neljapäev, 31. juuli 2008

Ühendatud!


Mul on nüüd ka tsentraalne soe vesi! Saan lõpuks sellest roostetavast boilerist lahti!! Juba ette on mõnus mõelda, et saan suvalisel hetkel sooja vett kraanist, mitte ei pea enne boilerit paar tundi kütma. Nüüd pean organiseerima kellegi meheraasule appi boilerit maha võtma ja siis saan ka vannitoas lammutama hakata :) Super!

Väike statistika sammudest

Famiilia Pingviini postitus tuletas meelde, et ma pole tükk aega oma sammudest kirjutanud ju. Kuna ma suurt muud ei viitsi hetkel kirjutada, siis natuke statistikat:
* Alates 26.06.08'st on sammulugeja lugenud kokku 436 573 sammu
* Suurim arv samme ühes päevas on 22 633 (27.07.08)
* Väikseim arv samme ühes päevas on 3412 (20.07.08)
* Keskmine sammude arv päevas on 12 473,51

Oma sammude kohta pean ka excelis tabelit, kuna www.kaijala.ee lehe kasutamisõigus ei ole ju igavene ja vaevalt, et nad ka lõpmatuseni statistikat seal hoiavad.

Ja muideks üks tund trenni (sammulugejat kandmata) võrdub 6000 sammuga. Päevas on kasulik vähemalt 10 000 sammu astuda.

teisipäev, 29. juuli 2008

Ostsin kassile kilu.


Kolm tükki. Maksid kokku 70 senti. Meil siin Maxima kõrval on kohe ka miskine kalaputka, sealt siis ostsingi. Müüja otsis spetsiaalselt sellised pisemad välja, et kassil oleks hea süüa. Ma rohkem ei julgenud osta, äkki kass ei söögi, siis jääb niisama seisma. Aga sõi, hea isuga. Ja pool köögipõrandat lobistas ka täis, kuna kõigepealt oli vaja kala mööda põrandat taga ajada. Tubli kass :)

Ilus

Täitsa pael, me oleme juba 1,5+ aastat koos olnud ja jätkuvalt suudab ta mind nii ülimalt positiivselt üllatada, et mul on lausa heldimuspisar silmas. Need on hetked, mil ma ei suuda uskuda, et päriselt ongi selline mees olemas. Uskumatu :)

***

Värdjad jäävad värdjateks. Ja mina olen jätkuvalt liiga arg ja korralikult kasvatatud, et nägu täis sõimata ja pikemalt mõtlemata kuu peale saata.

Lühidalt

Kõigepealt oli Mädzu ja tema Peika sünnipäev, kus sai süüa lausa mitme eest, ja eks ma pidingi seda tegema, kuna paraku meheraas ei saanud kohale tulla. Liha, kartul ja hapukapsas - mida sa hing veel oskad soovida peale terve päeva kestnud paastu? Mädzu nimelt ei lubanud reedel enne pidu miskit süüa, et ikka toidulaarid hävitatud saaksid :P Ja magustoiduks pakuti maailma parimat kringlit! Sinna kõrvale ka ohtralt head ja väga head seltskonda ning lõbusaid inimesi. Ning mul õnnestus ka ühe pildi peale jääda:

Pildi autoriks on Mädzu Peika, tänud talle ilusa pildi eest :)

Siis olid suvepäevad... Võrku sai mängitud, Inest sai kuulatud ja natuke sai tantsitud ka. Mehele oleks ka peaaegu saanud, aga ma rumal laps tunnistasin ausalt üles, et mul tegelikult on mees olemas. Hiljem sattus sama noormees vastu kõndima, kui ma koos Martiniga platsil ringi liikusin, ja siis ta küsis murelikult Martini käest "Vsjo horošo, daa?" :D Arvas vist, et Martin ongi mu mees :P Suvepäevadel õnnestus mul pildile jääda peamiselt võrguplatsil. Ütleme nii, et ega me mängida ei osanud ikka üldse ja kolmanda koha saime üksnes sellepärast, et neljas võistkond mängis meist VEEL halvemini, mis oli omaette saavutus.


Ja siis tuli pikk ja mõnus päevitamine & suvitamine koos sõbrannaga. Ja ohtralt täiesti jaburaid juhtumisi ja kokkusattumisi. Uskumatu päev oli! Näiteks astus mulle äkitselt ligi keegi noormees, kes, nagu selgus, elas kunagi sada aastat tagasi minuga samas majas ja tundis nüüd mind ära ning tuli tervitama. Mina teda ei suutnud meenutada ka siis, kui ta oma nime ütles, aga tema tundis mind ära ja mäletas isegi mu nime ja korterit, kus ma elasin. Eesti on täielik tikutops vahel.
Kuna ma ei soovi oma mainet päris põhja viia, siis ma ei hakka meie pühapäevast suurimast osavust siin kirjeldama, aga nii palju ütlen, et selle tulemusel sain ma teada, et mu meheraas on kõige abivalmim inimene minu maailmas ja suurepärase huumorisoonega veel pealekauba.
Fotokat ma kaasa ei tassinud, seega las jääb pühapäeva meenutama meheraasu kommentaar meie suure osavuse pihta: "Lambad :)"

esmaspäev, 28. juuli 2008

Vähe...


Alates reede hommikul kella seitsmest olen ma praeguseks hetkeks maganud kokku natsa alla 15 tunni. Ütleme nii, et tsiba vähevõitu.

Head ööd.

Belle Demoiselle

Ma olen sellest juba aru saanud, et ma olen vist suht ainuke oma tutvusringkonnas, kes prantsuskeelset muusikat fännab, aga ma sellegipoolest postitan siia veel ühe lemmiku, et seda enda jaoks salvestada:
Christophe Mae - Belle Demoiselle


Mulle ei loe, kas ma saan sõnadest aru või mitte, oluline on emotsioon ja meeleolu. Samas näiteks ma saatsin ühele sõbrale msnis oma suurima lemmikloo ja selle peale küsiti väga häiritult, et mis saasta ma talle saatsin. Mine võta siis kinni, kus see tõde on.

Muideks, täiesti teisel teemal - ei ole hea mõte panna poolik papp-pakendis jäätis ja kehvasti suletud karp tilli ühte sügavkülma sahtlisse. Selle taga on hea põhjus, miks ei toodeta tillimaitselist jäätist, uskuge mind.

laupäev, 26. juuli 2008

Eile veel... ja natukene täna ka.

Ma tean jah, et lubasin enne esmaspäeva mitte kirjutada, aga no mis ma teha saan, kui mu karvasel äratuskellal juba poole üheksa ajal uni ära läks? Naabri varaomikune disko ja akna taga kisendavad pääsukesed ei teinud edasist magamist ka just eriti palju kergemaks. Ja nii ma istungi arvutis, viis tundi ööund selja taga ja pikk-pikk päev ees. Uni on. Aga ärge saage valesti aru, ma ei kurda, ausalt. Eilne Mädzu ja tema Peika sünnipäev oli nii lahe üritus, et ma ei kahetse üldsegi, et ma alles poole kolme ajal koju sain. Ja et ma peale seda veel tunnikese üleval tiksusin, et pesta kolm päeva vanad nõud kraanikausist ära (uus elu hakkas juba tekkima...), tänaseks paar hilpu külma veega ära lobistada ja kassiga pool tundi mängida. Kusjuures kas te teate kui irriteeriv on heli, mida tekitab üks kass, kui ta hoiab ühe käpaga juuksekummi vastu maad ja siis hammastega seda venitab ja plõndi lahti laseb. Kell pool kuus hommikul. I love my cat.

Muideks, Mädzu, tead ka, et meil saab detsembris juba viis aastat sinisest sprite'st ja keedetud keelest :P

Aga äratuskell helises, see õige. Ma nüüd pessu ja pakkima. Taevas pole muideks pisematki pilveribalat :)

reede, 25. juuli 2008

Tiim "Arvevabrik"

Homsetel suvepäevadel osalen mina võrkpalli mängimisel raamatupidajate ridades. Meie tiimi särgi värvuseks on punane. Point on see, et juttude põhjal on enamus särke S või siis selline kitsamapoolsem M suurus. Mina pole mitte S suurus. Isegi mitte natukene. Eriti mitte õlgadest. Vähemalt pole meil särgiks maika nagu sekretäride ja disponentide tiimil. Asi seegi...

Aga seoses nädalavahetusel toimuva suve- ja niisama päevitamisega valitseb siin kuni esmaspäevani vaikus. Minge parem ja päevitage kuskil :)

neljapäev, 24. juuli 2008

Aksessuaarid


Selline asi on meil nüüd ka olemas. Ja laua/riiuli külge kruvitav kiihoidja kah. Ainuke, mida jätkuvalt ei ole, on minu mänguoskus. See-eest võiksin lausa anda näitlikke õppetunde, kuidas mitte mängida piljardit. Vabatahtlikke on?

Sinine

Minu üks lemmikumaid valgeid särke on nüüd õrnalt helesinine. Meheraas pesi pesu ja pistis ka minu särgi masinasse. Koos enda riietega, sealhulgas ka ühe tumesinise pluusiga. Ja tema vabandus? "Ma arvasin, et see on nii vana pluus, et ei anna enam värvi." Samas ma ei saa pahane ka olla, kuna olen ise korduvalt enda pesu küll halliks, küll roosaks värvinud. Tegijal juhtub nii mõndagi :)

teisipäev, 22. juuli 2008

***


Kurbus nakkab. Miski ei tundu hetkel piisavalt oluline, et sellest kõlbaks siia kirjutada. Ma ei oska sellises olukorras käituda. Ma saan ainult toeks olla, siidkinnastes ja hästi hellalt, ja loota, et see leevendab... natukenegi... kurbust ja leina.

esmaspäev, 21. juuli 2008

No kurat, jälle!


Kallid inimesed, palun saage aru, et mitte sugugi iga naise ainus õnn pole seotud rasedusega. Tegelikult on päris palju teisigi asju, mis tuju väga heaks teevad ja rõõmust kilkama panevad. Vähemalt minul. Nii et ärge olge nii piiratud mõtlemisega, et niipea, kui mõni naine suurest õnnest räägib, kohe küsima tõttate ega ta rase pole. Enne mõelge kasvõi sellele, et kui tõesti on tegemist rasedusega, siis äkki on seal mingi põhjus, miks konkreetselt sulle (või tervele maailmale) pole sellest veel räägitud. Äkki ei soovi naisterahvas veel sel hetkel oma õnnest avalikult rääkida? Rasedus on niivõrd isiklik teema, et naisterahval on õigus valida see hetk, mil ta seda saladust teistega jagab. Ja kui sulle pole veel räägitud, siis ilmselt pole sul veel vaja teada. Kui liiga valel hetkel küsima lähed, siis võid tekitada ise olukorra, kus sulle lihtsalt peab valetama. Ja siis ei ole hea ei naisel, kes ei soovinud veel oma saladust sinuga jagada ja seega valetama pidi, ning hiljem ka sinul, kui sa saad teada, et tegelikult oli siiski rasedus suure õnne põhjuseks. Solvuda aga ei ole sul siis kellegi peale, sest sa ise põhjustasid selle olukorra, kui toppisid oma nina kohta, kuhu seda ei soovitud.

Ning ei, sajatuhandetat korda, ma ei ole rase. Kui see aeg ükskord kätte jõuab, siis räägin ma sellest siis, kui minu jaoks õige hetk on. Ja ma kavatsen sirge näoga vastata eitavalt kõigile pärimistele, kuni ma olen valmis seda ülejäänud maailmaga jagama. Nii et pole mõtet kirjutada siia blogisse kommentaare kahe kriipsu, hommikuse iivelduse ja soolase isu teemadel. Reeglina ma kustutan need lihtsalt ära ja järgmine kord ma enam sellist selgitavat postitust kirjutama ei hakka. Saage aru - kui sulle midagi räägitud ei ole, siis järelikult kas pole midagi rääkida või siis pole veel õige hetk rääkimiseks. Ja see kehtib tegelikult ka paljude muude teemade puhul. Live and let live.

Esmaspäev

On hea väga halbadele uudistele tasakaaluks väga häid uudiseid saada. Isegi kui neist ei saa veel kõva häälega rääkida. Vähemalt meele teeb kergemaks.

pühapäev, 20. juuli 2008

***


Ärge otsige, mul ei ole midagi öelda. Räägitud jutte ma edasi ei räägi. Mitte neid jutte.

reede, 18. juuli 2008

Ema tuli külla.

Puhkuste liigud


Ei, mina ei lähe veel puhkusele. Aga kolm inimest meie osakonnast lähevad.
See nädal pole olnud päeva, mil keegi järel ei käinud. Kõht on koguaeg täis :)

neljapäev, 17. juuli 2008

Lendkass


Üks käärimiskärbes istus lae all... Kass lendas järgi. Start oli diivani serva pealt. He believes he can fly :P

Sünnipäev


Vot selliseid lilli kingitakse meil tööl meesterahvastele... Tumepunased, meetrise varre ja üliteravate okastega. Ja kui imeliselt need veel lõhnavad... aahh... Võrratu!

Prisma roheline edusamm!

Muideks, (Mustika) Prismas on nüüd kassa juures saadaval ka biolagunevad kilekotid. Maksavad sama raha, mis tavalisedki. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et kannavad ka sama palju. Mul oli kohe eriti hea ja roheline tunne tavalise kilekoti asemel see biolagunev võtta. Kahjuks ei ole ma Selveris või Maksimarketis samasugust asja märganud... aga tavaliselt ma just neis käingi, Prisma ei jää kohe kuidagi koduteele. Kuid sellest hoolimata on mul hea meel, et vähemalt üks pood mõtleb natukenegi looduse peale ja püüab seda kilekotihullust rohelisemaks muuta.

Neljapäev :)


Täna ongi see tähtis päev - kõige kallima sünnipäev :) Ainuke jama asi on see, et väljas ladistab vihma, aga mul on vaja Kalevi kommipoes käia. No kuhu ma lähen ilma vihmavarju ja paadita?
Ausalt, suvi või asi.

/Edit hiljem --> Vihmavarju sain, paati mitte. Pärnu Cafe ja Kalevi kommipoe vahel oleks paati vaja olnud küll, kuna kõnnitee asemel oli konkreetselt suur lomp.

kolmapäev, 16. juuli 2008

*****

Üks lühike jutt veel. Ma olen jätkuvalt veendunud, et mul on kõige parem mees. Igale potile pidavat olema oma kaas ja ma veendun aina rohkem, et mina olen vist oma kaane leidnud. See on maailma parim tunne! Ja ma olen nii õnnelik, et mul jätkus tarkust ja julgust eelarvamustest ja iseendale seatud piirangutest lahti lasta ning pea ees tundmatus kohas vette hüpata. Et ma oskasin selle vaikse ja tagasihoidliku pealispinna all märgata säravat kalliskivi ja julgesin edasi uurida. Minu kõige kallim... Õnnelik on hea olla :)

Ilusate silmade eest?

Pikk jutt - sitt jutt, nii et teen lühidalt. Sain lõpuks meheraasule kingituse. Müüja ladus kauba letile ja ma siis tõsimeeli etendasin blondiini ja küsisin hunniku blonde küsimusi. Lõpuks valisin põhiasja välja ja kui müüjalt hinda küsisin, siis kõigepealt öeldi täishind, vaadati mulle otsa ja siis öeldi umbes 150 eeku väiksem hind, et noh, teile teeme soodushinnaga. Kusjuures ma ei teinud esialgse hinna peale suuri silmi või miskit, ausalt ka! Ja siis sain veel hunniku blonde märkusi teha ja müügipoistega juttu rääkida, kui vajalikud lisavidinad välja valisin, ning lõpuks sain kogu kupatuse ligi 200 eeku odavamalt. Ja kuna seal poes kaardiga maksta ei saanud, siis anti mulle arve kaasa, et makske siis homme ära. Ilma nime või miskit küsimata. Ma vist näen nii usaldusväärne välja :) Kokku läks ligi pool tundi seal poes. Väga meeldiv ja sõbralik teenindus :) Ja väga kannatlik müügipoiss :D

/Edit järgmine päev --> Unustasin eile selle poe nime lisamata - see oli Hobbybox, asub Paldiski maanteel. Soovitan soojalt :)

Ilus elu pisikese tõrvatilgaga


Vahepeal juba vaibuma hakanud köha sai ilmselt eilse jalgsi tööletuleku ajal uut hoogu ja aktiveerus veel kord. Te ei kujuta ette kui väsinud ma sellest köhast olen. Aga köhimata jätta ka ei saa... Ikaldus, eksole.

Lisaks terendab lähitulevikus järjekordne masendav projekt nimega "uued teksad." Kuna ma ei leia kunagi ideaalselt istuvaid ja sobivaid teksaseid, siis ma ei osta ka kunagi korraga kahte paari. Pealegi ma tüdinen ühest mudelist ju ära ja tahaks ikka natuke vaheldust. Kui vaid see sobivate pükste leidmine nii raske poleks... Lisaks kahtlustan, et mul ei õnnestu seekord meheraasut kaasa meelitada, tal on veel eelmisest korrast psühhotrauma :P Üksinda pükse osta... mnjaa...

Aga tegelikult on elu üks paganama ilus asi :) Homme on kõige kallima sünnipäev, ülehomme tuleb ema külla ja laupäeva õhtul olen ilmselt üksi kodus, kuna meheraas vist läheb kastiga Kuusikule. (Oleneb ilmast muidugi...) Pühapäev on täiesti vaba ja vallaline, aga ilmselt pühendan selle remondile. Tikrikooki teen ka millalgi, kuna ema tuleb põõsatäie tikritega :) Meil kodus nimelt keegi peale minu tikreid ei söö ja kõik marjad jäävad mulle. Ja vaarikaid saan ka :) Sügavkülma pean nende jaoks ruumi tegema, nii et reedel/laupäeval teen suure laari rabarberimuffineid kah. Anybody?

Eih, elu on ikka ilus :)

teisipäev, 15. juuli 2008

Puhkuste hooaja mõjud

Palun lõpetage mu piinad!!! Ma istun tööl ja suren igavusse. Tundub, et vähemalt pool töötajatest on puhkusel ja ülejäänud pool kas ei tee tööd või suudab seda ilma igasuguste probleemideta teha. Nii nagu liiga palju tööd on halb, nii on ka liiga vähe tööd suhteliselt kehv variant. Igavus tahab maha tappa. Internet on läbi loetud, vaikselt hakkan juba kolmandale ringile minema. Mängida ei saa, kuna ülemus istub selja taga. Käin ja lätutan mööda maja ringi - paistab, et see tööl viibiv pool teeb sama, sest enamus kurdab, et igavleb samamoodi. Igav on!

Puhkus on nii paganama kaugel...

esmaspäev, 14. juuli 2008

Killuke tõde minust

Minu uus t-särk võtab lühidalt kokku tähtsa killukese minust:

pühapäev, 13. juuli 2008

Köögiremont edeneb!

Eile sai köögis lammutatud ja nüüd on köök peaaegu valmis, et uus kuub selga saada. Lage ja seinu on vaja veel natuke lihvida ja siis võib juba pahtli-värvi-seineksiga edasi minna. Rahulolu tehtud tööst on hea :) Tuba on praegu küll tõeliselt segamini, kuna kuhugi pidi ju köögis leidunud kraam minema:

Ongi kassil hea üksinda kodus laamendada. Ma lausa kardan homme peale tööd koju minna :P
Aga minu köök näeb praegu välja üsnagi trööstitu ja kole. Loodame, et see mõjub motiveerivalt ja paneb mind kiirelt-kiirelt töödega edasi minema.

Tapeedi alt avastatud pistikupesast leidsime ajalehe, mis näitas, et viimatine remont on minu pesas tehtud 1996.a. jaanuaris. Üsnagi porno remont on see olnud. Või sai neil pahtel poole peal otsa ja poodi ka ei viitsitud minna, igatahes lae ja seina kohtumiskohas on julmalt aukudele tapeet peale tõmmatud ja asi vask. Ei mingit tasandamist või muud sellist. Ja alumist tapeeti on maha kistud nii ebaühtlaselt, et mul tuli lausa nutt peale. Kolm-neli kihti erinevaid tapeete, üks kõvemini kinni kui teine. Ma tean jah, et seineksit võib panna vana tapeedi peale ka, aga kui on näha, et alumise kihi külge ei hakka ükski liim normaalselt kinni, siis tuleb see vana libeda pinnaga tapeet maha kraapida.


Mul on muideks nüüd isiklik trell. Maxima special :P Aga vajalikud toimetamised saan sellega tehtud ja see ongi peamine. Kuigi... öelge ausalt, mitut tüdrukut teie teate, kellel on olemas isiklik liimipüstol, kuumaõhupuhur, taldlihvija, trell ja mitu komplekti pahtlilabidaid, pintsleid ja värvirullivarsi? Rääkimata mitmest erineva krobedusega liivapaberist ja suurest kastitäiest muudest remondividinatest :D
Aga muideks, keegi ei taha endale töötavat aga vähemalt 7 aastat puhastamata boilerit, mille temperatuuri reguleerimise nupp ei funka? Ja meheraasul on üks roheline põrandavaip täitsa üle. Mida üldse teha vana boileriga, mida enam vaja ei ole?

Aga täiesti teisel teemal - sellise eluga võiks ma täitsa ära harjuda :) Mõnus on :)

laupäev, 12. juuli 2008

Hommikune mõte

Oma piljardilaud on tore küll, aga kui hommik algab sellega, et ma saan haledalt pähe, siis läheb tuju ikka päris nulli. Ja harjutamisest pole kasu, kui ma ei tea, kuidas peab lööma. Niisama huupi ja hea õnne peale sisse läinud pallid ei tee mind veel paremaks mängijaks. Praktikal peab teooria ka taga olema. Aga kust seda saab?

reede, 11. juuli 2008

Väike kodune piljard ;)


Saime täna oma piljardilaua kätte!! Meheraasu tagumine tuba ongi ilusasti oma funktsiooni leidnud - meelelahutus. Esimese mängu võitsin kusjuures mina! Meheraas lõi nimelt musta palli liiga vara sisse :P Aga võit on võit :)
Igal juhul õhtud on nüüd sisustatud. Kahjuks ka need õhtud, mil mind siin ei ole, seega ta saab südamerahuga harjutada. Nii ei ole mul kunagi lootust teda enda hea mänguga võita, ikka ainult tema vigade arvelt :(
Aga teate, mõnus on mängida piljardit, juua greibiõlut, süüa maitsvat pitsat ning seda kõike omas kodus :)

Purunenud illusioonid


See nädal läheb ajalukku sõpruse illusioonide purunemisega. Valus on. Ja abitu.
Ma peaksin vist õnnelik olema, et sellised asjad mind veel üllatavad ja haiget teevad? Järelikult pole veel kibestunud ja kalestunud. Enesetunnet see kahjuks paremaks ei tee. Ma ei saa aru, mõistus tõrgub mõistmast. Miks ometi?!?

"Ilus" lõpp "ilusale" nädalale.

neljapäev, 10. juuli 2008

Väsinud aju

Parim ravi halva tuju vastu on koristamine. Köök, esik ja vannituba säravad ja otsus on tehtud - see nädalavahetus ei sõida ei sünnipäevale, maale ega koju marju korjama. Vahelduseks pühendan aega ka iseendale ja oma pesale. Lage vaja lihvida ja värvida ning sein ootab seineksit. Ja ilusa ilma korral püüan ka värsket õhku tarbida.

Ja lisaks kõigele juba öeldud ja mõeldud positiivsusele eelmise pühapäeva kohta pean ma veel ühte asja nentima. Kuusikul oli hea olla juba lihtsalt sellepärast, et seal ei olnud kohta igapäevastele muredele ja stressile. Oli ainult ohtralt värsket õhku, nalja ja lõbusaid inimesi. Vähemalt minu jaoks. Tandemhüpe ja sellega kaasnenud emotsioonid ilmselt võimendasid veelgi seda unustuse ja vabaduse tunnet. Ja ma ei teagi, kumba ma siis uuesti tahan kogeda - hüppega kaasnenud emotsioone või muredevabat päeva. Ilmselt mõlemaid...

Tahan puhata ja mängida.

In desperate need of a vacation


No nii, tunnistage nüüd ausalt üles, kes see mu arhiivi kammib? Mitte et ma häbeneksin midagi, aga mind alati huvitab, kui keegi viitsib kahe-kolme aasta taguseid asju üle lugeda.
**
Ühtlasi tuli mulle praegu meelde, et ma ei võtnud hommikul köharohtu. Ja eile võtsin kolme korra asemel kaks korda. Niimoodi küll terveks ei saa.
**
Praeguse seisuga on mul kõik nädalavahetused kuni septembrini broneeritud, osad isegi topelt. Millal ma oma sünnipäeva pean? Ja millal ma oma kööki remondin?
**
Kus Tallinnas saab head vaarika mojitot? I need one. Or two.

Puhkus on ikka liiga kaugel. Ma vajan päikest, pilvi ja värsket õhku.
**
Ja ma pean millalgi meheraasule kingitust ostma minema. Nädal ongi veel jäänud... Üldiselt on nii, et kui keegi mind veel oma sünnipäevale kutsub, siis palun teid, tehke mingigi kinginimekiri. Ma ei tea; pole oluline; peamine et ise tuled - need ei ole adekvaatsed vastused. Kõigil on asju, mida neil on vaja ja mida nad tahavad. Ei ole nii raske neid kirja panna, ausalt ei ole. Mina eelmine aasta tegin nimekirja ja sain peaaegu täpselt neid asju, mida vaja oli. Kinkijatel on kergem ja kingisaajal kindlam, et ei saa mingit elukoledat või mõtetut jubinat kappi tolmu koguma.
**
Vähemalt tandemhüppe puhul tööle küpsetatud kook tuli imehea välja ja ka poikadele maitses. Miskitki meeldivat vahelduseks.
***

Aga jah... nädalavahetused - tõeline peavalu allikas. Näiteks järgmised kaks nädalavahetust näevad sellised välja:
1) korraga on vaja minna maale õe juurde, kuhugi pärapõrgusse kursaõe sünnipäevale ja koju aiamaale maasikaid ja vaarikaid korjama;
2) samal päeval peab sünnipäeva väga kallis sõbranna ja teoreetiliselt vist ka meheraas, lisaks tahab ema samal nädalavahetusel mulle kaheks päevaks külla tulla.

Ja minu ainuke soov on puhata. Kohustustest, tülidest, intriigidest. Olla eemal kõigest ja kõigist. Edu mulle, eksole. Remonti peaksin ma ka millalgi tegema. Ja mulle jätkuvalt ei meeldi, kui tegeldakse emotsionaalse väljapressimisega. Vahet pole, kes seda teeb. See ei meeldi mulle.
***

Ning ma ei saa aru inimestest, kes lähevad töölt ära, omal soovil ja ilma ühegi tülita, ja teevad viimasel päeval oma postkasti tühjaks ning kustutavad ära kõik oma dokumendid. Miks?

kolmapäev, 9. juuli 2008

**

Point on selles, et tahaks veel. Ja siis veel. Jama.

Tähelepanelikud mehed

Mul on ikka lahedad töökaaslased... Indrek hommikul vaatas uurivalt otsa ja tundis huvi, kas täna on päikesekiir juba paistma hakanud. Hando märkis, et ma olen täna palju erksama oleku ja näoga kui eile. Ja siis naised räägivad, et mehed kunagi ei märka midagi! Minul siin märkavad küll väga eduliselt :D Ja maja peal märgatakse ka, näiteks minu avara dekolteega uut kampsunit :P Või õigemini märgatakse avarat dekolteed, kampsun ilmselt ei pälvi eriti tähelepanu. Kusjuures see dekoltee pole tegelikult üldse üleliia avar, lihtsalt tavaliselt kannan ma tööl üsnagi kinnise kaelusega riideid, niimoodi on mul kergem oma tööd teha... Aga vahel ju võib proovida natuke naiselik ka olla :P

Köha... vol [liiga palju]

Peale pühapäevaõhtust külmetamist lennuväljal võttis köha uuesti tuurid üles ja mina andsin lõpuks alla. Ostsin eile apteegist karbi tablette. Köhasiirupit ei nõustunud ma ostma, kuigi müüja kinnitas, et sel ei ole üldse lagritsa maitset. Ma nimelt olen sama orgi otsa korra lennanud ja tean, et see, mis müüja jaoks on tavaline ja normaalne köhasiirupi maitse, on minu jaoks vastuvõetamatult lagritsane. Ja lagritsat ma ei söö. Nii et vaatab, kas tablettidest on kasu. Kolmas nädal köhida... natuke liiga palju juba.

teisipäev, 8. juuli 2008

Päeva õppetund

Erinevatel inimestel on sõprusest väga erinev arusaam. Enne kui usaldad, kontrolli. Pärast võib juba väga valus olla, kui usaldust petetakse. Ja liiga hilja.

***

Ütleme nii et uni on... esmaspäeva õhtul on kell kaks ilmselgelt vale kellaaeg magamaminekuks.

esmaspäev, 7. juuli 2008

Pisike õhupall...


Tandemhüpe - tehtud!!!

Nüüd tean mina ka natukene, miks linnud laulavad :) Käisin lõpuks tandemhüppel ära! Sõnades ei ole seda emotsiooni vist võimalik kirjeldadagi... Kui peale hüpet oli kindel teadmine, et mina küll rohkem hüppama ei lähe, siis muljete settimisel on tekkinud juba tunne, et tahaks veeeeeel! Kui vaid lennukis süda nii kole pahaks ei läheks... Aga alustame algusest :)

Kõigepealt oli soov natukenegi näha ja tunda, miks mu mees koguaeg sinna õhku ronib. Valikuid oli kaks - tandemhüpe või hakata iseseisvalt hüppama. Kuna oli veel ka suur hirm maandumise ees (kasuks ei tulnud mõne õpilase ebaõnnestunud maandumistest lugemine...), siis jäi järgi tandemhüpe. Siis tuli plaan augusti lõpus sünnipäevaks soojale maale lennata ja kuna ma polnud kunagi lennukiga lennanud, siis tahtsin enne ära hüpata, et saaksin öelda, et olen lennukiga lennanud, aga vot maandunud ei ole. Eputrilla, eksole :P Siis tuli jaanipäev, kus sai saunas naistele öeldud, et tulen hüppama. Ja siis tuligi info, et pühapäeval on piisavalt vaba aega, et hüpe ära teha. Aega võttis kogu asi umbes aasta :D

Pühapäeva hommikul oli kardinaid eest tõmmates esimene emotsioon "kurat, pilved!" No vaim oli juba valmis (nii valmis kui võimalik...) ja pettumus tuli lausa peale neid suuri pilvi vaadates. Sisikond oli muidugi juba nii sõlmes, et hommikul mahtus sisse vaid kaks kohukest ja paar viilu arbuusi. Mõte muust söögist tekitas lausa külmavärinaid :P Kusjuures hirmu ei olnud, oli lihtsalt närvipinge ja ärevus.

Lennuväljale saabudes oli taevas vahelduva eduga kord pilves ja siis jälle siras päike, vahepeal tuli isegi paar piiska vihma. Minu tandemmeistriks oli Ekstremist, väga muhe sell ja suurepärane juhendaja :) Mitte üht halba sõna ei ütle tema kohta. Maa peal pandi mulle punased tunked ja rakmed selga ning Ekstremist seletas ja näitas kõik ilusasti ära, mida ma lennukis ja õhus tegema pean. Ütlen täiesti ausalt, et pool jutust kadus mälust sekund peale õpetuse lõppu, nii suur närv oli sees lihtsalt. Õnneks oli mul Küljeluu kaasas, kes hoolikalt kõrval kuulas ja pärast minuga kõik üle kordas :) Närv oli nii suur, et käed-jalad värisesid ja sisikond keeras aina uusi sõlmi peale. Õpetussõnad maa pealAga karta ei osanud ma midagi, seega hirmu ei tundnud. Samamoodi ei kartnud ma ju seikluspargis, et trossid või kinnitused katki läheksid, usk tehnika imesse on vist niivõrd suur :P

Ja siis saabuski aeg lennukisse minna... Minu elu esimene lennukiga lendamine :) Iseennastki üllatab siiani, kuidas ma midagi ei kartnud. Lennukis üritasin usinalt aknast välja vaadata, vahepeal kiikasin, kas meheraas ikka on alles ja paar korda vaatasin kõrgusemõõtja pealt näitu ka. Ainuke halb asi oli see, et süda läks oioi kui pahaks... Viimase poole lennust üritasin pingsalt otse enda ette vaadata ja rahulikult hingata. Kõrvad läksid ka lukku, veelgi hullemini kui Norra tunnelites. Poole tõusu peal lasti õnneks üks mudilane välja, siis sain uksest sõõmu värsket õhku ja enesetunne läks tsiba paremaks. Eks suur närvipinge mängis ka oma rolli selles sisikonna surmasõlmes :P Lõbus oli jälgida otse minu kõrval aknaraami küljes vabalt keerlevaid mutreid ja kruvisid... Kindlustunne missugune :P
Uskumatult kiiresti saabus hetk, mil pidigi lennukist välja minema. Vot uksel oli küll selline kõhe olla, kui nägin Tuukri jalgu kaugusesse kukkuvat... Ma ei teagi, kuhu ma väljahüppe hetkel vaatasin, aga kindlasti mitte maa suunas. Silmi ma kinni ei pigistanud, ei julgenud vist :P Esimesed hetked õhus olid jubedad - polnud veel tasakaalu paigas ja loperdasime küljelt küljele, hingata ei saanud (krt, keegi ei öelnud, et suu oleks parem kinni hoida...) ja üldse oli tunne, et kurat võtaks, ma nüüd päriselt olengi õhus ja kukun alla. Täiesti kirjeldamatud tunded ja mõtted lendasid siis peast läbi. Üks neist oli kindlasti see, et mida kuradit ma sinna üles õhku otsisin?!? Minek!Vot siis oli küll vist hirm peal, aga kui Ekstremist meid tasakaalu viis (ma ei tea, kas see on üldse õige sõna selle kohta...), siis kadus see hirm ära. Tuli isegi meelde, et pea tuleb üles tõsta ja kui seda tegin, siis vaatasid mulle vastu meheraas, Tuuker ja Aatomik :) Maa peal seletas Ekstremist, et lennukist välja hüpates pean ma endal rakmetest kinni hoidma ja kui ta mulle õlgadele koputab, siis võin käed õigesse lendamise asendisse viia. No saabuski see hetk... esimene koputus - ma vist isegi ei kergitanud kulmu selle peale. Teine koputus - mina raputasin pead. Rakmetest kinnihoidmine andis petliku turvatunde, et ma ju hoian kuskiltki kinni mitte ei lenda niisama :P (Umbes sama vist nagu me Küljeluuga esimest korda laevaga Rootsi minnes hoidsime mõlemad magamaminnes kramplikult telefoni vastu rinda, olgugi, et levist polnud seal sügaval laeva sees mootoriruumi kõrval mitte haisugi...) Aga siis mõtlesin, et ma ei saa ju nii nõrk ka olla, et ei viigi käsi kõrvale! Järjekordne eneseületus ja kui juba rakmetest lahti sain, siis läksid käed ise sujuvalt õigesse asendisse. Jalgadega õnneks polnud mingit probleemi, need sain praktiliselt kohe peale väljahüpet korralikult kokku ja kõverdatud. Tulek :)Ekstremist isegi plaksutas mulle õhus, et vot tubli olen :) Ma saan aru jah, et ilmselt plaksutab ja kiidab tandemmeister igal hüppel tandempatsienti, aga mis siis, ikkagi olin tubli :)
Hästi lahe oli see, et vabalangemise ajaks tulid meheraas, Tuuker ja Aatomik meie juurde ja Tuuker isegi võttis mul korraks käest kinni. Kuna mulle tundus see vabalangemise osa imelühike, siis ei saanud ma absoluutselt aru, kuidas on võimalik õhus veel mingeid kontrollitud liikumisi teha. Senimaani ei saa, kuigi tean, et me langesime 40 sekundit, enne kui Ekstremist varju lahti tegi. Minul igatahes hangus aju täiesti kinni ja mul ei tulnud mõttessegi mingeid liigutusi õhus teha. Ekstremist maa peal seletas, et ma ei tohi kellestki kuskilt kinni võtta - kuidas selline mõte saaks üldse õhus tekkida? Ma vaatasin suurte silmadega teisi varjureid ja oligi kõik. Mingeid liigutusi ma küll ei oleks taibanud seal teha... Aga igal juhul suur aitäh Aatomikule ja Tuukrile, et nad viitsisid ühe hüppe põhimõtteliselt ära raisata, et ühele tandempatsiendile õhus lehvitada :) Meheraasul polnud nagunii valikut :P

Peale kahte kilomeetrit ja 40 sekundit saabus varju avamine. Raputust ma õieti ei mäletagi... Elu on ILUS!!!Kahtlustan, et ma ilmselt kiljatasin natukene... Ja hingasin kergendunult suure sõõmu õhku, kuna vabalangemise ajal lõi mul nina kinni ja suu kaudu ei tulnud küll eriti õhku sisse :P Ning seejärel nautisin vaadet :) See oli... ma ei oska seletada, milline tunne ja elamus see oli. Süda läikis küll meeletult, aga vähemalt minu mäletamist mööda oli mul lai naeratus näkku kleebitud. Tunne oli fantastiline! Ekstremist muidugi kostitas mind lahkelt erinevate pööramistega, a'la stiilis "seal on Rapla ja sealt paistab Tallinn" ja "teeme vahepeal ühe tiiru kah!" :D Sain natuke veel kiljuda nende tiirutamiste peale :P Aga vot ühes asjas pidin Ekstremistile pettumust valmistama... Ühel hetkel küsis ta, et nooh, kas see on parem kui seks?" Mina ausa tüdrukuna teatasin talle rõõmsalt vastu, et ta on vist sitta seksi saanud, sest see ei saanud seksile ligilähedalegi :D No aga ei saanud ju! Lennuvälja ei leidnud ma ka üles, otsisin ikka suuuurt platsi, aga kui Ekstremist mulle näpuga suuna kätte näitas, siis oli see nii tibatilluke. Aga vaade oli vägev ja õhulend oli tõeliselt lahe. FANTASTILINE lihtsalt! Minu tandemmeister - EkstremistInimesed olid nii pisikesed ja lennukid paistsid nagu mänguasjad :) Lahe :)
Lõpuks peale näiliselt imelühikest lendu maandusimegi ilusasti tervelt lennuväljal :) Tegelikult olime varju all umbes 5 minutit, aga mulle tundus see aeg küll väga lühikesena. Esialgu oli püsti tõusmine üsnagi keeruline, kuna jalad värisesid all nagu kitsetallekesel :P Värin kestis ikka tubli pooltunnikese või rohkemgi... Sees keeras poolde õhtusse ja kõrvad olid lukus hilja õhtuni välja. Puhkusin ja neelatasin, aga kasu sellest suurt polnud. Peale maandumist küsisid paljud, kas ja millal ma nüüd päriselt hüppama tulen, aga ma raputasin usinalt pead ja teatasin, et ühest hüppest piisab. Nüüd juba vaikselt on tunne, et kui lennukis vaid nii paha ei hakkaks ja 4-5 tonni raha üle oleks, siis täitsa isegi võib-olla... Vabalangemisest ei oska ma suurt miskit arvata, aga vot varju all oli lahe :) Natuke muljeid ka :)Hästi naljakas ongi see, et kui vari juba lahti oli, siis kadus igasugune hirm ära, mis võib-olla kuskil sügaval pesitses. Samas vari ju hõljus ka õhus ega olnud kuidagimoodi kuhugi turvaliselt kinnitatud... Aga neid tundeid vist ei saagi loogika abil seletada...

Tegelikult kogu kaif jõudis kohale alles varahommikul kell neli, kui mul palavusest uni ära läks. Vot siis hakkasid mõtted peas jooksma ja uuesti uinuda suutsin vist kella viie ajal alles. Ja hommikuks oli ka adrenaliin kohale jõudnud, pikad juhtmed mul :P Praegu tahaks tagasi õhku kupli alla hõljuma :) Ma saan nüüd aru küll, miks meheraas hüppamas käib. Minul on sellest ühes tandemhüppest kriips kõrvuni ja veri vemmeldab sees. Elu tundub kuradima ilus :) Ja ma vabandan viisakate lugejate ees sarviliste sõnade rohkuse pärast, aga no ilma nendeta ma lihtsalt ei oska seda postitust kirjutada :)

Lõppsõna - kes veel kahtleb, kas minna hüppama, siis kindlasti minge!!! See on nii kõva elamus, et lausa uskumatu. Ma ei suuda neid isegi sõnadesse panna, see on lihtsalt nii võimas :) Täpsemat infot saab ELAK'i kodulehelt - http://www.skydive.ee/. Minge, te ei kahetse!

reede, 4. juuli 2008

Köha ravi vol 2.

Ma küll lubasin, et enne esmaspäeva minust ei kuule, aga nii suurt vedamist teil ei ole. Ma nimelt tundsin tungivat vajadust jagada teiega järgmist uut ja huvitavat viisi köhast lahti saamiseks. (Nagu aru on saada, siis pipraplaaster küll oli abiks, aga päris terveks ma ei saanud. Oma roll on ka ilmselt sellel, et ma see nädal sain jälle tuult.) Nimelt õpetas üks töökaaslane, et tema ravib oma lastel köha ja külmetust järgmise retsepti abil: lusikatäis sinepipulbrit + lusikatäis mett + lusikatäis viina ja kõik omavahel segamini segada. See segu siis ööseks rinnale ja seljale määrida, kile ümber tõmmata ja magama kobida. Kui hommikuks on segu ära kuivanud, siis on tõbi veel sees, kui aga segu on niiske, siis oledki külmetusest lahti saanud.
Võin omalt poolt lisada, et kuigi teelusikas tundub ikka paganama väike, siis supilusikaga annuseid mõõtes saab sellise portsu haisvat tökatit, et peab kohe paksu kihiga peale määrima. Iseendale on muidugi seljale lõbus miskit määrida, aga kuigi palju sai ka sinna seda möksi plätserdatud. Õnneks on mul olemas rull pakkimiskilet, mida ma siis usinalt endale ümber kerisin. Ka asi, mida üksinda on lõbus teha. Samas kujutan ette, kuidas meheraas oleks mind kilesse mässides end ribadeks naernud... nii et üksi on kindlam.
10-15 minutit hiljem jõuab kohale hetk, mil on kaks võimalikku stsenaariumi - (a) te võtsite mind kuulda ja kasutasite segu tegemisel teelusikat ja tänate nüüd jumalat, et seda tegite, sest ka õhukeselt määritud kiht tulitab päris tugevalt; või (b) te tegite nagu mina ja kasutasite supilusikat ja imestate nüüd tõsiselt, mida kurja ma oma töökaaslasele teinud olen, et ta mulle sellist asja soovitas. Mõlemal juhul on teil tahtmine klaas külma vett endale seljale ja rinnale kallata. Teravad elamused igasse õhtusse, eksole. Töökaaslane pidi ilmselt oma lapsed ööseks kinni siduma, et need seda möksi maha ei kisuks...
Eks hommikul näeb, kas mu nahk on jäädavalt punane või taandub see põletus hommikuks iseenesest. Aga kui te näete mind järgmised kaks nädalat salliga ringi silkamas, siis ilmselt varjan oma tulipunast dekolteed. Kuigi kui ma köhast lahti saaks, siis ei murraks see väike ohver mind eriti tõsiselt maha.

Seda pean ma ka mainima, et ma tuvastasin oma külmkapist aegunud ketsupi, majoneesi ja saialillesalvi. Normaalne.

Kusjuures väike soovitus veel - kui olete selle möksi endale peale määrinud ja end kilesse pakkinud, siis ärge väga liigutage enam. Sinepipulbrist lähtuvad aurud panevad silmad kipitama. Aga nina läks jällegi lahti, nii et väga hull polegi. Luban, et annan teada, mis mind hommikul ees ootas ja kas ka sellest haisvast möksist kasu oli. Ma nüüd magama ja tõbe välja higistama. Hääd ööd :)

/Edit 09:07 --> On kaks võimalust - kas mina määrisin liiga paksult seda möksi endale peale või sidus mu töökaaslane oma lapsed ööseks voodi külge kinni. See möks hakkas nii tugevalt põletama, et ma pesin selle öösel kella ühe ajal maha ja siis kreemitasin oma tulitavat nahka veel tükk aega. Ilmselt sai natuke liiga palju määritud... Kui kunagi veel köha tuleb (või praegune köha veel kaua vaevab), siis proovin uuesti, aga siis juba hästi õhukese kihiga.

Eelvaade

Elu on ilus, armastus on õhus ja täna õhtul algab nädalavahetus pihta. Väike jookide degusteerimine (miskine uus ja põnev Schöfferhofer Grapefruit õlle telliti õhtuks... loodan, et selver ka müüb seda), pikem shoppamine ja siis mõned muidu põnevad ettevõtmised. Esmaspäeval aga lähen ülevaatusele. Eks näeb, kas antakse heakskiit :P Esmaspäeval saame ka ühe uue autoga natuke proovisõitu teha, kuna meheraasu auto on remondis, sõita aga on vaja. Nädalavahetusel vast saab heade inimeste abil vajalikud sõidud tehtud :)

Aga pikka juttu ei tee - minge nautige nädalavahetust ja kohtume uuesti esmaspäeval!

kolmapäev, 2. juuli 2008

***

Tähendab et jah. Pühapäeval siis. Kui esmaspäeval veel elus olen, siis räägin lähemalt.

Lühike vingatus ja õllekast

* Väsimus! Õhtuti und ei tule ja hommikud saabuvad aina varem. Täna öösel kargasin suure ehmatusega üles, hakkasin juba nägu pesema ja riideid otsima, kui taipasin, et ma olen kuidagi kahtlaselt väsinud hommiku kohta. Pilk kellale kinnitas mu kahtlusi - kell oli 03:24. Hakkab jälle peale see tsirkus?
* Töö. Palju tööd. Vanad asjad seisavad, sest jooksvalt tuleb kuhjaga uusi peale, mis nõuavad kiiret lahendamist. Ja niimoodi augusti teise nädala lõpuni?
* Otsused. Minna või mitte minna? Kui minna, siis kuidas ja kauaks ja kellega? Süda sees karjub "mitte minna!", mõistus nendib, et kui kutsuti, siis ju peaks... Aga ei taha ju... Samas viisakas oleks... Ma ei tea, lihtsalt ei tea.
* Vanad mehed. Millal jätavad vananevad mehenässid noored tüdrukud rahule ja tegelevad vabal ajal OMA naisega, mitte ei ahista oma töökaaslasi? Ei, seekord ei ole mina hädas, aga ahastus on sama suur ikkagi. Meestel on vahel ikka tõsiselt raske aru saada, et "ei" tähendabki "EI!"

Helgemas noodis - üks meie leedukas tõi meile kasti Leedu õllet, 20 pudelit. Švyturys'e õlu Švyturio, special olümpia väljalase. Hiina stiilis draakonipildiga T-särk on ka kingitusena kaasas. Kas pole lahe :)

teisipäev, 1. juuli 2008

Jorupilli jonn.


Miks ma käitun ise täpselt nii nagu ma ei taha, et teine käituks? Mängin mõistumängu ja jonnin lapsikult, selmet minna ja jonni põhjus selgeks rääkida. Miks ma eeldan, et teine inimene mõistab mõtteid lugeda, kui ma ise sellest kasulikust oskusest ilma olen jäänud? Miks ma seda teen? See ei tee ju mind kübetki õnnelikumaks. Teist inimest kindlasti ka mitte... Milleks siis seda jonni üldse ajada, arumaisaa!