reede, 11. veebruar 2011

Murphy

Härra Murphyle tahaks korralikult kolakat anda - just siis, kui kiire ja tähtis on, siis juhtuvad sellised asjad, mis aega viidavad või mida kunagi juhtunud pole. Näiteks otsisin ma enne marsale jooksmist tubli tükk aega lapse saabast taga. Lõpuks leidsin selle kilekotti pistetuna kassivetsust. Sõidumõnu marsruudil kodust Keilasse ja Keilast Tallinnasse tagas aga üks väike tegelane, kes elus esimest korda suutis meid mõlemaid (detailidesse laskumata) nii ära määrida, et kui ükskord Tartu jõudsin, siis läksid minu jope, teksad ja tibi kombe pessu. Õnneks pole midagi, mida niisked salvakad ja puhas vesi kiirkorras enam-vähem talutavaks ei suudaks teha, seega autosõit Tallinnast Tartu oli hea ja mõnus.

Üldiselt oli tänane päev nii väsitav, et ma ootan pikisilmi, millal saan selle pisikese tegelinski magama pista ja ise mõnusalt diivanile pikali visata ja lihtsalt laiselda. Pühapäeval ootab ees rongisõit tagasi pealinna... brr.

Kommentaare ei ole: