teisipäev, 29. mai 2012

Tuttu ära

Teate, kui lõbus on istuda ja kõrvalt jälgida, kuidas vanem tips mängib. Mässib praegu Kaisale kingitud mõmmikut teki sisse ja muudkui seletab juurde, et teki sisse; tekk ümber, jalad sisse; mõmmi tuttu, tekk peale; kulla laps, sina tuttu ära; rahulikult. Tahaks filmida, aga kui ma end siit arvuti tagant püsti üritaks kergitada, siis lõpetaks ta mängimise ära. Nii ma siis naudingi seda vaatepilti ja õhtul saan mehele vaid ümber rääkida, mismoodi tips mõmmit teki sisse mähkis ja mida ta sinna juurde jutustas.

Igav siin majas igatahes ei ole. :)

Hakkab looma..

Nonii, tundub, et jonn luges mu viimast postitust, sai aru, et ta ikka pole eriti teretulnud ja muutis külastamisgraafiku inimsõbralikumaks. Teist päeva on laps juba täitsa nagu päris. Eks neid draama-raama momente ikka juhtub, aga üldiselt on olukord üsnagi inimlik juba ja minu närvid saavad väljateenitud puhkust nautida.
Ja kui tips hakkabki miskit keevitama, siis aitab hädast välja soolataigen - vormimise vahendid kätte ja laps tükk aega nokitseb omaette meisterdada. Vahepeal pean käima ainult tükkideks hakitud taigent palliks mätsimas ja meisterdatud taignakuhilaid imetlemas. Voolimissavi (või misiganes selle värvilise plastilliini sarnase asja nimi on) on liiga kõva, et sellega tips üksinda jaksaks meisterdada (aidata aga ei või, "Ise" on permanentselt sisse kolinud). Värvidega ei julge teda üksinda jätta, sest need kipuvad mööblile ja mujalegi jalutama minema. Vildikad ja pliiatsid on ka hea variant, aga ei paku väga pikalt huvi. Soolataignast senini veel tüdinetud pole.

Ja teemal "lapsesuu ei valeta" - suurem tibin teatas eile hommikul, et emmel on ilus pepu. Vot nii. Lapse suust pead sa tõde kuulma, eksole. Nii et pole midagi, et suveks saledaks ja surm beebikilodele, peps on juba niigi ilus. :)

laupäev, 26. mai 2012

Uus naaber


Avastasime täna ennelõunal, et meile tahab vägisi uus naaber akna taha kolida. Majaehitus igatahes käis juba hoogsalt. Me siiski arvasime, et selliseid naabreid me väga ei taha ja eemaldasime majavundamendi meie aknapale küljest. Need mustad kriipsukesed muideks ei ole kooruv värv vaid vundamendi püstitamise katsed. Ka magamistoa akna taga leidus paar sellist kriipsukest. Päris põnev avastus oli...

neljapäev, 24. mai 2012

It's my life.

Kaks last on toredad, päriselt ka. Täitsa mõnus on see eluke viimasel ajal. Aga...

Alati on üks aga... 


Koos pisitibinaga pressis end uksest sisse ka Jonn. Päeval käib küll Jonn tavaliselt issiga tööl kaasas ja tuleb meie juurde vaid õhtuks, aga viimane nädal on Jonn vist puhkusel, sest kodust ta lahkunud pole. Suurem tips oli neljapäevast laupäevani palavikus (lisaks köha-nohu) ja Jonn vist vaatas, et maru mõnus on ikka siin korteris ringi möllata. Praeguseks on küll palavik juba minevik, aga oioi kui suureks sõbraks on tips ja Jonn saanud. Üks meltdown järgneb teisele, draama-raama käib pidevalt. Puhas õnn, et pisitibin on hästi rahulik ja leplik laps, muidu ma vist oleksin juba hullumajja kolinud.

Aga pole midagi, küll me selle perioodi üle elame ja ükskord peab ju meie rõõmsameelne laps tagasi meie juurde tulema.

Ja nii armas on vaadata, kuidas ta käib pisitibinat vaatamas, talle tasakesi pai teeb ja oma mänguasju näitab. Sest tegelikult on elu ikkagi päris mõnus.. ka koos agadega.

esmaspäev, 14. mai 2012

Tänase päeva helge hetk

See on nii armas, kuidas inimene, kes varem oli üsna skeptiline lasteteemadel (või olin mina liiga tundlik...) ütleb nüüd selle kirjatüki peale niimoodi: "Uskumatu, nüüd ma saan küll aru!"

Äratundmishetk oli... Kaks aastat tagasi avastasin ma ise samamoodi selle Leelo Tungla luuletuse. Ja nii ongi - enne, kui sa pole saanud emaks, ei saa sa lihtsalt aru.

esmaspäev, 7. mai 2012

Kaksteist torti vol1


Meie pisike tibin sai laupäeval ühekuuseks juba. Uskumatu - tervelt kuu aega on see väike ilmaime meiega olnud! Ja kuna ma olen seda meelt, et mõlemat last tuleb kohelda võrdselt, siis käivitasin ka pisikese tibina auks projekti "Kaksteist torti." Et siis iga minisünnipäev üritan kokku keevitada ühe tordi/koogi, mida ma kunagi varem proovinud pole. Esimese kuu auks sai valitud Belgia kohupiimatort. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui ma zelatiiniga torti tegin. Natuke tükki see kraam läks, aga maitseelamust see ei mõjutanud, tort oli ikkagi meeeeeletult hea ja kindlasti teen seda tulevikus uuesti.
Ühtlasi võtsin vastu otsuse, et kui kunagi mõni külaline peaks avaldama soovi meie pool salatit süüa, siis ei lahku see külaline enne, kui kogu salat on ära söödud või karpide/kottidega kaasa pakitud. Vaene abikaasa pidi täna meeletu koguse makaronisalatit endale sisse keevitama, kuna eilsetest külalistest jäi seda väga palju alles ja pisitibina seedimise (ja meie öörahu..) huvides mina majoneesiga sööke tarbida ei saa.

Ja ajaloo huvides märgin ära, et 180nest on saanud 139. See on ikka nii erikuradipalju, et lausa nutt tuleb peale. Ning ei, see ei ole kaalunumber.

Aga muidu on elu täitsa lill, päriselt ka.