reede, 29. aprill 2011

Täna


Oh, oleks see vaid nii... Tartus käies pole mul kunagi sellist lebo-aega, et istuks arvutis või loeks raamatut. Päris mõnus puhkus tegelikult, saan natuke rahu sellest interneedusest. (Mitte et siis keegi kodus keelaks mul nädal otsa iga päev ainult 15-30 minutit arvutiga kohtuda...) Täna näiteks on plaanis ühe bakatöö jaoks artiklite kiirtõlkimine, lõunasöök tsikkidega, pisike tuur endisesse töökohta ja võib-olla tibina sõpradega kohtumine mõnel Tartu mänguväljakul. Igav ei hakka :)


Aga et kõik poleks ilus roosamanna, siis tundub, et ma olen veel ühest heast sõbrast ilma jäänud... Kummaline, kuidas mõnda inimest segab minu muutunud elukorraldus. Või on asi minus ja ma olen muutunud nii igavaks ja mõttetuks inimeseks, kellega lihtsalt ei tahetagi suhelda? Igatahes kahju. Loodan siiski, et suudan temani läbi murda ja selgust saada, miks mind ignoreeritakse ja suhtlemise üritustest välja ei tehta. Ei saa ju olla, et aastatepikkune sõprus lihtsalt kaob peale seda, kui ma lapse saan. Või saab...? Ma enda teada ikka üritan rääkida ka muust kui ainult oma lapsest...

neljapäev, 28. aprill 2011

Punase õnn tabab taas.

Me nüüd õnnelikult Tartus. Tagasi päälinna ilmselt kolmapäeval, kui just enne kopp ette ei saa. Kui ilm vähegi lubab, siis plaan on ühistranspordist maksimaalselt hoiduda ja jala linna ja tagasi liikuda. Iseasi kui väga see õnnestub, kuna siit on kesklinna tubli tunnike jalutada. Samas plaanile "Ükskord ometi suveks saledaks" tuleks selline kõndimine vägagi kasuks...

Ja pealkirja selgituseks nii palju, et mu läikiv punane rahakott tõepoolest toimib - eile tuli kahe kuu jooksul kolmas lotovõit. Seekord suisa nii kena number, et saab peale uue pileti veel midagi ilusat ka osta :) Mi laik it.

neljapäev, 21. aprill 2011

Iga pisiasja pärast pole mõtet muretseda

Nädala horoskoop:
Võid tunda ennast väga üksikuna. Ära muretse selle pärast.

Täielik ebaõnn

Ma ei tea, millega ma hakkama olen saanud, aga Kuri Saatus vihkab mind. Juba teist korda järjest tabas meid haigus ja jälle ei saa me Tartusse tulla. Seekord olen mina see tõbisem, laps on õnneks üsna rõõsa ja rõõmus. Järgmine kord ma enam ei tee pikki plaane ja Kurjale Saatusele ei räägi, kui Tartu plaanime minna.

Aga nüüd on mul 1,2 kilo saiajuuretist, millega pean midagi peale hakkama. Kuna plaanisin Tartus ka saia teha ja õeraasule oma tarkust jagada, siis tegin juuretist kohe hulgim. Nüüd aga jääb see kõik mulle. Minema ka ju ei viska... Seega kui homme end tsiba tugevamana tunnen, siis hakkan saia tegema. Hetkel ei jaksa hästi püstigi seista, taigna peksmisest ei tasu unistadagi.

Aga kõhuviiruse meeldiv kõrvalnähtus on see, et olen jälle sammukese lähemal oma unistuste kaalule - ainult 1,9 kilo veel minna! :)

esmaspäev, 18. aprill 2011

Sai


Käisin laupäeval Rohujuures õppimas, kuidas saab juuretisega saia teha. Ma sinisilmselt lootsin, et see on sarnane juuretisega leiva tegemisele, mis on väga kiire ja lihtne. Selgus, et saia tegemine on ikka niuke ports nikerdamist ja mökerdamist, et niisama naljalt ei viitsi ega saagi seda ette võtta. Taigna tegemise ajaks tuleks laps kuhugi ära organiseerida, sest saiataigent tuleb nimelt kätega töödelda ja taignaste kätega ei tahaks eriti last tõstma hakata.
Aga... kuna juuretis anti koju kaasa ja katsetamise huvi oli päris suur, siis võtsin eile juba saiateo ette. Kui koolitusel jäi mulje, et kõik on jube keeruline ja ise küll kodus sellega hakkama ei saa, siis tegelikult läks kõik nii kergelt, et ma vahepeal lausa keksisin suurest rõõmust laua ääres. :) Seda just siis, kui saia peksmine nii ilusasti läks ja taigna känkrast üllatavalt kiiresti päris saiapäts sai. Kohe hea tunne oli :) Mees muidugi vaatas suurte silmadega kõrvalt, et mida halba see vaene taigen mulle teinud on, et ma seda niimoodi vastu lauda peksan :P
Ja ahjust tuli täitsa saia moodi sai välja :) Maitses ka nagu üks päris sai maitsema peaks. Kusjuures mul oli nisujahu hästi vähe ja suuremas osas sai taignasse hoopis durum-nisujahu, seega kartsin, et äkki sai ei kerki või miskit. Õnneks kerkis väga hästi ja maitses veelgi paremini, seega minu hirm oli asjatu. Ja üldiselt arvan, et võtan teinekordki selle saiateo ette. Polnud see niiiii keeruline ühti ja tulemus oli seda vaeva väärt.

reede, 15. aprill 2011

FS

Kes oleks võinud arvata, et tervislik ja tasakaalustatud toitumine tõesti toimibki! :P Mina igatahes nägin täna kaalu peal sama numbrit, mis sealt enne rasedust vastu vaatas. Päris meeldiv üllatus reede hommikusse :) Nüüd peaks veel paar kilo kuhugi jalutama saatma ja siis võin rõõmsa ja veelgi ilusamana suvele vastu astuda. Mine tea, äkki isegi lähevad kolm aastat tagasi ostetud suveriided lõpuks selga :P

teisipäev, 12. aprill 2011

Vol2.

Tänavune esimene liblikas on nähtud - ilusasti kirju tiivuline oli. Seega loodame ilusat, lõbusat ja kirjut suve.

Tegelikult tahtsin kirjutada, et teen järgmine nädalavahetus uue katse ja püüaks ikka nädalaks Tartusse kolida. Esialgne plaan on 22. või 23.aprillil rongiga kohale kolistada ja kuni mai alguseni paigale jääda. Isiklikke rattaid jätkuvalt ei oma, aga ühistranspordiga liigun täitsa vabalt. (Tartus vist pole sellist soodustust, et kuni 3-aastase lapsega saab tasuta linnaliinidel sõita?) Nii et saame kokku siis, eks :)

Eelmine nädal

Eelmine nädal oli selline kummaline nädal, et hakkas halvasti, aga lõppes väga ilusalt. Kõigepealt veetsime kaks päeva Merimetsa nakkuskliinikus, kuna tibin esmaspäeval keeldus täielikult söömisest-joomisest ja oli lõpuks väga loid. Peksin mehe töölt koju ja ta sõidutas meid haiglasse. Kella poole kuue ajal võeti meid sisse, kuuest sai tilga peale ja järgmine päev oli laps juba täitsa nagu päris. Teisipäeval sai veel kaks korda tilka ja kolmapäeval tunnistati laps piisavalt terveks, et koju lasta. Oli juba aeg ka, kuna haiglasöök oli suht kohutav ja mul hakkas juba tõsine nälg tekkima. Kaua sa ikka küpsistest ja shokolaadist toituda jõuad, eksole. Laps ka eriti haigla toitu ei tahtnud, õnneks lasin meheraasul poest head-paremat kokku tassida ja laps nälga ei kannatanud.
Positiivse killukesena pean mainima, et haiglas hakkas laps potile küsima. Ilmselt Tartus mu õetütre pealt nägi, kuidas see värk käib ja nüüd siis küsib ka potile. Pooltel kordadel ka genereerib sinna miskit, vahel satub loik ka põrandale, aga ega see laste potile õpetamine pidigi olema nagu kutsikatega, et enne kui õpivad väljas käima, tuleb põrandalt loikusid koristada :P


