esmaspäev, 28. juuni 2010

Siiski olemas!

Juhhuu, mul siiski on selle pehme kihi all ikka lihased alles! Näiteks reielihased on täitsa olemas ja niiiiiii paganama valusad, et kükki/istuli - püsti eriti ei taha liikuda. Käisime eile vanalinnas tornides ronimas ja nüüd on jalad nii kanged, et lausa kohutav. Aga vähemalt sain kinnitust, et lihased on mul isegi alles. Kui nüüd iga nädal kord-paar niimoodi treppe mööda turnimas käia, siis võib isegi saledaks saada.

Vanalinn, muideks, on üks mu lemmikuimaid kohti Tallinnas. Iga kord, kui seal jalutame, suudan leida midagi, mida varem näinud/märganud pole. See pühapäev käisime kokku kolme pileti eest viies tornis - Kuldjala-, Sauna-, Nunnatorn koos linnamüüril jalutamisega, Eppingi torn ja Hellemanni torn koos linnamüüril jalutamisega. Viimasest avanes fantastiline vaade linnale! Kindlasti soovitan seal ära käia. Tasub lihtsalt arvestada, et treenimata jalgadele võib see ronimine päris hea koormuse anda ja järgmisel päeval kangeid lihaseid põhjustada :)

laupäev, 26. juuni 2010

Eelmine nädal...

Niih, vahepeal on olnud üks väike Tsikkide väljasõit Võrumaale, tibina 5nda kuu sünnipäev, kodused jaanid koos nohuse lapsega, Pääsküla tiigi pardipoegade imetlemine ja 15km Nõmme terviserada. Ütleme nii, et on tegemist olnud. Elu on jätkuvalt paganama ilus, mees on jätkuvalt maailma parim ning laps on lausa hämmastavalt armas ja tubli.

Eilne sammuskoor tuli kokku 34010! Seal on kodust rongile vantsimine, Nõmme 15km terviserada + Nõmmel veel natuke tiirutamist, Nõmme turult Järve selverisse kõndimine ja selveris kondamine. Täitsa uhke tunne on :) Umbes 24 kilomeetrit tuli kokku. Hea trenn... eriti kui arvestada, et haun hullu plaani augustis käimismaratonile minna.

Viimase nädala jooksul olen pidanud kaks korda häbelikult naeratades pealt vaatama, kuidas aktiivne piletimüüja käsutab omal algatusel rongis "lapsega ema" kleepsuga istekohalt inimesed püsti, et ma oma vankriga sinna asemele saaksin kolida. Aga ma ausalt ka oleksin võinud vabalt ka terve sõidu püsti seista, nii hädasti ma ka istuda ei tahtnud, et oleksin ise neid inimesi püsti ajama läinud.
Lisaks olen saanud veenduda, et abivalmidus ei ole Eesti meessoo omaduste hulgast kadunud - nii rongile kui ka rongilt maha aidatakse mind päris usinalt. Aga ega madala perrooni pealt on päris ebamugav üksinda vankrit elektrirongi tirida... Saan hakkama, aga ikka on mugavam, kui keegi abiks on.
Küll jah, tuleb nentida, et siiski olen kohanud ka mitte nii toredaid meesoo esindajaid... seal samas rongipeatuses käib praegu vana perrooni lammutamine ja kuhu mujale ikka visata betoonitükid ja raudorad kui mitte perroonile viiva jalgtee peale, eksole... Sain vankriga päris korralikult nende otsas võimelda, et raudteeni jõuda, kolm nooremapoolset töömeest konkreetselt seisid paar meetrit eemal, käed rinnal risti ja vaatasid pealt. Lõpuks tuli eemalt üks vanem töömees appi ja aitas paarist viimasest takistusest vankri üle tõsta.
Eile sain ka jõumeest mängida, kui metsast tuleva jalgtee otsa oli üks suur veoauto kinni parkinud. Mööda pääsemiseks oli kaks võimalust - vööni hein või hunnikusse kuhjatud oksarisu. Rongile oli vaja ju jõuda, seega haarasin vankri kaenlasse ja ukerdasin oksarisust kuidagimoodi üle. Vanduma võttis päris korralikult, vanker kaalub koos lapsega päris palju ja minu jõud on siiski suhteliselt piiratud. Aga vähemalt oli perroonile viiv jalgtee korda tehtud ja seal ei pidanud enam võimlema. Ja ega peamine ongi ju see, et igav ei oleks :)

Ning täna on plaanis peale pannkookide söömist perekond sisse pakkida ja Pärnusse Hansapäevadele minna. Püüan ka rannast läbi hüpata, kui vähegi lastakse ;)

reede, 18. juuni 2010

Hommik

Lahe, panen lapse tegelustekile ja 10 minutit hiljem tuleb toa teisest otsast hädakisa - laps on end nii kinni manööverdanud, et ei saa enam ei edasi ega tagasi. Emme peab appi minema, lapse tagasi tegelustekile tõstma ja kogu trall hakkab otsast peale. Ja praegu pahandab ta üldse oma krõbiseva raamatuga, ei taha kurikael kuidagi tervenisti suhu mahtuda.

neljapäev, 17. juuni 2010

Kiire hakkas vist

Ok, üks asi on kiire areng, teine asi on aga see, kui sul laps roomab enne viiekuuseks saamist ise peale ärkamist kaisust oma vooditaskusse mänguasjadega mängima ja sätib end põrandal juba istuma. Samas tempos jätkates hakkab ta mul varsti kõndima juba!

kolmapäev, 16. juuni 2010

No ei püsi meeles.

Kanaaju on ikka raske olla. Täna läksin linna ja plaanisin muuhulgas ka lapsele ID-kaarti ja passi taotleda. Tallinnasse jõudes plahvatas mul äkitselt, et passipildid jäid ju koju riiulisse! Egas midagi, käisime siis uusi pilte tegemas. Kui juba linnas olin, siis tahtsin ikka dokumendid ka ära taotleda, muidu jäävad teised liiga hiljapeale. Nüüd on mul kokku 7 passipilti* oma lapsest, hakkan vist vanavanematele rahakoti vahele jagama :D


* Kaks pilti, mis koju ununesid, lisaks täna tehti neljane leht, millest esimesel katsel kaks pilti olid värvidefektiga ja kaks korralikud, mis siis endale sain ja lisaks korralik neljane leht, kust passiletis üks skännimiseks võeti, kuna skänner oli sel hetkel just katki.

pühapäev, 13. juuni 2010

laupäev, 12. juuni 2010

Tore päev

Kuna ma ei jõua jätkuvalt enda välimuse värskendamiseks juuksurisse aega kinni panema, siis muudan vahelduseks hoopis blogi kujundust. Blogger lasi uue valiku templiite välja ja panin kohe ühe prooviks peale kah. Mulle meeldib. Nipet-näpet on vaja muuta, aga seda teen mõni teine päev ja inimlikumal kellaajal. Praegu peaksin ma tegelikult tibina kõrval õndsat und nägema mitte siin arvutis istuma.


Ahjaa... tänane päev oli nii edukas, et sain odava raha eest koguni kolm paari pükse endale. Täitsa rahul olen. Eriti kuna ühed on sellised, et peeglisse vaadates tekkis küsimus, et kuhu need püksid mu puusad ja tagumendi peitnud on. See on alati hea omadus riiete juures :P Ja edevad erkkollased varbavahe-kingad sain ka, kontsaga pealekauba. 

Ning kirsike koogi peal - laps otsustas täna roomama hakata. Seega minu rahulik elu on läbi ja tuleb usinamalt kodus põrandaid pesema hakata. Kassile tuleks ka selgeks teha, et poetagu oma karvad kuhugi mujale aga mitte põrandale. Variant oleks muidugi ta kiilaks ajada, aga see oleks liiga traumaatiline kogemus meile kõigile :P

kolmapäev, 9. juuni 2010

Ettenägelik vabandus

Igaks juhuks mainin, et kui ma juunis kellegi sünnipäeva või mõne muu tähtsa päeva maha magan ja selle puhul ei õnnitle, siis ausõna mina pole süüdi! Mul nimelt on kõik need asjad mobiili kalendris kirjas ja kuna mobiil on remondis, siis ei tuleta ka miski mulle meelde, et sellel või tollel on sünnipäev. Seega palun väga vabandust, kui ma kellegi sünnipäeva maha magan!


Rõõmsamatel teemadel ka - käisin täna tibinaga esimest korda beebiujumises ja minu ülisuureks rõõmuks laps lausa armastab vett! Naeratas ja kilkas nii rõõmsalt :) Ülilahe! Ja mõnus oli pärast korraks ka saunast läbi hüpata, küll väga korraks aga ikkagi sain sauna.Nüüd järgmine kolmapäev veel ja siis läheb ujumine suvepuhkusele. Siis hakkame ise tipsiga sulistamas käima, tean nüüd, et talle see meeldib ja julgen ka avalikku ujulasse nägu näidata.

Homme aga sõidan nädalavahetuseks Tartusse. 7:46 rongiga. Ma isegi ei taha mõelda, kui vara see on. Loodan, et laps magab terve sõidu ja ma saan rahulikult ajakirja seltsis kudeda. Kui pean lapsega aktiivselt võimlema hakkama, siis saab homne päev üks väga pikk päev olema...

pühapäev, 6. juuni 2010

Liiga tüüpiline.

Mina olengi kanaajude kuninganna. Konkurentsitult. Eile viisin oma telefoni EMT'sse garantiiremonti. Kõigepealt otsisin kodus pool tundi ostuarvet taga, lappasin oma pabereid korduvalt ja korduvalt üle, ise juba närvis, et no kuidas ma ometi sain selle arve minema visata! Peale umbes kümnendat korda jõudis mulle kohale, et see EMT arve, mida ma koguaeg vaatasin ja kõrvale lükkasin, oligi minu telefoni arve. Väike idioodi tunne tuli peale...
Sain lõpuks telefoni Viru Keskuse esinduses remonti antud, hiljemalt 02.07 peaksin oma telefoni kätte saama. Seega põhimõtteliselt kuu aja pärast. Kui ma siis hiljem hakkasin seda paberilehte uurima, mis mulle telefoni vastu anti, leidsin sealt sellise rea, et "Asendusseadmest keeldumise põhjus: -" Aga... mulle ei pakutudki asendusseadet ja ma ise olin nii udu, et isegi ei taibanud küsida. Ometi ma ju teadsin, et mul on kodus täpselt kolm vana telefoni, millest ühel on OK nupu vajutamiseks vaja üle mõistuse kõvasti vajutada (minul see eriti ei õnnestu), teine viskab pidevalt pilti tasku ja kolmandal puudub juhtnupp. Olude sunnil langes valik teisele valikule, kuna sel vähemalt klahvid töötavad. Nii et põhimõtteliselt on minu juunikuu telefoniarve enneolematult väike, kuna ma lihtsalt ei saa helistada.

Aga see olematu keskendumisvõime ajab mind masendusse! Ma ei suuda keskenduda mitte millelegi! Kõik, mis jääb väljapoole lapse kasvatamist nõuab minult viimasel ajal üleinimlikke pingutusi, et nendega toime tulla. Vahel on mul tunne, justkui keegi oleks kulbiga mu aju ära võtnud - mõtlemisvõimet lihtsalt pole enam alles. Tegemata asjad muudkui kuhjuvad, aga ma ei suuda leida endas seda jõudu, et nendega tegeleda. Ma saan aru, et see on täiesti normaalne peale lapse sündi. Pole naljaasi juba peaaegu viis kuud öösel max 1,5-tunni kaupa magada, vahepeal üles ärgata, toimetada, valvata ja siis uuesti rahutult unne suikuda. Kuhugi peab see ju mõju avaldama... Minu puhul on see teinud minust kanaaju. Ja mulle ausalt ei meeldi see tunne...

kolmapäev, 2. juuni 2010

Päikesejänku



Minu närvid ütlesid üles ja tänasest on meil magamistoas akna ees ruloo. Päikesepatareidega äratuskell tirises juba kell neli hommikul... See on isegi minu taluvuspiiri jaoks liiga vara. Ja oleks ta siis peale pooletunnist kilkamist magama jäänud nagu tavaliselt - oh ei! tema võimles ikka kella kaheksani välja ja alles siis oli nõus uuesti magama jääma. Pöidlad pihku, et homme hommikul ruloost ka kasu oleks!