laupäev, 26. juuni 2010

Eelmine nädal...

Niih, vahepeal on olnud üks väike Tsikkide väljasõit Võrumaale, tibina 5nda kuu sünnipäev, kodused jaanid koos nohuse lapsega, Pääsküla tiigi pardipoegade imetlemine ja 15km Nõmme terviserada. Ütleme nii, et on tegemist olnud. Elu on jätkuvalt paganama ilus, mees on jätkuvalt maailma parim ning laps on lausa hämmastavalt armas ja tubli.

Eilne sammuskoor tuli kokku 34010! Seal on kodust rongile vantsimine, Nõmme 15km terviserada + Nõmmel veel natuke tiirutamist, Nõmme turult Järve selverisse kõndimine ja selveris kondamine. Täitsa uhke tunne on :) Umbes 24 kilomeetrit tuli kokku. Hea trenn... eriti kui arvestada, et haun hullu plaani augustis käimismaratonile minna.

Viimase nädala jooksul olen pidanud kaks korda häbelikult naeratades pealt vaatama, kuidas aktiivne piletimüüja käsutab omal algatusel rongis "lapsega ema" kleepsuga istekohalt inimesed püsti, et ma oma vankriga sinna asemele saaksin kolida. Aga ma ausalt ka oleksin võinud vabalt ka terve sõidu püsti seista, nii hädasti ma ka istuda ei tahtnud, et oleksin ise neid inimesi püsti ajama läinud.
Lisaks olen saanud veenduda, et abivalmidus ei ole Eesti meessoo omaduste hulgast kadunud - nii rongile kui ka rongilt maha aidatakse mind päris usinalt. Aga ega madala perrooni pealt on päris ebamugav üksinda vankrit elektrirongi tirida... Saan hakkama, aga ikka on mugavam, kui keegi abiks on.
Küll jah, tuleb nentida, et siiski olen kohanud ka mitte nii toredaid meesoo esindajaid... seal samas rongipeatuses käib praegu vana perrooni lammutamine ja kuhu mujale ikka visata betoonitükid ja raudorad kui mitte perroonile viiva jalgtee peale, eksole... Sain vankriga päris korralikult nende otsas võimelda, et raudteeni jõuda, kolm nooremapoolset töömeest konkreetselt seisid paar meetrit eemal, käed rinnal risti ja vaatasid pealt. Lõpuks tuli eemalt üks vanem töömees appi ja aitas paarist viimasest takistusest vankri üle tõsta.
Eile sain ka jõumeest mängida, kui metsast tuleva jalgtee otsa oli üks suur veoauto kinni parkinud. Mööda pääsemiseks oli kaks võimalust - vööni hein või hunnikusse kuhjatud oksarisu. Rongile oli vaja ju jõuda, seega haarasin vankri kaenlasse ja ukerdasin oksarisust kuidagimoodi üle. Vanduma võttis päris korralikult, vanker kaalub koos lapsega päris palju ja minu jõud on siiski suhteliselt piiratud. Aga vähemalt oli perroonile viiv jalgtee korda tehtud ja seal ei pidanud enam võimlema. Ja ega peamine ongi ju see, et igav ei oleks :)

Ning täna on plaanis peale pannkookide söömist perekond sisse pakkida ja Pärnusse Hansapäevadele minna. Püüan ka rannast läbi hüpata, kui vähegi lastakse ;)

Kommentaare ei ole: