reede, 30. jaanuar 2009

Vaikus on kuldne...?

Kirjutada ei viitsi, sest head eriti pole ja halba pole mõtet kirjutada. Mis ma ikka kirjutan palgakärbetest ja geniaalsetest kokkuhoiu-ideedest? Suhtkoht igal pool on kehvad ajad.

Homme ka ilmselt ei kirjuta, sest siis on plaanis hoopis Tondiraba tennisekeskusesse õepoja mängu vaatama minna ja peale seda natuke poodides ringi käia ja ühte konkreetset riideeset taga ajada. Meheraas jääb koju remonti tegema ja tervist parandama, pisike gripipisik on meie peres ringi kolamas. Seega poodidesse lähen üksinda, sest ei leidnud ka kedagi teist endale seltsiks. Asi, millega ma vaikselt juba harjunud olen. Üksinda polegi NII hull ostlemas käia.

Tegelikult üks positiivne asi on - täna on reede! Ja üleeile tegin piljardis meheraasule pähe :) See oli ilus :)

neljapäev, 29. jaanuar 2009

Mhm...

Hakkasin siin ühte teemat sügavuti uurima ja avastasin oma suureks ehmatuseks, et vastupidiselt oma hinnangule ei tea ma ikka mitte muhvigi neist asjadest. Arenguruumi on küllaga. Pehmelt öeldes...

Aga suur aitäh kõigile, kes seadustest läbinärimisel abi pakkusid. Ma üritasin oma küsimusi kirja panna, aga lõpuks andsin alla ja võtsin meil siin tööl ühel juuraharidusega mimmul nööbist kinni. Jube raske on panna kirja küsimusi, mille puhul ma isegi õigeid sõnu ei oska kasutada. Näost näkku oli kergem seletada.

kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Võimatu ülesanne

Kuidas on tavalised inimesed võimelised seadustes orienteeruma? Ma loen ja ei saa mitte mütsigi aru. Üks seadus viitab teisele, see omakorda kolmandale ja... mul on nüüd täielik segadus. Miks ei võiks otseselt inimeste eluolu mõjutavatel seadustel olla kaasas samasugune põhjalik selgitav kirjatükk nagu näiteks liikluseeskirjadel on? Selline, kus on inimkeeli lahti seletatud, mida üks või teine puukeelne väljend ja lause tähendab. Pole ime, et oma küsimustele vastust otsides leiab vaid suurel hulgal erinevaid foorumeid ja blogisid, kus inimesed selgitust küsivad ja keegi miskit tarka vastanud pole.

teisipäev, 27. jaanuar 2009

Tõdemus

Vahel võib mees naist niimoodi üllatada, et võtab isegi minusuguse jutupauniku tummaks. Tõsiselt kohe.

Käärid

Ja motivatsioon muudkui kukub ja kukub. Iga uudise järel on tuju nullis ja tööisu tugevalt miinuses. Ebaõiglus vist ei üllata enam kedagi... Ma teen oma tööd ainult selle pärast, et inimesed, kellel abi on vaja, ei ole kogu selles jamas süüdi. Nemad kannatavad samamoodi. Aga raske on sellise motivatsiooniga hommikul voodist välja ronida. Ükskõiksus ei ole tegelikult hea emotsioon. Antud momendil on see aga ainuke, mis aitab läbi selle pasamere ujuda.

