kolmapäev, 8. august 2012

4kuud


Titeteemadel ka natuke... Jonniga on sellised lood, et nagu eriti polegi teist enam külas käinud. Natuke ikka vahel astub läbi, aga üldiselt on olukord suhteliselt sama, mis enne pisitibina sündi. Tundub, et ma olen suutnud vanemale tibinale selgeks teha, et väikse õe tulekuga minu armastus kahekordistus mitte ei jagunenud kahe vahel. Igat asja tuleb lihtsalt kaks korda teha - teen pluti-pluti pisemale, teen pluti-pluti ka suuremale, kui ta lähedal on. Pisikesega võimlen ka niimoodi, et kaks last on põrandal pikali ja kordamööda painutan, rullin, tõstan ja paitan mõlemat.

Samas pean järjest rohkem suuremat jälgima, kui pisem mati peal ringi keerutab. Kuna pisike tunneb mänguasjade vastu elavat huvi, siis suurem arvab, et hurraa, nüüd saab mängida! ja kipub seejuures natuke ülemeelikuks minema. Sellistel hetkedel lülitub vist kuulmismeel välja, sest ma pean ikka väga mitu korda keelama, enne kui seda kuulda võetakse. Aga see-eest on ta sosistamise selgeks saanud ja kui ma pisikest magama panen, siis käib ja hiilib sosistades me ümber või ronib voodisse issi padja peale pikutama. Eks ta ikka vahel kipub liiga kõva häält ka tegema ja on rohkem kui korra pisema lõunaunest üles ajanud, aga kuna ta ei tee seda meelega, siis ei saa ma temaga pahandada. On natuke palju nõuda, et 2,5-aastane suudaks tund aega vaikselt mööda korterit hiilida.

Augusti lõpust läheb suurem lasteaeda, siis peaks vähemalt teoreetiliselt elu natuke leebemaks minema, saan ehk isegi linna kärutama vahepeal. Äkki isegi saan mõnda riidepoodi sisse astuda ja rahulikult ringi vaadata. Internetis shoppamine on ju tore küll, aga tahaks ikka riideid katsuda ja selga proovida ka. Nädalavahetusel terve perega riidepoodi ei lähe ja kallis Abikaasa pole eriti nõus ka vanema tibiga mööda kaubanduskeskust ringi jooksma, kuni ma poes riideid proovin. Paavli kaltsukas on küll tore, aga tahaks vahepeal uusi riideid ka nuusutada. :P Ja ega ta seal ka lõpmatuseni viitsi istuda, olgugi, et "isade nurk" on olemas ja suurem tibin mängib rahulikult mänguväljakul.

Aga üldiselt on elu mõnus. Väsimus võtab vahel võimust, tüdimus kah, aga need kaks rüblikut pakuvad nii palju rõõmu ja armastust, et kõik negatiivne vajub tagaplaanile. Suurem hoolitseb selle eest, et mul igav ei oleks ja väiksem on lihtsalt ülimalt nunnu. :)

Kommentaare ei ole: