teisipäev, 29. mai 2012

Hakkab looma..

Nonii, tundub, et jonn luges mu viimast postitust, sai aru, et ta ikka pole eriti teretulnud ja muutis külastamisgraafiku inimsõbralikumaks. Teist päeva on laps juba täitsa nagu päris. Eks neid draama-raama momente ikka juhtub, aga üldiselt on olukord üsnagi inimlik juba ja minu närvid saavad väljateenitud puhkust nautida.
Ja kui tips hakkabki miskit keevitama, siis aitab hädast välja soolataigen - vormimise vahendid kätte ja laps tükk aega nokitseb omaette meisterdada. Vahepeal pean käima ainult tükkideks hakitud taigent palliks mätsimas ja meisterdatud taignakuhilaid imetlemas. Voolimissavi (või misiganes selle värvilise plastilliini sarnase asja nimi on) on liiga kõva, et sellega tips üksinda jaksaks meisterdada (aidata aga ei või, "Ise" on permanentselt sisse kolinud). Värvidega ei julge teda üksinda jätta, sest need kipuvad mööblile ja mujalegi jalutama minema. Vildikad ja pliiatsid on ka hea variant, aga ei paku väga pikalt huvi. Soolataignast senini veel tüdinetud pole.

Ja teemal "lapsesuu ei valeta" - suurem tibin teatas eile hommikul, et emmel on ilus pepu. Vot nii. Lapse suust pead sa tõde kuulma, eksole. Nii et pole midagi, et suveks saledaks ja surm beebikilodele, peps on juba niigi ilus. :)

Kommentaare ei ole: