neljapäev, 20. mai 2010

Päikesepatareidega äratuskell

Kõigepealt tahan ma kiita, kui hämmastavalt tubli mees mul ikka on! Laupäeval oli mul siis plaan, et mees lapsega jalutama ja ise ostutuurile. Nojah... peaksin olema juba õppinud, et kui asi puutub lapsesse, siis plaanidel on imepärane omadus muutuda. Vankris magamise asemel lasi laps kuuldavale kriiskava protestikisa ja nii ei jäänudki meil muud üle kui laps mehele sülle ja poodidesse. Meheraas pidas koguni 2 tundi niimoodi vastu! Vahepeal jäi laps tal süles magama isegi :) Ja mitte üks protest ei tulnud meheraasu suust! Saak oli muidugi nigel nagu ikka, kui minna mingit konkreetset asja ostma. Kingi ei saanud, aga paeltega papukad sain. Pükse ei saanud, aga suutsin leida imearmsa kiisupildiga t-särgi :)



Pühapäeval käisime Pärnus sünnipäeval ja niisama mööda linna jalutamas. Võrratu linn! Ja no rand muidugi on ka võrratu, olgugi et päevitamas ma ei käinud, jalutasime niisama mööda promenaadi. Helged mälestused tulid meelde...

Aga üldiselt on selle sooja ilmaga sellised lood, et kuigi ma olen lausa vaimustuses, et nii soe on, siis tibin arvab, et sellise ilmaga magamine pole ikka üldse tore asi. Ja kui ikka üks väike laps laseb juba mitmendat päeva jutti paari 30-40 minutise uinakuga päeval, siis on ikka natuke jama majas. Õhtul on ta selle võrra virilam ju. Tavaliselt meil ikka oli päeval üks 2-3h uinak ja üks 1-2h uinak. Õues jalutamine on ka parajalt raskeks tehtud nüüd, kuna laps magab 30-40 minutit ja siis pistab kisama. Mõneks ajaks lepib sellega, et tõstan vankri seljaosa ülespoole, aga lõpuks saab tal ka sellest villand ja siis ei aita muu kui emme süli. No mitte ei jõua pikka maad niimoodi liikuda, et laps on parema käe otsas ja vasakuga lükkan vankrit. Mis teha, nõrk olen.

Ja noh, ega see joodikupäevitus nüüd ka teab mis tore pole... Maantee äärde ju bikiinides ei lähe jalutama :P  Nii ongi mul statsionaarselt seljas maika ja lisaks kaks erineva käisepikkusega särki.

Valgete hommikutega kaasneb veel üks tore asi - päikesepatareidega äratuskell. Tips hakkab praktiliselt igal hommikul kella poole seitsme ajal jutustama ja kilkama. Ja mitte niimoodi tasakesi vaid ikka kõva häälega, et kõik saaksid koos temaga üleval olla ja tema naeratust nautida. Ning olgugi, et uni on sel ajal just kõige magusam, siis lapse säravat nägu nähes läheb tuju kohe hetkega heaks ja ei tule pähegi pahaseks saada. Ta on lihtsalt nii armas :)

Kommentaare ei ole: