reede, 9. detsember 2011

teisipäev, 22. november 2011

Ilus


Hea tuju jaoks pole vahel vaja muud, kui tassida tagumine tuba asjadest tühjaks, tirida piljardilaud keset tuba ja oma kalli seadusliku abikaasaga poolteist tundi piljardit mängida. Head tuju ei takistanud ka asjaolu, et kõik mängud sain ma vähem või rohkem haledalt pähe. Suurepärane seltskond ja Star FM's mängiv hea muusika tegid eilsest õhtust ühe tõeliselt ilusa ja mõnusa õhtu. Elu on vahel ikka nii ilus :)

reede, 18. november 2011

Avastus

Mind jätkuvalt üllatab, kui väiklased võivad vahel inimesed olla. Kui isekad, kui kergesti solvuvad, kui egoistlikud ja jultunud. Võiks ju arvata, et 31ndaks eluaastaks on inimene juba harjunud, et maailmas liigub absoluutselt igasuguseid inimesi. Aga ei... ikka pilgutan ma imestunult silmi ja vaatan arusaamatult maailmale otsa ega saa aru, kuidas luuavarrest pauk sai tulla. Luuavarre taga jahimeest aga näha ei oska...

kolmapäev, 9. november 2011

Mart

Selgus tõsiasi, et kui trepikojas on tuled katki, siis pole martidest märkigi. Tundub, et mardid kardavad pimedust. Kui nüüd ühtegi marti ei tulegi, siis söön varutud kommidest end homme oimetuks.


/Edit 19:06 --> Esimesed pimedust trotsivad mardid käisid ikka kommijahil ära. Kolmas aasta järjest samad mõistatused :)

Elumärk

Mulle tehti eile märkus, et miks ma olen blogipidamise katki jätnud. Tunnistan ausalt, et ise ka ei tea täpselt... Soov blogida on täiesti olemas, aga head ideed tulevad tavaliselt lapsega õues olles. Kui siis ükskord tuppa jõuan, on idee ununenud või kui isegi meeles on, siis pean lapsega tegelema hakkama ja nii see hea mõte minu pähe jääbki. Facebook pakub mõningast võimalust kiirelt oma mõtted välja hõigata ja oma asjadega edasi tegeleda. Blogisse tahaks ikka pikemalt kirjutada, kaks lauset tundub postituse jaoks vähevõitu... aga pikemalt kirjutada saaksin ainult tibina lõunaune ajal. (Talle ei meeldi, kui ma klaviatuuril trükin, tuleb kohe vahele ja tirib käed eemale. Hiirt võin siiski kasutada.) Lõunaune aga tavaliselt jobutan niisama maha, vahel olen asjalik ka, koristan või teen midagi muud kasulikku. Täna siis kirjutan üle väga pika aja miskit ka oma ajaraamatusse.

Aga ega mul miskit nii erilist kirjutada olegi...Päevad läbi lapsega kodus istudes ei juhtu just väga palju selliseid asju, mis ka laiemat üldsust huvitaksid. Kuigi pean ausalt ütlema, et minu jaoks on praegu vist viimase kahe aasta huvitavaim aeg üldse. On lausa hämmastav jälgida, kuidas sellest pisikesest imikust on saanud juba nii suur ja asjalik väike inimene. Iga päev pakub lausa lugematul arvul hetki, mis mind naeratama panevad. Tibin on nii asjalik, nii suur jutupaunik, et temaga koos ei saa lihtsalt igav hakata. See, millised seosed asjade vahel leitakse, kuidas ta oma soove ja arvamust väljendab ja kuidas ta minust aru saab... see on nii huvitav ja tihti ka lõbus.
Kuidas mingid asjad on issi omad ja mingid asjad emme omad ja ümber teda veenda ei õnnestu.
Kuidas mingid tegevused on seotud issiga (kiikumine, voodis hüppamine) ja päevalgi seletatakse mulle, et issi kiik või issi hüppa. Kuidas siis issil õhtul näpust kinni võetakse ja teatatakse vastuvaidlemist välistaval hääletoonil issi tule! ja veetakse magamistuppa voodi juurde, et issil käest kinni hoides voodil hüpata saaks.
Kuidas iga päev teadvustatakse veendunult noogutades täna vanni ja kui siis õhtul ma teatangi, et nüüd vanni, siis on laps sekundiga kohal ja tirib riideid seljast ära ja on nii õnnelik, et seda nähes lihtsalt läheb tuju heaks.
Kuidas selga tuleb panna just nimelt mingi pildiga särk ja püksid, vahet pole, mis seal peal on, aga pilt peab olema. Ja kui siis kuskil jääb silma mõni muu särk/püksid/kleit, millel on tema jaoks huvitavam pilt, siis kistakse ebasobiv riideese kohe seljast ära ja tullakse "õige" asjaga minu juurde, et ma selle selga aitaksin.

Oeh... ma võiksingi sellest kirjutama jääda. Õhtuti, kui mu armas seaduslik abikaasa koju tuleb, siis saab ta alati põhjaliku ülevaate sellest, mida tibin päeval tegi ja rääkis, kuidas ta mingite asjade peale reageeris ja üldse kõik vähegi huvitavad pisiasjad meie päevast laon lagedale. Ja noh, õhtul saab ta ka ise ohtralt lapsega tegeleda, sest peale issi saabumist pole mind enne vaja kui tuduaeg kätte jõuab. Issiga käiakse voodil hüppamas ja kiikumas, issi sülle ronitakse söömise ajal ja üleüldse peab issi koguaeg silma all olema. Ja seda on nii armas vaadata, kuidas see väike inimeselaps nii siiralt oma issit imetleb ja temaga koos olla tahab. Õnneks issi tahab ka oma pisitütrega koos olla ja nii saangi mina õhtul natuke hingetõmbeaega, sest laps ei elagi enam ainult minu seljas.

Nii et jah... teistele tunduksid minu tegemised ja mõtted igavad, aga minu jaoks ei ole põnevamat asja, kui oma väikse tütrega koos kodus olla ja tema hämmastavat arengut jälgida. See on nii põnev, et ma ei oleks nõus sellest mitte mingi hinna eest loobuma. Õnneks on mul võimalik ka peale emapalga lõppu kodus olla ja oma lapse arengut vahetult jälgida. Lasteaiakohta me nagunii tänavu ei saanud ja järgmiseks sügiseks on see pisike pudilane juba nii suur, et raatsin ta ilmselt juba lasteaeda panna.


Ma ei hakka lubama, et nüüd hullult tihti blogima hakkaksin, aga ma vähemalt üritan endast rohkem elumärki anda. Endal ka ju hiljem huvitav lugeda, mis kauges minevikus tehtud sai...

esmaspäev, 3. oktoober 2011

Pisike

Nädalavahetusel avastasin, et Eesti pole mitte lihtsalt väike vaid suisa tibatilluke. Käisime nimelt pulmas. Enda teada tundsin ainult pruuti ja peigmeest. Peokohta jõudes selgus, et üks peokülaline on mu pooltuttav. Natuke aega hiljem selgus, et see pooltuttav on mu mehe kursavenna naine. Ja päev hiljem selgus, et me oleme selle tuttavaga veel ühes teises kohas teise nime all tuttavad. Selline hunnik kokkusattumusi, et võttis lausa sõnatuks.

Aga pulm oli väga lahe, arvan, et üks parimaid pulmasid, kus ma käinud olen. (Peale meie pulma, muidugi :P) Väga super pulmaisa oli ja peoseltskond oli ka ülimalt lahe, kes tulid kõik mängude ja asjadega kaasa. Pulmaisa mainis ka, et pole kunagi näinud, et lipuvarguse puhul nii kiirelt ja ilma nurinata lipuvalvurite püksid vardasse oleks tõmmatud. Väga lõbus oli :) Ja lisaks olin mina kaine rool, vot nii tubli olen. Kui nüüd ükskord load ka uue nimega vahetatud saaks, siis võiks isegi päise päeva ajal rooli istuda...

kolmapäev, 28. september 2011

reede, 23. september 2011

Tark mees.

Vaatasime eile telekat ja seal oli mingi seksisaade, kus näidati rõngastatud peenist. (MIKS peaks keegi SINNA endale augu laskma teha ja rõnga/needi panema?!?) No igatahes üks jutt viis teiseni ja küsisin lõpuks oma kalli seadusliku abikaasa käest, et mõelgu välja üks asi, mida ta minu juures muuta tahaks. Et noh, sääred siledamaks, juuksed blondimaks, rohkem meiki või miskit muud samas stiilis. Vaatas siis mu mees mind natuke aega ja teatas, et ta ei muudaks mitte midagi mu juures.
Vot nii tark mees on mul - oskab kodurahu hoida :D Aga ega ma lolli mehega polekski abiellunud.

reede, 16. september 2011

Viripill

Kui öösel kell 1:30 magama minna, pool tundi teki all külmetades und oodata ja seejärel kell 6:30 ärgata, siis pole sellest päevast miskit head loota. Väsimus taob haamrikestega peas tangorütmi ja silmi ei julge pikemalt kinni panna, muidu käib pea kolakaga vastu lauda. Õnneks on laps suhteliselt rahulik ja toimetab omaette elamist laiali lammutada.
Elamine on muidugi külm nagu hundilaut, kütma ei hakata veel niipea, kuna kütte- ja veesüsteemid pole veel täielikult välja vahetatud. Maja soojustamine pidi ka eile valmis saama, aga hetkel on valmis üks otsasein ja majaesine (st. köök). Teine otsasein on pooleli ja maja tagumine külg on ainult poolenisti soojustatud. Otse loomulikult on see meie korteripoolne osa, mis on soojustamata. Selline tunne on vahepeal, et peaks oma kodinatega kööki kolima, seal on natukenegi inimväärne olemine. Vannituba on ka külm, kuigi põrandaküte on sisse lülitatud - torude vahetamiseks on seintesse augud lõhutud, kust siis külm õhk rõõmsalt sisse uhkab. Aukusid ei saa kinni ka müürida, kuna veetorud pole veel ära ühendatud. Ainuke, mis mind lohutab, on see, et peale soojustamist ja torude-radikate vahetust peaks tänavu talvel tuba nii mõnusalt soe olema, et villaseid sokke peab ainult õue minnes kandma. No ja kahju ei tee ka teadmine, et maja soojustamise saame soodsamalt, kui esialgu olema pidi, kuna üle tähtaja läinud aja eest tuleb ehitusfirmale trahv kaela. See muidugi ei muuda olematuks asjaolu, et kuradima külm on!

Aga et midagi head ja ilusat ka kirja saaks, siis kiidan vahelduseks jälle, et mul on ikka maru armas mees ja veelgi armsam pisike tütreke. Ja tibina esimene "lause" oli issi auto. Ta on ikka nii imearmas, et lausa lust on jälgida, kuidas ta iga päevaga midagi uut õpib ja aina asjalikumaks (ja pätumaks...) muutub :)

kolmapäev, 31. august 2011

Näpuosavus

Ma ootasin 15 minutit, kuni ema arvuti ragistas ja ragises end sisse logida, peale kahte kinnijooksnud katset msni logitud sain ja brauseris lõpuks google leht lahti tuli... ja siis leidis laps restardi nuppu üles.


Sellisel hetkel näen ma, et selles on oma positiivne külg, et kodus meil arvuti laua peal on. Valguse varjab küll ära, aga vähemalt säästab närve.

Ning jah, ma olen Tartus. Pühapäeval plaanin tagasi pealinna sõita, seega seni olen interneti-levis üsnagi hõredalt, aga see-eest plaanin kahte titte vaatama minna, ühe lapse esimesse klassi saata ja laupäeval täikale minna. Kui vaid ilm koostööd teeks...

teisipäev, 23. august 2011

Lugemisest

Kuidagi peaks endale kuhugi meeldetuletuse genereerima, et oleks meeles vähemalt korra nädalas ka Google Readerile pilk peale heita. Kui niimoodi üle kahe-kolme nädala käia, võtab pilt silme eest kirjuks ja lugemist on rohkem kui aega jätkub. Olgu, ilmselt on tegemist minu kehva ajaplaneerimisega ja/või -kasutusega, aga mingil põhjusel mulle ei meeldi enam arvutiekraanilt pikki tekste lugeda. Mitte et ma jõuaksin paberkandjal lugemisvara sirvida... Ei mäletagi enam, millal lugesin mingit muud kirjandust peale muinasjuttude ja lastele mõeldud luuletuste.  (Kusjuures see on hämmastav kui vägivaldsed võivad muinasjutud olla! Pahad notitakse nii julmalt maha, et lausa hämmastav... näiteks nõid lükatakse ahju, rebane lüüakse malakaga surnuks ja laip visatakse metsa alla, kurjal hundil lõigatakse kõht lõhki, topitakse kive täis ja visatakse ta kõige tipuks veel kaevu.) 

Olen ka Eesti Naise ja Pere ja Kodu tellija, aga lugeda neid eriti ei jõua/viitsi/jaksa. Nüüd, kui tibin haige oli vahepeal ja selline hästi vaikne ja tasane oli, hakkasin otsast lugema... Pere ja Koduga olen juba 2011 aasta aprillini jõudnud, Eesti Naine on veel eelmise aasta detsembris pooleli. Muidugi tänu ühele aktiivsele paberihundile on pooltel ajakirjadel kaaned poolikud ja vahepealt on ka lehti katki rebitud. Ja ma ei oska talle selgeks teha, et ei tohi. Seletan, pahandan, seletan veel... Ikkagi läheb pätu-tuuri ajal mõnel ajakirjal osa kaanest kärrdi kaduma. Ja muidugi ei saa ma lapse ärkveloleku ajal lugeda, sest siis ronib see väike tegelinski kohe mulle selga ja nõuab tähelepanu. Niipea kui ajakirja käest panen, kaob ta oma asju toimetama ja jätab mind rahule, et kohe uuesti kohale lennata, kui ma peaksin üritama ajakirja poole kasvõi vaadata. Loe siis sellistes oludes midagi...

reede, 19. august 2011

reede, 12. august 2011

2108

Otsustasin, et see aasta ma sünnipäeva ei pea. Nii et ärgu keegi solvugu, et kutset postkasti potsatanud pole. Tänavu seda sinna ei tulegi. Lihtsalt pole seda sünnipäevatunnet üldse ja ilma selleta on naljakas pidu püsti panna.

Samas, et kellegi õigused ei saaks piiratud, siis kel ikka on suur soov mulle külla tulla, siis oleme 21. augustil kenasti kodus. Torti küpsetan kindlasti (kui vaid suudaks välja mõelda, mis torti tahaks...) ja ilmselt teen ka soolaseid pirukaid. Nii kui keegi soovib külla tulla, siis uksest sisse ikka laseme, lihtsalt ametlikku pidu ma ei pea.


Sünnipäeva teemal natuke musta huumorit ka - mul on korraga läbi läinud tavaline pann, vokpann ja eile lõi põhja kummi ka väike varrega kastrul. Kallil abikaasal lõid kohe silmad särama, et vot, kingin sulle uue kastruli ja panni sünnipäevaks. Naljatilk... Kinkida sünnipäevaks midagi, mida nagunii peab ostma, on sisuliselt minu kingituseta jätmine. Pealegi - pann pole kingitus mulle vaid tervele perele, mis sest et mina seda peamiselt kasutan. Kingitus võiks ikka olla midagi sellist, mida ma tahan ja mida mul ka vaja võiks minna, aga ilma milleta ma saaksin väga hästi hakkama. Vähemalt minu arvamus on selline.

teisipäev, 9. august 2011

Paus

Kõigile piltide ja juttude ootajatele-nõudjatele on praegu vaid nii palju öelda, et millalgi need siia ilmuvad. Enne oli puhkus, siis ei sattunud piisavalt pikalt arvutisse. Nüüd on laps haige ja ei saa praktiliselt üldse arvutisse. Ma pole isegi Saaremaal tehtud pilte arvutisse jõudnud tõmmata. Rooma pildid on küll arvutis, aga pole neid isegi läbi vaadanud, albumisse sorteerimisest rääkimata.
Lootsin, et kui mees tööle läheb, siis saan rahulikumalt piltidega tegeleda, aga laps suutis laupäeval firma suveürituselt viiruse üles korjata ja nüüd istub mul enamuse ajast süles üks äärmiselt nohune ja palavikus laps. Proovi sa sellisega miskit arvutis trükkida. Praegugi ronib seljas, õnneks otsustas kass siia tuppa pikutama tulla, seega sain lapse natukeseks tema kallale ässitada ja endast siia kiire elumärgi anda. Millalgi lähiajal üritan end kokku võtta ja piltidega tegeleda, Rooma reisist on juba kolm nädalat möödas... Võiks nagu enne järgmist suve pildid üles panna.

Seni aga nautige suve ja saatke meie poole tervistavaid mõtteid, tibinal on neid hädasti vaja.

reede, 29. juuli 2011

kolmapäev, 27. juuli 2011

Puhkus


Rooma - check
Kolosseum - check
Vatikan - check
Lennuki hilinemine - check
Jätkulennust mahajäämine - check
Töömehed relakaga ukse taga - check
Kolmas päev saagimist, puurimist - check
Ohtralt uusi ja vanu auke laes ja põrandas - check

Saaremaa - delayed.

On tore ärgata esmaspäeva hommikul selle peale, et töömehed on relakaga ukse taga ja teatavad, et nad nüüd tulid radikaid maha võtma. Üllatusmoment oli täielik. Ühistu esinaine nimelt informeeris vale korteri omanikku. Loodan, et Sven väga üllatunud polnud, kui esmaspäeval kedagi tema ukse taha ei ilmunud...
Saaremaa lükkasime nädala võrra edasi, õnneks oli veel vabu kohti meie ööbimiskohas. Ja proovigu keegi esmaspäeva hommikul arvata, et neil on meie korterisse sisse vaja saada! Ma spetsiaalselt küsisin töömeeste ülemuselt üle, kas järgmine nädal on siia vaja või mitte. Oma korterivõtmeid me võõraste kätte jätta ei kavatse.

Ja pildil on väike stiilinäide töömeeste saavutustest - esimene paar auke sai natuke viltu tehtud, puuriti kaks juurde. Mis sitasti, see uuesti, eksole.

Reisist kirjutan pikemalt siis, kui normaalselt arvutisse saan. Istun praegu läpakaga suures toas diivanil ja sõdin lapsega, kes tahab läpaka peale istuda. Kui radikad ja torud paika saavad ja mööbli tagasi õigesse kohta tõstame, siis tegelen reisipiltidega ja kirjutan natuke pikemalt ka võrratust linnast Roomast.

esmaspäev, 18. juuli 2011

Homme

Kohver pakitud, piletid/vautserid prinditud, kassivideod e-lugejasse kopeeritud - meie oleme valmis Roomat vallutama! :)

reede, 15. juuli 2011

One of those days...

Ega midagi polegi halvasti, lihtsalt... selline kurblik ja nukker tuju on. Akna taga tibab vihma sadada ja taevas on üleni hall. Selline hall päev on. Selline päev, kus tahaks jubedalt midagi osta endale, aga mitte ühtegi ideed pole ja mitte miski ei meeldi piisavalt, et sellele raha kulutada. Tegin enne just ebay lahti ja panin sama targalt kinni tagasi. No ei ole lihtsalt see...

Isegi lapsel on hall päev. On üleni unine ja tahab süles uneleda, ometi magas lõunat ainult 30 minutit. Õnneks on see selline armas ja nunnu unisus, et laps ronib sülle ja puhkab oma pead mu vastas. Mitte selline unisus, kus ta virisedes ja nuttes mööda elamist tuulab ja mitte millegagi rahul pole. Päeva edenedes võib see nunnusus muidugi virilusega asenduda, kui mul peaks ebaõnnestuma laps teist korda magama panna.

Päike võiks välja tulla.

teisipäev, 12. juuli 2011

Puhkus

Minu kallil seaduslikul abikaasal algab järgmine esmaspäev puhkus! See tähendab, et ma saan natuke vaheldust oma kodusele elule :) Hetkel on plaanimajandus selline, et laupäeva hommikul käin juuksuris, siis viime kassi Pärnusse komandeeringusse, pühapäeva hommikul naudin 90 minutit mõnusat spa-pediküüri Terviseparadiisis, teisipäeval lähme vaatame, kas kõik teed ikka viivad Rooma, reedel tuleme tagasi ja ülejärgmise nädala esmaspäeval sõidame kolmeks päevaks Saaremaale suvitama. Sealt tagasitulles võtame kassi Pärnust peale ja ülejäänud puhkuse veedame kodus puhkusest puhates. Saab mõnus olema :)

Vanalinnas

Miks on nende uhkete miljonipeldikute* infoekraanidel ainult eestikeelne info? Välismaalane ei saa aru, mida tähendab "hõivatud" või "puhastus". Ekraani kõrval on jah neljas keeles infotahvlike, kus kirjeldatakse "kodukorda", aga see info, mis reaalajas kirjeldab vetsu avatud või hõivatud olemist, on ainult eestikeelne.

Lisaks tahaks ma teada, mida võisid tunda need turistid, kes kohe peale minu väljumist vetsu spurtisid... Kahe külastuse vahel toimub seal nimelt automaatne poti- ja põrandapesu. Mille peale tahate kihla vedada, et just see vetsukülastus saab olema nende kõige eredam mälestus seos Tallinna külastamisega? Samas... kui neil oli nii suur soov 20 senti kokku hoida, siis tasuta jalapesu kauba peale peaks neid just rõõmustama?


* Antud info kehtib vähemalt ühe vaateplatvormil asuva välitualeti kohta. (Vist oli Patkuli platvorm aga võin ka valeti mäletada.)

reede, 8. juuli 2011

teisipäev, 5. juuli 2011

Pii

Istusin mina rahulikult arvuti taga, kui järsku leige vesi mulle joana vastu jalgu lendas. Esimese hooga ehmatasin ära, et vapsee laps mul, teeb juba niukese survega täppislaskmist, ise veel tütarlaps! Lähemal vaatlusel selgus, et laps oli hoopis pritsipudeli kätte saanud.


Aga kui keegi teab mõnda laminaadisõbralikku viisi, kuidas laps potile õpetada, siis oleksin väga tänulik, kui seda minuga jagaksite.

Eksimine on inimlik

Ostsin täna poest Bounty asemel kogemata hoopis MilkyWay. Shokolaadi-nälg oli nii suur ja vaatasin ainult paberi värvi järgi. Suur oli minu pettumus, kui mõnusa kookose asemel shokolaadi sees mingi valge ollus hammaste alla jäi. Söödav ta ju on, aga Bounty headusest jääb ikka väga-väga kaugele.

Minu ilus elu


See suvi on ilus :) Olen avanud hoidistamise hooaja ja täiendanud meie moosivarusid kiivi-rabarberi-, maasika-rabarberi- ja tavalise maasikamoosiga. Olen jälle püsti pannud oma mini-aiamaa ja ootan pingsalt, millal ilmuvad esimesed kollased või punased laigud minu tooreid tomateid pungil täis põõsastomatitesse. Ligi meetriseks sirgunud füüsalitaimede õisi ootan ka pikisilmi.
Siis oleme veel käinud loomaaias (lapsele väga-väga meeldis) ja laulupeol (nii väga ei meeldinud...). Lisaks muidugi veel ohtralt niisama jalutamist ja koosolemise nautimist. Ja varsti lähme Rooma ja Saaremaale.

Nii et jah, minu suvi on ilus. Ning ilmselt tundub mu elu kõrvalseisjatele igava ja nõmedana (no moosikeetmine pole ju popp ja noortepärane), aga mina ise olen ülimalt õnnelik ja rahul. Just selline vaikne ja rahulik elu mulle meeldibki. Aga mis saakski olla parem, kui olla abielus mehega, keda ma kogu südamest armastan, ja kasvatada last, kes mind küll poole ajast hulluks ajab, aga kes sellele vaatama (või just selle tõttu?) on nii paganama kallis ja armas? Minu arvates mitte miski. Ja kui keegi arvab teistmoodi, siis jääb talle tema arvamus ja mulle minu oma. Maitsed on ju erinevad.

laupäev, 25. juuni 2011

Rabarberiuputus

Tõin ema juurest 5kg rabarberit. Mida sellest peale rabarberi-apelsinimoosi veel teha annab? Ideed, soovitused, õpetused on teretulnud.

kolmapäev, 22. juuni 2011

Minipuhkus

Kuna tänavu on pühad nii kenasti sätitud, et järjest on neli vaba päeva, siis annab see juba peaaegu puhkuse mõõdu välja. Nii pakimegi homme oma pisikese pere kokku ja võtame suuna teise Eesti otsa. Kõigepealt viskame kassi mu ema juurde Joosepit lõbustama ja käime ema aiamaal maasikapeenraid revideerimas. Seejärel oleme kaks päeva mu õe maakodus, kus on plaanis ohtralt sääski sööta ja ise nõrkemiseni lihast ja siidrist toituda. Laupäeval ootab ees Zumi sünnipäev ja pühapäeval saabume väsinult aga õnnelikult tagasi koju. Ideaalne minipuhkus :)

Kapriisne.

Kirjutamine ikka üldse ei edene... Üks pisike inimene ei kannata üldse, kui üks emme arvutis istub ja jumal hoidku veel selle eest, kui ta ka miskit trükkida kavatseb. Käed kistakse klaviatuurilt ära ja pannakse endale ümber, sest seal on nende kõige õigem koht. Vahel üritan endale lisaaega võita ja lasen lapsel ükshaaval mänguasju mulle tuua - ikka Rudolf, kass, jänes, kana, jne. Paraku saavad loomad üks hetk otsa ja siis tahab see pisike inimene minu sülle loomakuhila otsa ronida. Sest et loomad ometi käivad süles ja maha neid panna ei tohi. Olen üritanud küll peale kõigi pehmete ja karvaste minu juurde toomist neid tagasi saata, aga see pole läbi läinud - mis emme sülle on toodud, seda enam tagasi teise tuppa ei viida. Nii et kirjutada saan kas lõunaune ajal (aga selleks ajaks olen ma nii väsinud lapsega kaklemisest, sest ta ei tahaaaaa toas magada, sest voodist on nii lõbus välja ronida) või ööune ajal (aga siis peaks vähemalt viisakusest natukenegi koos mehega aega veetma.) Seega kirjutan vähe.

Aga sellegipoolest... hetkel on lõunauni ja saan kirjutada sellest, mis mul juba ligi kaks nädalat mõttes - Kapriisist. Kuidas on võimalik, et üks superlahe koht on nii alla käinud? Varemalt (no nii 2+ aastat tagasi...) olid seal parimad kokteilid ja parim teenindus, söögid olid ka väga head. Sõbralikud, lõbusad ja energilised ettekandjad, kes muutsid oma olekuga seal viibimise veelgi mõnusamaks. Kokteiliõhtud olid seal lausa nauding! 
Aga nüüd... ettekandja oli häbelik, vaikne, tuim... kokteilid olid joodavad, aga absoluutselt ilma igasuguse kaunistuseta ja minu lemmikuim kokteil - voodoo - oli üldse menüüst kadunud. Kui palusin ettekandjal baarimehelt uurida, äkki ta oskab seda teha, siis sain vastuseks, et baarimees on alles uus (nagu ka ettekandja, kolmas päev vist oli) ja ilmselt ei oska. Teise palumise peale läks lõpuks küsima, kahjuks selgus, et ei oskagi. Seejärel tekkis meil idee, et tahaks proovida seda uut rabarberiviina ja palusime uurida, kas sellega saaks mingit kokteili teha. Baarimees aga vastas, et menüüs pole ja tema ei oska. No selge... Selle peale otsustasime oma kokteilid lõpuni juua ja teise koha otsida. Ei olnud enam seda mõnusat energiat, mis varemalt Kapriisis oli. Kahju... Ja kui leti juurde arvet maksma läksime, siis baarimees ei vaadanud otsagi, naeratusest võis ainult unistada. Mitte üht sõna ei öelnud, isegi mitte "palun sisestage pin-kood". 
Nüüd tuleb Tartus uus kokteilitamise koht leida, soovitavalt selline, kus on peale virgin mojito ja jäätisekokteili veel mõni alkovaba kokteil, sest mitte sugugi kõik Tsikid ei tarbi alkoholi ja virgin mojito on juba tüütuks muutunud. 

Õnneks oli sellel lapsevabal nädalavahetusel piisavalt palju ilusaid ja lõbusaid hetki, nii et see üks seik ei rikkunud midagi ära. Kubija hotell oli võrratud - savisviit mahutas just täpselt neli naist ja ühe pisikese poisi, noorendav hoolitus jogurti ja vaarikatega oli äärmiselt mõnus ja Kubija järves oli väga värskendav ujumas käia. Ainult shiatsu massaaz oli midagi sellist, mida ma enam kunagi proovida ei taha - see ainulaadne massazilaud, mida mu hoolitsuse tegija väga kiitis, andis mulle 20 minutit kestva äärmiselt ebamugava ja kohati valusa elamuse ja mitu päeva valutava alaselja. Ei soovita. Aga hotell ise ja ümbrus on võrratu, sinna tahaks kindlasti tagasi minna. Ilus oli :) Ja nii palju pole me vist ühelgi Tsikkide üritusel rääkinud, see oli ka väga mõnus. Parimad sõbrad terveks eluks :)

laupäev, 18. juuni 2011

Another one bites the dust...

Üks lõhkiläinud abielu, üks katkenud kihlus ja üks peaaegu purunenud kooselu... Tänavune aasta ei paista suhteid eriti soosivat. Vähemalt mitte minu tutvusringkonnas.

reede, 17. juuni 2011

Kõik teed viivad, rooma!

Puhkuseplaanid hakkavad ilmet võtma. Kui enne olid plaanid "lähme välismaale", "käime Saaremaal" ja "tahaks Meresuu spa'sse", siis nüüd on otsustatud, et lähme vaatame üle, kas tõesti viivad kõik teed Rooma. Reis broneeritud ja arvegi makstud. Nüüd saan oma päevi sisustada plaanide tegemisega, mida vaadata ja kuhu minna.
Kui juhuslikult keegi teab Termini rongijaama lähistel mõnusaid söögikohti, kus saaks koos lapsega varajast õhtusööki nautida, siis soovitused on teretulnud :) Või siis üleüldiselt soovitused, mida, keda, kus ja kuhu seoses Roomaga. Ja juhuks, kui ma saan oma kalli kaasa nõusse mind shoppama lubama, kas on mingeid soovitusi ka seoses shoppamisega?


Ahjaa... kas reisi(tõrke)kindlustuse puhul võib võtta lihtsalt kõige odavama pakkumise või on mingeid kindlustusfirmasid, kellega ei tasuks tegemist teha?

neljapäev, 16. juuni 2011

Kummitus kummitas kummutis


Huvitav oleks teada, mismoodi mingid laulud äkitselt kummitama hakkavad. Täna hommikul tibin komistas ja hakkas nutma, tema rahustamiseks hakkasin laulu ümisema ja välja tuli see lugu. Kust need kummitamised tulevad...?

reede, 10. juuni 2011

Veel üks esimene

Ees ootab põnev nädalavahetus - lähen täna õhtul ilma lapseta Tartu ja tagasi tulen pühapäeva õhtul. Ma pole veel kordagi oma lapsest öösel eemal olnud, ei teagi mida oodata. Iseenesestei ei peaks erilisi probleeme tekkima, issiga kahekesi on ta varemgi terveid päevi olnud, öösel magab ilusasti ilma ärkamata. Seega vastu miskit jama ei teki. Aga kui tekibki, siis mina suvitan Võrumaal ja mees peab ise vaatama, kuidas hakkama saab :)

esmaspäev, 6. juuni 2011

Edutu katse

Ostsime eile poest mingi udupeene värvieemalduspulbri, et vala aga masinasse ja värvisaanud (värviandnud - värvisaanud) riided on jälle tagasi oma esialgse värvi juures. Surasin siis huviga kõik siniseks, kollaseks või roosaks värvitud asjad masinasse, valasin pulbri sahtlisse ja jäin põnevusega ootama. Kaks tundi ja 16 minutit hiljem võtsin masinast välja sinised, kollased ja roosad asjad, ainukese erandina olid üks oranz traksisärk ja mehe sinine särk äärmiselt pleekinud aga jätkuvalt siniste plekkidega/roosa tooniga. Nii et jah, idee on ju hea, aga kui värvieemalduspulber eemaldab ka originaalvärvi, siis see pole teps mitte see, mida mina vajan.

neljapäev, 2. juuni 2011

Piinlik moment

Ma olen 30-aastane ja sain alles täna teada, et pole mitte "bring back my pony to me" vaid laul käib hoopis bonnie-st. Hommikul hakkas see laul kummitama ja ma tõsimeeli otsisin netist sõnu ja imestasin, et miks mingid valed tulemused kõik tulevad. Ja ma olen alati uskunud, et lauldakse hobusest... Piinlik.

kolmapäev, 1. juuni 2011

Osav.

Ma olen osav. Äärmiselt osav. Tegin Bläck Rokitit stiilis "eile tegin väikse katse,panin pirukasse muna, maitse oli nagu oleks pirukasse pandud muna." Ehk siis panin pesumasinasse oma uue punase seeliku. Välja tuli nagu oleks pesumasinasse pandud uus punane seelik. Paraku sai peale seeliku pesumasinasse pandud veel ka valge voodilina, lapse valge tudukombe, lapse uus valge-kollane kleit, üks valge t-särk ja mehe helesinine t-särk. Ütleme nii, et pesumasinast ei tulnud midagi valget välja... või helesinist.

Seekord ma tõesti ületasin ennast.

reede, 27. mai 2011

Home alone, kind of...

Kartulikrõpsud - check
Soolapähklid - check
Dipikaste - check
Jäätis - check
Siider - check
4 romantilist komöödiat - check.

Mees läks nädalavahetuseks töökaaslastega Saaremaale, mina jäin koju last ja kassi hoidma. Kuidagi tuleb ju need vabad õhtud ilusaks teha. :)

esmaspäev, 23. mai 2011

***

Jep, see on minu laps. Jutt sai paisu tagant lahti ja nüüd naljalt vaikset hetke ei teki. Kui ma vaid aru saaks, millest jutt käib! Ja ma sinisilm lootsin, et ehk pärib oma isalt vähese jutukuse...

teisipäev, 17. mai 2011

Ikkagi oma

See laps on ikka täitsa minu laps. Väljas on kuiv asfalttee ja üks väike teeauk, kus on natuke muda põhjas. Mis te arvate, kas mu laps pani põlve maha just sinna mudasesse auku?

Mina omal ajal suutsin ka peale kaks nädalat kestnud põuda leida üles selle viimase porilombi ja end üleni poriseks teha.

neljapäev, 12. mai 2011

Ne snaju.

Täiesti uskumatu, kuidas on võimalik nii edukalt ära unustada miski, mida sai algklassidest saadik koolis õpitud. Vene keelest nimelt jutt. Eile alumine naaber üritas minuga suhelda, õnneks sain täiesti ausalt vastata peaaegu igale küsimusele "ja ne snaju." No ma ei teadnud kah. (Aga ega ma poleks osanud vastata ka, kui oleksin teadnud...)  Mingist remondist, torude lõhkumisest ja muust sellisest üritas minuga rääkida. Aga vanakooli tädikesena oli ta veendunud, et "muš snajet" ja lubas mu mehega hoopis rääkida. Mis sest, et mees teadis veelgi vähem. Ma siis igaks juhuks helistasin õhtul ühistu tegelastele, et järgi uurida, kes, kus ja mida tegema hakkab. Selgus, et naabrinaine nägi vist lõvi unes, sest ühistu tegelane olevat talle hoopis muud juttu rääkinud kui see, mida naabrinaine mulle seletas. Naabrinaine igatahes ronis hommikul välja, kui nägi meid hommikul auto juures. Tema suureks pettumuseks sõitis mu "muš" ära ja ta pidi jälle minuga leppima. No ja ma siis üritasin seletada, mida ma ühistu tegelase käest teada sain. Lausa kohutav, kuidas lihtsalt sõnad meelde ei tulnud. Tädike muidugi oskab ainult paari eestikeelset sõna ja nii me seal trepikoja ees seletasime käte, jalgade ja vasaku kõrva abil. Lõpuks ta vist siiski sai minust aru ja rahunes maha, enne oli tal ikka suur paanika kallal. Aga see seletamine võttis ikka täitsa läbi, päris kõvasti pidin aju pingutama, et sõnu meelde tuletada. Tädikesest sain enam-vähem aru, aga vot vastata ei osanud. Ja ometi oli gümnaasiumi lõputunnistusel vene keel ilus viis. (Samas ega ma koolis viimased kolm klassi praktiliselt üldse ei vastanud suuliselt, nii et pole midagi imestada, et ma rääkida ei oska.)

teisipäev, 10. mai 2011

**

Nohu nohuks, aga tundub, et seekord kisub see nohu vägisi põskkoopapõletikuks kätte ära. Sümptomid kõik olemas. Üldse ei ole tore. Aga vähemalt lapsel hakkab nohu lõpuks järgi jääma, miskitki head selles nohuses kodus.

esmaspäev, 9. mai 2011

Tänase päeva õppetund

Ei tasu osta perre kahte hästi sarnase välimusega telefoni. Muidu võib juhtuda, et üks päev võtab mees enda telefoni asemel tööle kaasa naise telefoni. Ajalugu teab ka, et võib juhtuda, et hajameelsuse hoos saab unustatud, et üks telefon on juba tasku pandud ja võetakse koguni kaks telefoni tööle kaasa.



Ehk siis täna saab mind küll minu numbrilt kätte (suunamine), aga tagasi helistan hoopis mehe numbrilt. :)

pühapäev, 8. mai 2011

Pühapäev

Täna oli ilus päev :) Soe ja päikeseline. Laps lasi mul hommikul magada ja mängis rahulikult issiga. Ja kui ma kella üheksa ajal ilusasti puhanult ärkasin, siis otsustasime, et on täpselt õige päev loomaaia-hooaeg avada. Ega emadepäeval tulebki teha ju asju koos terve perega :) Loomaaias oli väga lahe nagu alati. Nägin jälle oma suuri lemmikuid põssasid. Nautisid ka ilusat ilma ja peesitasid sooja liiva peal.


Elevantide majas nägime ühte piiiisikest kilpkonna ka, kes oli lastud rahva sekka jalutama:


Ja lindude alas nägin esimest korda pelikani lähedalt. Tavaliselt nad ikka vaatavad kogu seda söötmismaja ümber toimuvat möllu kuninglikult eemalt, aga täna olid neli pelikani teiste lindude seas ujumas ja üks jalutas lausa majakese kõrval murul. Igatahes sain oma mobiiliga temast mugavalt pilti teha ja kui oleksin julgenud, siis oleks ilmselt saanud ka pai teha. Aga ma igaks juhuks ei hakanud ennast ja looma traumeerima.


Tibin ka vaatas suurte silmadega ja oli kõigist loomadest vaimustuses. Ta õppis kähku ära, et igas puuris peaks keegi sees olema ja üritas iga uue puuri ette jõudes seda looma üles leida. Eriti meeldisid talle troopikamaja ahvid ja linnud, neid vaatas väga pikalt. Ka kalad ja kõikvõimalikud kaslased (ja kassi meenutavad loomad) pälvisid ohtralt tähelepanu. Nüüd ootame, millal laste loomaaed lahti tehakse ja läheme uuele ringile.

Aga hommikutest rääkides, siis ma lihtsalt pean ära mainima, kuigi tibin ärkab meil viimasel ajal umbes-täpselt kell 5:49, on ta nõus tükk aega omaette asjatama ilma suuri pättusi tegemata ja nii saame ikka natukene kauem tukkuda. Mina muidugi olen täiesti süüdimatu ja lasen mõnuga paksu und edasi, kui mees poolärkvel püsib ja ühe kõrvaga kuulab, mis laps teises toas toimetab. Üks hommik näiteks tegi laps nõudepesumasina luugi lahti, ronis selle peale ja hakkas masina peal olevast soolatoosist soola välja kühveldama. Igav ei hakka, see on kindel.

reede, 29. aprill 2011

Täna


Oh, oleks see vaid nii... Tartus käies pole mul kunagi sellist lebo-aega, et istuks arvutis või loeks raamatut. Päris mõnus puhkus tegelikult, saan natuke rahu sellest interneedusest. (Mitte et siis keegi kodus keelaks mul nädal otsa iga päev ainult 15-30 minutit arvutiga kohtuda...) Täna näiteks on plaanis ühe bakatöö jaoks artiklite kiirtõlkimine, lõunasöök tsikkidega, pisike tuur endisesse töökohta ja võib-olla tibina sõpradega kohtumine mõnel Tartu mänguväljakul. Igav ei hakka :)


Aga et kõik poleks ilus roosamanna, siis tundub, et ma olen veel ühest heast sõbrast ilma jäänud... Kummaline, kuidas mõnda inimest segab minu muutunud elukorraldus. Või on asi minus ja ma olen muutunud nii igavaks ja mõttetuks inimeseks, kellega lihtsalt ei tahetagi suhelda? Igatahes kahju. Loodan siiski, et suudan temani läbi murda ja selgust saada, miks mind ignoreeritakse ja suhtlemise üritustest välja ei tehta. Ei saa ju olla, et aastatepikkune sõprus lihtsalt kaob peale seda, kui ma lapse saan. Või saab...? Ma enda teada ikka üritan rääkida ka muust kui ainult oma lapsest...

neljapäev, 28. aprill 2011

Punase õnn tabab taas.

Me nüüd õnnelikult Tartus. Tagasi päälinna ilmselt kolmapäeval, kui just enne kopp ette ei saa. Kui ilm vähegi lubab, siis plaan on ühistranspordist maksimaalselt hoiduda ja jala linna ja tagasi liikuda. Iseasi kui väga see õnnestub, kuna siit on kesklinna tubli tunnike jalutada. Samas plaanile "Ükskord ometi suveks saledaks" tuleks selline kõndimine vägagi kasuks...

Ja pealkirja selgituseks nii palju, et mu läikiv punane rahakott tõepoolest toimib - eile tuli kahe kuu jooksul kolmas lotovõit. Seekord suisa nii kena number, et saab peale uue pileti veel midagi ilusat ka osta :) Mi laik it.

neljapäev, 21. aprill 2011

Iga pisiasja pärast pole mõtet muretseda

Nädala horoskoop:
Võid tunda ennast väga üksikuna. Ära muretse selle pärast.

Täielik ebaõnn

Ma ei tea, millega ma hakkama olen saanud, aga Kuri Saatus vihkab mind. Juba teist korda järjest tabas meid haigus ja jälle ei saa me Tartusse tulla. Seekord olen mina see tõbisem, laps on õnneks üsna rõõsa ja rõõmus. Järgmine kord ma enam ei tee pikki plaane ja Kurjale Saatusele ei räägi, kui Tartu plaanime minna.

Aga nüüd on mul 1,2 kilo saiajuuretist, millega pean midagi peale hakkama. Kuna plaanisin Tartus ka saia teha ja õeraasule oma tarkust jagada, siis tegin juuretist kohe hulgim. Nüüd aga jääb see kõik mulle. Minema ka ju ei viska... Seega kui homme end tsiba tugevamana tunnen, siis hakkan saia tegema. Hetkel ei jaksa hästi püstigi seista, taigna peksmisest ei tasu unistadagi.

Aga kõhuviiruse meeldiv kõrvalnähtus on see, et olen jälle sammukese lähemal oma unistuste kaalule - ainult 1,9 kilo veel minna! :)

esmaspäev, 18. aprill 2011

Sai


Käisin laupäeval Rohujuures õppimas, kuidas saab juuretisega saia teha. Ma sinisilmselt lootsin, et see on sarnane juuretisega leiva tegemisele, mis on väga kiire ja lihtne. Selgus, et saia tegemine on ikka niuke ports nikerdamist ja mökerdamist, et niisama naljalt ei viitsi ega saagi seda ette võtta. Taigna tegemise ajaks tuleks laps kuhugi ära organiseerida, sest saiataigent tuleb nimelt kätega töödelda ja taignaste kätega ei tahaks eriti last tõstma hakata.
Aga... kuna juuretis anti koju kaasa ja katsetamise huvi oli päris suur, siis võtsin eile juba saiateo ette. Kui koolitusel jäi mulje, et kõik on jube keeruline ja ise küll kodus sellega hakkama ei saa, siis tegelikult läks kõik nii kergelt, et ma vahepeal lausa keksisin suurest rõõmust laua ääres. :) Seda just siis, kui saia peksmine nii ilusasti läks ja taigna känkrast üllatavalt kiiresti päris saiapäts sai. Kohe hea tunne oli :) Mees muidugi vaatas suurte silmadega kõrvalt, et mida halba see vaene taigen mulle teinud on, et ma seda niimoodi vastu lauda peksan :P
Ja ahjust tuli täitsa saia moodi sai välja :) Maitses ka nagu üks päris sai maitsema peaks. Kusjuures mul oli nisujahu hästi vähe ja suuremas osas sai taignasse hoopis durum-nisujahu, seega kartsin, et äkki sai ei kerki või miskit. Õnneks kerkis väga hästi ja maitses veelgi paremini, seega minu hirm oli asjatu. Ja üldiselt arvan, et võtan teinekordki selle saiateo ette. Polnud see niiiii keeruline ühti ja tulemus oli seda vaeva väärt.

reede, 15. aprill 2011

FS

Kes oleks võinud arvata, et tervislik ja tasakaalustatud toitumine tõesti toimibki! :P Mina igatahes nägin täna kaalu peal sama numbrit, mis sealt enne rasedust vastu vaatas. Päris meeldiv üllatus reede hommikusse :) Nüüd peaks veel paar kilo kuhugi jalutama saatma ja siis võin rõõmsa ja veelgi ilusamana suvele vastu astuda. Mine tea, äkki isegi lähevad kolm aastat tagasi ostetud suveriided lõpuks selga :P

teisipäev, 12. aprill 2011

Vol2.

Tänavune esimene liblikas on nähtud - ilusasti kirju tiivuline oli. Seega loodame ilusat, lõbusat ja kirjut suve.

Tegelikult tahtsin kirjutada, et teen järgmine nädalavahetus uue katse ja püüaks ikka nädalaks Tartusse kolida. Esialgne plaan on 22. või 23.aprillil rongiga kohale kolistada ja kuni mai alguseni paigale jääda. Isiklikke rattaid jätkuvalt ei oma, aga ühistranspordiga liigun täitsa vabalt. (Tartus vist pole sellist soodustust, et kuni 3-aastase lapsega saab tasuta linnaliinidel sõita?) Nii et saame kokku siis, eks :)

Eelmine nädal

Eelmine nädal oli selline kummaline nädal, et hakkas halvasti, aga lõppes väga ilusalt. Kõigepealt veetsime kaks päeva Merimetsa nakkuskliinikus, kuna tibin esmaspäeval keeldus täielikult söömisest-joomisest ja oli lõpuks väga loid. Peksin mehe töölt koju ja ta sõidutas meid haiglasse. Kella poole kuue ajal võeti meid sisse, kuuest sai tilga peale ja järgmine päev oli laps juba täitsa nagu päris. Teisipäeval sai veel kaks korda tilka ja kolmapäeval tunnistati laps piisavalt terveks, et koju lasta. Oli juba aeg ka, kuna haiglasöök oli suht kohutav ja mul hakkas juba tõsine nälg tekkima. Kaua sa ikka küpsistest ja shokolaadist toituda jõuad, eksole. Laps ka eriti haigla toitu ei tahtnud, õnneks lasin meheraasul poest head-paremat kokku tassida ja laps nälga ei kannatanud.
Positiivse killukesena pean mainima, et haiglas hakkas laps potile küsima. Ilmselt Tartus mu õetütre pealt nägi, kuidas see värk käib ja nüüd siis küsib ka potile. Pooltel kordadel ka genereerib sinna miskit, vahel satub loik ka põrandale, aga ega see laste potile õpetamine pidigi olema nagu kutsikatega, et enne kui õpivad väljas käima, tuleb põrandalt loikusid koristada :P


Nädalalõpp aga oli ilus :) Käisime laupäeval Tuhala nõiakaevu jälle vaatamas ja peale seda viskasime lapse meheõe juurde ning läksime ise kahekesi linna peale tuuritama. Käisime Istanbulis söömas, suuresti tänu Kaimari reklaamile facebookis. Täitsa hea oli, aga Helsingis sain siiski palju-palju paremat kanakebabi. Peale söömist jalutasime tunnikese vanalinnas, leidsime jälle ühe uue ja huvitava koha, kus jalutada saab. Ning siis läksime üle väga-väga pika aja kahekesi kinno - vaatasime Kormoranid ära. Pean ausalt üles tunnistama, et kui ma oleksin kodus telekast kanalite vahel klõpsides selle filmi peale sattunud, siis ilmselt oleksin edasi klõpsinud. Tagantjärgi on mul hea meel, et ma selle filmi ikka ära vaatasin, üldine läbu ja veniv tsenaarium hakkab vaikselt meelest minema ja pinnale on jäänud kirkamad hetked. Aga siiski... ärgu keegi nüüd vihastagu ja mind kultuurikaugeks inimeseks sõimaku, aga see film polnud minu maitsele. Puhtalt esteetilisest vaatenurgast ei ole mulle kunagi meeldinud vaadata neid 18ndat kuud rasedaid mehi, kus oma ilmatu suure kõhuga ringi vehivad. Just see, kuidas käed-jalad on n-ö normaalmõõdus ja siis keset kere on suur ümmargune pall. No ei ole ilus! Ja selline räuskamine ja purjuspäi ringi kakerdamine mulle ka ei meeldi... Mis teha, isiklikud kiiksud. Aga film oli sellegipoolest huvitav, isegi kui ma seda alles päev peale vaatamist nentida saan.

Ilus nädalavahetus jätkus pühapäeval, mil me võtsime käsile uue arvutilaua otsingud. Väga vale päev selleks, kuna paljud mööblipoed on pühapäeval kinni. Lauda me ei saanud. No ei ole sellist lauda, millel sahtlid kõik korraga lukku saaks panna ja eraldi ei hakka seda juurde ka ostma, kuna selline sahtliteosa maksab sama hinna, mis laud. Käisime selle asemel hoopis Balti jaama lähistel ja vanalinnas jalutamas. Balti jaama lähistel seetõttu, et parkisime auto Mööblimaja juurde ja läksime sealt jala edasi. Vanalinnas avastasime ühe torni, mida varem polnud näinud ja kus me eelmine aasta ei käinudki. Võtsime plaani ja üritame see suvi sinna jõuda.
Vanalinnas võiksin vist küll lõpmatuseni jalutada, alati avastab midagi uut ja huvitavat, olgu selleks siis uus torn või huvitav detail mõne maja küljes. Natuke on turistidest isegi kahju - nad peavad kogu selle ilu ühe (heal juhul kahe-kolme) päevaga üle vaatama ja sisse ahmima. Nii ei jää tegelikult aega, et tõeliselt nautida ja uudistada.

Pühapäeval sain veel juhuslikult kokku ühe endise töökaaslasega, kes mind nähes rõõmsalt teatas, et ma näen väga kena välja :) Selline asi teeb alati tuju heaks ju ;)


Nii et lõpp hea, kõik hea. See nädal aga plaanin laupäeval saia küpsetamist õppima minna, ootan juba põnevusega :)

pühapäev, 3. aprill 2011

Tjah...

Tee palju plaane tahad, aga ikka jääb viimane sõna ühele väiksele preilile, kes seekordse Tartu treti asjus otsustas, et tema jääb nüüd haigeks. Kaks õhtut-ööd kõrget palavikku ja korralik köha. Täna tuleb meheraas meile järgi ja lähme koju ära. Pole mõtet siin haige lapsega istuda, kui nagunii kuhugi minna ei saa ja kellegagi kokku saada ei tohi. Eks aprilli lõpus teeme uue katse nädalaks Tartu kanti tiirutama jääda.

teisipäev, 29. märts 2011

Väga helge hetk :)

Mul oli täna üks eriti helge hetk. Proovisin poes teksaseelikut... Nr 40 - jube suur. Võtsin nr 38 - täitsa paras, aga natuke justkui oleks veel väiksemat vaja. Täielikus hämmingus proovisin nr 36 seelikut ja see läks selga! Ei istunud küll hästi, oli liiga pingul aga point on selles, et lukk ja nööp läksid niimoodi kinni, et ma peale seda veel hingata ka sain! Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati nr 36 riideeset endale üldse selga proovida sain.
Ja olgugi, et ilmselt on tegemist konkreetse poe (Mosaic) numbrite eripäraga, siis hea tunne on ikkagi :) Näib, et figuurisõbralik toitumine, tsellumassaaz ja (nüüdseks küll katkenud) trenn siiski natukene mõjuvad :)

Miks?

Miks ometi peavad need hambad nii valusalt tulema? Ja miks nad just neljakesi korraga tulla tahavad? Ja miks nad siis juba ähvardamist ei lõpeta ja välja ei tule? Uni on tegelikult üks inimese põhivajadustest. Nii suurtel kui väikestel inimestel. Miks hambad ei võiks sellega arvestada?

esmaspäev, 28. märts 2011

Seitse

Mina otsustasin just, et mina jätan seitsme vahele. Vot tuleb peale kuut kohe kaheksa ja asi vask. Ei mingit seitset.

teisipäev, 22. märts 2011

Vahel veab

Näib, et punase rahakoti ostmine oli tark tegu - kontrollisin eile üle-eelmise nädala pileteid ja oligi juba teine lotovõit paari nädala jooksul. Ka väike võit on võit. Nüüd tuleb vaid oodata, millal need suured võidud leiavad tee minu rahakotti :)


(Punane rahakott pidavat müüja sõnul  feng shui järgi raha ligi meelitama... Näib, et töötab.)

pühapäev, 20. märts 2011

Annan teada...

Et keegi hiljem ei saaks mind süüdistada, et ma varjasin ja salatsesin, siis kuulutan täiesti avalikult, et plaanin aprilli esimese nädala Tartus ringi tuuritada. Seega, kui keegi tunneb soovi mind näha ja katsuda, siis hetkel on mul graafik täitsa vaba ja olen avatud pakkumistele. Saame kokku! :)

neljapäev, 17. märts 2011

teisipäev, 15. märts 2011

Ebaõnn

Tänane virinat ja jorinat täis päev sai ilusa punkti, kui ma avastasin, et mu niigi katkine telefoniekraan on praktiliselt lõplikult omadega läbi. Pilt on piki- ja ristipidi musti ja värvilisi triipe täis, nii et ekraanilt näeb vaid aimamisi lugeda. Uue lcd ekraani tellisin õnneks eile ebay'st ära, aga see jõuab kohale 7-20 päeva jooksul.

Nii et ärge mulle nüüd umbes nädal aega sõnumeid saatke, ma lihtsalt ei näe neid lugeda. Vanad telefonid olen rõõmsalt lapsele mängida andnud, seega ajutist asendust mul ka pole.Nii tore, nii tore...

esmaspäev, 14. märts 2011

Hommikusöök

Poleks kunagi osanud arvata, et söömine võiks olla nii raske, aeganõudev, keeruline ja närvirakke hävitav tegevus. Pika võimlemise ja kaklemise tulemus on kaks lusikatäit putru ja kolm lusikatäit kohupiimakreemi. Nohu ei tee ka asja just kergemaks... Väga väsitav.

neljapäev, 10. märts 2011

Teisipäeval

Aga mina sain naistepäeval AK-47 poolautomaadist lasta! Mees ostis mõni aeg tagasi endale ühe lasketiiru vautseri, mis sisaldas kuue erineva relvaga laskmist, ja naistepäeval siis realiseerisime selle ära. Lahke inimesena andis ta ka mulle võimaluse elus esimest korda päris relva käes hoida ja ka paar lasku teha. Märgile ma küll pihta ei saanud, aga see oleks ka puhas ime olnud, kuna ma ei osanud/suutnud kuidagi niimoodi sättida, et sihikut õigesti näinud oleksin. Lasksin huupi :D Ega ma väga julgenud selle relvaga seal võimelda ka, ikkagi päris relv ja päris kuulid. Aga lahe oli :) Selline teistmoodi naistepäev :)

pühapäev, 6. märts 2011

Tegin täna ühe katse..

... Pirukasse muna ei pannud, aga katsetasin, kuidas maitseb lasanje, kus on vahel hakkliha-shampinjoni- ja kana-porrukaste. Meile nimelt ei meeldi see valge kaste, mis muidu igast retseptide järgi lasanje sisse käib. Nüüd küpseb suuuuuuuur ports lasanjet ahjus, mees koristab kööki ja mina lõõgastun pokaalikese veiniga. Ausalt, selline elu on täitsa lill. Poole tunni pärast on lootust teada saada, kas katsetus kandis vilja või tasub mul katsetamine edaspidi ära unustada. Vähemalt enne lasanje vahele pistmist maitsesid mõlemad kastmed väga hästi, seega vast päris jube asi sealt ahjust välja ei tule. Kuigi üks viga on juba teada - emba-kumba kastet tuleks teha pool kogust, mul sai vorm ikka triiki täis seda lasanjet.

Seekord kirjutasin endale üles ka, mida, kui palju ja kuidas. Muidu pean järgmine kord jälle mööda retseptiraamatuid lappama ja tarkust kokku koguma. Kui lasanje maitstud ja söödavaks tunnistatud, siis panen siia ka "retsepti" üles. Siis on hea tulevikus leida ja kasutada.

teisipäev, 1. märts 2011

Ära hõiska enne õhtut..

.. sest õhtul võib tulla telefonikõne, kust saad teada, et Tartusse minek toimub hoopis järgmine nädalavahetus, seega see pühapäev ei tule mingit Tsikkidega istumist. Nüüd pidin terve posu plaane ümber tegema, ära jätma või edasi lükkama. Täielik ebaõnn...

**

Jepikajee, pühapäeval ootab mind Tartus ees väike istumine Tsikkidega! :) On, mida oodata. :)

reede, 25. veebruar 2011

Varsti saan taas nägijaks :)

Käisin täna prille ostmas. Kuna tibin sai mu vanadest prillidest jagu ja plastikust raami ikka keskelt kokku ei keevita, siis tuli uued osta. Ei ole üldse lõbus minna poodi teadmisega, et ma PEAN prillid ära ostma. Ilma poest väljuda ei saa. Peale seda, kui olin ära proovinud kõik* plastikust raamid poes, tuli müüjale mõte, et sobima peaksid ju ka raamid, millel sangad on plastikust ja raamid (mis vastu nägu ju ei puutu) metallist. Ja siis saabus hetk, mida ma arvasin on võimalik ainult riidepoes kogeda - panin prillid ette ja kohe oli tunne, et need ongi minu prillid. Lausa jõnks käis läbi. (Viimati kogesin seda tunnet pulmakleiti valides, kus kah kohe esimesest hetkest oli selge, et see ongi minu kleit.) Hind oli küll tsiba (või lausa mitu tsiba kohe...) krõbedam, kui ma olin plaaninud, aga kuna mul tõesti on prille vaja ning külmade ilmade ja transpordiraskuste tõttu ei ole võimalik eriti mööda poode ringi joosta, siis tuletasin meelde tagastatavat tulumaksu ja otsustasin need raamid ära osta. Kohe samas kontrolliti ka mu silmanägemine üle ja nädala pärast olen taas õnnelik nägija.

Ahjaa... sain teada, et mul vist on üks kõrv teisest natuke madalamal. Ma muidu ikka olen oma kõverat nina süüdistanud, et pooled raamid ees viltu on, aga müüja ütles, et see tuleb hoopis sellest, et üks kõrv on teisest natuke madalamal. Nii et vot mis tarkust prillipoest saada võib.


* Olgu, päris _kõiki_raame ei proovinud, valikust jäid välja poolt nägu katvad raamid.

neljapäev, 24. veebruar 2011

Ilus



Google on täna kohe eriti ilus :)

kolmapäev, 23. veebruar 2011

Pildike hommikust

Tibin istub söögitoolis, banaanitükk käes ja hoiab kätt üle tooli serva.
Tibin: Kuku?
Mina hästi veenva häälega: Ei kuku.
Tibin: Kuku?
Mina: Ei kuku.
Tibin viskab banaanitüki maha ja teatab võidurõõmsalt: Kuku!


No vaidle siis sellisega, eksole.

teisipäev, 22. veebruar 2011

Leviauk sai läbi

Mees on edukalt tööle tagasi saadetud ja mul peaks vähemalt teoorias rohkem aega olema, mida arvutis surnuks lüüa. Hea emana lükkasin lapse vankriga rõdule magama ja ise vedelen nüüd niisama ja ei tee midagi kasulikku. Lapsel on soojad riided olemas, minul mitte, seega jalutamine ei ole väga päevakorras. Juba lapsega Keilasse liikumistundi minemine nõuab eneseületust, sest väljas on KÜLM! Ja mul pole sooje suusapükse. Teksad paraku väga ei soojenda. Isegi trenni pole mitu nädalat saanud, sest väga külma ilmaga ei taha last ilma vankri sooja kaitseta ringi tassida. No ja lisaks oli mul siin mõni aeg tagasi õlg ja kael nii kinni, et pead ei saanud praktiliselt üldse liigutada.

Aga nagu eelmises postituses sai lubatud, siis kirjutan rongist ja spast. Ilmselt kõik on kasvõi poole kõrvaga kuulnud, et eelmine pühapäev juhtus selline tore asi, et Jõgeva kandis külmas raudtee lõhki ja rongid ei pääsenud eriti liikuma. Ma seni olen ikka kergendusega saanud nentida, et mul läks õnneks, kui mõni rong on katki läinud / kinni jäänud / vales suunas sõitnud ja ma olen plaaninud just selle rongiga sõita, aga plaan on teostamata jäänud. No vot seekord sai Murphy mind kätte ja mingit kergendusohet ma kuuldavale tuua ei saanud. Mul oli õnn olla selles rongis, mis kell 14:19 väljus Tartust ja 14:59 Kaareperes seisma jäi. Kusjuures Postimehes olnud väide, et reisijad pandi juba kell 15:19 bussidesse, on ikka väga-väga-väga vale ja vigane. No mõelge ise loogiliselt - rong väljub 14:19, sõidab 40 minutit ja jääb 14:59 seisma. Mis valemiga on võimalik 20 minutiga organiseerida bussid ja need Tartust kohale saata?? Eriti kui lugeda uudist edasi ja näha, et reisijatega buss jõudis kell 16:23 Jõgevale. Mis see buss tund aega tegi? Käis vahepeal Tartus tankimas? Tegelikult pidime umbes tunnikese rongis ootama, kuni bussid natuke enne kella nelja kohale jõudsid.

Ma ei taha nüüd öelda, et lastega emadel peaks olema automaatselt eesõigus, aga sellegipoolest oli kummaline vaadata, kuidas päris mitmed noored inimesed lausa trügisid, et enne teisi bussi joosta. Bussid olid ikka tellitud sellise arvestusega, et kõik peale mahuksid ja paraku on nii, et lapsed ei ole kõige kannatlikumad elusolendid ja nemad peaks esimesena teele saatma. Üks vanem naine tuli mulle appi ja tassis mu spordikotti, kui ma ise turvahälliga rongist välja ukerdasin ja bussi ronisin. Õnneks pistis ema ühe kohupiimakreemi kotti, seega tibin sai vähemalt süüa, muidu oleks küll suur jama majas olnud. Ja teisena pean nentima, et õnneks oli mul ka erandkorras turvahäll kaasas, seega sain bussis lapse mugavalt ja turvaliselt paika panna ja peale 45-minutist unelaulu laulmist jäi see väike preili lõpuks ka magama. Vahepeal küll üritas kõvemaid noote võtta, aga ma suutsin ta ikka maha rahustada. Magas lõpuks suisa kuni koduni välja, isegi bussist autosse ümber kolimine ei seganud und.

Aga bussis... kui mul tibin poleks kõrval maganud, siis ma oleksin paarile eidele paar krõbedamat sõna öelnud. Alati peab leiduma mõni pirtsperse, kes on teistest tähtsam ja vingub, hädaldab ja sõimab. Seekord siis oli kaks mutikest, kes tegid suurt lamenti teemal, et neil on kiire ja kuidas saavad ikka asjad nii organiseerimata olla ja kuidas ikka infot ei ole ja miks nemad peavad nüüd bussidega sõitma, kui neil on piletid kiirrongile. Igasse bussi pandi üks reisisaatja ka ja meie bussis olnud naisterahvas sai ikka korraliku koslepi nende pirtspersete käest. Lõpuks nõuti lausa juhataja ja reisisaatja nime, et kaebusesse kirja panna. Kusjuures ma olen üsna kindel, et mingit kaebust ei kirjutatud, neil muttidel oli vaja lihtsalt end töhtsaks teha ja kellegi peale stressi maandada.
Ausalt, milles on reisisaatja süüdi? Edelaraudtee ei planeerinud ju seda õnnetust! Isegi saadi kiiresti bussid ja kõik reisijad said ilusasti soovitud sihtpunkti. Senini kahetsen, et Balti jaama juures reisisaatjale appi ei läinud, kui need kaks pirtsperset tal peale bussist väljumist konkreetselt näo täis sõimasid. Kust sellised inimesed tulevad?

