kolmapäev, 31. august 2011

Näpuosavus

Ma ootasin 15 minutit, kuni ema arvuti ragistas ja ragises end sisse logida, peale kahte kinnijooksnud katset msni logitud sain ja brauseris lõpuks google leht lahti tuli... ja siis leidis laps restardi nuppu üles.


Sellisel hetkel näen ma, et selles on oma positiivne külg, et kodus meil arvuti laua peal on. Valguse varjab küll ära, aga vähemalt säästab närve.

Ning jah, ma olen Tartus. Pühapäeval plaanin tagasi pealinna sõita, seega seni olen interneti-levis üsnagi hõredalt, aga see-eest plaanin kahte titte vaatama minna, ühe lapse esimesse klassi saata ja laupäeval täikale minna. Kui vaid ilm koostööd teeks...

teisipäev, 23. august 2011

Lugemisest

Kuidagi peaks endale kuhugi meeldetuletuse genereerima, et oleks meeles vähemalt korra nädalas ka Google Readerile pilk peale heita. Kui niimoodi üle kahe-kolme nädala käia, võtab pilt silme eest kirjuks ja lugemist on rohkem kui aega jätkub. Olgu, ilmselt on tegemist minu kehva ajaplaneerimisega ja/või -kasutusega, aga mingil põhjusel mulle ei meeldi enam arvutiekraanilt pikki tekste lugeda. Mitte et ma jõuaksin paberkandjal lugemisvara sirvida... Ei mäletagi enam, millal lugesin mingit muud kirjandust peale muinasjuttude ja lastele mõeldud luuletuste.  (Kusjuures see on hämmastav kui vägivaldsed võivad muinasjutud olla! Pahad notitakse nii julmalt maha, et lausa hämmastav... näiteks nõid lükatakse ahju, rebane lüüakse malakaga surnuks ja laip visatakse metsa alla, kurjal hundil lõigatakse kõht lõhki, topitakse kive täis ja visatakse ta kõige tipuks veel kaevu.) 

Olen ka Eesti Naise ja Pere ja Kodu tellija, aga lugeda neid eriti ei jõua/viitsi/jaksa. Nüüd, kui tibin haige oli vahepeal ja selline hästi vaikne ja tasane oli, hakkasin otsast lugema... Pere ja Koduga olen juba 2011 aasta aprillini jõudnud, Eesti Naine on veel eelmise aasta detsembris pooleli. Muidugi tänu ühele aktiivsele paberihundile on pooltel ajakirjadel kaaned poolikud ja vahepealt on ka lehti katki rebitud. Ja ma ei oska talle selgeks teha, et ei tohi. Seletan, pahandan, seletan veel... Ikkagi läheb pätu-tuuri ajal mõnel ajakirjal osa kaanest kärrdi kaduma. Ja muidugi ei saa ma lapse ärkveloleku ajal lugeda, sest siis ronib see väike tegelinski kohe mulle selga ja nõuab tähelepanu. Niipea kui ajakirja käest panen, kaob ta oma asju toimetama ja jätab mind rahule, et kohe uuesti kohale lennata, kui ma peaksin üritama ajakirja poole kasvõi vaadata. Loe siis sellistes oludes midagi...

Aga pildil... seal on näha lapse viimase aja peamine meelelahutus - kassi sülle võtmine. Ükskõik kust kohast siis kassil kinni saadakse, kohe ta sülle tiritakse. Kassile see väga ei meeldi, aga kuna ta on meil totaalne vuss, siis vastu ka ei hakka. Läheb parem kuhugi kõrgele peitu ja keerab magama. Kuni järgmise korrani, mil nii ettevaatamatu on, et lapsele käeulatusse satub ja end jälle pisikeste käte haardest leiab. Aga vähemalt pole meie kellegi elu igav :)

reede, 19. august 2011

reede, 12. august 2011

2108

Otsustasin, et see aasta ma sünnipäeva ei pea. Nii et ärgu keegi solvugu, et kutset postkasti potsatanud pole. Tänavu seda sinna ei tulegi. Lihtsalt pole seda sünnipäevatunnet üldse ja ilma selleta on naljakas pidu püsti panna.

Samas, et kellegi õigused ei saaks piiratud, siis kel ikka on suur soov mulle külla tulla, siis oleme 21. augustil kenasti kodus. Torti küpsetan kindlasti (kui vaid suudaks välja mõelda, mis torti tahaks...) ja ilmselt teen ka soolaseid pirukaid. Nii kui keegi soovib külla tulla, siis uksest sisse ikka laseme, lihtsalt ametlikku pidu ma ei pea.


Sünnipäeva teemal natuke musta huumorit ka - mul on korraga läbi läinud tavaline pann, vokpann ja eile lõi põhja kummi ka väike varrega kastrul. Kallil abikaasal lõid kohe silmad särama, et vot, kingin sulle uue kastruli ja panni sünnipäevaks. Naljatilk... Kinkida sünnipäevaks midagi, mida nagunii peab ostma, on sisuliselt minu kingituseta jätmine. Pealegi - pann pole kingitus mulle vaid tervele perele, mis sest et mina seda peamiselt kasutan. Kingitus võiks ikka olla midagi sellist, mida ma tahan ja mida mul ka vaja võiks minna, aga ilma milleta ma saaksin väga hästi hakkama. Vähemalt minu arvamus on selline.

teisipäev, 9. august 2011

Paus

Kõigile piltide ja juttude ootajatele-nõudjatele on praegu vaid nii palju öelda, et millalgi need siia ilmuvad. Enne oli puhkus, siis ei sattunud piisavalt pikalt arvutisse. Nüüd on laps haige ja ei saa praktiliselt üldse arvutisse. Ma pole isegi Saaremaal tehtud pilte arvutisse jõudnud tõmmata. Rooma pildid on küll arvutis, aga pole neid isegi läbi vaadanud, albumisse sorteerimisest rääkimata.
Lootsin, et kui mees tööle läheb, siis saan rahulikumalt piltidega tegeleda, aga laps suutis laupäeval firma suveürituselt viiruse üles korjata ja nüüd istub mul enamuse ajast süles üks äärmiselt nohune ja palavikus laps. Proovi sa sellisega miskit arvutis trükkida. Praegugi ronib seljas, õnneks otsustas kass siia tuppa pikutama tulla, seega sain lapse natukeseks tema kallale ässitada ja endast siia kiire elumärgi anda. Millalgi lähiajal üritan end kokku võtta ja piltidega tegeleda, Rooma reisist on juba kolm nädalat möödas... Võiks nagu enne järgmist suve pildid üles panna.

Seni aga nautige suve ja saatke meie poole tervistavaid mõtteid, tibinal on neid hädasti vaja.