reede, 8. märts 2013

Mhm...

Huvitav, kas ma peaksin olema õnnelik või murelik, et mind 32-aastasena ikka veel üllatab, kui õelad ja väiklased inimesed olla võivad?

See, et mind selline väiklus ja õelus solvab ja haavab, tuleneb ilmselt üllatusmomendist - kui halba oodata, siis see ei tee ilmselt nii palju haiget kui ootamatult kaela sadanud solvang.

Kommentaare ei ole: