laupäev, 13. november 2010

Rongiga on tore :)

Mõni aeg tagasi oli mul Valingu perroonil põnev kogemus. Ootasin rongi ja kuna seal on madal perroon, kust on üsnagi vastik lapsevankriga rongi siseneda, siis palusin perrooni koristavat meesterahvast, et kas ta aitaks mul vankri rongi tõsta. Minu viisaka küsimuse peale teatas see meesterahvas, et ta ei saa, sest peab prügikasti tühjendama. Ja kõndiski minema. Ma olin tõesti sõnatu.
 
Üldiselt ma arvan, et äkki on antud juhul tegemist n-ö sotsiaalse töökohaga, umbes nagu paljudes supermarketites on kärude korjajateks puudega inimesed. Äkki ka see onkel on sarnase programmi raames tööle saanud? Ma ausalt keeldun uskumast, et ükski terve inimene võiks olla nii ebaviisakas ja välja tulla nii tobeda vabandusega.
 
 
Aga üldiselt on mulle jäänud mulje, et rongiga liiklevad abivalmid ja sõbralikud inimesed. Ma olen pidanud vaid mõne üksiku korra üksinda vankrit madala perrooniga peatuses rongist välja tõstma. Tihti tulevad mulle appi noormehed, kes selles peatuses üldse maha ei lähegi, nad lihtsalt aitavad mul vankri maha tõsta ja sõidavad siis edasi. Ja rongi sisenemise puhul on ka tihti juhtunud, et appi tõttavad inimesed, kes juba rongis istuvad. Muidugi on olnud ka olukordi, kus ukse kõrval seisavad noored meesterahvad ja appi tuleb hoopis vanamemm, kellele on vankri tõstmine päris raske pingutus. Sinna pole midagi parata, kaasinimeste aitamine pole kohustus ja igaüks käitub vastavalt oma sisemisele eetikale. Ja ega ma eeldagi, et kõik peavad murdu jooksma, et mind aidata. Ma ei sõidaks rongiga, kui ei saaks üksinda rongi sisse ja sealt maha. Lihtsalt tore on, kui palju tegelikult leidub abivalmis inimesi, kes ilma palumata mulle appi tulevad. Sest olgem ausad, ega selle vankriga pole kuigi kerge madala perrooni pealt rongi ja sealt maha saada. Vanker kaalub 17 kilo ja laps koos riietega ilmselt 10 juurde. Muskel kasvab :)

Kommentaare ei ole: