esmaspäev, 29. november 2010

Hilisõhtul.

Magamise asemel tegelen ma igasugu ebavajalike asjadega. Näiteks praegu lõpetasin just oma tibina piltide vaatamise. Seoses ühe helesinise unistuse ootamatu täitumisega tuli mul tõsine nostalgia peale ja hakkasin oma pudina kasvamist meenutama. Kas tõesti oli minu tibin kunagi ka peaaegu nii pisike...? Mälestused, emotsioonid, helged hetked. See tunne, kui laps esimest korda mulle kõhule pandi... Kui ta esimese öö minu kõrval magas... Kui ta esimest korda pead tõsta üritas ja esimest korda mulle naeratas... Kui ta esimest korda tegi nii paljusid asju... Ja siis juba uuesti ja uuesti ja koguaeg... Titeisu peale ei tule aga süda läheb sees soojaks. Minu kõige erilisem kingitus :)

Värskele emmele ja issile aga suured kallistused ja palju ilusaid esimese hetki. Teie elu pole enam kunagi endine :)

teisipäev, 23. november 2010

Meie


Käisime kaks nädalat tagasi Doominofotos perepilte tegemas ja eile saime neid lõpuks näha. Meie oleme igatahes ülirahul ja julgeme soovitada Janne Luiglat kõigile, kes plaanivad perepilte tegema minna. Ja kindlasti läheme tulevikus sinna uusi ja veelgi ilusamaid perepilte tegema :)

laupäev, 20. november 2010

neljapäev, 18. november 2010

Hommikune huumorinurk

‎"Nüüd ma tean, kust kõik mu ülekilod tulevad! Kui käin duši all, siis läheb šampooni juuste pesemise ajal ka kehale. Täna alles taipasin, et sinna on kirjutatud, et lisab paksust, kohevust ja volüümi. Mida paganat !!! Edaspidi kasutan enda pesemiseks hoopis nõudepesuvahendit, sest seal on ju kirjas et „eemaldab ka kõige tõrksama rasva“. "


Laenatud facebookist Tiia-Mai seinalt.

teisipäev, 16. november 2010

Tibit minust vist siiski ei saa.

Geelküüned on ju ilusad asjad, aga minule pole need ilmselgelt mõeldud. Esimesel katsel suutsin nelja nädalaga kuuest küünest ilma jääda. Nüüd suutsin kaks küünt niimoodi tagurpidi lüüa, et ühelt tuli geelküüs üldse maha ja teisel on servast lahti. Lisaks äestasin ma väiksel sõrmel küüne niimoodi maha, et sõrm oli kah katki. Osav olen, miskit pole öelda. Pole mulle seda tibi-geeni kaasa antud...

laupäev, 13. november 2010

Rongiga on tore :)

Mõni aeg tagasi oli mul Valingu perroonil põnev kogemus. Ootasin rongi ja kuna seal on madal perroon, kust on üsnagi vastik lapsevankriga rongi siseneda, siis palusin perrooni koristavat meesterahvast, et kas ta aitaks mul vankri rongi tõsta. Minu viisaka küsimuse peale teatas see meesterahvas, et ta ei saa, sest peab prügikasti tühjendama. Ja kõndiski minema. Ma olin tõesti sõnatu.
 
Üldiselt ma arvan, et äkki on antud juhul tegemist n-ö sotsiaalse töökohaga, umbes nagu paljudes supermarketites on kärude korjajateks puudega inimesed. Äkki ka see onkel on sarnase programmi raames tööle saanud? Ma ausalt keeldun uskumast, et ükski terve inimene võiks olla nii ebaviisakas ja välja tulla nii tobeda vabandusega.
 
 
Aga üldiselt on mulle jäänud mulje, et rongiga liiklevad abivalmid ja sõbralikud inimesed. Ma olen pidanud vaid mõne üksiku korra üksinda vankrit madala perrooniga peatuses rongist välja tõstma. Tihti tulevad mulle appi noormehed, kes selles peatuses üldse maha ei lähegi, nad lihtsalt aitavad mul vankri maha tõsta ja sõidavad siis edasi. Ja rongi sisenemise puhul on ka tihti juhtunud, et appi tõttavad inimesed, kes juba rongis istuvad. Muidugi on olnud ka olukordi, kus ukse kõrval seisavad noored meesterahvad ja appi tuleb hoopis vanamemm, kellele on vankri tõstmine päris raske pingutus. Sinna pole midagi parata, kaasinimeste aitamine pole kohustus ja igaüks käitub vastavalt oma sisemisele eetikale. Ja ega ma eeldagi, et kõik peavad murdu jooksma, et mind aidata. Ma ei sõidaks rongiga, kui ei saaks üksinda rongi sisse ja sealt maha. Lihtsalt tore on, kui palju tegelikult leidub abivalmis inimesi, kes ilma palumata mulle appi tulevad. Sest olgem ausad, ega selle vankriga pole kuigi kerge madala perrooni pealt rongi ja sealt maha saada. Vanker kaalub 17 kilo ja laps koos riietega ilmselt 10 juurde. Muskel kasvab :)

esmaspäev, 8. november 2010

pühapäev, 7. november 2010

Uus lemmikloom?


Edukas nädalavahetus oli - laps hakkas kõndima, leidsin kingad ja kallistasin kuningboad. Mida veel ühelt nädalavahetuselt oodata?

Pilt on häästi udune, aga mobiiliga hämaras ruumis paremat teha ei anna.

neljapäev, 4. november 2010

Ajakirjade hävitamise masin


Lühidalt - paberihunt.

Destruktiivne neljapäev

Senine skoor:
* 1 poolkatkine telefoniekraan
* 1 seinalt lahkunud raamaturiiul
* palju kortsus retseptiraamatuid
* 1 katkine leivakast
* ohtralt mahapuistatud lapse pudrupulbrit


Telefon läheb lapse saavutuste nimekirja, ülejäänu eest kuulub au kassile. Aga vähemalt oli täna üks parima enesetunde ja energiaga trennikordasid üldse, see kompenseerib natuke. Ja kui meheraas koju jõuab, siis üritan ka köögi ära koristada. Hetkel on käed hõivatud ühe üliaktiivse lapsega, kes hea meelega suurendaks skoori veelgi.

Aus ülestunnistus


Mina ausõna ei tea, kuhu see aeg kaob. Päevad jooksevad nii ruttu, et täna vaatasin kalendrisse ja taipasin, et ongi ainult kuu jäänud. Jah, tunnistan ausalt üles, et otsustasime koos pikale reisile asuda, mille puhul pole oluline mitte sihtkoht vaid teekond ise. Stardipauk on neljandal detsembril, finishilippu loodetavasti lehvimas ei näegi. Asume teele väikselt ja vaikselt lähemate sugulaste ja paari kallima sõbra saatel, selline on meie ühine soov.

Ja see laul... see ongi just see kõige õigem laul.