kolmapäev, 31. detsember 2008

Ettevalmistused!

Plaadimängijas üürgab jõululugude plaat, esikus kolistab meheraas remonti teha ja mina maitsestasin köögis liha. Mina olen igatahes või sees, minu hea-tuju-muusika on ju erinevad jõululood ja jõulude-aastavahetuse ajal võin ma täiesti südamerahuga kedrata neid lugusid söögi alla ja söögi peale :D

Igatahes esik on hetkel selline:

Meheraas lammutab eelmise omaniku poolt seina pandud õblukest katet maha ja paneb kipsplaadid asemele. Tolmu on rohkem kui rubla eest, aga õhtuks näeb esik välja parem kui kunagi varem :)

Ja liha on selline:

Proovisin natuke improviseerida (tegevus, mis minu puhul paraku tihti halvasti kätte maksab) ja määrisin ühele tükile lisaks sinepile, piprale ja soolale ka sojakastet peale. Mõlemale tükile läks veel oliiviõli ka, see teeb liha mõnusaks. Väiksemale tükile panin küüslauku ka sisse. Nüüd külmkappi maitsestuma ja õhtul koos kardulatega ahju :) Oi mul on hea tuju täna :)

Ja jõulumuusika muudkui mängib ja mängib.. meheraas vist varst murrab selle plaadi pooleks :D

Meem: Aasta 2008 minu blogis

Elsa blogist leidsin pisikese blogiaasta meemi. Kuna mulle igasugu meemid hirmsasti meeldivad, siis teen selle läbi. Ritta tuleb panna iga kuu kõige esimese postituse pealkirjad.

1. Jaanuar - Ja nii see aasta tuligi
2. Veebruar - Kust tulevad unenäod?
3. Märts - Vaid viis veel
4. Aprill - Näidismenüü
5. Mai - Ready. Aim. Shoot!
6. Juuni - Jälle üks "tuba" valmis!
7. Juuli - Jorupilli jonn.
8. August - Väike päike*
9. September - Esimene
10. Oktoober - Test: kaks asja
11. November - Veel üks esimene
12. Detsember - Sick.

Ainuke ühine nimetaja ja läbiv joon on "isiklik elu." Parajalt sigri-migri ja emotsionaalne, vähemalt minu enda jaoks.

teisipäev, 30. detsember 2008

38

Ja mustad püksid ja musta kampsuni sain ka Rõõmu kaubamajast. Püksid kusjuures on 38 suurus, mis on küll väga kahtlane number, kuna ma olen hetkel jõulude ja muude jamade tulemusena paar kilokest juurde võtnud ja olen saavutanud oma senise elu tippkaalu ehk siis umbes 67-68 kilo. Ja kuna ma ka oma headel aegadel mahun 38 suuruse sisse üsnagi suurte mööndustega, siis ma siiralt kahtlen, kas nende pükste 38 suurus ikka üldtunnustatud suurustabeliga kooskõlas on. Aga vahet pole ju, hea uhke öelda, et vot, mul on nr 38 püksid :)

Kuidas Väike Loodusõnnetus pasteeti tegi.

Kõik algas ideest teha elus esimest korda ISE pasteeti. Imelihtne, eksole. Ema käest kogusin tarkust ja teoorias oli kõik selge nagu seebivesi. Tuleb võtta maks, soovitavalt seamaks, ja pekisem liha, vahekorras umbes 700gr maksa ja 350gr liha. Pruunistada või sees ära ja pista patta keema koos paari loorberilehe ja mõne porgandiga. Vahepeal tuleb vahtu koguda ja vajadusel vett lisada. Tunnike (või rohkem) hiljem leem eraldi kaussi kurnata ja keedetud produktid läbi hakklihamasina peeneks lasta. Leeme hulka umbes 100gr võid (või vähem) segada, peale selle sulamist ka maksa-liha-porgandi segu. Veel keeta, vajadusel vahtu korjata ja maitsestada soola, suhkru ja musta pipraga. Siis pliidilt ära võtta, pott külma veega täidetud kraanikaussi pista ja mikseriga vahustada ja seejärel topsidesse kallata. Imelihtne, eksole.

Tjah.

Praktika oli hoopis midagi muud. Poes seisin nõutu näoga lihaleti ees ja otsisin pekisemat liha. Pole vaja öeldagi, et vastu vaatasid vaid ilusad taised tükid. Küsisin õnnetu näoga müüjalt (õnnetu nägu oli minul mitte müüjal), et mul oleks vaja pasteedi jaoks pekist liha, kust ma seda saaksin. Müüja läks üleni särama ja soovitas agaralt peekoniviilusid, et need on parajalt pekised ja annavad pasteedile väga hea maitse. Kes olen mina, et vastu vaielda, onju? Lasin neli viilu (ehk umbes 380gr) kotti laduda ja suundusin koos muu söögikraamiga kassa suunas. Maksa olin juba enne sügavkülmast leidnud, väikseim tükk oli tsiba üle 800 grammi. Kilomeeter enne kodu plahvatas mul äkitselt, et porgandit ju ei ostnudki! Aga tagasi ka keerata ei saanud, sest autokatusele oli kleeplindi abil kaks kipsplaati kinni teibitud. Käisime nimelt veel ehituspoest ka läbi, et esikuremondiga edasi tegutseda. Tassisime kodus kipsplaadid üles ja seadsime seejärel sammud meie kohalikku poekesse, et porgandit ja kassiliiva osta. Kassiliiv läks nimelt ka enne meelest ära. Poest astusime välja karbitäie sügavkülmutatud beebiporganditega, muud seal saada polnud. Kogu pasteedikraam nägi välja selline:


Seejärel asusin jäätunud maksa tükeldama ja pruunistama. Enne helistasin igaks juhuks emale, et üle küsida, kas pean ootama, kuni maks sulab või võin külmutatud kujul ka pannile pista. Võis külmutatult ka. Pruunistamine ise oli selline nagu ta oli, liha väga pruuniks ei saanud lasta, sest peekonilõikude puhul tähendanuks see lihtsalt nende läbipraadimist. Poole keetmise pealt selgus, et pott sai liiga väike valitud ja kallasin kogu kupatuse suuremasse ümbes. See oli esimene ümber kallamine. Poolteist tundi hiljem oli maks minu arvates piisavalt pehme - ema õpetuse järgi proovisin kahvliga tükki murda ja see murdus ilusasti kergelt.
Hakklihamasinat meil küll pole, aga ega ma ei lasknud end siis sellest pisiasjast häirida. Mul oli ju saumikser ja toidutarest leidsin ka õpetusi, kus justnimelt sellega soovitati maksa ja liha peenestada. Siinkohal on paraku õige vorm "mul OLI saumikser", sest poole peenestamise peal läks see lihtsalt katki. Peenestaja otsikul tuli lõiketera küljest ära!!! (See oli kusjuures kolmest mikseriga kaasasolnud otsikust viimane, mis veel töötas. Severini mikserit mina enam osta ei julge.) Nii et mul oli kausitäis keedetud pasteedikraami ja peenestada polnud seda millegagi. Meheraas vaatas minu kurba nägu, vaatas kella (see näitas kaheksandat õhtutundi) ja sügava ohke saatel teatas, et no käime siis poes ära ja ostame uue. Uus on Bomann'i LifeStyle, uhke metallist korpusega riistapuu. Kassiliiva ostsime ka. Ja mina võtsin ühe õlle, et närve siluda. Kodus teatas meheraas, et see pasteet peab nüüd küll tulema kõige parem pasteet, mida ta oma elu jooksul maitsnud on. Muidu poleks aus.
Uue mikseriga läks peenestamine kiirelt ja kuna sellega oli kaasas ka selline parajalt kitsas topsik, siis rohkem maksatükke laua peale ei lennanud. Peenestamise käigus määrisin kõigest kaks kaussi ja ühe poti (lisaks sellele, kus maksa keetsin) ja pool lauda. Kaks saumikserit ja paar lusikat muidugi ka. Seejärel helistasin emale ja uurisin, et kui vedel on piisavalt (ja mitte liiga) vedel ning palju umbes-täpselt suhkrut ja muid maitseained lisada tuleks. Hea asi, mida telefonitsi seletada, onju. Ema teatas, et maitseaineid pane "tunde järgi", definitsioon, mida ma kogu südamest vihkan - mul nimelt puuduvad tunded igasugu uute asjade maitsestamise suhtes. (Kui aus olla, siis ega ma ka juba tuttavaid asju normaalselt maitsestada suuda, täna näiteks soolasin kana üle, unustasin nimelt ära, et sojakaste on ka juba soolane.)
No kuidagi ma maitsestatud sain ja asusin viimase etapi kallale - vahustamine. Kõigepealt kallasin pasteedi suurde plastmasskaussi ja lülitasin mikseri sisse - pasteet raibe hakkas lendama. Kallasin siis väiksemasse kaussi ja lülitasin mikseri sisse - pasteet ikka tahtis ringi lennata. Võtsin siis kõige väiksema kausi ja kallasin pasteedi sinna, lootuses, et seal on pasteedi tase nii kõrge, et katab visplid ära ja loodetavasti ei pritsi rohkem. Lootus oli määratud hukule, sest pasteet pritsis jätkuvalt igasse ilmakaarde. (Lugesite kausid kokku, jah?) Tõmbasin siis kausile kilekoti peale, tegin visplite jaoks augu ja vahustasin läbi selle. Meheraas vaatas ja irvitas. Pasteet jätkuvalt pritsis, aga nüüd juba kilekotti ja mina jäin puhtaks. Lõpuks sain kolm kausikest pasteeti ja suure hunniku musti nõusid - kraanikausi kõrval on nimelt nõuderest ja ega ma siis sealt puhtaid nõusid ära korjanud, kui pasteeti vahustama hakkasin.


Nüüd ootan näljaselt, KAS ja millal pasteet kõvemaks muutub, et saaks seda saiale määrida. Ma nimelt pole peale hommikusööki (mis küll oli kella ühe ajal...) suurt miskit söönud. Õlu ja jäätis pole just suurem asi kõhutäide. Ja ma siiralt loodan, et see pasteediraibe ka süüa kõlbab, sest seda jamamist oli natuke liiga palju, et see nüüd kassile sisse sööta. Eeldusel, et kass üldse oleks nõus seda sööma...

Loo moraal on see, et ostke pasteet poest ja asi vask. Ja ma luban, et ma ei ürita kunagi ise sülti keeta. Ausõna. Või noh... vähemalt mitte enne järgmist aastavahetust :)

esmaspäev, 29. detsember 2008

Must ikaldus

Ühest küljest on küll tore kanda rõõmsavärvilisi ja tihti ka rõõmsapildilisi riideid, aga kui äkitselt on vaja matustele minna, siis pole üldse tore, kui riidekapis pole mitte ühtegi viisakat musta riideeset. (Kleidid ei lähe siinkohal arvesse.) Ma pean nüüd reedeks välja võluma mustad püksid (teksadega ju matustele ei lähe, pole viisakas) ja musta pluusi või kampsuni. Hea, et ma seda neljapäeva õhtul ei avastanud... Vot siis oleks alles tõeline ikaldus olnud. Praegu on mul paar päeva aega poode puistada ja garderoobi täiendada. Muidugi on nii vahva jõulukilodega uusi pükse ostma minna... Siis saab ikka ahastada ja masenduda, kui muidu õige suurus jalga ei mahu.

Ja ma saan aru jah, et riidetemaatika on tegelikult sündmuse kurbust arvestades täiesti tühine, aga ma ei saa oma mehele häbi teha ja näiteks helesinises kampsunis kohale vajuda. Pealegi olen ma naisterahvas ja naiste jaoks on riided vägagi oluline teema. Mina paraku olen naisterahvas, kellel pole eriti palju viisakaid ja ametlikke riideid, need vähesedki on seeliku ja heleda pluusi kombinatsioon. Nii et ikaldus.

Lühidalt

Jõulud on üle elatud, praegused ja tulevased sugulased üle vaadatud, sõpradega kohtutud ja kodus vedeletud. Ma tean nüüd, milline mu mees vanemaks saades välja näeb - kohtusin nimelt meheraasu isaga ja no võta mõni kilo ja korts maha, värvi juuksed hallist pruuniks ja ongi minu meheraas. Nad on nii ühtemoodi, et isegi liigutused on kohati sarnased. Lahe :)
Liisi Koiksoni kontserdil tuli uni peale ja ebameeldiva üllatusena avastasin, et mulle ikka üldse ei meeldi Koiksoni laulmine. Ta suutis isegi Äpu jõulu(nääri)laulu ära rikkuda! Matvere oleks võinud rohkem laulda... ja vähem jutustada :P Hääl on küll hea, aga mõne vahepala järel tekkis küll küsimus, et mis nüüd selle jutu mõte oli. Samas meheraasule just Koikson meeldis ja Matverest ei arvanud ta suurt miskit. Maitse asi ilmselt.
Kursakatega sai ka jõulu tähistatud. Isegi Estri ja Mardi suutsin kohale meelitada :) Tänavune jõuluvana oli pop ja noortepärane, musta majanduse auks ka mustas rüüs :P Kõigil olid ilusasti ka salmid kaasas, kellel paberil, kellel mobiilis, salm oli peas vaid Virgel ja Estril, teised kõik spikerdasid :P Pidu ise oli, nagu alati, lõbus ja tore oli koos kallite sõpradega jõulutada :)

Täna tulevad meile mu tädi ja täditütar külla, juustusaiad võtsin just ahjust välja ja mandariinid ladusin kaussi. Laud on kaetud :) Pärastpoole plaanin emalt uurida, kuidas pasteeditegu käib, mul pisike salaplaan proovida elus esimest korda pasteeti teha :)

Praegu aga soovin kõigile tööinimestele lõbusat töö tegemist :D Ma nüüd offline.

reede, 26. detsember 2008

**

Meie pere jõulud said kurva lõpu - 25nda hommikul suri meheraasu vanaisa. Seega jõulumuljeid ei tule.

Uuesti levis järgmine nädal.

teisipäev, 23. detsember 2008

Siinkohal soovin kõigile lugejatele ilusaid ja rõõmsaid jõule!!!


Mina kärutan homme lõunal bussiga Pärnusse ja tagasi levis olen ilmselt 26ndal, kuna 24 oleme Pärnus ja 25 on plaanis kultuuriprogramm peaosas Liisi Koiksoni ja Marko Matverega :) Ärge siis jõululaua taga endale liiga tehke :)

Gläm

Ma lihtsalt pean seda mainima, et ma olen niivõrd osav, et suutsin oma helesinise imearmsa kampsiku ilusasti eest maasika ja mustika plekke täis ajada. Käisime nimelt Gläm'is ja võtsime imemaitsva hiina toidu kõrvale kokteili nimega Bonza Berries, kuhu sisse oli pandud maasikaid, mida ma üritasin kõrre abil klaasist välja meelitada. Väga õnnestunult, nagu hiljem selgus...

Muideks toit on Glämis väga maitsev, vähemalt need road, mida meie proovisime. Portsud on mõnusalt suured ja maitseaineid on täpselt parasjagu. Minu isiklik lemmik on nr. 23 Chinese garlic bread; Chopstickis on seda ka, aga Glämis on palju maitsvam. Ja tänavuste jõulude esimene jõulumeeleolu tuli mul ka just seal peale - akna taga sadas lund, kõlaritest tuli jõulumuusika ja sisustus oli selline mõnusalt hubane. Mul on hea meel, et Tartusse on üks hea hiinakas tulnud, sinna lähen ma raudselt uuesti. Toit, sisustus ja teenindus - kõik saavad minult hindeks ilusa viie :)

Aga postituse põhiteema juurde tagasi minnes... arvake nüüd ära, kas need plekid tulid pesus välja...

Trt

Aga meil sajab siin Tartu külje all lund. Ilusat laia lund :) Ja maa on valge ja... kas ma juba mainisin, et lund sajab? Väljas on talv :)

Ja Tartus* on peale talve veel palju kalleid inimesi nagu näiteks õde ja õepojad ja üks väga oodatud pisike preili, kes peaks veebruari alguses ilmavalgust nägema :) Kusjuures õepoegade loogika on see, et päkapikud kõhutitale ei käi, sest ta ei saaks ju kommi süüa, aga jõuluvana tuleb kõhutitale - sest et nemad ju räägivad temast ja jõuluvana kuuleb ja saabki teada, et ta on olemas. Loogiline ju :P Õeraas peab nüüd mingi kõristi või asja kingikotti ostma :D

Ja siis on Tartus* veel Nefka, kes veelgi kinnistab mu veendumust, et ma pidin oma eelmises elus miskit eriti head korda saatma, sest halbadel inimestel pole sellist sõpra, ausalt kah. Ma ei tea paljudel on senimaani üheks parimaks sõbraks lapsepõlve esimene sõbranna, aga mina olen igal juhul üks neist õnnelikest. Ja see on nii kummaline, kuidas me tegelikult elame täiesti eraldiseisvaid elusid ja oleme selle sees omavahel nii lähedased. Enamus sõpru on mul kuskilt n-ö ühisest keskkonnast tulnud - keskkoolist, ülikoolist, priast, orkutist... Selliseid eraldiseisvaid, ilma ühise nimetajata sõpru on vähe. Aga võib-olla lapsepõlv ongi meie ühine keskkond...? See kõige tugevam ja püsivam alus üheks elukestvaks sõpruseks...? Aga on, mis see on, ma olen tänulik oma vanematele, et nad kunagi ammu siia kolisid ja just Nefka vanematega suhtlema hakkasid. (Ma tean jah, et ma olen siin korduvalt Nefkale kiidulaulu laulnud, aga head inimest peabki kiitma. Minu blogi, minu sõbrad, minu kiidulaul :))

Muidugi eile õhtusest istumist ja ühes 1,5l siidrist kahepeale on mul nüüd pisike mikropohmelus. Nefkal muidugi pole nagunii midagi viga, ma olen see ainuke, kes üle kahe klaasi alko ei tohi tarbida :P

Aga ma nüüd pessu ja linna viimaseid kingitusi ostma. Wish me luck...

* Tartu on siin üldine nimetaja Tartu ja Tartumaa kohta.

laupäev, 20. detsember 2008

See õige.


Ma ei tea, mida head ma oma eelmises elus tegin, aga see pidi midagi väga erilist olema, et minu elus on selline inimene nagu mu meheraas. Viimane nädal on näidanud teda sellisest küljest, mille olemasolu ma ei osanud lootagi. Enamuse ajast tahaks ma teda lihtsalt pooleks kallistada, sest ta räägib sellistest asjadest, millest ma poleks kunagi arvanud, et ta üldse mõeldagi võiks. (Minu kõrge arvamus meessoost, eksole...) Teate, kui hea tunne on teada, et olen leidnud selle inimese, kellega koos tahan terve oma elu veeta ja kes tunneb minu vastu sama? Paganama hea, vot mis!


Ja stress, majanduslangus, ebakindlus (töötage ise automüügifirmas praegu...) - see kõik ei oma kodus kahekesi olles mingit tähtsust. Ainult muudab meid veelgi lähedasemaks.


Pildil on aga meie akna taga maiustavad rasvatihane ja sinitihane.

Kokanduslik nurk

Leidsin täna Pereköögi kokaraamatust nii hea retsepti, et ma lihtsalt pean selle ka siia üles panema. Siis saan vajadusel ka ilma raamatuta seda rooga teha, no näiteks kui olen vanematel külas.

***************************
Hakklihaguljašš

500 gr segahakkliha
2 sl õli
1 väike punane sibul
2 küüslauguküünt
1 roheline paprika
1 punane paprika
250 gr šampinjone
1 suvikõrvits
1 tl paprikapulbrit
1 tl basiilikut
0,5 tl soola
0,25 tl valget pipart
1 purk (400 gr) purustatud tomateid

Pruunista hakkliha 0,5 sl õlis, tõsta pannilt. Kuumuta ülejäänud õlis hakitud sibulat, pruunistatud küüslauku ja tükeldatud paprikat. Lisa paari minuti pärast viilutatud seened ja suvikõrvits, maitsesta basiilikuga ning hauta 2-3 minutit. Seejärel lisa paprikapulber, sool ja pipar. Alanda kuumust, lisa pannile hakkliha ja purustatud tomatid. Hauta veel 20 minutit, aeg-ajalt segades.

Kuuele.
Valmistusaeg: 30 minutit.
Võib serveerida nii kartulite, riisi kui ka makaronidega.
*********************

Kuidas mina tegin:
Paprika tükeldasin umbes 1x2 cm tükkideks. Suvikõrvitsa lõikasin kõigepealt umbes kolmeks jupiks ja iga jupi siis pooleks, et oleks parem sisu välja rookida. Ära ei koorinud vaid lõikasin koos koorega umbes poole sentimeetri paksusteks seibideks. Šampinjonid lõikasin paari millimeetri paksusteks seibideks. Soola, paprikat ja pipart panin rohkem, kuna meile maitseb natuke vürtsikam söök. Sibulat panin ka kaks tükki.
Muideks, suvikõrvits on sama mis zukkini ja vist ka kabatšokk. Näiteks Rõõmu kaubamajas oligi see köögivili zukkini nimega müügil, ma igaks juhuks küsisin spetsialistilt (st. õeraasult) üle, et kas see ikka on suvikõrvits või mäletan ma valesti :D
Serveerisin riisiga, kuna makaron minu arvates ei sobi üldse selle juurde ja kartulit ei viitsinud koorida.
Ja vastab täiesti tõele, et see retsept on mõeldud kuuele. Meie sööme seda ilmselt veel teisipäevalgi :P Homseks plaanitud ühepajatoit jääb vist ära.

Ja maitse on lausa uskumatult hea, päriselt ka. See läheb raudselt minu lemmikretseptide hulka :)

Perekond Unetud

Kui unetus tabab inimest, kes tavaliselt hakkab norskama sekund peale seda, kui pea patja puutub, siis on ikka tõsine ikaldus. Näib, et unetus nakkab.

reede, 19. detsember 2008

Unenägude maailm vol. mitu.

Ärkasin täna hommikul üles, ringutasin rõõmsalt ja ronisin voodist välja. Enne pesema minemist jutustasin veel meheraasule, mida põnevat unes nägin, no nii selge unenägu oli. Praegu aga ei suuda isegi meenutada, mis teemal see unenägu oli! Täielik mäluauk!

Teist unenägu siiski mäletan, nimelt seda, et me teeme kolme aasta pärast pulmad. Unes lubasin. Nii et pole mõtet küsida, millal pika laua taha saab. Kolm aastat tuleb veel kannatada :D

neljapäev, 18. detsember 2008

Kiri jõuluvanale

Mitte et ma arvaks, et keegi peaks mulle kingitusi tegema, aga juhul kui kellelgi on siiski plaan sokutada jõuluvana kingikotti mõni minu nimega pakk, siis väike ennetav palve - palun ärge kinkige mulle tasse, kruuse, klaase või pokaale. Mingeid klaasist, savist, portselanist, jne kujukesi ka palun ärge kinkige. Mul lihtsalt on igast joogianumaid nii palju, et pole enam ruumi nende paigutamiseks. Ja kujukesi-vidinaid ostan ma vaid vahel harva reisilt mälestuseks, muidu ma neid eriti ei armasta. Lisaks pole nagu ruumi kah :P

Aga näiteks puzzlesid (suurus pole ausalt oluline) ja raamatuid võib kinkida. Lauamänge ka. Meil on olemas vaid Alias, Monopol ja Yatzy. Ja no igast kassipildiga stuffi (v.a. tassid!) võib alati kinkida, selle üle on mul igal juhul hea meel. Mulle on isegi kassipildiga paberikorv kingitud ja ma olen sellest senimaani vaimustuses :P

Teema "mehed ja vihjemäng" on jätkuvalt sama lootusetus seisus. Paistab, et ma pean loobuma lootusest, et meheraas suudab ise mitmest vihjatud asjast ühe välja valida. Ta nimelt pole arugi saanud, et ma vihjan. (No maitea, kui naine haarab poes mingi asja pihku ja teatab, küll jah naljatledes, et tal poleks midagi sellise asja jõuludeks saamise vastu, siis sellest nagu enam selgemalt vihjata ei saagi ju!) Aga mulle nii meeldiks kingitust avades mingitki ootusärevust tunda... Muidu pole nagu mõtet pakkimisega vaevagi näha ju... Aga eks ma siis pean talle konkreetselt näpuga näitama, mis teha, kui vihjetest aru ei saada.

Aga muidu on jõulud toredad ja võiksid juba rutem kohale jõuda :) Sest siis saab Tartusse lund vaatama minna :P

Unenägu mtv'st

Täna öösel nägin unes, et MTV's oli saade pealkirjaga "Kas ma pean oma rate.ee konto kustutama?" ja seal siis iga saade oli keegi neiu või noormees, keda vaatajatele tutvustati ja siis vaatajad pidid hääletama, kas ta peab oma reidi konto sulgema või mitte. Täna öösel oli saates keegi neiu Sportlane (vist jalgrattur, aga ma pead ei anna, enam ei mäleta). Ilus neiu oli, selline kurvika figuuri, armsa näo ja paksude pruunide kiharatega. Saates sõitis ta oma autos ja jutustas saatejuhile oma elust ja spordist ja sellest, miks talle meeldib Paides elada. Kusjuures auto oli selline naljakas, et rool polnud mitte juhi ees vaid täpselt keset armatuuri, nii et neiu pidi juhiistmel istudes auto juhtimiseks end paremale küünitama. Paidesse jõudes läksid nad mingi kooli spordisaali, kus terve trobikond lapsi harjutasid laulmist, võimlemist ja rahvatantsu. Ja seal siis üks poistekoor laulis ühe laulu neiu Sportlase saabumise auks. Muideks poistel olid rohelised vestid seljas.
Hääletuse tulemusi paraku ei näinud, kuna vaatajatel on võimalik nädala jooksul MTV kodulehel hääletamas käia ja järgmise nädala saates siis öeldakse tulemus ja vastavalt sellele siis vajadusel kustutatakse pidulikult eelmises saates olnud inimese konto ära. Väga kummaline unenägu. Isegi seda paganama nõmedat "hobune räägib inimese häälega" reklaami nägin.
**********************

Ja ma näen muideks iga öö 1-2 sellist selget ja meeldejäävat unenägu. See mõjub une kvaliteedile kehvasti, kuna unenäo lõppedes ärkan ma tavaliselt üles. Ja need unenäod pole nagu filmid, mida ma rahulikult jälgin, vaid ma olen ise aktiivselt kaasatud neisse ja uni on üsnagi rahutu.

Näiteks üleeile nägin unes, et ma olin mingil müstilisel põhjusel meheraasuga lennukis kaasas ja mitte hüppamas vaid ilma varjuta kaasreisija. Midagi aga vist juhtus lennukiga ja kõik pidid välja hüppama, mina kaasa arvatud. Ja kuna mul varju polnud, siis ma ronisin meheraasu rakmetesse, nii et kõhud vastastiku ja käed-jalad rakmetest läbi. Ning nii me kahekesi hüppasimegi, minul jalad kõvasti ümber tema surutud, et maandudes konte ei murraks. Kusjuures ma ei mäleta, et ma miskit kartnud oleksin. Lõbus, kas pole? :)

kolmapäev, 17. detsember 2008

Eelinfo

22. ja 23. detsember olen Tartus ja hetkel on umbes pool ajast vaba ja planeerimata. Nii et kes kokku tahab saada, see andku märku. Eelistatud on need, keda 27ndal ei näe :P Ja 27-28 olen uuesti Tartus, siis juba vist kaksi, kui ma oma meheraasu nõusse saan :)
Aga näiteks 29-30 oleme kodus ja siis võib vabalt meile külla tulla :) Aastavahetus on hetkel ka täiesti plaanivaba, arvata on, et oleme kodus ja naudime kohalikku ilutulestikku. Nii et tulge meile külla! :)

teisipäev, 16. detsember 2008

Ootan tuult...

Elu, üldiselt rääkides, on ilus. Üldiselt rääkides. Detailidesse eelistan mitte laskuda, sest mõned detailid tekitavad mul juba une- ja seedehäireid. Nii et jääme selle juurde, et elu on ilus, mõningaste mööndustega.


*********
Ma kirjutasin siia alla terve päeva pikka teksti, kustutasin, täiendasi, lihvisin, ja lõpuks tõstsin selle eraldi postitusena drafti. Esiteks sellepärast, et see oli järjekordselt natuke halava alatooniga, teiseks aga annaks see mõnele tigetsevale anonüümsele lugejale võimaluse ligi hüpata ja kuskilt aegade hämarusest välja võluda mingi täiesti teemast mööda näite, kus ma olen tema arvates oma sõnadele vastupidiselt kirjutanud, ning siis saab see lugeja näpuga osutada ja õelutseda, et näed jah, näed kui silmakirjalik sa oled, et nüüd kirjutad nii, aga vot siis tegid sa hoopis naamoodi. Ega teemast pea aru saama, et seda kommenteerida. Mina aga olen hetkel liiga väsinud ja pinges, et kellegi õelutsemist kuulata. Teamatus on vahel õnnistus, uskuge mind. On asju, mille teadmine teeb elu raskemaks, eriti kui need teadmised on esiaglu vaid jutu tasandil.

Aga tegelikult on elu ju ilus. Enamuse ajast.

esmaspäev, 15. detsember 2008

***

Ärkasin hommikul peavaluga. Nüüd see istub kuklas ja torkab vaikselt hambatikke ajukäärude vahele. Magada tahaks. Nädal veel ja siis saan kaks nädalat jutti puhata ja mängida.

pühapäev, 14. detsember 2008

Usin päkapikk

Käisime eile hullumajas - täpsemalt öeldes käisime jõulukingitusi ostmas. Hullumaja seisnes selles, et me polnud üldse ainukesed, kes selle ideega kodust välja olid tulnud. Esimest korda nägin, et Ülemiste parkla on praktiliselt täis, tavaliselt on seal ikka laialt ruumi. Mitmes poes olid nii pikad kassasabad, et me keerasime ukselt tagasi. Ja poed olid üleüldiselt puupüsti rahvast täis. Õnneks olin kodus enam-vähem välja mõelnud, kellele, mida kinkida võiks, seega ei pidanud poes väga pikalt riiulite ees pead murdma. Ülemistelt läksime veel korra Järve selverisse ka ja kahe keskuse peale kokku saime enamuse kingitusi ostetud. Jäänud on veel kingitused isadele ja vanaisale ning siis mina pean nädala sees leiutama kingi-ideed oma sõpradele.
Kodus pakkisin kõik ostetud kingitused kohe ära kah, ainult üks kingitus läkski kinkekotti, ülejäänud said ikka ilusasti paberisse pakitud. Mulle nimelt väga ei meeldi see kinkekottide teema, see pole üldse päris. Paberisse on lõbusam pakkida ja paberist on lõbusam ka kingitust välja harutada.
Tegelikult mulle meeldib oma perekonnale ja sõpradele kingitusi teha, ainult see poes tunglemise osa on tüütu. Mõttetöö ja valimine ise on mõnusad :)

laupäev, 13. detsember 2008

Eile tegin ühe katse...

..panin mikrolaineahju seebi :) Ilusasti läks vahule :) Idee sain Brainiac'i saatest. Meheraas küll mainis pärast mokaotsast, et ma ikka pidin võtma kõige vängema lõhnaga seebi :D Üldiselt igav meil ei ole, see on kindel :)

reede, 12. detsember 2008

***

Probleemid probleemideks, aga kurat, see on ikka eriliselt madal enda halba tuju maandada nende inimeste peale, kes pole mitte millegagi neid probleeme põhjustanud. Aga noh, peaasi, et endal kergem hakkab, eksole. Sitta sellest, et teise inimese tuju on nulli viidud, eksole.

Ma tahaks praegu ropendada.

neljapäev, 11. detsember 2008

Mental note to self.

Ära remondi töötavat asja! Aga kui remondid, siis krt tee esialgsest versioonist koopia, et jama korral oleks, kust taastada.

Tagantjärgi tarkus muideks sakib sajaga.

kolmapäev, 10. detsember 2008

**

Teate, see majanduslangus võiks nüüd otsa saada. Tõsiselt kohe.

Kingisaaga


Teate ka, et jõuludeni on jäänud ainult kaks nädalat!!! KAKS! Ja mul on ostetud täpselt üks jõulukingitus ning praktiliselt puuduvad ideed ülejäänute jaoks. Lisaks olen ma püstihädas enda kingisoovidega, no ma ei tea, mida ma tahan. Ühtlasi on tõestatud fakt, et mu meheraas ei saa vihjetest aru ka siis, kui need talle puust ja punaselt ette teha. Jah, ma saan aru, et vihjamine on tobe ja võiks parem otse öelda, aga mis ma öelda oskan... naiste värk vist. Kui otse öelda, siis jääb ära võimalus tunda, et mees justkui loeb naise soove tema silmadest, mis sest et naine väänas end vihjeid tehes kaheksaks. Lisaks... ma tahaks mingitki ootusärevust... Varasematel aastatel on mul olnud konkreetselt mitmeid asju vaja ja siis oli kerge oma soove nimetada. Tänavu aga pole enam suurt miskit, mida mul veel vaja oleks. Pigem on mitmeid asju, mida mul küll otseselt vaja ei ole, aga mida ma tahaksin. Paraku on mu mees nii praktilise mõtlemisega, et kui ma räägin, et oi ma nii tahaksin seda X asja, kuigi mul tegelikult seda ju vaja pole, siis tema võtabki seda nii, et kui pole vaja, siis järelikult polegi vaja. Mida sa sellisele vihjad, eksole.

Kui ebavajalikest asjadest veel rääkida, siis tänavune esimene (saadud) jõulukingitus sisaldas endas meepurki ja... roosasid karvaseid käeraudu. Nummi, kas pole :)

teisipäev, 9. detsember 2008

Hilinenud pulmajutt

Blogimisega on see point, et kui ma lasen õige hetke ja õhina mööda, siis jäävadki paljud sündmused ja üritused kajastamata. Nii ongi Ave pulm täiesti puudutamata jäänud. Ma ei olegi kirjutanud sellest, et sain esimest korda elus pulma-ameti - Filosoof - ja ajasin ametikohustusi täites Ave vanemal vennal juhtme juhtme nii sõlme, et ta andis mulle loobumisvõidu :P Lisaks pakkusin ma Ave emale kergendust sellega, et ta sai veenduda, et ta polegi ainuke vesistaja, ka minul tuli tseremoonia ajal päris võimas härduspisar silma. Tseremooniale muideks jõudsime me lausa sekundise täpsusega, muusika juba mängis, kui me kohale jõudsime ja sekund peale meid astus ka pruutpaar saali. Filosoofi kohustuste täitmise käigus suutsin tekitada olukorra, kus Ämmatantsitaja pidi oma elukaaslast põlvili tantsule paluma. Ega ma muud teinudki kui nõustusin Kadiga, et tõepoolest oli see vale, et Olavi ei tantsinud avavalssi mitte oma elukaaslasega (ehk siis Kadiga) vaid kutsus ühe ämmadest tantsima. Kadi võidurõõm oli muidugi lühike, sest ühtlasi nõustusin ma Olaviga, et põlvili palumise peale pole Kadil võimalik eitavalt vastata. Kõik ikka võrdse kohtlemise huvides :D Lippu suudeti mitu korda röövida, mitu korda üles leida ja lõpuks siiski niimoodi ära peita, et Lipuvalvur alla andis ja koju magama läks :P Pükse paraku vardasse ei tõmmatud. Pruudirööv see-eest jäi väga lühikeseks ettevõtmiseks, sest peigmees leidis pruudi umbes viie minutiga üles. Ebaõnn :P See, et pruut imeilus oli, ei üllata ilmselt kedagi, esiteks on Ave nagunii ilus ja teiseks on pruudid alati imeilusad. Pildilist tõestusmaterjali mul paraku veel pole, sest pildid on jätkuvalt vaid Ave valduses. Aga kui pilte tuleb, siis panen vast Ave loa korral mõne ka siia üles.

Pulmaeelne riietepaanika sai muideks lahenduse niimoodi, et kleidi juurde ideaalselt sobivad varukad laenasin meheraasu õe käest ja sukkpüksid leidsin Rimist. Sukkpüksid muideks olid sellised, et sääred olid 15deni ja ülemine osa 150deni, asjaolu, mille üle ma olen senimaani vaimustuses. Tänu nii tihkele ülemisele otsale jäi ära üks tavaline taljest liibuvate kleitide probleem ehk siis kõhu sees hoidmine - sukkpüksid hoidsid seda ise :P Pigem oli probleem nende sukkpükste jalga tirimine, tubli viis minutit keksisin kodus, enne kui jalga sain. Raksuga ei saanud tõmmata alumise osa hapruse pärast ja ega see 150deni venitamine piisavalt laiaks, et mu tagument sinna sisse mahuks, oli sportlik ettevõtmine. Ema kodus vaatas ja naeris :P

Aga pulmajutu lõpetuseks annan ühe lubaduse - Ave, kui ma kunagi kauges tulevikus pulmad teen, siis on sulle raudselt üks amet broneeritud. Ma veel ei tea, mis see olema saab, aga küll ma midagi nunnut välja mõtlen :P Kusjuures Filosoofi amet sobiks ka sulle ideaalselt :)

esmaspäev, 8. detsember 2008

Pseudoprobleem

Üks linnast väljas elamise ebamugav külg on see, et kui meheraas on puhkusel või peab mingeid omi asju peale tööd ajama, siis mina pean rongi-bussiga liiklema. Eelmine nädal liiklesin tänu meheraasu puhkusele rongiga marsruudil Keila-Tln-Keila, täna aga pean Balti jaamast bussile istuma, et koju saada, sest meheraas läheb mingeid klubiasju ajama. Mugavaks olen muutunud, tegelikult olen ma ju terve senise elu peamiselt ühistranspordiga liigelnud. Nüüd olen hea eluga ära harjunud :P

Mandariin

Täna avastasin ühe põhjuse, miks kabinetisüsteemiga kontor on parem kui meie vaheseinadega eraldatud avatud kontor. Kui mul tuleb mandariini isu, siis kabineti puhul pääseksin ma kolme-nelja mandariini jagamisega. Aga avatud kontori puhul peaksin ma tervele osakonnale mandariini pakkuma. Mitte, et ma kade oleksin, aga kui osakonnas töötab 12,5 inimest, siis lihtsalt niisama isu pärast ei tahaks nagu mitut kilo mandariine ostma kukkuda. Ja ma olen liiga viisakas inimene, et üksinda mandariini nosida ja teistele lõhnadega isu peale ajada.
Muidugi on eriliselt nüri ka mandariiniga vetsu hiilida, et see seal ära koorida ja seejärel koridoris seistes kooritud mandariin kiirelt ära süüa. Pool naudingust jääb ju saamata!

reede, 5. detsember 2008

Lumekriis.

See on nüüd ilmselge ülekohus, et Tartus on lumi maas, aga meil siin pole mitte üht kübet lund sadanud! Eelmisest sajust jäänud lumehunnikud ei lähe siinkohal arvesse. Ebaõiglane.

Järjepilt


Järg spa vannitubade sarjale :P Seekord siis pildil Meresuu spa vannituba. Peaks kodus vaatama, kas olen ka Grand Roses ja GOspa's vannitoast pilti teinud. Panen siis need ka juba üles :D Viking ja Laine paraku ei andnud spa mõõtu välja... Laines ei olnud meil vist fotokat kaasaski... Või oli?

Mitu esimest :)

Meile tulevad muideks täna päris esimesed külalised :) Mitmed on viimaste kuude jooksul ähvardanud tulla, aga kohale pole seni keegi jõudnud. Nüüd siis läheb õnneks :) Ja esimese jõulupaki saan ka täna kätte, nimelt toimub meie pool Famiilia jõuluistumine. Ahjukardulad ja verivorst, kõrvale niisama näksimist ja magustoiduks rullbiskviit. Nämm :) (Muideks siinkohal teen reklaami Rakvere BBQ verivorstikestele, eile proovisime ja kiitsime heaks, pekitükke polnud ja maitse oli ka nämma.)

Jõulude ja aastavahetuse lähenemisega hakkab muidugi pihta logistiline peamurdmine, et millal Tartusse ja millal Pärnusse perejõuludele, millal Tartusse sõpradega pidutama ja kus üldse aastat vahetada. Lisaks muidugi esmakordne ülesanne meheraasu perekonnale jõulukingid valida. Varasematel aastatel on alati meheraasu õde ka oma venna eest kingitused valinud, nüüd enam ei saa, mind toodi kardinate tagant peidust välja :P Ja kõige kohutavam ülesanne on välja mõelda, mida ma ise jõuludeks tahan. Vot see on tõeline mission impossible.

Vana meemi võlg


Kammisin oma blogi Drafti ja leidsin sealt ühe meemi, mille juba juulis peaaegu ära täitsin, aga blogisse üles ei pannud. Kuna reedene päev on tööisule hävitavalt mõjunud, siis tasun siinkohal selle igivana võla :)


Meem: Kummalisi fakte minu elust.

1.Rubriik: kummalised tööd:
Kooliajal sai suvel ema juures vet.laboris sanitarina töötatud. Suurem osa tööst oli tollal vereprooviklaaside pesemine. Ikka nii, et vereklimp ja tekkinud vedelik lupsatusega kaussi, katseklaas sooja vette likku mõneks ajaks, siis spetsiaalse harjakesega seest puhtaks pesta ja kuumakappi steriliseerimiseks. Nüüd lisage sinna veel soe suvi ja nädalakese jagu seisnud vereproovide lõhn ja vereklimbi välimus... Lahe töö, onju? :)

2. Rubriik: kummalised magamispaigad:
Kui kummaline see nüüd on, aga kunagi sai sõbranna suvilas saunalaval magatud - sellisel parajalt kitsal astmel. Vaieldamatult ebamugavaim magamiskoht.

3. Kummalised meditsiinilised juhtumid:
Kunagi põhikooli ajal suutsin kekatundi joostes komistada põrandaplaatide serva vastu selliselt, et kukkudes sain endale nihkega käeluumurru. Õnneks polnud lahtine murd, aga siiski oli päris "lõbus" vaadata, kuidas naha all üks luu ots teise peale oli liikunud. Muidugi luu sirgeks tõmbamine enam nii lõbus polnud... Senimaani tuikab käsi natuke valutada, kui ilm väga järsult muutub.

4. Kummalised juhtumid autoga:
Ükskord õndsas lapsepõlves juhtus selline asi, et vanavanematega Tallinnast tagasi Kohtla-Järvele sõites tuli autol keset sõitu äkitselt ratas alt ära, mutrid-poldid veeresid sujuvalt mööda maanteed laiali. Ja kes neid tee pealt keset sõitvaid autosid üles korjama saadeti? Ikka mina :) Kujutan ette, mida need autojuhid võisid mõelda, kes nägid väikest tüdrukut keset tihedat liiklust teel silkamas :P (Muidugi tollane "tihe liiklus" pole tänapäevases mõistes enam üldse nii tihe...)

5. Kummalised maitseelamused:
Poole ajast suudan ma köögis genereerida kummalisi maitseelamusi :P Aga kui just peab miskit esile tooma, siis koolis käsitöötunnis oli meil ka kokkamise osa. Klassiõde tegi ükskord kakaokreemi ja kasutas kogemata kakao asemel kaneeli. Ärge küsige, kuidas keegi tegemise käigus lõhna järgi aru ei saanud, see on meile endile senimaani müstika. Kreemi söötsime poistele sisse :P Käsitööklassid olid esimesel korrusel ja poisid käisid kokkamistundide ajal akna taga sööki nillimas :)

6. Lahterdamata kummalisused:
Ma söön ainult enda või mu ema ja õe tehtud salateid. Poesalateid ei söö peamiselt selle tõttu, et need on liiga majoneesised. Aga ka kellelgi külas käies inimese enda tehtud salatit ma eriti ei söö, vahel ainult viisakusest lusikatäie. Mitte midagi isiklikku, mul on lihtsalt lapsepõlvest traumaatiline mälestus kartulisalatist saadud toidumürgitusest ja peale seda on mul mentaalne blokk n-ö võõraste salatite suhtes. Salat võib olla kuitahes hea ja maitsev, ma lihtsalt ei suuda seda süüa.


Eks neid rohkem või vähem kummalisi asju on veel, aga kõike ei pea ka kohe esimese küsimise peale välja rääkima :P

*Pildil on üks imeilus aga paraku unarusse jäetud maja Narva-Jõesuus otse Meresuu spa kõrval.

neljapäev, 4. detsember 2008

Kaks aastat õnne ja armastust

Läksin eile koju ja uksel oli vastas kodusoojus, see kõige pesuehtsam kodutunne. Korteris hõljus tühja kõhtu silitav söögilõhn, kööki minnes avastasin laualt veel ka vormist välja võetud ploomikoogi. Kolm kollaste-tumepunaste õielehtedega roosi oli vaasis ja kapist võeti välja külm shampus. Ei ole vaja kalleid kingitusi, peent restorani või teatripileteid, et üks tavaline kolmapäev eriliseks muuta. Armastusest piisab.
Ja siis meenutasin seda, kuidas kõik algas... Soolaleivapidu, mil me olime veel lihtsalt töökaaslased, kuigi minu süda lõi juba teises rütmis... Esimest kohtingut ja arglikku käesirutust. The life and death of colonel Blimp. Minu jaoks jääb PÖFF alati tähistama elu ilusaima etapi algust. Ning siis see naeratus... See armas-kohmetu naeratus, mis mulle nii kalliks on saanud.

Ma tean, et minu jutu põhjal paistab kõik koguaeg utoopiliselt roosamanna, aga mis ma parata saan, kui head hetked on ülekaalus ja tugevamad kui halvad? Pealegi on mul põhimõte, et musta pesu pesen omas kodus. Jah, tunnistan ausalt, et vahel lasen auru välja Küljeluuga rääkides, ma olen inimene, kes enda jaoks probleemi selgeks mõtlemiseks vajab võimalust mõtted kõva häälega välja öelda. Aga sealt need edasi ei jõua ja peale maharahunemist on palju parem lahkhelisid lahendada. Lisaks suudame me meheraasuga lahendatud lahkhelid selja taha jätta ja puhta lehena edasi minna. Ei jää vimma vedama või edasi norutama. Nii libisevadki negatiivsed momendid sujuvalt unustusse ning meelde jääb vaid ülekaalukas hea :) Ja kokku tuleb kaks aastat õnne ja armastust :)

kolmapäev, 3. detsember 2008

Meresuu spa ülevaade

Eelmine nädal sai siis õeraasuga Meresuu spa's käidud. Jäime rahule :) See on ju nii uus alles, et sisustus jne pole veel külastajate hordide käes kannatada saanud. Kohe fuajees küdes mõnus gaasikamin ja oli ohtralt istumisnurgakesi. Interneti kasutamiseks oli ka arvuti sinna üles seatud. Liftisüsteem oli natuke ebamugav - kokku oli kolm lifti ja ühe nupule vajutamise peale reageerisid kõik liftid; üks aga oli teiste suhtes nurga taga ja nii pidi lifti juurest keset koridori ootama, milline lift nüüd parajasti tuleb. Suhtkoht ainukesed probleemid olidki nende 2,5 päeva jooksul liftidega - mingi hetk jäi üks lift kuidagi tsüklisse ja ei tahtnud enam kaheksandalt alla minna, teised liftid aga ei tulnud üles, kuna üks lift juba oli ju kaheksandal. Korra saime niimoodi alla, et alt tulid inimesed kaheksandale ja saime nende liftiga minna. Korra pidime ka trepist minema. Aga see tehti kiirelt korda, kui infoletis kurtmas käisime.

Tuba ise oli ilus. Meenutas natuke GOspa'd oma heledate toonidega.Tuba nr. 805 Voodid olid kahe madratsiga, aga õnneks polnud pealmine liiga pehme. Üks lahe asi oli Meresuus, mida ma pole ühegi teise spa juures kohanud - minibaaris olevad joogid olid toa hinna sees! Ja mis veelgi lahedam - hommikul täitis koristaja kapi uuesti! Kapis olid kaks 0,33l A.Le Coq Premium õllet, üks 0,33l Fizz pirnisiider, üks mulliga Aura vesi, üks mullita Eviani vesi ja väike Limpa mahlajook. (Minult tulid maksimumpunktid juba selle eest, et praktiliselt terve kapp oli A.Le Coq'i toodangut täis :))

Vannituba saab ka maksimumpunktid ühe pisikese miinusega. Miinuseks on see, et duššivesi läks hästi aeglaselt minema. Aga see oli ka ainuke asi, mis häiris. Meeldis aga näiteks see, et seal oli elektriline pesukuivatamise rest (redel) seinal - sai märjad ujukad kuivama panna ja õhtul jäi ära külmade ja märgade riiete selga panemine. Esimest korda nägin ka seda, et duššigeel JA shampoon olid eraldi tuubina olemas. Teistes spa'des olen näinud vaid selliseid hair-body geele seinal plastmassist dosaatorite sees. Üks esmakordselt kohatud asi oli seal veel - vanity kit ehk kaks vatipatja ja vatitikku ning väike papist küüneviil. Asjad, mille järele olen järjepidevalt igas spa's puudust tundnud, kuna ma suudan alati vatitikud maha unustada. Seekord muidugi olid kaasas :P Vannimüts ja niit-nõel olid näiteks ka Rakvere Aqva spa's olemas. Ilus oli ka see, kuidas vetsupaberirullidel oli lahtisel otsal nurgad ära keeratud, isegi vetsupaber oli ilusaks tehtud :D

Hoolitsuste osa oli ka täiesti tibens-tobens, eriti vaimustuses olin ma oma vannihoolitsusest. Ok, seal ei pandud vette sama palju vahtu nagu GOspa's pandi (mullivann + vaht = elu parim vannikogemus!), aga see oli ka ainuke miinus. Aga see-eest pandi Meresuus peale vanni ronimist näole niisutav mask ja peale vanni toodi kausikesega ihupiim, kusjuures selja määris teenindaja ise sisse! Just sellised pisikesed ekstrad tekitavadki ju tunde, et oled oodatud ja hoitud klient :) (GOspa's oli boonuseks jällegi see, et ruum oli hämaralt valgustatud ja küünalde abil oli mõnus õhkkond tekitatud.) Kätehoolitsus oli minul natuke kehvem, samas õeraas jäi väga rahule. Hoolitsuste ooteruumis olid mõnusad lebodiivanid, ajakirjad, põlev gaasikamin ja veekann.

Vee- ja saunakeskuse osa oli väiksem kui Rakveres, aga olgem ausad, Rakveres on ka 7 sauna, sellel on raske midagi vastu panna. Isiklik lemmik oli soolasaun, mis ei olnud mitte sama mis soolakamber vaid oli soe saun, kus oli keset ruumi klaasist kast jämesoolaga, millega sai end siis sisse määrida. Üldiselt soovitan vahetult peale säärte raseerimist sool jalgadest eemal hoida... Saunade juures oli see natuke imelik, et iga sauna uksel oli silt, et käterätik tuleb istumise alla panna, samas veekeskuse letist anti sisenedes ainult suur saunalina. Seda ju ometi ei hakka sauna kaasa tirima... Ainult dušširuumi juures oleva leilisauna ees oli see rebitav istumiskile rull olemas. (Vähemalt naiste poolel.) Basseinid olid nagu ikka - ujumisbassein, mullivannid, massaazibassein ja veel mingi jugadega bassein. Rakvere veekeskusele ikka vastu ei saa, sealne tormine bassein oli täiesti klass omaette :)

