esmaspäev, 31. detsember 2012

One of those days again

Kui kell pole veel kümmegi ja ma olen pidanud vanemat tibinat juba kaks korda paha lapse nurka panema, siis ei tõota see päev mitte midagi head. Nädalast rääkimata.
Ei ole üldse tore, kui laps on kahepoolse kõrvapõletikuga kodune. Lisaks veel kõva köha ja nohu ning ongi hullumaja valmis. Jaah... millest küll need kodused emad väsinud on...?

pühapäev, 30. detsember 2012

Tähelepanek

Kui minu mees peaks kunagi facebookis jagama poolpajaste (võõraste) naiste pilte oma seinale, siis saaks ta mu käest niukese koosa, et maa on must.


Õnneks pole mul vaja karta, et minu kallis abikaasa sellist lollust tegema hakkaks. Tal pole facebookis kontotki ja isegi kui oleks, siis ta on liiga tark, et sellise lollusega tegeleda. 

kolmapäev, 26. detsember 2012

Kirgas moment

Vanast üürnikust kuulsin ka lõpuks miskit... Saatsin 18ndal detsembril talle novembri kommunaalide arve ja sain selle peale niukese vastuse:

No täiesti hale olukord! raha pole tööd pole! mis dsa teed nüüd? Annad kohtussse mind? kle tead ma muideks olen pensijonäär! ja mitte lihtsalt vigase jala või vigase seljaga! Ma olen HULL! tahan öelda et oled oma üürilistega uupi lennanud! ja minusugued amtetnike mõistes mõistetake õigeks! mis teha sitt suvi!!!! kõik lähevad hullu arvele! nii et adjöööööööööööö! mis teha!SITT SUVI!

Sitt suvi tõesti... Meeleolu viis see kiri igatahes kolinal nulli. Üritasin veel korra n-ö heaga olukorda lahendada ja saatsin ta emale tavapostiga kirja, kus kirjeldasin tekkinud olukorda, täpsustasin võlgnevuse suurust ja kopeerisin ka tema kalli pojakese kirjatüki. (Korterisse oli jäetud muu sodi hulgas ka tema ema aadressiga üüriarve.) Panin kirja ka oma telefoninumbri, juhuks kui see ema peaks tahtma minuga suhelda. Seni pole keegi kontakti võtnud. Raha pole ka arvele laekunud. Kuna kiri ilmselt jõudis kohale reedel ja nüüd on viis päeva, mil pangakandeid ei tehta, siis ootan neljapäeva õhtuni ära, ehk ikka laekuvad mingid rahad. Kui ei laeku, siis annan võla inkassosse edasi. Ega ilmselt ei saa ka niimoodi miskit, aga ma vähemalt üritan. Ei tahaks selliseid summasid korstnasse ka kirjutada.

Üürniku nime ma siin blogis avaldada ei taha. Ei soovi, et kui tüüp enda nime googeldab, siis otsaga siia jõuaks. Aga kes nime tahab teada, siis postitasin selle www.kv.ee foorumisse (H.R.18.12.12)

JSV...

Jaah... jõuluks supervormi nimetub nüüd sujuvalt ümber Jaaniks supervormi. Sest supervormiga on lood tõsiselt kehvad. Või kui nüüd täiesti aus olla, siis ma olen jõuluks supervormis. Ma olen super paks. Nii suurt numbrit pole mu kaal kunagi näidanud (rasedus ja sünnitusjärgne periood ei lähe arvesse.) Ja ma ei saa mitte kedagi teist peale iseenda süüdistada. Kui ikka normaalselt trenni ei tee ja valesti toitud, siis ei ole midagi imestada, kui langemise asemel kaal hoopis tõusma kipub.

Igipõlise optimistina olen otsustanud, et võtan end siiski uuel aastal kätte ja peksan selle peki minema. Riided ei mahu selga ja enesetunne on sitt. Kole on ka. Minu jaoks ei ole see kaalunumber ja need ümbermõõdud vastuvõetavad. Ei taha selline olla, kohe üldse ei taha. Nii et ega muud pole teha, kui loota, et jaaniks vast ikka saan supervormi. Super saledaks siis seekord.

pühapäev, 16. detsember 2012

Kasutegur

Blogimisest on ikka kasu kah. Kirjutasin siin hiljuti oma üürnik-kaabakast, selle peale laekus postkasti kiri, et kas ma ehk otsin uut üürilist. Ja täna saigi leping allkirjastatud. Ei pidanud otsimagi hakkama, üürnik tuli ise end pakkuma. Nüüd loodame parimat... Võiks ju mõni üüriline terve aasta kah vastu pidada. :P

teisipäev, 11. detsember 2012

(Taand)areng?

Kui mõnedel autodel on suunatulekang jäänud standardvarustusest välja, siis internetis ringi uudistades jääb mulje, et aina rohkem toodetakse klaviatuure, millele pole lisatud koma-klahvi. Leidub ka selliseid klaviatuure, millel pole ka punkti-klahvi ja suure tähe tegemise klahve ka mitte.
Suhteliselt valus on sellise klaviatuuriga toodetud teksti lugeda...

esmaspäev, 3. detsember 2012

Üürnik from hell

Jäin laupäeval oma üürnikust ilma. Saatis kirja, et majanduslik olukord halvenes järsult, kolis reedel välja ja jättis võtmed postkasti. Kui pühapäeval Tartust tagasi jõudsin ja korterit vaatama läksin, siis oleksin nagu jalaga näkku saanud. Minu kallis pesa on totaalselt ära lägastatud! Osa mööblist on lihtsalt kadunud, osa on rikutud ja ülejäänu lehkab suitsu järele. Tüüp on mu köögilaual jalad LÜHEMAKS SAAGINUD ja sellest endale diivanilaua teinud! Saate aru onju - L Ü H E M A K S saaginud. Nagu päriselt kohe.
Aga kõige hullem on see, et korteris on suitsetatud. Kusjuures müstiline on see, et kui ma septembris seal käisin, siis oli kõik nii ilus ja korras. Ja siis nüüd kaks kuud hiljem on kõik räpane ja haisev. Küürisin täna pool päeva, õhtul tuli kallis abikaasa ka appi ja ikka on kõik räpane ja haisev. Vanni alt avastasin paksu kihi kuivanud kassikust, mida siis tunnikese pahtlilabida ja erinevate kodukeemiatoodetega sealt likvideerida üritasin. Hais on hingemattev.
Mul on tunne nagu mind oleks rüvetatud. Kui ma mõtlen sellele, kui armas ja päikseline seal korteris oli... Kuidas ma õhtuti ja nädalavahetusel istusin oma tugitoolis, vaatasin aknast välja ja veini nautisin. Milline rahu mind valdas, kui ma seal niimoodi istusin. Kuidas mu kallid Tsikid tulid külla ja me koos tapeeti seinast kraapisime. Kuidas kursavend Miku mu sünnipäeval lakke vaatas, küsis kas ma ise värvisin lage ja jaatavat vastust kuuldes nentis, et ta siis ei ütle midagi. (See on üks tõsiselt laiguline lagi, ma pole kõige osavam värvija...) Kuidas me abikaasaga võtsime meie esimese ühise uue aasta seal korteris vastu... Kuidas ma kokkasin mitu tundi, katsin laua põrandale pandud voodilinale ja magasime tädi töö juurest laenuks saadud madratsite peal, kuna korteris polnud veel muud mööblit peale köögilaua ja tabureti. Ja nüüd... nüüd on haisev punker. See on jube tunne. Ma ei taha sinna korterisse minnagi enam. See on... lihtsalt jube. See pole enam minu pesa... ja ma ei tea, kas ma kunagi armun sellesse korterisse uuesti ära.

Aga ikkagi... tüüp saagis köögilaual jalad poole lühemaks! Uskumatu!