kolmapäev, 25. detsember 2013

Jõuluneedus jätkub

Jõuluneedus on ikka kange kraam. Vaatasime juba, et vanem piiga terveks saanud ja saame siiski lastega oma vanemate juurde minna, aga siis kukkus väiksem piiga täna öösel oksendama. Kolm masinatäit pesu hiljem sai pidama. Tema ei lähe nende jõulude ajal küll mitte kuhugi.
Õnneks on mul suurepärane Abikaasa, kes võttis hommikul kell kaheksa lapsed enda kaela ja lasi mul rahulikult magada. Kolmveerand kaheteist ajal murdsid lapsed lõpuks ukse maha ja äratasid mind üles. Ja praegu olen üldse pisitibinaga kahekesi kodus, sest saatsin vanema piiga koos issiga Pärnusse vanaema juurde. On lapsel rõõmsam ja minul kergem, kui aktiivne vanem õde tõbist väikest õde ei kiusa.

Aga jah, jõulud on ikka täitsa rikutud.

teisipäev, 24. detsember 2013

Jõuluvana käis külas

Meie laste esimesed jõulukingid tõi usin jõuluvana juba varahommikul meie pisi-pisikese kuusekese alla. Terve posu kingitusi sattusid väikse segaduse tõttu vanaemade-vanaisade juurde, aga küll me neile järgi lähme. Kõige tähtsamad ja uhkemad kingid on juba käes ja nendega saab rõõmsalt mängida.

Lapsed said oma udupeenesse kööki Boschi kohvimasina, veekeetja ja rösteri juurde. Nüüd saavad naudinguga hommikuks röstsaia kõrvale kohvi või teed valmistada. Köögitehnikaga tuli kaasa ka väike teisi mänguasju tutvustav kataloog ja vanem piiga nüüd vaatab seda ning seletab juurde, et oi, seda asja on mul kindlasti vaja, see on suveks väga hea idee. Ma ei julge vaadatagi, mida kõike ta välja valinud on.


Kõige rohkem rõõmu aga valmistab selline uhke raudteekomplekt. Vanem piiga ei saanud isegi lõunaund magama minna, sest rongidega oli vaja sõita. Raudtee ehitamisest tunnevad lastega vist suisa samavõrra rõõmu emme-issi, kes suurema osa sellest uhkest raudteest kokku sättisid. Ühtlasi selgus tõsiasi, et juurde on vaja vähemalt ühte ristmikku, tervet hunnikut kaardus juppe ja selliseid kaubavaguneid, kuhu sisse saab asju panna. Ronge on ka juurde vaja, aga mul on siseinfo, et need on juba ühe vanaema juures kingikotis ootamas... :)


Igatahes lapsed on rõõmsad ja see ongi ju peamine. :)

esmaspäev, 23. detsember 2013

Jõuluneedus

Meie perel lasub jõuluneedus. Neljas jõul jutti möödub ebaõnne tähe all. Üle-üle-eelmine jõul saime mu õepere käest okseviiruse ja viisime selle lahkelt ka mehevanematele, praktiliselt kõik olid siruli maas. Üle-eelmine jõul me minu vanematele külla ei jõudnudki, sest nende kassil oli mingi kahtlane tõbi kallal ja lisaks ilmus hiljem ka kõhuviirus majja. Eelmine aasta ei jõudnud me mitte kuhugi, sest mõlemad tibinad olid palaviku ja kõrvapõletikuga siruli maas. Ja tänavu maadleb vanem piiga juba kolmandat päeva jutti okseviirusega, mitte kuidagi ei taha üle minna. Eks näis, kas ja millal nii terveks saab, et lapsi ka vanavanematele näitama saame minna.
Igatahes meel on mõru ja jõulumeeleolust pole haisugi. Järgmine aasta vist jätame jõulud lihtsalt vahele ja istume kodus, nagunii kuhugi ei jõua.

neljapäev, 12. detsember 2013

Kõige armsam ja seksikam blogi maailmas

Ma arvan, et see ongi maailma kõige armsam ja seksikam blogi. Ausalt. Seksikad mehed ja nunnud kassid - sellest paremat enam olla ei saa. Kui, siis ehk ainult nunnude kassipoegade blogi... Aga siis peaksid need kassipojad tõesti väga-väga nunnud olema.
Igatahes vaadake ise:


esmaspäev, 9. detsember 2013

Isetehtud jõulukaunistused

Pean täiesti ausalt üles tunnistama, et mul on üle mitme aasta päris jõulutunne kallal. Ja üle väga-väga tüki aja on mul lisaks veel ka käsitöötuhin peale tulnud ja olen enamus jõulukaunistusi täitsa ise teinud. Pinterest on väga tänuväärt koht, kust ohtralt inspiratsiooni leida.
Näiteks korjasin lastega õuest kuuse- ja männikäbisid, kuivatasin need radikal ära ja värvisime koos lastega need sädelevaks. Siis võtsin liimipüstoli appi ja panin külge lehvi ja aasakesega nööri ja tegin seinale kaunistuse. Sädelevad liimid on ostetud kolm aastat tagasi Tiimarist ja tänavu Abakhanist. Aga leidsin Selverist sädelevad värvid ka, nii et värvimist ootav männikäbide hunnik saab nendega üle võõbatud.

Ja Abakhanist tõin koju vahtplastist rõnga ning ohtralt valget tülli. Lastele väikseks jäänud mütsile leidsingi uue rakenduse. Tülli lõikasin ribadeks ja sidusin topeltsõlmega rõnga külge. Lükkasin häääästi tihedalt kokku ja saingi sellise muheda habeme. Mütsi sisse panin ka natuke palliks käkerdatud tülli, et tsiba puhvis oleks. Inspiratsiooni leidsin siit.

Siis tegin veel koos lastega soolataignast jõuluehteid ja lasin nendel need ka ära kaunistada (pidage meeles, et ilu on vaataja silmades...) Punase paelaga on väiksema ja valge paelaga suurema tibina kaunistatud:

Ning lõpuks jõulukaunistus, mille üle olen ma kõige uhkem ja mis annab toale tõelise jõuluhõngu:
Padjaümbrised õmblesin oma pisikeste näpukestega ja olen neist ülimas vaimustuses. Täiesti võrratud minu arvates! Ja nii lihtne õmmelda, et peale jõule plaanin Abakhani rünnata ja vanade katete asemele midagi ilusamat ja uuemat teha. Õpetus asub siin.


Mitmed plaanid on veel teostamata, kuna tibide tuulerõuged (ja magamata ööd) on loomemahlad kuivale tõmmanud ja õhtul ei taha ma käsitöö peale mõeldagi. Aga küll ma end kokku võtan ja ikka kõik plaanid teoks teen. Jõuludeni on veel õnneks natuke aega...

reede, 6. detsember 2013

Rohetäpiline ving ja hala

Tundub, et osavus on päritav, sest mitte millegi muuga ei suuda ma seletada seda, kui raskelt mu lapsed tuulerõugeid põevad. Vanema piiga puhul olin ma juba meelt heitmas, kui kolm ööpäeva jutti keris palavik iga 4-6 tunni tagant 38,9 peale ja täppe oli lõpuks nii palju, et ma võtsin vatitiku asemel vatipadjad kasutusse, et neid ville peitsida. Peitsimiseks kasutasin peale esimest roheliseks täpitamist hoopis saialilletinktuuri ja viina. (Nii kulub roheline rutem maha.)

Aga siis jäi pisem piiga haigeks ja kiirelt sai selgeks, et vanemast kihutab ta villide arvuga ikka kaugelt mööda. Ma ei liialda, kui ütlen, et peanahk on täiesti ühtlaselt suurte ja väiksemate villidega kaetud. Keeruline on leida kümnesendise-suurust puhast laigukest. Sealt ma isegi ei üritanud rohelisega täpitada vaid võõpan algusest peale viina sisse kastetud vatitupsuga terve pea üle. Ja nägu... ninaots ja väike laiguke kummagi põse peal on puhas, ülejäänud nägu on villidega kaetud. Eriti hull on otsaesine ja kulmude piirkond. Kõhul ja seljal on villid lausa kobaratena ja ikka igast täpist tuleb vill, ei aita ka rohelisega peitsimine. Ei kuivata see miskit ära. Ei ole kohta, kus ville ei oleks. Ka suus ja talla all on villid, kõrvade sees ja ümber, peopesas ja sõrmede vahel. See on tõsiselt kohutav, milline mu vaene laps praegu on.
Ning lisaks oli palavik neli ööpäeva jutti iga 4-5 tunni tagant 38,9. Panadoli siirupit kulus metsikult. Täna (viiendal päeval) oli õnneks palavik madalam ja üle 38 ei kerinud kordagi. Ville enam õnneks juurde ei tule ja hea ongi, sest puhast nahka on ikka väga vähe alles jäänud.

Vingumise lõpetuseks ütlen nii palju, et kui ma varemalt mõtlesin, et kui mõne sõbranna laps tuulekaid põdema peaks, siis lähen ja korjan sihilikult selle pisiku oma tibidega üles, siis... Olles selle õuduse kaks korda jutti läbi teinud, ütlen ausalt, et kui oleks võimalik, siis lükkaksin pisemal piigal selle põdemise nii kaks aastakest edasi. Vanem piiga sai juba aru, et ei tohi kratsida ja paigal tuleb seista, kui ville peitsin, aga väiksem punnis ikka kõvasti vastu ja nuttis lahinal, kui teda tohterdasin. Lisaks veel villidest põhjustatud valu ja ebamugavus, mis muutsid muidu toreda ja rõõmsa lapse maailma kõige suuremaks hellikuks ja viripilliks. Minu närvid on ribadeks ja lapsest on niii meeletult kahju, et pisar tuleb silma, kui sellele mõtlen.

Ja see, kust suurem piiga selle pisiku üldse üles korjas, on meie jaoks täielik müstika. Lasteaias nende rühmast seda keegi põdenud pole (ja sellist asja eriti ei anna varjata, kui just last kuu aega kodus ei hoia) ja kellelgi külas me ka käinud ei ole. Ilmselt saime mõnel nädalavahetusel poes käies selle kätte, aga millal täpselt ja kust... Vanem piiga ju ei puutu ostukäruga kokku ja poes ta riiulitel asju ka ei käpi. Hämming igatahes...