Veel raamatutest.

Ma hakkasin siia kirjutama järjekordset vinguvat postitust rongisõidust, aga rahunesin maha ja seekord pääsete sellest. Näib, et mulle piisab sellestki, kui ma kirjutan jutu valmis ja siis vajutan delete klahvi. Mul on vaja lihtsalt kirjutada, polegi oluline, et see ka kunagi lugejateni jõuaks.

Kirjutan parem hoopis sellest, et lugesin rongis lõpuni Epu ja Daki meesteraamatu. Hea raamat on. Päriselt ka. Eelmine kord jätsin lugemise pooleli peale Kallet, lihtsalt ei tahtnud õhtul seda järgmist nime lugeda. Õige otsus oli. Kummaline, kuidas sama nimi paneb mõtlema... Kogu see teema oli selline, et... ausalt - ma ei leia muid sõnu kui et... Ei, ma ei saa siia neid mõtteid kirjutada. Need hirmud ja lootused on liiga minu omad, et neist kirjutada. Ütlen lihtsalt seda, et ei loe see, et jutt polnud ju üldse samast inimesest. Isegi nimed pole õiged. (Vist?) Lihtsalt, kui sa oled hetk tagasi perroonil head-teed-musi saanud ja siis loed sellist asja... paralleelid tekivad tänu nimele kergemini kui niisama suvalise Mati või Kallega.
Aga võib-olla see ongi just selle raamatu võlu - see on küll nimeliselt kirjutatud, aga samas on need mehed kuidagi ebaisikulised, ilma näota, lihtsalt sõnad ja kirjavahemärgid. Seosed tekivad ise ja täiesti ootamatute nurkade alt. Sama nimi võimendab seda veelgi. Õnneks polnud teisi tuttavaid nimesid. Piisab sellest ühestki.

Ja seda märkasin ma ka, et ma justkui üritan ära arvata, kes on ühe või teise jutu välja mõelnud. Kelle maailmast see pärit võiks olla. Vahel isegi taban, et üks asi justkui kannaks Daki templit ja teine kõlab rohkem Epu moodi, aga samas... ma ei tunne ju kumbagi rohkem kui blogidest loetu ja sedagi mitte väga põhjalikult. Sellegipoolest on see huvitav kogemus - autor pole lihtsalt nimi esikaanel... nad on minu jaoks tegelikult ka lihast ja luust inimesed. Sellist raamatut on palju huvitavam lugeda, see on kuidagi rohkem "päris". Lahe :)

Epu Ameerika raamatuga jõudsin ka peaaegu ühele poole. Osad jutud oli juba blogist/ajakirjandusest tuttavad, enamus mitte. Kuna mulle on alati meeldinud teiste kultuuride tegelikust eluolust rääkivad raamatud (näiteks see valgete raamatute sari naiste lugudest), siis ka see läks õigesse kohta. Hästi ausalt aga samas mitte üldse halvustavalt kirjutatud jutud. Läbi kumab püüe mõista ja aktsepteerida aga samas iseendaks jääda. Epu blogi kommentaarides on teda vahel süüdistatud oma Ameerika perekonna mustamises, aga ma ütlesin ka seal sama, mida ütlen siin - aus kirjeldus pole mustamine. Kindlasti annaks palju räigemalt neid samu asju kirja panna, aga Epp kirjutab tooniga, millest hõngub sooja poolehoidu ka erimeelsustest hoolimata. Ja hästi kirjutab, kaasahaaravalt. Mina näiteks olen suhtkoht ainuisikuliselt tänu temale vaikselt otsast rohetama hakanud. (Näiteks korjan paberiprügi eraldi ja ei lase veel/elektril niisama tühjalt joosta.) Keegi pole lihtsalt kunagi niimoodi inimlikult sellest teemast kirjutanud. Ajalehtede artiklid kahjuks ei mõju selliselt... Need on tavaliselt ülepolitiseeritud või liialt lihtsustatud ebahuvitavad kirjatükid. Isiklik lähenemine mõjub hoopis paremini. Ja peale selle raamatu lugemist saan ma täiesti aru, miks võib tekkida soov Amishite kombel elama asuda.

Kokkuvõtlikult - need kaks raamatut on väga hästi paigutatud investeering. Huvitav lugemine ja mõtlemisainet pikemaks ajaks. Kavatsen ka Ameerika raamatu järje enda raamaturiiulisse soetada. Ja Daki blogiraamat leiab ka järgmine kuu oma tee minu pisikesse pessa. Kultuuri tuleb ju toetada ;)

Ahjaa... ühe trükivea leidsin ka Ameerika raamatust :) Aga ma ei ütle teile, kus see on :P