kolmapäev, 9. november 2011

Elumärk

Mulle tehti eile märkus, et miks ma olen blogipidamise katki jätnud. Tunnistan ausalt, et ise ka ei tea täpselt... Soov blogida on täiesti olemas, aga head ideed tulevad tavaliselt lapsega õues olles. Kui siis ükskord tuppa jõuan, on idee ununenud või kui isegi meeles on, siis pean lapsega tegelema hakkama ja nii see hea mõte minu pähe jääbki. Facebook pakub mõningast võimalust kiirelt oma mõtted välja hõigata ja oma asjadega edasi tegeleda. Blogisse tahaks ikka pikemalt kirjutada, kaks lauset tundub postituse jaoks vähevõitu... aga pikemalt kirjutada saaksin ainult tibina lõunaune ajal. (Talle ei meeldi, kui ma klaviatuuril trükin, tuleb kohe vahele ja tirib käed eemale. Hiirt võin siiski kasutada.) Lõunaune aga tavaliselt jobutan niisama maha, vahel olen asjalik ka, koristan või teen midagi muud kasulikku. Täna siis kirjutan üle väga pika aja miskit ka oma ajaraamatusse.

Aga ega mul miskit nii erilist kirjutada olegi...Päevad läbi lapsega kodus istudes ei juhtu just väga palju selliseid asju, mis ka laiemat üldsust huvitaksid. Kuigi pean ausalt ütlema, et minu jaoks on praegu vist viimase kahe aasta huvitavaim aeg üldse. On lausa hämmastav jälgida, kuidas sellest pisikesest imikust on saanud juba nii suur ja asjalik väike inimene. Iga päev pakub lausa lugematul arvul hetki, mis mind naeratama panevad. Tibin on nii asjalik, nii suur jutupaunik, et temaga koos ei saa lihtsalt igav hakata. See, millised seosed asjade vahel leitakse, kuidas ta oma soove ja arvamust väljendab ja kuidas ta minust aru saab... see on nii huvitav ja tihti ka lõbus.
Kuidas mingid asjad on issi omad ja mingid asjad emme omad ja ümber teda veenda ei õnnestu.
Kuidas mingid tegevused on seotud issiga (kiikumine, voodis hüppamine) ja päevalgi seletatakse mulle, et issi kiik või issi hüppa. Kuidas siis issil õhtul näpust kinni võetakse ja teatatakse vastuvaidlemist välistaval hääletoonil issi tule! ja veetakse magamistuppa voodi juurde, et issil käest kinni hoides voodil hüpata saaks.
Kuidas iga päev teadvustatakse veendunult noogutades täna vanni ja kui siis õhtul ma teatangi, et nüüd vanni, siis on laps sekundiga kohal ja tirib riideid seljast ära ja on nii õnnelik, et seda nähes lihtsalt läheb tuju heaks.
Kuidas selga tuleb panna just nimelt mingi pildiga särk ja püksid, vahet pole, mis seal peal on, aga pilt peab olema. Ja kui siis kuskil jääb silma mõni muu särk/püksid/kleit, millel on tema jaoks huvitavam pilt, siis kistakse ebasobiv riideese kohe seljast ära ja tullakse "õige" asjaga minu juurde, et ma selle selga aitaksin.

Oeh... ma võiksingi sellest kirjutama jääda. Õhtuti, kui mu armas seaduslik abikaasa koju tuleb, siis saab ta alati põhjaliku ülevaate sellest, mida tibin päeval tegi ja rääkis, kuidas ta mingite asjade peale reageeris ja üldse kõik vähegi huvitavad pisiasjad meie päevast laon lagedale. Ja noh, õhtul saab ta ka ise ohtralt lapsega tegeleda, sest peale issi saabumist pole mind enne vaja kui tuduaeg kätte jõuab. Issiga käiakse voodil hüppamas ja kiikumas, issi sülle ronitakse söömise ajal ja üleüldse peab issi koguaeg silma all olema. Ja seda on nii armas vaadata, kuidas see väike inimeselaps nii siiralt oma issit imetleb ja temaga koos olla tahab. Õnneks issi tahab ka oma pisitütrega koos olla ja nii saangi mina õhtul natuke hingetõmbeaega, sest laps ei elagi enam ainult minu seljas.

Nii et jah... teistele tunduksid minu tegemised ja mõtted igavad, aga minu jaoks ei ole põnevamat asja, kui oma väikse tütrega koos kodus olla ja tema hämmastavat arengut jälgida. See on nii põnev, et ma ei oleks nõus sellest mitte mingi hinna eest loobuma. Õnneks on mul võimalik ka peale emapalga lõppu kodus olla ja oma lapse arengut vahetult jälgida. Lasteaiakohta me nagunii tänavu ei saanud ja järgmiseks sügiseks on see pisike pudilane juba nii suur, et raatsin ta ilmselt juba lasteaeda panna.


Ma ei hakka lubama, et nüüd hullult tihti blogima hakkaksin, aga ma vähemalt üritan endast rohkem elumärki anda. Endal ka ju hiljem huvitav lugeda, mis kauges minevikus tehtud sai...

3 kommentaari:

tikker ütles ...

mina arvasin ka, et kui lapse saan, kaotan enamik oma lugejatest, sest kes seda igavat titejuttu ikka lugeda viitsib. kindlasti osa kaotasin ka, juurde tuli aga rohkem - pereinimesi ;) nende jaoks, kel endal lapsed, ei ole su jutt kohe kindlasti igav. neil on seda põnevam lugeda, kui oleks olnud sinu elust enne laste sündi. nii lihtsalt on - huvid muutuvad. see on ju loomulik.

ise ju just ütlesid, et õhtuti on sul hingetõmbehetk, sest tibin tegutseb issiga. ja magama lähed sa ka kindlasti lapsest hiljem. nii et leiaks aega blogi kirjutamiseks küll. mina tunnen ka sinu postitustest puudust!

minul on igatahes äärmiselt nauditav jälgida, kuidas mitmed mu lastetud blogituttavad emaks saavad ja seda maailma avastavad. igav pole põrmugi :)

sellega olen aga küll nõus, et pool headest ideedest tulevad siis, kui neid pole võimalik kirja panna ja selleks hetkeks, kui juba oleks, on need kas ununenud või enam lihtsalt ei viitsi.

Mutt ütles ...

Ma lugejate kaotamise peale polegi mõelnud, see pole mu jaoks eriti oluline... Blogin peamiselt iseenda ja sõprade jaoks, nemad viitsivad ikka vast lugemas käia.

Ma üritan õhtuti võimalikult vähe arvutis olla, siis on pereaeg ja peale lapse magamaminekut tahaks natuke ka oma mehega suhelda. Pealegi ei viitsi ma õhtul enam mõtestatud teksti genereerida, liiga väsinud selleks juba.

Reelika ütles ...

Mina alustasin taaskord uue blogiga, kuna kipun katki jätma seda asja. Aga nüüd luban, et ei jäta pooleli.