Viis kotti tugrikuid sellele, kes minu melanhoolse nutulaulu läbi lugeda viitsis.

kolmapäev, 12. september 2007

Nagu leivataigen

Kehakaalu langemine on üldjuhul meeldiv üllatus, eks ole. Jama on see, kui kõik riided on ostetud laiemate mõõtmete järgi - need kipuvad sellisel juhul laiaks jääma. Praegu näiteks käin ja enamvähem hoian kahe käega pükse üleval, sest need ähvardavad üle puusanuki vajuda. Vahepealne kaalutõus muutis mind juba rõõmsaks, et ma ei peagi endale püksirihma ostma, aga saatus on minu vastu. Kaal otsustas taas väiksemaid numbreid näitama hakata ja sellega koos mõjub minu teksadele tavapärasest tugevam gravitatsioonijõud. Mitte et ma kurdaksin - mulle täitsa meeldib sale olla, aga ma pole mitme kuu jooksul suutnud leida sellist püksirihma nagu ma tahan. Ikaldus noh.

Vangis.


Nägin täna öösel unes, et ma läksin vangi. Mille eest, seda ma ei mäleta. Aga peale minu olid seal vanglas ka Kristiina ja Küljeluu, Kristiinaga sain veel kõrvuti kongi. Küljeluu oli paar kongi edasi. Huvitav vangla oli... Sellised vabas õhus olevad majakesed, kus oli neli kongi sees. Naised-mehed segamini ja kõik said päevasel ajal vabalt suures aias ringi jalutada. Mäletan, et Kristiinal olid käelihased kuidagi väiksed ja minult küsiti, miks see nii on. Ma vastasin, et ta sööb liiga vähe, sellepärast polegi lihaseid. Aga nagu ikka - Kristiina oli kõigi meeste lemmik ja kõik üritasid temaga jutule saada :P Ja mingit kurvastust või hirmu ma ka ei mäleta... Oli ainult teadmine, et nüüd ma olen mõnda aega vangis.

Minu tavapärane unenägude seletamise leht ütleb, et mingi osa minust ei saa end vabalt väljendada või ma tunnen end kammitsetuna. Pikemalt saab lugeda siit.

Plaanimajandus.


teisipäev, 11. september 2007

ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla

Ohissandjummal, milline paanika. Et ma ka suudan selliseid ehmatusi endale korraldada! Käed värisevad, sees keerab ja süda puperdab. Ma vihkan selliseid asju. Mille pärast ma paanitsesin? Ma suutsin ära kustutada kaks tähtsat meilikontot ja pidin neid ülehelikiirusel mälu ja õnne toel taastama. Ja keda ma süüdistada saan? Ainult iseennast! Õnneks sai vist kõik enam-vähem korda, aga enne paari päeva ei saa 100% kindel olla. Don't try this at work! Ma nüüd istun ja värisen natuke aega edasi.

Hommikused seiklused ühistranspordis


Täna oli meeldiv hommik. Kõigepealt sõitis buss nr. 5 otsejoones peatusest mööda ja jättis peatusetäie rahvast endale lolli näoga järgi vaatama. Ka lehvitamisest ei teinud bussijuht välja. Teadjamad oskasid rääkida, et see pole üldse esimene kord, kui selline hommikune üllatus on tehtud. TAKi infoneiuke olla vabandanud, et ju oli tegemist asendusjuhiga, kelleni polnud õige info jõudnud. Tekib küsimus, et palju neid asendusjuhte siis on ja kelle töö on tegemata, et peatuste info nendeni jõudnud pole? Iseenesest on see sama loogika, et arst lõikab patsiendil vale jala maha ja pärast vabandatakse, et oih, sorry, see oli asendusarst, ta ei teadnud täpselt. (Olgu, võrdlus pole just sama kaaluga, aga mõte jääb samaks.) Õnneks järgmine bussijuht omas korrektset infot ja pidas peatuses kinni. Bussijuhil polnud muidugi 100kroonisest tagasi anda ja nii jäi pilet ostmata, aga minu südant see ei kurvastanud - kontroll poleks saanud mulle midagi teha, sest piletit polnud mul bussijuhi süül.

Aga sellega polnud minu meeldiv hommik veel lõppenud. Sattusin lähestikku seisma vanamehega, kes mingil hetkel hakkas torisema teemal "noored ja viisakus". Ohjah, onju. Kes meist poleks bussis mõne sellise tiraadi pealtkuuljaks sattunud? Täna oli selline olukord, kus bussi tuli noor naine lapsega ja üks noormees pakkus talle istet. Noormehe kõrval istunud neiu jäi edasi istuma, sest noh, miks peakski inimene püsti tõusma, kui pole rohkem kedagi, kellele istet pakkuda? Selle peale üks tädike hakkas kõnealusele vanamehele seletama, et tänapäeval on ikka inimesed nii ebaviisakad - lapsega naine ei tänanudki noormeest, et see talle istet pakkus. Vanamees teatas selle peale üle bussi, et miks ta peakski tänama, istme kohal on ju silt, et tegemist on just nimelt lapsega naistele mõeldud istmega; aga vot see istuma jäänud neiu on ennasttäis, et istub sellise koha peal. Sellele järgnes tänitamine, et tänapäeva noortel on perse sitta täis ja nad ei jõua püsti seista, hoopis temasugune vana ja haige inimene peaks sellise koha peal istuma aga noored ei tee sellest väljagi. Ja sellel istuma jäänud neiul pidavat ka perse sitta täis olema ja häbiraasugi ei olevat sellel neiul ka. Vanamehe seljatagant püüdis üks naisterahvas talle märkust teha, et pole viisakas selliseid sõnu kasutada rahvast täis bussis, aga vanamehel jäi õigust ülegi. Õnneks tuli varsti minu peatus ja ma pääsesin edasisest kuulmisest.
Miks muutuvad osad inimesed vanaks saades kohe automaatselt ebaviisakaks? Mis annab ühele inimesele õiguse tänitada ja mõnitada võhivõõrast inimest? Minu silmis pole selline vanainimene midagi väärt ja ka istet ei tahaks sellisele pakkuda - austust ei saa nõuda ja ebaviisakus tekitab ainult trotsi. Ning ühtlasi vabanda, et oma blogis selliseid sõnu kasutasin, mulle üldiselt ei meeldi ropendada, aga just niimoodi see vanamees rääkiski.

esmaspäev, 10. september 2007

Ebahuvitav jutt noore naisterahva suust


Täna hommikul läks ülemusega jutt sissekirjutuse ja muu sellise peale:
Mina: Ma pean ennast ikka tallinnasse sisse kirjutama, aga no pole senimaani jõudnud seda veel teha.
Hando: Milleks see hea peaks olema?
Mina: No ma olen noor naisterahvas ja mul on tallinna linnalt võimalus tulevikus nii mõndagi saada...
Hando: Mis mõttes?
Mina: Minu koduvald ei maksa suurt mingit toetus lapse sünni puhul ega üleüldiselt ka. Tallinnas on ikka hulgim igasugu toetuseid.
Hando: See on täiesti ebahuvitav jutt.
Mina: ...?
Hando: Eriti noore naissoost alluva suust.
Mina: No mul pole plaanis veel niipea last saada...
Indrek hõikab kõrvaltoast: No ega kohe ei saagi, üheksa kuu pärast ikka. Mis sa nädalavahetusel tegid?
Mina: Tegele oma asjadega :P

Mul on tõsiselt lahe ülemus :D Ja fantastilised töökaaslased :) Ning mul tõesti pole plaanis praegu lapsi tegema asuda, olgugi et tööl poikad pidevalt norivad selle kallal.

*Pildil on minu imearmas õepoeg Raul-Gregor oma esimesel sünnipäeval.

hooaeg

Ma tõsimeeli ootan hüppehooaja lõppu. Mitte pahatahtlikult vaid selle pärast, et siis saan nädalavahetuse hommikutel meheraasu kaisus uneleda. Ma niiiiiii väga tunnen selle järgi puudust :(

Tuba peaaegu nagu päris :)


Nüüd on vaja osta uued pistikupesad (või mis iganes nende asjade nimi on), põranda- ja laeliistud, riiulid lae alla ja uus laelamp. Siis oleks toas remonditööd valmis ja edasi tuleks juba puhtalt sisekujunduslik toimetamine. Järgmine etapp - kamorka. Või esik. Kööki ja vannituba ei puutu enne kui tuba-esik-kamorka valmis on. Enne ilmselt kosun majanduslikult, sest köök-vannituba projektis ootavad ees järgmised toredad kulutused: uus vetsupott + soovituslikult selle keeramine teise nurga alla, kraanikauss välja, uus kraan + dussisegisti, uus boiler, pesumasin köögist vannituppa (kui vetsupoti keeramine on võimalik), uus kraanikauss + kraan kööki. Lisaks pahtel-värv-tapeet-õhupuhastaja-köögikapid kööki ja pahtel-värv-pahtel-plaadid vannituppa. Vannitoas on sein puhas porno ja selle pahteldamine saab lõbus olema. Ma ei taha mitte mõeldagi selle töö peale, mis ees ootab. Keskendun parem sellele, et toas on tapeet seinas ja kodu on täitsa kodu nägu :)

Hiiliv hinnatõus. Valikuline.

Sööklas on toimunud valikuline hinnatõus. Näiteks tass teed maksab nüüd varasema kolme krooni asemel 5 krooni. Kuna sööklas pakutav teevalik on olematu, siis võtsin täna enda teepakikese kaasa nagu kümneid kordi varemgi. Meeldiv üllatus - kruus kuuma vett = 2 krooni. Põhjenduseks ütles tädike, et nad peavad ju vee eest maksma.
Aga! Kohvi hind pole muutunud. Millest siis kohvi tehakse?

nu valideerime...

YoVJcugKjR

laupäev, 8. september 2007

Tapeet on seinas!


Elektrit sain kõigest kaks korda, aga siis ikka niimoodi lõbusalt, et käsi suisa värises pärast. Egas ometi ei ole vaja ju elektrit välja võtta, kui hakkad kääridega pistikupesa pealt tapeedi sisse auku lõikama. Nii teevad ainult nõrgad ju :P (Mul on veel pesadelt katted maha võetud, et ikka täislaks oleks...)
Ühel hetkel suutis mu õeraasu mulle pisikese infarkti tekitada, kui teatas, et "kuule, kas need neli paani on tumedamad kui ülejäänud?" Mul võttis kohe jala võbisema see teade. Õnneks suutsime selgusele jõuda, et märg tapeet ongi tumedam kui juba kuivama hakanud tapeet. Aga ehmatus oli armas :P
Kass oli poole ajast kuudis kinni, aga mingi hetk hakkas ta'st hale ja lasime vabalt ringi tuuritama. Homme on tal ilmselt pohmell, sest ta sõi tapeediliimi päris usinalt :D Ikka juhtub...

Peale tapetseerimist läksime õeraasuga Järve keskusesse shoppama ja mulle uut laelampi valima. Valik oli üle mõistuse nadi, ainult paar lampi meeldisid, aga need ei sobiks minu tuppa. Ma olen vist liiga valiv... Ostsin hoopis kaks flanell-padjapüüri ja ühe jalarätiku - Kreenholmi poes oli päris kena hunnik sooduspakkumisi. Flanell-tekikotti ei raatsinud osta, rahast hakkas kahju. (Olgugi, et ilma soodukata on ta veelgi kallim...) Aga mul tekkis selline küsimus, et kas ma olen ainuke imelik inimene, kes eelistab magada varrukatega särgis? Poodides on ainult sellised komplektid, kus on traksidega pluusike ja lühikesed püksid. Miks pole (lühikeste) varrukatega pluusiga komplekte? Talv on tulekul ja meheraasu poole oleks mul mingeid normaalseid ööriideid vaja, traksidega on mul talvel külm. Omas kodus magan elukoleda kassipiltidega pidzaamas, aga no meheraasu nähes ju sellist asja selga ei aja. Mind lüüakse muidu suurde tuppa diivanile magama :P Kahjuks senised otsingud pole vilja kandnud ja tundub, et ka see talv läheb loosi mõni lohvakam t-särk. Aga tahaks ikka, et oleks nagu päris... selline kena ja seksikas ;) Et noh silmarõõmu või nii...

Aga mis seal ikka... paneme nüüd õeraasuga endale mudamaski näkku ja korgime veini lahti. Elu tuleb ikka mönuga vötta ;)

Ja pilt on selline nagu on, sest ma lihtsalt ei suutnud midagi paremat leida. Tänaseid pilte saab näha ülehomme, tõmban tööl arvutisse.

reede, 7. september 2007

Rikkalt elame...

Meil on nii palju süüa kokku ostetud, et ma söödan valgehallitusjuustu oma kassile.

Ja teate, mida valgehallitusjuustu lõhn meenutab? Minule igatahes meenutas varemalt lapiloputusvett, aga kaks pead on ikka kaks pead ja minu kallile õeraasule meenutab see hoopis spermat. Ega kusjuures meenutab krt jah. Minge nuusutage... Valgehallitusjuustu kellelegi?

Kingitus kõige kallimalt :)

Peale pikka ja piinarikast valimist, kaalumist ja nuusutamist suutsin ma lõpuks välja valida, millist lõhna ma sünnipäevaks soovin saada. Meheraasu käskis seejärel soovitud lõhna nime paberile kirjutada ja läks jahile. Täitsa õige asja suutis tuua, täitsa ise ja ilma müüjate abita. Tubli on :)
Mina muidugi olin nii tubli, et unustasin täna end lõhnastada... Mis teha kui parfüüm pole mu hommikuste iluprotseduuride hulka juba tükk aega kuulunud... Ühe päevaga ümber ei harjuta.
Aga lõhn on hea :) Selline mõnusalt värske ja natuke kommilõhnaline :)

Ja lisaks sellele sain ka uued ja edevad kõlarid oma sumisevale personaalserverile. Ikkagi ititibi ju ;)

Areng.

Täna tuleb õeraasu päälinna ja homme saan ma lõpuks ometi lahti oma pahteldatud toaseintest! Juhhuuuu! Nüüd palun üks elektrik kah ja siis saaksin ka esikuremondi ametlikult lõppenuks kuulutada :)

neljapäev, 6. september 2007

Oma tuba, oma luba ehk laisklooma paradiis


Ma olen kohutavalt laisk inimene. Selle asemel, et peale tööd kohe toimetama hakata, istun mina mitu tundi niisama. Ning kui normaalne inimene hakkab end magama sättima, siis muutun mina alles aktiivseks ja asun asjatama. Normaalne onju? Lõpetasin just toaseinte immutamise niiskustõkke vedelikuga. Ega ma ju ometi ei saanud seda varem teha, oh ei! Mul oli vaja ikka niisama molutada ja alles peale kella üheksat end liigutama hakata. Ma kohe oskan. Tööalaselt olen ilus, tark ja osav, aga tavaelus kipun tihti vajuma pikkadesse laiskuse perioodidesse, mil ma ei tee kodus absoluutselt mitte midagi kasulikku. Praegu on mul käsil üks eriti põhjalik "mitte millegi tegemine" - isegi pesu ei ole mitu nädalat pesnud :P Tubli olen ja lükkan edasi kõik, mida edasi lükata annab :D Aga üksi elades on võimalik sellist asja endale lubada ;)

*Pilt on pärit aastast 2004, minu ja Küljeluu esimese ühise puhkuse ajast. Siis ma olin veel noor ja ilus :P

fakt.

Puhkus on paha. Siis saab järgmine kuu nii kuradi vähe palka.

kolmapäev, 5. september 2007

Nädalahoroskoop


http://www.1182.ee/ teatab mulle käesoleva nädala kohta järgmist:
Raha: Tundub olevat paras aeg auto ostmiseks.

Mnjah... kui nii, siis nii... Kuigi meheraasu ütles eile hommikul, et mulle ei tohi autot kätte anda, ma ajan kõik vanamutid alla ja seletan veel juurde, et mis nad siis ronivad vales kohas üle tee.

Ja elatud on mul 9876 päeva.

Blogi upgrade


Seda ka veel, et otsustasin oma blogi natuke uuendada ja edaspidi üritada postituste juurde ka mingi pildi lisada. Seejuures proovin kasutada ainult enda (või ühisel üritusel) sõprade poolt tehtud pilte. Esiteks meeldib mulle lugeda neid blogisid, kus postituste juures on mingi pilt, mis alati ei peagi sisuliselt jutuga kokku sobima - värvikam on lihtsalt. See muudab blogi ilme huvitavamaks ja lõbusamaks. Lisaks on mulle mingist järjekordsest "blogimise õpetusest" jäänud silma soovitus illustreerida oma blogi rohkem, sest see pakub lugejale silmarõõmu. Nii et... proovin ja vaatan, kuidas välja kukub. Ilmselt iga postitus ei saa pilti juurde, sest vahel on aega vähe ja ma tahan kähku midagi hingelt ära saada. Aga ma üritan siiski vähemalt mõnda aega uuel liinil püsida.
Mida lugejad arvavad? Kas pildiga on parem kui ilma pildita oli? Läheb ehk liiga kirjuks, kui iga postituse juures on pilt?

Bad Hair Day


Täna ongi Bad Hair Day. Ma täiesti ametlikult vihkan täna oma juukseid. Hommikul vihastasin end siniseks nende peale. Need on värvimise, päikse ja föönitamise mõjul muutunud osaliselt nii takuseks, et kammidagi on raske. Ainult suur ports balsamit võimaldab mingitki soengut teha. Maha ka lõigata ei saa, sest ma ei taha poisipead... Värvi (ja kahjustuste) väljakasvatamine on aga aeglane protsess. Kaheksa kuuga on alles kümmekond sentimeetrit terveid juukseid kasvanud. Kui teaks, mis kiirendaks juuste kasvu, siis sööks/jooks/määriks seda pähe väga usinalt. Tahan oma takukoonlast lahti saada ja ilusaid terveid juukseid nautida!

Ohjah... ma tean, et tegelikult pole asi nii hull, aga täna hommikul lihtsalt sai mõõt täis ja kõik tundub nii kolepaha. Laupäeval lasen õeraasul natuke kääridega pusida ja otsi piirata... Variant oleks ka kihiliseks soeng lasta ja pealmised juuksed lühemaks lõigata - need ongi kõige takusemad. Aga... jah, võtame ühe sammu korraga. Täna olen ma igatahes paha porilane.

teisipäev, 4. september 2007

Lõpp hea, kõik hea :)

Ostsin täna lõpuks ometi tuppa tapeedi ära. Aega võttis, aga asja sai. Reedel tuleb õeraasu päälinna ja siis paneme kahekesi tapeedi seina. Võib-olla tuleb ka meheraasu appi, kui ilm kehv on ja Kuusikule asja pole. (Kuigi olgem ausad... seda ei usu ma enne, kui ta reaalselt ka kohal on. Ja ma ei hakkaks selle peale kihla vedama...) Ma ei jõua ära oodata, mil mul saab esimene jupp remondist valmis!!! Mul on sellest pahteldatud seinast nii kopp ees, et olen koguaeg köögis ja tuppa lähen alles magamise ajaks. Ning võib-olla jõuame ka kamorkaga natuke tegeleda - siis saaksin riided kastidest välja võtta ja sellest koluhunnikust lahti! Aga ma parem ei unista kõva häälega, hea kui tapeedigi pandud saame :P

Ja pisike positiivne noot veel - näib, et Christopher on viimaks ometi sülekassiks arenema hakanud, täna ronib koguaeg mulle sülle ja maha tagasi. Varemalt ta ise sülle ei tulnud. Mul on tõeliselt hea meel :)

Ning seda ka, et Joosepil oli täna sünnipäev - ta sai nelja-aastaseks :) Palju õnne :)

Tüli.


Tülitsemine ei anna kunagi head enesetunnet. Isegi teadmine, et mul oli moraalne õigus, ei muuda olemist paremaks. Hoopis kurb ja tühi on olla. Mulle ei meeldi tülitseda. Ka mitte siis, kui see on n-ö ülla eesmärgi nimel. See kulutab mind. Ja hiljem on paha olla. Ja pärastine kohmetus on suisa käegakatsutav. Üldse pole hea.
Aga ikkagi ma teen seda... Keeran selja ja mossitan, ise lootes, et äkki tullakse ja otsitakse lepitust. Aga ei, seekord keeratakse hoopis selg. Ma ju tean, et tegelikult oleks saanud ka teisiti... Aga vahel on hetki, kus emotsioonid saavad mõistusest võitu ja loogika puhkab. Naiste värk... hormoonide vastu on raske sõdida. Aga õhtul vabandan. Mulle ei meeldi paks õhk.

esmaspäev, 3. september 2007

On, mis on...

..aga täna õhtul saan ma massaazi :) Ja õhtusöögiks on ema tehtud kapsarullid, mis ta mulle pühapäeval kaasa pakkis. Ja kaissu saan ka. Ilus õhtu tõotab tulla :)

3/4

Time flies when you're having fun ;) Only 1/4 to go...

Lauri talu, Pilpa küla

pühapäev, 2. september 2007

Lühidalt.

Olen praegu nagu paha siga (mitu viga) - kõht valutab, külm on, kurk on valus ja üle mitme-mitme nädala ei saanud täna (ehk pühapäeva) õhtul meheraasu poole, sest ta on eilsest pidutsemisest veel vormist väljas ja tõi mind lihtsalt balti jaamast Männikule ära. Ning ma sõimasin täna natuke oma isa ja õemeest, aga nad olid mõlemad selle topelt ära teeninud, nii et süümekaid ma ei tunne. Ja krt, kas ma mainisin, et kõht valutab?
Samas... nädalavahetus oli super! Mul on maailma parim vanem õde ja absoluutselt kõige kenamad õepojad. Lisaks sellele magab Christopher mul praegu süles ja ma olen selle üle ülimalt õnnelik, sest see on vist kolmas kord, kui ta mul sülle magama on tulnud.
Aga rohkem ma täna ei kirjuta. Homme tööl tõmban pildid arvutisse ja kirjutan lähemalt viimaste päevade seiklustest. Meheraasu uue ja peene kaameraga filmisin ka laupäevast veinitegemist, aga need kaadrid jäävad laiema avalikkuse eest peitu :P Lõbus oli :)
Nüüd aga head ööd :)