neljapäev, 23. mai 2013

Järjekordne Esimene

Ma pole oma elus mitte kordagi pidanud kalendrisse vaadates nentima, et ma kohe üldse ei oota suve... Täna on see ajalooline päev, mil ma need sõnad üle huulte kuuldavale tõin. Suvi tähendab seda, et poolteist kuud on mul IGA päev kaks last kodus. Ega praegugi on suurtibin enamuse ajast kodus haige, aga mul on vähemalt teadmine, et kohe kui terveks saab, läheb uuesti lasteaeda. Poolest juunist aga läheb lasteaed suvepuhkusele ja kuni augustini pean ma iga päev seda tsirkust kantseldama.
Jah, lapsed mängivad aina rohkem kahekesi koos ja hädakisa on aina vähem, aga sellegipoolest keevitab suurtibin niukesi geniaalseid lauslolluseid kokku, et reede õhtuks on minu närvidest vaid räbalad järel.

Ainuke lootus on see, et ilmad püsivad kuivad ja me saame poole ärkveloleku ajast õues jalutada/rattaga sõita/liivakastis istuda. Muud variant lihtsalt ei ole olemas.

1 kommentaar:

Reelika Pihl ütles ...

Ei ole minagi suvest vaimustuses.