esmaspäev, 30. august 2010

Kõrgemale!

Kui veel natuke aega tagasi oli tibinal enda püsti ajamine stiilis "vaata-vaata-vaata mind!", siis nüüd on sujuvalt saanud sellest "ohhoo, mis asjad siin üleval kõik on... las ma võtan selle juhtme/pastaka/paberi/jne". Muudkui käi ja tõsta asju aina kõrgemale. Sest miski ei maitse paremini, kui keelatud asjad, eriti kui tegemist on ajakirjadega.

pühapäev, 29. august 2010

Alejandro


Lugu, mis mind viimane nädal tõsiselt kummitamas käib. See on üks trennilugusid meil ja kui täna mingis poes seda raadiost kuulsin, siis tekkis kohe tahtmine see üles otsida ja üle kuulata. Mõnus lugu :)


Ning jah, ma käin alates teisipäevast trennis. Hüppan ja kargan lapsega ringi ning üritan lõpuks ometi oma beebikilodest lahti saada. Iseendale üllatusena polegi niiii kehvas vormis (või on trenn lihtsalt sedavõrd kerge), suudan peaaegu kõik harjutused täies mahus kaasa teha. Ainult kätekõverdused ja külili olles küünarnukile toetudes puusa üleval hoidmine ei taha eriti õnnestuda. Kusjuures parem käsi on palju-palju tugevam kui vasak! Kätekõverduste puhul on muidugi gravitatsioonijõud tugevam kui minu väiksed väetid musklid... Aga ma vähemalt üritan. Kui kunagi suudan teha ühe korraliku kätekõverduse (mitte sellise "ähkides puhkides veerand sentimeetrit alla ja ägisedes üles tagasi"), siis... maiteagi... siis teen midagi head ja erilist selle tähistamiseks. Kooki näiteks :D

Lisaks hakkab septembrist jälle beebivõimlemine ja loodetavasti ka beebiujumine, seega saab ka laps jälle "trenni" minna. Sportlik sügis.

reede, 27. august 2010

Ebaõnn

Einoh vahva, avastasin just enda nime guugeldades, et olen umbes aasta tagasi võitnud Selveris mingi ajakirja tellimuse. Kui siis hakkasin uurima, et miks ma sellekohast infot pole saanud, siis avastasin, et tere-tore - minu meiliaadress on süsteemi vigaselt sisestatud, ühte tähte oli kahe asemel kolm korda. Seega jäin tänu infoleti töötaja näpukale oma auhinnast ilma. (Kui kampaanias lubatakse, et võitjatega võetakse ühendust, siis ma ei hakka ju ise kontrollimas käima, kas olen võitnud. Eriti kui ma pole pidanud kampaanias osalemiseks midagi muud tegema kui lihtsalt teatud toodet ostes partnerkaarti kasutama.) Igatahes ebaõnn.

Usin.

Tegime mitu nädalat tagasi arvutilaual ühe kõige alumise riiuli tühjaks - laps tundis elavat huvi sealolevate kruvikeerajate ja muu träna vastu. See esmaspäev avastas laps, et üle selle tühjaks tehtud riiuli saab edukalt arvutilaua alla ronida ja teisel pool olevat alumist riiulit revideerida. Tegime selle tühjaks. Täna siis vaatas laps, et jube igav on, lähme vaatame, mis seal tsiba kõrgemal riiulil leida võib. Kuna ma olen jätkuvalt seda meelt, et kaablitangid ja kruvikeerajad pole veel eakohased mänguasjad, siis tegin riiuli tühjaks. Nüüd istub ta arvutilaua all ja närib isukalt mõõdulindi riputusaasa. Mänguasjadega võin vist ise mängida, need ei lähe üldse loosi.

neljapäev, 26. august 2010

Köögist

Ma olen tubli - 4,5 liitrit seljanka supipõhja sai just valmis vaaritatud, eile tegin rabarberi-apelsinimoosi ja marineeritud kurki kah. Oma järge ootab borš ja hea õnne korral veel rabarberi-apelsinimoosi. (Hea õnn = õnnestub kuskilt veel rabarberit välja võluda.) Hädasti oleks vaja üht suurt potti, praegu 3-liitrine ei sobi ikka üldse hoidistamiseks. Liiga väike on. 7- või suisa 10-liitrine oleks ideaalne. Tuleb kaubandusvõrku sukelduda.

Aga järgmise vaaritamise võtab nädalavahetusel ette. On ikka jube tüütu südaööni köögis kükitada. Õnneks on mul niivõrd hea mees, et ta on nõus mitte lihtsalt seltsiks olema vaid suisa laenab abistavat kätt. Üksinda oleksin vist ikka veel pliidi ääres.

esmaspäev, 23. august 2010

7 kuud õnne :)


Ühtlasi ka 7 kuud normaalselt magamata öid, lugemata raamatuid, käimata üritusi ja nägemata filme.

Aga nagu mu õeraas sünnipäevatoostis ütles - tal on hea meel näha, et tema pisike õde on õnnelik - ja ma tõesti olen õnnelik. Ja see on nii hea tunne!

neljapäev, 19. august 2010

30

Et siis laupäeval kukub. Loodame, et ilmataat on armulik ja laseb meil seda ikka normaalselt tähistada. Kuigi korralik väliköök on olemas, seega pole hullu, kui ka padukat tuleb. Lihtsalt... päikselise ilmaga on palju mõnusam ju sünnipäevitada :)
Nüüd aga lähen pakin asju ja tagasi levis olen millalgi pühapäeval.


(Kui leidub keegi, kes pole kutset saanud, aga tunneb, et tahaks ikka koos minuga mu numbrivahetust tähistada, siis anna endast märku. Pole üldse võimatu, et ma lihtsalt suutsin oma kanaajuga sind ära unustada...)

kolmapäev, 18. august 2010

Ettevaatust!


Värske värv!

laupäev, 14. august 2010

Tänane tarkusetera

Tilk ei uurista kivi mitte jõu, vaid sagedase kukkumisega. Ehk siis visadus viib sihile :)

reede, 13. august 2010

Retseptiabi palun

Lugu selline, et mul on rõdul valmimas 27 terava pipra kauna (ja need taimed hakkavad otsast teist korda õitsema, nii et tuleb veelgi..) ja mul pole õrna aimugi, mida nende kõigiga peale hakata. Kõiki ma ei jõua salati sisse lõikuda ju! Tahaks neid hoidistamisel ära kasutada, aga kuidas...? Äkki leidub mu blogi lugejate hulgas häid inimesi, kellel oleks mõni huvitav retsept jagada, kus teravat pipart kasutada saaks?



**********
Teisel teemal - kas leidub keegi, kes oleks huvitatud pisikestest klaaspurkidest? Ma küll teen enamuse püreesid lapsele ise, aga magusaid ostan siiski purgiga. Kuidagi paha tunne on neid purke järjest prügikasti loopida... Aga ise ma nendega midagi peale ei oska hakata. Äkki tahab keegi neid endale?

teisipäev, 10. august 2010

Tartus

Tartus on ikka nii, et õieti nagu polegi midagi plaanis, aga lõpuks ikka jõuan vanemate juurde ainult õhtut sööma ja magama. Lõunakeskus on aga selline koht, kus ma näen alati selliseid sõpru-tuttavaid, keda pole sada aastat näinud. Selle korra saak on bakatöö juhendaja, klassiõde ja kursaõde. Lisaks sattusin täiesti juhuslikult kokku vanatädi tütrega. Vähemalt igav pole olnud :)
Homme veel ja neljapäeval pakin end koos lapsega Sebe täistunniekspressi (seal peaks kirjade järgi konditsioneeri olema) ja sõidan koju tagasi. Tartus on mõnus küll, aga omas kodus on ikka mõnusam.

pühapäev, 8. august 2010

neljapäev, 5. august 2010

**


Käisime Akseli esimesel sünnipäeval :)

kolmapäev, 4. august 2010

**

Einoh, tase... ma ei saa sünnipäevakutset sellepärast laiali saata, et ma ei suuda välja mõelda, mida mulle kinkida võiks. Ma ikka ei ole normaalne.

teisipäev, 3. august 2010

Nii ongi.

Mina olengi maailma halvim sõber. Ma ei helista ega kirjuta. Ma unustan lubadused tagasi helistada või kirjutada. Ma pole näiteks senimaani ühele oma vanale sõbrale kirjutanud, et mul on laps juba käes... Ma unustan sünnipäevad ära. Või õigemini mul on meeles, aga ma suudan mitte õnnitleda, sest et enne on vaja lapsele süüa anda ja mängida ja siis mähkmed vahetada ja siis ootan lõunaune aega ja siis... ongi järgmine päev käes.
Ma ei suuda poole ajast piisavalt keskenduda, et mõttetööga tegeleda. Oma sünnipäeva kutset kirjutan ma juba mitu nädalat. Mis te arvate, kas ma olen selle juba laiali saatnud? Mul tekib pidevalt asju, mida ma tahan hiljem internetist järgi vaadata, aga 99% juhtudel unustan ma need arvutisse jõudmise ajaks ära.

Ma oleksin valmis andma ükskõik mida, kui vaid saaksin ühe öö segamatult jutti magada. Ühe ainsa öö!


Aga ärge saage valesti aru, ma armastan oma elu. Ma olen üdini õnnelik ja rahul ega vahetaks seda mitte millegi vastu. Lihtsalt vahel tahaks iseennast tagasi...

Nii väsinud...

Hambad on ju toredad, aga miks ei võiks need niimoodi vaikselt ja märkamatult tulla, et äkitselt avastad, et näed, jälle üks on tulnud...

pühapäev, 1. august 2010

Lahemaa käimismaraton 42,2km - tehtud!

Ajaks jäi meil 6:56! Alla seitsme tunni tuli ikka ära :) Polnudki väga hull, kartsin hullemat. Esimene pool läks nagu niuhti, ei saanud nagu arugi. Vahepeal oli küll selliseid jubedaid tõuse, et tõsimeeli jalad käisid vinta-vänta all, no ei ole seda lihast mul seal eriti. Aga viimased 10 kilomeetrit olid nii mõnusalt tasase maa peal, eriti hullu polnud. Kuigi jah... peale 11 km posti (postid näitasid kilomeetreid kahanevalt ehk siis palju veel jäänud on) hakkas asi kuidagi venima. Kõndimisest oli juba villand ja igav oli, oleks võinud varem ära lõppeda see asi. Viimased paar kilomeetrit tundusid aga kuidagi erakordselt pikad, muudkui venis ja venis ja ei tulnud see järgmine kilomeetripost. Ja kui postil seisis number 1, siis oli niiiiii meeletult hea tunne, et lõpuks ometi saab see nüri astumine läbi!

Jalad on nüüd üsnagi kanged, kummalisel kombel ka õlad ja kael. Kolm villi tuli ka, aga kõndimist need ei seganud. Nahk oli pärast ühtlase soolakihiga kaetud, maitsesin järgi. Rajal jõin ära ~3,5 liitrit vett, päris hea tulemus. Laps sai issiga kodus kenasti toimetatud ja väga hullusti emme järgi ei igatsenud.

Ning selle pisikese karika panen ma vist küll eraldi riiulile aukohale :D