esmaspäev, 31. detsember 2007

2007. aasta viimane postitus

22 minutit veel ja ongi selleks aastaks tööga ühel pool :) Taevas on jätkuvalt hall ja eelmine nädal lubatud lumi jäigi tulemata... Kardetud jõulukilod muidugi ei saanud lumest eeskuju võtta, need on kõik kohal. Rohkemgi kui ennustatud. Uuel aastal tuleks üks kõhugripp kuskilt üles korjata, siis saaks kilodest kiirelt lahti :P Teine variant oleks rohkem trenni teha, aga no kes seda viitsib, eksole ;)

Aga tegelikult tahtsin seda öelda, et siis lõbusat vana lõppu kõigile! Et uus tuleks parem kui kunagi varem :) Uuel aastal näeme... st. kirjutame ja loeme ;)

Retsept: Jogurtileib

2,25 dl täisteranisujahu
2 dl nisujahu
2 dl kaerahelbeid
0,5 tl soola
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 dl fariinsuhkrut
400 g leiva-pähklijogurtit
1 dl õli
1 muna

Sega kuivained omavahel. Lisa muna, jogurt ja õli ning sega kiiresti läbi. Kalla tainas võitatud 1,2 liitrit mahutavasse vormi ning küpseta ahjus 175 kraadi juures 40 minutit. Kata vorm köögirätikuga ja lase leival vormis jahtuda.

******************************
Ma ausalt ei mäleta, kust mu õde selle retsepti leidis. Vist oli mingi Pere ja Kodu või mingi muu ajakirjaga kaasa tulnud retseptivihik. Igatahes leib tuli mõnusalt pehme, kuigi maitselt on see pigem magus sai või keeks... Aga mul vist läks kogemata fariinsuhkrut sutsu rohkem ka. Teha on kergem kui keeksi, nii et ma järgmine kord teen tööle hoopis selle jogurtileiva kaasa, kui miskit küpsetama pean. Hea maitseb see igal juhul :)
Ahjaa... mul oli vorm kaks korda suurem kui retseptis soovitatud ja polnud ka miskit halvasti. Tuli lihtsalt natuke madalam leib ja küpses natuke vähem aega. Muud erinevust polnud.

pühapäev, 30. detsember 2007

Kardinasaaga jätk.

Nonii-nonii-nonii! Kardinad on valma! Pisikest närvikõdi pakkus avastus, et õhukesed kardinad on erineva pikkusega... Selle avastasin ma muideks siis, kui olin mõlemad kardinad 10cm lühemaks keeranud, ära õmmelnud ja üles riputanud. Õmbluse harutamine võttis rohkem aega kui kahe kardina keeramine ja õmblemine! Teine põnev moment oli see, kui ma juba ettenägelikult riputasin külgkardinad enne keeramist üles, et vaadata ja võrrelda. Mõlemad kardinad olid viltuse alläärega - külgedelt lühem kui keskelt. Mõlemad! Minu õnn oli see, et kõrvuti sattuvad küljed olid enam-vähem võrdse kõrgusega. Valge kardin küll paistab natuke nurgast välja, aga ma olen otsustanud seda mitte näha. Ma ei hakka õhukesi kardinaid veel üks kord harutama ja külgkardinaid muud moodi üles riputada ei saa - teine külg on mõlemal kardinal eri kõrgusel.
Ausalt, ma ei julge tagumise toa kardinaid üles riputadagi... Need õmblesin eile samamoodi parajaks nagu esimesel katsel suure toa õhukesed kardinad - servast 10cm üles ja asi vask. Kui need nüüd ka erineva kõrgusega on, siis ma saan tõsiselt tigedaks. Õnneks on mul natuke armuaega antud, kuna enne peavad aknapaigaldajad viimistlust tegema tulema.
Aga jah, õmblemine ikka pole minu teema. Keskkoolis pidime näiteks käsitööõpetuses pluusi õmblema. Lihtne, kas pole? Võtsin mina siis enda pealt mõõdud, lõikasin sobiva suurusega lõike järgi tükid välja, õmblesin läbi valu ja pisarate kokku ja tulemuseks oli pluus, mis oleks mulle laiaks jäänud ka siis, kui ma kolmikuid kannaksin. Tõeline telk. Sama teema oli ka kudumisega - käpikuid kududes suutsin ühel kindal labaosa teha kaks korda laiema kui teisel, kuigi alguses oli võrdne arv silmi. Vot tehke järgi.

See-eest küpsetamises olen ma natuke osavam :) Jogurtileib tuli peaaegu sama maitsev nagu õeraasul. Homme jagan ka retsepti, täna enam ei viitsi. Lähen hoopis filmi vaatama - täna on kavas Death at the Funeral.

Eile veel... täna tegelikult natuke ka.


Te ei kujuta ette kui tubli ma eile olin! Ma ise kah imestan senimaani. Ma nimelt tegelesin vist suisa esimest korda peale keskkooli lõppu õmblemisega. Oli vaja ju meheraasu uued kardinad lühemaks teha, et saaks praegused õudused akna eest ära võtta ja uued ette panna. Triikrauaga pressisin murdekoha ilusasti sirgeks ja nii see käiski. Meheraas muidugi suutis alguses triikrauda sättides kuumuse nulli keerata... Mina muudkui triigin ja triigin aga no mitte mingit kasu, äär ikka läheb laiali! Triikraud ise on ka muidugi paras uunikum, ime et üldse enam töötab. Õmblusmasin see-eest on aus masin - Vesta käsimasin. Selline iidvana ja kulunud, aga õmbleb suhtkoht kõike, mis ette anda. Alguses natuke jukerdasime selle masinaga, aga kui tööle sai, siis õmbles nagu nalja. Täna teen veel suure toa kardinad ka parajaks ja siis ei pea enam õhtuti võõrastele show'd tegema - praegu on ju ainult mingi elukole pitskardin akna ees. Kohe hea tunne on, et ma veel õmblustööd oskan. Kuigi jah, ma parema meelega heegeldaks ja tikiks, aga ärge ainult õmblema ja kuduma sundige! Kardinat olen veel nõus õmblema - see on üks enam-vähem sirge õmblus, aga midagi keerukamat ma küll meisterdada ei taha.

Eilse päeva teine erksam hetk oli see, et me käisime lõpuks ometi voodit ostmas. Saate aru - päris oma voodi! Ega eriti pikalt ei valinudki, sest valik oli nagu ta oli ja meil eriti kõrged nõudmised polnud kah. Kolmapäeval tuuakse kohale :) Nii nummi :)

Ja eile Rimist küpsetamise jaoks jahu ja muud nänni ostes tuli meelde, et unustasin keeksivormi koju ja meheraasul seda pole. Ta siis pakkus välja, et käime minu poolt läbi ja toome ära. Mina teatasin selle peale rõõmsalt, et siis pole ka fariinsuhkrut vaja osta, mul kodus on poolik pakk, ja paningi selle tagasi riiulisse. No ostsime siis muud asjad ära, kõnnime parkla poole, kui äkitselt tuleb mulle meelde, et mnjah, ma ei võtnud ju võtit kaasa... Nii et täna lähme nüüd uuesti poodi... fariinsuhkrut ostma. Ja keeksivormi asemel kasutan koogivormi, seda millel auk keskel on. See on meheraasul olemas. Lihtsam on Keilas poes käia, kui hakata minu poole sõitma. Aga eriti juhe tunne oli küll...

Aga ma nüüd teen kiirelt oma igapäevase blogiringi ära ja jätkan õmblustöödega. Neli kardinat veel ja ongi valmis. Aga teeme siis nii, et kui keegi meheraasule külla tuleb, siis ärge vaadake seda kui kõverad need allääre õmblused on, eksole ;)

reede, 28. detsember 2007

Jõulud sõnas ja pildis

Jõulumeeleoluga oli küll tõsine ikaldus, aga ega sellepärast veel jõul pidamata jäänud. Jõuluvana käis ikkagi külas ja kilod tulid ka kohe mitmekesi. Nagu alati... Aga et siis lubatud "lühike" kokkuvõte minu jõulutamisest:

Laupäev 22.12
Jõulutamine sai alguse laupäeval Tallinnas Famiilia esimese jõulupeoga. LoositõmbamineHommikul peksis meheraas mind varakult voodist välja (no 11:30 on laupäeval vara!) ja saatis kööki küpsetama. Meil nimelt oli see jõulupidu "lauake, kata end!" stiilis ehk igaüks tõi miskit suupärast kaasa. Mina lubasin kirsi-kohupiimakooki küpsetada. Enne pidu sain veel Järve selveris end õnnitleda, et päev varem oma ostud ära tegin, sest kassasabad olid ikka nii 15-20 inimest pikad... Lahedaim jõulukingitus! Naabrionu ise tegi.Mina haarasin kingituste pakkimise letist paar kinkekotti kaasa ja pääsesin ilma sabatamiseta minema. Kristina ja Kirsti juurde jõudsime moodsalt 15 minutit hilinedes. Kiirelt sai laud kaetud ja hõõgvein pliidile pandud.
Kuna mul peksis ajakava natuke lauaga vastu pead, siis tegime varsti ka kingituste loosimise ära.Naabrionu sai loosiga minu kingitud tassi Kingitustega oli meil nii, et igaüks tõi ühe paki kaasa, sellele sai number peale pandud ja siis igaüks tõmbas kotist pimesi ühe numbri. Minul oli nii õnnelik käsi, et valisin endale lahedaima kingituse - Naabrionu Marguse pisikeste osavate kätega meisterdatud pildiraami koostema pildistatud pildiga. Lisaks veel ka minu sünnipäeval tehtud perepildi. (Homme saan trelli ja siis saan selle pildi ka üles riputada. Praegu on pilt kamorkas kassi eest turvalises kohas peidus.) Meie :)Minu tehtud kingituse loosis endale Naabrionu - armsa sinise eesliga savist kruus. See mina sulle - sina mulle loosimine polnud üldse haruldane meil - Rita ja Marko loosisid endale teineteise toodud kingitused ehk siis pakid jäid perekonda :P Järgmine kord neile külla minnes on vähemalt tegevus olemas, mängime Monopoli ja Doominot. Peale kingituste loosimist sain veel natuke kooki süüa ja juttu rääkida ja siis pidingi end rongi peale asutama. Ees ootas järgmine pidu - kursa seltskonna jõulukas.

Tartusse sõitsin esimese klassi vagunis, ma ostsin pileti varem valmis, kuna tahtsin kindlasti istuma saada. Üldiselt on teises klassis mugavam sõita, jalgadel on rohkem ruumi. Jõuluvana ;)Ainuke pluss on tõesti see, et istmed on mugavamad, aga muidu küll mingeid eeliseid ei näinud. Tartus tuli mulle õeraas rongile vastu, kuna ma tõesti ei tahtnud oma suurte kodinatega mööda linna tuterdama hakata. Pealegi oli mul pool tsikkide kingitustest ilusasti koju jäetud ja õde tõi selle mulle ära. Kui ma algul kartsin, et jõuan sinna peole alles siis, kui verivorstid ja ahjukartulid on ammu hangunud ja otsagi saanud, siis tegelikkus kujunes palju roosilisemaks. Teine väga lahe kingitusKohale jõudsin ma ilusa ajavaruga ja sain veel häääästi natuke ka köögitoimkonnas abiks olla. (Katsusin, kas kartulid on küpsed :D) Olin veel nii tubli, et suutsin juukseidpidi antenni külge jääda ja tõmbasin selle robinaga teleka pealt maha. Õnneks oli Zum saunas ja ma sain selle ilma suurema pahanduseta enam-vähem õigesse kohta tagasi pandud. Natuke võimlemist oli, aga Mann ja Margrit olid abiks ja kolmekesi saime raske ülesandega hakkama. Suutsime ka antenniharud peaaegu õigesse suunda suunata... peaaegu... Kes see seda ETV'd ikka laupäeva õhtul vaadata tahab, eksole :PJatzy vahekokkuvõte Peale õhtusööki vaatasime telekast juba klassikaks saanud jõulufilmi "Üksinda kodus" :)
Poole filmi ajal saabus Zum rõõmusõnumiga, et saun on vaba. (Meil pole oma seltskonnas kombeks segasauna teha.) Kuna teised naiskad ei olnud saunast huvitatud, siis läksime tsikkidega neljakesi saunatama. Või noh kolmekesi, Kadri oli niisama seltsiks. Ohjah... Juttu jätkus kauemaks ehk siis saunast saime välja alles kahe tunni pärast. Time flies when you're having fun. Ma isegi ei mäleta mida kõike me seal arutasime... Igav meil ei olnud ja oleks kauemakski jäänud, aga saun hakkas juba väga maha jahtuma.Usin arvutaja
Varsti peale saunatamist oligi aeg Jõuluvana tulekuks :) Mina sain kohe esimesena paki kätte, sest rääkisin liiga palju ja Jõuluvana arvas, et ma kindlasti tahan talle kohe salmi lugeda. Tänu Ritale oli mul salm ilusasti paberil ja hätta ei jäänud :) Üldse oli see aasta kõigil salm tagataskus olemas ja muusikalisi-tantsulisi etteasteid ei näinudki. Kingitus oli jällegi hästi armas - Limpa saunalina. Mõnusalt erksavärviline ja täitsa piisavalt lai. (Ka kursakatega on meil selline juba aastaid selline pakisüsteem, et iga tulija haarab paki kaasa ja pistab selle jõuluvana kingikotti, kust siis õhtul Jõuluvana need pimesi laiali jagab.)
Õhtul muljetas Zum oma suurest reisist ja meie tsikkidega mängisime Yatzy't. Ka nii saab Yatzy't mängida Ma maandusin auhinnalisel viimasel kohal :) Kella kahe ajal soovis minu lahke sohver, ehk siis Mann, Une-Matile külla minna ja nii saigi see tore pidu minu jaoks läbi. Enne lõppu sai veel Mikult välja pinnitud lubadus koos Ermega sünnipäeva pidada, nii et jaanuaris on mida oodata :)

