kolmapäev, 22. juuni 2011

Kapriisne.

Kirjutamine ikka üldse ei edene... Üks pisike inimene ei kannata üldse, kui üks emme arvutis istub ja jumal hoidku veel selle eest, kui ta ka miskit trükkida kavatseb. Käed kistakse klaviatuurilt ära ja pannakse endale ümber, sest seal on nende kõige õigem koht. Vahel üritan endale lisaaega võita ja lasen lapsel ükshaaval mänguasju mulle tuua - ikka Rudolf, kass, jänes, kana, jne. Paraku saavad loomad üks hetk otsa ja siis tahab see pisike inimene minu sülle loomakuhila otsa ronida. Sest et loomad ometi käivad süles ja maha neid panna ei tohi. Olen üritanud küll peale kõigi pehmete ja karvaste minu juurde toomist neid tagasi saata, aga see pole läbi läinud - mis emme sülle on toodud, seda enam tagasi teise tuppa ei viida. Nii et kirjutada saan kas lõunaune ajal (aga selleks ajaks olen ma nii väsinud lapsega kaklemisest, sest ta ei tahaaaaa toas magada, sest voodist on nii lõbus välja ronida) või ööune ajal (aga siis peaks vähemalt viisakusest natukenegi koos mehega aega veetma.) Seega kirjutan vähe.

Aga sellegipoolest... hetkel on lõunauni ja saan kirjutada sellest, mis mul juba ligi kaks nädalat mõttes - Kapriisist. Kuidas on võimalik, et üks superlahe koht on nii alla käinud? Varemalt (no nii 2+ aastat tagasi...) olid seal parimad kokteilid ja parim teenindus, söögid olid ka väga head. Sõbralikud, lõbusad ja energilised ettekandjad, kes muutsid oma olekuga seal viibimise veelgi mõnusamaks. Kokteiliõhtud olid seal lausa nauding! 
Aga nüüd... ettekandja oli häbelik, vaikne, tuim... kokteilid olid joodavad, aga absoluutselt ilma igasuguse kaunistuseta ja minu lemmikuim kokteil - voodoo - oli üldse menüüst kadunud. Kui palusin ettekandjal baarimehelt uurida, äkki ta oskab seda teha, siis sain vastuseks, et baarimees on alles uus (nagu ka ettekandja, kolmas päev vist oli) ja ilmselt ei oska. Teise palumise peale läks lõpuks küsima, kahjuks selgus, et ei oskagi. Seejärel tekkis meil idee, et tahaks proovida seda uut rabarberiviina ja palusime uurida, kas sellega saaks mingit kokteili teha. Baarimees aga vastas, et menüüs pole ja tema ei oska. No selge... Selle peale otsustasime oma kokteilid lõpuni juua ja teise koha otsida. Ei olnud enam seda mõnusat energiat, mis varemalt Kapriisis oli. Kahju... Ja kui leti juurde arvet maksma läksime, siis baarimees ei vaadanud otsagi, naeratusest võis ainult unistada. Mitte üht sõna ei öelnud, isegi mitte "palun sisestage pin-kood". 
Nüüd tuleb Tartus uus kokteilitamise koht leida, soovitavalt selline, kus on peale virgin mojito ja jäätisekokteili veel mõni alkovaba kokteil, sest mitte sugugi kõik Tsikid ei tarbi alkoholi ja virgin mojito on juba tüütuks muutunud. 

Õnneks oli sellel lapsevabal nädalavahetusel piisavalt palju ilusaid ja lõbusaid hetki, nii et see üks seik ei rikkunud midagi ära. Kubija hotell oli võrratud - savisviit mahutas just täpselt neli naist ja ühe pisikese poisi, noorendav hoolitus jogurti ja vaarikatega oli äärmiselt mõnus ja Kubija järves oli väga värskendav ujumas käia. Ainult shiatsu massaaz oli midagi sellist, mida ma enam kunagi proovida ei taha - see ainulaadne massazilaud, mida mu hoolitsuse tegija väga kiitis, andis mulle 20 minutit kestva äärmiselt ebamugava ja kohati valusa elamuse ja mitu päeva valutava alaselja. Ei soovita. Aga hotell ise ja ümbrus on võrratu, sinna tahaks kindlasti tagasi minna. Ilus oli :) Ja nii palju pole me vist ühelgi Tsikkide üritusel rääkinud, see oli ka väga mõnus. Parimad sõbrad terveks eluks :)

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Kapriisil on uued omanikud, mõnda aega. Ilmselt seepärast need "kasvuraskused"...