Kummitus kummitas kummutis

Vaatasin neljapäeval-reedel filmi About a Boy ja sealt jäi mind kohutaval kombel kummitama laul Killing me softly. Film ise on väga hea ja see konkreetne lugu on minu arvates terve filmi üks liigutavamaid kohti. Soovitan soojalt :)


Vaikselt kardan juba, et tibinal tekib n-ö pavlovi refleks selle laulu peale - ma nimelt ümisen seda talle iga kord, kui mähkmeid vahetan :D Aga mis ma teha saan, kui talle lihtsalt ei meeldi mähkimine ja laulmine aitab teda rahustada. (Minu lauluoskust arvestades ta küll ilmselt tarretub õudusest, aga peamine on see, et ta ei nuta, onju.) Peast ei tea ma praktiliselt ühegi laulu sõnu ja lõpmatuseni ei jõua keegi kuulata biitlite Yesterday'd. Pean endale mingid lastelaulude plaadid organiseerima... Katse "piilupart oli rongijuht" laulu laulda lõppes sellega, et viis oli pärit mingist muust lastelaulust ja piilupart võttis rongile lehma, kes läks hobusele külla ja karu, kes otsis võru jne. Samas olen ma kunagi ammu oma õepojale ka Postimeest lauldes ette lugenud, et teda uinutada, nii et eks kõik läheb loosi, kui häda käes...

Ei ole võimalik!

Saate aru, meil külmas vannitoas külmaveetoru kinni!!! Paneelmaja vannitoas!!!

Meheraas mõtles, et kuna vannituba on vastu maja välisseina, siis no nii naljaga pooleks igaks juhuks prooviks vannituba kuumaks kütta. Et no äkki mingi ime läbi on torud külmunud. Kaks tundi soojapuhuriga kütmist ja duššikabiinis on külm vesi tagasi. Pesumasin on jätkuvalt ilma veeta. Praegu meheraas lammutab mõned plaadid seinast maha, et pesumasinatoru üles leida ja vaadata, mis seisus üldse need külmunud torud on. Alumise korruse umbkeelse mutikesega ei tahaks uue veeuputuse teemadel maid jagama hakata...

Aga sellist asja näen ma küll esimest korda, et paneelmajas külmavad vannitoas torud kinni! Eks siis tuleb mingi hetk plaadid maha peksta ja torud korralikult ära soojustada. Mis te arvate, kui õnnelik meheraas selle väljavaate peale on?

Kodused jamad

Nii "tore" on õhtul dušši alla minna ja avastada, et oi näed, kraanist tuleb ainult kuuma vett. Külma vett pole. Täna selgus lisaks, et ka pesumasinasse ei jõua piiskagi vett. Samas jällegi boilerisse jookseb külm vesi, kuigi nende asukoha järgi võiks oletada, et dušš, pesumasin ja boiler peaksid ühe toru otsast vee saama. Meheraas on täna pool päeva vannitoas madistanud, aga vett ikka ei tule. Torud on plaatide all peidus ja meil pole õrna aimugi, kust ja kuidas need jooksevad ja ühendatud on. Homme ilmselt hakkab plaate maha lõikama... Mitte ükski teine abivahend pole aidanud, seega peab torud käsitsi üle vaatama. Eriti tore väljavaade...

Ja elamine on jätkuvalt nagu hundilaut, ma ei saa aru, mis valemiga on võimalik, et katel on põhjas, väljas on kraadid inimlikuks läinud ja radikad on ikkagi kõigest soojad! Aga peaksid olema kuumad nagu tavaliselt... Tibinal hakkab juba vaikselt nohu tekkima selle külmetamise peale! Öösel ma ju ei hakka puhuriga jandama, et tuba soojaks kütta, kui mähkmeid vahetan. Eks ta siis on külma saanud. Aina toredamaks läheb, kaspole?

Külm kana

Kallid lugejad, soovitage häid (ja mitte niii häid) romantilisi komöödiaid (ja muidu komöödiaid), mida üks kodukana ajaviiteks vaadata võiks.
Mul on küll olemas Linalapsest tellitud topeltmärss, kuhu saaksin lapse pista ja ringi toimetada, aga samas vahepeal on mõnus ka lihtsalt istuda, laps süles ja mõnuleda. (Lisaks ei julge ma nii pisikest veel sinna märssi panna, ilmselt on põhjuseks vähene harjutamine ja kasinad oskused...)


Ühtlasi märgin, et see külm võiks ära minna. Meil on toas napilt 18 kraadi sooja! Mul on jalas villased sokid ja ikkagi varbad külmetavad. Aknad on hommikuks altservast sentimeetri kõrguselt paksult jääs ja see jää ei sulagi õhtuks päris ära. Ühistusse juba helistasin ja sain sealt "rõõmsaid" uudiseid, et katel on juba põhja keeratud, aga kuna väljas on nii pikalt nii külm olnud ja maja on soojustamata, siis ei saagi olemist soojemaks. Seega ainuke lahendus on see, et külm läheb ära. Suvel hakatakse soojustama ja loodetavasti sellist külmetamist enam ei tule. Loodame parimat...

**

Killuke

Olles kuulnud, kuidas ma tibinat noomin, nentis meheraas: "Juba maast madalast õpetatakse, et söögilauas matsutada pole ilus."  :)

Saage tuttavaks - tibin :)

Kuna imelik on kirjutada muudkui "laps" ja "laps", siis otsustasin, et lisaks Mutile ja meheraasule hakkab siin blogis figureerima ka tibin. (Kui vaid pärisnime valimine nii lihtsalt läheks... :P) Hetkel naudime kodust elu ja harjutame usinalt eluks vajalikke oskusi. (Just nimelt kõik kolmekesi harjutame, ehk siis ma püüan vältida seda "meil tuli esimene hammas" kõneviisi ja meie-vormis rääkida ikka asjadest, millest meie ka osa võtame.) Kass hetkel veel hoiab aupaklikult distantsi ja uurib suuuuurte silmadega, mis imelik asi see nüüd koju toodud on. Läheneda ei julge.
Tegelikult tahtsin alguses postituse pealkirjaks panna "Life as we know it is over", aga tundub, et tegelt pole see neljakesi elamine midagi niiiiii kohutavalt erinevat tavapärasest elust, lihtsalt peab aega paremini kasutama ja prioriteedid ümber jagama.

Aga praeguseks "over and out".

1+1=3

Käes!

Hiljem pikemalt.

Meenutusi...

Lappasin pildiplaadi läbi ja muude avaldamist mitte kannatavate piltide kõrvalt leidsin ka mõned sellised, mis mõnusa muige näkku toovad... Kusjuures lühikesed juuksed sobisid mulle vaat et pareminigi kui pikad, aga ma ei viitsiks nendega enam jamada. See soengusse sättimine oli väga tüütu... (Kerge loomuliku loki/lainega juukseid ilma koolutamata normaalsesse lühikesse soengusse naljalt ei saa.)
Aga noh... paar pilti siis:

Nõõõ, hobu, nõõõ! (ehk armas õepoeg piinab oma tädi)


Kelmikas kompartei esimene sekretär :)


Ja oi kui mõnusaid pilte sellel plaadil veel on... Aga Margit lööks mind pooleks ja siis veelkord pooleks, kui ma mõne neist kuhugi üles paneks :D

Hurraa!!!

Leidsin plaadi, kus on peal osad kadumaläinud pildid!!! Paraku mitte küll kõik (nt. kolhoosipeo piltidest on ainult mõned üksikud), aga siiski päris paljud. Ma ei tea, mis loogika alusel need pildid mul seal plaadil niisama ilma kaustadesse jagamata on, aga vähemalt miskitki sain tagasi :) Nüüd pean veel tsikke pommima, et nende pildivaramust ühiste ürituste pilte saada ja siis võin kergendunult hingata - kõik polegi kadunud.

Uneaeg

Niimoodi magavad eriti tuusad kassid...

Jep...

Liiga valus.

Tahate teada, mis tunne on avastada, et kuidagimoodi on failide varundamise ja kolimise käigus kaduma läinud KÕIK pildid, mis on tehtud enne Tallinnasse kolimist? Sünnipäevad, puhkused, ühised üritused sõpradega - kõik läinud. Ma ei suuda isegi mitte nutta. Kuidas ometi?!? Kuidas ma sain ära kustutada terve suure kausta piltidega??? Ma ju kontrollisin enne igat kustutamist, et kaust oleks mujale tühjaks tõstetud!!! Sõprade käest korjan osa pilte kokku, aga jäädavalt on läinud kõik pildid Joosepist... minu uitamistest kodukandis, ilmselt paljud perekondlikud pildid... minu sünnipäevad... See on nii kirjeldamatult valus. Ja kõik minu enda "osavuse" süü...


/Edit järgmine päev --> Kõvaketaste taastamise käigus selgus kurb tõsiasi, et need pildid on juba kunagi varem jalutama läinud... Andmete kopeerimiseks kasutatud kettal on olemas kõik muud failid, aga neid konkreetseid pilte pole. Seega seis on eriti nutune, ma lootsin taastamise abil miskit päästa...
Aga millal ometi olen ma suutnud terve suure kausta ära kaotada...?

Oeh.

Mul ei ole muud teha, kui nentida - Jumal, sa näed ja ei mürista? Või on see paks härmatis talvine müristamine?

Neljapäev

Käisin täna töö juures sünnipäevalisi õnnitlemas. Kõik, kes maja peal vastu tulid, vaatasid kõigepealt mu kõhtu ja siis alles ütlesid tere. Reeglina järgnes ka märkus, et ma ikka veel ühes tükis. Jaah... mina ikka veel veeren. Tunnen end nagu maakera, aga kuna paisumise aega on veel küllaga, siis ilmselt veeren lõpuks veelgi rohkem :D
Aga mõnus oli käia ja teada, et vastupidiselt teistele ei pea mina seal laua taga istuma mõnda aega. Kohe tuju läks heaks :) Pärast sain veel rongiga sõita ja läbi imeilusa talvemuinasjutu koju jalutada. See talv on võrratu!!!

Ja ma saan aru, et mu viimase aja postitused on ülimalt "sisutihedad", aga no mida mul ikka nii eriti kirjutada on, kui juba teist kuud kodust elu naudin...?

Vot selline talv mulle meeldib!

Pesupäev

Selline tõsine "vana mees tahab koju" pilk :)

Või hoopis "no mida on pildistada?" :D

**

Kummaline, kuidas üks pilt toob meelde nii palju asju... Homme saab kuus aastat. Kurb on... Miks see ikka veel nii haiget teeb?
Aga eks võin ka siin rasedushormoone süüdistada, et emotsioonid niimoodi üle ääre voolavad.

Luban, et homme õhtul süütan küünla. Mälestuseks.

**

Algselt planeeritud viu-viu asemel tuleb siia hoopis üks suur kallistus Neftile, kes helistas just täpselt õigel ajal ja suutis mu nukra ja kehva tuju oma kõnega uuesti ilusaks võluda. Nii et aitäh kallike, et olemas oled :)

Kööginurk: Pariisi õunakook

Olen nüüd kahel päeval seda kooki teinud ja see on imehea ja samas ülimalt lihtne valmistada. Lisaks võib see ka sõltuvust tekitada. Ma julgen arvata, et see on vist parim õunakook, mida ma kunagi söönud olen...
Seega lisan retsepti ka enda blogisse, et oleks silme all olemas :)
*******************************

1,5dl jahu
1dl suhkrut
1spl küpsetuspulbrit
1/4tl soola
1tl vaniljesuhkrut
3 muna
3spl õli
1dl piima
4-5 õuna

Kate:
3/4dl suhkrut
50g võid
1 muna

Vahusta munad ja suhkur, lisa jahu koos küpsetuspulbriga ning sega munavahu hulka, seejärel lisa ka ülejäänud ained ja piim. Tükelda ja koori õunad ja lisa segule. (Õunu võib vabalt ka rohkem panna, mina panin viimati 8 tükki.) Määri ümmargune vorm võiga ja kalla segu vormi. Küpseta 180´C juures u.30min. Seejärel võta kook ahjust, kalla peale vahustatud kate ja raputa üle kaneeliga (mina kaneeli ei pannud, kuna mulle kaneel eriti ei maitse.) Seejärel küpseta veel u. 10min. Süüa jahtunult.
Head isu!!!!

Talverõõmud

Libedatel tänavatel kiirustades võib juhtuda selline tore asi, et ühel hetkel satub jalg väga libeda koha peale ja peab tegema kiireid liigutusi, et see jalg lihtsalt alt ära ei kaoks. Aga nende kiirete liigutuste tagajärjel võib juhtuda omakorda selline tore asi, et näiteks parema jala reielihas (või igatahes miski seal kubeme paremal poolel) saab natuke venitada. Ja see venitada saanud lihas teeb parema jala liigutamise, tõstmise, nihutamise jne tõsiselt valusaks. Kohe väga-väga valusaks. Lausa nii valusaks, et autost väljudes tuleb paremat jalga ettevaatlikult kahe käega välja tõsta. Ja voodis külge keerates tuleb kõigepealt end käte jõul istuli ajada, hääästi tasakesi end vastavalt küljele kas paremale või vasakule nihutada (et kõht ära mahuks peale keeramist) ja siis ühe käega jalga toetades vaikselt oiates külge keerata. Igasugu muud igapäevased tegevused nagu kõndimine, pükste/sokkide vahetamine, istumast tõusmine, jala üle põlve tõstmine, jne on nagunii juba ebamugavad, nüüd on need lisaks veel ka valusad.

Positiivse poole pealt märgin aga seda, et eilne pediküür oli mõnus :) Mitte küll parim, kus käinud olen, aga mõnus sellegipoolest. Tore on vahel endale selliseid väikseid kingitusi lubada :)

**

Niih, et homme enda tagumiku ikka kindlasti kodust välja veaksin, panin endale Keilasse pediküüri aja kinni. Lähen teen end natuke ilusamaks, ise ma ju varvasteni eriti enam ei ulatu :D

Hea muusika

Ostsin eile Ühendatud Ürgmeeste DVD'd endale ja nüüd naudin The Sun'i kontserti - vot on mõnus kraam! See on selline muusika, mis virutab energiasüsti mu laiskade lihaste vahele :) Kujutan ette, et selle saatel on mõnus koristada, aga hetkel on mul elamine korras ja ei hakka järgi testima. Formaadin hoopis oma arvuti kõvaketast ja istun ülejäänud aja meheraasu arvutis. Mõnus on olla :)

Hakkame aga pihta.

Vaatasin kalendrisse ja otsustasin, et nüüd on viimane aeg tubliks hakata ja oma kodune arvuti kõigepealt nullist uuesti installida ja siis piltide sorteerimine ette võtta. Kuna see sorteerimine võtab ilmselt tubli jupi aega, siis mida varem sellega pihta hakkan, seda suurem tõenäosus on, et enne pooldumist see ka tehtud saab. Kui vaid viitsimist nii kauaks jaguks...

Tublidusest veel rääkides, siis proovin täna küüslauguga leiba teha. Panin ühe tavalise ja ühe küüslauguga pätsi vannituppa kerkima ja terve elamine lõhnab nüüd nii nagu keegi teeks kurke sisse. Loodan, et maitse tuleb parem :D

Aga üldiselt on ikka kohutav eiviitsi kallal... Väljas ilus ilm, võiks ju jalutamas käia, aga no ei viitsi end riidesse toppida. Samas oleks nagu poodi asja küll ja Keila kesklinna on isegi minu aeglase paterdamisega ainult 40 minutit maad. Kohalikust poest saaks muidugi ka vajalikud asjad, aga viieminutise jalutuskäigu pärast ei viitsi ma võimlema hakatagi. Pikka maad aga ei viitsi kõndida. No ei ole normaalne!

Teen vist täna nii, et tegelen arvutiga ja homme võtan jalutamise ette. Kui just homme mingeid ettekäändeid leiutada ei suuda :P

Jõul

Üks jõulupilt ka.

Grrrrh!

Mehed! Ausalt, vahel võivad nad mind nii vihale ajada, et ise ka ei usuks. Igatahes üle tüki aja lõid mul hormoonid üle pea kokku ja vihastasin end lausa triibuliseks. Ta võib ju kõige parem ja kallim ja armsam meheraas olla, aga vahel tahaks talle panniga virutada.
Ja see kuradi "mina ei ole ju süüdi, miks ma vabandama peaksin" suhtumine ajab veel omakorda vihale. No mis see loeb, kes süüdi on?!? Vabandamine ei tähenda enda süüdi tunnistamist vaid seda, et sul on kahju, et teine inimene endast välja läks/haiget sai/jne. Olgu siis "süüdlaseks" kes iganes.
Ausalt, mehed on vahel ikka täitsa napakad.

Osav :)

Aga mina suutsin eile ühe nupuvajutusega tervel trepikojal (kui mitte isegi majal) mingid sellised korgid läbi lasta, et trepikojas tuli põles, aga kõik korterid olid pimedad! Ja ma ei teinud mitte midagi muud, kui panin vannitoas tule põlema. Vot see on osavus!

Tavaline...

Läksime eile poodi raamaturiiulit ostma. Koju tulime nõudepesumasinaga. Normaalne ju...

Kööginurk: Lihtsad muffinid

Tegin täna hommikusöögiks muffineid ja kuna need tulid niiiiiiiiiiiiii head, siis lisan retsepti ka siia, et vajadusel leiaksin selle kohe üles. Ja äkki tahab keegi teine ka järgi proovida, ega ma kade pole :)

Magedate muffinite põhiretsept, millele võib vastavalt soovile lisada juustu, sinki, vorsti jne soolaseid lisandeid.

4,5 dl nisujahu
0,5 dl suhkrut
0,5 tl soola (soovitan natuke rohkem panna)
3 tl küpsetuspulbrit
1 dl õli
2 muna
2,5 dl piima

Kuumuta ahi 200 kraadini. Määri muffinivorm võiga või pane aukudesse paberist muffinivormid.
Sega kausis kuivained - jahu, suhkur, sool, küpsetuspulber ja muud maitseained, kui soovid neid lisada (nt. paprikapulber).
Teises kausis sega muna, piim ja õli. Lisa juurde soovikohaseid lisandeid - riivitud juustu, väikseid singi- või vorstitükke jne.
Sega jahusegu ettevaatlikult tõstvate liigutustega muna-piima-õli segusse. Ära sega hoogsalt ringjate liigutustega, muidu ei tule muffinid nii kohevad.
Tõsta taigen kohe peale segamist vormidesse ja küpseta 200-kraadises ahjus 15-20 minutit.
Mina sain 12 muffinit (panin vormid suht täis kah, kuna ei viitsinud mitut plaaditäit teha.)

Soovitan ahjusoojalt süüa, siis on kõige maitsvamad!

Uue aasta lubadused...

Mõtlesin siin unetult arvuti taga istudes, et peaks ka äkki mingeid lubadusi uueks aastaks andma. Varemalt olen seda ikka väikest viisi teinud ja neid isegi täide viinud. Nii et... mida lubada?
Mõtlesin tükk aega selle peale ja ei osanudki midagi tarka välja mõelda. Ma tean ju ette, et mu elu muutub varsti täiesti tundmatuseni. Kuidas sellises olukorras veel mingeid lubadusi anda, kasvõi iseendale?

Tegelikult on asju, mida ma tahaksin... Sisemisi soove, mida ma ei oska sõnadesse panna, aga mille kohta tunnen, et need on olemas ja ootavad oma hetke. Selliseid maiset sorti soove, et tahaks osata ja teha ja... olla parem ema, parem naine...

Samas ma tunnen jätkuvalt päevast-päeva, et ma olen õnnelik. Muidugi on asju, millega ma rahul pole, mis mind häirivad ja mida ma muuta tahaksin, aga need ei muuda seda, et ma olen õnnelik. Õnnelik, et elan just sellist elu nagu ma soovin elada.

Nii et ma vist jätan lubaduste andmises ühe aasta vahele ja elan aastakese seda uut elu, mis meie pisikest perekonda varsti ees ootab. Ja aasta pärast vaatab uuesti, kas oskan midagi ka sõnadesse panna.

Esimese jaanuari puhul

Esimese jaanuari puhul viisime ka Christopheri välja talverõõme nautima. Paraku peab nentima, et ta ei jaganud üldse meie vaimustust imeilusast ilmast...


Minul igatahes oli väga lõbus, kuigi kass vaatas mind kohati lausa mõrvarliku pilguga.


Pikalt me teda ei piinanud ja lasime ta paari minuti möödudes tagasi sooja tuppa. No mis teha, kui kass on selline hellik...