esmaspäev, 23. juuli 2012

**

Ma ikka jätkuvalt veendun, et päris normaalne ma siiski ei ole. Võtame näiteks sellise loo...
Hakkasin mina siis kodus suurpuhastust tegema. Kõik asjad, millest jõud üle käib, põrandalt üles ja ühte kohta hunnikusse jne. Et siis tükkhaaval pesta, sorteerida ja õigesse kohta tagasi panna. Lastetoa jõudsin ära kraamida ja siis pidin suuremat tibinat lõunaunne panema. Kui ma lastetoast välja sain, siis selle ajaga oli mu kallis abikaasa ülejäänud korteris põrandad ära pesnud ja pooled asjadki juba tagasi pannu. Super, onju?

Aga vot mina tundsin kerget pahameelt, et ta minu planeeritud suurpuhastuse ära rikkus. Kui põrandad pestud ja asjad osaliselt tagasi pandud, siis ei tule ju minu süsteemsest lähenemisest miskit välja, üle ka ju pesema ei hakka. Nii ma siis olingi pettunud, kuigi iga teine naine vist viskaks suurest õnnest tagurpidi saltosid, kui neil mees omal algatusel elamise ära koristaks.
Ma siiski nii ebanormaalne pole, et kallile abikaasale oleksin oma rahulolematust väljendanud. Sest tegelikult on ikka ülimalt armas, et ta mind nii palju kodustes töödes aitab.

1 kommentaar:

tikker ütles ...

Mina saan väga hästi aru :)

Aga ära muretse, aeg lendab. Varsti on noorem tibin juba nii iseseisev, et saad mehe lastega nädalavahetuseks kodust minema saata ning siis nõrkemiseni koristada!