teisipäev, 17. jaanuar 2012

2011

Mina vahetasin aastat mõnusalt oma kodus diivanil pikutades, seljas öösärk ja hommikumantel, telekast mängimas Tuvikesed. Aknast paistis kätte mitu uhket ilutulestikku, kohalikud elanikud paugutasid ka natuke. Õue ei viitsinudki minna, sest nii mõnus oli soojas toas koos kõige kallimaga istuda. Aasta tuli ka niisamagi väga ilusalt.

Kui eelmisest aastast nüüd rääkida, siis blogimises oli ikka väga nigel aasta. Ainult 88 postitust terve aasta peale - see on ikka kirjeldamatult vähe. Aga ega keegi teine peale minu enda selles süüdi ju pole. Palju asju on jäänud kirjutamata, millest olen plaaninud kindlasti kirjutada. Viimane eredaim hetk on näiteks see, kuidas ma jõuluõhtul oma mehe ema ja vanaemaga arutlesin erinevate rasestumisvastaste vahendite teemal... Ja kuidas ma seejärel jutustasin oma ämmaga mitu tundi jutti (kuni poole üheni öösel) meestest, naistest, lastest, abielust ja lahutusest, petmisest ja uue kaaslase leidmisest, vanaemadest ja ämmadest-äiadest... ühe sõnaga kokkuvõttes - elust. Põnev oli. Mul on ämmaga vedanud - ta ei topi oma nina meie ellu, austab meie valitud kasvatuspõhimõtteid, austab ka mind ja minu arvamust ja on üleüldse üks vägagi meeldiv inimene. Ämma prototüübile õnneks ei vasta.


Aga üleüldised eredad hetked eelmisest aastast... mhm... Ilmselt üks kõige eredam elamus oli meie pulmareis Rooma. Selgus, et koos lapsega on võimalik väga edukalt välismaal seigelda. Ainuke kitsaskoht oli lendamine või õigemini mitte lendamine vaid Fiumcino lennujaama masendav korralagedus. Kui ikka lennukisse hakatakse laskma siis, kui lennuk peaks graafiku järgi õhku tõusma, siis pole lootustki, et lennuk õigeaegselt lendu jõuaks. Kui aga peale lennukisse saamist see lennuk ruleerib pikka järjekorda ja seisab seal üle tunni aja lõõskava päikse käes ilma töötava jahutuseta, siis on midagi väga korrast ära. Polnud üldse lõbus loetleda õhkutõusvaid lennukeid (kokku sain vist vähemalt 14) ja samal ajal rahustada ülekuumenenud väikelast. Veelgi vähem oli lõbus, kui me Riiga jõudsime ja selgus, et jätkulennule me ei jõua. Riia lennujaama töökorraldus ka palju parem polnud - uuele lennule regamiseks pidime seisma ligi kaks tundi sabas, kusjuures enne meid oli vaid 5 inimest! (Selle aja jooksul läks veel üks lend Tallinna ja üks Tartu...) Lõpuks saime kohad südaööl väljuvale lennule, mis seejärel omakorda 30 minutit hilines väljumisega, sest ootasime Pariisist ja Hamburgist saabuvaid ja hilinevaid lende. Selleks ajaks oli laps olnud magamata ligi 17 tundi jutti ja kustus peale lennuki ruleerima hakkamist sekundiga minu süles sügavasse unne.
Nii et kahjuks on Rooma reisist kõige eredamalt meelde jäänud just jamad lendamisega. Aga Rooma ise oli võrratu, ilm oli super ja kunagi tahaks sinna uuesti minna ja natuke rahulikuma tempoga ringi vaadata. Kindel on vaid see, et Fiumcino lennujaama kaudu me sinna enam ei lähe.

Enamus muid ilusaid ja lõbusaid hetki on ikka lapsega seotud. Kuna ma olen üsnagi kodune inimene, kes lapse kõrvalt väga palju ringi ei seikle, siis polegi väga palju ilma lapseta lõbusaid hetki olnud. Ega ma kurda kah, mulle meeldib lapsega kodus olla ja tema arengut jälgida. Igav ei hakka küll kunagi, selles võib kindel olla.


2012. aastast loodan samasugust ilusat ja õnnelikku aastat nagu eelmine oli. Vanad rõõmud, uued väljakutsed, head sõbrad ja fantastiline perekond - täitsa piisav üheks heaks aastaks :)

Kommentaare ei ole: