reede, 6. detsember 2013

Rohetäpiline ving ja hala

Tundub, et osavus on päritav, sest mitte millegi muuga ei suuda ma seletada seda, kui raskelt mu lapsed tuulerõugeid põevad. Vanema piiga puhul olin ma juba meelt heitmas, kui kolm ööpäeva jutti keris palavik iga 4-6 tunni tagant 38,9 peale ja täppe oli lõpuks nii palju, et ma võtsin vatitiku asemel vatipadjad kasutusse, et neid ville peitsida. Peitsimiseks kasutasin peale esimest roheliseks täpitamist hoopis saialilletinktuuri ja viina. (Nii kulub roheline rutem maha.)

Aga siis jäi pisem piiga haigeks ja kiirelt sai selgeks, et vanemast kihutab ta villide arvuga ikka kaugelt mööda. Ma ei liialda, kui ütlen, et peanahk on täiesti ühtlaselt suurte ja väiksemate villidega kaetud. Keeruline on leida kümnesendise-suurust puhast laigukest. Sealt ma isegi ei üritanud rohelisega täpitada vaid võõpan algusest peale viina sisse kastetud vatitupsuga terve pea üle. Ja nägu... ninaots ja väike laiguke kummagi põse peal on puhas, ülejäänud nägu on villidega kaetud. Eriti hull on otsaesine ja kulmude piirkond. Kõhul ja seljal on villid lausa kobaratena ja ikka igast täpist tuleb vill, ei aita ka rohelisega peitsimine. Ei kuivata see miskit ära. Ei ole kohta, kus ville ei oleks. Ka suus ja talla all on villid, kõrvade sees ja ümber, peopesas ja sõrmede vahel. See on tõsiselt kohutav, milline mu vaene laps praegu on.
Ning lisaks oli palavik neli ööpäeva jutti iga 4-5 tunni tagant 38,9. Panadoli siirupit kulus metsikult. Täna (viiendal päeval) oli õnneks palavik madalam ja üle 38 ei kerinud kordagi. Ville enam õnneks juurde ei tule ja hea ongi, sest puhast nahka on ikka väga vähe alles jäänud.

Vingumise lõpetuseks ütlen nii palju, et kui ma varemalt mõtlesin, et kui mõne sõbranna laps tuulekaid põdema peaks, siis lähen ja korjan sihilikult selle pisiku oma tibidega üles, siis... Olles selle õuduse kaks korda jutti läbi teinud, ütlen ausalt, et kui oleks võimalik, siis lükkaksin pisemal piigal selle põdemise nii kaks aastakest edasi. Vanem piiga sai juba aru, et ei tohi kratsida ja paigal tuleb seista, kui ville peitsin, aga väiksem punnis ikka kõvasti vastu ja nuttis lahinal, kui teda tohterdasin. Lisaks veel villidest põhjustatud valu ja ebamugavus, mis muutsid muidu toreda ja rõõmsa lapse maailma kõige suuremaks hellikuks ja viripilliks. Minu närvid on ribadeks ja lapsest on niii meeletult kahju, et pisar tuleb silma, kui sellele mõtlen.

Ja see, kust suurem piiga selle pisiku üldse üles korjas, on meie jaoks täielik müstika. Lasteaias nende rühmast seda keegi põdenud pole (ja sellist asja eriti ei anna varjata, kui just last kuu aega kodus ei hoia) ja kellelgi külas me ka käinud ei ole. Ilmselt saime mõnel nädalavahetusel poes käies selle kätte, aga millal täpselt ja kust... Vanem piiga ju ei puutu ostukäruga kokku ja poes ta riiulitel asju ka ei käpi. Hämming igatahes...

1 kommentaar:

soodoma ja gomorra ütles ...

Hoia neid. Tuulerōugete tüdistus pidavat olema sageli kōrvapōletik ja ka suus olevad villd. Minu plika sai peale rōugeid veel mōlemad kaks jama otsa. Mina pole ka nii jubedais tuulerōugeid näinud, kui plikal. Samuti palju ville ja üle 39 palavikku. Mitu päeva. Suuremad poisid pōdesid omal ajal nagu nohu.