Nädalalõpp aga oli ilus :) Käisime laupäeval Tuhala nõiakaevu jälle vaatamas ja peale seda viskasime lapse meheõe juurde ning läksime ise kahekesi linna peale tuuritama. Käisime Istanbulis söömas, suuresti tänu Kaimari reklaamile facebookis. Täitsa hea oli, aga Helsingis sain siiski palju-palju paremat kanakebabi. Peale söömist jalutasime tunnikese vanalinnas, leidsime jälle ühe uue ja huvitava koha, kus jalutada saab. Ning siis läksime üle väga-väga pika aja kahekesi kinno - vaatasime Kormoranid ära. Pean ausalt üles tunnistama, et kui ma oleksin kodus telekast kanalite vahel klõpsides selle filmi peale sattunud, siis ilmselt oleksin edasi klõpsinud. Tagantjärgi on mul hea meel, et ma selle filmi ikka ära vaatasin, üldine läbu ja veniv tsenaarium hakkab vaikselt meelest minema ja pinnale on jäänud kirkamad hetked. Aga siiski... ärgu keegi nüüd vihastagu ja mind kultuurikaugeks inimeseks sõimaku, aga see film polnud minu maitsele. Puhtalt esteetilisest vaatenurgast ei ole mulle kunagi meeldinud vaadata neid 18ndat kuud rasedaid mehi, kus oma ilmatu suure kõhuga ringi vehivad. Just see, kuidas käed-jalad on n-ö normaalmõõdus ja siis keset kere on suur ümmargune pall. No ei ole ilus! Ja selline räuskamine ja purjuspäi ringi kakerdamine mulle ka ei meeldi... Mis teha, isiklikud kiiksud. Aga film oli sellegipoolest huvitav, isegi kui ma seda alles päev peale vaatamist nentida saan.

Ilus nädalavahetus jätkus pühapäeval, mil me võtsime käsile uue arvutilaua otsingud. Väga vale päev selleks, kuna paljud mööblipoed on pühapäeval kinni. Lauda me ei saanud. No ei ole sellist lauda, millel sahtlid kõik korraga lukku saaks panna ja eraldi ei hakka seda juurde ka ostma, kuna selline sahtliteosa maksab sama hinna, mis laud. Käisime selle asemel hoopis Balti jaama lähistel ja vanalinnas jalutamas. Balti jaama lähistel seetõttu, et parkisime auto Mööblimaja juurde ja läksime sealt jala edasi. Vanalinnas avastasime ühe torni, mida varem polnud näinud ja kus me eelmine aasta ei käinudki. Võtsime plaani ja üritame see suvi sinna jõuda.
Vanalinnas võiksin vist küll lõpmatuseni jalutada, alati avastab midagi uut ja huvitavat, olgu selleks siis uus torn või huvitav detail mõne maja küljes. Natuke on turistidest isegi kahju - nad peavad kogu selle ilu ühe (heal juhul kahe-kolme) päevaga üle vaatama ja sisse ahmima. Nii ei jää tegelikult aega, et tõeliselt nautida ja uudistada.

Pühapäeval sain veel juhuslikult kokku ühe endise töökaaslasega, kes mind nähes rõõmsalt teatas, et ma näen väga kena välja :) Selline asi teeb alati tuju heaks ju ;)


Nii et lõpp hea, kõik hea. See nädal aga plaanin laupäeval saia küpsetamist õppima minna, ootan juba põnevusega :)

pühapäev, 3. aprill 2011

Tjah...

Tee palju plaane tahad, aga ikka jääb viimane sõna ühele väiksele preilile, kes seekordse Tartu treti asjus otsustas, et tema jääb nüüd haigeks. Kaks õhtut-ööd kõrget palavikku ja korralik köha. Täna tuleb meheraas meile järgi ja lähme koju ära. Pole mõtet siin haige lapsega istuda, kui nagunii kuhugi minna ei saa ja kellegagi kokku saada ei tohi. Eks aprilli lõpus teeme uue katse nädalaks Tartu kanti tiirutama jääda.