pühapäev, 13. september 2009

It's my life.

Täna on üks neist päevadest, mil ma olen iseenda ja terve maailmaga rahul, rõõsa ja rõõmus. Järgmise nädala laupäeval saab juba neli aastat pealinnas pesitsemist... Või noh, peaaegu pealinnas, tegelikult elan ju juba aasta jagu Keila külje all ja pealinnas käin vaid tööl ja shoppamas. Aga ikkagi, neli aastat. Istun praegu arvuti taga, kuulan rahulikku muusikat ja olen õnnelik. Ma olen 29-aastane ja olen ausalt, käsi südamel, jõudnud nende asjadeni, milleni mul oligi plaan hiljemalt 30ndaks eluaastaks jõuda. See on maailma parim tunne tunda, et ma olengi just seal, kus ma olema pean, just selle inimesega, just sellel hetkel. On hea nentida, et olen oma elu elanud selliselt, et olen praeguseks saavutanud just need asjad, mida oma südames lootsin saavutada. Ma ei tunne, et miski oleks tegemata jäänud või midagi oleks puudu. Ma elan elu, mis teeb mind tõeliselt õnnelikuks ja rahulolevaks. Mis võiks veel parem olla?
Ja ma tean, et kõik, mis tulema peab, ka tuleb. Omal ajal, nagu kõik muu on tulnud. Mul ei ole kuhugi kiiret. Ma tunnen, et praegu on minu elus see moment, kus ma sirutan end mõnuga pehmesse tugitooli ja lihtsalt naudin elusolemise hetke. Ja kohe kõrval, teisest pehmest tugitoolist, vaatab mulle vastu maailma armsaim naeratus. Ja ma olen õnnelik, just siin ja praegu. Mis sa hing veel oskad tahta?