kolmapäev, 31. oktoober 2007

tüüpiline

Hommikul läks järgmine paar sukkpükse taevastele karjamaadele. Mõni sukkpükste maaletooja ei taha mu sponsoriks hakata?

Teisel teemal - Täna on juba kolmapäev! Kaks päeva veel ja siis... juhe seinast välja :)

teisipäev, 30. oktoober 2007

Sukkpükste surm

Einoh tere. Lähen mina vetsu ja avastan, et oi näed, selle sügise esimesed sukkpüksid olen suutnud ära äestada. Ikka juhtub, eriti veel minul. Lähen kiirelt oma tuppa tagasi ja võtan sahtlist ettenägelikult sinna pistetud tagavara paari ja suundun uuesti vetsu. Suur oli minu üllatus, kui pakist vaatas mulle vastu must värv. Seljas on mul aga helebeez kampsik ja hall seelik... ehk siis mustad sukad kohe üldse ei lähe. Nüüd on mul pool kintsu kinni liimitud, sain silmale peale sentimeeter enne seelikuserva. Suhteliselt ebamugav on istuda... Pisikese boonusena tuli kohe peale liimimist telefonikõne ja ma pidin minema laua alla roomama. Seelikuga. Ja katkiste sukkpükstega. Jep, it's my life indeed...

Küsimus lugejatele.


Kas teil on ka niimoodi, et kui te olete tõeliselt õnnelik, siis te ei julge seda kõvasti välja öelda (kirja panna), sest kardate seda ära sõnuda? Kas see ongi normaalne, et ma otsin oma õnnetundele kõrvale negatiivseid asju, et kogu seda positiivsust tasakaalustada, et vältida vanasõna "pill tuleb pika ilu peale"? Kas mineviku halvad kogemused ja haigetsaamised jäävadki niimoodi kummitama? Või on see ettevaatlikus? Või lihtsalt ebausk?

See on täiesti naeruväärne! Ma ei suuda seda isegi kirjutada! See pole normaalne. Või on?

esmaspäev, 29. oktoober 2007

Sinise esmaspäeva täiuslik lõpp

Näib, et saatus arvas, et tänane päev polnud veel piisavalt potisinine ja lisas omalt poolt veel natuke vunki juurde. Nimelt suutis üks tore vahtraleht meile Pärnu maanteel tagant sisse sõita. Ta nimelt oletas, et ta auto laius on umbes pool meetrit väiksem kui see tegelikult oli ja proovis meist mööda lipsat, kui me valgusfoori taga seisma jäime. Aga näet, meheraasu auto tagumine vasak nurk jäi ette. Õnneks olid kahjud väiksed (kummalgi autol natuke värvikahjustusi) ning pool tundi & 1000 krooni hiljem läksid meie teed sõbralikult lahku. Ikka juhtub, onju?

Nüüd aga algas kanal2'e pealt Parem hilja kui mitte kunagi ehk ingliskeeli Something's Gotta Give. Jack Nicholson - üks minu lemmikuimaid näitlejaid :)

Sinine esmaspäev


Täna on täiesti potisinine esmaspäev. Ise ka aru ei saa, mis siis nüüd jälle lahti on. No ei ole tegu ega nägu sellel päeval. Juhtmed hargnevad kuskil teadmata kohas ja tööisu vist ununes Tartu raudteejaama. Samas nagu peaks olema asju, mis tuju heaks teevad - sain oma uued saapad kätte ja potikomplekti ka, nädalavahetusel ootab ees minipuhkus Pärnu spa's. Millest siis see sinine värv? Või ongi nii, et nädalavahetuse ootus muudab terve nädala pikaks ja venivaks?

Ja see kuradima telefoniteel paaritumine käib mulle juba tõsiselt närvidele. Krt, ninnunännu kudi-kudi võiks siiski kuskil koridoris teha, ei pea terve tuba pealt kuulama. Ja no mis loll komme see üldse on oma kallimaga porgandihäälega rääkida? Väikse lapsega suhtlemise juures saan ma sellest veel aru, aga teise täiskasvanuga?


/Edit hiljem --> Ja kombinatsioon seelik & kontsakingad ei muuda mu olemist just kuigi palju paremaks. Aga kuna mu ainukesed teksad lõpetasid minuga kööstöö, siis tuleb kuni uute ostmiseni seelikut kanda. Mis muidugi tähendab seda, et ma pean enne laupäeva endale uued teksad organiseerima. Jei, kui tore... :S

Silly me.

Kirjutasin ja kohe ka kustutasin postituse sellest, kuidas blogipuu esileht on pidevalt nagu peldikusein. Kirjutasin, sest NII kõrini on sellest juba! Kustutasin, sest ma ei taha pasaga pihta saada. Arg olen. Või siis tark ja ettevaatlik?

Kas blogipuus on võimalik valida, mis blogisid sisselogituna esilehel ei näidata? Kui ei ole, siis palun, palun, palun lisage see võimalus! Mul on kõrini sellest sitaloopimisest. Paha on isegi neid pealkirju lugeda.

Tõsi ta on...


pühapäev, 28. oktoober 2007

Paar klõpsu Christopherist

Kui Jossu silmad jäävad välguga elektrisinised pildile (sel haruldasel juhul, kui ta üldse jääb lahtiste silmadega pildile), siis Chrisil jäävad rohelised.


Pisike luuremäng kuulub asja juurde :)

reede, 26. oktoober 2007

Tõelise Naise tööriistad

Laagri Maksimarketis on müügil vot selline roosa tööriistakomplekt. Maksab 450 krooni.


Ja karp on selline:


Nummi, kas pole :) Igatahes mina tean, kuhu ma peale preemia kättesaamist lähen :D

Muideks... täna nägin sealsamas marketis ühte pisikest hiirt saialettide vahel ringi silkamas. Sweet... Pildile kahjuks ei saanud.

Reede.

Täna on reede. Kohe päris reede. Meeleolu on juba selline. Juhe on sõlmes ja tossab otsast natuke. Iga väiksemgi asi ajab naerma... Aga no sorry ma lihtsalt olen rikutud inimene ja sõnapaar "come again" kutsub minus naeruturtsatuse esile... Intonatsiooni ja momenti kahjuks ei saa kirjateel edasi anda. Aga see oli päriselt ka naljakas. Vähemalt minu arvates.

Nüüd võiks preemia ka üle tulla ja siis oleks elu jälle ilus. (Mitte, et ta siis tegelikult nagunii ilus poleks...)

Ja õhtul lähen ma meheraasu poole ning õeraasu sünnipäevale kärutan alles homme päeval. Lihtsalt ei suuda täna õhtul rongiga sõita.

neljapäev, 25. oktoober 2007

Ma ei taha enam!!!


Te ei kujuta ettegi, kui väga ma ei viitsi see reede jälle Tartu sõita! Paljas mõte järjekordsest rongisõidust tekitab minus totaalset vastumeelsust. Ärge saage minust valesti aru - mul ei ole mitte midagi Tartu vastu. Otse vastupidi - mulle meeldib seal olla. Mul on lihtsalt tekkinud allergia viimase normaalse ühistranspordi vastu, ma ei taha enam 2,5 tundi rongis loksuda! Olla sunnitud kuulama kümne võõra inimese omavahelisi vestlusi, rongi kolinat ja mõne kõrvaklappideta idioodi läpakast kostuvaid filmihelisid. Mõte sellest, et ma pean vahetult peale pikka töönädalat istuma 2,5 tundi selle helide kokofoonia keskel... Laske mind parem kohe maha.
Ma tahan nädalavahetust, kus ma ei pea mitte kuhugi minema, mitte kellegagi suhtlema, mitte midagi tegema. Tahan hommikul kaua magada ja oma kodu vaikuses ärgata, ma olen üleväsinud ja vajan puhkust. Ma ei jõua enam kahe linna vahet jõlkuda, see väsitab. Eelmine laupäev sain ma aru, et minu kodu on nüüd tallinnas. Ma ei mõtle enam Tartust kui kodust... Piretiga rääkides ütlesin ma ühel hetkel, et homme samal ajal istun ma juba rongis ja sõidan koju. Sekund hiljem jõudis öeldu mõte ka minuni - minu kodu on Männikul. Ja ma tahan kodus olla. Oma kodus.

Ma olen inimene, kellele meeldib suhelda; minu töö on juba selline, et ma suurema osa päevast suhtlen teiste inimestega. Aga vahel vajan ma vaikust ja üksinda olemise aega. Kui ma seda ei saa, siis ma muutun närviliseks ja kannatamatuks. Viimased paar nädalavahetust pole ma puhata saanud, ees ootab veel mitu plaane täis nädalavahetust. Järgmine vaba nädalavahetus on 1-2. detsember. Arvake kolm korda, kas ma olen rahulolematu või mitte. (10-11. november on hetkel tegelikult selline kahtlane, äkki õnnestub ka siis kodus olla. Ja see 1-2.12 on teises mõttes kahtlane, sest tegelikult tahaks siis meheraasuga midagi erilist teha ühe erilise päeva puhul... Krt ma ütlen.)
Ah pagan, muud ma ei teegi kui ainult vingun. Endale käin ka juba närvidele. Aga faktiks jääb see, et ma lihtsalt ei suuda enam rongiga (bussist rääkimata) kahe linna vahel loksuda. Autot mul aga pole. Seega ikaldus.

Soodushind!


Järve Selveri K-arvutis oli mõni aeg tagasi mingi kampaania, hunnik asju olid soodsama hinnaga. Selline cd-toorikute torn oli eriti soodsa hinnaga - enne maksis 0 krooni, nüüd uus ja soodne hind 190 krooni. Allahindlus - 0%. Vahva trükiviga :)

Pilt on tehtud minu moblaga, sellepärast ongi selline laialivalguv. Varem ei olnud viitsimist seda endale meilile saata, eile tuli meheraasu juures meelde ja kasutasin tema infrapuna jubinat.

Varjatud kaamera


Meheraasu testis, kuidas ta uus mobiil pilti teeb. Mina jäin ette :D Pildil olen Laagri Maksimarketis õhtusöögi jaoks kastmeid valimas, ei saa ju meheraasut nälga jätta ;) Kuigi pean tõele au andma - ta juba küpsetab ise kooki (olgugi, et tordipulbrist) ja toitub üksiolles ka muust kui purgisuppidest. Tubli olen :) Tema on ka. Ausalt.

***
Aga talv on varsti käes - saabus igatalvine nuhtlus nimega "Staatiline elekter" ehk siis ma saan tööl uksenuppudelt särtsu. Mõnus. Udusulis linnupoja soenguga olen ma nagunii, selleks pole elektrit vajagi. Aga ma ei kurda eriti, vähemalt on juuste langemisele vahelduseks ka midagi asemele kasvama hakanud... Kannatan ära selle aja, mil need uued juuksed lühikesed on ja patsi ei ulatu.

Hommikud tulevad jätkuvalt liiga vara. Tahaks veel kaisus olla, veel magada. Pole midagi armsamat, kui ärgata öösel selle peale, et meheraasu läbi une mind kaissu võtab. Ärkan sekundiks ja magan siis soojas kaisus edasi, tema vaikne unenohin kõrvu kostmas. Muidugi... kui uni kohe ei tule, siis on ikaldus - varsti muutub nohin täismõõdus norskamiseks ja siis võin unest ainult unistada. Kes vähegi on pidanud meheraasuga ühes toas magama, need teavad, millest ma räägin. (Kui te just pole veelgi kiirema uinumisega kui tema...) Kuigi tema väidab, et võtab mind öösiti kaissu sellepärast, et mina norskan ja see olevat ainus, mis aitab, sest togimisele ma lihtsalt ei reageeri. Võta siis kinni, kus see tõde on. Kaisus on sellegipoolest mõnus olla :)

kolmapäev, 24. oktoober 2007

Loll blogija ja tark kommenteerija?


Inimesed on õelad. Mitte kõik aga siiski masendavalt paljud. Mul on vedanud - ma ei kirjuta eriti üldsust huvitavatel teemadel ja seega ei teki minu postituste kommentaarides erilisi vaidlusi. Ei teki ka kellelgi soovi mürki pritsida või mind sõimata. Teiste blogisid lugedes tunnen, kui õnnelik ma selle üle olen. Ja mul on kahju neist inimestest, kes on osade lugejate arvates justkui "nende omad" ja seega peavad täitma võõraste poolt neile pandud ootusi. Järjepidevalt leidub inimesi, kes arvavad, et need "kuulsad" blogijad peavad ütlema-mõtlema mõnel kindlal viisil. Et nad ei tohigi olla tavalised inimesed kõigi oma heade ja halbade külgedega. Blogija peab olema alati õnnelik ja ei tohi kunagi viriseda oma probleemide üle, sest et kuskil kaugel Aafrikas nälgivad lapsed. Blogija peab olema alati poliitiliselt korrektne ja seaduskuulekas, sest et ta on ju "kuulus" ja kuulsused ei tohigi eksida. Ja kui see õnnetu blogija juhtubki vääratama ja kurtma oma raha- või armuprobleemide üle, siis on ühe korraliku lugeja kohustus teha blogijale selgeks, et ta on loll ja laisk ja kole ja üldse absoluutselt mõttetu. Sest lugeja teab palju paremini, kuidas blogija oma elu elama peaks. Lugeja on ju ilus, tark ja osav. Lugeja ei eksi kunagi.

See on osaliselt põhjuseks, miks ma ei kirjuta aktuaalsetel (ja tihti vastuolulistel) teemadel. Mõtlen vaikselt omaette või arutan sõpradega. Las teised kirjutavad. Nad teevad seda tihti palju paremini kui mina eales suudaksin. Tänu sellele ei ole ka minu blogi eriti populaarne ja peaaegu kellelgi ei teki tahtmist mind sõimata, sest ma olen lihtsalt üks paljudest blogijatest mitte "kuulsus". Mina võin viriseda ja halada, sest ma olen lihtsalt hall mass. Minult ei oodatagi rohkem. Ja ma olen selle üle õnnelik. Ma ei pea häbenema ega peitma enda tundeid ja mõtteid. Ma olen blogimaailmas "mitte keegi" ja see sobib mulle, sest õelad lugejad ei vaevu tühja koha peale oma mürgihambaid kulutama. Mul on vedanud.

teisipäev, 23. oktoober 2007

Priidik: Te polegi veel kokku kolinud?!?

Vot ei ole jah. Aega on selle kiire asjaga. Aga ausalt, et meesterahvas sellise küsimuse esitab, see oli küll üllatus. Tavaliselt on sellega ikka naisterahvad lagedale tulnud. Tore ju, kui inimesed minu perekonnaseisu või -seisusetuse pärast muretsevad, väike vaheldus minu pereplaneerimise üle arutamises. Aga no kuulge... äkki aitab?

Ja teate, mida Mädzu arvas, kui ma talle seda kurtisn? Vot seda:
Liisa Lasso ütleb: ma ka ei saa aru, mida te passite

Mnjah, onju.

esmaspäev, 22. oktoober 2007

Külmavarese nutulaul algab nüüd!


* Hetk naisteõhtult - pannkookide küpsetamine

Arumaisaa, meil on siin 24 kraadi juba ja ma ikka käin ja värisen. Külm on! Ja tänu sellele, et ma kramplikult istun ja külmetan, on mul ka kaelasooned juba sigavalusad ja omakorda tänu sellele on mul piinav peavalu. Tahaks sooja saada! Niimoodi, et kuskilt ei tuleks vahepeal mõni külmavärin, mis peavalu veelgi hullemaks teeb.

Aga uus ja põnev Elu uudis on see, et rasvasest toidust jääb rasedaks: Milla Jovovich rasestus rasvast toitu süües. See on küll viimase aja parimaid pealkirju...

Minu vahetus ja kassi seiklused


*Pildike Keilast paar nädalavahetust tagasi.

Nädavahetus möödus kiirelt. Laupäeva hommikul kärutasin bussiga linna, et Küljeluu ja Kadriga Shakespeare's kauaoodatud tagliatellesid lõhega süüa. Minu pettumus oli suur, kui lauale toodi hoopis niitnuudlid lõhega. Kuhu jäid tagliatelled? Või arvavad sealsed kokad, et keskmine eestlane on nii loll, et ei teagi, millised need välja peavad nägema? Või pole nende arvates vahet, milline see nuudel välja näeb - makaron on makaron? Igatahes maitseelamus oli ära rikutud ja enam ma seda rooga seal ei telli. Õnneks oli shokolaadi-hapukoorekook jätkuvalt sama maitsev nagu alati, kuigi magustoitude valik võiks siiski tsiba huvitavam olla... (Loe: shokolaadikookide valik on olematu.) Aga vähemalt sain veeta mõnusa lõunapooliku tsikkidega ja tulevasi plaane arutada.
Siis käisin veel Tiia-Mail külas - jõime veini, sõime juustu ja vaatasime Väikest Merineitsit. (Tal on väike laps kodus...) "Nunnad hoos" vaatasime ka. Veendusin taaskord, et mulle Tsiili veinid ei maitse - ainult coca colaga segatult kõlbas juua.
Ja hilja õhtul jõudsin ka Pireti poole. Öelge ausalt, kas vanemaks saamisega kaasnevadki igasugu tõsised mõtted ja teemad? Ausalt, vahepeal oli küll tunne, et no niimoodi ei saa ju elu nautida, kui kuskil kuklas tiksuvad mõtted meeste, perekonna, laste, kodu, tuleviku, palga, töö, laenu ja mille kõige teemal veel. Miks peab kõik nii keeruline olema? (Samas võib vist vastu küsida, et miks peakski kõik lihtne olema? Kergelt kättetulnud asju ju ei osata tihti vääriliselt hinnata. Kahjuks.) Aga igal juhul oli mõnus õhtu. Või õigemini öö... Koju sain nimelt kella neljaks öösel (hommikul?) ja tänu sellele jäi ööuni üsnagi kasinaks. Pühapäeval magasin praktiliselt terve rongisõidu maha, silmad tegin lahti alles natuke enne Ülemistet :D

Aga minu nädavahetus oli kökimöki selle kõrval, millega Christopher oma aega täitis. Nimelt võttis meheraasu ta nädalavahetuseks enda juurde ja oli lahkelt kassihoidjaks. Chrisil tuli ühel ööl kell kolm idee, et hüppaks õige pliidi kohal asuva õhupuhastaja peale sinna turvalisse varjupaika pagendatud kaktust sööma. Selle käigus tekkis liiga tugev gravitatsioonijõud ja õhupuhastaja lahkus oma tavapäraselt kohalt. Selle käigus läks katki keraamiline pott, milles lillepott oli; parkett selle koha pealt, kuhu kõnealune lillepott maandus ja kaks taldrikut, mis asusid pliidi kõrval nõuderestil. Kass, vastupidiselt ilmselgele järeldusele, meheraasult kerepeale ei saanud, sest nagu selgunud olevat - õhupuhastaja seisis nagunii suhteliselt õhust ja armastusest seal üleval. Keegi remondigeenius oli teinud tüüblite jaoks täpselt tüüblitega ühesuurused augud. Et noh ei peaks ometi haamriga lööma või midagi, lihtsalt näpuga lükates on ju palju mugavam tüübleid paigaldada. Igatahes minul on nüüd süümepiinad ja meeletu häbi oma kassi seikluste pärast. Minul pole ta kodus veel suurt midagi ära lõhkunud ja meheraasu pool siis laamendab nii kuis jaksab. (Siinkohale ma ei arvesta lamba ja oina silmi, trolli saba, õeraasu poolt Itaaliast toodud karvast kassikujukest, vannitoa riiulit, vannikorki ja kaardipakki. Need on n-ö pudipadi.) Aga eks meheraasu pool ole ka kolm korda rohkem laamendamisruumi ja -materjali. Varsti pean meheraasule uut serviisi ostma hakkama :P

Aga nüüd ootab ees pikk töönädal... Täna Olevit ka pole ja ma pole tänu sellele üldse sööma jõudnud, ainult kaks kruusi teed olen joonud. Kõht koriseb. Seda postitust kirjutasin ka kokku ligi kolm tundi. Esmaspäev...
Ehk siis järgmise korrani, ma nüüd teen tööd jälle.

laupäev, 20. oktoober 2007

Veel raamatutest.

Ma hakkasin siia kirjutama järjekordset vinguvat postitust rongisõidust, aga rahunesin maha ja seekord pääsete sellest. Näib, et mulle piisab sellestki, kui ma kirjutan jutu valmis ja siis vajutan delete klahvi. Mul on vaja lihtsalt kirjutada, polegi oluline, et see ka kunagi lugejateni jõuaks.

Kirjutan parem hoopis sellest, et lugesin rongis lõpuni Epu ja Daki meesteraamatu. Hea raamat on. Päriselt ka. Eelmine kord jätsin lugemise pooleli peale Kallet, lihtsalt ei tahtnud õhtul seda järgmist nime lugeda. Õige otsus oli. Kummaline, kuidas sama nimi paneb mõtlema... Kogu see teema oli selline, et... ausalt - ma ei leia muid sõnu kui et... Ei, ma ei saa siia neid mõtteid kirjutada. Need hirmud ja lootused on liiga minu omad, et neist kirjutada. Ütlen lihtsalt seda, et ei loe see, et jutt polnud ju üldse samast inimesest. Isegi nimed pole õiged. (Vist?) Lihtsalt, kui sa oled hetk tagasi perroonil head-teed-musi saanud ja siis loed sellist asja... paralleelid tekivad tänu nimele kergemini kui niisama suvalise Mati või Kallega.
Aga võib-olla see ongi just selle raamatu võlu - see on küll nimeliselt kirjutatud, aga samas on need mehed kuidagi ebaisikulised, ilma näota, lihtsalt sõnad ja kirjavahemärgid. Seosed tekivad ise ja täiesti ootamatute nurkade alt. Sama nimi võimendab seda veelgi. Õnneks polnud teisi tuttavaid nimesid. Piisab sellest ühestki.

Ja seda märkasin ma ka, et ma justkui üritan ära arvata, kes on ühe või teise jutu välja mõelnud. Kelle maailmast see pärit võiks olla. Vahel isegi taban, et üks asi justkui kannaks Daki templit ja teine kõlab rohkem Epu moodi, aga samas... ma ei tunne ju kumbagi rohkem kui blogidest loetu ja sedagi mitte väga põhjalikult. Sellegipoolest on see huvitav kogemus - autor pole lihtsalt nimi esikaanel... nad on minu jaoks tegelikult ka lihast ja luust inimesed. Sellist raamatut on palju huvitavam lugeda, see on kuidagi rohkem "päris". Lahe :)

Epu Ameerika raamatuga jõudsin ka peaaegu ühele poole. Osad jutud oli juba blogist/ajakirjandusest tuttavad, enamus mitte. Kuna mulle on alati meeldinud teiste kultuuride tegelikust eluolust rääkivad raamatud (näiteks see valgete raamatute sari naiste lugudest), siis ka see läks õigesse kohta. Hästi ausalt aga samas mitte üldse halvustavalt kirjutatud jutud. Läbi kumab püüe mõista ja aktsepteerida aga samas iseendaks jääda. Epu blogi kommentaarides on teda vahel süüdistatud oma Ameerika perekonna mustamises, aga ma ütlesin ka seal sama, mida ütlen siin - aus kirjeldus pole mustamine. Kindlasti annaks palju räigemalt neid samu asju kirja panna, aga Epp kirjutab tooniga, millest hõngub sooja poolehoidu ka erimeelsustest hoolimata. Ja hästi kirjutab, kaasahaaravalt. Mina näiteks olen suhtkoht ainuisikuliselt tänu temale vaikselt otsast rohetama hakanud. (Näiteks korjan paberiprügi eraldi ja ei lase veel/elektril niisama tühjalt joosta.) Keegi pole lihtsalt kunagi niimoodi inimlikult sellest teemast kirjutanud. Ajalehtede artiklid kahjuks ei mõju selliselt... Need on tavaliselt ülepolitiseeritud või liialt lihtsustatud ebahuvitavad kirjatükid. Isiklik lähenemine mõjub hoopis paremini. Ja peale selle raamatu lugemist saan ma täiesti aru, miks võib tekkida soov Amishite kombel elama asuda.

Kokkuvõtlikult - need kaks raamatut on väga hästi paigutatud investeering. Huvitav lugemine ja mõtlemisainet pikemaks ajaks. Kavatsen ka Ameerika raamatu järje enda raamaturiiulisse soetada. Ja Daki blogiraamat leiab ka järgmine kuu oma tee minu pisikesse pessa. Kultuuri tuleb ju toetada ;)

Ahjaa... ühe trükivea leidsin ka Ameerika raamatust :) Aga ma ei ütle teile, kus see on :P

reede, 19. oktoober 2007

Pick me!

Kui keegi pühapäeval autoga Tartust tallinnasse sõidab ja soovib teepeale seltskonda, siis mina olen pakkumistele avatud. Kaassõitjaks oleks ka üks puuris istuv kass.

Muidugi... kui keegi täna peale kella viit tallinnast Tartu suunas liigub ja autos tühja kohta omab, ka siis võib minuga ühendust võtta. Meiliaadress on jätkuvalt mutt.mutiste@mail.ee

Wake up!



Christopher on TÄPSELT samasugune öösiti, ainult pesapallikurikat mul õnneks kodus ei ole :D

neljapäev, 18. oktoober 2007

Rock'n'roll!

Mul on televisioon!!! Juhhuuu!! Ja mul on rock'n'rolli raadio ka!!! Ma olen niiiiiiiiiii õnnelik praegu!!! Saate aru - terve raadio, kus mängitakse ainult rock'n'rolli! See on paradiis!!! Juba ainuüksi see üks raadiojaam on väärt kogu digitv kuumaksu!

Ja selleks läks vaja vaid kuldaväärt meheraasut (kes muideks on vaieldamatult maailma parim meessoost isik), tv-kaarti, kõigest kolme kõne elioni helpdeski (ilma ei saa ma vist ühtegi elioni asja tööle...), paari ruuteri ja digiboksi restarti ja voila! we have a lift-off!

Te ei kujuta ettegi kui heas tujus ma praegu olen. Rock'n'roll :) Mi lav. Ja muidugi Animal planet ja cartoon network ja noh üldse... te saate ju aru, onju? Ma pole alates pessa sisse kolimist praktiliselt üldse telekat näinud ja nüüd on mul 66 raadiokanalit ja 40 telekanalit. Ma olen natuke ahvivaimustuses. Ja ärgem unustagem, et mul voolab kõlaritest puhast rock'n'rolli! I'm in heaven :)

Nii et egas midagi... Lets get rockin'!

Plaanid.

Tundub, et tibid vist lähevadki novembri alguses Pärnusse närve puhkama ja veelgi ilusamaks saama! Sweet :) Can hardly wait...

Füüsilisest vormist. Või õigemini selle puudumisest.

Eile üritasin kätekõverdust teha (jah, just nimelt ainsuses). Ütleme nii, et pool sain tehtud - maha sain, aga gravitatsioonijõud oli minu käelihastest tugevam ja igal katsel toimus täiskokkupuude põrandaga. Neljanda katse järel andsin loobumisvõidu. Meheraasu sai mitu head kõhutäit naeru ära naerdud minu ürituste peale.

Trenni peab tegema. Meheraasule ei saa ma jah kunagi vastu - tal on pisike trenn aastatepikkuse sõudmise näol minevikus ja ega langevarjundus ka just siidikäplust soodusta - aga natuke tugevamaks vast ikka saaksin. Kasvõi ühe kätekõverduse tahaks ära teha ilma, et vahepeal põrandal jõudu koguksin. Hetkel on vorm olematu.

kolmapäev, 17. oktoober 2007

Hea maine kahjulikkusest

Ma olen liiga hea inimene. Eile siin tööl ütles üks noormees hästi - ma olen tekitanud endale maine, et võtan alati telefoni vastu ja reageerin muredele ilma pikema viivituseta. Ja see maksab mulle kätte, sest inimesed on sellega harjunud ja ootavadki, et ma teeksin kõike siin ja praegu. Aga vahel ma ei jõua. Või ei oska. Ja vahel lihtsalt ei taha. Tööl jah pole mul valikuvabadust, minu kohusetunne ei lase aeglaselt reageerida. Aga isiklikus elus on küll vahepeal tunne, et maailm kukuks vist kokku, kui mind ei oleks. Kuna ma ei suuda "ei" öelda, siis vahel tunnen tõsiselt, et mind kasutatakse ära. Vahel ma ei jõua. Tahan puhata ja mängida. Ma saan aru, miks Küljeluumõnikord lihtsalt lülitab telefoni välja või ei võta kõnesid vastu. Mina kahjuks nii ei suuda, liiga abivalmis ja kohusetundlik olen. Ja salamisi loodan ikka, et äkki inimesed ise saavad aru, kui liiga palju saab. Lootus pidavat ju viimasena surema...?

Ma ei olegi bitch!

Eelmise postituse kommentaariumis jagatud testi tulemus:

***************************************************
Princess perfect - You are 24 % bitch

Awwww, well aren’t you a fluffy-wuffy bunny-wunny? What was that at the back? A pushover? Well, yes, some might well see you as a pushover. You are kind to all your friends, you always treat people as you would like to be treated yourself and you NEVER, EVER tell a lie! How dull are you? Get a back-bone woman! A little light bitching never did anyone any harm!
***************************************************

Kuigi jah... päris pushover ma nüüd ka ei ole... Ainult natuke ja vahel harva. Ja ainult parimate sõprade jaoks.

teisipäev, 16. oktoober 2007

Testidest

Testide tegemine on populaarne - What's your inner color, How smart are you, etc. Muudkui täidad ja saad lõbusaid vastuseid oma "tõelise" olemuse kohta. Mida suurem skoor, seda parem, eks ole? Aga vot vahel tahaks, et skoor oleks võimalikult väike. Vahel ei tahaks, et "Are you a bitch" testi vastuseks tuleks näiteks You are 89% bitch. Mõne testi puhul on negatiivne tulemus just nimelt see, mis meele rõõmsaks teeb - a'la jess, seekord ma polegi mõrd. Ja olenevalt olukorrast võib üks ja sama tulemus hoopis erinevaid emotsioone tekitada. Või siis hoopis külmaks jätta.

And last but not least... Üks tore test:
Your Drag Queen Name Is:
Pussy Galore

"Meestest, lihtsalt."

Eile õhtul võtsin siis käsile esimese oma kahest uhiuuest raamatust - Epu ja Daki "Meestest, lihtsalt." Jõudsin poole peale, aga siis sai mõistus minust võitu ja otsustasin raamatu kõrvale panna ja magama minna. Hea raamat on. Selline, mis paneb mõtlema ja analüüsima. Mis tegelikult on halb, kui sinu eesmärgiks on rahulikult magama jääda peale lugemist... Und lihtsalt ei tule, sest peas ketrab mõttelõng minevikku, olevikku ja tulevikku. Mõtled ja meenutad. Võrdled ja analüüsid. Vahepeal tunned natuke kergendust ka, et ise nii kergelt pääsenud oled või siis leiad lohutust mõttest, et keegi teine on ka samamoodi piinelnud. Kasvõi unenäos või niisama väljamõeldises. Mõtted sellest ju ei hooli.
Tegelikult paari loo lõppedes oli küll tahtmine veel edasi lugeda, aga õige lõpp ongi ju selline, mis jätab natuke ka mõtlemisruumi. Ei peagi kõik niimoodi happily ever after lõpuga olema, et sealt edasi enam midagi mõtlemapanevat pole. Palju huvitavam on lugeda raamatut, mis paneb sind mõtlema ja analüüsima. Unistama panevaid raamatuid on niigi palju, vahel on hea lugeda ka midagi teistsugust. Midagi sellist, mis ei lase ajul tühikäigul joosta ja loetud juttu sekund hiljem unustada. Huvitav on.

Aga selle pean ma ausalt üles tunnistama, et ma ostsin need raamatud just nimelt selle pärast, et ma loen Epu ja Daki blogisid ja seal on neist raamatutest päris palju juttu olnud. Ma pole viimasel ajal praktiliselt üldse raamatupoes käinud ja üldiselt ostan ma raamatuid suhteliselt harva. Eelistan raamatukogu teenuseid kasutada. Nii et blogimisest on siiski vahel ka kasu ;)

esmaspäev, 15. oktoober 2007

50 pisikest asja.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Kui ema oli minuga sünnitusmajas, siis ta kuulis raadiost mingit õnnitluste saadet ja minunimelist last õnnitleti sünnipäeva puhul. Emale hakkas see nimi meeldima. Isa küll punnis vastu, aga ema soov jäi peale :) Mulle päris meeldib, pole liiga tavaline. (Aga sellest hoolimata on mul olnud täielik nimekaim, aga ta abiellus ja võttis mehe perekonnanime endale. Lucky me :P)

2. Millal viimati nutsid?
Reede õhtul. Vaatasime meheraasuga Leoni ja selle lõpp oli lihtsalt niiiii kurb.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Siis, kui ma tõesti-tõesti pingutan, siis on käekiri päris kobe. Aga tavaliselt ma ei viitsi tähthaaval maalida ja siis on käekiri küll suhteliselt loetamatu.

4. Mis on su lemmiklõunasöök?
Polegi sellist asja nagu lemmiklõunasöök. Tööpäeval närin lõunaks olude sunnil saiakest, puhkepäevadel on hommikusöök ühtlasi ka lõunasöök.

5. Kas sul on lapsi?
Ei.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Raudselt! (Ennast kiitmast ma ei väsi, jne.) Aga tegelikult ka olen ma hea sõber oma sõpradele. Kohati kipun natuke mälugeenius olema, aga see on väike viga.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Küllaltki. Kuigi üritan olla pigem irooniline.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Jep. Kole mälestus, aga ise olin süüdi - keegi ei käskinud mul peale kurgupõletikku kohe paar tundi paduvihmas jalutada. Tulemuseks oli mädane põletik ja perearst viis mind ise suure kiiruga haiglasse. Järgmine hommik võeti need vidinad maha ja haiglas oli kokku ligi 4 päeva. Kaotasin ka ligi 4 kilo :D Aga need tulid kiirelt tagasi :(

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Pigem hüppaksin langevarjuga lennukist välja, seal kontrollin ma natuke rohkem olukorda... Kuigi pole ka sellest ideest liiga suures vaimustuses.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Lemmik puudub. Ei tarbi neid eriti.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Oleneb, mis jalatsid. Praegused papud ei lähe ilma selleta jalga, aga potaste paelad on aastaid juba kinniseotult püsinud.

12. Kas pead end tugevaks?
Tahtejõult ja iseloomult - enamasti jah. Füüsiliselt - arenguruumi on.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Shokolaadi Väike Tom.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Oleneb, kus ja mis olukorras ma temaga kohtun. Ja oleneb ka, mis inimese juures kõige silmatorkavam on - juuksevärv, riietus, näoilme jne. Kui ikka vastu kõnnib kriiskavalt roosade juustega inimene, siis ma ausalt näengi seda kõige esimesena.

15. Roosa või punane?
Mõlemad. Viimasel ajal siiski pigem roosa kui punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Vahel olen liiga abivalmis ega oska sõpradele "ei" öelda, selle tulemusena olen vahel oma isiklike asjadega ajahädas. Samuti lasen igasugu nilbikutel end ahistada ega suuda neid pikalt ja pidevalt sinnasamusesse saata. Väldin konflikte.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Oma unistuste täitumist.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Meresoolaveski :) Selverist - 25 eeku. Juba tükk-tükk aega olen seda igatsenud.

19. Mida hetkel igatsed?
Selgust.

20. Mida viimati sõid?
Porgandeid dipikastmega, laupäevase naisteka jäägid tuleb ju ära tarbida.

21. Mida hetkel kuulad?
Arvutimühinat. Raadiot eriti ei kuula, eelistan vaikust.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Taevasinine.

23. Lemmiklõhn?
Lemmik kui selline puudub, aga hetkel kaunistab minu peeglilauda Dolce & Gabbana Light Blue.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Emaga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Mis mõttes parim? Lemmikuim või kõige kergemini jälgitav? Lemmikut vist polegi... üritan Eesti sportlaste etteasteid jälgida ja vahel piilun poole silmaga Formelit. Aga kuna kodus telekas puudub, siis üldiselt pole viimastel kuudel suurt midagi jälginud.

26. Su Juuksevärv?
Hetkel poolenisti kartulikoorepruun ja kulunud punakas-pruunikas.

27. Su silmade värv?
Mina väidan, et rohekas-pruun. Osad väidavad, et hall. Mina olen siiski veendunud, et olen rohekas-pruun.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Plaanis on, aga hetkel on ees siiski prillid.

29. Lemmiktoit?
Praekartul ja praeliha. Õppisin ka lõpuks niimoodi liha praadima nagu mu ema praeb :) Küljeluu võib kinnitada, et see viib keele alla.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Film õnneliku lõpuga. Õudukaid eriti ei vaata.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Surf's Up ehk Metsikud Lained. Lahe film, soovitan.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Kodune beez t-särk kirjaga Ernie is out there

33. Suvi või talv?
Soe, päikseline suvi ja valge lumine talv. Sombune, vihmane ilm ei meeldi aastaajast sõltumata.

34. Kallistused või suudlused?
Kallistused koos suudlustega. Kuigi pole midagi paremat kui peale väsitavat tööpäeva pugeda meheraasu kaissu, suruda nina vastu tema kaela, sügavalt välja hingata ja lihtsalt olla.

35. Lemmikmagustoit?
Viinamarjad. Shokolaad ei tõmbagi enam nii väga.

36. Mis raamatut hetkel loed?
Lugemist ootavad neli raamatut, aga otseselt pooleli pole ühtegi neist. Täna õhtul võtan käsile Epu ja Daki "Meestest, lihtsalt" ja kui selle läbi saan, siis järgmisena hakkan lugema Epu "Minu Ameerikat."

37. Mida su hiirematt kujutab?
Tööl hiirematt puudub, aga kodus täidab seda ülasannet A4-formaadis prinditud Langevarjuri Aabits, mille meheraasu mulle kunagi Meie alguses saatis :)

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Tantsud tähtedega.

39. Lemmikheli?
Vaikus. Töötan ju avatud kontoris ja kohtan vaikust väga-väga harva. Kodus panen raadio väga harva mängima.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Pigem Beatles.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Pole eriti reisinud... Norra vist peaks kõige kaugem olema.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Eriline anne... Olen krooniline meheraasu ahistaja ja teen seda väga hästi. Alles eile palus ta mul vahepeal natuke normaalne olla :D (See oli muidugi öeldud mitte pahaga vaid naljatlemise ja naerdes.) Lisaks suudan tööl jääda viisakaks ka kõige närvilisema ja vastikuma inimesega suheldes. (Eraelus ei viitsi nõmedate inimestega suhelda, aga tööl pole pääsu.)

43. Kus sa sündisid?
Tartu sünnitusmajas Toomemäel.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Pole ammu proovinud, ei oskagi hinnata. Mõne ikka suudaksin...

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Täna - Pille-Riinale tuli uus abiline tööle ja ma käisin teda üle vaatamas. Haruldane kutt - oskab küpsetada ja teeb seda pealekauba vabatahtlikult ja hea meelega!

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Blogija on inimene nagu iga teine, kohtuksin hea meelega paljudega. Näiteks Geaga olen kohtunud, ta pakkus mulle ükskord Tartust tallinnasse küüti.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Juba ostsin - reedel tellisin, täna maksin ära ja pakk maandus ka täna minu postkastis. Tegemist siis Epu raamatuga "Minu Ameerika." Järgmine kuu plaanin ka Daki blogi-raamatu osta, hetkel ei ole eelarves kultuuri jaoks rohkem raha ette nähtud.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Vahelduseks tahaks ka mehe elu proovida. Kuigi tegelikult vahet pole, praeguses elus mul sellest kasu poleks ja järgmises elus ma oma eelmist elu ju ei mäletaks.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Kassina. Sellise armastatud ja hoolitsetud kodukiisuna.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Kes vastata soovib, see vastab, mina ei hakka kellegi suunas näpuga näitama.

laupäev, 13. oktoober 2007

Õhtu.

Täna on girls only õhtu :) Sealiha, peekon, kana, shampinjonid, Fizz cherry, kookosejäätis... Lisaks ohtralt jutustamist, klatsimist ja muljetamist. Paradiis :)

Ja homme alustame dieeti :D

/Edit kell 21:16 --> Kirssi sai natuke palju - kirsisiider, kirsi tintello, kirsimahl... See-eest kookosejäätis on üsnagi muhe maius. Ja tatrapannkoogijahust tulevad päris huvitavad pannkoogid. Aga köök näeb välja nagu siin oleks korvpallimeeskond süüa teinud. Homme/esmaspäeval saab ka pilti.

/Edit esmaspäev 15.okt --> Vot sellised olid need pannkoogid. Häääästi nämmad :) Ja pokaalides on kirsisiider. (Seda jäi muideks üle poole pudeli alles ja tintellot võtsime kumbki ainult ühe pokaali, nii et külalised on oodatud...)

reede, 12. oktoober 2007

Film.

Vaatasime just Léon'i. Hea film. Aga lõpp on kurb. Soovitan.

Muideks, kaisus on kergem pisaraid pühkida.

Sõnad võeti suust.

Kadri kirjutas taktitundest ja ütles ära kohe kõik, mida mina samal teemal mõelnud olen.
Mind näiteks kohutavalt häiris, kui ma olin meheraasuga alles paar kuud koos olnud ja juba mõned sõbrad tõsimeeli avaldasid arvamust, et ma ikka tegin lollisti et endale korteri ostsin - oleksin ju saanud meheraasu korterisse kolida. Või kuidas ka praegu küsitakse, et nooh, te ei elagi veel koos vä? Või kui noritakse minu ja võimaliku raseduse teemal - alates sellest, et mul on lai pluus seljas, lõpetades sellega, et ma olen väsinud/tõbine/jne. Sellel viimasel teemal muideks avaldavad arvamust praktiliselt eranditult mehed. (Sellest olen kirjutanud siin ja siin.)

Samas minu vanemad pole minult kordagi selliseid küsimusi küsinud ja ometi on nemad tõesti suhtkoht ainukesed, kellel oleks õigus seda teha. Vähemalt nii palju on mul vedanud... Kuigi ma ise teen nalja, et nad kaotasid vahepeal juba lootuse, et ma üldse endale mehe leian ja seega ei julge suud lahtigi teha enam :P Ja pealegi on neil kaks maailmatuma armsat lapselast olema ja mina olen n-ö off the hook ;)

Aga teistele sooviks tõesti natuke rohkem taktitunnet. Kui inimene pole sulle ise rääkinud oma tulevasest lapsest/pulmast/elukaaslasest/haigusest/mõnest muust isiklikust asjast, siis järelikult pole sul seda vaja teada. Ja ise küsima minnes ei saa sa reeglina nagunii tõest vastust, sest noh... kui oleks soov, et sa teaksid, siis oleks juba nagunii räägitud. Nii et elage oma elu ja laske ka teistel seda teha.

Kinnisvara märksõnad ja nende tegelik tähendus

Kaasaegne elurajoon – haljastust pole ollagi, naaberkruntidel käib alles vundamendiehitus
Logistiliselt heas kohas – raudtee või mõni suurem autotee on kohe kõrval
Kaasaegne planeering – kõik on avatud, panipaikasid pole, maja kajab nagu kirik
Huvitav planeering – mingi tõsine käkk on kokku keeratud
Eksklusiivne sisekujundus – maast laeni täis odavat kitšii
Tolmuvaba tee – vihmase ilmaga ei tolma (natuke mudane ainult)
Looduslähedane asukoht – vähemalt muru on krundil olemas
Ehitusjärgus elamu – viimased kaks aastat pole keegi midagi ehitanud
Kõrgelt hinnatud piirkond – kes hindas, ei tea
Vaikne koht tupiktänava lõpus – talvel roogid lund nagu segane
Valgusküllane maja – suured aknad, ela nagu akvaariumis ja küta ennast lolliks
10 min autosõidu kaugus kesklinnast – kui sõita laupäeva hommikul kell 4.00
Hea hind! – müüja jaoks, loomulikult
Uus hind! – eelmine hinnasoov oli veel utoopilisem
Viimane võimalus selle hinnaga osta – homme on juba odavam
Miljööväärtuslik piirkond – lääneriikidest pärit turistid imestavad ekskursioonibussi aknast vaadates, kuidas meil veel sellised linnaosad säilinud on
Ühtse arhitektuuriga piirkond – naabril on sama kole maja
Asub eraldatud looduskaunis paigas – talvel on abiks püsiva neliveo ja kõrgema kliirensiga sõiduvahend
Asub veekogu vahetus läheduses – tasub uurida, millised kindlustusfirmad üleujutuste vastu kaitset pakuvad
Kommunikatsioonid rajatakse järgmisel aastal – kui arendaja vahepeal pankrotti ei lähe
Kauplus ja bussipeatus lähedal – poes on müügil ainult hädavajalikke toiduaineid, buss käib korra päevas
Turvaline asukoht – korter asub kõrgel ja autoga pääseb otse lukustatud sisehoovi
Valgusküllane elamine – kogu korteri peal on üksainus, tänava poole suunatud suur aken
Omapärane valguslahendus – magamistuba on ilma aknata
Suur rõdu – mida keegi ei kasuta, kuna korter asub liiklusmagistraali ääres

Allikas: Kadri.

Kurb.

Ma kaotasin täna hommikul ühe oma kiisukinda ära :(( Kukkus ilmselt bussipeatuses maha, kui taskust piletiraha otsisin. Esiteks - hea ajastus, ilmad lähevad ju praegu aina soojemaks ja soojemaks... Teiseks - nuuks, minu kiisukinnas :`((

neljapäev, 11. oktoober 2007

Cherry pop!


See reklaam on mind terve tänase päeva kummitanud ja koti ehtsaid tugrikuid saab see inimene, kes ütleb, mis lugu taustaks mängib ja kes seda esitab. Või on see special reklaami jaoks tehtud lugu ja mujalt seda kuulata ei saagi?
Aga igal juhul... cherry, cherry, cherry pop, cherry pop ;) Siider maitseb muidu ka õite hää, soovitan!

Natuke välismaist huumorit

1. Youtube: Americans are NOT stupid.

2. Flickr: Saksamaa Miljonimäng. Küsimuseks on: Mis on George W. Bushi eesnimi?

Test: kumba ajupoolkera sa rohkem kasutad?

Henrik saatis järgmise lingi: Left vs right.

Minul keerleb see kujuke päripäeva ehk siis kellaosutite liikumise suunas. Virxul liigub samamoodi. Kadril keerleb vaheldumisi päripäeva ja siis jälle vastupäeva. Küljeluul ainult vastupäeva.

Mis suunas näete teie seda kuju keerlemas, kallid lugejad?

Saagu valgus! Ja valgus sai.

Mul on nüüd kodus valgus. Igas toas. Või õigemini kamorkas pole, aga seal ei peagi veel olema. Siinkohal ei hakka ma remontimise detailidesse laskuma, aga meheraasu igatahes lubas, et ta tuletab seda mulle elu lõpuni meelde. Karta on, et ega tuletab ka :P

Ja külm on kohal. Täna hommikul olid autoaknad jääs. Autoakende kraapimine on vaieldamatult vastikuim tegevus hommikul vara. Samas... ma eelistan pigem jääd kraapida kui autos külmetada ja oodata, kuni meheraasu seda teeb. Liikumisega saab ju sooja, istumisega mitte.

kolmapäev, 10. oktoober 2007

Kui soovite kuuli pähe lasta, siis vajutage klahvile 1.

Helistasin Fujitsu-Siemensi tugitelefonile ja sattusin ootejärjekorda, kus malbe häälega naisterahvas iga viie sekundi tagant loeb ette sellise info:

Valige 1 - hooldus, garantii ja varuosad.
Valige 3 - Norman viirusetõrje ja MusicBrigade probleemid.
Valige 4 - Kodu PC tehniline tugi
Microsofti uuendused saate alla laadida leheküljelt
www.fujitsu-siemens.com.
Teenuse kiirendamiseks valige menüüst sobiva teenuse number.

Peale viiendat minutit andsin alla ja loobusin ootamisest. Proovin õhtupoole uuesti, äkki on lõunaaeg mingi tipptund ja kõik teenindajad on viimseni hõivatud.

Kuid asi, mida ei mainita antud teates, on see, et numbrile 1 vajutades suunatakse teid ingliskeelsele tugitelefonile, kus küsitakse teie numbrit, et lasta Eesti teenindajal teile tagasi helistada. Teisi numbreid ei hakanud üle kontrollima, kuna mul on just hooldusega vaja kontakti saada. Miks sellist infot teates ei mainita? Ma ei taha rääkida kuskil kaugel asuva tädiga, kui mul on konkreetne küsimus Eestis asuva teeninduse kohta. Ühtlasi tekkis mul küsimus, et kas see välismaale tehtud kõne on sama tariifiga, mis Eesti tugitelefon?


/Üldiselt olen ma jätkuvalt ving-ving nagu näha./

teisipäev, 9. oktoober 2007

Juust

Bonifaz valgehallitusjuust küüslauguga mitte üksnes ei lõhna nagu lapiloputusvesi, see ka maitseb samamoodi. Uskumatult jube! Ma polegi vist nii halba juustu varem maitsnud.

Õnneks Christopheri see maitse ei häiri ja saan talle selle jubeduse sisse sööta. Mu kassil on ikka väga peen menüü...

Aina paremaks läheb.

Oskab keegi öelda, kas ma peaksin väga mures olema, kui mul üks pliidiraud viimase kuumuse peal olles hõõguvpunaseks läheb? Kas võib asi olla selles, et mul polnud piisavalt suur pott seal peal? Ma olen küll koguaeg selle väikse kausiga süüa teinud ja varem pole raud punaseks läinud, aga äkki ikkagi on asi selles...

Aga see on nüüd kindel - ma olen üks hädapätakas ja minu elamine on hädaorg.

Ühtlasi võib mulle mõnda head tulemüüri soovitada. Hetkel kasutan ZoneAlarmi ja see sakib sajaga. Uuendab end iga kuradi sekundi tagant ja üldse käib närvidele. (Võimalik, et ma ei oska seda lihtsalt kasutada, aga anyway...) Tahaks midagi mõistlikumat.

Nalja tahate teada?

Täna lõpetas töölepingu ka köögilamp. Nii et "saagu valgus!" toimib minu elamises ainult kahes ruumis - vetsus ja elutoas. Esik ja köök on pimedad. Tegelikult loodan, et köögis pole päris sama jama, mis esikus, sest lülitisse siiski vool sisse tuleb - mul on nüüd selle pisikese tulukesega lülitid ja köögilülitil see tuluke põleb. Aga no krt ikkagi! Minu lähiaja eelarves puudub rida elektriku või laelampide jaoks. Meheraasu lubas homme natuke uurida, aga ta ei tunne seda elektrivärki eriti. Ikaldus täielik. Istun nüüd pisikese lugemislambi valguses ja vaaritan miskist hautist endale söögiks. Tuju on täiega nullis.

Küsi julgesti!

"If there are no stupid questions, then what kind of questions do stupid people ask? Do they get smart just in time to ask questions?"

Tänase päeva laul

James Blunt - I really want you.


Video kui selline küll puudub, aga laul on olemas ja sellest piisab. James Blunti kodulehel saab kuulata ka teisi lugusid - lehe allääres on ribake, kus saab valida, mis lugu parajasti mängitakse.

esmaspäev, 8. oktoober 2007

Vimrod3431


Chrisopher omas mahlas


Kassil oli väga töine nädalavahetus. Reedel sai hakkama pisikese lõhkumistööga, kui üritas puhtaks limpsida seda taldrikut, kus peal olid krevetid olnud - taldrik põrkus põrandaga ja põrand jäi sedapuhku võitjaks. Laupäeval tuulas mööda kappe ja riiuleid, lisaks kaevas toakase potist hulga mulda põrandale ja magas ise mõnuga seal sees. Õhtul magas surmväsinult ega tahtnud isegi krevetti süüa :P Pühapäeval ajas ümber lillepostamendi koos lillega. Lisaks turnis kapi otsas ja kablutas niisama mööda elamist. Kaselehti oli pool potiümbrust täis. Ja uskuge või mitte, aga kass on senimaani elus ja meheraasu ei kuulutanud teda ka cattus non grada'ks :)

Kaks kõige kallimat :)


Eih, ma ütlen... Sellel kassil on hea elu - söödetakse vorsti näpuvahelt ja enne seda sai veel krevetti kah maitsta. Vahepeal on mul tunne, et meheraasu hoiab seda kassi rohkem kui mina :P

Klaasiklirin keset ööd?


Mida teeksite teie, kui kuulete südaöö ajal jubedat klaasiklirinat ja aknast välja vaadates näete, kuidas kellegi jalad kaovad alumise korruse korteri aknast sisse? Mina ei osanud suurt midagi peale hakata. Iseenesest olid sel asjal olemas kõik murdvarguse tunnusmärgid ja ülevalt piiludes ei paistnud ka, et alumises korteris oleks ükski tuli põlenud. Aga mõistus tõrkus uskumast, et ükski varas oleks nii nahhaalne, et lööks laupäeva õhtul siiski suhteliselt varasel tunnil suure akna klirinaga katki. Meheraasu arvas, et pigem oli seal mingi kodutüli ja keegi siis jäeti ukse taha ööseks. All elab üks vene perekond, kes mitmel puhul on seal suure peo maha pidanud ja ka omavahelisi suhteid jaganud. Lisaks on tegemist nii väikse kohaga, et kõik tunnevad kõiki ja võõrad naljalt majade vahele uitama ei satu. Minul oli muidugi uni tükiks ajaks läinud, aga kuna meist veel korrus ülevalpool ka mingid inimesed olukorda jälgisid, siis rahunesin maha ja andsin unele alla. Hommikupoolikul kadusid ka klaasikillud akna alt, aga politseid ei kutsutud. Ju siis tõesti olid omavahelised suhete klaarimised klaasi lõhkumise põhjuseks. Parim aeg muidugi akna lõhkumiseks - väljas on kõigest natuke külm ja sügisel ei saja meil ju praktiliselt üldse vihma :P

laupäev, 6. oktoober 2007

Carry you home

Kuulan praegu James Blunti viimast plaati "All the lost Souls." Ma ei mäleta, kelle blogist ma lugesin, et see pidavat paras jama olema, aga igal juhul olgu öeldud, et mina sellega ei nõustu. James Blunt juba tuttavas headuses pigem. Mõnus hingekriipiv hääl... Pehmed meloodiad... Mulle meeldib. Aga eks kõik siin elus ole maitse asi.

PS! Tapeedimuhkude liimimine on nõmedaim tegevus tänase päikselise ilmaga! Aga muul ajal seda teha ei saa, sest laelambivalguses on varje ja peegeldusi liiga palju, et aru saada, mis on muhk ja kus on muhk.

..järg.

Tegelikult oleksin pidanud midagi süüa ka ostma... Kõht on tühi ja külmkapis on 40 pakikest kassisööki ja kilo porgandeid. Kaks kapsast ka. Ja liitrine purk jõulujooki ehk siis marjad viinas. Jõuludeni krt on veel ligi kolm kuu aega, aga enne ka lahti ei tee. Kannatan.
Aga süüa tahaks... Keegi ei viitsi mulle siia Männikule ühte mäki juustuburgerit tuua? Võib ka kaks. Ma võin paar õhupalli tänutäheks anda. Kui ilusasti küsida, siis puhun täis ka. Palun?

Laadapäevad


Ostsin endale Jane Austeni raamatu Uhkus ja eelarvamus. Vale liigutus tegelikult... Mul on vaja tapeeti süstima hakata ja nüüd see raamat ahvatleb mind. Ma olen seda filmi vaadanud vähemalt 3-4 korda ja ootan põnevusega, millal raamatut lugeda saan. Esimest lehte natuke lugesin, vaimusilmas jooksis film paralleelselt kaasa ja kujutasin elavalt hääletoone ja näoilmeid juurde. Põnev!

Peale selle ostsin veel 100 õhupalli ja 10 pakki kassisööki. Ja hambaharja Navigator. Oranzi värvi. Tegelikult olid mu korvis veel mõned asjad, aga vaevalt, et kedagi huvitab, mitu paari põlvikuid ma ostsin või mis pildid minu uutel aluspükstel on. (Jah, ma olen 27-aastane ja ostan pildiga aluspesu. Ei, ma ei arva, et ma oleksin ebanormaalne.)

Ja kaks süstalt ostsin ka, kõige suuremad, mis apteegis olid. 5 krooni. Müüja enam ei naeratanud mulle, kui lisasin, et ma rohkem ei soovi midagi. Ega arusaadav ka - minu ees ostsid kaks meest igasugu külmetushaiguste rohtusid ja muid vidinaid paarisaja krooni eest ja siis tulen mina kahe näruse süstlaga. Pettumus ju. Aga kuulasin siili sõna ja maksin kaardiga. Ma vist polegi nii väikest summat kunagi kaardiga maksnud...

Ning eile ostsin lõpuks ometi pistikud ja lülitid ära ja meheraasu pani need üles. Te ei kujuta ettegi kui mõnus on vetsu minna, ilma et riskiksin elektrilöögiga! Nüüd on mul vana ja katkise lüliti asemel uhke valge lüliti. Ma teeksin pilti kah, aga kes teist poleks varem valgeid lüliteid näinud? (Tegelikult said mul fotokal akud tühjaks, aga seda ma teile ei ütle :P)

Aga ma nüüd segan liimi valmis ja hakkan tööle. Hea rahulik on toimetada - kass on meheraasu pool toakasega sõbrustamas ja meheraasu on Kuusikul. Meheraasu lubas kassi ilma varjuta langema viia, kui see ta kase ära lõhub. Julmad naljad, julmad naljad...

Ülemine naaber aga muudkui imeb ja imeb... Põrand on tal küll nii puhtaks imetud, et varsti vist nühib augu põrandasse...

reede, 5. oktoober 2007

Õige. Siin ja praegu.

Sattusin Daki kaudu lugema Triinu arutlust selle üle, mis teeb suhte selleks Õigeks ja kuna tema mõtted on niivõrd tabavad, siis vaatasin ka oma suhte nende valguses üle. Tundub, et mul on vist vedanud... Olen õppust võtnud mineviku halbadest kogemustest ja kuulda võtnud iseenda soove. Kunagi ülikooli esimesel-teisel kursusel panime Avega kirja punktid, mis peavad ühel mehel olema (ideaal) ja mis kindlasti ei tohi olla (vastand). Minevikus sattusin oma valikutega peamiselt vastandite otsa ja nii võtsingi vahepeal pika pausi ning hindasin iseennast ja oma valikuid ümber. Murdsin vanast mudelist välja ja lasin lõpuks pika piinlemise ja puiklemise peale vanadest hirmudest lahti - tulemuseks on jackpoti võitmine :) Meheraasu sihib päris tugevalt sinna ideaali nimekirja ja mina olen õnnelik :)

Kirjutan ka Triinu punktide alla mõned oma mõtted:

* Räägime.
Rääkimine oli, on ja jääb üheks tähtsaimaks asjaks kõigi inimsuhete puhul. Juba alguses ütlesin meheraasule, et kui miski häirib, siis tuleb sellest kohe rääkida. Kangelaslik vaikimine ja endasse kogumine ei vii kuhugi ja hiljem on reeglina lihtsalt liiga hilja. Olen olnud suhtes, kus mina rääkisin, aga teine pool oli tummahammas ja alles lahkumineku ajal hakkas rääkima. Aga siis oli juba hilja.
Muidugi loeb ka see, kuidas rääkida. Kui rääkimine juba tülitsemise poole kisub, siis tuleb aeg maha võtta ja kasvõi kirjalikult oma mõtteid ja tundeid seletada. Kuidas kellelegi sobib.

* Mängud jäävad ööklubisse
Raske oli peale kolme aastat üksinda olemist kaitsemüürid tükkideks lammutada ja teine inimene endale lähedale lasta. Väga raske. Ega päris valmis ma vist polegi veel... Vahel taban end pisikese kivikuhila taha varjumast, aga ma pole 100% kindel, kas see on enda või hoopis meheraasu kaitsmine...

* Me oleme teineteise poolt
Sellest pole ma kunagi aru saanud, miks osad inimesed oma kallimast peamiselt halvustavalt räägivad. Ma põhimõtteliselt räägin väga harva oma kaaslasest midagi negatiivset ja sedagi tõsise mure korral ja kõige lähedasematele inimestele. Minu sõpradele tuli näiteks suure üllatusena, kui ma oma eksist lahku läksin. Nemad arvasid, et kõik oli ilus ja roosa, kuigi tegelikult... tegelikult oli roosat juba pikka aega väga vähe. Lihtsalt... oma musta pesu pesen praktiliselt eranditult koduseinte vahel.
Siin on muidugi vahe sees, kas naine lihtsalt siunab oma meest või kurdab muret ja otsib nõu, kuidas olukorda parandada. Loeb ka see, kas seda tehakse suuremas seltskonnas või oma usaldusväärse sõbraga omaette olles. Avalikult kõigi kuuldes halva rääkimine tekitab ka minus küsimust, et miks olla koos, kui mees(naine) nii halb on. Ja tegelikult on sedasi, et mul on endale karmimad reeglid kui sõpradele ja nii olengi ma alati valmis kuulama nende siunamist, muretsemist ja rõõmustamist. Eranditult.

* Tülid on pinnapealsed
Tülitsemise või üleüldiselt arusaamatuste puhul üritan ikka järgida klassikuid ehk "Oleme nüüd sõbrad edasi!" Kuna reeglina olen mina see, kes mossitab või tujutseb (naiste värk vist...), siis olen ka esimene, kes lepitust otsib. Olgugi, et ma tavaliselt olen vägagi jutukas, siis lahkhelide puhul eelistan emotsioonide lahvatamist ennetada ja lõpetan vaidluse ära, kui näen, et see ei vii kuhugi. Selline enesekontroll on ilmselt töölt pärit, olen õppinud naeratama ja kannatlikult seletama. Tuleb ka tavaelus kasuks.
Üldiselt on nii, et kui omavahel rääkida ja aus olla, siis suuri tülisid ei saagi tekkida. Need kipuvad tulema ikka siis, kui midagi on pikka aega ütlemata ja halvad tunded on koguneda saanud.

* Ta on ilus/tubli/hea ja ma armastan teda.
Komplimenteerimisega pole mul õnneks kunagi probleeme olnud, pigem tekitan oma meheraasus kimbatust, kui talle tihtipeale särades otsa vaatan ja lambist teatan, et ta on ikka nii armas :P Komplimentide tegemine on tegelikult väga oluline ka sõprussuhtes, kuna sõbra arvamus on ju tihti olulisemgi kui oma kaaslase sõnad. Sõber on ju rohkem objektiivne, vähemalt teoorias. Aga jah... meheraasu on ilus/tubli/hea ja ma armastan teda :)

* Sarnased maailmavaated ja hobid.
Vot sellega nõustun kahel käel. Mul on olemas kogemus sellega, kuidas minu erialavalikut ei suudetud mõista ja selle kallal koguni noriti. Praegu on puhas nauding vajadusel meheraasult abi ja nõu küsida ning üldiselt it-teemadel rääkida. Ja kõrvuti diivanil pikutades on nii mõnus raamatut lugeda :) Ja käsikäes jalutada ja... Ühesõnaga ongi nii, et sarnasused seovad. Lisaks sellele on ta minust mitu peajagu targem ja ma olen selle üle lausa narruseni õnnelik.

* Domineerimine pole hea, koos minemine on.
Oleneb suhtest - mõnele inimesele sobibki, kui teine kõik otsustab. Minule ka natuke vahel meeldib, kui mees ütleb oma mehesõna ja asjad ongi nii. Samas meeldib ka see, et ühised otsused teeme ühiselt ja vajadusel suudame mõlemad oma tahtmisest loobuda ja kompromissile minna. Tasakaal peab valitsema.

* Koos ma olen parem inimene kui üksi.
Temaga koos olen ma õnnelik. Õnnelikum kui ma kunagi varem olnud olen. Ta paneb mind naeratama, niisama ja ilma põhjuseta. Ma olen meessoo suhtes leplikum, kuna lõpuks olen kohanud meest, kes on täielik vastand keskmisele meesterahvale, kellega ma kokku olen puutunud. Ma ei tee enam nii kriitilisi ja sarkastilisi märkuseid nende pihta ja olen võimeline tunnistama, et Jumal äkki ei teinudki nalja, kui mehe maa peale lõi :P (Ok, tunnistan, paranemise protsess on alles poole peal ja päris ilma kriitikata ma ei saa.) Kas ma ka muul moel muutunud olen, seda ei oska ma vist ise eriti hinnata. Sõbrad vast näevad kõrvalt selgema silmaga...


Ja tegelikult on nii, et elus võib olla lugematu arv neid Õigeid. Just siin ja praegu. Ja mis eile oli veel õige, ei pruugi seda täna enam olla. Inimesed muutuvad. Ideaal on jah see, kui inimesed muutuvad samas suunas, aga alati nii ei lähe ja inimesed lihtsalt kasvavad teineteisest lahku. Ja nii võibki juhtuda, et eilne Õige on täna hoopis Väga vale. Elu on selline. Ning on vale joosta ringi ja seda Õiget otsides kõik Mitte nii õiged välja praakida. Mina ju tundsin meheraasut ligi aasta, enne kui mu silmad lahti läksid. Eitasin tõmmet ja sisendasin endale, et ta ei sobi mulle. Ja vot mis sellest lõpuks välja tuli. Minu eile veel Mitte nii õige osutus täna just selleks Kõige õigemaks. Mis aga homme saab? Seda ei tea enne kui homme on käes. Mina annan omalt poolt kõik, et ka homme oleks samasugune nagu täna.

neljapäev, 4. oktoober 2007

Katkeid elust enesest


Pildil hetk Gregori sünnipäevast.

Pilleriin õpetab, kuidas Lõviga toime tulla:
Lõvi kasutamise käsiraamat: kiida oma Lõvi. Nüüd kiida veel oma Lõvi. Mis sa passid, su Lõvi vajab veel kiitust!

Ja Rojuke ütleb veel seda: Ainult need, keda armastanud oled, saavad tõeliselt haiget teha. Paradoks seisneb selles, et reeglina ei jää see võimalus kasutamata.

Minu rolliks jääb vaid mõlema väitega kahel käel nõustuda. Lisan vaid seda, et välja nurutud kompliment pole enam kompliment ega mõju nii nagu mõjuma peaks. Kahjuks kipuvad Eesti mehed olema pigem liiga kitsid kui ülevoolavalt lahked selle komplimenteerimisega.
*
Aga helgemalt poolelt see, et eile tegin suitsukanapastat - üllatavalt hea tuli välja. Peaaegu nagu päris :) Meheraasu sõi ja kiitis. Järgmiseks võtan plaani lõhepasta. Tartus Shakespeare'is on maailma parim lõhe-pastaroog - tagliatelled lõhega - ja mul käivad juba mitu päeva neelud selle järele. (Pliis, tsikid, kui ma Tartu tulen, lähme sinna sööma, onju?)

Ja ma lubasin oma õeraasule, et kui ta räägib minu eilsest pasta-prohmakast, siis ma panen siia üles pildi, kus tal on mudamask näos. Aga karta on, et ta räägib ikkagi :P Mina räägiksin. See oli lihtsalt niivõrd hale :P
*
Eile astusin meheraasu pool kaalule. Väga vale liigutus praegusel ajahetkel. Tunnen end veel rohkem vaalaskalana. Aga ega tervet numbrit ei saa nüüd looduse kaela ajada, eks ma ise olen ka end vähem liigutanud. Jama.
*
Aga seda ma lihtsalt pean ütlema, et meheraasu ostis eile endale koogivormi! Ja paki tordipulbrit ostis ka. Aga ta lubas küpsetamist proovida siis, kui mind juures naermas pole :P Ma mõjun talle ikka väga inspireerivalt :)
*
Ja iga kord, kui ma meheraasu pool kartulit praen, tuleb mulle meelde Rink. Rootsis oli ta ju eriti nukker, kui nägi mind meheraasule kardulaid praadimas... Ütles, et tema naine ei tegevat üldse süüa ja ta toitub peamiselt poes pakutavast valmistoidust. Ja kui ma talle kaasa tundsin, et see on väga üksluine menüü, siis ta ütles, et erinevate poodide toidud maitsevad erinevalt... ta varieerib. Vot see vestlus tuleb mulle meelde, kui meheraasule õhtusööki vaaritan. Olen jah õel :P
*
Ning kui kellelgi on nädalavahetusel igav, siis tulge minu poole tapeeti siluma. Süstal on minu poolt. See paganama tapeet tõmbas peale kuivamist voldid sisse, välja saab need liimi ja silumise abil. Volte jagub mitmeks päevaks.
*
Lõikasin siit vahelt tüki hala välja, seda polnud enam vaja. Mulle vist piisab sellestki, kui saan mõtted endast välja kirjutada, avaldada polegi vaja. Nii et teil vedas, te ei peagi täna minu melanhoolseid mõtteid lugema. Postitus on niigi liiga pikk juba :P
*
The End.

This time of the month.

See on vastik. Sa tunned ennast suure, paksu ja koledana. Tuju on pidevalt sitt ja kõik käib närvidele. Sa ärritud täiesti tühiste asjade peale ja solvud hingepõhjani. Meeleolu võib muutuda millisekundi jooksul ja reeglina ainult halvemaks. Põhjuseid polegi vaja. Ja nii kaksteist korda aastas.

kolmapäev, 3. oktoober 2007

.

Ma olen tüütu. Vot ongi nii.

Üldiselt tädi Irma sakib sajaga.

Maailma parim õde...

.. ja üks kahest maailma armsaimast õepojast.

pedofiili paradiis*

Mida kõike välja ei mõelda: http://www.beebirate.ee. Reidi lasteaed. Eriti humoorikas oli leida menüüst rubriik "Otsi last" ja praktiliselt selle alt omakorda "Ost - Müük - Vahetus." Mnjah, minu mõtted läksid igatahes vasakule.

* Pealkirja autoriõigused kuuluvad Kadrile :)

teisipäev, 2. oktoober 2007

Piinamisriistade näitus

piinamistool Käisime meheraasuga täna piinamisriistade näitust vaatamas. Pilet oli suhteliselt krõbe - 80 krooni, aga ütleksin, et see oli seda raha väärt. Üks asi on lugeda raamatust, et vot inimesi piinati, hoopis teine on aga reaalselt näha neid vahendeid. Kõigil eksponaatidel olid juures ka seletavad tekstid koos näidetega, lisaks illustratsioonid. Minul igatahes läks süda päris pahaks ja suht suure tõenäosusega näen ma täna öösel väga huvitavaid unenägusid. Võigas näitus oli, ausalt. Uuesti ei läheks, aga soovitada julgen. See on avatud kuni 11.oktoober, iga päev kell 10:00-21:00. Asub raekoja platsi juures Viru tänaval.

*-*

Süümepiinad on vastikud. Teadmine, et osaliselt minu julgustamise tulemusena juhtus mingi negatiivne asi, pole üldse mõnus. Ei kergenda olemist ka see, toimunud reaktsioon oli asja eest ja põhjendatud, ammu oleks seda vaja olnud. Ikkagi on kehv tunne... Missest, et süüdlased on hoopis teised.

Eilsed uudised

Kass õppis vannitoa ust seestpoolt lahti tegema. Aga vannituba on ainuke koht, kuhu ma saan oma kassiniru kinni panna, kui on vaja midagi ilma tema vahelesegamiseta teha. Nüüd pean tugitooli ukse ette lohistama või riivi ette panema. See on ju tavaline, et vannitoa uksel on väljaspool riiv, onju?

esmaspäev, 1. oktoober 2007

Nädalavahetus pildis


Von Bocki maja seinamaal.


Alma Mater Tartuensis :)


Tartu Ülikooli 375. aastapäeva puhul on terve linn selliste lintidega ehitud. Paljude hoonete ja tänavapostide küljes on ka TÜ ja Tartu lipud.






Kalamees Emajõe ääres... Ega jah, pime talv on tulemas, ongi vaja paar helendavat kala endale helkuriks püüda. Ma keeldun uskumast, et keegi võiks süüa neid kalu, mis Emajõest püütakse - see jõgi on liiga solgine selleks!

Tüüpiline.

Mul tõmbavad enamvähem kõik riided pesus mingit pidi kokku - mõni pikkusest, mõni laiusest, mõni suisa mõlemast. Aga vot minu uus lemmik särk, mis sai natuke varuga ostetud, venis pesus hoopis veelgi laiemaks. Nagu kiuste! Oleksin pidanud ikka rulli vatti koos särgiga ostma... Mis teha, kui jumal on õnnistanud mind terava keelega ja muud varud andmata jättis :P

Põnev algus

Nädal algas põnevalt - meheraasu auto otsustas hommikul keset sõitu äkitselt välja surra. Lambist, ilma hoiatamata. Käima ka ei tahtnud enam minna. Pidin tööle helistama ja paluma Olevil meid vedama tulla. Vahva... Õnneks mingi aja pärast võttis auto hääled sisse ja saime omal jõul kohale, aga eriti tore oli telefonis seletada, et meil siin juhtus pisike jama, kas keegi saaks meile appi tulla. Nüüd pole neil enam kahtluseraasugi. Väga hea algus uuele nädalale. Aga vähemalt on lõbus olla :P