Õhtu jooksul kuulsin ma muidugi mitu korda, kui õel ja kuri inimene ma ikka olen ja sain teada, et mõni mees pole suutnud senimaani minu nime meelde jätta. Mis teha, meestele ma ei meeldi. See on minu jaoks juba teada tõde, et meessoo silmis olen ma üks õel ja paha inimloom, kellel on veel pealekauba terav keel ja kes on koguaeg hästi negatiivne. Minu õnn, et meheraasule just minu terva keel meeldibki, tänu sellele ma talle silma jäingi :)

Pühapäev 23.12
Hommikul tegin oma pisikesed silmaluugid kella üheteistkümne ajal lahti ja kümme minutit hiljem maandus õeraasu meie pool. Pool tundi hiljem olin pestud, kustud, kammitud ja startisime hullumajja - läksime ostlema. Parkimiskohtadega joppas meil ikka nii hästi, et kordagi ei pidanud pikalt otsima ega parklas tiirutama. Saime ilusasti otse nina all vabanenud kohtadesse parkida ja rahulikult poodidesse suunduda. Neli tundi hiljem olid meil viimased jõuluostud tehtud ja poodidest oli ka vägagi kõrini. Sain hoopis Küljeluuga kokku ja otsustasime mõned kokteilid teha. Kohaks valisime Kapriisi, kuna see on uus koht ja selle sisekujundus on hästi lahe. Proovisime kahepeale kokku kuut kokteili:
Orange Oasis -mitte midagi erilist, hapukas;
Apple Martini - üsnagi meeldivalt õunane;
Sunburn - ilmselt mitte midagi erilist, kuna mulle ei tule selle maitse meelde;
Bacardi Razz Cooler - minu proovitud kokteilidest parim;
Snake in the Grass - kui vähegi võimalik, ärge jooge seda! Täpselt selline maitse nagu imeks pool tundi vänget piparmündist hambapastat. Jube.
Näki Nõrkus - seda soovitan kindlasti proovida, absoluutselt parim kokteil, mida üldse proovinud olen.
Kahjuks ei olnud neil menüüs Caipiroskat, ma tahaksin selle ka kokteilina ära proovida. Pudelisse villitult on see igatahes väga maitsev märjuke.

Esmaspäev 24.12
Jõululaupäeval oli pisike perekondlik jõuluõhtu õeraasu kaunis kodus. Ta oli terve päeva kokanud ja küpsetanud, pool eelmisest õhtust kah. Aga laud oli head ja paremat täis ja kõik maitses imeliselt. Ausalt, mu õeraas on imeliselt hea kokk. Tema jogurtileib viis keele alla! Kõigest muust rääkimata :) (Mul on retsept olemas ja proovin ise nädalavahetusel seda leiba küpsetada. Kui välja tuleb, sis jagan retsepti ka teiega.)
Pikemalt ma sellest peost rääkima ei hakka, panen lihtsalt mõned pildid vaatamiseks:

Egert oma uue vägeva kelguga. Nüüd tuleb vaid lund oodata...
Egert

Tulevane kitarrivirtuoos Gregor (oi, see pill tegi koledat häält! Miks on kõik need patareidega laste mänguasjad nii kõva heliga ja miks ei saa seda heli vaiksemaks keerata? Ega lapsed kurdid ole ju!)
Gregor

Martina sai jõuluvanalt närimiskondi kingiks. Nii kui kingi kätte sai (õigemini hambusse), nii kohe teise tuppa kadus ja tükk aega ei tulnud enam välja.
Ka Martinal käis jõuluvana :)

Mina oma imearmsate õepoegadega Monopoli mängimas. Sain Egertilt haledalt pähe... Aga eks ma natuke lasin tal võita ka, ikkagi jõulud ju ;)


Teisipäeval pakkisin oma kodinad ja võtsin suuna Tallinnale. Meheraas ja oma kodu ootasid :) Tõin ka Christopheri tagasi koju peale kolmenädalast külaskäiku Joosepi juures. Niiiiiiii mõnus oli kodus olla :) Tuju paranes kohe mitme kraadi võrra!
Kolmapäeval käisid Lea ja Kadri (tädi ja täditütar) külas, poolenisti soolaleival kah. Sain lõpuks oma uuni kätte ja saan nüüd kiirelt ja mugavalt külmutatud asju sulatada. Ei pea enam kuuma veega solberdama. Hommikul sain ka oma uue laelambi kätte ja meheraas pani selle üles ka kohe. Vaikselt hakkab tuba ilmet võtma... Pärast käisime veel kahekesi piljardit mängimas, aga mäng ei tahtnud kuidagi edeneda ja 0:4 kaotusseisus otsustasin mina, et aitab küll. No kohe üldse ei saanud õiges suunas sihitud, pallid veeresid minu tahtest sõltumata soovitule vastupidises suunas. Ju siis polnud piljardi mängimiseks sobiv päev.

Täna on juba reede ja ees ootab põhimõtteliselt neli fantastilist päeva meheraasuga. Esmaspäev on selline pooletoobine päev, et ega tööd nagunii keegi ei tee :P

Neile, kes suutsid selle jutustuse lõpuni lugeda, soovin palju õnne ja teen kolm pikka paid. Ma isegi ei viitsi seda uuesti läbi lugeda :P Nii et kui trükivigu on, siis andke andes, eks.

neljapäev, 27. detsember 2007

Homme... ausõna!


Ülevaade jõuludest on peaaegu valmis - homme päeval lõpetan ära ja panen üles. Täna enam ei jõua kirjutada, pea on pulki täis ja jutt ei jookse. Homme kirjutan lõpuni. Aga hoiatan - see saab olema üks väga pikk postitus...

Edev.

Aga mul on võtmehoidjaks lood! Vot nii! Nüüd saan suvalisel hetkel kontrollida, kas laud/riiul/mistahes horisontaalne pind on ikka loodis või mitte. Ja kõik tänu meheraasule, kes käis Oomipoest mu uue laelambi jaoks mingit vidinat ostmas ja sai koos sellega kingituseks võtmehoidja kaasa. Nunnu :)

kolmapäev, 26. detsember 2007

Lumi!!!

Väljas sajab lund!!! Juhhuuuu! :)

Ja homme saab pikemalt juttu ja pilte jõuludest.

teisipäev, 25. detsember 2007

Minu koht.

Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma praegu olen... Meheraasul on mulle eriti hea ja rahustav mõju :) Ja pealegi... ma olen tagasi kodus. Või õigemini meheraasu pool, aga see on ka peaaegu kodu ju. Hea on olla.
Nii kurb kui see ka ei tundu, aga Tallinn on hetkel see koht, kuhu ma kuulun. Tartu pole enam minu linn. Ma ei kuulu sinna. Seal on teiste inimeste elud, mis kulgevad edasi minust olenemata. Mina ainult vahel riivan neid elusid... Ma olen omade jaoks võõraks muutunud. Minu elu on nüüd siin, Tallinnas ja Tutermaal. Siin tunnen ma end hästi. Sest see on minu koht, ma kuulun siia. Siin on minu kodu. Minu töö. Minu armastus. Tartus on perekond ja sõbrad, aga minu igapäevaelu on siin. Tegelikult taipasin ma seda juba paar nädalat tagasi, et minu kodu on nüüd Tallinn. Kole, kas pole?

Aga hinges on rahu ja meel on kerge. Ma olen kodus :) Ja ühepajatoit podiseb pliidil, meheraas on dussi all ja Christopher magab aknalaual. Nii ongi hea.

esmaspäev, 24. detsember 2007

Meeleolu.

Üldiselt - jõulumeeleolu pole, nukrus on. Igatsus ka. Kõik on kuidagi sunniviisiliselt kohustuse korras toimunud see aasta. Ainuke tõeline hetk oli Küljeluuga Kapriisis kokteilide mekkimine ja pärast Lillemäel orienteerumas käimine. See oli päris, see polnud kohustus.
Üldiselt on mul talvemasendus kallal. Päikest ja lund palun. Piisab ka ainult lumest.

Aga tegelikult olen ma hea.



/Edit 25. dets --> Meeleolu paranemise ja järelemõtlemise tulemusena otsustasin antud postituse sisu ära kustutada. Jätan ainult pildi alles. Mis see kurtmine ikka aitab... ega teised end selle pärast muutma hakka.

Jõulud.

Viimased kingid pakitud, sildid peale kleebitud ja homset ootamas. Kaks vahvat pidu on seljataga, üks ootab ees. Jõulumeeleoluga on natuke ikaldus, aga pole hullu - ma juba novembri algusest saadik ümisesin jõululaule ja nautisin meeleolu, ju sai mõõt täis. Ikka juhtub. Igatahes... pildid ja pikem jutt tulevad hiljem.
Jõulukaarte laiali saatma ei hakka - e-kaardid mulle eriti ei meeldi (need on nii ajutised) ja tiguposti jaoks olen tsiba hiljaks jäänud. Kasutan hoopis 2005ndal aastal tehtud lumiseid pilte ja postitan pisikese jõulusoovi siia:



Järgmine postitus tuleb siia ilmselt kas esmasba hilisõhtul või teisiba hommikul.
Ja kui keegi 25ndal detsembril liigub autoga Tartust tallinnasse ja soovib ühte sõidukaaslast (tegelikult kahte, mul on kass ka), siis pick me, pick me! Nüüd head ööd ja ilusat pühade jätku :)

reede, 21. detsember 2007

Palve reklaamide ja õnnitluste saatjatele!

Palun, palun, palun ärge saatke *.bmp formaadis faile. PALUN! Need on suured ja need on paljude spämmifiltrite arvates ohtlikud. Hetkel ma vihkan jõule. Tundub, et iga kuradima firma on otsustanud meie firma töötajatele jõulutervitusi saata ja liigagi paljud kasutavad *.bmp faile. Ma pean need ükshaaval spämmifiltrist välja võtma ja edasi saatma. See on tüütu! Ja see võtab ruumi nii minu kui ka saajate postkastis. Kasutage palun mingit muud formaati. Palun!

And while you're at it - palun ärge kasutage ülipikki failinimesid (selles on sakslased mihklid, tavaline on umbes selle lause pikkune nimi). Ja ärge pange failinimeks midagi stiilis: "HINNAPAKKUMINE_________________________________________________________________10.doc"
See pole mitte lihtsalt ebamugav lugeda, see on ka spämmifiltrite arvates kahtlane. Ja kui te tahate, et teie kirjad jõuaksid kohale kõigile adressaatidele, siis võiks ju natuke arvestada üldlevinud viisakusreeglitega, eksole.

Julge hundi rind on rasvane

Soovige mulle edu, ma lähen täna jõulukingitusi ostma. Ja ma pean ka 23ndal Tartus ostlema minema. Kui ma sellest eluga pääsen, siis ma luban, et järgmine aasta vähemalt üritan natukenegi varem oma jõuluostudega tegeleda. Nii hiljaks pole ma veel kunagi jäänud...

neljapäev, 20. detsember 2007

The road to hell is paved with good intentions.


Et siis ka see nädal möödub nii, et ma ei saa ükski õhtu enne südaööd voodisse. Tubli olen. Eile näiteks olin ma kell kümme juba arvutit sulgemas, kui märkasin, et Hair Spray jõudis kohale. Kuna varemalt olen suutnud tõmmata kolm erinevat vigast versiooni, siis tahtsin üle vaadata, kas seekord läks õnneks. Kontrollisin kohe terve filmi üle. Oli küll korralik koopia :P Hea film ka muide... Magama sain poole ühe ajal.
Täna õhtul oli mul raudkindel plaan kell üheksa arvuti kinni panna ja magama minna. Praegu on kell 23:01 ja ma olen jätkuvalt üleval. Lubasin ühele töökaaslasele läpaka valmis installida ja nüüd istun ja sõiman end oma abivalmiduse eest. Ma kohe oskan iseenda elu keeruliseks teha. Ma juba tunnen, kuidas aju suriseb ja tuikab väsimusest. Kaks nädalat jutti on natuke liig sellise graafiku järgi elada. Magada tahan! Õnneks laupäeva hommikul saan mõnuga meheraasu pool põõnutada :)

Kusjuures mu jõulumeeolu on kadunud. Mitte mingit tunnet ka pole, et järgmine nädal üks punase kuuega vanamees ringi uitama hakkab. Ja jõulukingitused on ka enamus ostmata. Ainult famiilia ja kursakate jõulupeoks on kingitused olemas, ülejäänud on kõik veel poes ja minu peas oma järge ootamas. Aga pole midagi, homme võtan end kokku ja teen peale tööd Järve Selverile tiiru peale ja ilma kingitusteta ära ei tule. (Meil on perekonnas kombeks teha jõuluks praktilisi kingitusi seega saan enamuse asju selveri teiselt korruselt ostetud.)

Aastavahetusega on selline seis, et... kuna paljud meheraasu klubikaaslased veedavad aastavahetuse Hispaanias, siis temal mingeid plaane ei ole. Minul samuti mitte. Ilmselt naudime siis minu või tema pool mõnusat õhtusööki ja kõmisevat ilutulestikku. Ja tina valame ka! Superboxis müüakse õnnetina ja tinakulpi. Ma ausalt ei mäleta, millal viimati õnne valasin. See oli... millalgi väga ammu... Viimane aeg õnne uuendada ;)

Ja viimane aeg see paganama läpakas lõpuni installida ja magama ronida. Muidu ei jaksa homme õhtul koos meheraasuga piparkooke küpsetada :)


PS! Kuidas kurat suudavad mõned naised oma bikiinipiirkonda epileerida?!? Ma pidin juba säärte puhul hambaid krigistama! Mind lohutab lubadus, et varsti harjub nahk ära ja siis pole enam nii valus. Aga minu uus epilaator ei näe küll kunagi ühtegi teist kohta peale säärte, ma ei ole enesepiinaja. Vähemalt mitte füüsiliselt.

Mehed.


* Jaanipäev 2007.

Ma ei mõista mehi. (Mitte et see nüüd kellelegi eriline uudis oleks...) Sul on suurepärane naine, kes sind armastab ja hoiab, kes pingutab su nimel ja arvestab su soovidega. Ja mida teed sina? Irised ja nokid ta kallal, tekitad temas halva ja õnnetu tunde. Sa ei arvesta tema soovidega ja käitud jätkuvalt nii nagu oleksid vaba mees. Sa tõmbad peol nina täis ja imestad hiljem, miks naine su peale pahane on. Probleemide korral vaikid kangekaelselt või teed nalja, sest et noh... probleemid ju lahenevad täitsa iseseisvalt, onju. Tõelised mehed ju ei räägi. Tõelise mehe arvates räägivad naised liiga palju ja solvuvad liiga kergesti. "Ma ju tegin ainult nalja" on sinu vabandus, kui naine haavub ja õnnetu on. Ja kui naine lõpuks minema läheb, siis oled sina ohver ja naine see paha-paha, sest sina tegid ju kõik, et naine õnnelik oleks. Eksole.

* *
Eelnev on kokkuvõtlik üldistus Eestimaa parimatest poegadest loetu, kuuldu ja nähtu põhjal. Kui keegi end või oma mehe siit ära tundis, siis see on täiesti juhuslik ja absoluutselt mittesihilik kokkusattumus. Samuti pole see kirjatükk minu mehest.
Vältimaks solvunud lugejate rünnakuid tunnistan ausalt, et ma ei pea kõiki mehi halbadeks. (Ma ju ei tunnegi kõiki mehi....) Antud kirjatükk pigem taunib halbu käitumisjooni, mida ka muidu igati suurepärased mehed vahel omavad. Ja ma ei taha üldse väita, et naised on kõik fantastilised ja head ja üldse kunagi midagi halba ei tee. Ka naistes on küllaga neid jooni, mis mind hulluks ajavad ja välja vihastavad. Aga praegu kirjutasin ma meestest.

* Ja see pilt on valitud siia üksnes sellepärast, et see on tõesti suht-koht ainuke pilt minu arvutis, kus on ainult mehed peal. Mingeid seoseid postituse teema ja pildil kujutatud meeste vahel pole. (Krt, see poliitiline korrektsus on tüütu... aga inimesed on võimelised leidma ridade vahelt selliseid seoseid, et valutum on kohe alguses nende olemasolu välistada.)

kolmapäev, 19. detsember 2007

Peaaegu tallinlane :(

Käisin eile passil ja ID-kaardil järel. Õhtul kasutasin ID-kaardi erinevaid võimalusi ehk siis logisin X-tee'sse sisse ja takkapihta otsustasin lõpuks ka oma sissekirjutuse ümber teha ehk ametlikult tallinlaseks hakata. Süda tilkus verd ja käsi tõrkus, aga midagi pole teha. Võita on rohkem kui kaotada. Elu on selline...

Positiivne noodike on see, et uued dokumendid kehtivad kuni 12.12.12. Armas kuupäev :)

Pealtkuuldud: Tõeline ema.


Eile sattusin Mustika prismas pealt kuulma ühe ema sõnavõttu oma pisikesele tütrele. Tüdruk ajas kogemata mingi jogurtitopsi maha kassa juures ja sellele järgnes ema suust vastiku iniseva vingumishäälega kõigepealt teadaanne "Mul on sinust kõrini! Mul on sinust nii kõrini!" ja seejärel märkus "Doris, sa lähed kalliks maksma. Kas sa tead ka, kui kalliks sa maksma lähed?" Ja lõpuks kassa juurest lahkudes teatas ema oma pisikesele tütrele konkreetselt: "Ma annan su ära isale kasvatada, vaadaku siis ise..."

Vot nii.

Päikeseenergia


teisipäev, 18. detsember 2007

KMA - töö kiire ja korralik!

Pole midagi öelda - Kodakondsus- ja Migratsiooniamet töötab kiirelt ja tõhusalt:
* 10.12.07 pistsin kella kuue ajal õhtul dokumentide taotluse posti.
* 13.12.07 tuli e-kiri, et pass on valmis.
* 17.12.07 tuli e-kiri, et ID-kaart on ka valmis.
Kokku täpselt üks nädal. Muljetavaldav!

Mitte, et siis taotluse postitamiseni ei kulunud mul kokku pool aastat - esimese laksu riigilõivu maksin mais. Vana pass sai läbi juuli lõpus. Oktoobris kandsin üle teise laksu riigilõivu, kuna vahepeal olid need lõivud tõusnud. Novembri alguses tegin passipildid valmis. Novembri lõpus printisin täidetud avalduse välja ja kleepisin pildi sinna peale. Detsembris parandasin avalduse peal kuupäeva ära ja panin selle lõpuks posti. Osav, kas pole?

Parim unerohi - kuum mees kaisus.

See on juba naeruväärne, kuidas viimastel nädalatel vaevab mind unetus, kui ma üksinda omas kodus olen. Ma võin olla kuitahes väsinud, aga und ei tule hiliste öötundideni. See-eest meheraasu pool pole mul mitte kõige vähematki probleemi kellaajast sõltumata hetkega kaisus magama jääda. Ma ei maga kusagil mujal nii sügavalt ja mõnusalt kui tema kõrval. Mis kahjuks praegusel hetkel mind väga ei lohuta, sest tema on omas kodus, mina aga piinlen siin. Aga vähemalt ma tean, kuidas suure üleväsimuse korral jälle joonele saada - poen aga kõvasti kaissu, surun nina vastu kuuma nahka ja hõljungi ära unenägudemaale. Meheraasu võime hetkega magama jääda vist mõjub naha kaudu ka minule ;) Kahjuks pole see mõju pikaajaline...

Igatahes ma lähen nüüd uuele katsele voodiga sõbraks saada. Head ööd.

esmaspäev, 17. detsember 2007

Einoh tere!

Hetkel olen ma üsnagi pissed off, sest avastasin just puhkuse planeerimise tabelist, et oi näedsa, mina saan s2008.a. suvi puhata kas juunis või alates 18ndast augustist. Olev ja Peeter on ilusasti 30.06-17.08 ära planeerinud. No krt, juuni on tavaliselt vihmane ja augusti lõpp samamoodi. Rusikareegel on see, et peale minu sünnipäeva viskab ilm Eestimaalt varvast.
Ausalt, see, kui ma ütlen, et mul pole plaane, ei tähenda, et ma ei taha soojal ajal puhata!!! Ja ma ei ole nii rikas, et mitu korda aastas reisile minna. Pealegi pole praegu veel praktiliselt ühelgi reisibürool suvist kalendrit üles pandud. Ai, ma olen praegu kuri.

Tüüpiline.

Esimese kiirpilgu järel võin taas nentida, et minust pole peolt ühtegi pilti. Või õigemini üks on, aga kuna ma olen seal üsnagi udune, siis avalikku albumisse see ilmselt ei jõua. Et siis jah. Aga Küljeluu nägi väga võluv välja. Suutis näiteks mingi tüübi üles korjata, kellest lahtisaamine oli ülesanne omaette. Pole midagi öelda, pidu oli SUPER! Küljeluule meeldis ka, lubas vajadusel ka järgmine aasta tulla :P

reede, 14. detsember 2007

Paus - 15 minutit!

Nüüd valitseb siin blogis pisike vaikus kuni pühapäeva omikuni või esmaspäevani, sest ma ei satu lihtsalt arvuti taha enne. Täna kärutan ma rongiga Tartu, õhtul lähen Nefti poole veini lahendama, homme on firma jõulupidu Illukas, millele eelneb pisike mokalaat ja moeshow Küljeluu pool (ta on minu kaaslane peol :D) ja pühapäeval kärutan tagasi Tallinnasse. Nii et lõbusat nädalavahetust teile! Mina lähen nüüd levist välja :)

Oi tönn, tönn, Jorupill jonn...


Kui ma olen väsinud (mitte unine vaid justnimelt väsinud), siis muutun ma eriti kiuslikuks, jonnakaks ja järjekindlaks. Ma keeran vindi üle ja saan sellest väga hästi aru, aga järgi ka ei anna. Ma jonnin ja mossitan ja käitun täiesti lapsikult. Ma tean, et nii ei tohi tegelikult. Et nii pole hea ja õiglane. Aga väsinult ei suuda ma õiglane olla.
Ma tean, et ma olen vahel vägagi raske iseloomuga ja võin ka kõige kannatlikuma inimese hulluks ajada. Aga mul on omad viisid, kuidas teatud asju teha. Omad põhimõtted, mida järgida. Omad veendumused ja nägemused sellest, kuidas teatud asjad olema peavad. (Kellel ei oleks, eksole?) Ning lõpmatuseni pole ma nõus järgi andma. On asju, mis on minu jaoks iseenesestmõistetavad ja neist pole ma nõus loobuma. Ma jonnin, ma pirtsutan, ma trambin jalgu vastu maada, aga ma ei anna järgi. Mõni võiks seda nimetada manipuleerimiseks, aga mina nimetan seda enda eest seismiseks. Vahel on vaja ka seda teha.

Pilt on pärit www.kass.ee lehelt ja ma loodan, et antud kassi omanik ei pane pahaks, et ma seda pilti kasutan.

neljapäev, 13. detsember 2007

kolmapäev, 12. detsember 2007

Unetu

Kell on 23:59 ja mina istun üleval. Und pole mitte raasugi. Ma tean, et homme ma suren ja reedel ei liiguta enam üldse, aga no mida ma teha saan? Puhkuse järelmõjud kestavad senimaani. Und ei ole. Kuulan selle asemel jõululaule ja jutustan Neftiga. Varsti peaks tegelikult arvuti kinni panema ja lage vahtima minema... Äkki tuleb uni ka ükskord?

18 till I die.

Avastasin natuke aega tagasi, et see nädal on DigiTV's tasuta vaatamiseks Bryan Adamsi kontsert. Nüüd naudingi head muusikat :)

Ääremärkusena mainiks seda, et Rethra Kellerei kirsimaitseline hõõgvein on JUBE! Ja kork tuli sõna otseses mõttes tükkhaaval välja kiskuda ja lahti lõigata. Krt, sees keerab nüüd sellest veinist. Muidugi võib olla, et õhtusöök aitab sellele ka kaasa - kaks kohukest, kauss jäätist ja peotäis sinihallitusjuustu kattega pähkleid pole just maailma tervislikuim söömaaeg. No aga ma ei viitsi süüa teha!

Everything I do... I do it for you! There's no love like your love... Ai, kuidas mulle meeldib Bryan Adams :)

Töine päev

Läksin mina hommikul ülemuse juurde midagi küsima. Ülemus vaatas mulle otsa, kuulas natuke, muigas ja nentis vaikselt omaette, et täna ma vist pole heas tujus. Tjah, onju.

Ja eile teatas, et meil on siin vist kütma hakatud - mina istun ilma kampsunita laua taga.


Tõele vastavad mõlemad - külm ei ole ja head tuju ka mitte. Liiga vähe und ja liiga palju tööd.

Ups, I did it again.

Juba teist korda järjest ei kuule ma hommikul meheraasu pool äratust. Magan rahulikult nohisedes edasi, kuni meheraasu oma hommikused iluprotseduurid tehtud saab ja mind lõpuks üles äratab. Ja seejärel ootab kannatlikult, kuni ma kiirustades end valmis sätin. Tavaliselt ronin mina esimesena üles, sest mul läheb hommikul rohkem aega. Aga peale puhkust on raske tagasi normaalsesse unerütmi saada ja nii ma olengi õhtul unetu ja hommikul jääkski padja kaissu magama.

**
Praegu on jälle hetk, kus ma sooviksin, et ma saaksin mõne üksiku postituse parooli alla panna. Nii tahaks ühest naljakast (kuidas kellelegi muidugi..) vahejuhtumist kirjutada, aga see ei ole mõeldud võõrastele silmadele. Ja ühest natuke halenaljakast asjast tahaks ka kirjutada, aga jällegi... ei saa. Pean piirduma sellega, et nendin lihtsalt tõsiasja, et ma olen vahel ikka uskumatult õel ja teise inimese kimbatus võib mulle tõeliselt nalja teha. Ja lisaks sellele olen ma uskumatult kohmakas ja suudan täiesti kogemata tekitada teisele inimesele kehavigastusi ja lõhkuda igasugu asju.

**
Aga aru maisaa, kuidas on võimalik, et kaalunumbrite järgi olen ma viimase nelja-viie aasta parimas vormis, aga mõõtude järgi küll sama ei julgeks öelda. Või on sellega nii, et süües kasvab isu ehk siis peenemaks muutudes tahaks aina peenem olla? Sest et... kui aasta-poolteist tagasi klappisid mulle nr 42 riided, siis praegu kipub vahel ka 40 suureks jääma ja kiikan aina rohkem 38 poole. Samas endal on küll tunne, et tagumik on suur nagu tangiaku ja külgvaates kahtlustaks vaikselt neljanda-viienda kuu rasedust.
Ja seda ütlen ma ka, et need viimased 1,5 kilo, mis mind eesmärgist lahutavad, ei taha kohe üldse ära kaduda. Täiesti masendav. Tõsiselt kohe. Söö või ära söö, võimle või ära võimle - kaal näitab vankumatult sama numbrit.

**
Ja Piretile suured kallid-paid! Ma tean üsnagi täpselt, mida sa praegu läbi elad. Mäletad, ma olen ise täpselt sama sita sees olnud. Ja kuigi see sind praegu ei lohuta, aga ma ütlen seda ikkagi - varsti on palju parem olla ja siis sa tunned justkui oleksid vabanenud raskest koormast. Ja see on üks parimaid tundeid maailmas, usu mind. I know... I've been there...

teisipäev, 11. detsember 2007

vässu


Ütleme nii, et kui minna öösel poole kahe ajal magama, siis on järgmine päev naaatuke vässu olla. Ainult niiiii tsibakese. Peaaegu ei pane tähelegi. Ausalt.

uitmõte

Kuidas see nüüd oligi...? Kiusatus. Kimbatus. Kahetsus? Kiusatus on vist selleks maailma loodud, et tahtejõudu treenida?

esmaspäev, 10. detsember 2007

Piinlikud momendid msnis

Piinlike momentide tekitamises olen ma osav. Täna sain jälle kõrvuni punastada, kui kogemata kirjutasin pika jutu valesse msni aknasse ja pidin siis ühele noormehele seletama hakkama, et jutt ei käinud temast ja et Küljeluu pole meessoost. Nii piinlik pole mul ammu olnud. Tubli pool tundi õhetasin laua taga. Küljeluu sai muidugi pikalt naerda, kui jutu siis õigesse aknasse kopeerisin ja juurde seletasin, kus see kõigepealt ära käis. Ega ise oleksin ka naernud.. kui see minuga poleks juhtunud.

Haige pildiallkiri

Elu24 uudis: Kuhu kadusid Victoria Beckhami tissid?
Ja juures on pilt kõnealustest objektidest ja selle all on tekst:

Kas Victoria Beckhami tisside kaksikud aitaks naissõduril oma tööd paremini teha?

Et nagu mida kuradit? Kas enam haigemat pildiallkirja ei olnud võimalik välja mõelda?!? Mis kuradi naissõdur? Mis kaksikud? Ja maisaa aru, miks kasutatakse postimehes koguaeg sõna "tissid". Naistel on rinnad. Vähemalt täiskasvanud inimeste kõnepruugis võiks selline sõna siiski esindatud olla. Pepu ja tissid on samalaadsed mis kiisu ja kutsu. See on laste keel. Kas tõesti postimehe ajakirjanikud ei julge/oska kasutada õigeid sõnu?

(Jah, ma loen vahel ka Elu24 uudiseid, kui väga igav on ja mõni pealkiri silma jääb.)

Must huumor

"Miks me jõulupreemiat ei saa," küsib nördinud töötaja oma ülemuselt.
"Aga sellepärast, et jõulud tulevad sõltumata sellest, kas olete töötanud hästi või halvasti," vastab ülemus.

pühapäev, 9. detsember 2007

Kerge on olla ebanormaalne.

Hommikul kella kuueni Potterit lugeda pole üldse normaalne. Päriselt ka.

Nagu elevant portselanipoes


Vahel ma ei viitsi/taha olla poliitiliselt korrektne ja hoolikalt sõnu valida. Vahel ütlen otse välja, mida mõnest asjast arvan. Reeglina on reaktsioon negatiivne, sest kellele ikka kriitika meeldiks. See on umbes nagu reidis on piltide hindamisega (või vähemalt siis oli, kui mul seal veel konto oli) - ükskõik, kui kole ja mõttetu mõni pilt sinu arust on, kui sa paned sellele hindeks 1-3, siis võid enamasti oodata sõimu/ühtede lajatamist sinu piltidele/blokeerimist/kõike kolme eelnevat. Samas... kui sa koguaeg oma piltidele hindeks viisi saad, siis see ei näita ju tegelikult suurt midagi. Ükski pilt ei saa meeldida ühtemoodi kõigile.
Täpselt sama süsteem töötab ka kõigi teiste asjade puhul siin elus - kui sa ei nõustu ega kiida takka, siis oled kuri-paha-õel ja ebaõiglane pealekauba. Aga sellele vaatamata ütlen ma vahel suhteliselt ausalt välja, mida ma arvan... Olgugi, et sellest tuleb alati mingi jama ja minu kui kurja inimese maine kasvab jällegi. See võib tulla üllatava jutuna inimese suust, kes reeglina väldib konflikti nagu katku - näiteks kannatab rongis paari ajukääbiku tümpsuvat muusikat ega lähe miskit ütlema. Aga on teemad ja kohad, mis mind reageerima panevad. Küll juba ette teades, et ega sellest mingit kasu pole... sest ma ei oska öelda nii, et kohale jõuaks see toon, millega ma öeldut mõtlesin. Ma olen lihtsalt liiga kohmakas.

laupäev, 8. detsember 2007

Koju :)

Täna siis tagasi Koju. Tuju on kohe hea... Isegi kõvade istmetega rong ja kolm tundi piinlemist ei kõiguta mu head meelt. Ma saan oma koju täna :) Christopher jääb Tartusse Joosepit piinama, peale jõule toon tagasi koju. Rahu ja vaikus ja... mnjah, natuke üksindust ka vist... Sweet :)

reede, 7. detsember 2007

Kahe kassi sõprus


Vanem venna hoolitseb noorema eest, pea vaja ikka puhtaks pesta :)
Taustal tavaline segadus - rullikeeratud põrandavaip, kampsun, pidzaama, käekott, pleed...

Ma tahaksin kodus olla...

Puhkus on mõnus, aga... paha seda öelda, aga koju tahaks... Närve ma siin vanemate juures eriti puhata pole saanud. Ema siunab isa, isa siunab ema, õde siunab mõlemaid. Ja mina olen selle keskel ja kuulan ja kuulan ja... kõrini on juba. Selle eest ma ju tallinnast ära tulingi!!!
Oma kodu poeb ikka nii tugevalt südame külge, et mujal ei tahagi enam olla. See on nüüd mõneks ajaks viimane kord, kui ma puhkuse Tartus veedan. Sõpradele ütlen seda, et kui kokku tahate saada, siis tulge aga julgelt külla. Pakun öömaja, teen süüa, lahutan meelt. Küljeluu võib kinnitada, et nälga ei jää, ainult oma juuksekumme peab pärast külmkapi alt otsima :D

Aga jah, koju tahan. Oma koju.

kolmapäev, 5. detsember 2007

Lean on me...


Joss on meil häbelik, tema kaamerasse ei vaata. Keerab pea kõrvale ja teeb nägu justkui teda üldse ei huvita pildistamine. Chris ikka poseerib ka vahel ja boonuseks on veel see, et ta ei pane välgu peale silmi kinni. Jossust pole mul praktiliselt ühtegi lahtiste silmadega pilti.
Siin pildil tabasin Christopheri parajasti õhtuste pesemisprotseduuride ajal, sellest ka naljakalt ludus kõrvad ja imelik poos.

Kapriis ja Tige Tikker

Sai siis täna kahes uues söögikohas käidud. Ei jäänud kummagagi eriti rahule. Kapriisis proovisin juustukooki maasikakastmes - kook oli tuim ja maitsetu, maasikakastmeks oli aga üles sulatatud toormoos, külmkapi maitse oli ka veel küljes. Kaunistuseks oli samamoodi sügavkülmast võetud ja sulatatud maasikas, vesine ja lömmis. Küljeluuga proovisime ka Bailys Mint jäätisekokteili - tõsiselt jube jook, nagu oleks odavat odekat joonud. (Mitte, et ma teaksin, kuidas odav odekas maitseb...) Tükk aega ajas veel seda maitset üles. Teenindus oli siiski hea ja sõbralik, see osa meeldis.

Tigedas Tikris võtsime wokiroad - sealiha-tsilli ja kanaliha-pähkli. Mõlema puhul oli tunda, et liha oli eelnevalt keedetud/hautatud ja alles siis praetud, mage keedumaitse oli liiga tugev. Riis oli natuke kõvavõitu ja maitsetu, nuudlid olid enam-vähem söödavad. Proovitud shokolaadikook oli esiteks imepisike ja teiseks lihtsalt üks hästi magus pruunivärvi kook. Shokolaadimaitset tunda ei olnud. Pettumus täielik. Küljeluu teadis rääkida, et ka pastaroad ei kõlba seal eriti süüa... Päevapraed pidavat siiski reeglina head olema. Natuke häiris veel see, et tunni aja jooksul ei viinud keegi meie vastas olevast lauast tühje nõusid minema. Ja praktiliselt tühjas saalis pidime menüüde toomist ootama ikka üsnagi pikalt.

See-eest mõlema koha sisekujundus saab ainult kiidusõnu, eriti Tige Tikker - väga mugavad diivanid on seal :) Eriliselt meeldisid veel Kapriisi laelambid. Üldse sellised avarad ja puhtad kohad on, ei ole pubilikud hämarad urkad. Pigem sellised noore ja moodsa inimese istumiskohad. Kuigi kahtlen, kas tühja kõhuga kumbagi kohta veel minna tahaksin... Söögipool jättis liiga kehva mulje.

teisipäev, 4. detsember 2007

Teisipäev.

Tartus on... nagu Tartus ikka. Igatsus kriibib juba sees... peale eilset on eriti kurb üksi olla. Aga pole hullu, elu on selline. Saangi rahulikult Tartu inimesed üle vaadata. Pakin end nüüd kokku, haaran poest hõõgveini näppu ja lähen Pireti poole jutustama. Kultuuriprogramm võib alata :)

Eile

Eile... eile oli parim päev üldse :) Isegi vihm muutus kinnomineku ajaks lumesajuks ja saime käsikäes talve nautida. Ja kinos sain koledamate kohtade ajal end tugeva õla varju peita. Ja siis mööda märgi tänavaid käsikäes jälle auto juurde kõndida. Ja siis koos õhtusööki teha ja võbelevat küünlaleeki jälgida. Ja siis kõvasti-kõvasti kaisus olla ja põse vastu karedat põske suruda. Ja naeratada... ja naeratada... Nii õnnelikult. Nii armunult.
Ja koos otsustasime, et teine aasta tuleb vist ka...

esmaspäev, 3. detsember 2007

Krt, ma unustasin oma advendikalendri meheraasu poole :( Nüüd saan alles õhtul tänase akna lahti teha :_(

Muideks, mul on nii lahe kalender - igas aknas on shokolaad! Mitte nagu Kalevi kalender eelmine aasta - tubli pool akendest sisaldasid draakonikommi. Ma olin nii pettunud! See aasta enam ei ostnud Kalevit, ostsin mingi saksa firma kalendri. Ja seal on KÕIK päevad shokolaadipäevad! Ja igal shokolaadil on peal pisike reljeefne pilt ka - laupäeval oli rong ja eile täheke. Ma nii ootan õhtut, et teada saada, mis täna shokolaadi peal on. Justkui väike laps :)

Puhkus :)

Ehheee... puhkus on mõnus :) Juba reedel käisin tööl ringi ja ümisesin rõõmsalt jõululaule, nii kerge ja hea oli olla. (Ma nimelt kipun jõululaule ümisema, kui meel eriti rõõmus on.) Keegi oleks justkui suure koorma mu õlgadelt maha võtnud! Vabaduse tunne oli. Praegugi on. Ja te ei kujuta ettegi kui mõnus on telefonis öelda, et kahjuks ei saa ma aidata, sest olen puhkusel! Mõõõõõnus :)

Aga nüüd ma lähen ja kraamin oma elamist edasi, tuleb ju enne Tartusse põrutamist kõik korda teha, siis on hea tagasi tulla. Tsau-pakaa!

PS! Ja palju õnne Meile üheaastaseks saamise puhul ;)

laupäev, 1. detsember 2007

Veri, higi ja pisarad.

Esikusse sai tapeet seina. 5 tundi üks pisike esik. Sitt tapeet. Sitt liim. Sitt tähtedeseis. Hüsteerilisest naerust pisarateni. Kurjast häälest armsa sosinani. Voldid, muhud, viltused servad, kortsud. Kõike. Aga seina sai. Ja oi kui armas näeb välja.
Lisaks sain teada, et naise pisarad tõesti panevad mehe paha tuju leebuma. Ning kinnistus veelgi enam minu teadmine, et mul on maailma parim meheraas. Tõsiselt. Aga remondist on mul niiiiiiiiiii kõrini. Ausalt kohe.

Pildid tulevad millalgi hiljem. Ülejärgmine nädal ilmselt.