reede, 29. aprill 2011

Täna


Oh, oleks see vaid nii... Tartus käies pole mul kunagi sellist lebo-aega, et istuks arvutis või loeks raamatut. Päris mõnus puhkus tegelikult, saan natuke rahu sellest interneedusest. (Mitte et siis keegi kodus keelaks mul nädal otsa iga päev ainult 15-30 minutit arvutiga kohtuda...) Täna näiteks on plaanis ühe bakatöö jaoks artiklite kiirtõlkimine, lõunasöök tsikkidega, pisike tuur endisesse töökohta ja võib-olla tibina sõpradega kohtumine mõnel Tartu mänguväljakul. Igav ei hakka :)


Aga et kõik poleks ilus roosamanna, siis tundub, et ma olen veel ühest heast sõbrast ilma jäänud... Kummaline, kuidas mõnda inimest segab minu muutunud elukorraldus. Või on asi minus ja ma olen muutunud nii igavaks ja mõttetuks inimeseks, kellega lihtsalt ei tahetagi suhelda? Igatahes kahju. Loodan siiski, et suudan temani läbi murda ja selgust saada, miks mind ignoreeritakse ja suhtlemise üritustest välja ei tehta. Ei saa ju olla, et aastatepikkune sõprus lihtsalt kaob peale seda, kui ma lapse saan. Või saab...? Ma enda teada ikka üritan rääkida ka muust kui ainult oma lapsest...

4 kommentaari:

Läbikäija ütles ...

Vabandust, et kommenteerin. Käin su blogi aeg-ajalt lugemas, kui tuju kehv ja masendus rusub (ma muul ajal nimelt eraelulisi blogisid ei loegi reeglina). Ei tunne sind, aga jäid mulle kunagi silma peamiselt sellega, et oleme suht üheealised. Täna sattus sinu postitus puudutama just täpselt seda kohta, mis mul parajasti hell on ja seepärast ma kommenteeringi.

Ma mõtisklesin just mõned hetked tagasi selle üle, et olen järjest kõik oma sõbrannad kaotanud, kui nad on rasedaks jäänud. Üks peaks kohe-kohe sünnitama hakkama (kui ta seda juba teinud ei ole) ja ma ei julge talle isegi helistada, et küsida: "kuidas läheb?" Ma arvan, et viga, miks suhted katkevad, on ikkagi pigem minupoolne - kuna mul endal seesugune kogemus puudub (ja ma olen kogu elu vältinud igasuguseid kokkupuuteid väikelastega), siis ei kujuta ma ette, mida see tähendab, olla rase, sünnitada, mässata vastsündinuga jne jne. Ma tunnen ennast kuidagi alaarenenuna selle kõrval, kel see kogemus on olemas. Ma tunnen ennast saamatu ja kohmakana inimese kõrval, kes võib mulle selle elutarga "mida sina ka sünnimüsteeriumist taipad"-pilguga otsa vaadata, kui ma näiteks peaks üritama mõnd tobedat nalja sellel teemal visata. Aga mulle ei meeldi tunda end rumalana (veider, kas pole?), nii ma siis hakkangi nende inimestega suhtlemist vältima. Mul on kahju, et nii läheb, ja ma ei oska ennast kaitsta (äkki see on mingit laadi foobia?), kui keegi mulle selle kohta etteheiteid teeb. Nii lihtsalt on.

(Ja ära saa valesti aru - ma ei igatse kogu seda sünni-värki ise kogeda, kui igatseks, siis oleks ma selle juba ammu ette võtnud.)

Mutt ütles ...

Võid-olla tõesti võib asi ka niipidi olla... Igatahes selle konkreetse sõbraga sain ühendust ja loodan, et suudan ikka päästa mis päästa annab. Loodame, et annab.

Aga seda võin küll öelda, et see tegelikult teeb haiget, kui sõbrad peale lapse sündi kadunud on... Ja nukraks teeb ka. Sest vahelduseks on mõnus, kui saab rääkida inimestega, kelle jaoks lastega seotud mured ja jutud on võõrad. Pealegi... laps ei ole puue, see on loomulik osa elust ja vähemalt mina tunnen end kõrvalejäetuna, kui ilma lasteta sõbrad mind vältima hakkavad. Tahaks ju ikka n-ö normaalsete inimestega ka suhelda :P

Ja täiesti sinu kommentaari teemast mööda nendin seda, et ma võisin ju enne lubada maad ja ilma kokku teemal, et ma ei hakka kanaemaks jne, aga kui see pisike pamp käes oli, siis mõneks ajaks ei mahtunud mu ellu suurt midagi peale sellesama pambu. Sest tema heaolu oli kõige olulisem ja võttis kogu mu aja ära. Tegelikult on nüüdki kõigi plaanide puhul siiski esimene, millega arvestan, kuidas need last mõjutavad. Sööma lähen kohta, kus on lastele mängunurk, õhtul naljalt koos lapsega peale kella seitset linnas ei konda (väsinud laps ei ole avalikus kohas eriti meeldv nähtus), oma käigud sätin lapse uneaja järgi, sest jällegi - väsinud laps väljendab oma väsimust valju protestiga ja seega on oluline lasta lapsel end välja puhata. Kurb on, kui näen, et ilma lapseta sõbrannad nina kirtsutavad ja pahaseks saavad (või veel hullem, tüdimust välja näitavad), aga ma ei hakka ilma mõjuva põhjuseta tegema asju, mis mu lapse heaolu rikuvad. Ja ausalt, minu jaoks see ei ole eneseohverdus või millestki ilma jäämine. See on kuidagi loomulik ja kui laps on õnnelik, siis olen ka mina õnnelik. Ükskõik kui läilalt see nüüd kõlab.

Anonüümne ütles ...

On ka teine võimalus - ta väga tahab last, aga mingil põhjusel ei saa. Ja siis ta üritabki vältida rasedaid või lastega sõbrannasid, sest nende nägemine teeb talle lihtsalt haiget ja tuletab meelde, et tema ei saa lapsi. See on näiteks minu lugu.

Katrin ütles ...

Minu poolt veel üks pisike tähelepanek on see, et lapse nr. 1 staatusest hoolimata tuleb aeg-ajalt leida aega, laps isaga koju jätta ja välja minna sõbrannadega. Olen seda ise kogenud, et kui keegi pidevalt kõik kokkusaamiskutsed ära ütleb lapse tõttu, siis enam ei jaksa kutsuda. See ei pruugi siis isegi laps olla, ükskõik mis põhjusel kutsete äraütlemine viib sama tulemuseni. Lapsega koos välja minnes on aga see, et kõrvalseisjal kellel ei ole lapsi, võib olla natuke raskem taluda seda, kui ema tähelepanu iga 5 sekundi tagant lapsele läheb. See on nii loomulik, aga kui minul ei olnud last, siis olles koos lapsega sõbrannadega tundus samamoodi, et tegelikult on vestluse peamine sisu laps ja see, mida mina proovin rääkida, ei jõua sõbrannale kohale selle pideva lapsega tegelemise kõrvalt. Nüüd lapsega kohtudes lastega sõbrannadega saab kõik jutud räägitud, et ju see siis mingi imelik lapsega-lapseta nähtus on. See siis minu kogemus, loodetavasti saab kõik korda! :)