neljapäev, 18. aprill 2013

Miks?

Lastekasvatamine pole ikka kerge töö. Kui meile koos pisitibinaga sünnitusmajast suurema tibi jaoks Jonn kingitusena kaasa anti, olin ahastuses. Aga nüüd pean ausalt ütlema, et Jonn on palju-palju talutavam ja vastuvõetavam kui see Miks, kes meile paar nädalat tagasi sisse kolis. Üks lihtne ja lühike sõna - Miks? - aga mõni päev olen õhtuks kergelt öeldes hullumas juba. Kuna suurtibin on alates poolest detsembrist rohkem (palju-palju rohkem...) kodus haige kui lasteaias terve, siis on mul kannatus ikka väga õhukeseks kulunud. Ja kui ikka päevad otsa praktiliselt IGA lause peale tuleb täiesti süüdimatu häälega "Miks?", siis võtab kergelt juukseid kakkuma küll. Oleks siis, et ta küsiks sisulisi vastuseid, millele saaks ka vastata, aga ta lihtsalt ütleb iga mu lause peale "Miks?"

Tüüpiline dialoog meie majas:
Mina: tule sööma!
Tibin: miks?
Mina: sest et kõht on tühi ja siis tuleb süüa
Tibin: miks?
Mina: muidu jääb nõrgaks ja ei kasva suureks
Tibin: miks?
Mina (peksan pead vastu seina)
Tibin: miks?

Eks vahel on naljakas ka, aga hulluksajav toime on tugevam.


Kui see teema kõrvale jätta, siis on elu kahe lapsega päris mõnus. Pisem on juba nii asjalik, et saab minu jutust juba tasapisi aru ja oskab vanema tibinaga koos mängida. Väga tihti viib see küll selleni, et mina pean minema kisa vaigistama, aga aina rohkem saavad nad koos tegutsetud. Vahel saan isegi hommikusööki niimoodi süüa, et tee ja puder on veel soojad ja ühtegi last ei ole sääre küljes rippumas. Kamapallid, maisimõngel ja banaan on ka abiks - panen kausiga suures toas lauale ja jooksen ise kööki hommikusööki sööma. Tihti on kahjuks ka selliseid hommikuid, kus saan kaks-kolm korda endale uue tee teha, sest vana on täiesti jahtunud.

Igav meil siin kodus ka pole, sest suurtibin on nii hea jutuga, et lihtsalt ei saa igav hakata. Praegu näiteks lähenes oma mängusaega pisitibinale ja teatas "Mina olen jahimees ja saagin sinu katki!" Neid küldseid pärle tuleb ikka ohtralt ja huvitav on näha, mis seoseid lapse peas luuakse, mis talle meelde on jäänud ja mida ta edasi üritab jutustada. Pisitibin ka kasvab ja areneb iga päevaga, uusi oskuseid ja julgust tuleb järjest juurde. Näiteks kalli-kalli ja pai oskab teha, kaks maailma kõige armsamat oskust ühe 1-aastase lapse puhul :)

Ja pean aus olema, et ükskõik kui hulluks need lapsed mind ajavad, siis armastus ja vaimustus nendest väikestest inimestest on suurem kui mistahes tunne maailmas. Ma ei kujuta ettegi, et ma elaksin oma elu ilma nende imeliste hetkede ja kogemusteta. See oleks ikka üks väga vaeselt elatud elu...


2 kommentaari:

Henrik ütles ...

Meil on siiamaani üsna läinud, suurem tundub olevat aksepteerinud oma suurema õe rolli. Isegi minu tähelepanu sobib talle natuke rohkem, varem oli ainult emme ja emme :)

Anonüümne ütles ...

Tere. Kui ma sain aru et "miks" tuleb mõtetult, siis vastasin: selle pärast. Üks vanaema