Eluline küsimus

laupäev, 24. jaanuar 2009

Eesti Laul 2009

ETV kodulehel on võimalik kuulata neid lugusid, mis tänavusi Eurovisiooni pääsme eest rebivad. Kuulasin siis minagi. Ja noh... valus on. Peale esimest lugu (Lauri Pihlap) oli mul suhtumine Next please. Peale seda, kui kõik ära kuulasin, hakkas Lauri ikka peaaegu et meeldima. No nii palju halba muusikat pole ma korraga kuulnud. Miks ometi peavad kõik lood mingi hale soigumine olema??? Kus on lauluhääl? Kus on rütm? Hetkel ongi mu lemmikud Lauri Pihlap, keda ma muidu absoluutselt taluda ei suuda, ja teine lugu Janne Saare esituses, kelle kohta enne teiste lugude kuulmist arvasin, et see on mõttetu piiksumine. Aga see piiksumine on vähemalt teistsugune ja huvitava rütmiga.
Kolmas tuletas mulle meelde tudengilaulu ja tudengibändi konkurssi ülikooli ajast. Mitte, et tudengid halvasti oleksid laulnud, aga paljuski samasugune tam-tam-tamta-tam-tam-tamta rütm oli seal paljudel lugudel. Sellised luuletust meenutavad laulud, kus üle rea sõnad riimuvad, ei ole kohe üldse huvitavad ja erilised.
Neljas lugu on lihtsalt väga halb ja mulle jääb tõsiselt arusaamatuks, miks ometi selline laul kümne parima hulka jõudis. Mina läheksin eurovisiooni ajal sellise loo ajal endale kööki võileiba tegema.
Viies... valus. Väga valus. Olen jah täiesti kultuuritu inimene ja ei oska head muusikat hinnata, aga no see on lihtsalt väga valusalt jube lugu. Eurovisioonile? Ma ei läheks isegi mitte võileba tegema, ma vaataks, mis muude kanalite pealt tuleb.
Kuues. Ma siiralt lootsin Kaire Vilgatsi nime nähes kuulda tema tõeliselt fantastilist lauluhäält, aga pidin pettuma, sest tema laulmine meenutas pigem paberilt sõnade mahalugemist väikse rütmiga. Peale Vilgatsi laulmist tuli pikalt la-la-la ja siis saigi lugu otsa. Ja kus laulu sisu oli?
Seitsmes. Kui lugu algab sõnadega na-na-na, siis see paneb üsnagi paika terve loo väärtuse. Ja siis tuli refrään, mis meenutas jubedamal kombel mingit varasemat eurolaulu. Ja siis tuli jälle na-na-na, ooo-oo-oo, na-na-na... Nojah. Selle loo ajal ma keeraksin heli vaiksemaks ja kommenteeriksin eelmiste esinejate kostüüme või soenguid.
Kaheksas meenutas hullult kooliaegseid klassiõhtuid, kus lõpupoole lasti aeglaseid lugusid ja tantsupaarid kõikusid korralikult paremalt jalalt vasakule ja vasakult jalalt paremale. Uni tuleb peale. Ja Trafficu tulihingelised fännid võivad end nüüd nördimusest siniseks kisada, see ei tee seda lugu vähem uinutavamaks.
Üheksas on nagu kõik Ithaka-Maria lood - tümps-tümps-tümps ja laululine lugemine. Absoluutselt mitte midagi uut. Just another country, ptüi, disco song.
Kümnes võiks olla isegi parim laul, kui seda laulaks keegi, kellel on tugev lauluhääl. Seal on kohti, kus saaks häälel kõlada lasta. Praegusel kujul tuletab mulle valusalt meelde seda elumõttetut 581C'd, mida mingil põhjusel kõik raadiokanalid hullult käiasid, aga mis pani mind alati jaama vahetama. Ballaadi on mõtet eurovisioonile saata, kui seda laulab tugeva häälega laulja(nna). Kui seda pole, siis tasub saata lugu, mis oma rütmi ja esitusega silma ja kõrva jääb. Paraku pole ka seda eriti. Laural pole veel hea ballaadi laulmiseks piisavalt tugev hääl.

Tuletame meelde nt. Serbia võidulaulu - paljud sõimasid jah, et kole lesbi võitis, aga kus oli naisel hääl! Ja Dima Bilani lugu jäi juba kasvõi ainult esitusega silma. Muidugi ei saa paraku unustada ka asjaolu, et eurovisioonist on paljuski saanud jugovisioon, kus arvukad vennasrahvad annavad sõbralikult üksteisele punkte. Aga võidulaul on alati ka vokaalselt ja visuaalselt tugev olnud ning ka n-ö vanadelt Euroopa riikidelt punkte saanud.

Tänavu on vist esimene aasta, kus mul üldse puudub Eesti eelvoorus kindel lemmik. Miks ometi ei osale enam kogenud lauljaid? Selliseid, kel oleks lauluhäält. Sõnadega ei löö enam ammu eurovisioonil läbi. Aga ma ootan ka videod ära, see äkki muudab mu arvamust...

Lisan veel, et tegemist on minu isikliku arvamuse ja muusikamaitsega, mis ei pruugi ühtida kellegi teise arvamusega. Maitse üle ei vaielda ja õnneks internetis kakelda ei saa :P Ma ei ole inimene, kellele meeldib mingi lugu selle pärast, et seda esitab mingi konkreetne bänd. Nii et... oleme sõbrad edasi, eks.

Seiklused Keila raudteejaamas

Saate aru, eile pidi meheraas mind Keilast autoga Balti jaama viima, sest mingi väike värdjas lõhkus Keilas rongi ära!!! Mingi kuradi tatikas arvas nimelt, et eriti hea idee on rongiga viimase vaguni (antud juhul tagumise veduri) konksu otsa hüpata ja rongiga kaasa sõita. Selle käigus suutis ta muidugi mingi pidurivooliku ära lõhkuda!!! Peale seda, kui ma olin 20 minutit lootusrikkalt kiirrongis istunud ja palvetanud, et vast saadakse rong ikka sõidukorda, teatati, et nüüd on teise rongi ümberistumine ja see rong ei liigu niipea kuhugi. Kuna aga teine rong oli tavaline rong, mis sõidab tallinnasse ligi 45 minutiti, siis polnud 19:30 enam mingit lootust, et ma sellega 20:09 väljuvale Tartu rongile jõuaksin. Kutsusin siis hoopis meheraasu tagasi raudteejaama ja kimasime läbi paksu udu balti jaama. Piletiraha ma loomulikult tagasi ei küsinud, sest mul polnud aega piletimüüjat otsima hakata. Läksin hoopis autole vastu, et võimalikult kiiresti liikuma saada.
Õnneks saadi selle värdja kaks sõpra kätte, mis loodetavasti viib ka süüdlase enda leidmiseni. Oleks ma selle tüübi kätte saanud, oleks ma talle ilmselt sealsamas kätega kallale läinud. Ma vist polegi nii vihane kunagi olnud, ausalt kohe. Kusjuures meheraas veel nägi, et rong peale sõitmahakkamist kohe kinni pidas, ja nägi, kuidas see nolk temast mööda jooksis. Mõtles veel korra, et jookseks järgi ja püüaks kinni, aga kuna ta arvas (nagu ka mina esialgu), et tüüp tõmbas nalja pärast hädapidurit ja pistis siis plagama, siis ei hakanud vaeva nägema. Mõtles, et rong nagunii sõidab kohe minema ja mis ta siis selle nolgiga ikka peale hakkab. Õnneks läks ta selle asemel hoopis poodi toidukraami ostma ja oli seega piisavalt lähedal, et mu hädakõne peale kiirelt reageerida. Tartu rongile jõudsin ma umbes 5-6 minutit enne selle väljumist.

Elektriraudtee kodulehel on kahjuks selle vahejuhtumi kohta vaid lakooniline info, et rong hilines tehniliste probleemide tõttu. Ma siiski loodan, et see väike värdjas saadi kätte ja et talle ka karm trahv kaela keerati. Jah, ma tean, et alaealiste puhul maksavad trahvi nende vanemad, aga see on juba vanemate teha, kuidas nad oma last kasvatavad ja hiljem ka vajadusel karistavad.
Ja ma ei lase end üldse häirida sellest, et mõnda õrnahingelist lugejat võib-olla häirib sõna "värdjas" kasutamine. Kui ikka mingi poisike tuleb nii idiootliku idee peale, siis ta on minu silmis selle nimetuse auga välja teeninud.

reede, 23. jaanuar 2009

Pulmaetikett

Mitte et ma ise hakkaks pulmi pidama, aga ühte asja üle kontrollides sattusin ühe lehe peale, kus on kirjas n-ö pulmakülaliste etikett. Väga huvitav lugemine oli, kuna alles sai ühes pulmas käidud ja see aasta ootab kaks tükki veel ees. Lugege ise ka ja kui vaja pulma minna, siis oskate vältida pulmaetiketi surmapatte. Kusjuures minu arvates võiks sellise info isegi kutsega kaasa panna, eriti just nooremad inimesed ei oma tihti kogemust pulmadega ja selline väike kirjatükk aitaks neil mitmele küsimusele vastuse leida.
Ning, häbi tunnistada, aga ma ise olen ka eksinud ühe punkti vastu - Aleksei ja Marjaana pulmas oli mul seljas kreemjasvalge korsett ja samas toonis õlarätt. Tegelikult ei ole viisakas pulmas valgeid riideid kanda.

neljapäev, 22. jaanuar 2009

Lumi!

Saate aru - väljas sajab lund!!! Laia valget lund!!! Maa on kaetud paksu pehme lumega! Ma olen niiiiiii õnnelik :) Ma jumaldan lund!

Vaim puhkab


Tegelikult oleks kirjutada küllaga, sai ju eelmine reede kursaõe sünnipäeval käidud ja laupäev-pühapäev olid Tsikid külas. Aga pole nagu aega ja olgem ausad, keda see nii väga huvitakski? Mida huvitavat on võõra inimese jaoks näiteks selles, et Airil on lausa uskumatult nunnu laps? Või et erinevad seltskonnad (klassiõde, kursaõed, töökaaslased, mehe sõbrad) klappisid omavahel väga hästi ja ma pidin lõpuks trolliga Õikale sõitma ja sinna meheraasu vastu kutsuma, sest ei raatsinud kuidagi peolt lahkuda. Lahe ja lõbus oli! Ja natuke piinlik oli ka, et ma polnud pealinnas elatud 3+ aasta jooksul kordagi Airile helistanud, et kokku saada... Eks üritab tulevikus tublim olla...
Tsikkide ürituse kohta ütlen vaid nii palju, et "Videvik" polnud üldse nii paduromantiline ja suurepärane nagu paljud seda reklaamisid, aga see siiski jäi mind kummitama. Soolaleivakingituseks sain Uno kaardid, mis said ka kohe minu ülekaaluka "võiduga" sisse õnnistatud :P Diivan sai ka sisse õnnistatud ja kolm tsikki mahtusid ilusasti magama. Pannkookidest juba kirjutasin...

Viimased kaks päeva on ääreni tööd täis olnud, pole olnud aega miskit kirjutada. Vaim pole ka peale tulnud. Terve nädala olen murdnud pead puhkuse teemal, peame oma plaanid kirja panema ja ära kinnitama. Raske on plaane teha, kui igasugused soovid puuduvad. Aasta tähtsaim puhkus jääb rahapuudusel ära ja muu nagu ei omagi tähtsust. Ja kas üldse suvel on veel töökohta, kust puhkust võtta...?

Et siis jah, vaim on jälle väikse pausi võtnud ja tuleb loodetavasti paari päeva jooksul tagasi. Praegu aga lähen tagasi oma kõige kallima kaissu ja naudin mõnusat kodust idülli :) Las vaim puhkab vahepeal :P

teisipäev, 20. jaanuar 2009

Söögipaus

Rääkides toidust, siis meil läheb täna kolmas päev jutti pannkoogi-dieedil. Homme siiski on lootust, et saan midagi normaalset õhtusöögiks teha. Näiteks hakklihaguljašši järele käivad mul juba mitu päeva neelud. See on ilmselt pannkookide järamisest tulenev soolase isu. Ma näiteks eila tegin endale peale "õhtusööki" ühe vorstisaia ja seejärel tegin teise veel. Vorstisai pole vist kunagi niiii hästi maitsnud :) Aga pannkooke ma niipea enam ei tee :P

Meem: Otsi uusi blogituttavaid.


Sain täna meemiga pihta ja kuna mulle meemid väga meeldivad, siis võtan sellest ka sujuvalt vedu :) (Kuigi jah, detsembris päkapikult saadud blogikommi ma edasi ei saatnudki, muud mured tulid peale ja ei leidud piisavalt helget hetke, et seda käsile võtta.) Aga sellegipoolest... tänase meemi saatis mulle Legaalne Blond.

Reeglid:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5:le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.


1. Pere: viimase aja kõige helgem perega seotud postitus on vanema õepoja esimese koolipäeva postitus :)

Sõprus: mul on üsnagi mitmeid väga-väga kalleid sõpru ja ühte teisele eelistada ma ei oska. Siin blogis olen kõige rohkem juttu teinud Tsikkidest ja Nefkast. Eraldi kategooria on muidugi sõsarmadu Mädzu, kelle kohta on keeruline ühte postitust välja tuua ja seega lingin tema blogile.

Armastus: eks ma õhkan siin ikka regulaarselt, kui õnnelik ma olen ja kui suurepärane mees mul on, aga kui midagi eraldi välja peab tooma, siis vahest selle postituse - Õige. Siin ja praegu.

Mina ise: siit blogist leiabki peamiselt minust endast postitusi, aga n-ö kategoriseeritud infot leiab sildi Test alt.

Mida iganes: vaba teema alla panen ma oma seiklused köögirindel - näiteks selle, kuidas ma pasteeti tegin või kuidas ma vaba retsepti järgi keeksi tegin või siis kuidas külmunud hakklihakangi pooleks teha ilma sulatamiseta.

2. Mulle valmistab alati raskusi see blogikinda edasi viskamine, no ei ole mu blogilistis neid inimesi nii palju ja enamus neist vähestestki vist eriti meeme ja teste ei täida.
* Aga sellegipoolest... kinda viskaks näiteks Mädzule, kes küll neid meeme eriti tihti ei täida, aga visata võib ju sellegipoolest :)
* Ja no Tikril paistab vaba aega olevat ja pereteemaliste postituste valimisega ei peaks tal ka probleeme tekkima, seega tallegi üks kinnas.
* Tirtsikas on ka juba tükk aega täiesti vakka olnud, annan siis talle põhjuse jälle blogimisega tegeleda :)
* Kas kinda viskamisel tuleb arvestada ka seda, kas blogija on seda meemi juba teinud? Sest ma tahaks selle n-ö võõra blogija kinda visata Tiiauspaikka'le, aga nagu selgus, siis ta ongi see sindrinahk, kes selle meemi üldse Eesti blogimaastikule lahti lasi... Siis vist ei saa? Või siiski... lingin ikkagi. Ma olen vahel blogipuu kaudu ikka sattunud tema blogi lugema, aga enda listi pole veel pannud, kuigi ta stiil täitsa meeldib mulle. Nii et nüüd on ilus põhjus see liigutus lõpuks ära teha :)
* Ja vot teist "võõrast" blogijat ei oska ma valida. Teeme nii, et kes tahab mu blogisõbraks tulla, see valib end ise ja annab sellest kommentaaris teada :D

3. Nüüd vajutan kohe publish post ja lähen kindaid laiali jagama.

esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Tänane õppetund

Ise jama kokku keerasin, ise selle ka ära klaarin. Õnneks olen ma võimeline tehtud vigu tunnistama ja vajadusel vabandust paluma. See on kasulik oskus.

pühapäev, 18. jaanuar 2009

Rahu.

Aga teate, hea rahulik on olla, kui lõpuks stress ja pinge liiga suureks lähevad ja krõks ära käib. Reedel see juhtuski. Nüüd on mul ükskõik. Palgakärped, jutud struktuurimuudatustest ja koondamistest ei kõiguta mind enam. Parem olen töötu kui lasen niimoodi oma närve rikkuda. Ma olin närvilisem, käitusin teisiti kui tavaliselt, öösel ei saanud normaalselt magada. Enam mitte. Ma ei taha seda enam. Ega ma ei tea, kas mind ähvardab koondamise oht, aga ausalt, ma poleks ülemäära õnnetu, kui nii läheks. Ma armastan oma tööd ja töökaaslasi, aga mitte töökohta. Hetkel tundub mulle, et on kahe halva vahel valida ja koondamine oleks tegelikult parem variant. Hea rahulik on olla. Eks näeb, kauaks seda rahu kestab.

Menüü

Täna sööme pannkooke, homme sööme pannkooke ja koogikuhja suurust arvestades sööme ka ülehomme pannkooke :P Tee veel viiele inimesele pannkooke ja avasta, et üks ei söö üldse ja kaks võtavad 4-5 kooki :D

reede, 16. jaanuar 2009

Seiklusjutte maalt.

Meil läks eile auto katki. Miski hakkas koledat häält tegema ja keerasime poole kodutee pealt tagasi ja viisime auto remonti. Koju sõitsime rongiga. Rongipeatusest koduni viib aga (a) jalgrada läbi metsa + metsavaheline libe tee või (b) Keila tänavad + Paldiski maantee. Kuna variant (a) on umbes kaks korda lühem kui variant (b), siis langes valik selle kasuks. Muidu nagu polekski hullu midagi, mis see natuke maad siis astuda on, aga... Arvake ära, kes eile hommikul seeliku selga pani ja koos sellega ka kontsaga saapad tavapäraste roomikute asemel jalga pistma pidi. Nüüd kujutage ette kottpimedat metsa ja mind kontsasaabastega seal tippimas. Tsiba üle 30 minuti võttis kodu poole koperdamine aega. Poole teest lohistas meheraas mind edasi, kuna ma olin nagu lehm libedal jääl oma saabastega. Ega neil siis mingit mustrit talla all pole! Metsas vajusid kontsad igal sammul tervenisti mutta, autoteel aga libisesin üle kahe sammu kuhugi suunas minema. Ma ei hakka parem üldse rääkimagi, kui külm mu sääretorudel oli. Ütlen vaid seda, et kui kodus jalad üles sulama hakkasid, siis see sügelus, mis peale külmumise kadumist alati tuleb, oli lausa kohutav. K-O-H-U-T-A-V! Aga kogu seikluse kõige lõbusam tulemus on see, et mu praktiliselt kandmata saapad on pehmelt öelda rikutud - kontsad on varasema musta värvi asemel omandanud valge värvuse. On ju kontsad reeglina tehtud valgest plastmassist (või mis iganes materjal see on) ja must värv on vaid õhukese kihina peale lastud. Eilse seikluse tulemusena on suurem osa sellest mustast kihist maha kraabitud. Meheraas lubas vajadusel kasvõi nitrolakki osta, et kontsad uuesti mustaks värvida :P

Hommikul panin oma vanad roomikud alla ja rongile läksime 22 minutiga. Isegi külm ei hakanud, pigem kiskusin vahepeal kindaid käest ära, sest palav oli. Taskulambiga oli natuke valgem kõndida ka, leidsime õige metsaraja üles ja ei pidanud õhtust ringi kordama. Aga 6:15 on ikka kuradima varajane aeg ärkamiseks. Kuid kuna õhtul ootab kursaõe sünnipäev ees, siis pidin hommikul veel pead pesema ja selle ka ära kuivatama, et rongile minnes end päris ära ei külmetaks. Jalalihased muidugi protesteerivad selle õhtuse kontsadel turnimise pärast :P

Vot sellised lood on linna lähedal maal elamisega.

kolmapäev, 14. jaanuar 2009

Uus & vana


2008. aastat jäävad meenutama minu esimesed - esimene kord lennukiga lennata, esimene langevarjuhüpe (küll tandem, aga minu jaoks otsest vahet pole), esimene lennureis ja esimene reis soojale maale. Jah, ma alustasin ka esimest korda elus kooselu, aga kuna see oli nii loomulik ja sujuv jätk meie suhtele, siis see ei kerkigi särava tähena esile. See lihtsalt on. Aga see-eest kaks maailma parimat sünnipäeva kingitust - tandemhüpe ja paadisõit Paleokastritsas - põlevad ereda mälestusena. Tandemhüpe lihtsalt oli niiiiiiiiiiii... no kohe oli. Uskumatu, fantastiline, pöörane ja võrratu. Ma ei suuda uskuda, et see tõesti mina olin ja et ma üldse ei kartnud. Kui ma praegu meenutan esimesi hetki peale väljahüpet, siis mul tulevad külmavärinad peale. See tundub nii uskumatu, et ma lihtsalt kukkusin, maapinnani umbes 4 kilomeetrit ja ainuke asi, millest kinni hoida, olid minu enda rakmed. Mu mõistus tõrgub seda mõistmast, et ma hüppasin nelja kilomeetri kõrgusel lennukist välja. Lihtsalt niisama. Ja ei kukkunudki surnuks. Ma saan aru, miks mu sõbrad ja sugulased mind hulluks pidasid. Ma ise pean ka natuke. Aga ma teeksin seda iga kell uuesti. Vist.

See-eest paadisõit Rovinia beachile on asi, mida ma kindlasti oleksin nõus uuesti ja uuesti ja uuesti tegema. See üks paadisõit tähistab minu jaoks elu parimat sünnipäeva ja ma kahtlen tugevalt, kas mul õnnestub seda kunagi üle trumbata. Kogu Korfu reis on üks fantastiline hetk teise järel, aga just see paadisõit muutis selle tõeliselt eriliseks.
Aga reisilennukiga lendamine mulle ei meeldi. Ma ei karda, aga ma ei tunne end turvaliselt. See tunne, et mul puudub igasugune võimalus end päästa, kui midagi juhtub, see ei meeldi mulle. Eriti vastikud olid maandumised, need tundusid mulle ohtlikud ja pealegi läksid mul kõrvad julmalt lukku.

Eraeluliselt jääb eelmisest aastast ilmselt terveks eluks meelde üks hetk, üks naljaga öeldud lause, mille tulemusena sai meie suhe palju sügavama tähenduse. Olemise talumatu kergus nagu ma seda siin blogis kirjeldasin. Tulevikuplaanid. Meie ühise tuleviku jaoks :)

Ja 2008. aasta oli ka hea aasta Tsikitamiseks :) Maailmatuma mõnus on seigelda, lõbutseda, reisida koos kolme võrratu sõbrannaga! Ma ei tea, mis ma ilma teieta teeksin ja ma loodan, et ma ei saagi seda kunagi teada.

*********
2009. aastal on plaanis ära teha üks asi, mida ma tegelt juba üle-eelmine aasta mõtlesin ja plaanisin, aga senimaani plaanist kaugemale jõudnud pole. Kui ma seda see aasta ei tee, siis ma ilmselt ei võta seda enne kolme-nelja aastat käsile. Ette ei ütle, eks peale plaani realiseerumist kuuleb sellest siit blogist nagunii.

Siis on veel kavas Tsikkidega ohtralt plaane teha ja neid ellu viia. Esimene üritus on juba sellel laupäeval - pisike kinotuur pealinnas ja siis rongiga minu poole puhkama ja mängima :)

Kui eelmine aasta reisisin ja puhkasin spa'des rohkem kui ükski varasem aasta, siis tänavu suurt reisimist ja puhkamist paraku väga plaani võtta ei saa, kuna -20% annab mõnusalt tunda. Ma ei saa nii palju palka, et iga kuu tohutud summad arvele protsenti koguma jääksid. Laenud, arved, panus ühisesse ellu ja mõningad ostud isiklikuks tarbeks katavad nüüd suht ilusasti kogu olemasoleva summa ära ja suurt üle ei jäägi. Ja ajakirjanduses ähvardatakse, et majandus läheb veel hullemaks...

Soov on tänavu rohkem raamatuid lugeda ja selle abil paaris valdkonnas oma teadmisi parandada. Aasta teises pooles ootab loodetavasti ees ka põhjus selle sooviga tõsisemalt tegeleda, aga eks näis, kuidas eluke kulgeb.

Kindel kava on ka sportlikud harrastused tugevamalt igapäevaellu siduda - esialgu sõudmise ja koduse aeroobika näol, soojemate kevadilmade saabudes loodan ka jalgrattale rohkem koormust anda. Asi pole mitte niivõrd kilodes (need mind ei häiri) vaid olematutes lihastes. Eriti häirivad mind taandarenenud käelihased, ma ei jõua ühte kätekõverdustki teha!!! Mitte et kätekõverduste tegemine oleks minu jaoks eemärk omaette, aga see lihtsalt näitab ilusasti ära, kui nõrk ma olen. Kuna ma olen lisaks veel laisk ka, siis on tõsine oht, et see kava jääbki vaid ideetasandile eksisteerima, aga ma annan endast parima. Ausõna!

Lisaks vahetan ilmselt prillid uuemate vastu välja ja hakkan ühe hambaarsti aastast ümbermaailmareisi sponsoreerima :P Ehk siis vähesedki säästud annan käest ära, aga vähemalt on lootust naeratus korda saada.

Ega rohkem nagu polegi... Väga isiklikke soove, plaane ja lootusi ei kirjuta siia, kuna ei taha ära sõnuda ja ega kõike polegi tarvis teada. Las midagi jääb ka üllatuseks. Pealegi ei tasu ju liiga palju ka plaani võtta, muidu on järgmise aasta alguses nukker vaadata, mis kõik tegemata jäi :P

**

On hetki, mil ma tunnen, et olen loll, laisk ja lohakas. Ebaõiglane ja ülekohtune. Paks ja kole. Kokkuvõtlikult vastik vanamutt.

Hormoonid on vastikud. Ma ei saa aru, kuidas ma ei suuda ennnast sel ajal kontrollida ja käitun kohati nagu väike ärahellitatud tatikas!!! Mitte iga kord, aga ikka paganama tihti. Tuju rikub ära selline asi.

esmaspäev, 12. jaanuar 2009

**

Üldiselt motivatsiooni ja tööisu pole. Kohe mitte natukenegi. Isegi kohusetunne ja südametunnistus on vait. Väga naljakas on olla, kuidagi harjumatu lausa.

Kaks

Mul on öelda vaid kahte asja:
1. Palun mulle ilma unenägudeta und. Ma ei jõua enam iga öö mitu korda ärgata ja 15 minutit oodata, kuni uni uuesti tuleb. Ma ei taha enam unenägusid näha!!!

2. Peavalu kolis sisse. Valuvaigisti ei mõika. Valu tuikab ja põrkab küljelt küljele, süda on juba paha ja isegi klaviatuuriklõbin tundub liiga valju helina. Sain vist hommikul tuult.

Uue aasta lubadus


Ma küll juba nädal tagasi hakkasin kirjutama eelmise aasta lühikest kokkuvõtet ja uue aasta lubaduste/plaanide loetelu, aga see on senimaani poolikuna draftis. Seniks siis üks kiire lubadus, mida ma ka raudselt täidan :D

pühapäev, 11. jaanuar 2009

Ajalugu kordub

Veeavarii. Umbkeelne mutike alumise naabri rollis.

Kraanikaussi minev sooja vee toru hakkas vannitoas vett läbi laskma. Lihtsalt heast peast ja me ei avastanud seda enne, kui alumine naaber ukse taga oli. Mutike küsis "sto lutsilas?" ja ei saanud mitte midagi aru, kui me seletasime, et me ei tea, alles avastasime, toru on vist katki. Kuidas on võimalik niimoodi Eestis elada, et kõige lihtsamatestki eestikeelsetest fraasidest aru ei saa?!? Ehmatuse peale ei tulnud mulle ükski venekeelne sõna meelde ja ma ei olnud võimeline talle muud seletama, kui et "toru on katki". Eesti keeles. Mutike aga ei saanud mitte midagi aru. Aga vähemalt meie pühapäev on nüüd sisustatud...

reede, 9. jaanuar 2009

Eesti keel?

Oskab keegi öelda, mis asi on süsteemisalve kohtspikker?
Uue Live messengeri MsgPlus lisas on nimelt selline valik:
"Kuva sisselogitud kasutaja e-post süsteemisalve kohtspikris."

Kuidas ma saan sellega nõustuda või mitte nõustuda, kui ma isegi ei tea, mida see tähendab? :P Ega jah, eestindatud tarkvara pakub ikka väga tihti lõbusaid ohhoo-hetki :D

Ja ma ei hakka parem filosofeerimagi tõlke "online" = "saadaval" teemal...

Dream


Selle jõulu parim kingitus - (peaaegu) paljaste meeste piltidega kalender :)

neljapäev, 8. jaanuar 2009

WLM 2009

Uus Windows Live messenger 2009 on esmapilgul koledam kui eelmine, aga natukese näppimise tulemusena olen saanud tagasi peaaegu samasuguse väljanägemise. Ainult jutuaken on jätkuvalt kole kast ja ma ei leia kuidagi võimalusi seda ilusamaks teha. Jama.

Nagu näha, siis teen tööd nagu mühin. Motivatsioon on laes. Põrutas otse läbi põranda keldrilakke kinni :P

/Edit 09.01 --> Juhhuu, nagu Tikker juba märkis, siis lõpuks ometi suudab messenger avada postkasti default brauseris! Enam ei tirigi automaatselt IE'd lahti vaid avab ilusasti Avant'i. Vot see on küll teretulnud muudatus :)

...

Üldiselt on lood sellised, et seoses musta masenduse saabumisega on tekkinud ka reaalne oht, et siia blogisse jõuab järjest vähem sisukaid & pikemaid postitusi ja järjest rohkem lühikesi masendava alatooniga jutukatkeid. Mõtted jooksevad peas amokki ja pinge muudkui kasvab, aga puudub kanal, mille kaudu seda negatiivsust endast välja peksta. Või puudub tahtejõud seda teha...? Ma ei tea ja hetkel ausalt öelda ei hooli kah eriti. Mul on lihtsalt nii kõrini, kuidas igasugu asjade keelamisele või perse keeramisele tuuakse põhjenduseks majanduslangus!! Inimesed keeravad asju peeti, mitte majandus. Kokkuhoiu eesmärgil tehakse lauslollusi ja poetakse kokkuhoiu taha peitu, et ei peaks ühte või teist asja tegema. Reaalne kasu ja põhjendatus unustatakse sujuvalt ära, sest et meil on ju suur kuri majanduslangus. SEE vabandab ju kõik välja, eksole. Enam ei peagi keegi vastutust võtma, sest kõiges saab süüdistada majanduslangust. Absoluutselt kõiges, ole ainult loominguline ja järjepidev. Leidlikkus on edu võti! 2009. aasta pidi meil ju innovatsiooni aasta olema...

Ausalt, mul on kõrini.

kolmapäev, 7. jaanuar 2009

.

Uuel aastal uue hooga. Uus hoog on vanast 20% väiksem. Vahva.

teisipäev, 6. jaanuar 2009

Masendav.

Järjekordselt pean ma nentima, et inimeste lollus on piiritu. Ikaldus on siis, kui see piiritu lollus avaldub inimestes, kellel on võimu teha teiste inimeste eluolu mõjutavaid otsuseid. Tööisule ja motivatsioonile mõjub see igatahes hävitavalt.

esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Tööl.

Tagasi tööl. Need kaks nädalat olid vist üks parimaid puhkuseid mu elus. Kui tavaliselt olen puhkuse ajal reisinud, Tartus käinud ja niisama ringi möllanud, siis seekord olime enamuse ajast rahulikult kahekesi kodus. Vaatasime telekat, käisime jalutamas, mängisime lauamänge ja ajasime juttu. Mõnus oli. Puhkasime end välja :)

laupäev, 3. jaanuar 2009

Kultuur ja ajalugu


Vot sellise asja leidsime täna keset söötis heinamaad: Arheoloogiamälestis - Kultusekivi. Kusjuures Kultuurimälestiste riiklikus registri kodulehel on see asi hoopis ohvrikivina kirjas. Igatahes lahe, et meie kodu juures selline asi on. Ma vist pean ikka üks hetk meie külakese ajalugu uurima hakkama. Et noh millal ja kuidas ja kes... Kui juba ohvrikivid olemas on, siis järelikult on ka külal pikem ajalugu, mida uurida :)

neljapäev, 1. jaanuar 2009

Nii ta vahetus


Lookas laua ja põlevate küünaldega :) Omas kodus, vaikselt ja rahulikult. Ilutulestikku pakkusid nii kohalikud elanikud kui ka kaugemal asuv Keila ja muudki asulad. Ilus oli :)

Head uut aastat siis kõigile :)