esmaspäev, 29. november 2010

Hilisõhtul.

Magamise asemel tegelen ma igasugu ebavajalike asjadega. Näiteks praegu lõpetasin just oma tibina piltide vaatamise. Seoses ühe helesinise unistuse ootamatu täitumisega tuli mul tõsine nostalgia peale ja hakkasin oma pudina kasvamist meenutama. Kas tõesti oli minu tibin kunagi ka peaaegu nii pisike...? Mälestused, emotsioonid, helged hetked. See tunne, kui laps esimest korda mulle kõhule pandi... Kui ta esimese öö minu kõrval magas... Kui ta esimest korda pead tõsta üritas ja esimest korda mulle naeratas... Kui ta esimest korda tegi nii paljusid asju... Ja siis juba uuesti ja uuesti ja koguaeg... Titeisu peale ei tule aga süda läheb sees soojaks. Minu kõige erilisem kingitus :)

Värskele emmele ja issile aga suured kallistused ja palju ilusaid esimese hetki. Teie elu pole enam kunagi endine :)

1 kommentaar:

virge ütles ...

kallike, lugesin alles nüüd seda postitust ja see on nii armas! aitäh sulle südamest!