***************************
Positiivse noodina muljetan, et sõbrapäeval käisime me perega Viimsi spas lõõgastumas. Paketis oli veekeskus, ööbimine ja hommikusöök. Veekeskus oli väga mõnus :) Natuke viriseks selle kallal, et suunavaid silte on vähevõitu (või siis ma ilma prillideta ei märganud neid.) Ning basseinide ja saunade vahel olev istumisala oli liiga külm, basseinidest sauna ja saunadest basseini oli üsna vastik minna, eriti veel väikse lapsega. Ja saunade juures võiksid ka koridorid natukese soojemad olla, ma tõsiselt kartsin, et laps saab seal külma. Aga ärge saage valesti aru - saunad ja basseinid olid super. Saunade valik on väga eeskujulik ja hommikul käisin mõnuga ilma lapseta end soolasaunas soolaga sisse hõõrumas :) Kaks erineva temperatuuriga mulivanni oli ka, ma muidugi läksin esimesena külmemasse ja tükk aega imestasin, et miks ometi see vesi nii külm on. Alles pärast astusin prooviks ka teise sisse ja siis sain aru, et seal ongi sihilikult erinevad temperatuurid.

Ja ma pean lausa eraldi kiitma, et Viimsi spas on kõige mugavamad voodid, mida ma olen kuskil majutusasutuses kohanud. Ning esimest korda kohtasin hotelli-patja, mis ei ajanudki öösel pead higistama ja oli suisa mugav magada! Ja meil oli merevaatega tuba, meri oli küll kaugel-kaugel ja hääästi natuke näha, aga ikkagi - merevaade :D

Hommikusöök oli selline keskmine või tsiba alla keskmise, peekon polnud krõbedaks praetud ja puuvilja-koogivalik oli olematu, aga muidu täitsa söödav. Tore oli see, et putrude juures olid ainult soomekeelsed sildid... ja ka üldiselt terves hotellis oli soomekeelne info kõige rohkem esindatud. Ja ega soome keelt kuulis seal ka kõige rohkem.

Õhtut käisime Scotland Yardis söömas ja kuigi söök ise oli väga hea, siis ootama pidi seal päris pikalt ja mingil müstilisel põhjusel oli söögikoht nii kuumaks köetud, et täitsa piin oli seal olla. Mulliga vesi toodi ka täitsa soe lauda, aga ma ei hakanud virisema, kuna need kaks teenindajat niigi konkreetselt jooksid ringi, et kõik kliendid teenindatud saaksid. Enamus laudasid olid täis kah, nii et jooksmist oli neil rohkem kui küll. Miks seal ainult kaks teenindajat oli, seda ei oska arvata. Äkki siis tavaliselt pole esmaspäeviti seal nii palju kliente ja nad ei osanud sõbrapäevast tingitud tungi ette ennustada...? Igatahes kui kunagi veel Viimsis söögikohta otsime, siis sinna ilmselt enam ei läheks. Ei jätnud nii positiivset elamust, et tahaks uuesti minna.

***********************
Ning viimasena tunnistan ausalt üles, et hetkel olen ma täitsa poolpime, kuna tibin sai prillidest jagu. Meheraas küll monteeris need traadi ja isoleerteibi abil kokku tagasi, aga avalikku kohta ma nendega minna ei julge :D Nii et sõpradele siis teadmiseks, et kui te mind linnas ilma prillideta näete ja ma teist lihtsalt mööda kõnnin, siis ma pole mitte uhkeks läinud vaid poolpimedaks jäänud. Lähiajal üritan leida aega ja kaaslast, kellega koos poodi uusi prille valima minna. See saab üsnagi raske olla, sest lisaks faktile, et mu kõvera nina peale ei sobi praktiliselt ükski raam, on mul veel ka nikliallergia, mis piirab valikut päris kõvasti. Saab "lõbus" olema...


Nüüd aga pakin ma end ja last sisse ja jooksen bussile, et lapsega Keilasse võimlema minna.


Ahjaa... seda ma ka ütlen, et ei ole väga hea mõte jätta sibulaga segatud hakkliha viieks tunniks kööki laua peale seisma. See hais, mis viie tunni möödudes mind ukse pealt tervitas... mul oli mitu tundi süda paha...

teisipäev, 15. veebruar 2011

Leviauk

Mees on puhkusel, seega ma hetkel väga ei levi internetti. Aga kui levima hakkan, siis kirjutan. Rongist ja spaast näiteks. Varsti.

pühapäev, 13. veebruar 2011

Nimi

Otsisime eile sõbrannaga tema postkastist ühte kirja taga ja sirvimise käigus jäi mul silm pidama ühel tuttaval nimel... Võttis hetke aega, enne kui taipasin, et oh, see olen ju mina! Selline sürr tunne tuli peale oma uut nime kellegi teise postkastis nähes. Seni on see nimi kuidagi justkui minu eralõbu olnud, eile aga taipasin, et mitte ainult mina pole pidanud sellega harjuma - ka mu sõbrad peavad harjuma, et nüüd tuleb neile uuelt inimeselt kirju. Kuidagi nagu rohkem päris on see nimi nüüd.

reede, 11. veebruar 2011

Murphy

Härra Murphyle tahaks korralikult kolakat anda - just siis, kui kiire ja tähtis on, siis juhtuvad sellised asjad, mis aega viidavad või mida kunagi juhtunud pole. Näiteks otsisin ma enne marsale jooksmist tubli tükk aega lapse saabast taga. Lõpuks leidsin selle kilekotti pistetuna kassivetsust. Sõidumõnu marsruudil kodust Keilasse ja Keilast Tallinnasse tagas aga üks väike tegelane, kes elus esimest korda suutis meid mõlemaid (detailidesse laskumata) nii ära määrida, et kui ükskord Tartu jõudsin, siis läksid minu jope, teksad ja tibi kombe pessu. Õnneks pole midagi, mida niisked salvakad ja puhas vesi kiirkorras enam-vähem talutavaks ei suudaks teha, seega autosõit Tallinnast Tartu oli hea ja mõnus.

Üldiselt oli tänane päev nii väsitav, et ma ootan pikisilmi, millal saan selle pisikese tegelinski magama pista ja ise mõnusalt diivanile pikali visata ja lihtsalt laiselda. Pühapäeval ootab ees rongisõit tagasi pealinna... brr.

Mental note to self

Alati tuleks jälgida, et rahakotis oleks vähemalt 2.05 eurot. Muidu võib sattuda olukorda, kus on vaja linna sõita, aga rahakotist vaatab vastu 1.41... Tallinnasse sõitvate busside piletid aga maksavad 2 - 2.05 eurot.


Egas midagi, pakime end aga varakult sisse ja lähme Keila kaudu ringiga. Sinna saab 77 sendiga. 50 eurosega ma ei hakka üritamagi bussis maksta.

neljapäev, 10. veebruar 2011

Tore.

Head inimesed pole maailmast ikka mitte kuhugi kadunud. Ma ei peagi homme rongiga Tartu loksuma vaid saan ilusasti autoga otse majaukseni. Tore, kui on selliseid sõpru. :)

kolmapäev, 9. veebruar 2011

Areng

Ausalt, see laps kasvab lausa minutitega. Hommikul ei ulatunud kummuti pealt asju võtma, nüüd tegi puhta vuugi. Varsti riputan asjad laelambi ja kardinapuu külge.

esmaspäev, 7. veebruar 2011

Õhtul

Üks mõnus kokteilikoolitus / emmede jutuõhtu on just paras meelelahutus ühte esmaspäeva õhtusse. Pole ikka väga-väga kaua saanud niimoodi õhtupoolikul ilma lapseta kuskil käia. Mõnus oli :)
Aga seda pean nentima, et Virgin mojito pole ikka üldse nii hea kui üks korralik rummiga mojito. Aga vähemalt sain palju häid ideid ja küll varsti saan kokteili sisse ka rummi lisada. Aega on selle kiire asjaga :)


Ning taaskord pean nentima, et emaks saamine on minu elu nii mitmel moel rikastanud, et lausa uskumatu. Lapse kasvatamine ja tema arengu jälgimine on üks külg, aga kogu see seltskonnaelu, mis viimase aastaga minu ellu on tulnud... see on teine külg. Ja väga meeldiv pealekauba. Sain välja oma tavapärasest ringist ja olen leidnud tänu lapsele nii palju toredaid inimesi oma ellu, et lausa lust ja rõõm on kodune ema olla :)

Lõbus aeg

Osavuses on see laps ikka täitsa minusse. Meil kassivetsu sissepääs ühe vana arvutiga piiratud, et laps ligi ei pääseks. Seni ei pääsenud ka. Täna aga avastas tibin, et ta ulatub selle arvuti peale ronima ja nüüd pääseb ilusasti kassivetsu kallale. Jõudis ukse ka juba ära murda, enne kui ma jaole sain. Varsti kolib vist kassivets kuhugi kõrgemale ära, nagu ta söögi- ja joogikausid juba ammu-ammu kolinud on.
Prügikastile panime lapseluku peale, sest mulle mitte ei meeldinud, et laps käis sealt igasugu huvitavat prahti õngitsemas.
Telekapulti hoiame raamaturiiulis, kuna kui tibin selle kätte saab, siis ronib diivanile istuma ja paneb teleka käima.
Korteriust hoiame lukus, sest reedel avastas tibin, kuidas lukustamata ust ilusasti lahti saab teha.


Üldiselt igav ei ole ja karta on, et niipea ei hakka kah. Põnev ja lõbus on :)

pühapäev, 6. veebruar 2011

TTV

Meil on ka nüüd udupeen Tallinna TV. Tore kanal on. Igale rahvusele midagi. Venekeelne kokasaade juutide köögist eestikeelsete subtiitritega. Kanal, kus petersell on hakkitud ja asjad on tegematta. Kus keset lauset on enne ja-d koma ja enne küsimärki tühikud. Tore kanal. Hea tunne kohe, et minu maksuraha õigesse kohta kulutatakse.

teisipäev, 1. veebruar 2011

Ilus ilm :)

Keerasin täna ära ja otsustasin Keilasse lapse võimlemisse jala minna. Pakkisin lapse vankrisse ja hakkasin astuma. Väga mõnus jalutuskäik oli! Ilm on suurepärane ja kevadine :) Tagasi tulin kah jala, jätkuvalt oli väga mõnus, ainult et natuke porisem ja vesisem. Üks veoauto koguni võttis hoo maha ja tõmbas vastassuunavööndisse, kui minust mööda sõitis. Pean küll nentima, et see oli üsna mõtetu tegu, kuna ma olin nagunii pealaest jalatallani ühtlase õhukese porikihiga kaetud :D Aga ma pidingi nagunii jopet ja teksaseid pesema, nii et pole hullu. Jalutuskäik oli nii mõnus, et ei pane seda väikest kõrvalnähtu pahaks.

Üksiti, üksiti.

Iseseisvalt söömine on ju oluline asi, mida harjutada, aga kui tatraputru hakatakse terahaaval suhu pistma, siis saab ka kõige kannatlikuma inimese mõõt täis. Kõhu suhtes ma nii kindel pole, et see täis sai...

Kevad :)

Minu jaoks algas kevad eile pihta. Väljas oli niiiii kevadine päike, lumi sulas ja asfalt läikis päiksekiirtes. Kevad! Päike andis koguni nii palju energiat, et vaatamata praktiliselt magamata ööle (hambad) oli mul trennis hea ja kerge olla ja jõudsin kõik harjutused peaaegu tervenisti kaasa teha. Kohe mõnus tunne oli peale trenni :)
Ja kohe-kohe pakin end koos lapsega sisse ja lähen küla vahele tiirutama. Päike juba piilubki pilve vahelt, oleks puhas patt sellise ilmaga laps rõdule magama lükata ja ise toas istuda. Minge teie ka välja jalutama, kasvõi lõuna ajal 15 minutiks. Päikest ei tohi maha magada :)

kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Eile veel... ja täna ka natuke.

Uhh, eelmine nädal oli nii kiire-kiire, et mul oli täitsa toss väljas lõpuks. Kaks sünnipäevapidu oli ju vaja korraldada ja nende jaoks ohtralt kokata. Neljapäeval käisid pisikesed sõbrad tibinal külas, siis oli terve elamine väikseid lapsi täis. Väga väsitav oli :D Eriti kuna mu tibinal on löönud välja raskekujuline kadekopslus. Kõik asjad on vaja teistelt ära võtta ja just nimelt selle auto peale on vaja istuda, kus keegi teine juba ees on. Keela või ära keela, kasu sellest veel pole. Kisa oli rohkem kui küll.

Laupäeval aga tulid suured ja väikesed sugulased külla :) Peale seda pidu pidin nentima, et olgugi, et meie kodu on täitsa suur, siis lähemad sugulased kõik korraga külla ei mahukski. Õnneks jäi suurem osa meie suguvõsa meespoolest (vanaisad ja muud onklid) tulemata ja ainuke, kellele istekohta ei jagunud, olin mina. Lisaks pidin nentima ka seda, et kui algul on kõik üle, siis pärast on kõik puudu ehk siis ma sattusin tõsisesse ajahätta oma suure kokkamisega. Ausalt, edaspidi tellin kõik söögid selverist ja pidu pean kuskil mängutoas koos plastnõudega. No nii väsitav oli see majandamine!

Aga kogu väsimus sai minema pühitud, kui pühapäeval pakkisin ujukad ja plätud sisse ja võtsin suuna Tallinki veekeskusesse. Laps jäi koos mehega koju. Oh, kui mõnusad kuumad saunad seal olid! Ja mullivannid! Ja välibassein! Ja saunad! Ligi neli tundi mõnulesime koos sõbrannaga seal :) Pärast tegime veel kiire pasta ja shokolaadikoogi Muahhis ja imeline päev sai ilusa lõpu. Koju jõudes tegin mehele suure kallistuse tänutäheks selle eest, et lasi mul ühe päeva ainult iseendale pühendada. Ta on mul ikka jätkuvalt kõige parem ja kallim :)


Nüüd aga võtsin tõsisemalt käsile lapse magamise. Sain tuttava käest Sleep Sense raamatu ja juba kahe öö järel võin öelda, et asi tõesti töötab! Täna võtsin südame rindu ja otsustasin, et hakkan ka päevaunega kaklema. Seni magas tibin oma päevaund ainult õues. Nii ma siis pistangi ta päeval 1-2 korda vankrisse ja olenevalt laiskusastmest kas lükkan rõdule või lähen ja jalutan kah natuke. Täna aga panin ta tema enda voodisse ning minu suureks rõõmuks jäigi tibin teisel katsel 2 minutit enne voodist võtmise aega magama. Päris ise päris enda voodis. Ja nüüd on juba poolteist tundi õndsalt maganud :) See on ausalt vist päris esimene kord, kui ta toas omas voodis päeval magab. (Pärast seda beebiaega siis, kui ta enam terve päeva ei põõnutanud.) Loodan, et saan ka päevauned korda, siis võib juba täitsa rahul olla :)

neljapäev, 20. jaanuar 2011

1-aastane!


Täna aasta tagasi muutus meie elu jäädavalt. Palju õnne meie pisikesele ilmaimele! :)

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

**

Aga tegelikult... kahju on... kadunud aegadest, kadunud suhetest, kadunud inimestest. Näib, et must auk neelab muudki peale aja... Kahju.

Meie päev

Tulles vastu üldsuse soovidele (loe: Oll soovis), siis panen ka siia mõned pildid. Küll mitte päris samasid, mis facebooki, aga ilusad sellegipoolest :) Muide, annan täitsa lahkelt loa soovijatel mind facebookis sõbraks lisada, kui soov natuke rohkem pilte näha.



















Fotograafi siis jätkuvalt Urmas Ääro.
Pildid kronoloogilises järjekorras - Linda juuksurisalong, Laitse loss, Tallinna perek.seisuamet, Laitse loss.

Ja juhuks kui kedagi huvitab, siis tähtsamad tegijad meie pulmast:
Pulmaisa: Kuldar Koch
Fotograaf: Urmas Ääro
Pulmaauto: Vana Volga ehk Suhtesepp.com
Peopaik ja toitlustus: Laitse loss
Pulmatort: Pihlaka kondiiter
Pruudikimp ja muud lillekaunistused: Kolm Lille
Soeng: Linda juuksurisalong
Pulmakleit: Pärl

Meikija nime paraku ei tea, mu juuksur organiseeris ta ja pulmasaginas olen tema nime ära unustanud.
Kutsed tegime ise, tahtsin, et oleksid sellised isiklikud ja omanäolised.

Üldiselt kiidan kõiki tegijaid taevani, eriti pulmaisa, kes oli täpselt ideaalne meie erilist päeva veelgi erilisemaks tegema.

Pulmaauto oli kõige õigem valik, kohe selline mõnus värin tuli sisse, kui sinna peale juuksurit sisse istusin. Paha ei teinud ka asjaolu, et Suhtesepp on läbi kogemuste koostanud n-ö esmaabikotikese, kus leidub peale muude vajalike asjade ka terve hulk valgeid pulmalinte, mis ka käiku läksid. Ma nimelt unustasin valmisostetud lindid peale fotosessiooni ilusasti Laitsesse ja meelde tuli see alles poolel teel Tallinnasse.

Laitse loss on aga võrratu koht väga maitsvate toitudega. Pulmade-eelne kommunikatsioon kulges natuke üle kivide ja kändude, mõned kirjad läksid kaduma kah, aga lõpuks sai ikkagi kõik ideaalselt korraldatud. Ja lossituba, kus me oma pulmaöö veetsime, oli võrratu :)

Kolm Lille saab kiidusõnad imeilusate lilleseadete eest ja meeldiva üllatusena avastasin, et pruudikimp oli tehtud imehästi lõhnavatest roosidest. Nagu päris :) Ma kohe tükk aega nautisin seda meeldivat roosilõhna. Lisaks oli nende hinnapakkumine kõige soodsam - saatsin kolmele lilleärile täpselt samasuguse kirja samade piltidega ja hinnapakkumiste vahe tuli peaaegu kahekordne. Müstika.

Oma juuksurit olen ma juba korduvalt kiitnud ja kiidan veel kord - ta mitte lihtsalt ei teinud mulle ilusat soengut vaid ta ka aitas mul natukeseks ajaks unustada, et käes on see hästi tähtis päev ja et närvid peaksid end ilusasti krussi keerama. Sain natuke aega lihtsalt mõnusalt juttu ajada ja lõõgastuda.

Fotograafi kiidavad pildid niigi, teda rohkem kiitma ei pea :) Ilusad pildid ilusatest inimestest, polegi muud ju öelda :)


Üldiselt... see oli kõige erilisem päev minu elus ja mul on väga hea meel, et tegime just need valikud, mis me tegime. Mitte midagi ei kahetse ega nuta taga, kõik oli fantastiline ja ma olen väga-väga õnnelik. Ja see ongi peamine.

Luban.

Ma tõesti ei tea, kuhu see aeg kaob. Viimasel ajal kaovad suisa nädalad nagu niuhti musta auku. Ja ma ei jõua siia kirjutama. Peas kirjutan pikki postitusi, aga kui arvutisse jõuan, siis on sada muud asja teha ja ei jõuagi kirjutada. Ausalt, minu uue aasta lubadus on see, et kirjutan tihedamini oma blogisse.

reede, 7. jaanuar 2011

Meie


Fotograaf: Urmas Ääro

Rohkem pilte näeb facebookis.

neljapäev, 6. jaanuar 2011

Juhhhuuu!!!

Pulmapildid said valmis!!! Ainult 628 tükki :D Oh, kui palju hetki... Nii ilusad, nii erilised, nii kallid. Ma vist jäängi neid vaatama :) Nüüd ootan meest töölt koju, et tema ka neid näeks. Enne ei saa teistele ju näidata, kui peategelane ise ka näinud on.


Aga teate... ma nägin ikka täitsa kena välja... :)

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Vana ja uus

Mõtlesin siin korra, et teeks oma eelmisest aastast kuu kaupa kokkuvõtte, nii et panen iga kuu kohta ühe pildi, mis sel kuul erilist oli. Aga kui otsast seda tegema hakkasin, siis taipasin, et mis ma ikka hakkan ühteteist lapse pilti üles riputama, niigi neid siia pandud ju... Sest ma pean aus olema, et kuigi mu seltsielu on peale koduseks jäämist lausa hämmastavalt elavaks muutunud, siis n-ö eredad momendid on ikkagi lapsega seotud. Ainuke erand oleks detsember meie pulmaga. Nii et ei hakka siis korraga tervet posu titepilte toppima, kõigil kergem olla siis :)

Loen hoopis niisama üles hetked, mis meelde tulevad ja mis olulised on:
* sain emaks ja abikaasaks, minu kaks suurt soovi täitusid ühe aastanumbri sees;
* hakkasin trennis käima -  see on miski, mida ma pole eriti harrastanud oma senise elu jooksul;
* suvel käisime läbi peaaegu kõik kesklinna muuseumid ja muud vaatamisväärsused, jalutasime lõputult ja ronisime tornides. Väga kultuurne suvi oli, mulle meeldis :)
* käisin augustis Lahemaa käimismaratonil - 42,2 kilomeetrit sai sammutud vähem kui seitsme tunniga!
* sain 30 aastat ilusaks ja targaks. Sünnipäevamasendus puudus täielikult :)

Muidugi oli möödunud aastas veel ohtralt eredaid hetki, aga need on siin sellised, mis mulle meelde tulid :D


Uue aasta lubadused... Mhm... üritan olla kannatlikum nii lapse kui mehega :) Ja trennis üritan ka edasi käia. Ning natuke rohkem sooviks blogida ka, tunnen sellest puudust natuke. Natuke rohkem keskendumisvõimet ei teeks ka paha... Aga üldiselt keskendub minu mõttemaailm veel nii palju lapse kasvatamisele, et isiklikus plaanis neid soove ja eesmärke nagu eriti polegi. Kõik on seotud lapse ja tema arenguga, mina tahaks lihtsalt suvel Saaremaale spasse sõita ja siis muidugi pulmareisile ka :) Ning loodan, et uus aasta toob meie perele ohtralt helgeid ja rõõmsaid hetki, et neid koos nautida :)