Jõusaal oli ka natsa kehvem kui Rakveres, samas parem kui GOspas. Puudust tundsin sõudmismasinast, aga rattad, trepi- ja niisama kõndimise masinad ning jooksulindid olid olemas. Lisaks oli veel väga palju erinevaid jõumasinaid, mida ma kohe targu käppima ei hakanud, oskamatu kasutamine teeb nende puhul pigem kahju kui kasu. Mulle piisas treeningmasinatestki :) Soe soovitus tsiba kehvema füüsilise vormiga inimestele - kui te Meresuus valite selle jooksulindimasina, mis teeb kallakujooksu, siis ärge valige Fit test programmi. See on sisuliselt minut-paar rahulikku sammumist + 5 minutit kõige tugevama kaldega kuradima kiiret jooksu + minut-paar rahulikku sammumist. Ma pidin sinna lindi peale maha koolema peaaegu! Ainult uhkus hoidis mind seal püsti, nimelt uudistasid sealsamas kõrval kaks vanemat meesterahvast mind õpetada, kuidas seda masinat kasutama peab. Ma ei saanud ju lindilt enne programmi lõppu maha ronida! Pärast oli küll hing nii kinni ja pulss ilmselt 200+ :P Õnneks oli seal jõusaalis väike lauake klaaside ja veega, nii et sain end natuke turgutada enne, kui ujuma komberdasin :)

Meil olid hinna sees nii hommiku- kui ka õhtusöögid. Söögid olid nagu söögid ikka. Hommikul tundsin küll puudust Grand Rose pannkookidest, aga muidu olid kõik väga hea. Teenindus oli tuhat korda parem kui Rakveres, kandikud olid koguaeg kaetud ja laudadelt viidi tühjad taldrikud-klaasid juba söömise ajal jooksvalt minema. Õhtusöögi puhul pean eriti kõvasti kiitma kanasašlõkki ja praetud kala, kartulid saavad ka kõrge hinde. Eraldi pean kiitma ka vokitud juurvilju, need sobisid ideaalselt õhtusöögi kõrvale. Kõht sai iga söögikord rohkem täis kui tervisele kasulik oleks olnud :D

Maja ise oli ka ilus. Igas toas ja koridoride peal oli korruseplaan, kus oli selgelt evakueerimise teekond ära toodud. Selle abil sai ka väga edukalt majaga tutvuda :) Kokku oli 11 korrust, meie olime 8ndal. Lahe oli see, kuidas 4-11 korruse toad olid ringikujuliselt ümber aatriumi. See lisas ruumikust ja valgust, ei lasknud tekkida sellel ummiktee tundel, mis tavaliselt pikkade koridoride puhul tekib. Mulle see meeldis. Koridorides olid must-valged pildid, millest paljud käisid Narva-Jõesuu kohta. Samas mitmed olid ka niisama ilusad või siis ei leidnud mina mingit seost. Üliväga meeldis see, et koridorides, veekeskuses, jõusaalis ja Wellness keskuses mängis kogu aeg vaikne n-ö meeleolu loomise muusika, selline natuke jazzilik-klassikaline segu.

Üldse jättis kõik hästi positiivse tunde. Isegi koristajad naeratasid :) Ja see extra touch tunne saatis kogu aeg. Et on tehtud kõik, et kliendil oleks meeldiv, ja siis on veel väike kirsike koogi peale pandud. Mõnus oli. Töötajate keeleoskuse üle ka ei kurda, vene aktsent oli küll kõigil, aga mingeid probleeme ei tekkinud, et aru poleks saadud või poleks suudetud end arusaadavaks teha. Pigem pingutati veelgi rohkem, et seda kompenseerida. Ja naeratati koguaeg, kurja ja väsinud nägu ei kohanud.
Üks asi, mis natuke ei meeldinud, ja mille ka tagasiside ankeeti kirjutasime, oli see, et toas ei olnud infokausta hoolitsuste ja teiste spa's pakutavate võimaluste kohta. Sellest tundsime küll puudust, täitsa hea meelega oleks veel mingi hoolitsuse võtnud, aga ei viitsinud alla Wellness keskusesse minna, et lugeda ja valida. Ahjaa, laste mängutuba oli ka seninähtutest kõige suurem ja põnevam. Õeraas vaatas üle, et tulevikus oma lastega sinna minna :)

Narva-Jõesuusse lähen raudselt tagasi, kasvõi juba ranna pärast. Ma tahan näha, milline on suvel see pikk-pikk liivarand! Ja spa'sse lähen ka uuesti, mulle see extra touch tunne meeldis, nii hoitud ja oodatud pole ma end kuskil spa's tundnud :) Suvisel ajal saab ka ümbruskonnas ringi vaadata, samas lähedal on ju Narva, Sillamäe ja Sinimäed. Tunne kodumaad ;)

teisipäev, 2. detsember 2008

Ma ei saa aru.

Saate aru, mu mehele ei maitse rullbiskviit. Lihtsalt ei maitse. Kuidas saab selline asi mitte maitseda?!? Tegin tema ümberveenmiseks täna õhtul rullbiskviiti ja panin vahele vaarika-mustsõstramoosi, täpselt nii nagu me kunagi kodus õe ja emaga tegime. Imepehme, maitsev ja hea... Isegi kass nurus biskviiti! Ja meheraas teatas ikka, et talle ei maitse. Et on küll parem kui poes müüdav, aga ikkagi ei maitse. Ma olen võimeline leppima sellega, et ta hapukoort ei söö, elan üle ja viskan kuu aega peale pelmeenide söömist pool pakki hapukoort minema. Ma saan aru, et inimesele ei maitse paprika, paljudele ei maitse. Aga rullbiskviit?? Kasutades võõraid keeli - What's not to like? Täielik müstika. Ja üsnagi ikaldus, sest väga tihti just üksinda tervet rullbiskviiti nahka ei pista. Hakkab figuurile mõjuma...

Elu mõte

Delivery Failure Report
Your document: test
was not delivered to: ***
because: 73

No maitea, mulle tuleb kohe silme ette film The Hitchhiker's Guide to the Galaxy ja sealt pärit Ultimate Answer to Life, the Universe, and Everything, mis, otse loomulikult, on 42.

**
Ainuke jama on see, et mul pole õrna aimugi, mida see 73 tähendab. Samas, olgem ausad, kes meist aru saab, mida see 42 tähendab? :)

esmaspäev, 1. detsember 2008

Must lagi on meie toal.

Õigemini oli meie köögil. Jäta veel mees üksi koju - paneb õli põlema ja tahmatab terve lae ja pool mööblit ära! Te ei taha teada, milline näeb hetkel välja meie õhukoguja või milline kärsahais meil korteris (ja terves trepikojas!) hõljub. Ideedepuuduse käes minu meheraas ei kannata... "Aga sa ju tegid pontsikuid ja kuumutasid niimoodi kausis õli..." Grrh, ma ütlen. Täiesti uskumatult võimatu mees on mul! Vähemalt lae on ta enam-vähem puhtaks teinud.

Positiivses noodis - ta tõi mulle poest advendikalendri :) Täiesti omal algatusel, lihtsalt sellepärast, et ma mainisin poes, et nii tahaks endale ka.

Teine äärmiselt positiivne noot veel - selle tahmase köögi äparduse juures tõttu olen ma täna terve õhtu näinud maailma armsaimat naeratust :) Kuidas ma saaksin peale seda veel pahane olla?

Sick.

Väike öine toidumürgituse maraton ja terve päev halba enesetunnet ja totaalset kondinõrkust on kindlustatud. Vererõhk on ilmselt kuskil allpool eluks vajalikku piiri, sest pea kipub ringi käima ja mõnus sumin on kõrvades. Ajastus on igatahes 5+, täpselt esimeseks tööpäevaks peale puhkust. Ikaldus.