kolmapäev, 25. detsember 2013

Jõuluneedus jätkub

Jõuluneedus on ikka kange kraam. Vaatasime juba, et vanem piiga terveks saanud ja saame siiski lastega oma vanemate juurde minna, aga siis kukkus väiksem piiga täna öösel oksendama. Kolm masinatäit pesu hiljem sai pidama. Tema ei lähe nende jõulude ajal küll mitte kuhugi.
Õnneks on mul suurepärane Abikaasa, kes võttis hommikul kell kaheksa lapsed enda kaela ja lasi mul rahulikult magada. Kolmveerand kaheteist ajal murdsid lapsed lõpuks ukse maha ja äratasid mind üles. Ja praegu olen üldse pisitibinaga kahekesi kodus, sest saatsin vanema piiga koos issiga Pärnusse vanaema juurde. On lapsel rõõmsam ja minul kergem, kui aktiivne vanem õde tõbist väikest õde ei kiusa.

Aga jah, jõulud on ikka täitsa rikutud.

teisipäev, 24. detsember 2013

Jõuluvana käis külas

Meie laste esimesed jõulukingid tõi usin jõuluvana juba varahommikul meie pisi-pisikese kuusekese alla. Terve posu kingitusi sattusid väikse segaduse tõttu vanaemade-vanaisade juurde, aga küll me neile järgi lähme. Kõige tähtsamad ja uhkemad kingid on juba käes ja nendega saab rõõmsalt mängida.

Lapsed said oma udupeenesse kööki Boschi kohvimasina, veekeetja ja rösteri juurde. Nüüd saavad naudinguga hommikuks röstsaia kõrvale kohvi või teed valmistada. Köögitehnikaga tuli kaasa ka väike teisi mänguasju tutvustav kataloog ja vanem piiga nüüd vaatab seda ning seletab juurde, et oi, seda asja on mul kindlasti vaja, see on suveks väga hea idee. Ma ei julge vaadatagi, mida kõike ta välja valinud on.


Kõige rohkem rõõmu aga valmistab selline uhke raudteekomplekt. Vanem piiga ei saanud isegi lõunaund magama minna, sest rongidega oli vaja sõita. Raudtee ehitamisest tunnevad lastega vist suisa samavõrra rõõmu emme-issi, kes suurema osa sellest uhkest raudteest kokku sättisid. Ühtlasi selgus tõsiasi, et juurde on vaja vähemalt ühte ristmikku, tervet hunnikut kaardus juppe ja selliseid kaubavaguneid, kuhu sisse saab asju panna. Ronge on ka juurde vaja, aga mul on siseinfo, et need on juba ühe vanaema juures kingikotis ootamas... :)


Igatahes lapsed on rõõmsad ja see ongi ju peamine. :)

esmaspäev, 23. detsember 2013

Jõuluneedus

Meie perel lasub jõuluneedus. Neljas jõul jutti möödub ebaõnne tähe all. Üle-üle-eelmine jõul saime mu õepere käest okseviiruse ja viisime selle lahkelt ka mehevanematele, praktiliselt kõik olid siruli maas. Üle-eelmine jõul me minu vanematele külla ei jõudnudki, sest nende kassil oli mingi kahtlane tõbi kallal ja lisaks ilmus hiljem ka kõhuviirus majja. Eelmine aasta ei jõudnud me mitte kuhugi, sest mõlemad tibinad olid palaviku ja kõrvapõletikuga siruli maas. Ja tänavu maadleb vanem piiga juba kolmandat päeva jutti okseviirusega, mitte kuidagi ei taha üle minna. Eks näis, kas ja millal nii terveks saab, et lapsi ka vanavanematele näitama saame minna.
Igatahes meel on mõru ja jõulumeeleolust pole haisugi. Järgmine aasta vist jätame jõulud lihtsalt vahele ja istume kodus, nagunii kuhugi ei jõua.

neljapäev, 12. detsember 2013

Kõige armsam ja seksikam blogi maailmas

Ma arvan, et see ongi maailma kõige armsam ja seksikam blogi. Ausalt. Seksikad mehed ja nunnud kassid - sellest paremat enam olla ei saa. Kui, siis ehk ainult nunnude kassipoegade blogi... Aga siis peaksid need kassipojad tõesti väga-väga nunnud olema.
Igatahes vaadake ise:


esmaspäev, 9. detsember 2013

Isetehtud jõulukaunistused

Pean täiesti ausalt üles tunnistama, et mul on üle mitme aasta päris jõulutunne kallal. Ja üle väga-väga tüki aja on mul lisaks veel ka käsitöötuhin peale tulnud ja olen enamus jõulukaunistusi täitsa ise teinud. Pinterest on väga tänuväärt koht, kust ohtralt inspiratsiooni leida.
Näiteks korjasin lastega õuest kuuse- ja männikäbisid, kuivatasin need radikal ära ja värvisime koos lastega need sädelevaks. Siis võtsin liimipüstoli appi ja panin külge lehvi ja aasakesega nööri ja tegin seinale kaunistuse. Sädelevad liimid on ostetud kolm aastat tagasi Tiimarist ja tänavu Abakhanist. Aga leidsin Selverist sädelevad värvid ka, nii et värvimist ootav männikäbide hunnik saab nendega üle võõbatud.

Ja Abakhanist tõin koju vahtplastist rõnga ning ohtralt valget tülli. Lastele väikseks jäänud mütsile leidsingi uue rakenduse. Tülli lõikasin ribadeks ja sidusin topeltsõlmega rõnga külge. Lükkasin häääästi tihedalt kokku ja saingi sellise muheda habeme. Mütsi sisse panin ka natuke palliks käkerdatud tülli, et tsiba puhvis oleks. Inspiratsiooni leidsin siit.

Siis tegin veel koos lastega soolataignast jõuluehteid ja lasin nendel need ka ära kaunistada (pidage meeles, et ilu on vaataja silmades...) Punase paelaga on väiksema ja valge paelaga suurema tibina kaunistatud:

Ning lõpuks jõulukaunistus, mille üle olen ma kõige uhkem ja mis annab toale tõelise jõuluhõngu:
Padjaümbrised õmblesin oma pisikeste näpukestega ja olen neist ülimas vaimustuses. Täiesti võrratud minu arvates! Ja nii lihtne õmmelda, et peale jõule plaanin Abakhani rünnata ja vanade katete asemele midagi ilusamat ja uuemat teha. Õpetus asub siin.


Mitmed plaanid on veel teostamata, kuna tibide tuulerõuged (ja magamata ööd) on loomemahlad kuivale tõmmanud ja õhtul ei taha ma käsitöö peale mõeldagi. Aga küll ma end kokku võtan ja ikka kõik plaanid teoks teen. Jõuludeni on veel õnneks natuke aega...

reede, 6. detsember 2013

Rohetäpiline ving ja hala

Tundub, et osavus on päritav, sest mitte millegi muuga ei suuda ma seletada seda, kui raskelt mu lapsed tuulerõugeid põevad. Vanema piiga puhul olin ma juba meelt heitmas, kui kolm ööpäeva jutti keris palavik iga 4-6 tunni tagant 38,9 peale ja täppe oli lõpuks nii palju, et ma võtsin vatitiku asemel vatipadjad kasutusse, et neid ville peitsida. Peitsimiseks kasutasin peale esimest roheliseks täpitamist hoopis saialilletinktuuri ja viina. (Nii kulub roheline rutem maha.)

Aga siis jäi pisem piiga haigeks ja kiirelt sai selgeks, et vanemast kihutab ta villide arvuga ikka kaugelt mööda. Ma ei liialda, kui ütlen, et peanahk on täiesti ühtlaselt suurte ja väiksemate villidega kaetud. Keeruline on leida kümnesendise-suurust puhast laigukest. Sealt ma isegi ei üritanud rohelisega täpitada vaid võõpan algusest peale viina sisse kastetud vatitupsuga terve pea üle. Ja nägu... ninaots ja väike laiguke kummagi põse peal on puhas, ülejäänud nägu on villidega kaetud. Eriti hull on otsaesine ja kulmude piirkond. Kõhul ja seljal on villid lausa kobaratena ja ikka igast täpist tuleb vill, ei aita ka rohelisega peitsimine. Ei kuivata see miskit ära. Ei ole kohta, kus ville ei oleks. Ka suus ja talla all on villid, kõrvade sees ja ümber, peopesas ja sõrmede vahel. See on tõsiselt kohutav, milline mu vaene laps praegu on.
Ning lisaks oli palavik neli ööpäeva jutti iga 4-5 tunni tagant 38,9. Panadoli siirupit kulus metsikult. Täna (viiendal päeval) oli õnneks palavik madalam ja üle 38 ei kerinud kordagi. Ville enam õnneks juurde ei tule ja hea ongi, sest puhast nahka on ikka väga vähe alles jäänud.

Vingumise lõpetuseks ütlen nii palju, et kui ma varemalt mõtlesin, et kui mõne sõbranna laps tuulekaid põdema peaks, siis lähen ja korjan sihilikult selle pisiku oma tibidega üles, siis... Olles selle õuduse kaks korda jutti läbi teinud, ütlen ausalt, et kui oleks võimalik, siis lükkaksin pisemal piigal selle põdemise nii kaks aastakest edasi. Vanem piiga sai juba aru, et ei tohi kratsida ja paigal tuleb seista, kui ville peitsin, aga väiksem punnis ikka kõvasti vastu ja nuttis lahinal, kui teda tohterdasin. Lisaks veel villidest põhjustatud valu ja ebamugavus, mis muutsid muidu toreda ja rõõmsa lapse maailma kõige suuremaks hellikuks ja viripilliks. Minu närvid on ribadeks ja lapsest on niii meeletult kahju, et pisar tuleb silma, kui sellele mõtlen.

Ja see, kust suurem piiga selle pisiku üldse üles korjas, on meie jaoks täielik müstika. Lasteaias nende rühmast seda keegi põdenud pole (ja sellist asja eriti ei anna varjata, kui just last kuu aega kodus ei hoia) ja kellelgi külas me ka käinud ei ole. Ilmselt saime mõnel nädalavahetusel poes käies selle kätte, aga millal täpselt ja kust... Vanem piiga ju ei puutu ostukäruga kokku ja poes ta riiulitel asju ka ei käpi. Hämming igatahes...

laupäev, 30. november 2013

How to talk to your daughter about her body.

Leidsin netiavarustes mõtlemisainet pakkuva kirjatüki. Kahe tütre emana pean ma olema valmis nende väärtushinnangute ja minapildi kujunemise toetamiseks...

**********************************
How to talk to your daughter about her body.
Step one: don’t talk to your daughter about her body, except to teach her how it works.

Don’t say anything if she’s lost weight. Don’t say anything if she’s gained weight.

If you think your daughter’s body looks amazing, don’t say that. Here are some things you can say instead:

“You look so healthy!” is a great one.
Or how about, “you’re looking so strong.”
“I can see how happy you are – you’re glowing.”

Better yet, compliment her on something that has nothing to do with her body.

Don’t comment on other women’s bodies either. Nope. Not a single comment, not a nice one or a mean one.

Teach her about kindness towards others, but also kindness towards yourself.

Don’t you dare talk about how much you hate your body in front of your daughter, or talk about your new diet. In fact, don’t go on a diet in front of your daughter. Buy healthy food. Cook healthy meals. But don’t say “I’m not eating carbs right now.” Your daughter should never think that carbs are evil, because shame over what you eat only leads to shame about yourself.

Encourage your daughter to run because it makes her feel less stressed. Encourage your daughter to climb mountains because there is nowhere better to explore your spirituality than the peak of the universe. Encourage your daughter to surf, or rock climb, or mountain bike because it scares her and that’s a good thing sometimes.

Help your daughter love soccer or rowing or hockey because sports make her a better leader and a more confident woman. Explain that no matter how old you get, you’ll never stop needing good teamwork. Never make her play a sport she isn’t absolutely in love with.

Prove to your daughter that women don’t need men to move their furniture.

Teach your daughter how to cook kale.

Teach your daughter how to bake chocolate cake made with six sticks of butter.

Pass on your own mom’s recipe for Christmas morning coffee cake. Pass on your love of being outside.

Maybe you and your daughter both have thick thighs or wide ribcages. It’s easy to hate these non-size zero body parts. Don’t. Tell your daughter that with her legs she can run a marathon if she wants to, and her ribcage is nothing but a carrying case for strong lungs. She can scream and she can sing and she can lift up the world, if she wants.

Remind your daughter that the best thing she can do with her body is to use it to mobilize her beautiful soul.

Allikas: Hope avenue

reede, 29. november 2013

Täiesti ebareaalne osavus

No ei ole võimalik! Hakkasin täna oldreaderisse logima, et üle tüki aja jälle blogisid lugeda ja suutsin parooli ära unustada. Mõtlesin siis, et login oma gmaili kontoga, kuna meiliaadress on sama ja teoreetiliselt peaks ju ma siis oma konto peale saama. Igatahes peale logimist vaatas mulle vastu täielik tühjus. Mitte ühtegi blogi pole listis. Logisin siis välja ja proovisin kaval olla ja oma oldreaderi parooli resettida, et siis ikkagi sellega sisse logida ja lõpuks oma blogilisti juurde jõuda. Aga kasu ei mingit, ikkagi on tühjus.

Ma nüüd ei saagi aru, kas tõesti gmaili kontoga logimine lõi platsi puhtaks või olen ma suutnud ise seda mingi nipiga teha... Õnneks on mul kevadine seis google readerist salvestatud failis olemas, aga need mõned blogid, mis ma juurde lisanud olen, on nüüd kadunud. Osavus pole mind jätkuvalt maha jätnud...

/peksanpeadvastuseina/

reede, 22. november 2013

Rohetäpiline marsimehike

Oeh, need tuulerõuged on ikka üks tõsine piin ja ikaldus. Kaks esimest päeva möödusid rõõmsalt mängides ja lollusi genereerides, palavik isegi ei seganud. Aga eile õhtul jõudis sügelemine kohale ja sellele järgnes üks väga magamata öö. Kella poole üheni üritasin suurtibinat veenda, et ta peaks ikkagi enda toas ja enda voodis magama, aga lõpuks ma enam lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida ja lubasin meie voodisse. (Ka eelmine öö oli mul üsna magamata, kuna tibil oli väga kõrge palavik ja ma võtsin ta meie voodisse magama. Ja mingi hetk kolis ka pisem piiga meie voodisse ning selgus tõsiasi, et 1,60-meetrine voodi on ikka nii erikuradi kitsas, kui seal magavad kaks laiutavat last ja kaks täiskasvanut.)

Igatahes täna öösel sain ma jälle palavikku alandada ja lisaks veel sügeluse käes vaevlevat last lohutada. Ma ei hakka end üldse masendamagi sellega, et üritaksin magatud tunde kokku lugeda. Üle ühe käe sõrmede igatahes vaja ei läheks... Ja sealtki jääks lahkesti sõrmi üle.

Nii et jah... tuulerõuged on nuhtlus. Eriti masendav on see, et vaevalt jõuab suurem tibin terveks saada, kui üsna 100-protsendilise tõenäosusega löövad täpid välja väiksemal piigal. Suurem piiga veel on nõus paigal seisma (kuigi meeletult rabeledes ja keerutades), siis väiksem ei saa ju veel sellest käsklusest eriti aru. Samas on kõige vastikum ja jubedam tegevus täppide otsimine suurema piiga pikkade juuste vahelt, nii et selles suhtes on väiksemaga kergem, tal on lühikesed juuksed. Aga vastik ja piinarikas saab see periood sellegipoolest olema. Jõuludeni välja saan kodus istuda. Jei...

neljapäev, 21. november 2013

Palun abi kompaktkaamera valimisel

Kuna meie praegune fotokas andis saba, siis seisab mul ees raske ülesanne uus fotokas valida. Olen mitu päeva internetis surfanud ja hakkan kergelt hulluma juba. Iga kord, kui suudan mingi valiku teha, leian järgmise otsinguga selle kohta korraga nii taevani kiitvaid kui ka põrgusse needvaid arvustusi.

Leidub ehk blogilugejate hulgas keegi tark ja hea inimene, kes oskab soovitada 1-3 minu soovidele kõige paremini vastavat fotokat...?

Eelarve: max ~150€ (natuke üle selle ei tapa, aga päris 200 pole ka nõus maksma)
Suurus: selline, mis mahuks käekotti telefoni, rahakoti ja muude vidinate juurde. Ei pea olema kõige pisem, taskusse ei ole vaja mahutada, aga peegelkaamera-suurust kobakat ka ei soovi.
Optiline zoom: 8x-... (kui muud näitajad on väga head, siis olen nõus ka järeleandmisi tegema selles punktis)
Mälukaart: SD, SDHC, SDXC
Akud: ideaalis tahaks AA-akudega fotokat, kõige lollikindlam variant. Mida pikem kasutusaeg ühe laadimisega, seda parem.
Sensor: väidetavalt on CMOS parem, pidavat parema pilditulemuse andma. Aga ega ma ei tea kah, eks targem inimene oskab täpsemalt öelda ja soovitada.

Pildikvaliteet: see on kõige olulisem näitaja minu jaoks. Kuna pildistan peamiselt kodus, siis on oluline, et fotokas teeks selgeid ja teravaid pilte n-ö low-light tingimustes.
Mida/keda pildistan: enamjaolt lapsi, vahel kassi ja kui kuhugi reisile satume, siis absoluutselt kõike, mis huvitav tundub. Peamiselt kasutan fotokat siiski kodus ja õues (liikuvate) laste pildistamiseks.
Ja kuna pildistan peamiselt lapsi, siis reageerimiskiirus on ka väga oluline. Või noh, mis iganes on selle udupeenem nimetus, et teeks võimalikult kiiresti peale nupule vajutust reaalselt pildi ära. Ei loodagi seebikarbi juures peegelkaameraga võrreldavat kiirust leida, aga mida lühem reageerimisaeg, seda parem.

Igasugu gps'id ja wifid mind ei huvita, ei tunne fotoka puhul nende järgi mingit vajadust. Kui on, siis las olla, aga eraldi nende järgi fotokat valima ei hakka.

Isiklik margi-eelistus puudub.

Tuttava soovitusel olen lähemalt uurinud selliseid fotokaid:
* Canon PowerShot SX160 IS
* Canon Powershot SX150
* Nikon Coolpix L610
Aga need ei ole kindlasti kivisse raiutud valikud, julgelt võib soovitada midagi hoopis muud.

Nii et jah, palun abi valimisel. Oma mõistus on juba otsa saanud ja käsi hakkab värisema, kui järjekordse foorumiteema/arvustuse lahti teen ja end sellest läbi närida üritan.

/Edit 28.12.2013 --> Valituks osutus tsiba hinnapiiri ületav Canon Ixus 255 HS. Kui kätte saan, eks siis näeb, kas oli ka õige valik.

teisipäev, 12. november 2013

24 Clear Signs You're a Mom


Ja ma arvasin, et ma olen ainuke imelik... Selgub, et ma olen lihtsalt tüüpiline ema. Punktid 16, 18 ja 19 ei tee mind muidugi just eriti uhkeks iseenda üle, aga mis sa teed - elu on selline. 

  1. Instead of running from projectile vomit, you run towards it. 
  2. You do more in seven minutes than most people do all day. 
  3. Happy hour has become the 60 minutes between your kids going to bed and you going to bed. 
  4. A night of drinking requires more recovery time than minor surgery. 
  5. A glass of wine counts as a serving of fruit. 
  6. You have mini-therapy sessions all day long with anyone who will listen. 
  7. Going to the grocery store by yourself is a vacation. 
  8. You can experience heaven and hell at the same time. 
  9. You think of physical pain on three levels: pain, excruciating pain and stepping on a Lego. 
  10. You have the ability to hear a sneeze through closed doors in the middle of the night, two bedrooms away, while your SO snores next to you. 
  11. You'd rather have a 103 degree fever than watch one of your kids suffer with it. 
  12. You'd rather go to sleep than have sex. 
  13. A 15-minute shower with the door locked feels like a day at the spa. 
  14. Peeing with an audience is part of the daily routine. 
  15. You use baby wipes to clean up random spills and the dash of your car. 
  16. You lock yourself in the bathroom and pretend to have diarrhea just to get a break. 
  17. You love Moms' Night Out and Date Night with the Hubs. 
  18. You have a secret chocolate stash because frankly, you're sick of sharing. 
  19. You've been washing the same load of laundry for three days because you forgot to dry it. 
  20. You realize you've been watching Nick Jr. alone, even though your kids have been in bed for over 30 minutes. 
  21. You can cook dinner, breastfeed, talk on the phone and yell at the kids, all without breaking stride or missing any of the TV show you are watching. 
  22. You get more excited about the Mini Boden Catalogue than J Crew's. 
  23. You decide to stick with your car for the next decade because a) you can't afford to switch and b) you haven't found a car wash that knows how to get all the milk stains and glitter removed. 
  24. By the end of the day, brushing your teeth feels like a huge accomplishment.
Allikas: Huffington Post

teisipäev, 5. november 2013

Võimalik ainult minu ajus

Ainult mina saan sellise asjaga hakkama. Kolisin peale google readeri sulgemist oma blogilisti kuhugi mujale, aga ma ei suuda enam mitte mingi valemiga meenutada, kuhu täpsemalt! Pole blogide lugemiseni oma pool aastat jõudnud ja enam ei mäletagi, kuhu see list kolitud sai. Mäletan, et proovisin Bloglovin'it aga mulle see üldse ei meeldinud ja panin konto kinni. Aga kuhu ma siis lõpuks maandusin...?

neljapäev, 31. oktoober 2013

Diagnoos

Jõhker Laiiskus Kondiites on kallal. Sügis on küll ilus olnud, aga energiatase on pooltel päevadel täitsa nullilähedane. See kodune elu on mõnus, aga neli aastat jutti... vaikselt hakkab igav. Internet on läbi loetud, kolm-neli korda vähemalt. Raamatuid üritan ka lugeda, aga seda lõbu on mul ainult laste uneajal. Kui pisitibin näeb, et ma raamatuga diivanile maandun, siis tassib ta kibekiirelt hunniku enda raamatuid kohale ja järgmised pool tundi saan ma püüdlikult ette loendada "kass, papagoi, pall, auto, lehm, kass, koer..." TLC sarjad on kõik korduvalt nähtud, aga nii meeleheitel ma veel ei ole, et Mehhiko vms seebikaid vaatama hakkaksin. Teha ei viitsi küll miskit, aga seebikaid ma vaatama ikkagi ei hakka.

Samas oli laiskus täitsa kadunud, kui esmaspäeval kallis Abikaasa lastetuppa uue kummuti koju tõi. Terve teisipäevase päeva möllasin ma lastetuba ümber tõsta, asju sättida ja sorteerida. Lahtised väiksed mänguasjad, raamatud ja puzzled said kõik suurest toast ära viidud. Alles jäid ainult nukuvanker, pealeistutav rong, kiikhobune ja mängumajake. Harjumatult lage on. Aga lastetuba on juba nagu päris, ainult üks mõnus vaip on puudu. Pilti kahjuks ei saa näidata, kuna fotokas järjepidevalt streigib ja telefoniga tulid nii tuhmide värvidega pildid, et ei hakka neid kellelegi näitama. Aga tuba on ilus, ausalt ka. Mõnus oli seal toimetada.

Kui nüüd ükskord oleks meeles poest vaakumkotid ära osta, siis saaks ka suurtibina voodialuse tühjaks laadida - suured/väiksed riided ära sorteerida ja vaakumkottidesse ära pakendada. Keegi võiks leiutada vahendi, kuidas jalanõud samamoodi keldrisse viimiseks kolm korda väiksemaks teha. Neid on kogunenud ikka meeletu hulk ja ma ei oska neid kuidagi ruumisäästlikult ladustada. Kui kellelgi on häid ideid, siis palun jagage neid mulle ka.

Aga kui lastetoas mööbeldamine välja jätta, siis põen ma raskekujulist Laiiskus Kondiitest. Huvitav, mis ravi sellele leidub...?

laupäev, 19. oktoober 2013

***

Vahel on tunne, et tahaks ise päris elus mõnda TLC meediumi-tädi sarnast inimest kohata. Kümne aastaga ei ole igatsus ja kurbus kuhugi kadunud...

reede, 20. september 2013

What not to wear vol2

Minu meeleheitlik blogi-karjatus tekitas vist taevastes jõududes haletsust ja praeguseks olen ohtra shoppamise tulemusel enda riidekappi ikka täitsa palju ilusaid riideid leidnud. Kokku 2 paari teksaseid, 6 erineva paksusega kudumit/kampsikut, 2 pluusi ja 1 maika. Ma olen pehmelt öeldes vaimustuses. Hädast päästsid välja Paavli kaltsukas (teksad, 3 kampsikut), Lindex (kampsik, pluus), Debenhams (kampsik), Prisma (kampsik), Rimi (maika) ja Filikor (pluus).
Puudust tunnen veel seelikust, aga seda ei viitsi väga otsida, sest kitsas proovikabiinis on maru tüütu kingi ja teksaseid jalast kiskuda. (Eriti kui laps koos vankriga ka sinna mahutatud on.) Eraldi poeretkele selle leidmiseks ei hakka minema, aga kui kuhugi satun, siis hoian ikka silmad lahti. Ilusaid riideid pole kunagi liiga palju. :)

Järgmine mission impossible on talveks väikse kontsaga ilusate JA mugavate saabaste leidmine. Kuna mul on ABC Kinga 50-eurine kinkekaart, siis ilmselt esimesena lähen sinna valikuga tutvuma. Ehk isegi leian enne kevadet endale uued saapad.

reede, 13. september 2013

Ja ta elab siiski!

Hurraa, minu juuretis ärkas ellu! Tegin ühe vahe-juuretise, st. panin õhtul selle poolsurnud juuretisega uue juure hapnema, hommikul segasin tsiba jahu sisse, võtsin uue juuretise ja viskasin ülejäänu ära. (Öösel ei läinud juur korralikult käima, ei olnud mõtet leiba teha.)
Täna aga olin tubli ja lülitasin ööseks vannitoas põrandakütte sisse ja lasin juurel seal soojas hapneda. Leiva panin ka soojale põrandale kerkima ja elu jätkus rohkem kui vormi mahtus. :D Panen küll vormile kerkimise ajaks küpsetuspaberi peale, et rätikuid ära ei määriks, aga täna oli seda kerkinud leiba ikka ohtralt jagunud, rätik on ka täitsa leivane.
Praegu on leib ahjus küpsemas, hääd lõhnad hõljuvad ringi ja kõht ootab kannatamatult värsket ja sooja leiba. Edaspidi püüan tublim olla ja leiba ikka tihedamini teha.

reede, 6. september 2013

Pisut rohetab

Keetsin just shampooni. Umbes 3,8 liitrit. Mõtlesin, et prooviks... Higipulga, kehakoorija ja mitu erinevat juuksemaski/õli olen juba teinud, proovinud ja heaks kiitnud. Proovin nüüd shampooni ka järgi. Mitte et ma nüüd maru roheliseks oleksin muutunud, aga sattusin Pinterestis tuulama ja igasugu DIY (do it yourself ehk eestikeeli tee ise) asjad püüdsid tähelepanu. Proovingi siis nüüd järgemööda erinevaid keha- ja juuksehooldusvahendeid ise kodus valmis keevitada ja järgi katsetada.
Äädika 100 erinevat kasutusvõimalust koduse majapidamise koristamises plaanin ka järgemööda ära proovida. Mikrolaineahju ja duššikabiini sain igatahes üsna läikima. Koduse ema meelelahutus. :P

