reede, 31. detsember 2010

Killuke

Koorisin eile köögis kartuleid istuli maas, laps asjatas kõrval. Tõstis kartuleid kastist välja ja sisse tagasi, hästi põnev oli. Siis koputas kahte kartulit kokku, veelgi põnevam. Järgmine hetk sain mina kartuliga piki pead. Lapse arvates oli see kõige põnevam, koputas kiirelt veel korra.

Peamine, et laps ei nuta, oli vist nii?

kolmapäev, 29. detsember 2010

Meeste lihtne elu

Teate, vahel ma ausalt mõtlen, et meeste elu on ikka palju lihtsam. Mees abiellub - peab meeles pidama, et sõrmust ei unustaks. Naine abiellub - peab kõik uued dokumendid tegema; erinevate asutuste vahet jooksma, et nimi ära muuta; uue allkirja kujundama ja lisaks ka uue nimega kuidagimoodi ära harjuma. Sõrmuse meeles pidamine veel lisaks. No on ju meestel kergem.


Nii et täna sean sammud Roccasse uue passiga vehkima. Millalgi peab ARKi ja Eesti Energiasse ka jõudma. Ja kindlasti veel kuhugi, mis mul hetkel üldse meelde ei tule.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Kuidas jõulukilodest lahti saada?

Väga lihtsalt! Tule meile külla ja saad kingituseks ühe toreda kõhuviiruse, mis viib garanteeritult vähemalt kaks kilo ühe päevaga! Täitsa tasuta! Kauba peale saad kõhu-, selja-, pea- ja lihasvalu, palaviku, oksendamise, kõhulahtisuse, külmavärinad, iivelduse ja palju muudki. Jõulukilod kaovad lausa iseenesest!

reede, 10. detsember 2010

041210



Pilte paraku näeb alles uuel aastal.

Osav tüdruk.

Tibin vist kuulis, kui ma mehele rääkisin, et jube palju kleite on. Võttis selle oma südameasjaks ja täna on tal juba neljas kleit seljas. Kolmas muuseas pidas vastu ainult 45 minutit. Kohe näha, et minu laps - osavus on veres. Õnneks varsti on uneaeg, seega on lootust, et nelja kleidiga täna piirdumegi.

kolmapäev, 8. detsember 2010

Esimene jõulukingitus :)

Ostsime Itek'ist uue pesumasina ja saime üllatusena kullerilt pesumasina koos jõulukorviga. Nüüd on meil kodus üks kirsi hõõgvein (peal on kleeps, mis väidab, et tegemist on Tallinna toidumessi Jõulutoode 2007 parim hõõgvein), Kalevi shokolaad, pakk Carr's küpsiseid, Kalevi jõulupiparkoogid, Olde Hansa magusad mandlid, Dorati röstitud maapähklid vürtsidega, Karuna vahvlikommid ja purk Eldorado rohelisi oliive paprikapastatäidisega. Lisaks üks armas korv kah. Oliividest on mul sügavalt suva, aga muu kraam on lausa loodud jõulumeeleolu looma. Meeldiv üllatus :)


Uue pesumasina ostsime selle pärast, et vana andis eelmine nädal otsad. Aga eks ta oli juba vana kah...

Ikkagi tüdruk.

Sorteerisin lapse riidekappi. Selgus, et tibinal pole kohe varsti enam ühtegi parajat tudukombet, aga see-eest saaks ta kuu aega jutti iga päev erineva kleidi selga panna. Tõsiselt ka, tal on üle kolmekümne kleidi, mis kõik talle praegu parajad on! Ma olen sõnatu.

esmaspäev, 6. detsember 2010

Kummitab.

(koos õigete liigutustega)

Kaks oravat puu otsas,
kaks oravat puu all,
kaks oravat puu taga,
kaks oravat ei maga.
Kuused taga, kuused ees,
kuused paksu metsa sees.
Kuused taga, kuused ees,
kuused paksu metsa sees.

***
Lõbus oli :)

pühapäev, 5. detsember 2010

Õige vastus.

..eile hilisõhtul...
K: Mis sulle tänase päeva juures kõige rohkem meeldis?
V: Sina.

neljapäev, 2. detsember 2010

Jaanika.

"Asjad, mida on vaja teha" nimekiri on hirmuäratavalt pikk ja laupäev on lausa õudustekitavalt lähedal. Kogu organiseerimise käigus olen selgeks saanud, et mina olengi oluliste asjade viimasele minutile jätmise kroonimata kuninganna. Või siis on lihtsalt paanika-jaanika-moonika oma pesa juba mu põue ära teinud ja ma ei suuda asju selge pilguga vaadata.
Igatahes üks on selge - enne pulmi mina küll magada ei suuda. Mismoodi ma peaksin magama, kui nii palju asju võib valesti minna ja ära ununeda?

Praegu oleks hädasti lapsehoidjat vaja, kes selle väikse (aga sellegipoolest armsa) viripunni enda hoole alla võtaks ja minul asjatada laseks. Ja ühtlasi võiks keegi mu lapsele õpetada, et päevasel ajal on ka toas hea magada. Ei pea iga kord õue minema või siis surmväsinult üleval istuma. Minu elu oleks kohe nii palju kergem.

kolmapäev, 1. detsember 2010

Mehed.

Eriline päev

Arvutikõlaritest tuleb The Ultimate Christmas Collection, suures toas põlevad jõulutuled, väljas sajab lund ja mina just võtsin esimese shokolaadi oma advendikalendrist. Jõulumeeleolu on laes! :)

Täna on väikest viisi pidupäev - aasta tagasi jäin ma koduseks. Vaieldamatult elu parim aasta! Selle puhul teen täna saiakesi kah :)


Üldiselt on elu ilus :)

esmaspäev, 29. november 2010

Hilisõhtul.

Magamise asemel tegelen ma igasugu ebavajalike asjadega. Näiteks praegu lõpetasin just oma tibina piltide vaatamise. Seoses ühe helesinise unistuse ootamatu täitumisega tuli mul tõsine nostalgia peale ja hakkasin oma pudina kasvamist meenutama. Kas tõesti oli minu tibin kunagi ka peaaegu nii pisike...? Mälestused, emotsioonid, helged hetked. See tunne, kui laps esimest korda mulle kõhule pandi... Kui ta esimese öö minu kõrval magas... Kui ta esimest korda pead tõsta üritas ja esimest korda mulle naeratas... Kui ta esimest korda tegi nii paljusid asju... Ja siis juba uuesti ja uuesti ja koguaeg... Titeisu peale ei tule aga süda läheb sees soojaks. Minu kõige erilisem kingitus :)

Värskele emmele ja issile aga suured kallistused ja palju ilusaid esimese hetki. Teie elu pole enam kunagi endine :)

teisipäev, 23. november 2010

Meie


Käisime kaks nädalat tagasi Doominofotos perepilte tegemas ja eile saime neid lõpuks näha. Meie oleme igatahes ülirahul ja julgeme soovitada Janne Luiglat kõigile, kes plaanivad perepilte tegema minna. Ja kindlasti läheme tulevikus sinna uusi ja veelgi ilusamaid perepilte tegema :)

laupäev, 20. november 2010

neljapäev, 18. november 2010

Hommikune huumorinurk

‎"Nüüd ma tean, kust kõik mu ülekilod tulevad! Kui käin duši all, siis läheb šampooni juuste pesemise ajal ka kehale. Täna alles taipasin, et sinna on kirjutatud, et lisab paksust, kohevust ja volüümi. Mida paganat !!! Edaspidi kasutan enda pesemiseks hoopis nõudepesuvahendit, sest seal on ju kirjas et „eemaldab ka kõige tõrksama rasva“. "


Laenatud facebookist Tiia-Mai seinalt.

teisipäev, 16. november 2010

Tibit minust vist siiski ei saa.

Geelküüned on ju ilusad asjad, aga minule pole need ilmselgelt mõeldud. Esimesel katsel suutsin nelja nädalaga kuuest küünest ilma jääda. Nüüd suutsin kaks küünt niimoodi tagurpidi lüüa, et ühelt tuli geelküüs üldse maha ja teisel on servast lahti. Lisaks äestasin ma väiksel sõrmel küüne niimoodi maha, et sõrm oli kah katki. Osav olen, miskit pole öelda. Pole mulle seda tibi-geeni kaasa antud...

laupäev, 13. november 2010

Rongiga on tore :)

Mõni aeg tagasi oli mul Valingu perroonil põnev kogemus. Ootasin rongi ja kuna seal on madal perroon, kust on üsnagi vastik lapsevankriga rongi siseneda, siis palusin perrooni koristavat meesterahvast, et kas ta aitaks mul vankri rongi tõsta. Minu viisaka küsimuse peale teatas see meesterahvas, et ta ei saa, sest peab prügikasti tühjendama. Ja kõndiski minema. Ma olin tõesti sõnatu.
 
Üldiselt ma arvan, et äkki on antud juhul tegemist n-ö sotsiaalse töökohaga, umbes nagu paljudes supermarketites on kärude korjajateks puudega inimesed. Äkki ka see onkel on sarnase programmi raames tööle saanud? Ma ausalt keeldun uskumast, et ükski terve inimene võiks olla nii ebaviisakas ja välja tulla nii tobeda vabandusega.
 
 
Aga üldiselt on mulle jäänud mulje, et rongiga liiklevad abivalmid ja sõbralikud inimesed. Ma olen pidanud vaid mõne üksiku korra üksinda vankrit madala perrooniga peatuses rongist välja tõstma. Tihti tulevad mulle appi noormehed, kes selles peatuses üldse maha ei lähegi, nad lihtsalt aitavad mul vankri maha tõsta ja sõidavad siis edasi. Ja rongi sisenemise puhul on ka tihti juhtunud, et appi tõttavad inimesed, kes juba rongis istuvad. Muidugi on olnud ka olukordi, kus ukse kõrval seisavad noored meesterahvad ja appi tuleb hoopis vanamemm, kellele on vankri tõstmine päris raske pingutus. Sinna pole midagi parata, kaasinimeste aitamine pole kohustus ja igaüks käitub vastavalt oma sisemisele eetikale. Ja ega ma eeldagi, et kõik peavad murdu jooksma, et mind aidata. Ma ei sõidaks rongiga, kui ei saaks üksinda rongi sisse ja sealt maha. Lihtsalt tore on, kui palju tegelikult leidub abivalmis inimesi, kes ilma palumata mulle appi tulevad. Sest olgem ausad, ega selle vankriga pole kuigi kerge madala perrooni pealt rongi ja sealt maha saada. Vanker kaalub 17 kilo ja laps koos riietega ilmselt 10 juurde. Muskel kasvab :)

esmaspäev, 8. november 2010

pühapäev, 7. november 2010

Uus lemmikloom?


Edukas nädalavahetus oli - laps hakkas kõndima, leidsin kingad ja kallistasin kuningboad. Mida veel ühelt nädalavahetuselt oodata?

Pilt on häästi udune, aga mobiiliga hämaras ruumis paremat teha ei anna.

neljapäev, 4. november 2010

Destruktiivne neljapäev

Senine skoor:
* 1 poolkatkine telefoniekraan
* 1 seinalt lahkunud raamaturiiul
* palju kortsus retseptiraamatuid
* 1 katkine leivakast
* ohtralt mahapuistatud lapse pudrupulbrit


Telefon läheb lapse saavutuste nimekirja, ülejäänu eest kuulub au kassile. Aga vähemalt oli täna üks parima enesetunde ja energiaga trennikordasid üldse, see kompenseerib natuke. Ja kui meheraas koju jõuab, siis üritan ka köögi ära koristada. Hetkel on käed hõivatud ühe üliaktiivse lapsega, kes hea meelega suurendaks skoori veelgi.

Aus ülestunnistus


Mina ausõna ei tea, kuhu see aeg kaob. Päevad jooksevad nii ruttu, et täna vaatasin kalendrisse ja taipasin, et ongi ainult kuu jäänud. Jah, tunnistan ausalt üles, et otsustasime koos pikale reisile asuda, mille puhul pole oluline mitte sihtkoht vaid teekond ise. Stardipauk on neljandal detsembril, finishilippu loodetavasti lehvimas ei näegi. Asume teele väikselt ja vaikselt lähemate sugulaste ja paari kallima sõbra saatel, selline on meie ühine soov.

Ja see laul... see ongi just see kõige õigem laul.

reede, 29. oktoober 2010

Shame.


Kummitas ja kummitas ja lõpuks otsisin üles, mis see täpselt kummitab. Tuli välja, et häbi kummitab :) Mõnus lugu.

Ahjaa... mis te arvate, mis juhtub, kui panna korraga pessu heledad lapseriided ja kollane sall ning jätta need asjad peale pesu lõppu paariks tunniks masinasse seisma? Vihjeks võin öelda, et isegi valgendajast polnud hiljem kasu. Aga vähemalt sall sai puhtaks, eksole.

neljapäev, 28. oktoober 2010

neljapäev, 21. oktoober 2010

It's my life

Selleks, et elu ikka igav poleks ja raha jumala eest üle ei jääks, otsustasin ma piltlikult öeldes oma hambaarsti soojamaareisi kinni maksta. Kohtun temaga novembris kolm korda, 02, 08 ja 15.11. Aga asi on seda väärt - peale juureravi, valgendamist ja plommide uuendamist peaks mu esihammas olema jälle ilus ja teiste hammastega sama värvi. Vähemalt lootust on...
 
 
Muul rindel pole mitte midagi uut. Ikka on juhtmed hiiglama pikad ja sõlmes, keskendumisvõime on nullis ja millegi korraldamine ajab mind ahastuse äärele. No ei suuda end kokku võtta, kohe üldse ei suuda. Ma ei tea, kuidas on võimalik selline udu olla ja kõikide asjadega meeletult venitada. Endalgi on paha iseennast vaadata. Aga noh, see selleks. Muidu on elu ikka ilus ja lõbus. Tibin areneb iga päevaga, hetkel on näiteks olemas kuus hammast ja suur tahe kõndima hakata. Kahte värisevat sammu ma siiski veel kõndimiseks ei pea. Aga varsti... õige varsti ilmselt.
Muusikat ma praegu arvutist kõlaritega kuulata ei saa, sest üks spetsialist on lahti ühendanud kõik kõlarisüsteemi juhtmed. Põrand näeb välja nagu sõda oleks üle käinud, mänguasju on terve tuba täis. Korjan küll kokku, aga see on ajutise iseloomuga tegevus, kuna need loobitakse kohe uuesti kastist välja. Kuigi parimad mänguasjad on ikkagi need, mis tegelikult pole mänguasjad - näiteks mõõdulint, pesulõksud, tühjad pudelid, d-vitamiinipotsik jne.
Ja kõik need miljon pisikest hetke, mida sõnadesse jäädvustada ei saa, aga mis teevad iga päeva kordumatult ilusaks ja armsaks. Ausalt, ma võin ta peale vahest end siniseks vihastada, aga ta on ikkagi kõige-kõige armsam ja kallim ning teeb mind piiritult õnnelikuks. Ja küll me selle öise magamise ka ükskord korda saame. Hiljemalt keskkooli alguseks ikka :)

kolmapäev, 13. oktoober 2010

Hakkas meeldima

Sai jälle kinos käidud...

Solarises on üks asi võrreldes CC Plazaga kehvem - heli on minu arvates liiga tugev, võiks tsiba vaiksem olla. Ja tegelt on veel üks suur miinus - jäätisekokteile pole!!! CC Plazas on see mõnus, et võtan alt mõne imemaitsva kokteili ja naudin filmi (isegi koos lapsega...), Solarises on ainult popcorn ja karastusjoogid. Nõrk.

Aga film Söö, Palveta, Armasta. on lahe, mulle meeldis. Julia Roberts on juba ammu üks mu lemmikuid. Ning viimase aja parim tsitaat on ka sealt filmist pärit:
"Having a baby is like getting a tattoo on your face. You really need to be certain it's what you want before you commit."
Mõnusalt humoorikas film on, otseselt elu üle mõtlema ei pannud, aga ma olen praegu oma elu üle piisavalt õnnelik, et mitte tunda vajadust muutuste ja mõtiskluste järele. Lisaks olen ma liiga hajevil ja sooda, et mitte suuta sellise mõttetegevusega tegeleda :P
Muideks, lapsega on täitsa võimalik kinos käia, Solarise beebiemmede kinoaeg satub täpselt mu tibina uneajale, seega enamuse filmist põõnutas tibin lihtsalt maha. Mis viga niimoodi filmi vaadata.

neljapäev, 7. oktoober 2010

Käisime jahil


Eelmine nädalavahetus olime Pärnus ämmal-äial külas. Meheraas putitas natuke oma uut autot, mina veetsin aega ämma seltsis ja rallisin niisama mööda Riia maanteeks nimetatavat songermaad. Ilm oli suurepärane ja laps magas kah mõnuga meie pikkade jalutuskäikude ajal. Ma vist olen varemgi maininud, et Pärnu on imeline linn ja ma võiksin seal lõputult jalutada.
Vaatasime ka taasavatud rannapargi üle - väga ilus on ja ma ootan huviga, kas suvel hakkab keegi ka päriselt seal malet/kabet mängima ja piknikulaudade taga sõprade-perega pikniku pidama.
Avastasime Lepakeskusest ka imemaitsvaid sõõrikuid pakkuva sõõrikukohviku, soovitan kindlasti kõigil degusteerimas käia, keele viivad alla! Me ostsime tagasiteele kotitäie kaasa kah, enamus neist oli otsas enne Pärnu piirini jõudmist. Soojalt on need lihtsalt parimad! :)
Laupäeva õhtul käisime ka rannas karvaseid lehmi jahtimas. Ajastasime oma mineku nii osavalt, et sattusime täpselt peale, kui kari oli kokku aetud ja ootas "öömajja" ajamist. Imeilusad loomad :)

Üldiselt... ilus nädalavahetus oli :)

Lapsepõlve mängumaa

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Avastus

Ostsin kuu aega tagasi endale uued teksad, täpselt sama mudel ja seeria, mis raseduseelsed teksadki olid. Täna leidsin need vanad teksad üles ja kui huvi pärast suuruseid võrdlema hakkasin, siis tuli välja, et vanad püksid olid suurus 11, aga uued on... suurus 9! Jehhuu! :) Kaalu on küll 2 kilo rohkem kui enne rasedust, aga mõõdud ilmselt siis pole... Tundub, et üldlevinud lohutus "lihased on raskemad kui pekk" vastabki tõele :P Õhtul üritan kuskilt mõõdulindi üles leida ja end üle mõõta, et kas tõesti ongi sentimeetrid plehku pannud.

teisipäev, 28. september 2010

Laupäeval.

Laupäeval käisin kosmeetiku juures mõnusat näohoolitsust nautimas ja lasin ühe soojaga juba ka ripsmed keemiliselt ära värvida. Kohe täitsa ilus oli pärast linnas mehe ja lapsega jalutada.
Ning 8-10. oktoober olen Tsikkidega Pärnus keha ja hinge kosutamas ja kui nüüd kuskilt veel ühe mõnusa pediküüri ka endale organiseeriks, siis oleks elu ikka täitsa lill :) Vastab tõesti tõele, et 30nest alles parim aeg algab ;)  (Ega head asjad juhtu muidu, kui peab need ise juhtuma panema... ja millal siis veel, kui mitte kolmekümneselt?)

reede, 24. september 2010

GOspa veebiapsakas


Selline pilt avaneb GOSpa kodulehe asemel, kui minna seda vaatama laiekraan läpakast. Ma olen tegelikult täitsa üllatunud, et nii heal spaal on koduleht sellisel kombel tehtud. See on minu silmis umbes sama, mis teha koduleht, mis avaneb ainult IE'ga ja muude brauseritega võib kuu peale minna. Tänapäeval sellist asja ei oska enam oodata...

kolmapäev, 22. september 2010

Saab ka nii.

Eriti internetiseeritud perekond oleme - mina istun tagatoas arvutis, mees on läpakaga köögis ja ma kirjutan talle msnis, et toogu mulle vett ja leiba. Aga mis sa hing hädaga teed, kui äsja ahjust võetud leiva lõhn ajab isu peale, aga laps magab süles ja hõigata ei saa?

Tõbi majas :(

Nii paha kui laps haige on. Ja kui korraga on nii köha ja silmapõletik kui ka hammastetulek, siis on see kohe eriti paha. Laps on ülimalt viril ja emmekas, ainult süles, ainult emmega. Issile võib naeratada, korraks süllegi minna, aga emme ei tohi käeulatusest kuhugi kaduda. Emme peab koguaeg olemas olema ja kui ei ole, siis tuleb teda kõva häälega taga hüüda. Emme on maailma parim ravim kõigi hädade puhul.

neljapäev, 16. september 2010

Aeg ei peatu


Vot praegu mingil põhjusel hakkas see laul nii kummitama, et otsisin youtube'st üles ja nüüd kuulan seda mitmendat korda jutti. Ei teagi, millest see tuleb... Väsimus on mind alati kummaliseks muutnud ja kui mõtlen kõigile neile muutustele, mis see aasta juba toimunud on ja mis ilmselt alles ees ootavad, siis ongi tunne, et aeg ei peatu vaid vihiseb mööda. Rasedus ja lapse sünd. Mitu head sõprust on hääbunud, mitu head sõprust on alguse saanud. 30ndal sünnipäeval oli tunne, et sõbrad-tuttavad leppisid omavahel kokku, et ei hakka mind tüütama - päris ootamatud inimesed jätsid tänavu õnnitlemise vahele. (Samas arvestades seda, mitme sõbra sünnipäeva ma olen see aasta suutnud maha magada, siis pole midagi imestada.) Ja see kohutav hajameelsus! Kuidas on võimalik asju nii ruttu ja põhjalikult unustada?


Ning lisaks kõigele suutsin ma täna vasakul käel oma uuest ja edevast pöidlaküünest tüki välja lüüa. Tüüpiline.


Millal ometi saan end korralikult välja puhata?

esmaspäev, 13. september 2010

Täna.

Aga minul lõi täna piss pähe ja otsustasin, et tibistun natukese. Lasin geelküüned panna. Prantsuse maniküür. Väga harjumatu, aga täitsa saan hakkama. Mul pole kunagi nii pikki küüsi olnud. Ilus on. Kuidagi... naiselikum...
Vahel ju võib.

pühapäev, 12. september 2010

Edukas :)

Eesti kaubandusvõrk pole siiski nii lootusetu ja masendav nagu foorumitest leitud info põhjal oletada võis. See on küll üsnagi masendav, aga siiski on üksikud eredad pärlid, mis teevad tuju heaks ja täidavad soovid. Mina olen rahul.

reede, 10. september 2010

Reede õhtu

Peale paari pokaali veini* hakkasin oma vaest meest piinama väikese küsimustikuga, mille eile netiavarustest leidsin - "Kui hästi tunned oma kaaslast". 20+ küsimust, millele siis naine vastab mehe ja mees naise kohta.
Väike väljavõte meheraasu vastustest ühele mehe ja ühele naise kohta käivale küsimusele:

K: Kas sa tead nimetada pöialpoiste nimed muinasjutust Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi?
V: Hajameelne, Aevastaja, Häbelik... Dilidon!

K: Kas ma valiksin valge või musta?
V: Mmm... kass on sul hall.


*Veini jõi siis ikka meheraas, mina vaatasin vesise suuga pealt.

Aga üldiselt... saime mõlemad päris hea tulemuse, enamustele küsimustele vastasime teineteise kohta õigesti. Ma küll arvasin, et meheraas ei tea ühegi pöialpoisi nime peast, aga näed, koguni neli tuli ära :P

neljapäev, 9. september 2010

Meie

Väss.

Mitu päeva jutti linnas kooserdamist + üks väga kasinalt magatud öö + väga varajane äratus = täielik energia puudumine. Pidin täna trennis otsad andma! Absoluutselt ei jõudnud kaasa teha, üldse polnud jõudu. Praegugi on selline letargiline olemine, et ei taha ühtegi üleliigset liigutust teha. Istungi arvutis, üritan oma hargnevaid juhtmeid koomale tõmmata ja tegemist ootavate asjade nimekirjaga tegeleda. Lootusetu üritus...

Aga kurjajuur... ilmselt viinamarjad...

esmaspäev, 6. september 2010

Oeh.

Info üleküllus on hullem kui info puudumine. Ausalt kohe. Iga asja kohta võib ühe otsinguga leida nii 10 kiitvat kui ka 10 laitvat kommentaari. Ühele meeldib, teine vihkab kirglikult. Üks soovitab, teine arvab, et ei soovitaks vaenlaselegi. Kuidas sellises virr-varris on üldse võimalik õiged valikud teha ja välja valida just see õige, mis mulle sobib? Täiesti peata kana tunne on! Kohutav.

neljapäev, 2. september 2010

Ego.

Inimeste negatiivsus ajab marru ja vihastab. Nii ei saa, nii ei taha, nii ei sobi... Kes üleüldse küsis? Kas on nii palju tahta, et vahelduseks tuntaks ka rõõmu ja elataks kaasa? Lihtsalt sellepärast, et see on MINU elu. Minu valik, minu soov ja minu tahe. Vahepeal, muideks, olengi mina kõige tähtsam.

esmaspäev, 30. august 2010

Kõrgemale!

Kui veel natuke aega tagasi oli tibinal enda püsti ajamine stiilis "vaata-vaata-vaata mind!", siis nüüd on sujuvalt saanud sellest "ohhoo, mis asjad siin üleval kõik on... las ma võtan selle juhtme/pastaka/paberi/jne". Muudkui käi ja tõsta asju aina kõrgemale. Sest miski ei maitse paremini, kui keelatud asjad, eriti kui tegemist on ajakirjadega.

pühapäev, 29. august 2010

Alejandro


Lugu, mis mind viimane nädal tõsiselt kummitamas käib. See on üks trennilugusid meil ja kui täna mingis poes seda raadiost kuulsin, siis tekkis kohe tahtmine see üles otsida ja üle kuulata. Mõnus lugu :)


Ning jah, ma käin alates teisipäevast trennis. Hüppan ja kargan lapsega ringi ning üritan lõpuks ometi oma beebikilodest lahti saada. Iseendale üllatusena polegi niiii kehvas vormis (või on trenn lihtsalt sedavõrd kerge), suudan peaaegu kõik harjutused täies mahus kaasa teha. Ainult kätekõverdused ja külili olles küünarnukile toetudes puusa üleval hoidmine ei taha eriti õnnestuda. Kusjuures parem käsi on palju-palju tugevam kui vasak! Kätekõverduste puhul on muidugi gravitatsioonijõud tugevam kui minu väiksed väetid musklid... Aga ma vähemalt üritan. Kui kunagi suudan teha ühe korraliku kätekõverduse (mitte sellise "ähkides puhkides veerand sentimeetrit alla ja ägisedes üles tagasi"), siis... maiteagi... siis teen midagi head ja erilist selle tähistamiseks. Kooki näiteks :D

Lisaks hakkab septembrist jälle beebivõimlemine ja loodetavasti ka beebiujumine, seega saab ka laps jälle "trenni" minna. Sportlik sügis.

reede, 27. august 2010

Ebaõnn

Einoh vahva, avastasin just enda nime guugeldades, et olen umbes aasta tagasi võitnud Selveris mingi ajakirja tellimuse. Kui siis hakkasin uurima, et miks ma sellekohast infot pole saanud, siis avastasin, et tere-tore - minu meiliaadress on süsteemi vigaselt sisestatud, ühte tähte oli kahe asemel kolm korda. Seega jäin tänu infoleti töötaja näpukale oma auhinnast ilma. (Kui kampaanias lubatakse, et võitjatega võetakse ühendust, siis ma ei hakka ju ise kontrollimas käima, kas olen võitnud. Eriti kui ma pole pidanud kampaanias osalemiseks midagi muud tegema kui lihtsalt teatud toodet ostes partnerkaarti kasutama.) Igatahes ebaõnn.

Usin.

Tegime mitu nädalat tagasi arvutilaual ühe kõige alumise riiuli tühjaks - laps tundis elavat huvi sealolevate kruvikeerajate ja muu träna vastu. See esmaspäev avastas laps, et üle selle tühjaks tehtud riiuli saab edukalt arvutilaua alla ronida ja teisel pool olevat alumist riiulit revideerida. Tegime selle tühjaks. Täna siis vaatas laps, et jube igav on, lähme vaatame, mis seal tsiba kõrgemal riiulil leida võib. Kuna ma olen jätkuvalt seda meelt, et kaablitangid ja kruvikeerajad pole veel eakohased mänguasjad, siis tegin riiuli tühjaks. Nüüd istub ta arvutilaua all ja närib isukalt mõõdulindi riputusaasa. Mänguasjadega võin vist ise mängida, need ei lähe üldse loosi.

neljapäev, 26. august 2010

Köögist

Ma olen tubli - 4,5 liitrit seljanka supipõhja sai just valmis vaaritatud, eile tegin rabarberi-apelsinimoosi ja marineeritud kurki kah. Oma järge ootab borš ja hea õnne korral veel rabarberi-apelsinimoosi. (Hea õnn = õnnestub kuskilt veel rabarberit välja võluda.) Hädasti oleks vaja üht suurt potti, praegu 3-liitrine ei sobi ikka üldse hoidistamiseks. Liiga väike on. 7- või suisa 10-liitrine oleks ideaalne. Tuleb kaubandusvõrku sukelduda.

Aga järgmise vaaritamise võtab nädalavahetusel ette. On ikka jube tüütu südaööni köögis kükitada. Õnneks on mul niivõrd hea mees, et ta on nõus mitte lihtsalt seltsiks olema vaid suisa laenab abistavat kätt. Üksinda oleksin vist ikka veel pliidi ääres.

esmaspäev, 23. august 2010

7 kuud õnne :)


Ühtlasi ka 7 kuud normaalselt magamata öid, lugemata raamatuid, käimata üritusi ja nägemata filme.

Aga nagu mu õeraas sünnipäevatoostis ütles - tal on hea meel näha, et tema pisike õde on õnnelik - ja ma tõesti olen õnnelik. Ja see on nii hea tunne!

neljapäev, 19. august 2010

30

Et siis laupäeval kukub. Loodame, et ilmataat on armulik ja laseb meil seda ikka normaalselt tähistada. Kuigi korralik väliköök on olemas, seega pole hullu, kui ka padukat tuleb. Lihtsalt... päikselise ilmaga on palju mõnusam ju sünnipäevitada :)
Nüüd aga lähen pakin asju ja tagasi levis olen millalgi pühapäeval.


(Kui leidub keegi, kes pole kutset saanud, aga tunneb, et tahaks ikka koos minuga mu numbrivahetust tähistada, siis anna endast märku. Pole üldse võimatu, et ma lihtsalt suutsin oma kanaajuga sind ära unustada...)

kolmapäev, 18. august 2010

Ettevaatust!


Värske värv!

laupäev, 14. august 2010

Tänane tarkusetera

Tilk ei uurista kivi mitte jõu, vaid sagedase kukkumisega. Ehk siis visadus viib sihile :)

reede, 13. august 2010

Retseptiabi palun

Lugu selline, et mul on rõdul valmimas 27 terava pipra kauna (ja need taimed hakkavad otsast teist korda õitsema, nii et tuleb veelgi..) ja mul pole õrna aimugi, mida nende kõigiga peale hakata. Kõiki ma ei jõua salati sisse lõikuda ju! Tahaks neid hoidistamisel ära kasutada, aga kuidas...? Äkki leidub mu blogi lugejate hulgas häid inimesi, kellel oleks mõni huvitav retsept jagada, kus teravat pipart kasutada saaks?



**********
Teisel teemal - kas leidub keegi, kes oleks huvitatud pisikestest klaaspurkidest? Ma küll teen enamuse püreesid lapsele ise, aga magusaid ostan siiski purgiga. Kuidagi paha tunne on neid purke järjest prügikasti loopida... Aga ise ma nendega midagi peale ei oska hakata. Äkki tahab keegi neid endale?

teisipäev, 10. august 2010

Tartus

Tartus on ikka nii, et õieti nagu polegi midagi plaanis, aga lõpuks ikka jõuan vanemate juurde ainult õhtut sööma ja magama. Lõunakeskus on aga selline koht, kus ma näen alati selliseid sõpru-tuttavaid, keda pole sada aastat näinud. Selle korra saak on bakatöö juhendaja, klassiõde ja kursaõde. Lisaks sattusin täiesti juhuslikult kokku vanatädi tütrega. Vähemalt igav pole olnud :)
Homme veel ja neljapäeval pakin end koos lapsega Sebe täistunniekspressi (seal peaks kirjade järgi konditsioneeri olema) ja sõidan koju tagasi. Tartus on mõnus küll, aga omas kodus on ikka mõnusam.

kolmapäev, 4. august 2010

**

Einoh, tase... ma ei saa sünnipäevakutset sellepärast laiali saata, et ma ei suuda välja mõelda, mida mulle kinkida võiks. Ma ikka ei ole normaalne.

teisipäev, 3. august 2010

Nii ongi.

Mina olengi maailma halvim sõber. Ma ei helista ega kirjuta. Ma unustan lubadused tagasi helistada või kirjutada. Ma pole näiteks senimaani ühele oma vanale sõbrale kirjutanud, et mul on laps juba käes... Ma unustan sünnipäevad ära. Või õigemini mul on meeles, aga ma suudan mitte õnnitleda, sest et enne on vaja lapsele süüa anda ja mängida ja siis mähkmed vahetada ja siis ootan lõunaune aega ja siis... ongi järgmine päev käes.
Ma ei suuda poole ajast piisavalt keskenduda, et mõttetööga tegeleda. Oma sünnipäeva kutset kirjutan ma juba mitu nädalat. Mis te arvate, kas ma olen selle juba laiali saatnud? Mul tekib pidevalt asju, mida ma tahan hiljem internetist järgi vaadata, aga 99% juhtudel unustan ma need arvutisse jõudmise ajaks ära.

Ma oleksin valmis andma ükskõik mida, kui vaid saaksin ühe öö segamatult jutti magada. Ühe ainsa öö!


Aga ärge saage valesti aru, ma armastan oma elu. Ma olen üdini õnnelik ja rahul ega vahetaks seda mitte millegi vastu. Lihtsalt vahel tahaks iseennast tagasi...

Nii väsinud...

Hambad on ju toredad, aga miks ei võiks need niimoodi vaikselt ja märkamatult tulla, et äkitselt avastad, et näed, jälle üks on tulnud...

pühapäev, 1. august 2010

Lahemaa käimismaraton 42,2km - tehtud!

Ajaks jäi meil 6:56! Alla seitsme tunni tuli ikka ära :) Polnudki väga hull, kartsin hullemat. Esimene pool läks nagu niuhti, ei saanud nagu arugi. Vahepeal oli küll selliseid jubedaid tõuse, et tõsimeeli jalad käisid vinta-vänta all, no ei ole seda lihast mul seal eriti. Aga viimased 10 kilomeetrit olid nii mõnusalt tasase maa peal, eriti hullu polnud. Kuigi jah... peale 11 km posti (postid näitasid kilomeetreid kahanevalt ehk siis palju veel jäänud on) hakkas asi kuidagi venima. Kõndimisest oli juba villand ja igav oli, oleks võinud varem ära lõppeda see asi. Viimased paar kilomeetrit tundusid aga kuidagi erakordselt pikad, muudkui venis ja venis ja ei tulnud see järgmine kilomeetripost. Ja kui postil seisis number 1, siis oli niiiiii meeletult hea tunne, et lõpuks ometi saab see nüri astumine läbi!

Jalad on nüüd üsnagi kanged, kummalisel kombel ka õlad ja kael. Kolm villi tuli ka, aga kõndimist need ei seganud. Nahk oli pärast ühtlase soolakihiga kaetud, maitsesin järgi. Rajal jõin ära ~3,5 liitrit vett, päris hea tulemus. Laps sai issiga kodus kenasti toimetatud ja väga hullusti emme järgi ei igatsenud.

Ning selle pisikese karika panen ma vist küll eraldi riiulile aukohale :D

reede, 30. juuli 2010

Meie polegi perekond.

Käisime täna Niguliste kirikus ja saime teada, et meie ei olegi perekond. Seal nimelt saavad perepiletit osta ainult vanemad koos kahe lapsega. Meie koos oma ühe pisikesega ei saanud. Pidime kaks täiskasvanu piletit ostma. Põhjendus? Väga lihtne - seadus olevat selline. Ja kui on pretensioone, siis kästi need esitada seaduse tegijatele.
Aga... mis seadus ja kes selle tegi...?

Kusjuures kodulehel on neil kirjas selline info:
*Perepilet 70 EEK/4,47 EUR
*2 täiskasvanut lastega

Kuskil pole laste arv piiritletud...


Igatahes saatsin Niguliste kirikusse kirja ja jään huviga ootama nende põhjendust, miks ühelapseline perekond polegi perekond.

kolmapäev, 28. juuli 2010

Varsti tuleb.

Seda ka et.. kutse tuleb. Varsti. Kohe, kui ma suudan end kokku võtta ja natuke mõttetegevusega tegeleda. Aga no kuupäev on nagunii ju teada. Kalendrisse saab punaselt ära märkida. Ja kui ma oma aju uuesti tööle saan, siis saab ka koht ning muud lisavidinad teada antud.

Kümme korda kuulsam.

Tänane kultuuriprogramm sisaldas endas kohustuslikke Helsingi vaatamisväärsusi nagu Uspenski katedraal (vankriga sinna löögile ei pääse...), Senativäljak, H&M, suured maasikad, Eduskunta, Sibeliuse monument ja Temppeliaukio kirik. Sibeliuse monumendi juures sattusime aga hoopis ise vaatamisväärsuseks ja saime kohe vähemalt kümme korda kuulsamaks, kui kolm Jaapani turisti kõndisid mööda sellest pingist, kus meie pisike perekond jalga puhkas. Kui need turistid meist mööda hakkasid minema, siis nad hõikasid "Hei" ja lehvitasid meie pisikese tütrele. Tibin polnud kade tüdruk ja kilkas kohe rõõmsalt vastu neile. Selle peale kogunesid jaapanlased meie ümber, tegid tibile pluti-pluti ja jutustasid ise juurde "hello, happy baby!" Ja siis küsis üks kolmest turistist, kas ta tohib koos meiega pilti teha :D Ega ma ka kade tüdruk pole ja arvasin, et ikka tohib. Nii et nüüd lähevad kolm Jaapani turisti tagasi kodumaale ja saavad oma sõpradele näidata pilte, kus nad üksi või kahekesi poseerivad koos "happy baby" ja tema vanematega :)

Helsingis maitsesime veel kirsi coca-colat, greibi fantat ja City Guide lehe arvates Soome parimat õllet Kuohu Vaalea Lager. Esimene oli väga maitsev, teine kohutav keemia ja kolmas puhta saast. Veel sain ma teada, et ma võin ju olla uhke oma raseduse ja imetamise tõttu kopsakamaks muutunud partii üle, aga Soome pesupoes tunnen end jätkuvalt pesulauana. Imetamisrinnahoidjad hakkavad suurusest D!

Ning viimasena teatan, et Elvis is alive! Nägime teda Helsingi-Tallinn laeval. Täitsa kobe nägi välja oma vanuse kohta. Juukseid värvib vist Jörpaga samas kohas, stilist on õnneks erinev. Pilti kahjuks ei saanud, kuigi üritasime salaja mobiiliga pildistada.

Ahjaa... tänane sammuskoor tuli 30399. Päris korralikult sai astutud.

*****************
Eile käisime Tervishoiumuuseumis ning Oleviste, Pühavaimu ja Jaani kirikus. Niguliste oli kinni. Oleviste kirikutorni ronisime ka. Selle kõrval on Raekoja torn ikka täitsa titekas. Homme lähen naistega Paati einestama ja reedel lähme meheraasuga Bastioni käikudesse, Niguliste kirikusse ning looduse- ja miinimuuseumi. Laupäeval puhkan jalga ja pühapäeval lähen astun 42,2 kilomeetrit Lahemaa metsades. Graafik on tihe :) Järgmine nädal ilmselt ei liiguta enam üldse.

esmaspäev, 26. juuli 2010

Ka nii võib...


Mis see väike keelumärk ikka loeb, eksole.

Kultuur!


Täna oli kultuurse nädala esimene päev. Käisime Raekoda uudistamas ja ronisime Raekoja torni. 115 kivist astet, mis läksid kõrgemale jõudes aina järsemaks ja kitsamaks. Palav oli... Ja AHHAA keskuses käisime ka. Kõigis jõuproovides jäin meheraasule haledalt alla, aga ratastoolirallis tegin talle ära! Mul oli parem tehnika :)
Homseks üritan meid Bastionikäikude ekskursioonile kirja saada ja kolmapäeval veedame mõnusa päeva Helsingis ringi jalutades. Neljapäev ja reede on veel plaanivabad, aga küll me miskit välja mõtleme. Miinimuuseumi oleme juba tükk aega tahtnud minna, aga alati oleme suutnud valida aja, mil see on suletud. Tervishoiumuusemis pole ma peale ammust kooliaegset külastust kordagi käinud... Ja iseenesest võiks ju ka Kumus koos ära käia. Puhkuse viimasest nädalast tuleb maksimum võtta :)

reede, 23. juuli 2010

42,2

Eks see ole ammu teada, et päris normaalne ma ei ole. Nüüd aga keerasin oma ebanormaalsusele veel ühe vindi peale ja regasin end käimismaratonile ära. 42,2 kilomeetrit Lahemaa metsade vahel. Ostsin täna uued spetsiaalsed matkapapud ka, roosat värvi! Nüüd kannan nädal aega neid sisse ja siis esimesel augustil lähen kõndima. Karikas lubati ka anda. Nii et kui ellu jään, siis lasen endast koos karikaga pilti teha ja panen ka siia üles. Eeldusel, et ma selle ettevõtmise elusalt läbi teen...

neljapäev, 22. juuli 2010

Linda :)



Kõik algas sellest, et mai lõpus tuli meile postkasti väike teade, et Kumnas avatakse juunist juuksurisalong - Linda salong. Kuna ma viimati kohtusin juuksurikääridega eelmise aasta augustis, siis tuli kange isu nendega Kumnasse kohtuma minna. Aega võttis, aga asja sai ja eelmine nädal panin lõpuks ka aja kinni. Täna siis oligi see päev, mil tuli juuksurisse minek ette võtta. Otse loomulikult suutsin ma sujuvalt ligi 15 minutit hiljaks jääda, viimasel ajal kipub ajaplaneerimine natuke kehvasti välja kukkuma. Aga juuksur ootas ilusasti ära ja ei paistnud ka väga pahandavat.
Salong on hästi armas ja mõnusalt kompaktne, mulle ka mugavalt lähedal. Juuksur oskas ja julges minu "maiteamismatäpselttahan" jutu peale soovitusi anda ja võlus mulle pähe ilusa soengu :) Mina olen igatahes väga rahul, mõnusalt kerge, suvine ja naiselik. Mulle ausalt täitsa meeldib, kui juuksur oskab ja julgeb soovitusi anda ega karda lõigata. Ja kui juuksuritoolist tõustes vaatab peeglist vastu uus ja ilus pea, siis oleks suisa patt viriseda :)
Nii et kui keegi siin Kumna kandis otsib uut juuksurit või lihtsalt kaalub, kas tasub seda uut salongi külastada, siis mina julgen Linda salongi soovitada, meeldiv kogemus oli ja kavatsengi nüüd Linda enda juuksuriks valida.

teisipäev, 20. juuli 2010

Täna..

Kuus kuud :) Shokolaadi-kookosetort ja kauss kartulisalatit. Pidu :)

esmaspäev, 19. juuli 2010

Idioodid.

Ma ausalt ei saa aru neist ajukääbikutest, kes kuulavad keset küla põhja keeratult muusikat. Nädalavahetusel lasti kõrvalmaja hoovis sülti konkreetselt 36h jutti, kuni teise päeva õhtul kell 23:03 neile ütlema mindi, et aitab juba. Täna käib vaibakloppimine (peene nimetusega vist trance) maja ees garaazide juures. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on tegemist kõige koledama muusikastiiliga maailmas ja see tümps käib mulle tõsiselt ajudele. Aga kuni kell pole 23:00 võib iga mees oma kaaskodanikke terroriseerida nii nagu torust tuleb. Politsei suisa ütles nii.


Üldiselt on tänane õhtu üks suur must auk ja mul on tuju nii sitt, et eriti rohkem sitem olla ei saa. Väsinud inimene on kergesti ärrituv inimene, pidage seda meeles.

laupäev, 17. juuli 2010

Mõnus :)

Täna oli meil mõnus kultuurne laupäev :) Kõigepealt käisime meheraasu sünnipäeva puhul Paadis lõunat söömas ja seejärel võtsime suuna Merepäevadele. Kondasime Patarei vanglas ringi ja uudistasime Lennusadamas erinevatel laevadel. Väga mõnus oli. Bondolino on tõsiselt viimase poole aasta parim ost! Laps on seal nii rahulik, ei mingit muret, et tal hakkaks igav või tahaks kuhugi mujale. Vaatab ringi, tukastab, jutustab... Minul aga on käed vabad ja võin rahulikult ringi jalutada.

Vahepealse vaikusenädala jooksul jõudsime veeta mõnusalt aega õeraasu maakodus, teha väikse treti Lätti ja käia Pärnus sooja merevett ja maitsvat jäätisekokteili nautimas. Elu on üldiselt jätkuvalt ilus, päriselt ka.

laupäev, 10. juuli 2010

**

Nüüd siis nädalaks levist välja maale suvitama :) Kõigi eelduste kohaselt jõuame 16ndal tagasi levisse ja siis on lootust ka mingit pildimaterjali saada... Eriti heal juhul isegi midagi sellist, kus pole keskseks motiiviks laps :D

neljapäev, 8. juuli 2010

Sipelgad!!!

Panin mina üleeile õhtul prügikoti rõdule, kuna ei viitsinud enam riidesse toppida, et välja viia ja toas oleks hommikuks haisema hakanud. Eile õhtul meheraas kutsus, et tule vaata - sipelgad olid rõdule roninud ja vallutasid prügikotti. Viis selle siis välja ära ja asi ants. Hommikul veerand kaheksa äratas meheraas mind üles, et tule kähku... SIPELGAD OLID RÕDUUKSE TIHENDI VAHELT TUPPA TULNUD!!! Terve põrand kihises neist väikestest mustadest sipelgatest!!! Arvutilauale olid ka juba roninud!

Ajasin tolmuimejale hääled sisse ja tõmbasin elamise üle. Meheraas samal ajal tappis arvutilauale roninud sipelgaid. Pärastpoole avastasin, et esikusse on ka mõned jõudnud ja mööda seina üles roninud ja lapsevankrisse oma tee leidnud! (Vanker oli sangaga vastu seina.) Tubli paarkümmned sipelgat tapsin vankris ära.

Nüüd käin ringi ja muudkui vahin ega kuskil keegi liigu. Tapan järjest üksikuid uitavaid sipelgaid. Mõned leidsin köögist ja magamistoast ka juba. Kleepisin rõduuksel õhutusavad ja tihendid üle, valasin ukse ette rõdupõrandale valgendajat ja nüüd sean sammud Keilasse mürki ostma, et rõdu üle pesta.

Mul on täna ikka väga seiklusrikas hommik olnud...

kolmapäev, 7. juuli 2010

Tubli :)

Tänane sammuskoor: 32041 sammu. Käisime loomaaias ja siis veel pikalt-laialt kõndimas. Pean vist endale mingid normaalsed jalanõud soetama, praegused ei toeta jalga ikka mitte kuidagi. Kannad on peale tänast sammumist päris valusad.
Muidugi on geniaalsuse tipp sellise ülipalava ja lämbe ilmaga niuke sammumine ette võtta, aga no ei viitsi mina toas istuda. Väljas on vähemalt mingigi tuuleke vahepeal, toas pole sedagi, aga kraadid on üsnagi samad. Homme-ülehomme olen ilmselt natuke kodusem, siis liigun kodukandis ringi. Ja laupäeval lähen üldse ära. Kõigepealt Viljandi lähistele ja seejärel õeraasu maakodusse suve nautima. Ei mingit interneedust terve nädal jutti! (No, olgu mobiil siiski levib ja vajadusel saan sealt miskit tehtud.) Meheraas tuleb kah pühapäeval või esmaspäeval järgi, puhkus hakkab pihta :)

Uue pliidi ostsime ka ära, homme toob meheraas selle poest koju ära kah. Täna ei mahtunud auto peale - mina, laps koos turvahälliga ja lapsevanker võtsime kogu vaba ruumi ära. Peale internetivaba nädalat proovin uue ahju järgi kah.

Aga nüüd lippan, lapsel tuli tankimise paus :)

pühapäev, 4. juuli 2010

Katki.

Juhhuu, ma saan uue pliidi! Lõpuks andis ahjuosa lõplikult otsad, enam remontima ei hakka. Mitte nii "juhhuu" on asjaolu, et ahi andis otsad siis, kui ma lehttaigna-saiakesed sinna küpsema pistsin... Mis ma nendega nüüd peale hakkan? Mikrolaineahjus vist ei kannata neid teha...?

Ja nüüd pean nuputama hakkama, milline pliit osta... Pean selle aja leidma, et maha istuda ja süveneda, mida üldse pakutakse ja mis oleks parim. Kaua valikuga venitada ei taha, kuna mul järgmise nädala menüüs ahjuliha ja kana-juurviljaahjuvorm. Ilma ahjuta neid eriti teha ei saa :P

reede, 2. juuli 2010

**

Aga mul on nüüd kodus kaks kilo kummikomme! Käisin Laadapäevadel :)

neljapäev, 1. juuli 2010

Kiire.

No ma ei saa aru, kuhu sel lapsel kiire on?!? Ise on vaevu viiekuune ja juba tõuseb ise istuma, käputab (roomamise jättis üldse vahele, kohe hakkas kapsaussi-meetodil ringi liikuma) ja täna tabasin ta end voodipehmenduse najal püsti tõmbamast!
Igasugune rahulik elu on mul nüüdseks läbi. Koguaeg pean valvama, et laps end kuhugi ära ei lööks (tasakaal on veel suht kehva) või keelatud kohta ei roniks. Riiete ja mähkmete vahetamine on täielik võimlemiskava, laps jõuab end mustmiljon korda seljalt kõhule, küljele ja üleüldse kreeka-eeks keerata. Jalutades peab alati bondolino kaasas olema, sest kui laps vankris ärkab, siis pikka pidu pole - protestikisa tuleb kiiresti. Vankris selili on ju igav! Minul see-eest pole üldse igav :) Hoopis põnev ja lõbus on, lisaks veel on mu seltsielu nii aktiivseks läinud, et pole enam õieti aega kodus koristada ja süüa teha. Täna on üle tüki aja esimene päev, kus ma olen päevasel ajal kodus.
Viskangi kohe nõud masinasse ja lähen lapsega paariks tunniks välja rallima. Mõnusalt soe ja pilvine ilm on.

esmaspäev, 28. juuni 2010

Siiski olemas!

Juhhuu, mul siiski on selle pehme kihi all ikka lihased alles! Näiteks reielihased on täitsa olemas ja niiiiiii paganama valusad, et kükki/istuli - püsti eriti ei taha liikuda. Käisime eile vanalinnas tornides ronimas ja nüüd on jalad nii kanged, et lausa kohutav. Aga vähemalt sain kinnitust, et lihased on mul isegi alles. Kui nüüd iga nädal kord-paar niimoodi treppe mööda turnimas käia, siis võib isegi saledaks saada.

Vanalinn, muideks, on üks mu lemmikuimaid kohti Tallinnas. Iga kord, kui seal jalutame, suudan leida midagi, mida varem näinud/märganud pole. See pühapäev käisime kokku kolme pileti eest viies tornis - Kuldjala-, Sauna-, Nunnatorn koos linnamüüril jalutamisega, Eppingi torn ja Hellemanni torn koos linnamüüril jalutamisega. Viimasest avanes fantastiline vaade linnale! Kindlasti soovitan seal ära käia. Tasub lihtsalt arvestada, et treenimata jalgadele võib see ronimine päris hea koormuse anda ja järgmisel päeval kangeid lihaseid põhjustada :)

laupäev, 26. juuni 2010

Eelmine nädal...

Niih, vahepeal on olnud üks väike Tsikkide väljasõit Võrumaale, tibina 5nda kuu sünnipäev, kodused jaanid koos nohuse lapsega, Pääsküla tiigi pardipoegade imetlemine ja 15km Nõmme terviserada. Ütleme nii, et on tegemist olnud. Elu on jätkuvalt paganama ilus, mees on jätkuvalt maailma parim ning laps on lausa hämmastavalt armas ja tubli.

Eilne sammuskoor tuli kokku 34010! Seal on kodust rongile vantsimine, Nõmme 15km terviserada + Nõmmel veel natuke tiirutamist, Nõmme turult Järve selverisse kõndimine ja selveris kondamine. Täitsa uhke tunne on :) Umbes 24 kilomeetrit tuli kokku. Hea trenn... eriti kui arvestada, et haun hullu plaani augustis käimismaratonile minna.

