teisipäev, 3. august 2010

Nii ongi.

Mina olengi maailma halvim sõber. Ma ei helista ega kirjuta. Ma unustan lubadused tagasi helistada või kirjutada. Ma pole näiteks senimaani ühele oma vanale sõbrale kirjutanud, et mul on laps juba käes... Ma unustan sünnipäevad ära. Või õigemini mul on meeles, aga ma suudan mitte õnnitleda, sest et enne on vaja lapsele süüa anda ja mängida ja siis mähkmed vahetada ja siis ootan lõunaune aega ja siis... ongi järgmine päev käes.
Ma ei suuda poole ajast piisavalt keskenduda, et mõttetööga tegeleda. Oma sünnipäeva kutset kirjutan ma juba mitu nädalat. Mis te arvate, kas ma olen selle juba laiali saatnud? Mul tekib pidevalt asju, mida ma tahan hiljem internetist järgi vaadata, aga 99% juhtudel unustan ma need arvutisse jõudmise ajaks ära.

Ma oleksin valmis andma ükskõik mida, kui vaid saaksin ühe öö segamatult jutti magada. Ühe ainsa öö!


Aga ärge saage valesti aru, ma armastan oma elu. Ma olen üdini õnnelik ja rahul ega vahetaks seda mitte millegi vastu. Lihtsalt vahel tahaks iseennast tagasi...

2 kommentaari:

Gea ütles ...

Mutikene, mul oli lapse sellises vanuses umbes sama või veel hullem tunne. aga tead mis - pool aastat veel ja sa saadki oma vana mina tagasi! ja magada saad ka, ausalt! Sa ju suudad veel, eks, see on seda väärt!

Anonüümne ütles ...

oi kahjuks ma tean liigagi hästi mida sa tunned. synnipäeva õnnitlused suudan ma ka tõesti ära unustada, nagu ka tagasi helistamised ja kõik muud lubadused.

kurb aga selline elu juba kord on. sest nyyd on mu elus keegi paljupaljupalju olulisem inimene(mitte et teised olulised poleks). ma ju vastutan ta heaolu eest.

Mann