laupäev, 30. november 2013

How to talk to your daughter about her body.

Leidsin netiavarustes mõtlemisainet pakkuva kirjatüki. Kahe tütre emana pean ma olema valmis nende väärtushinnangute ja minapildi kujunemise toetamiseks...

**********************************
How to talk to your daughter about her body.
Step one: don’t talk to your daughter about her body, except to teach her how it works.

Don’t say anything if she’s lost weight. Don’t say anything if she’s gained weight.

If you think your daughter’s body looks amazing, don’t say that. Here are some things you can say instead:

“You look so healthy!” is a great one.
Or how about, “you’re looking so strong.”
“I can see how happy you are – you’re glowing.”

Better yet, compliment her on something that has nothing to do with her body.

Don’t comment on other women’s bodies either. Nope. Not a single comment, not a nice one or a mean one.

Teach her about kindness towards others, but also kindness towards yourself.

Don’t you dare talk about how much you hate your body in front of your daughter, or talk about your new diet. In fact, don’t go on a diet in front of your daughter. Buy healthy food. Cook healthy meals. But don’t say “I’m not eating carbs right now.” Your daughter should never think that carbs are evil, because shame over what you eat only leads to shame about yourself.

Encourage your daughter to run because it makes her feel less stressed. Encourage your daughter to climb mountains because there is nowhere better to explore your spirituality than the peak of the universe. Encourage your daughter to surf, or rock climb, or mountain bike because it scares her and that’s a good thing sometimes.

Help your daughter love soccer or rowing or hockey because sports make her a better leader and a more confident woman. Explain that no matter how old you get, you’ll never stop needing good teamwork. Never make her play a sport she isn’t absolutely in love with.

Prove to your daughter that women don’t need men to move their furniture.

Teach your daughter how to cook kale.

Teach your daughter how to bake chocolate cake made with six sticks of butter.

Pass on your own mom’s recipe for Christmas morning coffee cake. Pass on your love of being outside.

Maybe you and your daughter both have thick thighs or wide ribcages. It’s easy to hate these non-size zero body parts. Don’t. Tell your daughter that with her legs she can run a marathon if she wants to, and her ribcage is nothing but a carrying case for strong lungs. She can scream and she can sing and she can lift up the world, if she wants.

Remind your daughter that the best thing she can do with her body is to use it to mobilize her beautiful soul.

Allikas: Hope avenue

reede, 29. november 2013

Täiesti ebareaalne osavus

No ei ole võimalik! Hakkasin täna oldreaderisse logima, et üle tüki aja jälle blogisid lugeda ja suutsin parooli ära unustada. Mõtlesin siis, et login oma gmaili kontoga, kuna meiliaadress on sama ja teoreetiliselt peaks ju ma siis oma konto peale saama. Igatahes peale logimist vaatas mulle vastu täielik tühjus. Mitte ühtegi blogi pole listis. Logisin siis välja ja proovisin kaval olla ja oma oldreaderi parooli resettida, et siis ikkagi sellega sisse logida ja lõpuks oma blogilisti juurde jõuda. Aga kasu ei mingit, ikkagi on tühjus.

Ma nüüd ei saagi aru, kas tõesti gmaili kontoga logimine lõi platsi puhtaks või olen ma suutnud ise seda mingi nipiga teha... Õnneks on mul kevadine seis google readerist salvestatud failis olemas, aga need mõned blogid, mis ma juurde lisanud olen, on nüüd kadunud. Osavus pole mind jätkuvalt maha jätnud...

/peksanpeadvastuseina/

reede, 22. november 2013

Rohetäpiline marsimehike

Oeh, need tuulerõuged on ikka üks tõsine piin ja ikaldus. Kaks esimest päeva möödusid rõõmsalt mängides ja lollusi genereerides, palavik isegi ei seganud. Aga eile õhtul jõudis sügelemine kohale ja sellele järgnes üks väga magamata öö. Kella poole üheni üritasin suurtibinat veenda, et ta peaks ikkagi enda toas ja enda voodis magama, aga lõpuks ma enam lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida ja lubasin meie voodisse. (Ka eelmine öö oli mul üsna magamata, kuna tibil oli väga kõrge palavik ja ma võtsin ta meie voodisse magama. Ja mingi hetk kolis ka pisem piiga meie voodisse ning selgus tõsiasi, et 1,60-meetrine voodi on ikka nii erikuradi kitsas, kui seal magavad kaks laiutavat last ja kaks täiskasvanut.)

Igatahes täna öösel sain ma jälle palavikku alandada ja lisaks veel sügeluse käes vaevlevat last lohutada. Ma ei hakka end üldse masendamagi sellega, et üritaksin magatud tunde kokku lugeda. Üle ühe käe sõrmede igatahes vaja ei läheks... Ja sealtki jääks lahkesti sõrmi üle.

Nii et jah... tuulerõuged on nuhtlus. Eriti masendav on see, et vaevalt jõuab suurem tibin terveks saada, kui üsna 100-protsendilise tõenäosusega löövad täpid välja väiksemal piigal. Suurem piiga veel on nõus paigal seisma (kuigi meeletult rabeledes ja keerutades), siis väiksem ei saa ju veel sellest käsklusest eriti aru. Samas on kõige vastikum ja jubedam tegevus täppide otsimine suurema piiga pikkade juuste vahelt, nii et selles suhtes on väiksemaga kergem, tal on lühikesed juuksed. Aga vastik ja piinarikas saab see periood sellegipoolest olema. Jõuludeni välja saan kodus istuda. Jei...

neljapäev, 21. november 2013

Palun abi kompaktkaamera valimisel

Kuna meie praegune fotokas andis saba, siis seisab mul ees raske ülesanne uus fotokas valida. Olen mitu päeva internetis surfanud ja hakkan kergelt hulluma juba. Iga kord, kui suudan mingi valiku teha, leian järgmise otsinguga selle kohta korraga nii taevani kiitvaid kui ka põrgusse needvaid arvustusi.

Leidub ehk blogilugejate hulgas keegi tark ja hea inimene, kes oskab soovitada 1-3 minu soovidele kõige paremini vastavat fotokat...?

Eelarve: max ~150€ (natuke üle selle ei tapa, aga päris 200 pole ka nõus maksma)
Suurus: selline, mis mahuks käekotti telefoni, rahakoti ja muude vidinate juurde. Ei pea olema kõige pisem, taskusse ei ole vaja mahutada, aga peegelkaamera-suurust kobakat ka ei soovi.
Optiline zoom: 8x-... (kui muud näitajad on väga head, siis olen nõus ka järeleandmisi tegema selles punktis)
Mälukaart: SD, SDHC, SDXC
Akud: ideaalis tahaks AA-akudega fotokat, kõige lollikindlam variant. Mida pikem kasutusaeg ühe laadimisega, seda parem.
Sensor: väidetavalt on CMOS parem, pidavat parema pilditulemuse andma. Aga ega ma ei tea kah, eks targem inimene oskab täpsemalt öelda ja soovitada.

Pildikvaliteet: see on kõige olulisem näitaja minu jaoks. Kuna pildistan peamiselt kodus, siis on oluline, et fotokas teeks selgeid ja teravaid pilte n-ö low-light tingimustes.
Mida/keda pildistan: enamjaolt lapsi, vahel kassi ja kui kuhugi reisile satume, siis absoluutselt kõike, mis huvitav tundub. Peamiselt kasutan fotokat siiski kodus ja õues (liikuvate) laste pildistamiseks.
Ja kuna pildistan peamiselt lapsi, siis reageerimiskiirus on ka väga oluline. Või noh, mis iganes on selle udupeenem nimetus, et teeks võimalikult kiiresti peale nupule vajutust reaalselt pildi ära. Ei loodagi seebikarbi juures peegelkaameraga võrreldavat kiirust leida, aga mida lühem reageerimisaeg, seda parem.

Igasugu gps'id ja wifid mind ei huvita, ei tunne fotoka puhul nende järgi mingit vajadust. Kui on, siis las olla, aga eraldi nende järgi fotokat valima ei hakka.

Isiklik margi-eelistus puudub.

Tuttava soovitusel olen lähemalt uurinud selliseid fotokaid:
* Canon PowerShot SX160 IS
* Canon Powershot SX150
* Nikon Coolpix L610
Aga need ei ole kindlasti kivisse raiutud valikud, julgelt võib soovitada midagi hoopis muud.

Nii et jah, palun abi valimisel. Oma mõistus on juba otsa saanud ja käsi hakkab värisema, kui järjekordse foorumiteema/arvustuse lahti teen ja end sellest läbi närida üritan.

/Edit 28.12.2013 --> Valituks osutus tsiba hinnapiiri ületav Canon Ixus 255 HS. Kui kätte saan, eks siis näeb, kas oli ka õige valik.

teisipäev, 12. november 2013

24 Clear Signs You're a Mom


Ja ma arvasin, et ma olen ainuke imelik... Selgub, et ma olen lihtsalt tüüpiline ema. Punktid 16, 18 ja 19 ei tee mind muidugi just eriti uhkeks iseenda üle, aga mis sa teed - elu on selline. 

  1. Instead of running from projectile vomit, you run towards it. 
  2. You do more in seven minutes than most people do all day. 
  3. Happy hour has become the 60 minutes between your kids going to bed and you going to bed. 
  4. A night of drinking requires more recovery time than minor surgery. 
  5. A glass of wine counts as a serving of fruit. 
  6. You have mini-therapy sessions all day long with anyone who will listen. 
  7. Going to the grocery store by yourself is a vacation. 
  8. You can experience heaven and hell at the same time. 
  9. You think of physical pain on three levels: pain, excruciating pain and stepping on a Lego. 
  10. You have the ability to hear a sneeze through closed doors in the middle of the night, two bedrooms away, while your SO snores next to you. 
  11. You'd rather have a 103 degree fever than watch one of your kids suffer with it. 
  12. You'd rather go to sleep than have sex. 
  13. A 15-minute shower with the door locked feels like a day at the spa. 
  14. Peeing with an audience is part of the daily routine. 
  15. You use baby wipes to clean up random spills and the dash of your car. 
  16. You lock yourself in the bathroom and pretend to have diarrhea just to get a break. 
  17. You love Moms' Night Out and Date Night with the Hubs. 
  18. You have a secret chocolate stash because frankly, you're sick of sharing. 
  19. You've been washing the same load of laundry for three days because you forgot to dry it. 
  20. You realize you've been watching Nick Jr. alone, even though your kids have been in bed for over 30 minutes. 
  21. You can cook dinner, breastfeed, talk on the phone and yell at the kids, all without breaking stride or missing any of the TV show you are watching. 
  22. You get more excited about the Mini Boden Catalogue than J Crew's. 
  23. You decide to stick with your car for the next decade because a) you can't afford to switch and b) you haven't found a car wash that knows how to get all the milk stains and glitter removed. 
  24. By the end of the day, brushing your teeth feels like a huge accomplishment.
Allikas: Huffington Post

teisipäev, 5. november 2013

Võimalik ainult minu ajus

Ainult mina saan sellise asjaga hakkama. Kolisin peale google readeri sulgemist oma blogilisti kuhugi mujale, aga ma ei suuda enam mitte mingi valemiga meenutada, kuhu täpsemalt! Pole blogide lugemiseni oma pool aastat jõudnud ja enam ei mäletagi, kuhu see list kolitud sai. Mäletan, et proovisin Bloglovin'it aga mulle see üldse ei meeldinud ja panin konto kinni. Aga kuhu ma siis lõpuks maandusin...?