neljapäev, 16. september 2010

Aeg ei peatu


Vot praegu mingil põhjusel hakkas see laul nii kummitama, et otsisin youtube'st üles ja nüüd kuulan seda mitmendat korda jutti. Ei teagi, millest see tuleb... Väsimus on mind alati kummaliseks muutnud ja kui mõtlen kõigile neile muutustele, mis see aasta juba toimunud on ja mis ilmselt alles ees ootavad, siis ongi tunne, et aeg ei peatu vaid vihiseb mööda. Rasedus ja lapse sünd. Mitu head sõprust on hääbunud, mitu head sõprust on alguse saanud. 30ndal sünnipäeval oli tunne, et sõbrad-tuttavad leppisid omavahel kokku, et ei hakka mind tüütama - päris ootamatud inimesed jätsid tänavu õnnitlemise vahele. (Samas arvestades seda, mitme sõbra sünnipäeva ma olen see aasta suutnud maha magada, siis pole midagi imestada.) Ja see kohutav hajameelsus! Kuidas on võimalik asju nii ruttu ja põhjalikult unustada?


Ning lisaks kõigele suutsin ma täna vasakul käel oma uuest ja edevast pöidlaküünest tüki välja lüüa. Tüüpiline.


Millal ometi saan end korralikult välja puhata?

Kommentaare ei ole: