pühapäev, 6. juuni 2010

Liiga tüüpiline.

Mina olengi kanaajude kuninganna. Konkurentsitult. Eile viisin oma telefoni EMT'sse garantiiremonti. Kõigepealt otsisin kodus pool tundi ostuarvet taga, lappasin oma pabereid korduvalt ja korduvalt üle, ise juba närvis, et no kuidas ma ometi sain selle arve minema visata! Peale umbes kümnendat korda jõudis mulle kohale, et see EMT arve, mida ma koguaeg vaatasin ja kõrvale lükkasin, oligi minu telefoni arve. Väike idioodi tunne tuli peale...
Sain lõpuks telefoni Viru Keskuse esinduses remonti antud, hiljemalt 02.07 peaksin oma telefoni kätte saama. Seega põhimõtteliselt kuu aja pärast. Kui ma siis hiljem hakkasin seda paberilehte uurima, mis mulle telefoni vastu anti, leidsin sealt sellise rea, et "Asendusseadmest keeldumise põhjus: -" Aga... mulle ei pakutudki asendusseadet ja ma ise olin nii udu, et isegi ei taibanud küsida. Ometi ma ju teadsin, et mul on kodus täpselt kolm vana telefoni, millest ühel on OK nupu vajutamiseks vaja üle mõistuse kõvasti vajutada (minul see eriti ei õnnestu), teine viskab pidevalt pilti tasku ja kolmandal puudub juhtnupp. Olude sunnil langes valik teisele valikule, kuna sel vähemalt klahvid töötavad. Nii et põhimõtteliselt on minu juunikuu telefoniarve enneolematult väike, kuna ma lihtsalt ei saa helistada.

Aga see olematu keskendumisvõime ajab mind masendusse! Ma ei suuda keskenduda mitte millelegi! Kõik, mis jääb väljapoole lapse kasvatamist nõuab minult viimasel ajal üleinimlikke pingutusi, et nendega toime tulla. Vahel on mul tunne, justkui keegi oleks kulbiga mu aju ära võtnud - mõtlemisvõimet lihtsalt pole enam alles. Tegemata asjad muudkui kuhjuvad, aga ma ei suuda leida endas seda jõudu, et nendega tegeleda. Ma saan aru, et see on täiesti normaalne peale lapse sündi. Pole naljaasi juba peaaegu viis kuud öösel max 1,5-tunni kaupa magada, vahepeal üles ärgata, toimetada, valvata ja siis uuesti rahutult unne suikuda. Kuhugi peab see ju mõju avaldama... Minu puhul on see teinud minust kanaaju. Ja mulle ausalt ei meeldi see tunne...

3 kommentaari:

jalutaja ütles ...

oi kui hästi ma mõistan seda tunnet:)

soodomakomorra ütles ...

esimesega on see tunne kõige teravam:)
mida edasi,seda lahjemaks.
mina olen sellega leppinud ammuilma. ja ei tundugi enam nii kohutav.
nii peabki olema.

Gea ütles ...

kui see sind klohutab, siis vähemalt osaliselt mälu ja ajumaht taastub :) mu laps on 1,2 ja tunnen end juba enam-vähem töövõimelise inimesena (ehkki 100% eelnevast pole veel taastunud)