kolmapäev, 31. detsember 2014

2014 ja 2015

2014. aasta mõned erksamad ja olulisemad sündmused:
* Käisin koos noorema lapsega Belgias sõbrannal külas. Ülilahe reis oli! Palju väikseid lapsi, maitsev Belgia õlu ja ohtralt turistina ringi uudistamist. 20 km käruralli, 10 km rattaralli, suts Prantsusmaale ja pikk kärutiir Brüsselis. Jäin väga rahule. Sellega seoses...

* Sõin konnakoibi!

* Juulis läks minu kullakallis Joosep üle vikerkaaresilla kiisude taevasse. Peaaegu 11 aastat tõi ta meie ellu ohtralt rõõmu ja armastust. Jään seda imearmast karvakera igatsema...

* Noorem laps sai edukalt lasteaeda saadetud. Harjutamine läks sama ladusalt nagu vanema lapsegagi. Ei mingit nutmist, ei mingeid tagasilööke, laps naudib esimesest päevast alates lasteaias olemist.

* Läksin tagasi tööle! Läks suisa nii hästi, et sain oma vanale töökohale tagasi ja selle üle on mul ainult hea meel. Mul on tõsiselt lahedad töökaaslased, kellega koos igav ei hakka. Ja ütleme ausalt, kui ikka oled viis aastat lastega kodus olnud, siis on väga mõnus tagasi täiskasvanud inimeste seas olla.

* Napilt oleksin Endomondoga 1000 kilomeetrit täis saanud, vaid 11,3 km jäi puudu.

Kokkuvõtlikult - oli vahva aasta. Kuna aasta alguses mingeid eesmärke ei püstitanud, siis ei olnud ka stressi, et miskit saavutamata oleks jäänud. Ainuke asi, mis meele mõruks teeb ja enda peale pahaseks muudab, on see, et jätkuvalt ei suuda ma oma kehakaalu kontrolli alla saada ja eesmärgini jõuda. Asi seegi, et aasta lõpuks seis nulli jääb - vahepeal kaal langes, vahepeal tuli mühinal juurde, aga lõpuks olen ikkagi sama numbri peal, mis aasta alguseski kaalult vastu vaatas.


Uueks aastaks aga panen mõned eesmärgid paika, siis on põnevam ju:

* Olen optimist ja panen eesmärgiks, et vähemalt 1500 km võiks Endomondo seltsis ringi liikuda. Kui ma laisaks ei muutu ja iga tööpäev jala töölt lasteaia juurde jalutan (~3,5km) ja võimalikult paljudel tööpäevadel ka lõuna ajal väikse tiiru jalutamas käin (keskmiselt 1,5-4km), siis peaks see olema täiesti teostatav eesmärk. Lisaks käime tihti ka nädalavahetustel perega linnas jalutamas, nii et loodan eesmärgi saavutada.
Muidugi oleks ülivahva, kui saaks 2015. aastal 2015 kilomeetrit täis, aga see eeldab iga päev umbes 5,5 km läbimist ja realist minus teab, et seda ma ei saavuta.

* Tahaks kaalu peal ikka raseduste eel olnud 66,6 ette saada. Ideaal oleks muidugi 65, aga kuna ma pole suutnud 2,5-aastaga seitsme asemel kuut ette saada, siis ei hakka päris utoopiliseks ka minema.

* Pean end kokku võtma ja lõpuks selle keerulise pusle kokku panema, mis praeguseks juba natuke üle aasta poolik on. Tunnistan ausalt, et viimased 3 kuud pole seda vist kordagi kapi otsast alla võtnud... Aga kokkupanemist ootavate puslede hunnik on päris kõrge ja kuna ma alla anda ei taha, siis pean selle enne kokku panema, kui uuesti lahti saan lammutada ja järgmise pusle kallale asuda.

No ja üleüldiselt tahaksin olla natuke vähem närviline ja palju rohkem kannatlikum. Nii laste kui ka kalli Abikaasaga. Muud nagu eriti polegi. Olen praeguseks hetkeks saavutanud oma elus kõik suured eesmärgid, mis kunagi nooremas eas püstitatud sai. Uusi suuri eesmärke pole veel välja mõelda suutnud. Naudin hoopis seda, et elu on ilus. Kui enam nii ilus pole, siis mõtlen edasi. :)

kolmapäev, 3. detsember 2014

Oh, kuusepuu, oh, kuusepuu...


Andsime laste survele järgi ja tõime poest sellise armsa kuusekese koju. Päris kuuske ei hakanud kassi tõttu tooma, mul on siiamaani meeles, kuidas kunagi ammu meil kass ühe jõulu jooksul kaks korda kuuse otsa ronis ja sellega pikali lendas. Peale toda jõulu me enam kuuske koju ei toonud, sest peaaegu ühtegi jõuluehet polnud enam alles. Minu lapsepõlves olid ju ainult õhukesed klaasist ehted ja põrandaga kohtudes jäi vaid suur kogus klaasipuru alles. Nii et kunstkuusk oli meie ainuke valik.

Ehteks on eelmisel aastal sädelevaks värvitud käbid, pisikesed klaasist kuulikesed, suured penoplastist pallid, millele on säravad pärlikesed peale liimitud ja kolm suurt plastikust palli, kus linnupilt peal. Kuuse ehtimise au jäi tervenisti lastele, mina ainult sättisin ehted kindlamalt oksa külge. Aga ühtegi ehet ise paigutada ei saanud, lapsed krabasid kõik ehted enda kätte ja kahekesi arutasid, kuhu mida panna. Oli tõeline nauding vaadata, kui õnnelikud lapsed meie kuuse üle olid. Kui ma kuuske kokku panin, siis nad sõna otseses mõttes põrkasid mööda tuba ja üritasid veel poolikule kuusele juba ehteid sättida.

Lapsi ja nende rõõmu vaadates tuleb endalegi meelde see puhas rõõm, mis lapsepõlves jõule ümbritses. Lapsena täidab jõule suur ootusärevus - millal saab jõuluehted välja panna, mida päkapikud toovad ja mis kingitused jõuluvana kingikotist saab. Lapsevanemana on samad mõtted peas, aga paraku selle poole pealt, et mida ometi osta ja ise meisterdada, kust saaks just need õiged asjad kõige soodsama hinnaga ja kuidas ikka kõikide ettevalmistustega õigeks ajaks valmis saada. Jõulumeeleolu ja ootusärevus kaob selle vahele nii ära, et ei saa arugi, kui juba jõulumasendus kanda kinnitada üritab.

Ma loodan, et ma suudan kingituste planeerimise ja jõulupidude virr-varris leida need helged hetked, mis meele rõõmsaks teevad ja jõulustressi kaugele eemale peletavad. Laste rõõm aitab sellele kõvasti kaasa. :)

Ilusaid ja helgeid jõuluplaane teilegi, kallid lugejad. :)

Mõni leht on sinine

Millal ma ometi õpin, et kunagi ei tohi kiita, kuidas lapsed nii kenasti terved püsivad? Eile sai ääri-veeri mainitud, et pisitibin on erakordselt terve püsinud ja mis on tulemuseks - öösel ärkasime õnnetu nutu peale ja lastetuppa jõudes leidsime eest ühe oksendava lapse. Nüüd olengi oma esimesel haiguslehel. Tibin on õnneks üsnagi kõbus ja rohkem oksendanud ei ole, ainult väike palavik ja nohu tunduvad olevat. Nii et kõigi eelduste kohaselt olen varsti tagasi tööl.


Aga miks öeldakse haiguslehe kohta sinine leht? Kunagi väljastati haiguslehti sinisel paberil?

pühapäev, 23. november 2014

Elu esimene piparkoogimajake!

Nii kui piparkoogitaigen ja jõulukraam poodi müügile jõudis, hakkasid lapsed piparkoogimaja nõudma. Lõpuks andsin alla, tegin suure portsu piparkoogitaigent valmis ja asusin nikerdama. Retsept on saadud sõbranna käest, šabloonid leidsin Toidutare lehelt ja teostus on võetud Selveri jõuluajakirjast.

Detaile ei lõiganud enne küpsetamist valmis. Rullisin hoopis kaks plaaditäit taigent ja lõikasin akna-avad välja. Proovisin purustatud karamellikommidega värvilisi aknaklaase ka teha, aga taigent rullides unustasin ära, et see taigen kerkib päris mehiselt... Nii et akendest ei tulnud suurt miskit välja.  Kui taignaplaadid küpsenud olid, siis lõikasin kuumast plaadist detailid välja ja jätsin sinna samma jahtuma.

Glasuuri tegin ise, detailid kaunistasin enne majakese kokkupanemist ära ja detailide liitekohad mätsisin pärast paksult üle. Glasuuri sai muidugi ohtralt... Ja kuna mul polnud piisavalt tugevat kilekotti, siis oli see kaunistamine üks väääääga vaevaline tegevus. Lõpuks oli kotis neli-viis auku ja terve laud oli glasuuri täis. :D

Detailid panin kokku sulatatud suhkruga. Tõesti väga kiirelt ja tugevalt sai maja kokku pandud, aga ühtlasi sain endale ka ühe piraka villi pöidla peale. Kuum suhkrukaramell on nimelt... kuum. Väga kuum.


Aga valmis ta sai ja loodetavasti ei lammuta lapsed seda esimese päevaga tükkideks. Kui eriti hästi läheb, kestab isegi jõuludeni.

teisipäev, 18. november 2014

Lapsesuu

Üks päev sõitsime autoga koju ja vanem piiga rääkis erinevates loomadest, kelle pilti ta raamatust näinud on. Ühel hetkel teatas ta rõõmsalt:
Tibin: "Ma nägin merijobu pilti!"
Mina parandasin leebelt: "MeriHobu ikka. Jobu ei ole ilus sõna."
Tibin: "Aga merihobu võib olla ka jobu!"


Teine päev sõitsime linna poodi ja ma uurisin kalli Abikaasa käest, kas ta on mõelnud, mis valguslahenduse ta kraanikausi kohale kapi külge ehitab. Tagaistmelt kõlas selle peale vanema tibina rõõmsameelne teadaanne:
"Mul on idee! Paneme sinna... (pinev paus) ... LAMBI!"


Üldse on vanem piiga niuke nutikas jutupaunik, et iga teema kohta jagub tal arvamust ja soovitusi. Igav ei hakka, see on 100% kindel. :)

kolmapäev, 5. november 2014

Ilus hetk

On tõsiselt südantsoojendav saada selline telefonikõne: "Oi, ma kuulsin maja pealt, et sa oled tööl tagasi. Ma kohe pidin helistama ja tere ütlema! Nii armas, et sa tagasi oled!"


Tore, et peale viit aastat veel inimesed mind mäletavad ja minu tagasituleku üle rõõmustavad. :)

esmaspäev, 3. november 2014

Sain tööd :)

See nädal on teine Abivalmis Iti puhkusel ja tema kõned-kirjad suunduvad mulle. Ütlen ausalt, et ma tõesti lausa naudin seda, et mul on nii palju tööd nüüd. Oktoobris oli ikka selliseid päevi ka, kus tekkis tahtmine heegeldustööd kaasa võtta, et miskitki teha oleks. Täna on kiire-kiire ja see on nii mõnus :)
Tundub, et aju hakkab ka vaikselt lapsehoolduspuhkuselt tagasi tulema ja suudab kiirema tempoga isegi sammu pidada. Ma vahepeal juba kartsin, et ajuvabadus on püsiv ja pöördumatu, aga õnneks ikka taastun vaikselt. :D

Ja eile sai täis 9 aastat päevast, mil esimest korda siia firmasse tööle tulin. Üheksa aasta peale on staazi 4 aastat ja 2 kuud. Ühtlasi sai mul septembris täis 9 aastat päevast, mil Tallinnasse kolisin. Aeg ikka lendab...

kolmapäev, 29. oktoober 2014

Eile tööl...

Lahtiütlus: Nüüd tuleb natuke itihuumorit. Tavainimestele see ilmselt naljakas pole.

Eile oli praktiliselt kogu meie arvutivõrk suurema osa tööpäevast maas, sealhulgas ka meilisüsteem ja axaptaserverid. Ühel hetkel tuli it-tuppa TarkMeesTaskus ja aset leidis umbes selline vestlus:
TMT: "Kuulge, kas kõik serverid on maas?"
Meie: "Jah, kõik. Mitte miski ei tööta."
TMT: "Aga kas teil ei ole siin mingit axaptat, mida ma kasutada saaksin. Noh, nii tagavaraks..."

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Meie

Hiinamaalt leiab vahel ikka tõsiselt armsaid asju. :)

reede, 10. oktoober 2014

Lammas

Kui nüüd lambaajudest rääkida, siis mina olen hetkel vist nr.1 LambaAju. Pika ja põhjaliku otsimise järel pidin nentima fakti, et ma olen minema visanud kõik juhendid ja dokumendid, mis ma kunagi siin töötades enda jaoks paberile kirjutasin/printisin. Ilmselt oli selle taga loogika, et viie aastaga on asjad kindlasti nii palju muutunud, et vanu pabereid pole lihtsalt enam vaja. Aga... reaalsus on see, et mitte muhvigi pole muutunud ja ma peksan iga päev pead vastu klaviatuuri, sest ma ei mäleta enam asju, mida kunagi teinud olen ja mille kohta mul olid enda jaoks juhendid tehtud. Täielik lambaaju olen! Suurema osa päevast tunnen ma, kuidas mu aju kohe-kohe lõhkeb selle pingsa mõtlemise ja meenutamise peale.
Seda suurem on muidugi rahulolu, kui ma suudan seadistuste baasis olevate dokumentide, oma mälufragmentide, google ja enda loogilise mõtlemise toel mingid probleemid iseseisvalt lahendada. Aga see ajugümnastika, mis selle saavutamiseks kulub, on tõsiselt väsitav.


Õnneks on täna reede. See on see, mis mind hetkel mõistuse juures hoiab.

pühapäev, 5. oktoober 2014

Mutt vs lauajalg

Kolm tööpäeva on möödas ja neid sobib kõige paremini iseloomustama lause "Ma tean, et ma tean, aga, kurat võtaks, ma ei tea!" Tõsiselt hulluks ajab see tunne! Istun oma tööarvuti taga ja mõtlen, mõtlen, mõtlen ja veel kord mõtlen. Ja ei mõtle välja! Ma tean, et ma olen neid asju teinud. Ma tean, et ma olen neid asju teadnud. Aga ma ei suuda mitte mingi nipiga neid meelde tuletada! Täielik tühjus! Üks töökaaslane lohutas, et need teadmised on kõik raudselt olemas, lihtsalt need on ämblikuvõrkudega kaetud. Ma nentisin siis nukralt, et kuna ämblikke ma kardan, siis aju ei julge minna neid võrke näppima. :D

Need kolm päeva on möödunud ohtra googeldamise saatel, lisaks olen istunud ninapidi seadistuste baasis ja kõiksugu dokumente lugenud, et asju meelde tuletada. Reedel näiteks üritasin pool päeva meelde tuletada/välja selgitada, kuidas ma saaksin meie telefonikeskjaama logida, et seal enda numbri juurde õige nimi panna. Küsida ei tahtnud (sest krt vtks, ma ju tegelikult peaksin seda teadma!!!) ja google ka abiks ei olnud. Ning ei, ma ei mõelnudki seda välja. Esmaspäeval pean ikkagi küsima.


Aga kui see meeleheide ja saamatuse tunne kõrvale jätta, siis tegelikult on tõeliselt mõnus tagasi tööl olla. Minu osakonnas on jätkuvalt tööl väga hea huumorisoonega meesterahvad, kellega on igas tööpäevas natuke nalja ja naeru, tihti rohkemgi kui natuke. Meie toad koliti vanast (ja kehvast) avatud kontoris asunud nurgakesest uude ja vaiksesse kohta, mis asub maja kõige tagumises nurgas, kuhu viib pikk ja pime koridor, mille ees on uks, mida suurema osa töötajate uksekaart ei avagi. Ja meil on nüüd aknad! Noh, enne oli ka - üks väike katuseaken kõrge plekkatuse sees... Nüüd on mõnusalt terve seina laiuses aknad, mida saab ka lahti teha! Mida sa hing veel oskad tahta, eksole. :) Nii et mina olen rahul. Mõnusalt kodune on tööl olla, ausalt ka. Loodetavasti hakkab mingi hetk aju ka ikka tööle ja unustatud teadmised ujuvad pinnale. Siis võiks juba täitsa rahule jääda. :)


Hetkel on siiski veel ebaselge, kumb on lollim - mina või lauajalg. Esimese kolme päeva järel on skoor 3:0, mina olen ikka kõvasti lollim. :D

teisipäev, 30. september 2014

Läbi.

Täna on viimane päev vabadust, homsest algab taas tööinimese elu. Ja teate, mida ma viimased poolteist nädalat teinud olen? Ei ole sõbrannadega kohvitanud, pikki jalutuskäike nautinud või poodides kolanud. Olen hoopis oma haigete lastega toas istunud. Eelmine nädal ühega, reedest alates teisega. Toast välja olen saanud täpselt 4 korda - üks kord kohalikku poodi (max 15min), teine kord kollaseid ja punaseid sügisesi lehti korjama (20min), korra Selverisse (40min) ja pühapäeval Paavlisse ja seejärel marsaga koju (koos sõiduga ~4,5h.) Ütleme nii, et vaikselt lähen hulluks juba. Ilmad on fantastilised ja mina istun nelja seina vahel.

Ja homme lähen tööle niimoodi, et kallis Abikaasa jääb haige lapsega kodust tööd tegema. Muidugi kõigepealt viib ta mind ja teise lapse linna, seejärel sõidab koju tagasi. Ühistranspordiga lihtsalt ei ole võimalik siit niimoodi linna sõita, et jõuaksin lapse lasteaeda viidud ja ise kella kaheksaks tööle mindud. (Olgu, on võimalik, kui veerand seitse siit bussile istuda.)
Üldiselt meil hakkabki nii olema, et nii palju kui võimalik on haige lapsega kodus mu kallis Abikaasa, sest tema saab kodust tööd teha. Minul seda võimalust paraku ei ole. Nii et lapsed saavad nüüd ohtralt issiga kvaliteetaega veeta.


Aga jah, homme tööle. Esialgu on see ilmselt puhkuse eest. :D Kahe nädala pärast olen kardetavasti tagasi kodus, sest mind lihtsalt lastekse lahti. Aju on täielikult kärbunud nende koduste aastatega ja tõesti tunnen, et arvutialal olen ma loll nagu lauajalg. Ja ma peaksin veel teisi aidata suutma...? Väga kahtlane.

teisipäev, 23. september 2014

Aluspesu õue kuivama?

Laupäeval oli imeilus ilm ja tundub, et pooled meie majaelanikest pesid pesu selle puhul. Nii ka mina. Ja kui ma riputasin pesu õues nöörile kuivama, siis jäin mõtlikult naabrite pesu vaatama... Ühel pool mind rippusid pensionärist naabrinaise langevarje meenutavad rinnahoidjad ja "keskea rõõmud", teisel pool kolme erineva naabrinaise pits-stringikesed ja naabrimeeste bokserid. Mitte et ma mingi pervert oleksin ja käiksin võõrast aluspesu piilumas, aga see lihtsalt jäi silma. Mina ei vii aluspesu õue kuivama, see on siiski privaatne kraam ja ma ei riputa seda tervele külarahvale vaatamiseks välja. Õue ma ju ei lähe aluspesuväel jalutama.. Aga minu naabrid riputavad lahkelt oma värvilised rinnahoidjad ja püksikud välja nöörile kuivama, nii et iga suvaline mööduja saab neid näha.

Ja ma hakkasin mõtlema, et kas ma olen erand või reegel...? Enamustes kohtades pole enam olemaski selliseid suuri pesunööre, kus inimesed saaksid värske õhu käes oma riideid kuivatada. Aga kellel veel on (või tahab niisama teoreetiliselt arvamust avaldada) - kas teie pane(ksi)te oma aluspesu õue kõigile nähtavalt kuivama või mitte?
   

esmaspäev, 22. september 2014

Lõpp

Surm on kummaline asi. Kui tuli telefonikõne kurva uudisega, siis esialgu polnudki nagu kurb olla. Oli hoopis kergendus, et kallis inimene sai lõpuks vaevast ja valust vabaks. Mitu päeva rääkisin sellest ja ikka ei olnud nagu eriti kurb. Ja siis tuli matus. Ja teadmine, et ma ei näe seda inimest enam mitte kunagi, lajatas nagu labidaga pikki pead. Mitte kunagi ei saa ma talle enam külla minna, temaga rääkida, teda kallistada. Suur tühi auk on seal, kus kunagi oli minu kallis vanatädi. On tõesti tõsi, et matus on vajalik elusatele, et lahkunuga hüvasti jätta ja tema surmaga leppida. Enne ei pruugi lõpetatus lihtsalt kohale jõuda.


Aga lahtise kirstuga matused... Milleks ometi? Kas poleks parem meenutada elusat kui tekitada tempel mällu igaveseks kriitvalge lahkunuga?

neljapäev, 11. september 2014

Vaikus on jätkuvalt kuldne

Ma vist ei harjugi selle vaikusega ära... :) Vahepeal olid lapsed ühekaupa ja kahekaupa nohuga kodus ja täna on jälle päev, mil lapsed on lasteaias ja mina ei ole kuskil linnapeal kondamas. Nii kui hommikul ukse kalli Abikaasa ja laste tagant kinni panin, nii saabus see imeline vaikus. Justkui korter ka puhkaks sellest madinast, mis siin muidu iga päev toimub. Kõrvad puhkavad, kohe päriselt ka. :)

kolmapäev, 10. september 2014

Kööginurk: borš talveks purki!

Tegin nädalavahetusel suuuuure laari borši supipõhja talveks purki. Kuna minu vana retsept ei leidnud kalli Abikaasa silmis heakskiitu, siis veetsin tunnikese netis surfates ja uut retsepti valides. Lõpuks langes valik Toidutares oleva retsepti kasuks, kuna sinna sisse käis lisaks porgand-peet-kapsale veel tomat ja kurk. Retseptis toodud kogustest sain ma umbes 8 liitrit supipõhja. Ma ei tea, kuidas see supiks tehtuna maitseb, aga kui ma täna poolikuks jäänud purgist seda maitsesin, siis oli küll tunne, et jess, jackpot! See supipõhi on imemaitsev ka niisama külma salatina! Ei pea üldse supiks keetma, et seda nautida. Ja kuna see on nii maitsev, siis panen tulevikutarbeks selle retsepti ka siia üles.


***********************************
Endatehtud boršipõhi 
Valmista suve lõpul, sügise algul suurem kogus boršipõhja ja pane purkidesse. Supi tegemiseks lahjenda seda 1:1 veega, lisa liha või vorsti ning soovi korral ka kartuleid.

 Koostis 
3 kg valge peakapsas
1 kg porgand
1 kg peet
1 kg kurk
1 kg tomat
1 kg sibul
0.5 l õli
200 g suhkur
5 -10 sl sool
5 lehte loorber
4 sl äädikas 30%
tilli
20 tera must pipar

Valmistamine:
1. Riivi porgandid ja peedid, viiluta kapsad.
2. Tükelda tomatid (soovi korral koori eelnevalt), kurgid ja sibulad.
3. Aja suures potis õli kuumaks, pane sinna riivitud peet ja porgand ning keeda 5 minutit.
4. Lisa kapsas, pipar, sool, suhkur ja loorberilehed, keeda 20 minutit.
5. Lisa ka tomati-, kurgi- ja sibulatükid ning keeda 20 minutit.
6. Viimasena lisa äädikas ja tükeldatud till, keeda veel 2–3 minutit.
7. Vala kuum salat steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

Kogustest valmib 7 liitrit.

HEA IDEE! Värske kurgi asemel võid kasutada ka marineeritud kurki. Lisa need tükeldatuna koos äädikaga kõige viimaks, keeda korraks kõik veel läbi ning tõsta boršipõhi purkidesse.


Allikas: Toidutare
***************************************

Ma arvestasin koguseid puhastatud juurikate kohta, nii et turult ostsin kõiki asju paarsada grammi rohkem. Ilmselt seetõttu tuligi mul seda suppi ligi 8 liitrit. Värske kurgi asemel kasutasin marineeritud kurki. Tomatit ei koorinud. Peeti panin sihilikult umbes 200 grammi rohkem, kuna mulle maitseb peedine borš. Üldiselt ei ole hullu, kui sada grammi rohkem-vähem neid juurikaid saab, need mõjutavad rohkem kogust kui maitset.
Äädikat panin enda koguse kohta 5spl, soola 6spl. Musta pipra panin jahvatatuna, siis on hiljem suppi mõnusam süüa. Tilli panin umbes 1spl. Suhkrut ja õli panin nagu retseptis kirjas, ei ole liiga õline ega magus.
Keetsin suppi tükk aega kauem, kui retseptis kirjas, igas etapis ilmselt 10-20 minutit rohkem. Mul on 10-liitrine pott ja mulle tundus, et asjad lihtsalt ei keenud selles õige ajaga korralikult pehmeks. Kui nüüd külmalt seda sõin, siis oli just see paras väike krõmps veel sees, ei olnud liiga pehme ega liiga kõva. Mina olen selle retseptiga väga rahul ja ilmselt teen järgmine aasta uuesti. :)

Tagasi tööle!

Käisin eile töö juures ja tegime asja ametlikuks - esimesest oktoobrist lähen tööle tagasi. Hirm on korralik nahavahel, sest ma olen ju peaaegu 5 aastat kodune olnud. Vähemalt pool ajust on selle ajaga ilmselt juba kärbunud, ilmselt rohkemgi. Vanale töökohale on vaat et raskemgi tagasi minna kui täiesti uues kohas alustada, uues kohas ei osata sinust eriti midagi oodata, aga vanas kohas juba teatakse, mida oskad-tead ja eeldatakse, et tuled samade teadmiste-oskustega ka tagasi. Reaalsus on aga see, et ma olen unustanud kindlasti väga-väga palju asju ja alguses olen ilmselt täielik käpard. Loodame muidugi parimat, aga hirm on suur.

Tegin eile juba natuke algust tagasiminekuks valmistumisel ja käisin tööriideid ostmas. Ei plaaninud tegelikult üldse kuhugi poodi minna, aga kuna kuumas bussis üle Pärnu mnt raudteeviadukti nõksudes (teeremont) hakkas vanemal piigal paha (ta on köhane ja seega ei ole lasteaias), siis tulime Vineeri peatuses juba maha. Ja seal üle tee oli kohe suur silt, et Humanas on 2-euri päev. Kuna mul on hädasti uusi teksapükse vaja, siis läksimegi sinna uudistama. Tund aega hiljem lahkusin poest kahe seeliku, ühe viisaka pluusi ja ühe kleidiga (selline, millele käib viisakas särk alla.) Teksapükse muidugi ei saanud. Seejärel vaatasin üle tee Uuskasutuskeskusesse ja sain sealt veel ühe ilusa seeliku (2,5€), aga ei mingeid pükse. Lõpuks käisin veel Mustamäe Uuskasutuskeskuses ka ja sealt sain 1€ eest peaaegu kandmata Hilfigeri teksad. Numbri võrra küll väiksed, aga no nii hea lõige ja pikkus oli, et ostsin ära. Mul nagunii hetkel kaalulangetus käsil ja küll ma neisse pükstesse sisse kahanen. Ongi hea eesmärk, mille poole püüelda. :D
Nii et tööriiete garderoob hakkab vaikselt juba ilmet võtma, nüüd peaks mingi hetk ka aju treenima hakkama, unustatud asju meelde tuletama ja uusi juurde õppima. Kolm nädalat veel ja aju peab jälle tööle hakkama ju. :)

reede, 5. september 2014

Umbehää suvikõrvitsapirukas!

Sünnipäeva ajal tegin kutsumata külalistele parmesani-suvikõrvitsapirukat ja kuna see oli lihtsalt niiiiii hea, siis tegin täna jälle. Ja no veelgi parem tuli! Ja kuna head asja tuleb jagada, siis kopeerin selle retsepti siia kah.

********************
Parmesani-suvikõrvitsapirukas 

500 g pärmi- lehttainast
500 g suvikõrvitsat (ehk üks pikk ja sale rullkõrvits)
2 küüslauguküünt oliiviõli soola ja musta pipart
150 g maitsestamata toorjuustu
75 - 100 g riivitud parmesani

Valmistamine:
Lõika suvikõrvits köögimandoliini abil õhukesteks viiludeks. Pane kaussi, lisa hakitud küüslauk ning sorts oliiviõli, maitsesta julgelt soola-pipraga. Sega käte abil õrnalt läbi ning lase kümmekond minutit maitsestuda.

 Rulli pärmi-lehttainas veidi õhemaks ja tõsta ahjuplaadile. Tee tainaservadele noaga umbes 1-1.5 cm kaugusele servast kerge sisselõige.

 Sega toorjuust umbes poole riivitud parmesaniga ning määri juustusegu ühtlaselt tainale, sisselõikest sissepoole.

 Laota suvikõrvitsaviilud juustuseguga kaetud tainaosale nii, et suvikõrvitsaviilud oleksid kenasti kohakuti.

Küpseta 200kraadises ahjus 15 minutit. Siis puista peale veel riivitud parmesani ning küpseta veel 15 minutit.

Allikas: Nami-Nami retseptikogu

*******************
Mina panin 200gr toorjuustu, sest tundus narr 50 grammi karpi jätta. Ja suvikõrvitsa lõikusin käsitsi, mul lihtsalt pole sellist lõikurit, millega saaks õhukesi viile teha. Esimesel katsel panin ühe kihi suvikõrvitsat nagu retseptis kirjas, aga teine kord panin kahekordse kihi (ehk peaaegu terve suvikõrvitsa) ja tuli mitu korda maitsvam. Suvikõrvitsa maitset sisuliselt tunda ei jää, aga mahlasust annab kõvasti juurde. Isegi mu kallis abikaasa sõi ja kiitis, nii et peab ikka hea kraam olema, onju. :)

Pesupäev

Kuidagi juhtus nii, et meie majas ei pestud pesu peaaegu kaks nädalat jutti. Mis tähendab, et täna hommikul polnud mul suuremale preilile pikki pükse jalga panna ja ta pidi lasteaeda kleidi ja retuusidega minema. (Lasteaias õnneks ikka ühed dressipüksid veel on.) Hetkel on kaks masinatäit asju välja kuivama viidud ja kolmas huugab pesta. Kaks masinatäit ootab veel oma järge. Ilus ilm tuleb ju ära kasutada, saab pesu õue kuivama viia. Kuna kütma pole veel hakatud, siis ei taha üldse toas riideid kuivatada, sest elamine on niigi rõskevõitu.

Aga seda ma ausalt ei tea, kes selle masinatäie väikseid lasteriideid kuivama paneb... Meil suur pesumasin, 7kg mahub sisse. Lasteriided võtavad ju masinas vähe ruumi, aga nöörile riputamine võtab ilmatuma aja, sest iga väike särgike tuleb ju kahe näpiga kinni panna.

Kui ving-ving kõrvale jätta, siis kõige kirkam moment oli, kui lasteriideid sorteerides lugesin sokid üle - 60! lastesokki ootas pesemist!! Õnneks on lastel sokke selline ports, et sahtlis on puhtaid sokke veel vähemalt nädalaks. Aga ikkagi... 60 sokki korraga pesus... Juba ainuüksi nende kuivatamiseks läheb mul terve pesurest kasutusse. (Sokke-aluspesu ma õue ei vii, need kuivavad toas.)


Ja et pesupäev ikka täielik oleks, siis on mul kuri plaan ka aknad täna ära pesta. Köögis pesin juba hommikul, siis paistis päike sinna peale ja oli soojem olla. Varsti võtan tubades aknad ette. Ja kui eriti tubli olen, siis pesen põrandad ka ära. Lastevaba aega tuleb maksimaalselt ära kasutada ju. :)

teisipäev, 2. september 2014

Vaikus on üskinda kodus kuldne

Täna on esimene päev, mil mõlemad lapsed on terve päeva lasteaias ja mina olen üksinda kodus. (Eelmised pisitibina lasteaiapäevad olen ma linnas sõbrannaga jalutanud või külas olnud.) Kõige eredam mulje tänasest on see, et ma ei mäletanud enam, milline üks vaikne kodu "välja näeb." Et mitte kuskil mitte keegi ei räägi, mängi, maga ja ma saan teha täpselt seda, mida ma parajasti tahan. Eks ma olen viimase ~5a jooksul varemgi üksinda kodus olnud, aga see on olnud alati loetud tundideks ja siis ma olen pidanud lühikese aja jooksul võimalikult palju asju ära tegema. See ei ole see õige üksinda olemine. Täna on viimase ~5 aasta jooksul esimene kord, kui ma olengi täiesti üksinda terve päeva ega pea X kellaks sadat asja valmis tegema.
See on lihtsalt nii mõnus tunne siin vaikuses istuda. Ma tundsin üle väga tüki aja esimest korda, et võiks muusika mängima panna! Senimaani on kodus olnud taustaheliks kas erinevad lastelaulud, multikad või telekas, lisaks muidugi alatine laste jutuvada/kisa/kolistamine. Sellist täielikku vaikust pole väga-väga ammu olnud. Hetkel muidugi mängib youtube'st Ott Leplandi playlist (tõsiselt fantastiline laulja!) ja ahjus küpseb kohupiima-virsikukook juubelitordipulbrist. Võiks täitsa ära harjuda. :)

Täna ei kavatse ma mitte midagi kasulikku teha, naudin seda haruldast päeva. Homseks koostan juba vaikselt tegemist ootavate asjade nimekirja (ma olen nimekirja-inimene) ja millalgi peaks tsiba tööasju ka meelde tuletama/juurde õppima. Viisime täna meie vana Vesta käsiõmblusmasina ka remonti, 9ndal septembril peaks kätte saama. Kui remondimees suudab selle nüüd elule turgutada, siis on mul ports asju, mis on vaja valmis õmmelda. Näiteks ostsin eelmine nädal suure tüki roosat Hello Kitty piltidega flanellriiet, sellest plaanin endale ja lastele padjapüürid õmmelda ja kui eriti tubli olen, siis proovin nelinurksetele asjadele vahelduseks pisitibile öösärgi teha. Ja nukuvankrile on vaja jälle uus kate teha, sest eelmise minutehtud katte suutsid nad juba ära lõhkuda. Ja noh, tegemist ootavate asjade nimekiri on korralik. Lisaks siis veel asjad, mida ma ei pea, aga tahan teha - näiteks plaanin ohtralt aega kulutada selle pusle kokkupanemisele. Mitu väga huvitavat puslet ootavad juba järjekorras, nii et pean kippelt selle eest ära panema. Muidugi seda "ohtralt aega" on mul vaid kuni oktoobrini, sest siis on mul plaan tagasi tööinimeste seltskonnaga liituda. Õnneks pole ka sugugi hullu, kui ma ei saa veeranditki plaanitud asjadest valmis. Need asjad on minu enda poolt ja minu enda jaoks plaani võetud ja ma ei ole ausalt endas pettunud, kui ma neid valmis ei saa.

Aga jah... Vaikus on mõnus. Ma saan oma mõtteid mõelda ja keegi ei segagi vahele. Ma saan isegi sellise pika postituse ühes jupis valmis kirjutada! Ma olen täiesti vaimustuses avastusest, et ma siiski suudan veel keskenduda ja ühe mõtlemist vajava asjaga rohkem kui 5 minutit korraga tegeleda. Mul on aega, kohe päriselt aega oma asju teha. See on lihtsalt nii uskumatu, et sellest ei saa enne aru, kui ise samas olukorras oled. Üle tüki aja pole ma ema või abikaasa vaid mina ise. Ma igatsesin enda järele... Ma tõesti-tõesti igatsesin enda järele ja ma ei saanud sellest isegi aru, sest ma polnud olnud lihtsalt Mina juba väga-väga pikka aega. Üksinda iseendaga ja oma ajaga. Vaikuses. Mõnus.

reede, 8. august 2014

Nukumaailm

Meil on kodus tuure kogumas tõsine nukuvaimustus. Barbie'd, beebinukud ja päris pisikesed nukukesed - kõik leiavad ohtralt kasutust erinevates mängudes. Ja mis on kahele väiksele preilile kõige huvitavam mäng? Ikka nukkude riietamine! Õigemini suurem piiga paneb riidesse ja väiksem kisub suure naudinguga need riided jälle seljast ära. (Ja järgneb suur tüli...)

Suurem piiga nõudis juba tükk aega, et emme peab nukkudele riideid õmblema, aga kuna mu igivana käsimasin ei õmble jälle ja käsitsi nikerdada ma tõesti ei viitsi, siis ostsin/tellisin hoopis valmisriided. Beebinukkudele sain suure portsu riideid Beebinuku Maailmast, neil on Mustamäel pood ja sattusime sõbrannaga sinna, kui oli 50% ale. Minu ema kudus veel kummalegi* beebinukule sooja mantli, vesti ja pika kleidi ka. Ja lubas veel paar riideeset meisterdada.

Barbidele tellisin Hiinast suure portsu riideid - 10 komplekti püksid + pluus/jakike + kingad ja 8 komplekti, mille hulgas oli nii lühikesi kleite, pikki pükse, särke, üks nahktagi, sukkpüksid ja isegi üks kalipso. Aga lapse kurvastuseks puudusid seelikud, lühikesed püksid ja uhked printsessikleidid. Pikkade seelikutega aitas mu kallis ämm suuremast hädast välja ja õmbles kummalegi* barbile ühe pika teksaseeliku ja ühe maani klošš-seeliku.

Aga lapsel oli ikka mure, et lühikesi pükse pole ja lühikesi seelikuid ka mitte, ning õigel preilil on ju ometi müts ka... Nii ma siis ajasin oma heegelnõela kurjaks ja olen kolm viimast õhtut hiliste tundideni nukuriideid meisterdanud. Hämmastav, kui palju aega kulub ühe pisikese riideeseme tegemiseks! Suuremal piigal muidugi nupp nokib hästi ja kui täna hommikul jälle ärgates uued riided barbidel seljast leidis, siis tuli minult küsima, et mida ma täna õhtul heegeldada plaanin. :D Ma ei hakanud talle ütlema, aga tahaks ujumisriided teha, netist otsisin portsu erinevaid õpetusi välja ja hakkan ilmselt lähiajal katsetama.

Senine "toodang" näeb välja selline:
Pluusid ja kingad on Hiinamaalt tellitud, pikk teksaseelik ämma tehtud. Lühike seelik, kübar ja müts on ühe õhtuga tehtud (seelik katse-eksitusmeetodil ja kõik kolm kokku umbes nelja tunniga...) ja jakiks kasutasin ühte kunagi prooviks tehtud heegelmotiivi, millele õmblesin lihtsalt nööbi külge.

Pluusid, kingad ja nahktagi on Hiinamaalt tellitud, lühike seelik ja kott omalooming ning lühikesed püksid internetist leitud õpetuse järgi tehtud. Kotis on peidus täielikult ebaõnnestunud sall, lõng oli vale ja sai liiga lai tehtud. Suurem piiga juba avaldas soovi, et ma pean lühikesi pükse juurde tegema ja kindlasti mingit muud värvi, sest siis on huvitavam vahetada.

Lapsed on igatahes vaimustuses ja ega ma pean ausalt ütlema, et ma naudin ise ka seda nukkude riietamist. Huvitav on internetist ilusaid õpetusi otsida (või vähemalt inspireerivaid pilte) ja neid kodus järgi proovida. Kui saaksin oma õmblusmasina korda, siis prooviks beebinukkudele ka miskit teha. Ja barbidele tahaks magamiskotid õmmelda.
Ja siis tahaks veel nukumajja mööblit juurde teha, aga sellel rindel pole veel inspiratsioon ja tuhin peale tulnud. Riided on huvitavamad... :)


*Beebinukkusid ja barbisid on meil kumbagi kaks - kummalegi lapsele üks beebinukk ja üks barbi. Beebinukkusid kindlasti juurde ei osta, barbisid ilmselt tulevikus tuleb paar tükki juurde.
Kuigi kui ausalt üles tunnistada, siis "barbilisi" nukke on tegelikult kokku neli, aga kahte ei loe lapsed riietatavate nukkude hulka. Nendeks on Hiinamaalt tellitud Frozeni tegelased Anna ja Elsa. Neil on oma riided (mis küll käivad seljast ära), aga kui ma proovisin neile tavalisi riideid, siis sain lastelt pahandada, et neile ei tohi muid riideid panna. Mõõtudelt on nad muidu täitsa tavalise barbi moodi.

esmaspäev, 21. juuli 2014

Rohenäpp rõõmustab!

Esimesed (ja ainukesed) paisuvad viljad! Seni on KÕIK viljakesed ära kuivanud ja alla kukkunud. Käsitsi tolmendamine ei toiminud, aga õnneks nüüd soojade ilmadega eksib ikka mõni putukas meie rõdule ära ka. Need viljad peavad nüüd maailma kõige paremad viljad olema, et ma isegi kaaluksin järgmisel aastal cucameloni kasvatamist...


reede, 18. juuli 2014

Minu uus armastus

Ma polegi veel kirjutanud, kuidas mu niigi imearmas köök juuni lõpus veelgi armsamaks sai. Varem oli meil köögis üks suur sodi-podi nurk, kus kallis Abikaasa oma lennumasinate ehitamise materjale ja tööriistu hoidis. Kui köögis on kandiline nurk ja ümmargune laud, siis paratamatult jääb see kandiline nurk n-ö üle ja täitub kiiresti ladustamist vajavate asjadega. Lõpuks sai mul sellest kõrini ja panin kalli Abikaasa valiku ette, kas uus nelinurkne laud ja 1-2 tooli või uus kööginurgadiivan ja vana laud. Valituks osutus nurgadiivan, kuna selle istmete all on panipaigad ja saab varem niisama nurgas vedelenud kraami kenasti silma alt ära panna.

Selle imearmsa nurgadiivani leidsime Gigant Mööblikeskusest, kus on ühes suures hallis koos palju erinevaid müüjaid. Peamiselt müüakse seal Vene ja Poola mööblit ja valik on suur. Kusjuures hiljem, kui me hakkasime endale uut sektsioonkappi otsima, käisime seal Gigand'i kõrval olevas ADV mööblisalongis ja sealt leidsime suure valiku kööginurgadiivaneid. Õnneks meeldib mulle meie oma siiski rohkem, seega ei kahetse me valikut. Aga kes otsib näiteks lastetuppa mööblit, siis seal ADV mööblisalongis on väga suur ja ilus valik. Sektsioonkappe oli seal ka, aga mitte sellist nagu me endale tahame.


Igatahes olen ma oma kööki totaalselt armunud, see on täpselt selline nagu mulle meeldib. Mõni pisiasi veel vajaks muutmist, aga üldiselt on köök mu kõige lemmikum ruum terves korteris. :)

kolmapäev, 9. juuli 2014

Tulevik

Piltidele ja aiandusele vahepalaks ohkan õndsalt, et augusti keskelt hakkan väiksemat tibinat lasteaeda harjutama ja oktoobrist on plaan tööle tagasi minna. Õnneks saime väiksemale koha samasse lasteaeda, kus suurem tibin käib. Ja veelgi suurem õnn on see, et mind sügisest ikka tööle tagasi võetakse. Ligi viis aastat olen lastega kodus olnud, ei süüdistaks tööandjat üldse, kui oleks mulle hoopis koondamisteate pihku pistnud.
Nii et hetkel naudin oma viimast vaba suve ja ootan pikisilmi tagasi inimeste sekka saamist. Lapsed on armsad ja toredad, aga viis aastat on viis aastat ja tahaks vahelduseks tööd kah teha. Inimestega suhtlemisest rääkimata.

teisipäev, 8. juuli 2014

See ongi maailma kõige ilusam laul!


Seda laulu lihtsalt pole võimalik kuiva silmaga kuulata. Isegi mu kaks rahmeldavat last kivistusid kohale ja kuulasid-vaatasid vaikselt terve pika video ära. See on lihtsalt nii ilus, nii võimas! See on lihtsalt maailma ilusam laul. Konkurentsitult.
 

teisipäev, 1. juuli 2014

Rohenäpp raporteerib

See paganama ilm võiks juba ükskord soojaks minna! Aiamaal on totaalne ikaldus. Tomatid istuvad ilusti rohelisena taimede küljes, ei näita mingit huvi üles, et kollaseks või punaseks minna. Samas peaksin vist õnnelik olema, et neid rohelisi vilju on see-eest meeletult palju. (Kel soov hea saagiga tomatitaimi järgmine suvi kasvatada, siis soovitan Venus sorti.)
Terava pipra kolisin rõdult tuppa ära, kuna rõdul külma käes ei tahtnud taimed kuskile suunas pikemaks kasvada.
Cucameloni lehed hakkavad juba vaikselt kollaseks kiskuma, viljad kukuvad järjest küljest ära. Üritan ikka mesilast mängida ja isasõiega emasõisi tolmendamas käia, aga sellega on ka viimastel päevadel tõsine ikaldus, sest mitte ühtegi lahtist isasõit ei ole. Emasõied õitsevad nii kuis jaksavad, aga vot mitte ühtegi tolmendamiseks sobivad isasõit pole. Nii et ikaldus. Õhkõrn kahtlus on, et ehk vahepeal siin õnnestus ikka paar õit ära tolmendada ja vast saab ka mõne viljakese maitsta... Aga ma ei hõiska enne, kui reaalselt viljad paisuma hakkavad.
Üldiselt ei ole tänavu ikka üldse sobiv suvi, et lahtisel rõdul aiamaad pidada. Hea, et arbuusi mulda ei pistnud, see oleks praeguste tingimuste käes ilmselt ammu maha surnud.

Pole vaja tõtt ilustada

Käisime laupäeval loomaaias. Üks ema oli oma väikse tütrega (umbes 3a) pruunkaru puuri juures, kus on silt "Väga vana loom."

Ema oma lapsele: "Vaata, see on hästi suur karu. Ta sureb varsti ära."
 

esmaspäev, 23. juuni 2014

Red Arrows

Käisime ka täna Linnahalli juures Vigurlennugrupi Red Arrows Õhushow'd vaatamas. Väga vägev oli! Meile meeldis ja lapsed vaatasid ka huviga. Suuremale tibile meeldiski kõige rohkem see värviline toss, eriti roosa. Tibide värk. :)

Vägev saak

Selle ühe väikse taime küljes on kokku 32 suuremat ja väiksemat tomatit! Kolmkümmend kaks!

Cucamelonil hetkel pole ühtegi vilja paisuma hakanud. Käin ja "kabistan" neid õisi usinalt, aga tundub, et kasu sellest eriti pole. :( Või siis on töövõtted valed...

reede, 20. juuni 2014

Ilu


neljapäev, 12. juuni 2014

The Mom Song


Asjad, mida üks ema 24 tunni jooksul oma lastele ütleb, pakituna ~3 minuti pikkuseks. Täiesti geniaalne ja isegi oma kahe väikse preiliga tuleb sealt juba palju asju tuttavad ette.
Ma ei tea, kas see ka neile naljakas on, kes ise emad pole, aga mina naersin küll laginal, kui see lugu läbi sai.

Truudusest

Käisin nädalavahetusel Tartus ja kuidagi juhtus nii, et ühel päeval oli kaks eraldiseisvat jutuajamist suhete, meeste ja truuduse teemal. Õigemini truudusetuse teemal. Ma nüüd siinkohal panen oma roosad prillid ette ja ütlen ausalt, et ma olen veendunud, et truudus ei ole juhuse puudus vaid see on teadlik valik. Inimene valib, kellega ta soovib oma elu koos veeta ja ta ka valib, kuidas ta seda suhet austab ja hindab. Ja kui inimene otsustab oma partnerit petta, siis see on tema valik ja otsus. Petja ainuisikuliselt vastutab selle otsuse eest. Partner või armuke ei ole vastutavad kui täiskasvanud inimene otsustab petta. Ta võib ju enda süütunnet leevendada ja oma partnerit süüdistada, et kui see poleks nii või naa teinud või kui see oleks seda või teist teistmoodi teinud, siis poleks ta üldse petma hakanudki, aga see on loll jutt. Kui suhtes on midagi halvasti, siis normaalsed inimesed püüavad neid probleeme lahendada. Ja kui neid ei õnnestu lahendada, siis minnakse lahku või lepitakse, et suhe pole enam nii ilus ja ideaalne ning ollakse edasi selles suhtes ja ainult selles suhtes. Aga ei minda teist naist/meest jahtima, ennast õigustades, et aga vot mu partner on süüdi. Täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude eest.

Teine väide, mis nädalavahetusel õhku visati, on see, et meestel on justkui häbi keelduda, kui mõni naine neile ettepaneku teeb. Et isegi kui nad oma püsipartnerit armastavad ja austavad, siis mehelik au sunnib neid teise naise ettepaneku vastu võtma.
Tundub, et naistel selline "au" puudub, sest mina pole küll kunagi end kehvasti tundnud, kui korvi olen andnud. See meheliku au väide läheb minu silmis lollide põhjenduste lahtrisse, et enda süütunnet leevendada ja petmist justkui väiksema reetmisena näidata. Inimene ise otsustab ja kui tema jaoks on tema "au" truudusest tähtsam, siis reaalsus on see, et tegelikult ta ei armasta ega austa oma partnerit. Kui armastad, siis oled truu. Nii must-valge ongi.

Mind on minevikus petetud ja ei olnud meeldiv seda peale suhte lõppu avastada. Õnneks oli tegemist lühikese suhtega ja armastuseni tunded ei jõudnud, aga haiget tegi see avastus sellegipoolest. Ja tänu sellele juhtumile on minu jaoks truudus suhte üks alustaladest, ilma milleta ma suhet ette ei kujuta. Ma muidugi ei tea, kuidas ma reageeriksin ja käituksin, kui mu kallis Abikaasa mind petaks, aga oma roosade prillide taga usun ma kindlalt, et mul ei tule sellises olukorras kunagi olla. Ma tõesti usungi, et mu kallis Abikaasa on mulle nüüd ja tulevikus truu. (Aga kui peaks siiski selline asi toimuma, siis... all hell breaks loose. Pilpad hakkavad lendama!)


Omaette teema on veel see, et kui inimene oma partnerit petab, kas ta peaks selle üles tunnistama. Ma usun, et kui tegemist oli ühekordse juhtumiga, mis kunagi enam kordamisele ei tule ja mis ka kuskilt ringiga partneri kõrvu ei jõua, siis ei ole vaja üles tunnistada. See ei tee suhtele midagi head, ainult leevendab petja süütunnet. Kas selleks, et endal oleks parem tunne, on ikka õige teine inimene õnnetuks teha...? Lõhutud usaldust on raske parandada ja kui on soov suhtes edasi olla, siis tasuks sellise ühekordse apsaka puhul suu kinni hoida ja edasi elada. Veelgi parem variant on muidugi üleüldse truudust mitte murda ja selline moraalne dilemma jääbki olemata, eksole.
Aga kui petmine on korduv või veel hullem - tekib kõrvalsuhe, siis on reaalne oht, et see jõuab varem või hiljem ringiga koju tagasi. Eesti on lihtsalt nii väike, et sellised asjad ei jää kauaks saladuseks. Kui ikka oma partnerist ei piisa, siis... ma ei teagi, mis siis oleks kõige õigem teguviis. Kui on vajadus korduvalt mujalt seksi (ja seltsi) otsida, siis tuleks iseendale otsa vaadata ja mõelda, kas sa üldse tahad selles suhtes olla. Kui tahad, siis tuleb petmine lõpetada ja palvetada, et see kunagi su partneri kõrvu ei jõua (või üles tunnistada ja palvetada, et andeks antakse...) Kui ei taha suhtes edasi olla või pole valmis petmist lõpetama, siis tuleks see suhe ilusti ära lõpetada. Ei ole mõtet olla suhtes, milles nii palju puudu jääb, et tuleb mujalt juurde otsida. See ei ole armastus vaid mugavus ja laiskus. Ja teise inimese julm ärakasutamine.
Laenan siinkohal Daki blogist leitud ja Johnny Depp'i sulest pärit lauset: “Kui sa armastad korraga kahte inimest, vali see teine. Sest kui sa oleksid esimest päriselt armastanud, poleks sa teise ära armunudki.”



Sellisest mehest ei saa ma muidugi üldse aru, kes oma naise kõrvale võtab teise, selle siis mingi hetk üles tunnistab (süüdistades, et tema naine on süüdi, et ta kõrvalt võttis) ja seejärel on üllatunud, kui naine oma asjad kokku pakib ja koos lapsega minema kolib. Mida kuradit ta siis arvas, et juhtuma hakkab? Naine vabandab alandlikult, et on kehv naine olnud ja toob mehele hommikusöögi voodisse? Idioot.


esmaspäev, 9. juuni 2014

Rohenäpp raporteerib

Minu ilus cucamelon muudkui kasvab. Vahepealsed külmemad ilmad pidurdasid küll kasvu natuke, aga päris uhke tihnik on meil rõdul sellegipoolest. Ja saak tõotab tulla korralik, väikseid viljasid on väga palju. Loodan siiralt, et need ka süüa sünnivad...

Niimoodi tihedalt peaaegu iga lehe juurest tuleb ka mitu vilja ja õiega kasvukest. Tundub olevat kahte sorti õisi - sellised, millel on kohe alguses vili ka taga, ja siis niisama tühjalt õitsevad õied ilma viljata. Kusjuures viljad ei tule nagu tavaliselt aiasaadustel, et kõigepealt õitseb ja siis peale tolmnemist ja õie närtsimist tuleb vili. Cucamelon'il tuleb vili juba enne õie õitsemist ja tolmnemine kui selline ei oma vist üldse tähtsust. Igatahes väga põnevad näevad need õid ja viljad välja ja ootan huviga, millal esimest küpset cucamelon'it maitsta saame.


neljapäev, 29. mai 2014

Nunnumeeter põhja!


 Ideaalne video tänasesse tormisesse ja vihmasesse päeva. :)

teisipäev, 27. mai 2014

Ilusad juuksed!

Eelmise aasta augustis tabas mind korralik juuste hõrenemine. Lõpetasin juuli lõpus imetamise ära ja sellele järgnes tavapärane juuste langemine. Lihtsalt infoks: umbes 3 kuud peale rasedust tuleb esimene laine (raseduse ajal hoiavad hormoonid juukseid peas kinni ja kui 3 kuud peale sünnitust need hormoonid kehast kaovad, kaovad ka kõik raseduse ajal langemata jäänud juuksed), siis peale imetamise lõppu teine - hormoonid mõjutavad juukseid päris kõvasti ja nende kahe sündmuse puhul teevad hormoonid ikka korralikke kukerpalle... No ja kui arvestada, et mul oli kolme aasta jooksul kaks rasedust ja kaks imetamise lõpetamist, siis mu juuksed olid ikka üsna hõredad ja kehvas seisus lõpuks.

Kuna suvel olin enda jaoks avastanud Pinteresti app'i, siis asusin seal ringi tuulama ja tarkust otsima. Keetsin isegi ise šampooni, mis kirjelduse järgi pidi juuksed kasvama ja läikima panema... Kogu kraam rändas kraanist alla, kuna oli täielik saast. Kuna täitsa looduslik ja keemiavaba kraam ebaõnnestus, siis võtsin järgmiseks suuna pool-looduslike šampoonide suunas. Prismast ostsin üki-kaki-kommi-nommi meetodil Nude sarja šampooni ja balsami. Ei teinud enne mingit turu-uuringut ega surfanud internetis, lihtsalt valisin poest selle, mis kõige sümpaatsem tundus. Alguses läksid juuksed ikka väga ruttu väga-väga mustaks, aga jonnakalt kannatasin hambad ristis ära ja kasutasin edasi. Ja ühel hetkel püsisid juuksed kohati lausa 3 päeva talutavalt puhtad! Ning juuksed jäid ka mõnusalt pehmed peale pesu.

Lisaks uuele šampoonile võtsin ka uued juuste pesemise ja kuivatamise võtted kasutusele. Pead pestes panen shampooni vaid juuksejuurtele ja hõõrun mõnusalt vahule ainult pea ümbert (st pikkusesse ei masseeri šampooni ega vahtu.) Vahtu väljaloputades jookseb vahune vesi nagunii mööda juukseid maha ja juukseotsad saavad ka puhtaks. Mustaks läheb ju kõigepealt just pea lähedalt ja otsad on tegelikult puhtad. Balsamit panen väga püüdlikult jällegi ainult niimoodi, et peanahk ja juuksejuured ei saaks kokku. Juukseid loputan jahedamapoolse veega, sest kuuma veega pestes-loputades läheksid juuksed hiljem rutem mustaks.

Kõige tähtsam nipp on ilmselt see, et ma ei hõõru juukseid rätikuga kuivaks. Pigistan juustest vee välja ja mässin rätiku lihtsalt ümber pea. Ei hõõru kohe mitte natukenegi rätikuga. Lasen mõnda aega juustel niimoodi kuivemaks taheneda ja võtan siis rätiku ära, et juuksed saaksid õhu käes lõpuni kuivada. Rätikuga kuivatades hõõrub juuksed kahuseks ja takuseks, eriti kergelt lokkis-laines juuksed nagu minul. Varemalt oli mul peas totaalne varesepesa peale kuivatamist. Nüüd on juuksed mõnusalt pehmed ja siidised, ei lähe pusasse ja püsivad pikalt puhtad. Eriti ideaalne olevat sellise mitte-kuivatamise jaoks t-särk, aga mina ei märganud erilist vahet t-särgi ja käterätikuga "kuivatamse" vahel, seega kasutan mugavusest rätikut edasi.

Praeguseks olen Nude šampooni ja balsamit kasutanud juba ligi 9 kuud ja olen väga-väga rahul. Šampoon koos uue pesemise ja kuivatamise meetodiga on mu juuksed siidiseks ja pehmeks teinud. Kõvasti paksemad on nad ka. Isegi mu juuksur ütles, et mu juuksed on palju tervemad kui varemalt. Kammin neid ka vaid kord-paar päevas, kuna nad ei lähe enam pusasse ega sassi. Ma olen üliõnnelik, et suutsin oma juuksed sellest kohutavast seisust päästa, mis nad eelmise aasta septembris olid. Nüüd saan neid julgelt lahtisena kanda, sest isegi kohe peale pesu ja kuivamist on nad ilusti siledad. Varemalt olid juuksed esimesel päeval lootusetult takused ja kahused, lahtiselt ei saanud nendega kodust välja minna, sest need olid nagu pilv ümber pea.

Ma absoluutselt ei ütle, et selline meetod kõigile sobib, aga minu kergelt lokkis-laines juustele on see täiesti ideaalne. :)

pühapäev, 25. mai 2014

Ilus päev

Täna oli ilus päev :) Käisime Nukuteatris vaatamas etendust Jussikese seitse sõpra, siis lõbutsesime Vanalinna päevade lastealal ja õhtul küpsetasin suure kausitäie dallase saiakesi.
Olgu, lõbutsemisega tegelesid peamiselt lapsed, issi-emme ülesanne oli olemas olla ja vajadusel abistada. Kõik atraktsioonid said suurtibinal läbi käidud - hobusega väike tiir, batuudilinnakus hüppamine, karussell, suur kummitraksidega batuut (pildil) ja kõige lõpuks veel õnneloos ka.

Sellised perekondlikud nädalavahetused on maailma parimad. :)

M-id on ka inimesed

Eile Paavli kaltsukas:
Kaks teismelist tüdrukut (pakuks umbes 13-14a) vaatavad S-suuruses särke ja üks liigub sujuvalt M-suuruse juurde.
Tüdruk1 imestunult: "Sa vaatad M-suurust?!?"
Tüdruk2: "Ja siis...? M-id on ka inimesed."


Mind hakkas täitsa huvitama, kas L-suurus ka veel inimeseks kvalifitseerub või on M viimane piir...?

kolmapäev, 21. mai 2014

Minu cucamelon

Kolisin oma uhke cucameloni rõdule ära. Kasvab teine niukese mühinaga, et ei mahtunud enam aknalauale ära. Õnneks läks ilm õigel ajal soojaks, muidu oleks varsti ridvad kardinapuu külge ajanud.

Tegin veel enne kolimist paar pilti ka toas. Esimesel pildil on stiilinäide krussitavatest ritvadest ja teisel pisikesed õiekesed. Ootan juba põnevusega saaki.


kolmapäev, 14. mai 2014

Kõige värskem pilt minust

Sarnasus on hämmastav, kas pole? :D

Pildi autoriks on mu imearmas 4-aastane tütreraas. Pildil on emme pea ja kaelakeed. Kusjuures ma kannan kaelakeed umbes 3 korda aastas, nii et ma ei kujuta ette, kus kohast ta nende joonistamiseks inspiratsiooni sai.

pühapäev, 11. mai 2014

21 DPC, Day21 ja natuke emadepäevast ka

Newest picture of me
Aega võttis, aga asja sai. Siin on selle photo challenge'i viimane pilt. Täitsa värske, eile tehtud. Sellise pildi saatsin oma emale emadepäeva puhul kaardina. Mina koos oma imearmsate tütardega.

Tänase emadepäeva puhul võin täie kindlusega öelda, et minu elu kõige targem ja õigem otsus on laste saamine. Rasedused olid tüütud, sünnitused ebameeldivad, aga iga päev on minu süda ääreni täidetud kõige puhtama ja kallima armastusega, mida maailmas kohata võib. Nad võivad mind hullumise äärele viia, väsimus ja meeleheide võivad lainetena üle pea lüüa, aga päeva lõpus jääb ikkagi peale positiivne armastuse ja hoolimise emotsioon. Õhtused musi-kalli-pai rituaalid, õrna häälega öeldud "emme, sa oled hästi kallis mulle" ja õnneliku naeratusega uinunud lapsed - nende hetkede nimel olen valmis ka suurimad jonnihood üle elama. Ja ma olen piiritult õnnelik, et mul on õnn olla kahe nii armsa tütre ema.


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

teisipäev, 6. mai 2014

Kassile valu, harakale haigus?

Eile oli hästi kummaline vahejuhtum. Mind tabas üle väga tüki aja meeletu peavalu, kohe nii meeletu, et ma suutsin pool tundi ainult liikumatult diivanil poollamaskil olla, silmad kinni ja telekal heli peaaegu maha keeratud. Pisitibin istus kõrval ja vaatas telekast multikaid. Ja ühel hetkel tuli Christopher minu juurde diivanile, näugus hästi kaeblikult ja nügis end mulle sülle, et ma talle pai teeksin. Peaaegu 15 minutit nurrus mul süles ja nautis paitamist. Isegi pisitibina entusiastlikud paid ei peletanud teda minema. Kass ei tule kunagi päevasel ajal mulle sülle pai nuruma, kui pisitibin kuskil läheduses on, aga eile ta justkui tundis, et mul on halb olla ja tuli lohutust pakkuma.
Kusjuures peavalu andis tõesti natuke järgi selle peale. Variant on muidugi ka see, et valuvaigisti hakkas mõjuma. Aga ma usun, et natuke ikka aitas kass ka. :)

teisipäev, 29. aprill 2014

21 DPC, Day20

Morning ritual
Kui ma hommikul lõpuks endale tassi piimaga teed teha saan, on ärkamisest tavaliselt juba poolteist kuni kaks tundi möödas, lapsed söödetud ja teise tuppa mängima saadetud. Ja siis on minu aeg. Panen köögis teleka mängima (olenevalt kellaajast kas Fox Life pealt Castle, Fox'i pealt NCIS või TLC pealt misiganes sealt tuleb), teen endale miskit süüa, tassi teed ja avan seejärel telefonis Simpsonite mängu. Järgmised pool tundi (väga-väga heal päeval isegi ligi tund) on ainult minu päralt. Vaatan telekat, mängin või surfan telefoniga netis ja naudin oma tassikest teed. Selline on minu hommikune rituaal.


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

esmaspäev, 28. aprill 2014

21 DPC, Day19

Something I collect
Minu au ja uhkus - retseptiraamatute riiul. Ülemisel riiulil on magusate asjade retseptiraamatud. Rohelises kaustas on ajakirjadest väljalõigatud, käsitsi kirjutatud või arvutist prinditud retseptid liiga järgi sorteeritud (soolane, magus, hoidised.) Valges Rimi kaustas on erinevate poodide retseptilehed ja Pere ja Kodu retseptilisad. Alumisel riiulil paremal on vanad veneaegsed raamatud, lisaks erinevad retseptilisad ja vihikulaadsed raamatukesed ja igasugu retseptidega reklaamvoldikud. All vasakul on uuema aja retseptiraamatud ja meepurgi all on veel hunnik väikseid reklaamvihikuid.
Kokkuvõtlikult - ma kogun retseptiraamatuid ja igasugu asju, mis sisaldavad retsepte.
Viimasel ajal on muutunud keeruliseks uute raamatute leidmine, kuna uued valikud kipuvad kordama juba olemasolevaid. Lisaks olen ma peale paari täiesti kasutuks osutunud tõlkekirjanduse väljaande soetamist keskendunud Eesti autorite raamatutele. Aga ega ma pean aus olema... ma ei tunne eriti millestki puudust ka. :D
 
 
Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

pühapäev, 27. aprill 2014

21 DPC, Day18

Oldest pair of socks

Selle ülesande unustasin ma täiesti juhuslikult sisse, plaanisin siia asemele hoopis miskit muud panna. Aga noh, kui sai poolkogemata valitud ülesanne pildistada üles oma vanim sokipaar, siis tuleb ülesanne ka täita. Pildil ongi minu kõige vanemad sokid. Ma isegi ei julge oletada, kui vanad nad täpselt on, aga kümme aastat kindlasti kui mitte rohkem. Armsad, soojad ja karvased. :)


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

laupäev, 26. aprill 2014

21 DPC, Day17

Something I made
Viimasel ajal on igasugune käsitöö tõsiselt unarusse jäänud, eriti heegeldamine. Õmmelnud olen küll natuke, aga ainult väga praktilisi asju nagu näiteks padjaümbriseid, lastele voodilinu, padjapüüre ja tekikotte ning meie piljardilauale ilusa katteümbrise.
Heegeldamise rindel on viimane saavutus see vahva kilpkonn-istumispadi, mida ma nikerdasin ikka pikki kuid teha, aga lõpuks sain ikkagi valmis. Lapsed küll hakkasid lepatriinut ka nõudma, aga selle tegemisest ma pääsesin - õeraas õmbles vahva lepatriinu-padja pisitibinale sünnipäevaks.


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

reede, 25. aprill 2014

21 DPC, Day16

A good habit
Ma arvan, et mu kaks kõige paremat harjumust on raamatute lugemine ja puslede lahendamine. Mõlemad on väga kasulikud ja arendavad ja mõlemaga olen tegelenud lapsest saadik. Viimasel ajal saan küll puslesid üsna harva kokku panna, sest kaks spetsialisti on kohe kallal, kui üritan seda nende ärkveloleku ajal teha. Õhtune kehv valgus aga ei soodusta eriti pusletamist.
Pildil on hetkel pooleliolev 1000-tükine pusle, mis mind kergelt öeldes hulluks ajab. Eelmise aasta novembrist saadik panen seda kokku... Arvestades, kui harva ma sellega tegeleda saan/suudan, siis ilmselt näeb see poolik pusle oma esimese sünnipäevagi ära. :P
 
 
Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

neljapäev, 24. aprill 2014

21 DPC, Day15

Cannot live without
Ühe õige emana peaksin ma siia muidugi panema oma kahe imearmsa tibina pildid, eksole. Ja ega tõesti ilma nendeta poleks mu elu pooltki nii ilus ja armas kui see praegu on. Aga panen hoopis oma kalli Abikaasa pildi, sest ütlen täiesti ausalt, et ma ei suuda ettegi kujutada oma elu ilma temata. Ta on mu kõige kõigem, Mr. Right ja Prints valgel hobusel. Laenates klassikutelt - he completes me.
 
 
Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

kolmapäev, 23. aprill 2014

21 DPC, Day14

A souvenir from a vacation
Kõige viimane avastus on meie pere jaoks lasergraveeritud klaaskuubikud. Esimesena tõime sellise kaunisasja Roomast kaasa ja teine lisandus on pärit minu märtsikuiselt Belgia reisilt.

Teine lemmikese on külmkapimagnetid, neid oleme neljalt reisilt kaasa toonud. (Vasakpoolne on pärit Stockholmist Vasa muuseumist, keskel üleval Rooma, keskel all Korfu (kass sai selle kätte ja lõhkus ära) ja parempoolne on Brüsselist.)

Kõige püsivam suveniir on olnud hoopis pisike kruus/pits, need olen toonud kaasa peaaegu igast riigist, kus käinud olen. Ainult Belgiast unustasin selle osta. :( Ja Belgia reisi ajal Prantsusmaale Lille tehtud päevane retk jäi ka suveniiridest täiesti puutumata, ei tulnud üldse meeldegi, et peaksin sealt ka magneti ja kruusikese kaasa ostma. (Pildil vasakult paremale: Riia, Rootsi, Norra, Soome, Korfu, Rooma.)

Ja need lahedad pitsid tõin ma kaasa Saaremaalt, need on ka ainukesed Eestiga seotud suveniirid. :)


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

teisipäev, 22. aprill 2014

21 DPC, Day13

Something I shouldn't have bought but did anyways
Nagu naistele kombeks olen ka mina ostnud mitmeid riideid ja jalanõusid, mida mul nii väga vaja polnud või mis polnud päris õige suurus, aga noh, "küll ma võtan kaalust alla ja siis läheb selga." Need mustad rihmikud ostsin eelmine aasta kalli Abikaasa vanaema juubelipeo jaoks, aga jalga pole ma neid praeguseks kordagi pannud. Aga no oli ju niiiiii väga vaja, eksole...


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

Rohenäpp jätkab

Praeguseks on tärganud 17 tomatitaime (4 erinevat sorti), 9 cucamelonit, 5 Koral pipart ja üks freesia, lisaks terve posu sidrun- ja vürtsbasiilikut. Hungarian Yellow Wax Hot pipar ei tulnud kahjuks üles ja panin laupäeval uued seemned mulda, loodan parimat.
Lisaks külvasin kassi suureks rõõmuks suure aluse peale kassimuru. Kassile see meeldib, käib ja magab seal peal pidevalt.

esmaspäev, 21. aprill 2014

21 DPC, Day12

A device I own but never use
Sai kunagi "suveks saledaks" hoos selline imemasin Hiinamaalt tellitud ja peale umbes 30-sekundilist kasutamist sahtlisse seisma pandud. Suveks saledaks pole veel saanud, aga ma ausa tüdrukuna tunnistan, et see on rohkem minu laiskuse kui selle imemasina kasutamata jätmise süü.


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

pühapäev, 20. aprill 2014

21 DPC, Day11

Something that stresses me out
Konkurentsitult kõige suurem stressiallikas on laste haigused. Esimene lasteaia-aasta oli täielik huumorinurk lõpuks juba, 8-11 päeva käis iga kuu lasteaias. Käesolev lasteaia-aasta on palju parem olnud, aga viimased kuu aega on jälle vanas tempos läinud. Alles oli kolm nädalat jutti kodus, sest vastik nohu ähvardas põskkoopasse üle kolida ja köha ei lasknud magada, siis sai nädala lasteaias käidud ja nüüd on jälle köhaga kodus. Õnneks tuli mul meelde ingverimähist teha, see võttis eilse vahetpidamata köhimise vaiksemaks ja laps sai isegi öösel normaalselt magada. Kõrini on neist haigustest, KÕRINI!


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

laupäev, 19. aprill 2014

21 DPC, Day10

What I'm reading now

Nagu ma juba varem mainisin, olen ma enda jaoks avastanud Kindle app'i ja tasuta e-raamatud, mida selle kaudu Amazonist "osta" saab. Hetkel on mul pooleli selline meistriteos. Kusjuures üsnagi huvitav on...
(Ma pole muidugi päris kindel kas ekraanitõmmis ikka kvalifitseerub foto mõiste alla...)


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

reede, 18. aprill 2014

21 DPC, Day9

Bad habit
Ma tean, et energiajoogid on väga ebatervislikud, aga kord-paar kuu jooksul ei suuda ma kiusatusele vastu panna. Mulle lihtsalt meeldib see maitse... Ega ma olen valiv ka, iga jook ei lähe loosi, ainult Red Bull või äärmisel juhul Battery. Muu kraam kipub minu jaoks liiga magus olema.


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

neljapäev, 17. aprill 2014

21 DPC, Day8

My most treasured item
Kui ma peaksin keset ööd ärkama üles ja avastama, et meie/naabrite korter põleb ja kiiresti on vaja turvalisse kohta põgeneda, siis peale mehe, laste ja kassi kokku kogumist haaraksin ma ilmselt laualt arvuti ja kapist kõik meie fotoalbumid kaenlasse ja alles siis paneksin korterist ajama. Minu jaoks on pildid täiesti hindamatu väärtusega. Kõige olulisemad on muidugi lastest ja perekonnast tehtud pildid, aga ma oleksin väga-väga õnnetu, kui peaksin ilma jääma enda vanadest piltidest, mis on tehtud enne digiajastut. Nii ongi minu 'kõige hinnalisemaks asjaks' fotoalbumid (ja plaadid-kõvaketas, kus peal digiajastu pildid on.)

(Mehest, lastest ja kassist ma siia pilti lisama ei hakanud, kuna postitus tuli teha kõige hinnalisemast asjast.)


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

kolmapäev, 16. aprill 2014

21 DPC, Day7

Something I hate
"Vihkama" on tugev sõna, mida me küll tihti kasutame aga harva reaalselt ka tõsiselt mõtleme. Ma tükk aega nuputasin, mis see asi olla võiks, mille kohta võiksin pilti tehes öelda, et ma tõesti vihkan seda. Kui ma siis õhtul peale laste uinumist koristama hakkasin, tabas mind äratundmine - ma tõesti tõsiselt vihkan põrandate pesemist. Ma teen seda nii harva kui vähegi võimalik. Mul on usin naabrinaine, kes peseb IGA päev põrandaid... Tema kõrval tunnen ma end tõsise logardina, aga ausalt, üle ühe korra nädalas ma naljalt tervet elamist üle ei pese. Köök ja esik ei lähe arvesse, neid lihtsalt peab tihedamini pesema, aga ülejäänud kolm tuba näevad põrandalappi üsna harva.


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

teisipäev, 15. aprill 2014

21 DPC, Day6

Something I am scared of
Minu kõige suurem hirm sai alguse umbes nädal peale teise lapse sündi, kui mul tekkis veenipõletik ja selle tagajärjel pindmiste veenide tromboos. Teisel haiglapäeval sattus valves olema arst, kelle ühest lausest saigi alguse minu suurim hirm - "Teil on kaks väikest last, mõelge sellele, mis neist saab, kui teid enam ei ole." Ja ma mõtlesingi, siiamaani mõtlen ja jäängi ilmselt veel pikaks ajaks mõtlema.

Selle arsti nime ma kahjuks ei tea, aga äsjasünnitanud ema asjatult hirmutamise eest ütleks talle hea meelega nii mõnegi krõbedama sõna. Järgmisel päeval õnneks oli tööl normaalne arst, kes seletas kenasti ära, et kui ravi on peal, siis pindmiste veenide tromboos ei ole eluohtlik. Aga peaaegu 12 tundi istusin ma üksinda oma palatis, vaatasin oma väikest vastsündinud tütrekest ja mõtlesin...


esmaspäev, 14. aprill 2014

21 DPC, Day5

Reminds me of childhood
Selle koerakese kinkis mulle mu emapoolne vanaisa samal päeval, kui ma sündisin. Nii kaugele tagasi, kui ma ennast mäletan, nii kaua mäletan ma seda koerakest. Praeguseks on tal karvkate kõvasti hõredam kui algselt, lapsena oli vaja ju usinalt kammida vaest looma. Aga alles ta on ja loodetavasti elab ta üle ka minu kaks vahvat tütrekest, kes temaga vahel ringi ratsutavad.

Lisan ka ühe paljudest piltidest, kus ma lapsena selle koerakesega poseerinud olen. Tehtud on see minu kuuendal sünnipäeval.



Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

pühapäev, 13. aprill 2014

Rohenäpp

Tunnen end viimastel päevadel nagu väike laps - käin põnevusega magamistoa aknalaual istutusaluseid piilumas ja järjest tärkavaid taimi loendamas. Hetkel on muldapandud 30nest tomatiseemnest tärganud juba 18 pisikest taimekest! Pipardest pole paraku veel ükski nina mullast välja pistnud, aga see-eest haruldasem taim - cucamelon - on 12nest seemnest suisa 8 juba tärganud. Ootan põnevusega selle ebatavalise taime kasvamist ja viljade valmimist. Seemned tellisin Ebay kaudu Inglismaalt, idee leidsin aga täiesti juhuslikult Pinteresti vahendusel. Kallis Abikaasa lubas vajadusel ka mingi sõrestiku valmis meisterdada, mida mööda see taim oma kasvusid ajada saaks. Nii et kui kunagi ilmad nii soojaks lähevad, et saab aiamaa rõdule kolida, siis on pilti ka oodata. :)

21 DPC, Day4

My neighbourhood
Vot sellises kohas elangi - kanad jooksevad vabalt mööda küla ringi ja laste suureks rõõmuks kostub päevas mitu korda ka kuke kiremist. Viimati, kui naabrinaisega linde üle üritasime lugeda, saime kokku 20 kana ja lisaks üks valjuhäälne kukk. Mitu korda päevas nõuab pisitibin süles akna juurde viimist, et kanasid otsida ja oh seda elevust, kui aknast mõni kana paistabki. :)


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

laupäev, 12. aprill 2014

21 DPC, Day3

Guilty pleasure
Minu patune nauding on poolsalaja raamatute lugemine, kui peaksin samal ajal hoopis miskit asjalikku tegema. Näiteks panen õhtul lapsi magama ja jään mõnikord peale seda, kui lapsed juba uinunud on, veel paarikümneks minutiks nende juurde raamatut lugema. Või nädalavahetuse hommikul teesklen magamist ja loen hoopis salaja pooltunnikese.
Iseenesest polegi miskit eriti patust, aga ma tunnen end ikka natuke süüdi, et pere ja kodutööde arvelt justkui aega varastaksin. Ja loeks ma siis midagi asjalikku... Aga oh ei, ma tõmban Kindle app'i kaudu Amazonist erinevaid tasuta ingliskeelseid armastusromaanikesi ja veedan oma aega nende seltsis. Desperate housewife, eksole...


Terve nimikiri siin: 21 Days Photo Challenge

reede, 11. aprill 2014

21 DPC, Day2

Something on my wishlist

Kuidas pildistada rahu ja vaikust? Ööd, mil ükski laps ei ärka? Hommikut, mil keegi mind äratama ei tule? 
Jaah, unistada ju võib... Aga kui vähe materiaalsemate soovide suunas mõelda, siis päris enda isiklik vann, kuhu veinipokaali ja hea raamatuga kõrvuni vahu sisse vajuda, on mu soovinimekirja esikümnes kindlasti.


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

neljapäev, 10. aprill 2014

21 DPC, Day1

Old picture of me

Aasta siis oli 2002. Pilt on tehtud Tartus Toomemäel mänguväljakul, ilmselt mai lõpp-juuni algus. See on muide üks minu lemmikumaid pilte minust endast.


Terve nimekiri siin: 21 Days Photo Challenge

21 days photo challenge

Pinterestis on mulle korduvalt silma jäänud erinevad xx days photography challenge nimekirjad, aga seni pole ma viitsinud neisse süveneda. Kuid kuna see blogi on nii unarusse jäänud, siis mõtlesin, et ehk prooviks seda natuke elustada ja teeks mõne väljakutse kaasa. Lappasin neid erinevaid nimekirjasid ja no ei tundunud ükski selline, mida terves mahus oleks huvitav kaasa teha või teistel huvitav vaadata. Nii komplekteerisingi erinevatest nimekirjadest enda jaoks uue ja huvitavama versiooni kokku. Loodan, et mul õnnestub see ka kenasti ühes jutis läbi teha.

Igatahes nimekiri on siin:

21 Days Photo Challenge
  1. Old picture of me
  2. Something on my wishlist
  3. Guilty pleasure
  4. My neighbourhood
  5. Reminds me of childhood
  6. Something I am scared of
  7. Something I hate
  8. My most treasured item
  9. Bad habit
  10. What I'm reading now
  11. Something that stresses me out
  12. A device I own but never use
  13. Something I shouldn't have bought but did anyways
  14. A souvenir from a vacation
  15. Cannot live without
  16. A good habit
  17. Something I made
  18. Oldest pair of socks
  19. Something I collect
  20. Morning ritual 
  21. Newest picture of me

PS! Kui keegi leiab, et see on huvitav asi ja otsustab ka ise selle nimekirja läbi teha, siis andke kommentaarides teada, ma täitsa huviga vaataksin teiste pilte. :)

esmaspäev, 27. jaanuar 2014

Something Borrowed, Something New

Sattusin eile TLC pealt vaatama saadet Something Borrowed, Something New* ja vaatasin jutti kaks osa ära. Ja otsisin siis oma pulmakleidi välja ja panin selga. :)
Oli nii võrratu jälle oma imeilusas kleidis olla... Kõik pulmapäeva emotsioonid tulid meelde ja naeratus ei tahtnud huulilt lahkuda, kui peeglisse vaatasin. Minu pulmakleit on maailma kõige erilisem ja tähtsam kleit minu jaoks. Ja see uuesti selga panna, kasvõi viieks minutiks, oli sõnulseletamatult mõnus. Ma olen õnnelik et ma ei läinud säästmise teed ega rentinud omale pulmakleiti. Ja mul on hea meel, et peale Anna-Bella salongist ühe kleidi leidmist otsustasime sõbrannaga ka teistes poodides käia, sest Pärlist leidsin selle päris õige kleidi. Selle kõige ilusama ja minulikuma.
Ma ei tea, kas minu piigad tahavad kunagi minu kleiti oma pulmakleidiks. Ma ei ole kindel, kas ma oleksin nõus sellega, et minu kleit nii kardinaalselt ümber tehakse nagu seal saates. Samas... oma ema pulmakleiti oleksin natuke muudetult küll tahtnud enda kleidiks saada, tal oli imeilus helesinisest pitsist kleit. Kahjuks pole seda enam alles. Nii et mine tea, ehk isegi oleksin nõus enda kleidi lammutamisega, kui emb-kumb mu piigadest seda endale sooviks.

Aga kleit ise on selline:


* Saate mõte on selles, et üks disainer teeb ümber vanaema/ema/vms vana pulmakleidi, et see sobiks värskele pruudile ja teine disainer otsib pruudile täiesti uue kleidi ning pruut peab nende kahe kleidi vahel valima, kummast saab tema pulmakleit. 

esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Neli aastat.


Neli aastat tagasi sündis üks imearmas pisipiiga. Parajalt paks, parajalt pikk ja ülemõistuse kallis. See oli justkui alles äsja, kui ta mulle rinnale pandi... Kuidas sai tordile juba number neli kirja?

Täiesti ebareaalne on mõelda, et ma olen juba 4 aastat ema olnud. Ja kui ma sellele mõtlema hakkan, siis tundub täiesti ebareaalne, et ma olen alles 4 aastat ema. Elu ilma lasteta on hajunud hägusaks mälestuseks, illusiooniks, mis polegi justkui reaalselt olemas olnud. Enne lapse saamist polnud mul õrna aimugi, et minu sees on SEE olemas. See võime, see tunne, see... see, mis teeb naisest ema. Ma ei osanud aimatagi, kuidas emaks saamine jätab mind justkui samaks inimeseks, aga tegelikult muudab absoluutselt kõike minus. Seda ei ole võimalik sõnades väljendada, kuidas mu elu on nelja aastaga muutunud.

Ma pole küll mitte kunagi olnud nii meeletult väsinud ja magamata nagu viimased neli aastat, aga ma pole ka kunagi nii suurt ja kõikehõlmavat armastust tundnud nagu viimased neli aastat. Mulle ausalt meeldib ema olla. Ma ei kujutaks oma elu ette ilma meie kalli nelja-aastase preilita. Ja muidugi ka ilma peagi kaheseks saava väiksema õeta. Minu kullast kallim perekond. :)