neljapäev, 12. mai 2011

Ne snaju.

Täiesti uskumatu, kuidas on võimalik nii edukalt ära unustada miski, mida sai algklassidest saadik koolis õpitud. Vene keelest nimelt jutt. Eile alumine naaber üritas minuga suhelda, õnneks sain täiesti ausalt vastata peaaegu igale küsimusele "ja ne snaju." No ma ei teadnud kah. (Aga ega ma poleks osanud vastata ka, kui oleksin teadnud...)  Mingist remondist, torude lõhkumisest ja muust sellisest üritas minuga rääkida. Aga vanakooli tädikesena oli ta veendunud, et "muš snajet" ja lubas mu mehega hoopis rääkida. Mis sest, et mees teadis veelgi vähem. Ma siis igaks juhuks helistasin õhtul ühistu tegelastele, et järgi uurida, kes, kus ja mida tegema hakkab. Selgus, et naabrinaine nägi vist lõvi unes, sest ühistu tegelane olevat talle hoopis muud juttu rääkinud kui see, mida naabrinaine mulle seletas. Naabrinaine igatahes ronis hommikul välja, kui nägi meid hommikul auto juures. Tema suureks pettumuseks sõitis mu "muš" ära ja ta pidi jälle minuga leppima. No ja ma siis üritasin seletada, mida ma ühistu tegelase käest teada sain. Lausa kohutav, kuidas lihtsalt sõnad meelde ei tulnud. Tädike muidugi oskab ainult paari eestikeelset sõna ja nii me seal trepikoja ees seletasime käte, jalgade ja vasaku kõrva abil. Lõpuks ta vist siiski sai minust aru ja rahunes maha, enne oli tal ikka suur paanika kallal. Aga see seletamine võttis ikka täitsa läbi, päris kõvasti pidin aju pingutama, et sõnu meelde tuletada. Tädikesest sain enam-vähem aru, aga vot vastata ei osanud. Ja ometi oli gümnaasiumi lõputunnistusel vene keel ilus viis. (Samas ega ma koolis viimased kolm klassi praktiliselt üldse ei vastanud suuliselt, nii et pole midagi imestada, et ma rääkida ei oska.)

Kommentaare ei ole: