reede, 25. veebruar 2011

Varsti saan taas nägijaks :)

Käisin täna prille ostmas. Kuna tibin sai mu vanadest prillidest jagu ja plastikust raami ikka keskelt kokku ei keevita, siis tuli uued osta. Ei ole üldse lõbus minna poodi teadmisega, et ma PEAN prillid ära ostma. Ilma poest väljuda ei saa. Peale seda, kui olin ära proovinud kõik* plastikust raamid poes, tuli müüjale mõte, et sobima peaksid ju ka raamid, millel sangad on plastikust ja raamid (mis vastu nägu ju ei puutu) metallist. Ja siis saabus hetk, mida ma arvasin on võimalik ainult riidepoes kogeda - panin prillid ette ja kohe oli tunne, et need ongi minu prillid. Lausa jõnks käis läbi. (Viimati kogesin seda tunnet pulmakleiti valides, kus kah kohe esimesest hetkest oli selge, et see ongi minu kleit.) Hind oli küll tsiba (või lausa mitu tsiba kohe...) krõbedam, kui ma olin plaaninud, aga kuna mul tõesti on prille vaja ning külmade ilmade ja transpordiraskuste tõttu ei ole võimalik eriti mööda poode ringi joosta, siis tuletasin meelde tagastatavat tulumaksu ja otsustasin need raamid ära osta. Kohe samas kontrolliti ka mu silmanägemine üle ja nädala pärast olen taas õnnelik nägija.

Ahjaa... sain teada, et mul vist on üks kõrv teisest natuke madalamal. Ma muidu ikka olen oma kõverat nina süüdistanud, et pooled raamid ees viltu on, aga müüja ütles, et see tuleb hoopis sellest, et üks kõrv on teisest natuke madalamal. Nii et vot mis tarkust prillipoest saada võib.


* Olgu, päris _kõiki_raame ei proovinud, valikust jäid välja poolt nägu katvad raamid.

neljapäev, 24. veebruar 2011

Ilus



Google on täna kohe eriti ilus :)

kolmapäev, 23. veebruar 2011

Pildike hommikust

Tibin istub söögitoolis, banaanitükk käes ja hoiab kätt üle tooli serva.
Tibin: Kuku?
Mina hästi veenva häälega: Ei kuku.
Tibin: Kuku?
Mina: Ei kuku.
Tibin viskab banaanitüki maha ja teatab võidurõõmsalt: Kuku!


No vaidle siis sellisega, eksole.

teisipäev, 22. veebruar 2011

Leviauk sai läbi

Mees on edukalt tööle tagasi saadetud ja mul peaks vähemalt teoorias rohkem aega olema, mida arvutis surnuks lüüa. Hea emana lükkasin lapse vankriga rõdule magama ja ise vedelen nüüd niisama ja ei tee midagi kasulikku. Lapsel on soojad riided olemas, minul mitte, seega jalutamine ei ole väga päevakorras. Juba lapsega Keilasse liikumistundi minemine nõuab eneseületust, sest väljas on KÜLM! Ja mul pole sooje suusapükse. Teksad paraku väga ei soojenda. Isegi trenni pole mitu nädalat saanud, sest väga külma ilmaga ei taha last ilma vankri sooja kaitseta ringi tassida. No ja lisaks oli mul siin mõni aeg tagasi õlg ja kael nii kinni, et pead ei saanud praktiliselt üldse liigutada.

Aga nagu eelmises postituses sai lubatud, siis kirjutan rongist ja spast. Ilmselt kõik on kasvõi poole kõrvaga kuulnud, et eelmine pühapäev juhtus selline tore asi, et Jõgeva kandis külmas raudtee lõhki ja rongid ei pääsenud eriti liikuma. Ma seni olen ikka kergendusega saanud nentida, et mul läks õnneks, kui mõni rong on katki läinud / kinni jäänud / vales suunas sõitnud ja ma olen plaaninud just selle rongiga sõita, aga plaan on teostamata jäänud. No vot seekord sai Murphy mind kätte ja mingit kergendusohet ma kuuldavale tuua ei saanud. Mul oli õnn olla selles rongis, mis kell 14:19 väljus Tartust ja 14:59 Kaareperes seisma jäi. Kusjuures Postimehes olnud väide, et reisijad pandi juba kell 15:19 bussidesse, on ikka väga-väga-väga vale ja vigane. No mõelge ise loogiliselt - rong väljub 14:19, sõidab 40 minutit ja jääb 14:59 seisma. Mis valemiga on võimalik 20 minutiga organiseerida bussid ja need Tartust kohale saata?? Eriti kui lugeda uudist edasi ja näha, et reisijatega buss jõudis kell 16:23 Jõgevale. Mis see buss tund aega tegi? Käis vahepeal Tartus tankimas? Tegelikult pidime umbes tunnikese rongis ootama, kuni bussid natuke enne kella nelja kohale jõudsid.

Ma ei taha nüüd öelda, et lastega emadel peaks olema automaatselt eesõigus, aga sellegipoolest oli kummaline vaadata, kuidas päris mitmed noored inimesed lausa trügisid, et enne teisi bussi joosta. Bussid olid ikka tellitud sellise arvestusega, et kõik peale mahuksid ja paraku on nii, et lapsed ei ole kõige kannatlikumad elusolendid ja nemad peaks esimesena teele saatma. Üks vanem naine tuli mulle appi ja tassis mu spordikotti, kui ma ise turvahälliga rongist välja ukerdasin ja bussi ronisin. Õnneks pistis ema ühe kohupiimakreemi kotti, seega tibin sai vähemalt süüa, muidu oleks küll suur jama majas olnud. Ja teisena pean nentima, et õnneks oli mul ka erandkorras turvahäll kaasas, seega sain bussis lapse mugavalt ja turvaliselt paika panna ja peale 45-minutist unelaulu laulmist jäi see väike preili lõpuks ka magama. Vahepeal küll üritas kõvemaid noote võtta, aga ma suutsin ta ikka maha rahustada. Magas lõpuks suisa kuni koduni välja, isegi bussist autosse ümber kolimine ei seganud und.

Aga bussis... kui mul tibin poleks kõrval maganud, siis ma oleksin paarile eidele paar krõbedamat sõna öelnud. Alati peab leiduma mõni pirtsperse, kes on teistest tähtsam ja vingub, hädaldab ja sõimab. Seekord siis oli kaks mutikest, kes tegid suurt lamenti teemal, et neil on kiire ja kuidas saavad ikka asjad nii organiseerimata olla ja kuidas ikka infot ei ole ja miks nemad peavad nüüd bussidega sõitma, kui neil on piletid kiirrongile. Igasse bussi pandi üks reisisaatja ka ja meie bussis olnud naisterahvas sai ikka korraliku koslepi nende pirtspersete käest. Lõpuks nõuti lausa juhataja ja reisisaatja nime, et kaebusesse kirja panna. Kusjuures ma olen üsna kindel, et mingit kaebust ei kirjutatud, neil muttidel oli vaja lihtsalt end töhtsaks teha ja kellegi peale stressi maandada.
Ausalt, milles on reisisaatja süüdi? Edelaraudtee ei planeerinud ju seda õnnetust! Isegi saadi kiiresti bussid ja kõik reisijad said ilusasti soovitud sihtpunkti. Senini kahetsen, et Balti jaama juures reisisaatjale appi ei läinud, kui need kaks pirtsperset tal peale bussist väljumist konkreetselt näo täis sõimasid. Kust sellised inimesed tulevad?

***************************
Positiivse noodina muljetan, et sõbrapäeval käisime me perega Viimsi spas lõõgastumas. Paketis oli veekeskus, ööbimine ja hommikusöök. Veekeskus oli väga mõnus :) Natuke viriseks selle kallal, et suunavaid silte on vähevõitu (või siis ma ilma prillideta ei märganud neid.) Ning basseinide ja saunade vahel olev istumisala oli liiga külm, basseinidest sauna ja saunadest basseini oli üsna vastik minna, eriti veel väikse lapsega. Ja saunade juures võiksid ka koridorid natukese soojemad olla, ma tõsiselt kartsin, et laps saab seal külma. Aga ärge saage valesti aru - saunad ja basseinid olid super. Saunade valik on väga eeskujulik ja hommikul käisin mõnuga ilma lapseta end soolasaunas soolaga sisse hõõrumas :) Kaks erineva temperatuuriga mulivanni oli ka, ma muidugi läksin esimesena külmemasse ja tükk aega imestasin, et miks ometi see vesi nii külm on. Alles pärast astusin prooviks ka teise sisse ja siis sain aru, et seal ongi sihilikult erinevad temperatuurid.

Ja ma pean lausa eraldi kiitma, et Viimsi spas on kõige mugavamad voodid, mida ma olen kuskil majutusasutuses kohanud. Ning esimest korda kohtasin hotelli-patja, mis ei ajanudki öösel pead higistama ja oli suisa mugav magada! Ja meil oli merevaatega tuba, meri oli küll kaugel-kaugel ja hääästi natuke näha, aga ikkagi - merevaade :D

Hommikusöök oli selline keskmine või tsiba alla keskmise, peekon polnud krõbedaks praetud ja puuvilja-koogivalik oli olematu, aga muidu täitsa söödav. Tore oli see, et putrude juures olid ainult soomekeelsed sildid... ja ka üldiselt terves hotellis oli soomekeelne info kõige rohkem esindatud. Ja ega soome keelt kuulis seal ka kõige rohkem.

Õhtut käisime Scotland Yardis söömas ja kuigi söök ise oli väga hea, siis ootama pidi seal päris pikalt ja mingil müstilisel põhjusel oli söögikoht nii kuumaks köetud, et täitsa piin oli seal olla. Mulliga vesi toodi ka täitsa soe lauda, aga ma ei hakanud virisema, kuna need kaks teenindajat niigi konkreetselt jooksid ringi, et kõik kliendid teenindatud saaksid. Enamus laudasid olid täis kah, nii et jooksmist oli neil rohkem kui küll. Miks seal ainult kaks teenindajat oli, seda ei oska arvata. Äkki siis tavaliselt pole esmaspäeviti seal nii palju kliente ja nad ei osanud sõbrapäevast tingitud tungi ette ennustada...? Igatahes kui kunagi veel Viimsis söögikohta otsime, siis sinna ilmselt enam ei läheks. Ei jätnud nii positiivset elamust, et tahaks uuesti minna.

***********************
Ning viimasena tunnistan ausalt üles, et hetkel olen ma täitsa poolpime, kuna tibin sai prillidest jagu. Meheraas küll monteeris need traadi ja isoleerteibi abil kokku tagasi, aga avalikku kohta ma nendega minna ei julge :D Nii et sõpradele siis teadmiseks, et kui te mind linnas ilma prillideta näete ja ma teist lihtsalt mööda kõnnin, siis ma pole mitte uhkeks läinud vaid poolpimedaks jäänud. Lähiajal üritan leida aega ja kaaslast, kellega koos poodi uusi prille valima minna. See saab üsnagi raske olla, sest lisaks faktile, et mu kõvera nina peale ei sobi praktiliselt ükski raam, on mul veel ka nikliallergia, mis piirab valikut päris kõvasti. Saab "lõbus" olema...


Nüüd aga pakin ma end ja last sisse ja jooksen bussile, et lapsega Keilasse võimlema minna.


Ahjaa... seda ma ka ütlen, et ei ole väga hea mõte jätta sibulaga segatud hakkliha viieks tunniks kööki laua peale seisma. See hais, mis viie tunni möödudes mind ukse pealt tervitas... mul oli mitu tundi süda paha...

teisipäev, 15. veebruar 2011

Leviauk

Mees on puhkusel, seega ma hetkel väga ei levi internetti. Aga kui levima hakkan, siis kirjutan. Rongist ja spaast näiteks. Varsti.

pühapäev, 13. veebruar 2011

Nimi

Otsisime eile sõbrannaga tema postkastist ühte kirja taga ja sirvimise käigus jäi mul silm pidama ühel tuttaval nimel... Võttis hetke aega, enne kui taipasin, et oh, see olen ju mina! Selline sürr tunne tuli peale oma uut nime kellegi teise postkastis nähes. Seni on see nimi kuidagi justkui minu eralõbu olnud, eile aga taipasin, et mitte ainult mina pole pidanud sellega harjuma - ka mu sõbrad peavad harjuma, et nüüd tuleb neile uuelt inimeselt kirju. Kuidagi nagu rohkem päris on see nimi nüüd.

reede, 11. veebruar 2011

Murphy

Härra Murphyle tahaks korralikult kolakat anda - just siis, kui kiire ja tähtis on, siis juhtuvad sellised asjad, mis aega viidavad või mida kunagi juhtunud pole. Näiteks otsisin ma enne marsale jooksmist tubli tükk aega lapse saabast taga. Lõpuks leidsin selle kilekotti pistetuna kassivetsust. Sõidumõnu marsruudil kodust Keilasse ja Keilast Tallinnasse tagas aga üks väike tegelane, kes elus esimest korda suutis meid mõlemaid (detailidesse laskumata) nii ära määrida, et kui ükskord Tartu jõudsin, siis läksid minu jope, teksad ja tibi kombe pessu. Õnneks pole midagi, mida niisked salvakad ja puhas vesi kiirkorras enam-vähem talutavaks ei suudaks teha, seega autosõit Tallinnast Tartu oli hea ja mõnus.

Üldiselt oli tänane päev nii väsitav, et ma ootan pikisilmi, millal saan selle pisikese tegelinski magama pista ja ise mõnusalt diivanile pikali visata ja lihtsalt laiselda. Pühapäeval ootab ees rongisõit tagasi pealinna... brr.

Mental note to self

Alati tuleks jälgida, et rahakotis oleks vähemalt 2.05 eurot. Muidu võib sattuda olukorda, kus on vaja linna sõita, aga rahakotist vaatab vastu 1.41... Tallinnasse sõitvate busside piletid aga maksavad 2 - 2.05 eurot.


Egas midagi, pakime end aga varakult sisse ja lähme Keila kaudu ringiga. Sinna saab 77 sendiga. 50 eurosega ma ei hakka üritamagi bussis maksta.

neljapäev, 10. veebruar 2011

Tore.

Head inimesed pole maailmast ikka mitte kuhugi kadunud. Ma ei peagi homme rongiga Tartu loksuma vaid saan ilusasti autoga otse majaukseni. Tore, kui on selliseid sõpru. :)

kolmapäev, 9. veebruar 2011

Areng

Ausalt, see laps kasvab lausa minutitega. Hommikul ei ulatunud kummuti pealt asju võtma, nüüd tegi puhta vuugi. Varsti riputan asjad laelambi ja kardinapuu külge.

esmaspäev, 7. veebruar 2011

Õhtul

Üks mõnus kokteilikoolitus / emmede jutuõhtu on just paras meelelahutus ühte esmaspäeva õhtusse. Pole ikka väga-väga kaua saanud niimoodi õhtupoolikul ilma lapseta kuskil käia. Mõnus oli :)
Aga seda pean nentima, et Virgin mojito pole ikka üldse nii hea kui üks korralik rummiga mojito. Aga vähemalt sain palju häid ideid ja küll varsti saan kokteili sisse ka rummi lisada. Aega on selle kiire asjaga :)


Ning taaskord pean nentima, et emaks saamine on minu elu nii mitmel moel rikastanud, et lausa uskumatu. Lapse kasvatamine ja tema arengu jälgimine on üks külg, aga kogu see seltskonnaelu, mis viimase aastaga minu ellu on tulnud... see on teine külg. Ja väga meeldiv pealekauba. Sain välja oma tavapärasest ringist ja olen leidnud tänu lapsele nii palju toredaid inimesi oma ellu, et lausa lust ja rõõm on kodune ema olla :)

Lõbus aeg

Osavuses on see laps ikka täitsa minusse. Meil kassivetsu sissepääs ühe vana arvutiga piiratud, et laps ligi ei pääseks. Seni ei pääsenud ka. Täna aga avastas tibin, et ta ulatub selle arvuti peale ronima ja nüüd pääseb ilusasti kassivetsu kallale. Jõudis ukse ka juba ära murda, enne kui ma jaole sain. Varsti kolib vist kassivets kuhugi kõrgemale ära, nagu ta söögi- ja joogikausid juba ammu-ammu kolinud on.
Prügikastile panime lapseluku peale, sest mulle mitte ei meeldinud, et laps käis sealt igasugu huvitavat prahti õngitsemas.
Telekapulti hoiame raamaturiiulis, kuna kui tibin selle kätte saab, siis ronib diivanile istuma ja paneb teleka käima.
Korteriust hoiame lukus, sest reedel avastas tibin, kuidas lukustamata ust ilusasti lahti saab teha.


Üldiselt igav ei ole ja karta on, et niipea ei hakka kah. Põnev ja lõbus on :)

pühapäev, 6. veebruar 2011

TTV

Meil on ka nüüd udupeen Tallinna TV. Tore kanal on. Igale rahvusele midagi. Venekeelne kokasaade juutide köögist eestikeelsete subtiitritega. Kanal, kus petersell on hakkitud ja asjad on tegematta. Kus keset lauset on enne ja-d koma ja enne küsimärki tühikud. Tore kanal. Hea tunne kohe, et minu maksuraha õigesse kohta kulutatakse.

teisipäev, 1. veebruar 2011

Ilus ilm :)

Keerasin täna ära ja otsustasin Keilasse lapse võimlemisse jala minna. Pakkisin lapse vankrisse ja hakkasin astuma. Väga mõnus jalutuskäik oli! Ilm on suurepärane ja kevadine :) Tagasi tulin kah jala, jätkuvalt oli väga mõnus, ainult et natuke porisem ja vesisem. Üks veoauto koguni võttis hoo maha ja tõmbas vastassuunavööndisse, kui minust mööda sõitis. Pean küll nentima, et see oli üsna mõtetu tegu, kuna ma olin nagunii pealaest jalatallani ühtlase õhukese porikihiga kaetud :D Aga ma pidingi nagunii jopet ja teksaseid pesema, nii et pole hullu. Jalutuskäik oli nii mõnus, et ei pane seda väikest kõrvalnähtu pahaks.

Üksiti, üksiti.

Iseseisvalt söömine on ju oluline asi, mida harjutada, aga kui tatraputru hakatakse terahaaval suhu pistma, siis saab ka kõige kannatlikuma inimese mõõt täis. Kõhu suhtes ma nii kindel pole, et see täis sai...

Kevad :)

Minu jaoks algas kevad eile pihta. Väljas oli niiiii kevadine päike, lumi sulas ja asfalt läikis päiksekiirtes. Kevad! Päike andis koguni nii palju energiat, et vaatamata praktiliselt magamata ööle (hambad) oli mul trennis hea ja kerge olla ja jõudsin kõik harjutused peaaegu tervenisti kaasa teha. Kohe mõnus tunne oli peale trenni :)
Ja kohe-kohe pakin end koos lapsega sisse ja lähen küla vahele tiirutama. Päike juba piilubki pilve vahelt, oleks puhas patt sellise ilmaga laps rõdule magama lükata ja ise toas istuda. Minge teie ka välja jalutama, kasvõi lõuna ajal 15 minutiks. Päikest ei tohi maha magada :)