Viimase nädala jooksul olen pidanud kaks korda häbelikult naeratades pealt vaatama, kuidas aktiivne piletimüüja käsutab omal algatusel rongis "lapsega ema" kleepsuga istekohalt inimesed püsti, et ma oma vankriga sinna asemele saaksin kolida. Aga ma ausalt ka oleksin võinud vabalt ka terve sõidu püsti seista, nii hädasti ma ka istuda ei tahtnud, et oleksin ise neid inimesi püsti ajama läinud.
Lisaks olen saanud veenduda, et abivalmidus ei ole Eesti meessoo omaduste hulgast kadunud - nii rongile kui ka rongilt maha aidatakse mind päris usinalt. Aga ega madala perrooni pealt on päris ebamugav üksinda vankrit elektrirongi tirida... Saan hakkama, aga ikka on mugavam, kui keegi abiks on.
Küll jah, tuleb nentida, et siiski olen kohanud ka mitte nii toredaid meesoo esindajaid... seal samas rongipeatuses käib praegu vana perrooni lammutamine ja kuhu mujale ikka visata betoonitükid ja raudorad kui mitte perroonile viiva jalgtee peale, eksole... Sain vankriga päris korralikult nende otsas võimelda, et raudteeni jõuda, kolm nooremapoolset töömeest konkreetselt seisid paar meetrit eemal, käed rinnal risti ja vaatasid pealt. Lõpuks tuli eemalt üks vanem töömees appi ja aitas paarist viimasest takistusest vankri üle tõsta.
Eile sain ka jõumeest mängida, kui metsast tuleva jalgtee otsa oli üks suur veoauto kinni parkinud. Mööda pääsemiseks oli kaks võimalust - vööni hein või hunnikusse kuhjatud oksarisu. Rongile oli vaja ju jõuda, seega haarasin vankri kaenlasse ja ukerdasin oksarisust kuidagimoodi üle. Vanduma võttis päris korralikult, vanker kaalub koos lapsega päris palju ja minu jõud on siiski suhteliselt piiratud. Aga vähemalt oli perroonile viiv jalgtee korda tehtud ja seal ei pidanud enam võimlema. Ja ega peamine ongi ju see, et igav ei oleks :)

Ning täna on plaanis peale pannkookide söömist perekond sisse pakkida ja Pärnusse Hansapäevadele minna. Püüan ka rannast läbi hüpata, kui vähegi lastakse ;)

reede, 18. juuni 2010

Hommik

Lahe, panen lapse tegelustekile ja 10 minutit hiljem tuleb toa teisest otsast hädakisa - laps on end nii kinni manööverdanud, et ei saa enam ei edasi ega tagasi. Emme peab appi minema, lapse tagasi tegelustekile tõstma ja kogu trall hakkab otsast peale. Ja praegu pahandab ta üldse oma krõbiseva raamatuga, ei taha kurikael kuidagi tervenisti suhu mahtuda.

neljapäev, 17. juuni 2010

Kiire hakkas vist

Ok, üks asi on kiire areng, teine asi on aga see, kui sul laps roomab enne viiekuuseks saamist ise peale ärkamist kaisust oma vooditaskusse mänguasjadega mängima ja sätib end põrandal juba istuma. Samas tempos jätkates hakkab ta mul varsti kõndima juba!

kolmapäev, 16. juuni 2010

No ei püsi meeles.

Kanaaju on ikka raske olla. Täna läksin linna ja plaanisin muuhulgas ka lapsele ID-kaarti ja passi taotleda. Tallinnasse jõudes plahvatas mul äkitselt, et passipildid jäid ju koju riiulisse! Egas midagi, käisime siis uusi pilte tegemas. Kui juba linnas olin, siis tahtsin ikka dokumendid ka ära taotleda, muidu jäävad teised liiga hiljapeale. Nüüd on mul kokku 7 passipilti* oma lapsest, hakkan vist vanavanematele rahakoti vahele jagama :D


* Kaks pilti, mis koju ununesid, lisaks täna tehti neljane leht, millest esimesel katsel kaks pilti olid värvidefektiga ja kaks korralikud, mis siis endale sain ja lisaks korralik neljane leht, kust passiletis üks skännimiseks võeti, kuna skänner oli sel hetkel just katki.

pühapäev, 13. juuni 2010

laupäev, 12. juuni 2010

Tore päev

Kuna ma ei jõua jätkuvalt enda välimuse värskendamiseks juuksurisse aega kinni panema, siis muudan vahelduseks hoopis blogi kujundust. Blogger lasi uue valiku templiite välja ja panin kohe ühe prooviks peale kah. Mulle meeldib. Nipet-näpet on vaja muuta, aga seda teen mõni teine päev ja inimlikumal kellaajal. Praegu peaksin ma tegelikult tibina kõrval õndsat und nägema mitte siin arvutis istuma.


Ahjaa... tänane päev oli nii edukas, et sain odava raha eest koguni kolm paari pükse endale. Täitsa rahul olen. Eriti kuna ühed on sellised, et peeglisse vaadates tekkis küsimus, et kuhu need püksid mu puusad ja tagumendi peitnud on. See on alati hea omadus riiete juures :P Ja edevad erkkollased varbavahe-kingad sain ka, kontsaga pealekauba. 

Ning kirsike koogi peal - laps otsustas täna roomama hakata. Seega minu rahulik elu on läbi ja tuleb usinamalt kodus põrandaid pesema hakata. Kassile tuleks ka selgeks teha, et poetagu oma karvad kuhugi mujale aga mitte põrandale. Variant oleks muidugi ta kiilaks ajada, aga see oleks liiga traumaatiline kogemus meile kõigile :P

kolmapäev, 9. juuni 2010

Ettenägelik vabandus

Igaks juhuks mainin, et kui ma juunis kellegi sünnipäeva või mõne muu tähtsa päeva maha magan ja selle puhul ei õnnitle, siis ausõna mina pole süüdi! Mul nimelt on kõik need asjad mobiili kalendris kirjas ja kuna mobiil on remondis, siis ei tuleta ka miski mulle meelde, et sellel või tollel on sünnipäev. Seega palun väga vabandust, kui ma kellegi sünnipäeva maha magan!


Rõõmsamatel teemadel ka - käisin täna tibinaga esimest korda beebiujumises ja minu ülisuureks rõõmuks laps lausa armastab vett! Naeratas ja kilkas nii rõõmsalt :) Ülilahe! Ja mõnus oli pärast korraks ka saunast läbi hüpata, küll väga korraks aga ikkagi sain sauna.Nüüd järgmine kolmapäev veel ja siis läheb ujumine suvepuhkusele. Siis hakkame ise tipsiga sulistamas käima, tean nüüd, et talle see meeldib ja julgen ka avalikku ujulasse nägu näidata.

Homme aga sõidan nädalavahetuseks Tartusse. 7:46 rongiga. Ma isegi ei taha mõelda, kui vara see on. Loodan, et laps magab terve sõidu ja ma saan rahulikult ajakirja seltsis kudeda. Kui pean lapsega aktiivselt võimlema hakkama, siis saab homne päev üks väga pikk päev olema...

pühapäev, 6. juuni 2010

Liiga tüüpiline.

Mina olengi kanaajude kuninganna. Konkurentsitult. Eile viisin oma telefoni EMT'sse garantiiremonti. Kõigepealt otsisin kodus pool tundi ostuarvet taga, lappasin oma pabereid korduvalt ja korduvalt üle, ise juba närvis, et no kuidas ma ometi sain selle arve minema visata! Peale umbes kümnendat korda jõudis mulle kohale, et see EMT arve, mida ma koguaeg vaatasin ja kõrvale lükkasin, oligi minu telefoni arve. Väike idioodi tunne tuli peale...
Sain lõpuks telefoni Viru Keskuse esinduses remonti antud, hiljemalt 02.07 peaksin oma telefoni kätte saama. Seega põhimõtteliselt kuu aja pärast. Kui ma siis hiljem hakkasin seda paberilehte uurima, mis mulle telefoni vastu anti, leidsin sealt sellise rea, et "Asendusseadmest keeldumise põhjus: -" Aga... mulle ei pakutudki asendusseadet ja ma ise olin nii udu, et isegi ei taibanud küsida. Ometi ma ju teadsin, et mul on kodus täpselt kolm vana telefoni, millest ühel on OK nupu vajutamiseks vaja üle mõistuse kõvasti vajutada (minul see eriti ei õnnestu), teine viskab pidevalt pilti tasku ja kolmandal puudub juhtnupp. Olude sunnil langes valik teisele valikule, kuna sel vähemalt klahvid töötavad. Nii et põhimõtteliselt on minu juunikuu telefoniarve enneolematult väike, kuna ma lihtsalt ei saa helistada.

Aga see olematu keskendumisvõime ajab mind masendusse! Ma ei suuda keskenduda mitte millelegi! Kõik, mis jääb väljapoole lapse kasvatamist nõuab minult viimasel ajal üleinimlikke pingutusi, et nendega toime tulla. Vahel on mul tunne, justkui keegi oleks kulbiga mu aju ära võtnud - mõtlemisvõimet lihtsalt pole enam alles. Tegemata asjad muudkui kuhjuvad, aga ma ei suuda leida endas seda jõudu, et nendega tegeleda. Ma saan aru, et see on täiesti normaalne peale lapse sündi. Pole naljaasi juba peaaegu viis kuud öösel max 1,5-tunni kaupa magada, vahepeal üles ärgata, toimetada, valvata ja siis uuesti rahutult unne suikuda. Kuhugi peab see ju mõju avaldama... Minu puhul on see teinud minust kanaaju. Ja mulle ausalt ei meeldi see tunne...

kolmapäev, 2. juuni 2010

Päikesejänku



Minu närvid ütlesid üles ja tänasest on meil magamistoas akna ees ruloo. Päikesepatareidega äratuskell tirises juba kell neli hommikul... See on isegi minu taluvuspiiri jaoks liiga vara. Ja oleks ta siis peale pooletunnist kilkamist magama jäänud nagu tavaliselt - oh ei! tema võimles ikka kella kaheksani välja ja alles siis oli nõus uuesti magama jääma. Pöidlad pihku, et homme hommikul ruloost ka kasu oleks!

reede, 28. mai 2010

Kiirelt


Aru maisaa, kuidas see aeg nii kiirelt lendab? Alles oli eelmine reede ja nüüd juba jälle nädal möödas. Vahepeal on päris palju käimisi-tegemisi ka olnud, pole ime tegelt, et kirjutada pole jõudnud - ühine jalutuskäik Nõmmel, Kuusikul lapse näitamine, Karolin käis külas, kokkutulek, hilisõhtune ekskursioon loomaaias... Laps saab sotsialiseeruda nii et vähe pole :) Mina muidugi ka :)

Täna aga oleme esimest korda päris üksinda kodus, sest meheraas läheb peale tööd töökaaslastega nädalavahetuseks Saaremaale. Ootan põnevusega õhtut... Homme tulevad Kadri ja Margit külla ja pühapäeval saabub juba mees tagasi koju. Elu on täitsa ilus :) Päriselt kohe!

reede, 21. mai 2010

4-kuune!


Eile sai see pisike pudin juba neljakuuseks! Need neli kuud on olnud minu senise elu kõige uskumatumad ja suurepärasemad kuud, nii palju õnne ja rõõmu pole veel kunagi igas mu päevas olnud. Imeline aeg :)


Ning eilseks tehtud halvaatort tuli välja nii hea, et ma olen siiralt üllatunud. Nagu päris kohe :)

neljapäev, 20. mai 2010

Päikesepatareidega äratuskell

Kõigepealt tahan ma kiita, kui hämmastavalt tubli mees mul ikka on! Laupäeval oli mul siis plaan, et mees lapsega jalutama ja ise ostutuurile. Nojah... peaksin olema juba õppinud, et kui asi puutub lapsesse, siis plaanidel on imepärane omadus muutuda. Vankris magamise asemel lasi laps kuuldavale kriiskava protestikisa ja nii ei jäänudki meil muud üle kui laps mehele sülle ja poodidesse. Meheraas pidas koguni 2 tundi niimoodi vastu! Vahepeal jäi laps tal süles magama isegi :) Ja mitte üks protest ei tulnud meheraasu suust! Saak oli muidugi nigel nagu ikka, kui minna mingit konkreetset asja ostma. Kingi ei saanud, aga paeltega papukad sain. Pükse ei saanud, aga suutsin leida imearmsa kiisupildiga t-särgi :)



Pühapäeval käisime Pärnus sünnipäeval ja niisama mööda linna jalutamas. Võrratu linn! Ja no rand muidugi on ka võrratu, olgugi et päevitamas ma ei käinud, jalutasime niisama mööda promenaadi. Helged mälestused tulid meelde...

Aga üldiselt on selle sooja ilmaga sellised lood, et kuigi ma olen lausa vaimustuses, et nii soe on, siis tibin arvab, et sellise ilmaga magamine pole ikka üldse tore asi. Ja kui ikka üks väike laps laseb juba mitmendat päeva jutti paari 30-40 minutise uinakuga päeval, siis on ikka natuke jama majas. Õhtul on ta selle võrra virilam ju. Tavaliselt meil ikka oli päeval üks 2-3h uinak ja üks 1-2h uinak. Õues jalutamine on ka parajalt raskeks tehtud nüüd, kuna laps magab 30-40 minutit ja siis pistab kisama. Mõneks ajaks lepib sellega, et tõstan vankri seljaosa ülespoole, aga lõpuks saab tal ka sellest villand ja siis ei aita muu kui emme süli. No mitte ei jõua pikka maad niimoodi liikuda, et laps on parema käe otsas ja vasakuga lükkan vankrit. Mis teha, nõrk olen.

Ja noh, ega see joodikupäevitus nüüd ka teab mis tore pole... Maantee äärde ju bikiinides ei lähe jalutama :P  Nii ongi mul statsionaarselt seljas maika ja lisaks kaks erineva käisepikkusega särki.

Valgete hommikutega kaasneb veel üks tore asi - päikesepatareidega äratuskell. Tips hakkab praktiliselt igal hommikul kella poole seitsme ajal jutustama ja kilkama. Ja mitte niimoodi tasakesi vaid ikka kõva häälega, et kõik saaksid koos temaga üleval olla ja tema naeratust nautida. Ning olgugi, et uni on sel ajal just kõige magusam, siis lapse säravat nägu nähes läheb tuju kohe hetkega heaks ja ei tule pähegi pahaseks saada. Ta on lihtsalt nii armas :)

neljapäev, 13. mai 2010

Tüüpiline.

Ostsin mina siis takjajuureõli eile. Soojendasin pudelit kuuma vee all ja määrisin ilusasti seda õli endale pähe. Kui ma tunnike hiljem kraanist vett laskma hakkasin, siis oh seda rõõmu! - imepeenike nire tuli ainult. Suure hädaga sain ühe korra ikka pea pestud, külma veega (surve oli liiga väike, et boilerist sooja tulema hakkaks),  peadpidi kraanikausis ja tassiga vett kallates. Hetkel pole enam üldse vett. Nii armas, onju. Mitte et ma siis täna kokku 3,5 tundi õues pole jalutanud ja hirmsasti pesema tahaksin minna... Pesemine on nõrkadele, eksole. Tõelised tegijad ootavad paar nädalat ja raputavad siis sita lihtsalt maha.


Ja siis tahab Harku Vesi juuni alguses veehinda praktiliselt kahekordseks tõsta! Mille eest? See pole teps mitte esimene veekatkestus viimaste kuude jooksul... Ainult ühel korral on trepikotta ka eelnevalt teade ilmunud... tol päeval muidugi vesi kuhugi ei kadunud. Küll aga eelmisel ja järgmisel. Nunnu.

Tüüpiline naisterahva virin.

Väljas on suvi!!! Ja minul on ahastus - mul pole mitte midagi selga panna! Pee on veel vanade kevadiste/suviste riiete jaoks liiga lai, rinnaümbermõõdust ei hakka rääkimagi. Teksadega on täielik surm väljas liikuda, täiega kleepusid jalga. Lisaks sellele lagunesid Tartus mu ainukesed madalad kingad ära ja täna andsid nööridega papud ka otsad. No tuleb ju ahastus peale!


Huvitav, kas meheraas oleks laupäeval nõus üksinda paar tundi lapsega ringi kärutama, kuni mina Roccas kiire ostutuuri teen...? Üksinda on küll täielik surm pükse osta, aga parem see kui üldse mitte midagi. Koos mehe ja lapsega oleks asi veelgi hullem - no kaua sa neid pükse valid? Ja-jaaa, on küll kenad püksid... No võta juba midagi ära, mis sa valid nii kaua... jne. Seega üritan nüüd meest pehmeks rääkida, et ta üksinda jalutaks, kuni mina poes ostlemas olen. Hoidke pöidlaid, et see ka õnneks läheks!

Praegu aga topin uuesti oma paksud teksad jalga, nöörin poollagunenud papud kinni ja lähen teen veel ühe tiiru õues. Sellise ilmaga on puhas patt toas istuda!

esmaspäev, 10. mai 2010

Lahkuminek

Põhimõtteliselt on asjalood nüüd nii, et me lähme lahku. Mina ja minu juuksed. Sujuvalt langeb neid nagu lehti sügisel. Juuksed on igal pool mujal, aga mitte minu peas. Kui asi samas tempos jätkub, siis varsti olen kiilakas valmis. Ja mind ei lohuta üldse, et see on peale rasedust normaalne! Minu jaoks ei ole normaalne, et pead pestes pean pärast äravoolust peopeasaga karvu korjama! Aga eks ms lepin kurja saatusega... Mis muud mul üle jääb?

pühapäev, 9. mai 2010

Enne kui sain emaks


Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine - mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust, rõõmu, armastust, südamevalu, imetlust.

(L.Tungal)

******************
Enne, kui sain emaks, ei öelnud see pisike kirjatükk mulle pooltki seda, mida see praegu ütleb.
Ilusat emadepäeva kõigile emadele!

*

Elu esimene emadepäev emana! :) Uskumatult eriline ja armas tunne :)

laupäev, 8. mai 2010

**

Vähe sellest, et laps on nohune, nüüd on ka minul nohu kallal ja lisaks on kurk jube valus. Tõbiseks jäämine ei kuulu küll minu plaanide hulka! No ja nohust last on ikka väga kurb vaadata... :(

reede, 7. mai 2010

Pildikesi Tartumailt

Selline turvaline maja asub meie alevis :)


Ja sellist teenust pakutakse Tartus:

Helged mõtted

Nimekiri pikenes - keelatud on apoviti d-vitamiin, juurviljakotletid, granaatõunamahl ja viimase avastusena ka melon. Peaks mainima, et suht mõnus elu on niimoodi :)

Aga tegelikult tahtsin ma kiidelda, kui hea ja tubli ja armas meheraas mul ikka on. Esiteks pidi ta leppima sellega, et pool möödunud aastast oli peamiseks hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks arbuus. Et kala sai ta süüa ainult siis, kui mina ära Tartus olin. Et talvel pidi ta iga päev kilo-paar mandariine koju tassima ja hea õnne korral sai isegi mõned ise ära süüa. Ning seejärel on ta juba üle kolme kuu pidanud leppima asjaoluga, et üks pisike pudin saab endale lõviosa minu ajast ja küllaltki suure osa tema vabast ajast. Et koos hommikute valgemaks muutumisega liikus tema hommikune äratus kella poole seitsme peale ja et seda äratuskella välja lülitada ei saa. Ja lisaks toob tema kannatlikkus, abivalmidus ja hoolivus mulle suure naeratuse näkku.

Mul oli varem maailma parim ja armsaim meheraas, nüüd on mul maailma parim ja armsaim perekond :)

kolmapäev, 28. aprill 2010

**

Kuhu see aeg ometigi kaob?!? Juba on kolmapäev ja ma pole pooli sõpru veel näinudki! Ja mul pole praktiliselt olnud sellist hetke, et ma nüüd olen ja lõõgastun - koguaeg olen kuskil toimetamas. Ning ma ei tea, millal ma üldse koju lähen... Mitte ei suuda otsustada, kas see laupäev või järgmine teisipäev. Igatsus on suur kallal, samas oleks siin veel mitmele poole vaja jõuda ja mitu asja teha. Oeh, ma ütlen... Väsitav on juba.

teisipäev, 27. aprill 2010

Tartumail :)


Meie tipsiga resideerume laupäevast saadik Tartu külje all minu vanemate juures. Graafik on nii tihe, et koguaeg oleme kas lennus või niisama rakkes mingi tööga. Naudin seda, et saan teha "võta, vanaema/tädi, hoia oma lapselast/õelast" ja toimetan omi asju samal ajal :P Täitsa mõnus on... Arvutit ja internetti saan nii vähe kasutada, et vabalt võib seda nädalat arvutivabaks pidada, 10-15 minutit päeva jooksul vast kohtun internetiga. Täna on erand, kuna tips ärkas kella seitsme ajal üles ja enam magama ei jäänud. Nüüd jutustab põrandal teki peal oma kõrinatega ja ma saan kümne minuti asemel koguni 20 minutit arvutit kasutada :P Ega kauaks seda nalja pole, varsti teen lapsele pisikese hommikvõimlemise ja kella kümne ajal sätime end vankriga linna jalutama. Annelinna teise otsa vaja umbes 12neks jõuda, paras jalutuskäik hommikusse :)

Pildil naudib tibin aiamaal toimetamist :) Tema küll magas mõnuga terve selle aja, mis mina rehaga vaarikapõõsaste vahel sahmisin, aga peamine ongi ju osavõtt ja kohal ta ju oli ;)

reede, 23. aprill 2010

Kevadised leiud

Kui linnas sulavad lume alt välja kommipaberid, krõpsupakid ja vahel harva ka kassid, siis meil tõi sulav lumi nähtavale rebase, koera ja kaks teleka kineskoopi. Erineva suurusega rehvidest ja prügikottidest ei hakka parem rääkimagi. Ma siiralt tahaks teada, millise kehaosaga need inimesed mõtlevad, kes oma koduse prügi metsateele jõudes autost välja viskavad. (Milline inimene üldse läheb prügikottidega ringi sõitma...???) Natuke halenaljakas on põõsa all näha Prisma heleroheliste kirjadega biolagunevat kilekotti, kust turritavad välja kilest piimapakk ja plekkpurk... Peaks vist õnnelik olema, et vähemalt kilekott laguneb ära? Igatahes jah... natuke masendav on metsateel jalutada ja kogu seda saasta vaadata.

teisipäev, 20. aprill 2010

esmaspäev, 19. aprill 2010

Koogi dilemma.

Homme saab tibin kolmekuuseks juba! Kaalun nüüd siin, kas teha selle puhul napoleonikooki (vanaema retsepti järgi) või tiramisu'd. Kumbagi pole ma kunagi teinud, aga mõlemad on hästi tehes väga-väga head. Napoleonikoogiga on see mure, et seda saab ju suure plaaditäie - kes selle kõik ära sööb? Tiramisu tegemiseks aga on vaja osta kohvi ja likööri - esimest me ise ei tarbi ja mingi aja pärast saan jälle lahtunud kohvipaki ära visata, teist mina ei saa ja meheraas ei taha tarbida.

Muidugi võiks midagi hoopis muud teha, aga pea on ideedest tühi... Tahan kindlasti teha miskit, mida ma pole kunagi varem teinud. Esimene kuu tegin kräsupeatorti, teine kuu marmor-juustutorti shokolaadiga ja mõlemad tulid hästi maitsvad välja. Nüüd tahaks napoleonitorti teha, aga ei julge hästi... vanaema tegi seda niiiiiii hästi, et ma kardan proovida ja ebaõnnestuda.

Eks näis... lähen jalutan lapsega ja mõtlen välja, mida siis täna õhtul küpsetama kukun. Kui kaalukeel langeb napoleonitordile, siis võivad soovijad homme meie lapsele sünnipäevale tulla ja aidata torti hävitada :P Muidu pistan selle ise kõik nahka ja see pole küll viis, kuidas suveks saledaks saada. (Ma ei kuulu nende naiste hulka, kellel imetades kaal kolinal kukub. Mul on isegi paar plussinädalat olnud juba... Seega ei saa päris süüdimatult plaaditäit kooki nahka pista :P)



/Edit 22:24 --> See on ju ainult loogiline, et kui ma olen lapse meheraasule sokutanud ja lõpuks jõudnud kõik Napoleonikoogi põhjad valmis rullida, siis hakkab ahi jukerdama. Mis muul ajal ahi saakski töötamisest keelduda, kui hilja õhtul lapse sünnipäevaks kooki küpsetades?

reede, 16. aprill 2010

Kevad.


Kohe näha, et kevad on käes - kohaliku vanametallikokkuostu juures on järjekord. Järelkärudest paistab ikka igasuguseid metallist esemeid... Ja vanade autoromude kuhi on juba päris suur.

Pildil olev silt on aga pärit külavahelt teadetetahvlilt. Ka nii võib :)

neljapäev, 15. aprill 2010

Tüüpiline.

Ärkasin eile mingi ime läbi enne last üles ja mõtlesin, et teen teoks juba ammu mõeldud plaani ja filmin lapse hommikust kilkamist ja jutustamist. Tassisin videokaamera ja kaks fotokat voodisse, ootasin kuni laps ärkas ja võtsin positsiooni sisse. Ja mis te arvate, kas laps tegi mõne piuksu? Oh ei! Eile oli siis see haruldane hommik, kui tips tsillis niisama ja vahtis laelambi, suitsuanduri, karusselli ja minuga tõtt. Aga vot täna hommikul 6:23 oli raudselt vaja kilgata ja jutustada, eksole. Üldiselt pole meheraasul varsti mõtet äratuskella sisse lülitada - tips ajab ta oma kilkamisega nagunii enne äratust üles. Õnneks jääb laps siiski uuesti magama ja ma saan enamasti ikka inimese kombel üheksa-kümneni põõnutada. Vaid neljapäeva hommikutel pean end juba kell üheksa uksest välja peksma, et lapsega võimlema minna.


Ahjaa... ja näost olen ma varsti neeger valmis, kuna käin iga päev jalutamas ja päike võtab päris kenasti. Kujutan juba elavalt ette neid hulle rante, mis ma endale suve saabudes päevitama hakkan... plätud, t-särk, püksid, kleit... saab kena olema. :)

esmaspäev, 12. aprill 2010

Üks ilus pühapäev


Käisime eile loomaaias. Meeletult mõnus oli üle väga pika aja kanda jalanõusid, mis ei olnud kõrge säärega! Kohe harjumatult kerge oli astuda :) Ja no ilm oli nii suurepärane, et lausa nauding oli ringi jalutada. Sain ka elus esimest (ilmselt ka viimast) korda päris oma kõrvaga lõvi möiret kuulda - oli küll kõhedust tekitavalt võimas. Ei teagi, mis selle põhjuseks oli, aga ühe punase jopega tädi peale sai isalõvi nii vihaseks, et kõndis täitsa klaasini välja ja möirgas päris vihaselt. Vabas looduses sellises olukorras olla ei tahaks...
Tibi käitus ka viisakalt, tahtis küll kaks korda süüa, aga ülejäänud aja magas magusat und. Väga mõnus pühapäev oli.

neljapäev, 8. aprill 2010

Niimoodi


Mis juhtub, kui ma olen üksainumas kord liiga väsinud ja laisk, et külaliste tulekuks kooki küpsetada ja palun meheraasul poest miskit kaasa haarata? Otse loomulikult ei jõua meheraas poodi, sest auto läheb katki ja ta tuleb rongiga koju. Tüüpiline! Täna siis saavad külalised singiga võileiba ja pulgajäätist.

teisipäev, 6. aprill 2010

Nõnda lahke

Kui keegi tunneb vastupandamatut soovi kodus/aiamaal hapuhoblikaid kasvatada, siis ma võin lahkelt taimi jagada. Näib, et ma läksin külvamisega natuke... liiale...

Tõenäoliselt on jagada ka mõni kollase põõsastomati või punase kirsstomati taim. Ja ilmselt ka üks-kaks terava pipra taime. Kuigi ilmselt mahutaksime need kõik ka ilusasti oma rõdule ära :)


/Edit 07.03 --> Tundub, et peale hapuoblika on mul varsti ära jagada ka ohtralt vürts- ja sidrunbasiiliku ning pune taimi :D Ma läksin selle külvamisega ikka väga liiale...

esmaspäev, 5. aprill 2010

**

Avastasin just, et mul on köögikalendris ikka veel veebruar ees. Hämmastav!

Laiskuse tulemus

Kuna ma olen nii laisk olnud, et peale koristamise pole viitsinud näiteks ka blogisid lugeda (pole meelde tulnud tegelikult...), siis täna vaatab mulle mõne usinama blogija puhul bloglines'is 40-.. lugemata postitust vastu. Karta on, et need jäävadki lugemata, ei ole viitsimist lapsega nii kaua siin arvuti taga maadelda, et kõik loetud saaks. Lisaks pean koristama ja õhtusööki tegema.
Aga kuidagi pean tegema nii, et mul tuleks tihedamini meelde blogitiiruga tegeleda... Avaleheks panema...?

Elu on ilus :)

Käisime eile Tuhala nõiakaevu vaatamas - väga lahe oli :) Ma polnudki varem oma silmaga seda keemist näinud. Lisaks katsusin oma käega järgi Eesti võimsaima energiasamba - peopesa läks täitsa soojaks :) Ja hobuseaugu vaatasime ka üle. 



Üsna mitu inimest oli peale meie veel seal, teeservad olid vist kilomeetri jagu täis pargitud...


Muul rindel... laisaks olen muutunud. Õnneks homme tulevad külalised, seega on sundust elamine korda teha. Muidu upuksime varsti kassikarvadesse ära vist. Õues käin siiski iga päev vähemalt tund aega, mõõtsime eile autoga mu tavapärase marsruudi ära - üks ots on 2,7 kilomeetrit, seega kokku jalutan ma päevas vähemalt 5,4 kilomeetrit. Vahel pikendan jalutamist ja teen majade vahel mitu tiiru, aga alati ei viitsi.  Igav on üksinda jalutada... Kuna õhtuti on nüüd pikemalt valge, siis olen paar korda meheraasu peale õhtusööki kaasa meelitanud ja veel väikse tiiru teinud. Varsti-varsti saab juba Sauele jalutama hakata, tee on juba peaaegu kärutatav! Siis saan natuke vaheldust.

Reedel tegelesime ka natuke potipõllundusega ja külvasime erinevaid maitsetaimi karpidesse. Loodan, et sealt miskit ka üles tuleb... Tomatid ja piprad kasvavad juba päris kenasti... See suvi tõotab rõdu väga roheline tulla :)

Ning kõige tähtsam - nägin kirjut liblikat ringi lendamas :) Ja lumikellukesed õitsevad maja ees! Kevad!!!

neljapäev, 1. aprill 2010

Plaanid

Annan viisakalt ette teada, et viibin aprilli viimane nädal Tartumaal. Laps on kah kaasas. Uuesti tulen ilmselt millalgi suvel alles. Seega, kel soov meid üle vaadata, see andku endast märku. Mulle sobivad kõik kohad, kuhu ühistranspordiga ligi saab. Isiklikke rattaid istumise all pole, aga kõhukott töötab edukalt :) Päevasel ajal saab ka meile mu vanemate juurde külla tulla.
Loodetavasti on aprilli lõpuks mätas juba nii kuiv, et saame emaga aiamaal grilli püsti panna. No ma nii väga tahan juba! Kodus pole meil paraku kuskil võimalik grillimisega tegeleda :(

Kusjuures ma pole kunagi nii pikalt Tartust eemal olnud - aprilli lõpus kukub neli kuud juba. Aeg lendab, kui sa oled kodune :P

teisipäev, 30. märts 2010

Päeva tõdemus

Inimene õpib kogu elu.

esmaspäev, 29. märts 2010

reede, 26. märts 2010

Vahel juhtub nii

Kass on meil tubli. Hävitas nädalaga kaks lutti ära. Aga eks ta vaatas, et tibin ise ei taha ja otsustas, et ei sobi ju heal asjal lasta raisku minna. Ostsin nüüd kaks lutti asemele ja hoian neid karbi sees kõrgel riiulis. Tibin küll jätkuvalt lutti ei taha, aga ma vahel ikka üritan rusika asemele seda pakkuda.

Ja kass on avastanud veel, et tibina varbad on huvitavad asjad. Kui tips oma voodis siputab, siis kass üritab ta varbaid kätte saada läbi küljepehmenduse. Hiilib ja luuran usinalt, õnneks haiget ei tee, kuna pehmendus on vahel. Aga ausalt, ta ikka oskab mänguasju valida...

esmaspäev, 22. märts 2010

Sooline erinevus

Pani minu meheraas siis ka oma orkuti albumisse paar pilti meie tipsist. Vaatasin täna huvi pärast, kas keegi kommenteerinud ka on - on. Kui minu albumis kirjutati esimestele lapsepiltidele kommentaariks asju stiilis "palju õnne", siis mehele kirjutati "kiidan", "well done" ja "tubli". Et siis jah... mehele polegi õnne vaja? Või naine polegi tubli...?

reede, 19. märts 2010

Potipõllundus

Panin eelmine nädal kahte sorti tomatite seemned mulda, kumbagi kuus tükki. Kollane ja punane kirsstomat. Nüüd on ühte tulnud üles 5 taime ja teist 3. Paneks hea meelega seda teist sorti veel mõned seemned kasvama, aga sellega on tiiiiibatilluke probleem. Nimelt olin aiatöödega tegeledes nii tubli, et ei märgistanud ära, kummas istutusresti pooles mis sort on :D Ikka juhtub eksole...
Samas kaheksa taime on meie rõdule täitsa paras kogus. Terava pipra jaoks peab ka ruumi jääma ju :) Ja herneste jaoks :)

esmaspäev, 15. märts 2010

Uus külaline

Laupäeval kuulsin äkitselt akna tagant uut moodi linnulaulu ja kui piiluma hiilisin, siis vaatas selline roheline linnuke mulle vastu:

Linnuraamatu ja interneti põhjal tuvastasime, et see peaks olema rohevint. Mina igatahes pole kunagi varem sellist lindu näinud, aga nüüd saan iga päev imetleda - ka eile käis ta akna taga maiustamas ning täna hommikul kuulsin ka tema laulu meil akna taga. Lahe :)

Pilt ei ole kõige selgem, kuna see on läbi akna pildistatud.

Kodune elu


Ma ei tea, kuhu see aeg kaob, aga igatahes on sel ajal mingi must auk kuskil, kuhu see täiesti märkamatult hajub. Me ärkame hommikul ja järgmine hetk on kell juba üks-kaks ja ma lähen lapsega välja jalutama. Siis on kell äkitselt juba viis ja ma pean õhtusööki tegema ja siis ongi juba paras aeg lapsele tuduriided selga panna ja varsti ronime ka ise magama.

Samas ei saa ma ka öelda, et ma terve aja arvutis või teleka taga istuks... Viimased paar nädalat olen ma nii tubli olnud, et olen elamise mitu korda põhjalikult puhtaks küürinud (last süles hoides on muideks võimalik isegi voodi alt kassikarvu kokku pühkida, nõuab lihtsalt tugevaid käsi...), ohtralt kokanud ja palju külalisi võõrustanud. Suutsin lõpuks end kokku võtta ja õmblesin lapsevoodi võrekaitsele paelad ja krõpsud külge ja panin selle paika. Muidugi ei hoidnud mu ülim osavus end vaka all ja see võrekaitse sai valet pidi üles riputatud - pitsist kaunistusega serv sattus alumiseks :P Aga vähemalt on see paigas. Millalgi vast leian aega ja usinust paelad ka õigesse serva õmmelda ja pits saab ülemiseks keeratud :)

Siis ma käisin üks päev jala Keilas - pistsin lapse bondolinosse ja hakkasin astuma. Väga mõnus oli, päriselt ka. Tagasi tulin siiski bussiga, ei hakanud oma selga ja õlgu esimesel katsel kohe ära tapma. Ja lapsega kärutamas käin iga päev. Ausalt öeldes on ikka täitsa kopp ees sellest ühte ja sama teed mööda jalutamisest, varsti tunnen juba metsas kepsutavaid kitsi nägupidi :P Aga ma üritan vaheldust tuua sellega, et varieerin, mis pidi seda ringi jalutan - kas lähen kõigepealt metsavahele ja siis teen külavahel tiiru või vastupidi. Kuna ilmad on nii ilusaks läinud, siis teen küla vahel juba mitu tiiru. Põnev, eksole.
Jalutamise tulemusena olen endale jõudnud juba prillid pähe päevitada! Viimastel päevadel olen olnud nii palju tark, et pistan prillid taskusse peitu ja üritan näost rante välja päevitada. Suviseks jalutamiseks pean endale kindlasti mingi kübara/mütsi organiseerima, plaanin ju suvel Sauele jalutama hakata - edasi-tagasi on kokku 2 tundi see tee, vankriga ilmselt tsiba kauem. Kui ikka päike terve tee lagipähe kütab, siis kaugele ma omadega ei jõua.

Lisaks kasutan ma usinalt EMTi sõbranumbrite teenust ja täidan jalutamisel valitsevat vaikust õele ja Margitile helistades. 25 senti minuti eest pole liiga palju, et mõnikord päeva jooksul pool tunnikest juttu ajada. Ma lihtsalt lähen muidu hulluks, kui päeval on ainsaks helitaustaks raadio ja minu jutt lapsele. Hädasti oleks jalutama kaaslast vaja, aga sellega on siin külakeses suur ikaldus... Nii jäävadki vaid telefonikõned. Õnneks lauatelefonilt on õele helistamine praktiliselt tasuta - Elionil on sõbranumbritele helistamine peale viiendat minutit tasuta.

Ahjaa... siis oli meil siin paar päeva veega probleeme, seda nimelt polnud suurema osa päevast. On ju tore plaanida õhtusöögiks suppi teha ja siis avastada, et kraanist ei tule tilkagi vett. Polegi ammu õhtusöögiks ainult võileibasid söönud. Veelgi toredam on avastada, et hommikul pole vett... ja et kodus pole üldse mitte üht lonksu joodavat kraami. Ma oleksin olnud nõus isegi piima jooma! Aga ka seda polnud. Õnneks on meil siin külas pisike pood ja ma sain ikka endale juua osta. Aga inimesele, kelle jaoks õige päev algab sellega, et ta peseb oma nägu külma veega, on suur õnnetus, kui vett pole. Ilma külma veeta võtab mul ärkamine ikka väga pikalt aega...

Rohkem nagu ei tulegi meelde, mis juhtunud on ja mis kajastamist vääriks. Praegu istun ma veel mõnda aega arvutis, kuna tibin magab süles ja ma ei hakka tema und häirima sellega, et üritan teda voodisse sokutada. Tavaliselt on selle tulemuseks kohene ärkamine ja sülle nõudmine. Las ta siis magab süles ja saab vähemalt niimoodi oma päevauned magatud.

Pildi autor on Siret-Kai, kes käis eelmine kolmapäev oma tibuga meil külas :) Tibu all pean ma siis silmas last mitte kollast ja karvast linnukest.

Kuninglik



Autor: Siret-Kai

teisipäev, 9. märts 2010

Vaikus...

Ma ausõna plaanin koguaeg siia miskit kirjutada, aga kuna ma hakkasin eelmine nädal tubliks ja olen usinalt koristanud ja näputööd teinud lapse uneajal, siis pole lihtsalt aega olnud. Neljapäeval peaks rohkem aega olema... Homne päev tõotab tulla hullumaja, kui lõuna paiku sajab sisse mitu-mitu-mitu väikest titte koos emadega ja õhtul tulevad sõbrannad külla. Kui neljapäeval elus olen, siis kirjutan kindlasti miskit asjalikku ka siia. :) Seniks minge nautige imeilusat kevadist ilma! (Kui mujalt kevadet ei leia, siis suuremate teede ääres saab lume sulamist ja vee vulinat nautida. Koos autode rataste alt lendava poriga :D)

laupäev, 6. märts 2010

Vahelduseks


1 kuu ja kaks nädalat on see pisike ilmaime meiega juba olnud :) Aeg on nii imekiirelt lennanud, et üldse ei saa arugi, et tips juba nii vana on. Viimasel ajal panen tähele, et areng toimub juba lausa päevadega. Aina asjalikumaks muutub ja aina vähem on ta nõus niisama süles olema. Peab ikka ringi liikuma ja rääkima ja vaatama :) Üpris mõnus on elu tegelikult... gaasivalusid pole praktiliselt üldse, niisama tujutsemisi ka mitte. Öösiti vahepeal on vaja tsillida ja ringi vahtida, aga magada saan siiski üsnagi hästi ja eriti tihti väsimuse käes ei pea piinlema. Selline mõnus laps on :)
Võiks suisa öelda, et elu on ilus :)

kolmapäev, 3. märts 2010

Lõhnav :)

Saada veel mees poodi vetsupaberit ostma, tagasi tullakse roosa ja virsikulõhnalise paberiga.Samas loogika on raudne - "see oli soodushinnaga!" Ja soodushinnaga tooted on kõige nähtavamal kohal.
Nii et mõnda aega meie vannituba lõhnab virsiku järgi... :)

teisipäev, 2. märts 2010

Magamise stiilinäide

Vot selliseid poognaid võtab meie kass oma tudukorvis:




Praegu aga istub ta mõistmatu näoga kõrvaklappide kõrval ja kuulab farmville lammaste määgimist :)

EMT Sõbranumber ei pruugi kokkuhoidu tuua.

EMT reklaami peale seadistasin minagi endale iseteeninduses kolm sõbranumbrit, kuhu odavamalt helistada saan. Täna vaatasin veebruari arve detailinfot ja see võttis suisa muigama - MinuEMT paketi kõnesid on ~3 minuti eest ja Sõberkõnesid on 1,5 tunni eest. Muigama võttis asjaolu, et MinuEMT raames maksan ma nagunii kindla summa, ükskõik kas ma ka reaalselt seadistatud mahud ära kulutan. Veebruaris kulutasin niisiis 140nest minutist tervenisti 3 ära. Seega minu jaoks Sõbranumbrid ei toonud mitte kokkuhoidu vaid hoopis umbes 50 krooni lisakulu - 23 krooni Sõbrakõnede eest + 25 krooni selle teenuse kuutasu. Lisaks kena kopikas MinuEMT kasutamata kõnede tasu näol...

Nüüd pean välja nuputama, kas mul on targem MinuEMT mahtu vähendada või sõbranumbritest loobuda.

Ja mahtudest rääkides, siis kes oli see ajukääbik, kes arvas, et hullult normaalne on panna Interneti mahu valikusse esimeseks 1MB ja siis järgmiseks võimalikuks valikuks 30MB?

esmaspäev, 1. märts 2010

Haigus ei hüüa tulles

Nädalavahetusel sain jälle natuke targemaks :) Õppisin nimelt, et vahel on päris tore, kui palavik kerkib 38ni. Kui ikka kaks tundi on kestnud vappekülm ja suuremat sorti värisemine, siis on suur kergendus, kui see lõpuks läbi saab. Terve pühapäevase päeva olin täiesti tapetud, palavik sõitis 37,5 ja 38,2 vahel muudkui edasi-tagasi. Jõudu polnud üldse ja terve keha valutas koledal kombel. Haige ei ole tore olla, päriselt ka.
Täna aga on palavik kadunud ja inimese tunne hakkab vaikselt tagasi tulema. Energiat veel eriti pole, aga vähemalt ei võta voodist välja ronimine enam higistama ja hingeldama. Ja õnneks paistab, et tips ei saanud seda tõbe endale külge, nii et lõpp hea - kõik hea :)

reede, 26. veebruar 2010

Tõdemus

Üldiselt olen ma täiesti veendunud, et minu laps ongi see kõige armsam terves maailmas ja vahel on jube kiusatus hordide kaupa praktiliselt ühesuguseid pilte igale poole üles laadida. Seega ma saan natuke isegi aru neist inimestest, kes orkutisse või blogisse kümnete ja kümnete ja kümnete kaupa lapse pilte panevad. Samas ma olen sugulaste jaoks tehtud albumisse pannud praeguseks ainult 71 pilti ja enamus neist on ikka päris erinevad, nii et päris hukka pole ma veel läinud... vist...

Aga jah, tips on ikka lausa uskumatult armas ja isegi, kui ta vahel oma silmaluugid hommikul kell kaheksa lahti lööb ja enam magama ei taha jääda, siis tema naeratus ajab isegi minusuguse hommikuse magaja paha tuju minema :)

Lisaks mõjub laps väga arendavalt - mu vasak käsi muutub aina osavamaks ja enam polegi väga keeruline vasaku käega süüa või arvutihiirt kasutada. Ning ma pole vist terve senise elu jooksul kokku nii palju laulnud kui viimase kuu ajaga :D Sõnad on muidugi täielik omalooming, aga ega laps sellest veel hooli. Muideks, üks väga tänuväärne laul on "sepapoisid, sepapoisid..." Tööd teevad ju veel paljud-paljud muud elusolendid - õpetajad, autojuhid, baarimehed, väiksed kassid jne. Kuigi peale paarikümmet minutit hakkavad ideed otsa saama... :P

Nii et jah, tänase päeva tõdemus on see, et laps on paganama armas ja mina arenen nii mis mühin. Laps muidugi areneb ka :)

Tahaks...

Oh, kuidas ma igatsen vanni järele! Tahaks vajuda lõuani kuuma vahusesse vette, võtta pokaal veini ja hea raamat ning lihtsalt olla. Rahus ja vaikuses. Keerata pähe mingi udupeen kodune juuksemask, kallata vannivette erinevaid soolasid ja vahtusid ning nautida iseolemise aega. Kuum vahune vann...


Aga vanni meil pole :(

Mida teha katkise külmkapiga?

Viia jäätmejaama? Eh, see on nõrkadele! Tõelised mehed ikka viivad oma külmkapi küla taha tee äärde, viskavad üle kõrge lumevalli (tõsiselt, see vall on vähemalt meeter kõrge) ja jätavad ilmarahvale vaatamiseks. Loogiline ju!


Ja meie lollid viisime oma katkise külmkapi jäätmejaama... Kuigi aru ma ei taipa, mis sunnib vähemalt kahte (üksinda seda kappi ikka üle valli ei viska, vallis jalajälgi aga pole) täisjõus meesterahvast oma katkist kappi metsavahele viima, kui vähemalt Harku jäätmejaam võtab katkised kodumasinad täitsa tasuta vastu. Või ongi puuduv lüli ahvi ja inimese vahel leitud?

Tulge poodi...

neljapäev, 25. veebruar 2010

Mõttearendus

Üldiselt peaksin ma lõpetama muretsemise, et kaalunumber seisab juba pikemat aega ühe koha peal ega näita alanemise märke. Selle asemel peaksin hoopis usinalt kaalu kasvatama hakkama, sest praegu jääb minust natuke väheks - olen liiga väike selleks, et korraga mahuksid sülle nii magav laps kui ka paitamist nur(r)uv kass. Chris ründab mind iga külje pealt, aga no laps on täpselt risti ees ja kass on õnneks nii tark, et lapsele peale ei astu.
Siit järeldus, et ma pean hoopis juurde võtma, et süli suuremaks kasvaks ja kõik soovijad ära mahuksid :D

Vahelduks

Pole ammu kassist ühtegi pilti üles pannud, parandan selle vea kohe ära :)

teisipäev, 23. veebruar 2010

Kirkad hetked

Ma lihtsalt pean õhkama, kui mõnus oli täna oma raseduse eelsed teksad jalga panna! Rihm läheb küll ühe augu võrra laiemalt, aga ikkagi läheb. Ja oi kui hea oli peeglisse vaadata! Ma olin vahelduseks jälle sale! Võrratu!

Ja päev läks veelgi paremaks, kui peale lapsega tehnokontrollis käimist mees mind Rocca Prismasse viis. Ma sain poodi! Ma sain riiulite vahel kõndida ja valida, mida süüa võiks! Ma tegin seda kiirkõnnil, aga ikkagi ma sain ise vaadata ja valida. Ja tips magas viisakalt terve selle aja :)

Vot kui väikesed asjad võivad elu niiii ilusaks teha :)

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Kööginurk: kräsupeatort

Tee tort kindlasti valmis eelmisel päeval, et see jõuaks maitsestuda!

Põhi
3 muna
2 dl suhkrut
2 dl suhkruga kondenspiima
200 gr hapukoort
1 tl söögisoodat
3 dl jahu
2 sl kakaopulbrit

Kreem
800 gr paksu hapukoort (ideaalne oleks 30%, aga ka 20% sobib hästi)
1,5 dl suhkrut

Glasuur
50 gr tumedat shokolaadi
1 sl võid
1 dl vahukoort
2 sl kakaopulbrit

Põhjade vahele
2 dl hapukat paksemat moosi (mina kasutasin hoopis endatehtud ploomimehu)

Vahusta munad suhkruga. Lisa kondenspiim, hapukoor ja soodaga segatud jahu, sega ühtlaseks. Vala pool tainast küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse 26cm läbimõõduga koogivormi ning tasanda. Küpseta 200 kraadi juures 20 minutit, kontrolli tikuga küpsust. Lisa teisele tainapoolele 2 sl kakaod ja küpseta samamoodi. Lase põhjadel jahtuda.
Poole küpsemise pealt panin mina vormile fooliumi peale, sest kook kippus liiga pruuniks minema. Võib-olla ahju eripära, eks ise proovides saab täpselt teada. Hele põhi tuli mul kogemata tükk maad õhem kui tume ja üldiselt edaspidi teengi nii, et 1/3 tainast heledale põhjale ja 2/3 tumedale.

Kreemiks seda hapukoor suhkruga. Lõika jahtunud pruun koogipõhi kaheks kihiks. Pane alumine pool serveerimisalusele ja määri peale moosi. Kata teise tumeda põhjakihiga. Lõika hele põhi kuubikuteks ja sega kreemiga, laota tordile.
Mina panin ühe tumeda põhjakihi kõige alla, määrisin paksu ploomimehu peale ja teise tumeda põhjakihi lõikasin koos heledaga kuubikuteks. Natuke panin hapukoort juurde lisaks sellele 800 grammile, mis retseptis kirjas on. Mulle tundub, et niimoodi on see kook huvitavam, kui kuubikute kiht on paksem. Kuna see kuubikute kiht sai mul üsna paks, siis tegin koogi sinnasamma koogivormi - seinad hoidsid ilusasti kooki koos ja glasuur ei jooksnud ka kuhugi minema. Lisaks sain külmkapis koogi vormi mugavalt pealt kinni katta. Mulle ei meeldi toitu lahtiselt kappi panna, lõhnad jäävad külge... (Minu isiklik kiiks.)
Jätsin küpsetuspaberi kõige alla, siis sain sellega koos koogi järgmine päev serveerimisalusele ümber tõsta. Aga võib muidugi kohe serveerimisalusele teha...

Glasuuriks sulata kuumaveevannil shokolaad koos võiga. Lisa vahukoor ja kakaopulber ning kuumuta keemiseni. Nirista tort glasuuriga üle. Soovi korral kaunista maasikate või muude marjadega.
Mina ei hakanud kuumaveevanniga öösel kell pool kaks jamama ja panin shokolaadi koos võiga väikse plekk-kruusi sisse ja sellega otse pliidile. Tuleb lihtsalt hästi hoolikalt segada ja jälgida, et põhja ei hakkaks.


Retsept on pärit Pereköögi kokaraamatust, minu täiendused on hallis kaldkirjas juures. Vaatamata ohtrale suhkrule ja kondenspiimale ei tule see kook üldse liiga magus, täpselt ideaalne tuleb.

Ütlen ausalt, et see kook on sõltuvust tekitav ja teise ja kolmanda ja.. tüki võtmist ei takistanud ka teadmine, et iga suutäis läheb otse pee peale pekiks. See on lihtsalt niiiii hea! Teen sellel nädalavahetusel uuesti, ämm ja äi tulevad külla :)

pühapäev, 21. veebruar 2010

Kordamine on tarkuse ema.

Pesin eile kõikides tubades põrandad ära, kohe mitu korda ja põhjalikult. Täna tuli mehel vaim peale ja ta tegeles natuke pahteldamise-lihvimisega. 90% vabast põrandapinnast oli seejärel kaetud valgete jalajälgedega - oli ju vaja erinevaid tööriistu otsimas käia. Köögis, magamistoas, suures toas, tagumises toas... esikust ei hakka rääkimagi. Sain jälle põrandaid pesta. Väga-väga mitu korda.

Vaim võiks järgmine kord päev-paar ette teatada, kui tulla kavatseb...

laupäev, 20. veebruar 2010

Pilti ka

Esimene sünnipäevatort ja esimene küünal :)


Muideks, see on parim kräsupeakook, mida ma kunagi söönud olen! See retsept läheb lemmikute nimekirja.