Ikaldus

Avastasin täna, et leivajuuretis on saba andnud. Kohe täitsa kole näeb välja. Ei suuda isegi meenutada, millal viimati leiba tegin, aga sellest peaks ikka tubli poolteist kuud juba olema. Päris kahju on sellest, sest see juuretis on mul saadud 2009.a. novembris leivakoolituselt. 3,5 aastat väge ja headust olin selle sisse suutnud juba panna.
Õnneks mul on olemas õpetus, kuidas ise uus juuretis käima panna, aga õige väe saamiseks läheb ikka üsna mitu leivategu kehvasti kerkinud leibadega. Täielik ikaldus ikka. Ja mitte kedagi peale iseenda pole mul süüdistada.

pühapäev, 1. september 2013

Veel üks esimene

Täna toimus meie majas jälle üks Esimene sündmus - esimest korda käsutasin suurtibina voodit korda tegema. Ta on juba nii suur tüdruk küll, et peaks oskama ise voodit korrastada. Nagu toimetamise käigus selgus, siis lasteaias teevad kõik lapsed seda juba ammu. Nii et nüüd on lapsel kodus üks kohustus juures - iga hommik peab peale ärkamist ise enda voodi ära tegema. Andsin kallile Abikaasale ka käsu kätte, et hommikuti tuletagu lapsele seda kohustust meelde, kui ta unustama peaks. (Meie majas nimelt on nii, et issi ärkab koos lastega ja emme äratatakse alles siis, kui tööle-lasteaeda minema hakatakse. Nii et tööpäeva hommikutel peab issi jälgima, et voodi tehtud saaks.)


Lapsed on üldse nii asjalikuks muutunud. Väiksem teeb silmagi pilgutamata järgi kõik lollused, mis suurem ette näitab. Mängivad nii lõbusalt koos ja kaklevad nii "lõbusalt" koos. Sekundiga võib naerulaginast kõva kisa saada ja niisama kiiresti võib nutt ja kisa uuesti naeruks muutuda. Põhiline kisa käib ikka (mängu)asjade pärast. Ühel on ilmtingimata vaja just seda asja, mis teisel käes on. Kaklemist ja füüsiliselt haiget tegemist on õnneks väga väheks jäänud. Olen suutnud suuremale selgeks teha, et sõnadega tuleb oma tundeid väljendada ja kui sellest kasu pole, siis tuleb emme-issi appi kutsuda. Pigem ongi väiksem see, kes haiget teeb - trügib just sinnasamma istuma/pikutama, kus suurem ees, või tõmbab mänguhoos suuremat juustest.
Koristada aitavad mõlemad, kuigi tihti ajab nende koristamine toa veelgi rohkem segamini. Aga vähemalt üritavad, see ongi ju peamine.
Päris suure osa päevast asjatavad nad kahekesi koos oma mänge mängida. Eriline lemmik on ikka seesama papist majake, seal madistatakse ikka väga hoogsalt. Imestan, et majake veel enam-vähem terve on. Emme-issi voodis meeldib kolli mängida - tõmbavad tekid endale üle pea ja ongi koll valmis. Rõõmu ja kilkamist jagub väga pikaks ajaks. Praegu näiteks kükitavad kahekesi lastetoas piljardilaua all ja mängivad, et on suures laevas. Või noh, vähemalt suurtibin mängib, et suures laevas, väiksem on lihtsalt suure õega koos. :)

Ja selline vaatepilt avanes mulle täna hommikul meie magamistoas:

Igav nende kahega igatahes ei hakka. 

laupäev, 31. august 2013

Kus häda kõige suurem...

Jippikajee! Sügis võib nüüd tulla, mul on kaks paari ilusaid teksaseid olemas! Hädast aitas välja imeline Paavli kaltsukas. Kallis Abikaasa oli lahkelt nõus lastega väljas ringi kärutama/jalutama, kuni mina tuulasin kaks tundi endale riideid otsida. Proovisin vist ligi kümmet paari teksaseid ja umbes 15 särki-pluusi-kampsunit. Tulemus - koju tõin 2 paari ilusaid teksaseid ja kaks erkroosat kampsikut. Õetütrele üks sügisene jakk kah. Ning kirsiks koogi peale veel kolm 1000-tükist Jumbo puzzlet. (See, see ja see.) Kokku läks vaid ~26 eurot.
Ahjaa, lastele ostsin ühe Karupoeg Puhhi Tiigri ka. Lapsed rõõmsad ja mina rõõmus. Rahakott ilmselt hingab ka kergendatult.

See on muideks üks esimesi kordi, mil ma endale sealt Paavlist riideid ostan. Tavaliselt jõuan ma läbi kammida lasteriiete osa, raamatukastid ja mänguasjade nurga, ning siis muutub pisitibin juba nii rahutuks, et kallis Abikaasa annab tungivalt märku, et võiks juba lõpetama hakata. Seekord sain rahulikult ringi vaadata ja riideid valida. Üksinda shoppamine on asi, mida ei osanud enne emaks saamist vääriliselt hinnata. :)

reede, 30. august 2013

What not to wear

Ma pole viimased 4 aastat endale praktiliselt uusi korralikke riideid ostnud. T-särgid ja mitte-päris-parajad-aga-kärab-küll teksad ei ole päris need riided, mida ma korralikuks nimetaks. Kaks maani seelikut on ka rohkem sellised suvised riided, millest mul saabuval sügisel ja talvel suurt kasu pole. Ja need t-särgid on ka juba pesus täitsa hukka saanud. Otsustasin nüüd südame kõvaks teha ja endale poest terve uus garderoob soetada. Emapalka olen usinalt kõrvale pannud ja natuke võin sealt ju vahelduseks ka enda peale kulutada. (Muidu ostan ainult lastele riideid, jalanõusid ja muid vajalikke (ja mitte nii väga vajalikke...) asju.)

Olen nüüd viis korda suuna poodidesse võtnud ja shoppama läinud. Tulemus - viis komplekti pesu (igalt osturetkelt üks) ja üks pluus. Ja ongi kõik! Viimased korrad olen täiesti külmalt kuhjanud meeldivad riided hinnasilti vaatamata käevangu ja proovikabiini läinud. Et miskitki selga saaks! Ja tulen sama targalt sealt proovikabiinist välja. No ei sobi, ei meeldi, ei istu.
Ausalt, ma pole nii hädas veel kunagi olnud. Kas praegune mood on selline, mis mulle lihtsalt ei istugi või on minu kehaehitus kahe rasedusega nii peeti läinud, et normaalsed riided sobivad umbes sama hästi nagu sadul sea selga? Ilus ja uus pesu on ju tore, aga pesu peale tahaks ka miskit panna. Varsti läheb ilm külmaks ja mul pole isegi normaalseid teksaseid. Igal osturetkel on lõpuks must masendus kallal, kuna selga pole ikka midagi panna. Mul oleks vist personaalset moenõustajat vaja, kes etteantud eelarve järgi mulle poes garderoobi komplekteerib. :P

laupäev, 10. august 2013

Edukas päev lapsekasvatamises

Hiljuti oli kuskil veebiportaalis artikkel selle kohta, et on ikka maru kasulik ja vajalik lastele juba varakult kodus ülesandeid jagada. Et vastutustunne ja mis kõik veel kasvavad ja arenevad siis. Ma võin täna igatahes lapsekasvatamise to-do-list'is sellele reale linnukese taha ära panna - tegin täna koos vanema tibiga marineeritud kurke ja pirukaid. Minu närvid on küll ribadeks, aga laps oli õnnelik ja see vist peakski kõige tähtsam olema, eksole. Eriti suur asjamees oli pirukate tegemisel, siis jahu ikka lendas. Rullis, lõikas, pani täidist ja vormis, tegi isegi paar pirukat täitsa ise valmis. Pärast sõi uhkusega enda tehtud pirukaid. :)

Pisitibin oli ka abiks - tõstis kausist kurke mulle laua peale, et ma neid viilutada saaksin ja väga abivalmilt patsutas kõik singi-juustupirukad kenasti lapikuks. :D Väsitav aga ilus päev oli. :) Suurtibin aitas pärast isegi koristada ning korjas põrandalt raamatud  ja mänguasjad kokku. Ja lõpuks jäi diivanil minu kaisus magama. Lapsed on vahel ikka nii armsad...

neljapäev, 23. mai 2013

Järjekordne Esimene

Ma pole oma elus mitte kordagi pidanud kalendrisse vaadates nentima, et ma kohe üldse ei oota suve... Täna on see ajalooline päev, mil ma need sõnad üle huulte kuuldavale tõin. Suvi tähendab seda, et poolteist kuud on mul IGA päev kaks last kodus. Ega praegugi on suurtibin enamuse ajast kodus haige, aga mul on vähemalt teadmine, et kohe kui terveks saab, läheb uuesti lasteaeda. Poolest juunist aga läheb lasteaed suvepuhkusele ja kuni augustini pean ma iga päev seda tsirkust kantseldama.
Jah, lapsed mängivad aina rohkem kahekesi koos ja hädakisa on aina vähem, aga sellegipoolest keevitab suurtibin niukesi geniaalseid lauslolluseid kokku, et reede õhtuks on minu närvidest vaid räbalad järel.

Ainuke lootus on see, et ilmad püsivad kuivad ja me saame poole ärkveloleku ajast õues jalutada/rattaga sõita/liivakastis istuda. Muud variant lihtsalt ei ole olemas.

Pasta!

Minu viimase aja geniaalseim ja parim leid Hiina kaubandusvõrgust on pastamasin. Selline lihtne - teed taigna valmis, pistad masinasse, krutid suurt kruvi ja pasta muudkui tuleb, suisa viis erinevat otsikut on kaasa. 15 dollari eest on masinat rohkem kui küll. Ja pasta maitseb lausa uskumatult hästi.
Las pildid räägivad enda eest:





teisipäev, 14. mai 2013

Üleliigsed beebiriided

Mida teha lasteriietega, mida enam vaja pole? Mul on mitu mähkmekastitäit (tüdrukute) beebiriideid suuruses 50-74 ja ma ei oska nendega midagi peale hakata. Terveid ja viisakaid riideid minema ju ei viska, müüma ma neid ka ei viitsi hakata. Tuttavatel kõigil endil riideid kuhjaga ja juurde saada ei soovi. Varjupaigad ka beebiriideid eriti ei taha, kuna neid niigi palju ja need ei kulu ka ju eriti. Nii need riided seisavad mul kastidega nurgas ja võtavad ruumi.
On kellelgi ideid, mida nendega teha, et lastetuppa ruumi juurde saaksin ja riided niisama raisku ei läheks?

neljapäev, 18. aprill 2013

Miks?

Lastekasvatamine pole ikka kerge töö. Kui meile koos pisitibinaga sünnitusmajast suurema tibi jaoks Jonn kingitusena kaasa anti, olin ahastuses. Aga nüüd pean ausalt ütlema, et Jonn on palju-palju talutavam ja vastuvõetavam kui see Miks, kes meile paar nädalat tagasi sisse kolis. Üks lihtne ja lühike sõna - Miks? - aga mõni päev olen õhtuks kergelt öeldes hullumas juba. Kuna suurtibin on alates poolest detsembrist rohkem (palju-palju rohkem...) kodus haige kui lasteaias terve, siis on mul kannatus ikka väga õhukeseks kulunud. Ja kui ikka päevad otsa praktiliselt IGA lause peale tuleb täiesti süüdimatu häälega "Miks?", siis võtab kergelt juukseid kakkuma küll. Oleks siis, et ta küsiks sisulisi vastuseid, millele saaks ka vastata, aga ta lihtsalt ütleb iga mu lause peale "Miks?"

Tüüpiline dialoog meie majas:
Mina: tule sööma!
Tibin: miks?
Mina: sest et kõht on tühi ja siis tuleb süüa
Tibin: miks?
Mina: muidu jääb nõrgaks ja ei kasva suureks
Tibin: miks?
Mina (peksan pead vastu seina)
Tibin: miks?

Eks vahel on naljakas ka, aga hulluksajav toime on tugevam.


Kui see teema kõrvale jätta, siis on elu kahe lapsega päris mõnus. Pisem on juba nii asjalik, et saab minu jutust juba tasapisi aru ja oskab vanema tibinaga koos mängida. Väga tihti viib see küll selleni, et mina pean minema kisa vaigistama, aga aina rohkem saavad nad koos tegutsetud. Vahel saan isegi hommikusööki niimoodi süüa, et tee ja puder on veel soojad ja ühtegi last ei ole sääre küljes rippumas. Kamapallid, maisimõngel ja banaan on ka abiks - panen kausiga suures toas lauale ja jooksen ise kööki hommikusööki sööma. Tihti on kahjuks ka selliseid hommikuid, kus saan kaks-kolm korda endale uue tee teha, sest vana on täiesti jahtunud.

Igav meil siin kodus ka pole, sest suurtibin on nii hea jutuga, et lihtsalt ei saa igav hakata. Praegu näiteks lähenes oma mängusaega pisitibinale ja teatas "Mina olen jahimees ja saagin sinu katki!" Neid küldseid pärle tuleb ikka ohtralt ja huvitav on näha, mis seoseid lapse peas luuakse, mis talle meelde on jäänud ja mida ta edasi üritab jutustada. Pisitibin ka kasvab ja areneb iga päevaga, uusi oskuseid ja julgust tuleb järjest juurde. Näiteks kalli-kalli ja pai oskab teha, kaks maailma kõige armsamat oskust ühe 1-aastase lapse puhul :)

Ja pean aus olema, et ükskõik kui hulluks need lapsed mind ajavad, siis armastus ja vaimustus nendest väikestest inimestest on suurem kui mistahes tunne maailmas. Ma ei kujuta ettegi, et ma elaksin oma elu ilma nende imeliste hetkede ja kogemusteta. See oleks ikka üks väga vaeselt elatud elu...


neljapäev, 4. aprill 2013

**

Kui veel mõni sõber tahab kapist välja tulla ja mulle noa selga virutada, siis natuke ruumi veel on. Ärge häbenege, halvad üllatused sobivad ideaalselt algavasse kevadesse.

pühapäev, 24. märts 2013

Androidi kalender sakib sajaga

Huvitav, kes Android 2.3 eestikeelseks tegi...? Kalendriga on ta igatahes totaalselt bambusesse pandud. Tundub, et juulikuusse ei tohi eestikeelset androidi kasutavad inimesed endale ühtegi sündmust planeerida, igatahes kalender sellist võimalust ei paku. Või noh, valida saan küll sündmuse kuuks "juuli", aga salvestamise järel vaatab rõõmsalt vastu "juuni."
Lisaks muidugi see, et kellaaja määramise juurest on "to" tõlgitud "kellele" ja "from" on "sihtväärtus." Viitab kahtlaselt google translatorile, ükski täiemõistuslik eestlane sellist tõlget ei teeks.

Androidi juures on veel see paha, et sünnipäevasid see ei tunnista. Mis on üsnagi vastik, sest ma justnimelt telefoni kalendrit olengi selliste asjade meelespidamiseks alati kasutanud. Ja kuna kalender ei lase juulikuusse ühtegi sündmust salvestada, on ka kõik seniproovitud kalendri app'id kasutud, kuna need kasutavad kuupäeva salvestamisel androidi sisemist loogikat ja seega ei ole juulis mitte ühtegi sünnipäeva.

Mitte ei tahaks telefoni ingliskeelseks keerata... Teab keegi mõnda kalendri-appi, mis ei kasutaks androidi sisemist kalendrit ja laseks kuupäeva juures kuud numbriliselt sisestada? Või on ehk android 4.1. juba kalender terveks tehtud? (Teoreetiliselt peaks mu telefonile lähikuudel upgrade tulema...)

laupäev, 9. märts 2013

Kaks pildikest laupäevast

Köök on juba täitsa nagu päris. Ilus. :)

Ja sellise ilusa särgikese tõin täna poest koju...

Elu on ikka nii hämmastavalt ilus. :)

reede, 8. märts 2013

Mhm...

Huvitav, kas ma peaksin olema õnnelik või murelik, et mind 32-aastasena ikka veel üllatab, kui õelad ja väiklased inimesed olla võivad?

See, et mind selline väiklus ja õelus solvab ja haavab, tuleneb ilmselt üllatusmomendist - kui halba oodata, siis see ei tee ilmselt nii palju haiget kui ootamatult kaela sadanud solvang.

laupäev, 23. veebruar 2013

Ilus päev

Täna on ilus päev. Kohe päris-päris ilus päev. Ja ma olen nii õnnelik oma elu üle. Ma istun ja vaatan oma perekonda ja olen lausa jaburalt õnnelik. Kõik on täpselt nii nagu olema peab. Mul on lihtsalt nii fantastiline Abikaasa, et tema kõrval ei ole võimalik õnnetu olla. Hea tunne on armastada ja teada, et mind armastatakse ka. See teeb õnnelikuks. Ja see teeb päeva kohe eriti ilusaks.

neljapäev, 21. veebruar 2013

JSV

Käes on kuues nädal selles 11-nädalases kavas ja "käsukorras" tuli trenni tegema hakata. (Tegelt tahtsin juba mitu nädalat tagasi trenniga alustada, aga otsustasin kava järgida ja oodata.) Esmaspäeval tegin umbes tund aega kiirkõndi mööda Tallinna lumiseid tänavaid, laps samal ajal bondolinoga kõhul; kolmapäeval käisin sõbrannaga koos kärutamas, kokku tuli 4 tundi lumerallit ja täna tegin 55 minutit rasvapõletust. Jalad on kanged, aga meel on hea. :)

Installisin oma uude nutitelefoni ka Endomondo rakenduse, et trennidel ja jalutamistel silma peal hoida ja ühte kohta kokku koguda. Pean nüüd vaid oma praeguse paketi ära muutma, et saaksin ka wifi-vabas kohas (st. õues) järge pidada ja hiljem näiteks jalutuskäigu teekonda vaadata. Hetkel olen EMT'is, aga kaalun nüüd, kas kolida Elisasse või võtta EMT'i poolt pakutud Diili pakett. Hea meelega jääksin EMT'i aga nad ei taha mulle piisavalt soodsat pakkumist teha. :D

esmaspäev, 11. veebruar 2013

Tänane päevaluuletus

Vaidlus 

Kes lollidega vaidleb, 
on ise sama loll, 

kes tarkadega vaidleb, 
on veelgi lollim loll, 

seepärast annab alla 
kes kõige vähem loll 

ja selle pärast võitjaks jääb 
kõige lollim loll.

 Hando Runnel 

reede, 8. veebruar 2013

Kodusõda

Viimasel ajal tunnen ma end emarollis täieliku läbikukkumisena. Ma ei saa aru, mida ma valesti teen, et suurem nii meeletult väiksemat kiusab ja talle haiget teeb. Lükkab, tirib, koputab misiganes asjadega talle vastu pead/kätt/selga/kuhuiganes - keelan või ei keela, vahet pole. Ja siis sekund hiljem mängivad nii kenasti koos, ei mingit tüli ega kiusamist. Ja siis sekund hiljem käib nätakas ära. Mida rohkem ta kodus on, seda hullemaks asi on läinud. Kuna ta on detsembrist saadik enamus ajast nohu-köha pärast kodus istunud, siis praeguseks on minu närvid ikka täitsa läbi juba.
Kas see ongi normaalne õdede-vendade puhul? Või saaksin mina siiski midagi teha, et laste vahele kodurahu tekitada? Praegu veel pisike ei löö vastu, aga kaugel seegi aeg on... Ja siis käiks mul juba täiemõõduline sõda siin koduseinte vahel. Ma tahan oma rõõmsameelset ja lahket last tagasi!

kolmapäev, 6. veebruar 2013

Üürniku-saaga

Üürniku teemal kah natuke. Hetkel on asi nii kaugel, et ootan Riigiprokuratuuri vastust. Saatsin avalduse Põhja Prefektuuri, sealt tuli vastus, et menetlust ei alustata. Üks Hea Inimene vaatas asja üle ja soovitas kindlasti Põhja ringkonnaprokuratuuri kaebus esitada. Kirjutas mulle 2 A4 lehekülge keerulist teksti valmis. Saatsin ära ja vastuseks tuli, et kaebust ei rahuldata ja menetluse alustamata jätmine on õigustatud. Üks Hea Inimene sai juba korralikult vihaseks, et mis nalja minuga tehakse, menetluse alustamiseks on alust rohkem kui küllaga. Konsulteeris targemate sõpradega ja andis soovituse asjaga lõpuni minna ja kaebus Riigiprokuratuuri esitada. Kirjutas mulle jälle pika keerulise teksti valmis ja nüüd ootan vastust. Ühe kuu jooksul peaksin selle ka saama. Ilmselt tuleb ka sealt keeldumine, aga vähemalt olen ma korterist minema jalutanud asjade pärast politseisse avalduse esitanud ja omalt poolt kõik teinud, et see ka menetlusele võetaks.
Kohtusse minema ei hakka, kuna saadav tulu on väiksem kui potentsiaalsed kulud. Aga mõeldes viimasel ajal laineid löönud pettur-maakleri üürisaagale, siis peaksin vist õnnelik olema, et üürniku-raibe ikka korterist välja kolis ja ainult osa mööblist kaasa võttis.


Aga kui seda ahvi juhuslikult tänaval kohtaks, siis vist läheks kätega kallale.

teisipäev, 5. veebruar 2013

Köök keset tuba


Saime mu sõbranna käest sellise laheda majakese, kuna nad hakkavad kolima ja see lihtsalt ei mahu neil enam kuhugi ära. Alguses tegi suurtibin sellest oma raamatuhoidla ja lammutas niisama seal mängida. Aga laupäeval pidasime ta sünnipäeva ühes ülimõnusas mängutoas ja seal oli ka kena puidust mängumaja, kus sees oli pliit püsti pandud. Mu kallil Abikaasal lõi kohe pea kohal lambike särama ja kui peolt koju jõudsime, siis tõstis meie tibina köögi ka mängumajja ümber. Mina kraamisin raamatud välja ja sättisin kõik kööginõud kenasti riiulitele. Ülejäänud õhtu veetsime erinevaid hõrgutisi "süües", mida meie kallis kolmeaastane laps meile oma köögis küpsetas. Pühapäeval tuli minul inspiratsioon peale ja kolisin soolalambi sinna majakesse valgusallikaks - lapsed olid vaimustuses. Pisike üritas lampi laiali lammutada (korra ka õnnestus) ja suurem teatas, et tema on söögitädi ning tegi meile kiirelt teed ja küpsiseid.
Nüüd tahan veel üht-teist sinna juurde osta, et kööki veelgi lahedamaks teha - näiteks teekannu pole ja suurtibin nõudis mõmmidega käterätti ka.

Kui ma alguses arvasin, et ~40 eurot oleks palju sellise majakese eest maksta, siis nähes kui väga see me lastele meeldib, ei tundu see summa enam üldse nii ülekohtuselt palju. Võrreldes näiteks FP laulukoeraga, mis maksab sama palju, on see majake palju lahedam ja pikema kasutuseaga. Ruumi ei võta ka üldse nii palju ära kui me algul kartsime.

neljapäev, 31. jaanuar 2013

JSV

Ohhoo, leidsin ühe eestikeelse veebilehe, kus saab retsepti järgi toidus sisalduva kraami välja arvutada ja ka üksikult toiduainete sisaldust vaadata. Väga kasulik lehekülg on - www.ampser.ee.

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Unetu

Miks peab see lapsekasvatamine vahepeal nii palju ööund ära röövima? Väsimus taob jalaga näkku praegu. Ja kahjuks ei saa pisitibina lõunaune ajal ise magama minna, kuna vanem tibin lasteaiast kodus ja tema meil enam lõunat ei maga. Ja üksinda toimetama ma teda jätta ei julge, sest tal on lihtsalt liiga palju häid ideid, millega oma aega sisustada, kui emmet kontrollimas pole.

Kõige tobedam on asja juures see, et õhtul voodisse minnes ei tule mul tükk aega und. Väsimus on meeletu, aga magama ei jää. Ja kui lõpuks kustun, siis kohe varsti algab tsirkus pihta ja ongi magamisega jokk. Üritan nimelt pisitibinal öist söömist koomale tõmmata ja esimest öist söögikorda kella kolme peale nihutada. Võiks ju ka hilisemaks, aga ma lihtsalt ei jaksa kauem üleval olla. Täna öösel näiteks magasin umbes tund aega niimoodi, et põlvitasin meie voodi peatsis ja olin kummargil üle lapsevoodi ääre, et lapsel kätt selja peal hoida. Praegu on igasugu lihased kanged ja valusad tänu sellele. Ja käsil on alles neljas öö... Vanema tibiga oli kõige raskem kuues öö ja umbes kümne ööga harjus laps ära ja ei ärganud enam iga natukese aja tagant suure kisaga üles. Eks näis, kui kaua pisikesega läheb. Igatahes olen valmis selleks, et asi läheb veel hullemaks...

teisipäev, 29. jaanuar 2013

JSV

Raporteerin kaaluteemadel vahelduseks natuke. Jaanipäevani on umbes viis kuud jäänud ja kui ma samas tempos jätkan, siis on isegi lootust jaaniks supelvormi saada. Leidsin netist 11-nädalase kava, kuidas 10 kilo maha raputada. Hetkel on kaks nädalat selja taga ja kadunud on 1,2 kilo. Vöökoht on 5cm ja puusad 4cm väiksem. Arvestuse pidamiseks kasutan seal veebilehel pakutavat KAM programmi, ostsin kunagi sügisel sooduskampaania ajal täisversiooni endale. Muidu väga lahe programm, aga ühest asjast tunnen puudust - võiks olemas olla võimalus enda retsept sisse lüüa ja programm arvutaks, palju kaloreid jne selles on. Hetkel kasutan kodutoitude jaoks ühte ingliskeelset lehekülge. Päris täpseid tulemusi see ilmselt ei anna, aga vähemalt umbkaudu saan ikka teada vajalikud numbrid.
Trenni pole tükk aega teinud. Ei hakka üldse mingeid vabandusi klaviatuurist välja pigistama, karm tõde on see, et olen lihtsalt liiga laisk olnud. Vastab tõele ütlus, et kui ei taheta, leitakse vabandus, kui tahetakse, leitakse võimalus. Ma lihtsalt pole viitsinud ja tahtnud piisavalt. Aga pean end ikka käsile võtma ja uuesti trenni tegema hakkama. Ma tahan ka lihaseid endale, aga neid ilma trennita ei saa.

Hetkel siiski keskendun toitumise normisaamisele ja kui see jonksus, siis vaatan seda trenniasja uuesti. Kevadel saan vast natuke rohkem ka vankriga jalutama. Praegu ei soosi teeolud eriti pikka jalutamist. Metsateel tegelt saaks jalutada, aga viimase aja sündmuste tõttu ma väga ei julge üksinda seal kärutamas käia. Kui külas elab ebastabiilse meeleseisundiga vägivaldne meesterahvas, siis parem karta kui kahetseda... Paldiski maanteest teisele poole aga lume ajal jalutada ei saa, sest tee on tänu lumevallidele liiga kitsas. Aga jällegi... vabandused, vabandused... Vähem juttu ja rohkem tegusid on vaja.

kolmapäev, 23. jaanuar 2013

(Taand)areng?

See on ikka tõsiselt masendav, kui 23-aastane neiu teatab, et ta ei tea, kuidas e-kirjaga paari faili saata ja palub end msnis sõbraks lisada, sest "seal on mugav faile saata."

reede, 11. jaanuar 2013

Tänase päeva kasutu fakt :)

Pea vastu seina tagumine kulutab 150 kalorit tunnis. 



 Vot nii. Nüüd trenni tegema! :P

esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Liiga hea, et mitte postitada

Üksinda vetsus käimine on luksus...